Naiste meistriliiga ajalugu

Naiste meistriliiga algusaastad: Pärnu kaksikvõim, Nõmme Tibud ja ühegi vileta liigamäng

Kui 27 aastat tagasi Eestis esimeste naistejalgpalli meistrivõistlustega alustati, oli osalevaid tiime vaid neli ning kõige esimene hooaeg (1994) oli vaid nelja mängupäeva pikkune.

Toonaste ajaleheväljalõigete põhjal võib sealjuures täheldada, et naiste meistrivõistlustele eelnesid 1994. aasta mais-juunis esimesed „esivõistlused“ neidudele. Suurt vahet tegelikult ei olnud – nii neidude kui naiste esimestel esivõistlustel triumfeeris üks ja sama võistkond, Pärnu Central, kes sai võistkonna nooruse pärast mõlemal turniiril kasutada sama koosseisu.

Kui tänapäeval oleme harjunud, et meistrivõistluste hooaeg kestab kevadest sügiseni, siis esimene Eesti meisternaiskond jalgpallis selgus lihtsamal viisil: 1994. aasta juuni lõpus toimus nelja naiskonna osavõtul üks turniir Viljandis ning juuli keskel teine turniir Tallinnas Rannavärava staadionil. Mõlemas voorus kohtusid kõik naiskonnad omavahel ühe korra ehk esimene meistritiitel selgus kuue mängu kokkuvõttes. Esimeseks tšempioniks kroonitud Central tegi puhta töö: kõik kuus kohtumist võideti, väravate vaheks kirjutati tabelisse lõpuks 20 : 0. Sealjuures tuli Centralil Tallinna turniiril ühel päeval 30kraadises kuumuses pidada kaks mängu järjest (!).

Kui esimesed meistrivõistlused 1994. aastal toimusid vaid paari nädala jooksul, siis järgmisest hooajast alates mängiti sügise-kevade süsteemis kuni hooajani 1997/98. 1998. aasta sügisel peeti poole lühem üleminekuhooaeg ning seejärel on võistlused toimunud igal aastal kevade-sügise formaadis.

Kuidas said naiste meistrivõistlused ja naistejalgpall üldiselt aga Eestis alguse ning kes olid need vaprad, kes teerajajana naistejalgpalli Eesti spordimaastikule tõid? Jalka tuhnis arhiivides ja uuris järele!

Kutsed välismaalt sünnitasid Eestis vutinaiskonnad Mