2-kõne: Katrin Loo

Katrin Loo:

armusin jalgpalli väga kiiresti!

Mullu parimas jalgpallurieas ootamatult karjääri lõpetamisest teatanud Katrin Loo töötab praegu politsei- ja piirivalveametis vanempressiesindajana ning ütleb, et tal pole olnud mahti jalgpalli igatsema hakata. Veel…

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Katrin, sinu viimasest ametlikust mängust minult vist veebruaris, et äkki tahan ikka välison nüüd möödas ümmarguselt neli kuud. maale mängima tulla. Märtsis pole veel pakutud! Kas oled selle aja jooksul üldse mõne korra Aastate vältel on neid pakkumisi ikka omajagu veel putsad jalga pannud ja platsil käinud? tulnud, aga minu enda põhimõte on olnud see, Pean tunnistama, et sisuliselt ei ole. Pärast viimast et kui välismaale mängima lähen, siis kõrgliigasliigamängu tegelikult ühe korra panin, kui meil oli se. See ei tähenda muidugi seda, et kui ma näiFlora naiskonnaga jalgpalliõhtu, aga rohkem tõesti teks Saksamaale Wolfsburgi ei saa, siis ütlen kõimitte. Otseselt ei ole olnud aega ka jalgpalli igatse- gele muule ei. Pakkumisi kõrgliigadest on tulnud da, aga eks ma naiskonna tegemisi ikka jälgin. Va- ka, aga need pole sageli ühel või teisel põhjusel hel ikka näen kuskil kellegi pilti ja korra tekib hea sobinud. Kui ka Soomest tagasi tulin, siis läksoe tunne hinge ja mõte, et tegelikult sin Tallinnas ülikooli ja ma ei tahtnud oli kõik need aastad hea tunne mängi- õpinguid pooleli jätta. da ja tahaks ka... Ei saa öelda, et panin See oli ratsionaalne valik: kui teukse kinni ja rohkem ühtegi emotsiooni geled spordiga, siis naistel on parataei teki. Selles võtmes ma midagi ei kahetse. Ei ole tunnet, et peaksin veel sel „Kui pühendun millelegi matult olukord selline, et sa ei kindlusta sellega oma ülejäänud elu ära. aastal ikka mängima! täielikult, siis tahan mängida Ei pane kuskile rahatagavara, et kui mänge, kus ma pean endast kolmekümneselt lõpetad, siis saad Talviste mängude põhjal tundub, et Flora naiskonnal on seni asjad läinud üle kivide-kändude. Ei ole kutsutud, andma sada protsenti igas sekundis, kus ma ei saa kümme aastat ennast rahulikult harida ja tööturul ringi vaadata. Vanuse kasvades tekib paratamatult mõte: et äkki tuled ikka tagasi? kordagi puhata ja hinge mis saab siis, kui ühel päeval vigastada Üle kivide-kändude minemisel on ol- tõmmata.“ saan ja ei saagi enam kunagi jalgpalli nud erinevaid põhjuseid: koosseisus mängida? Mingil hetkel mõtlesin need on olnud päris palju muudatusi, lisaks ka vigas- variandid enda peas läbi ja leidsin ülikoolist eritusi. Pigem on võistkond oma rütmi leidmas. Ega ala – antropoloogia –, mis mind tohutult köitis. ma sellepärast ei muretse – kontrollmängud on Otsustasin, et ei taha seda pooleli jätta või akakontrollmängud ja kui millalgi nüüd superkarikat deemilist puhkust võtta, sest see tõesti meeldis mängida saab, siis vaatame. mulle väga. Florasse naastes sobisid mulle hästi kõik asjad, mis seal toimusid – treeninguprotKui lõpetasid, ütlesid, et tundsid, et on õige aeg. sessi ülesehitus, nõudmised mängijatele ja proKas osaliselt mängis rolli see, et Flora oli kolm fessionaalne keskkond. Tundsin, et olen ainuõiaastat järjest Eestis võitnud kõik tiitlid ja kari- ges kohas. kad ning motivatsiooni võis olla raske leida? Leian ka, et lihtsalt välismaal mängimise päTagantjärele mõeldes oli ju niimoodi ilus lõpe- rast ei ole mõtet välja mängima minna. Kui oleksin tada, et võitsime kolm, kolm ja kolm (kolm aastat järjest kõik kolm karikat – toim.), aga toona otseselt nii ei mõelnud. Pigem sai määravaks see, Jalgpall tõi armastuse et minu jaoks läks natuke tasakaalust välja see, kui palju mängijana kogu tegevusse panustasin Karjääri lõpetamisest hoolimata jääb jalgpall Katrin Loo ja kui palju ma sellest vastu sain. Kui pühendun millelegi täielikult, siis tahan mängida mänge, elus olulisele kohale – nimelt on tema elukaaslane värskelt Premium liigasse tagasi tõusnud Pärnu Vapruse peatreener Taavi Midenbritt. „Kohtusime ikka jalgpalli kaudu. Umbes kus ma pean endast andma sada protsenti igas kolm aastat tagasi aitasin jalgpalliliidul Pärnus kooliprojekti sekundis, kus ma ei saa kordagi puhata ja hin- teha ja nii me kohtusime. Mingil hetkel hiljem hakkasime ge tõmmata. Palju olen toonud näiteks meie suhtlema ja nii ta läks,“ meenutab Loo. Meistrite liiga mängu Moskva CSKA vastu – ta- „Eks jõuame kodus ka muudest asjadest peale jalgpalli haks sellist pinget kogu aeg tunda. Ma ei taha, et see kõlaks nii, et Eestis oli jube lihtne mängirääkida, aga ega jalgpall sealt kuskile kadunud ei ole. Ikka ju räägid sellest, mis päeval juhtus. Kuna mina enam ei mängi, siis on ehk minu poolt seda jalgpalliga seotud osa da – see ei ole see, mida mõtlen. Samas arvan, natuke vähemaks jäänud, aga kui mängult koju jõuad, siis et iga inimene, kes Eesti liigas mängib ja seda ikka ju räägime, mida mängust arvasime. Tänu Taavile olen jälgib, saab aru, et me ei saa rääkida sellest, et aga mina ka viimasel ajal hakanud rohkem maailmajalgpalli lähed iga mängu mängima nagu Meistrite liiga vastase vastu. Jah, see ei ole niikuinii võimalik, aga liiga ei pakkunud mulle enam selliseid välvaatama – ma ei ole sellega kunagi eriti hiilanud. Nooremana ikka jälgisin, kuidas ründajad liiguvad, et endale põhitõed selgeks teha, aga vahepeal ei vaadanud ma suurt jalgpalli peaaegu üldse. Nüüd jälle vaatan!“ jakutseid, nagu oleksin tahtnud. Kui Premium liigas kohtuvad FC Flora ja Pärnu Vaprus, siis kellele Loo pöialt hoiab? „Olen sellele küsimusele vastamiKõlab, nagu oleks võimalik vasturohi olnud välis- sest suutnud korduvalt väga edukalt kõrvale põigelda. Teen maale siirduda. Sinna sa aga enam ei kippunud? Jah, tegin selle otsuse juba mõnda aega tagasi, seda ka seekord!“ naerab Eesti üks läbi aegade paremaid naismängijaid. kui viimati Soomest tagasi tulin. Viimati küsiti

Loo lõpetas karjääri FC Flora kaptenina, aidates naiskonna kolmandat aastat järjest kõikide Eesti tiitlite-karikateni. Foto: Jana Pipar

18–19–20 ja poleks kunagi välismaal olnud, siis jah. Muidugi soovitan välismaal mängimist kõigile, aga eks mingil ajahetkel inimeste prioriteedid muutuvad, asjad loksuvad teistmoodi paika – vaja oleks läinud väga head pakkumist, et oleksin üldse uuesti välismaa peale mõelnud.

Liigume korra su karjääris ajaliselt edasi-tagasi. Tõusid Flora ridades meistriliigasse juba 15aastaselt. Kas välismaale profiks siirdumine oli toona sinu jaoks lihtsalt üks võimalus? Oli see eesmärk või unistus?

Absoluutselt oli see kindel siht. Alustasin jalgpalli mängimist Flora tüdrukute grupis, kaks kuud hilOled sa mängimise suhtes ukse sulgenud? Kas jem kutsuti mind juba esindusnaiskonna trenni. võib juhtuda, et ühel hetkel tuleb isu Olin siis 14, kohe-kohe 15 saamas ja tagasi ja näeme sind näiteks rahvalii- mulle hakkas jalgpall tohutult meeldigas või väiksema koormusega kuskil ma. Olin enne erinevaid spordialasid mängimas? harrastanud ja ilmselt mingil tasandil Ei saa öelda, et ma mitte kunagi seda tegema ei hakka, aga praegu olen nii „Olin enne erinevaid otsisin enda jaoks ala, millega tekiks tunne, et see on see, kuhu olen valmis mõelnud, et selle aasta võtan jalgpal- spordialasid harrastanud endast kõik andma. Jalgpall sai suhtelist täielikult vabaks. Kui rahvaliiga ja ilmselt mingil tasandil liselt kiiresti minu jaoks selleks alaks. peale mõelda, siis mulle tundub, et see võib mingil tasandil olla teiste suhtes ebaaus, kui oled profitasemel jalgpalli otsisin enda jaoks ala, millega tekiks tunne, et see on see, Toona ma ei teadnud muidugi sellest eriti palju, aga mõne kuu jooksul sai selgeks, et tahan saada profimängijaks. mänginud ja siis rahvaliigasse lähed. kuhu olen valmis endast kõik Kuna alustasin 14aastaselt, ei olnud andma. Jalgpall sai suhteliselt ma alguses just maailma kõige tehNaised võivad ju ka meeste rahvaliigas osaleda! Ma olen ka seda kuulnud! Olen ise sõpkiiresti minu jaoks selleks alaks.“ nilisem mängija, aga tegin väga palju ise trenni juurde ja harjutasin tehnikat. Sportlikud eeldused olid mul varuskonnaga niisama jalkat mängimas rem olemas, kuna olin kergejõustikku käinud ja meestega on huvitav mängida. Võibolla ja muud teinud, aga just tehnika ja taktikalise aasta lõpus või järgmisel aastal, kui keegi kutsub… mõistmise kallal tegin mitu aastat tööd, sisuliselt miks mitte? Praegu jäätunud väljakute peale väga silmaklapid peas, kuni Ameerikasse läksin. Olin ei kutsu, aga suvel muru peal võiks ju küll! selle nimel valmis tegema ükskõik mida.

USA ja Daytoni ülikool olid sinu elus tuuakse ühelt ja teiselt poolt pidevalt aga lõpuks pigem põgusalt. näiteks, aga reaalsus on ju see, et meil Olin seal ainult aasta. Sain küll nel- on detsembrist veebruarini väljakud jaks aastaks täisstipendiumi, aga ot- jääs, aga teeme nende peal trenni ikka sustasin varem tagasi tulla, ja tehtud „Kui olin tipuründaja, siis edasi. See ei ole ju trenn, see on kulgeotsust ma ei kahetse. Kui selline võimalus jalgpalluri jaoks avaneb, siis tuleb see ära proovida, sest Ameerika mõtestasin enda jaoks selle nii, et ükskõik millise mine! Kiireid suunamuutusi ja teatud harjutusi palliga ei saagi teha. Soomlased lähevad samal ajal rahulikult lühion suur ja lai. Eri ülikoolides on jalg- söödu ma ükskõik millisesse kestes pükstes halli, teevad trenni ära pallile aga erinevad lähenemised. Üt- kehapiirkonda saan, mina ja saavad sealsamas veel ka jõusaalis leksin nii, et selles ülikoolis, kus mina olin, tekitati kõigepealt atleet ja tõsteti ta siis spordiala sisse. Kui vaadata ka pean olema suuteline seda kontrollima. Võibolla on see asjad ära teha. Süsteem on lihtsalt niivõrd palju parem, sportlane on selle keskmes. Tema USA naistekoondist, siis on mängijad ainus pall, mille ma mängu baasvajadused on kaetud! Mulle meelsuured ja jõulised, atleetlikud. Minule jooksul üldse saan!“ dib selline lähenemine tohutult. Meie see mingil määral aga ei sobinud, sest jaoks oleks juba väga suur edasiminek, tundsin, et minu teatud plussid tasandusid ära ja kui saaksime kasvõi mõne halli juurde. Võib ju ei olnud enam mu tugevusteks. Ühel hetkel rääki- öelda, et see on esimese maailma probleem, aga sin sellest ka treeneritega – nad mõtlesid üht- ja kui seitsmeaastane tüdruk peab iga talv väljakul teistpidi ja proovisid eri variante, aga minu jaoks uisutama, siis kaotab ta ju igast aastast neli kuud, head lahendust ei tulnudki. USAs meeldis mulle samal ajal kui sama vana soomlanna teeb trenni õpingute pool tohutult, see oli väga huvitav, aga niimoodi, et silm ka ei pilgu. Ja kümne aasta päjalgpalliline osa ei olnud minu jaoks päris see. Jul- rast me siis võrdleme neid omavahel. See ei ole ju geksin öelda, et euroopalikum jalgpall sobib mulle pseudoprobleem. paremini.

Soomes mängisid esmalt Poris ja siis Merilappis. Tase oli seal ilmselt märgatavalt parem kui Eestis, ometi tulid mõne aasta pärast koju tagasi. Kas Soome-aastatel mängisid oma karjääri parimat jalgpalli?

Ma arvan, et olin oma kõige-kõige paremas jalgpallurivormis hoopis 2018. aastal Floras. Saan üldse öelda, et parimad aastad veetsin ikkagi Floras mängides – selleks ajaks oli mul ka piisavalt kogemust. Soomes mulle küll tohutult meeldis, eriti mängutempo. Mäletan, et kui seal esimestesse trennidesse läksin, siis korraks ehmatas ära küll, et seal polegi nii, et võtad palli omaks, teed kolm-neli puudet ja siis jõuad veel vaadata ka, kuhu minna! Soomes tehti väga kiirelt selgeks, et sul on üks puude ja kui teist väga kiirelt otsa ei tee, oled juba pallist ilma. Sellega harjumine võttis päris palju aega, aga kui suvel kodus käisin ja Flora trennis ennast vormis hoidsin, siis tuli vahe tõeliselt välja. Olin eelmisel päeval just Soome klubiga trenni teinud ja Flora trennis oli tõeline ahhaa-moment, kui sain aru, et vahe on tõesti suur. Kui pärast kaht nädalat tagasi Soome läksin, siis võttis ümberlülitumine uuesti paar päeva aega.

Eesti koondises jäi Loo arvele 113 mängu ja 20 väravat. Mängude arvult on ta Eesti koondise rekordinaine, väravaid on enam vaid Anastassia Morkovkinal ja Signy Aarnal.

Foto: Jana Pipar

Millest nii suur vahe tuleneb? Soome naistekoondis jõudis just EM-finaalturniirile, meie saime aga Sloveenialt kodus väga suure kaotuse. Kas põhjus on ainult see, et Soomes on rohkem harrastajaid?

Soomes on jalgpall tüdrukute seas populaarsem kui Eestis. Soome kasuks räägib ka see, et seal on jalgpallihallid. Nali naljaks, saan aru küll, et seda

nii, et kui veebruaris koondises oled, siis on märtsis see raha sul kontol, vahel viibib see päris pikalt.

Meil on suur probleem sellega, et paljud andekad mängijad loobuvad varakult. Sageli juhtub see hetkel, kui nad keskkooli lõpetavad, ülikooli astuvad ja peavad selle kõrvalt tööle minema, et majanduslikult hakkama saada. Kui asjad konteksti asetada, siis jalka mängimine on ju hobi, aga see võtab ära nii palju aega, nagu käiksid tööl. Kui tekib valikumoment, siis tõenäoliselt ei tule ju jalgpalli mängimiseks ülikoolist või töölt ära. Selles vallas leian, et koondisekandidaate ja noori võiks natuke rohkem stipendiumitega toetada, kasvõi nii palju, et oleks võimalik tööl käia poole kohaga.

Lisaks arvan, et mängijad alustavad jalgpalliga seal palju varem kui Eestis. Meie praeguses U15 ja U17 koondises näen küll juba mängijaid, kes on silmanähtavalt varem alustanud. Iga treener saab seda ka muidugi ise reguleerida, aga kui mina noortetreener olin, siis minu jaoks oli alati esimene prioriteet mängijate tehnilise võimekuse arendamine. Kui mina tulin 14–15aastaselt jalgpalli juurde, siis nägin tundide kaupa vaeva sellega, et pall püsiks jala küljes. Kui olin tipuründaja, siis mõtestasin enda jaoks selle nii, et ükskõik millise söödu ma ükskõik millisesse kehapiirkonda saan, mina pean olema suuteline seda kontrollima. Võibolla on see ainus pall, mille ma mängu jooksul üldse saan! Kui tehnika arendamisega juba viieaastaselt alustad, siis sul on viieaastane edumaa mängija ees, kes alustab kümneselt. Seda aega pole küll võimatu tasa teha, ent see eeldab juba suuremat ambitsiooni ja meeletut töötahet.

Eesti meistriliigas oli Loo algusest peale tõsine tegija: 15aastaselt lõi ta debüüthooajal 19 mänguga 28 väravat, teisel hooajal 2007. aastal oli ta 30 tabamusega juba parim väravakütt. See foto pärinebki 2007. aasta lahingust Pärnu JKga. Foto:

Lembit Peegel

Sinu viimaseks koondisemänguks jäi sügisene 0 : 7 kaotus Hollandile. Kas toona platsilt ära jalutades juba teadsid, et piltlikult öeldes võtad sinise särgi seljast ära ja rohkem seda tagasi selga ei panegi?

Toona pidi veel samas aknas olema ka teine mäng Sloveeniaga, mis aga ära jäi, seetõttu sel hetkel sellist mõtet peas ei olnud.

Sügisel tuli veel üks koondiseaken, aga sellest loobusid sa juba ise.

Mõtlesin selle peale igapidi päris palju, aga otsustasin, et ausam on nii teha. Iga kord, kui sind koondisesse kutsutakse ja sulle võimalus mängida antakse, tähendab see ju seda, et keegi teine ei pääse koondisesse ja platsile. Tema saaks ju palju väärtuslikuma kogemuse kui mina, kes ma oleksin need viimased mängud ära mänginud teadmisega, et lõpetan. Minu jaoks ei tundunud see aus.

Kas meie naistejalgpall on üldse viimase kümne aastaga edasi liikunud? Kui, siis mille poolest?

Naistejalgpallis on tekkinud viimase kolme aastaga süsteem, et kui mängija on koondisega ära, siis makstakse selle eest nii-öelda päevaraha. See on kindlasti üks asi, mis on paremaks läinud. Iseenesest on see küll väga tore, aga samas ei ole

Meestekoondises on tavaks, et sada mängu täis saanud mängijad saavad koondises pidada ka lahkumismängu. Kas seda peaks ka naistele laiendama?

Usun, et see oleks äge asi. See oleks tore traditsioon, mida luua, ja kuskilt võiks alustada. Neid mängijaid, kes naistekoondise eest sada mängu täis saavad, tuleb kindlasti palju vähem kui meestel.

227/360

jäi Katrin Loo saagiks naiste meistriliigas – 227 mängu ja 360 väravat!

49 väravat

lõi Loo oma resultatiivseimal meistriliiga hooajal aastal 2009. Kümme tükki neist tulid ühes mängus Nõmme Kalju vastu!

Martin Loo

ehk Katrini maastikuratturist vanem vend lõpetas sportlaskarjääri samuti eelmise aasta lõpus.

Vivianne MeganMiedema Rapinoe

ArsenalAmeerika ÜhendriigidHolland

Pernille Harder

Chelsea

Taani

Vivianne Miedema

Arsenal

Holland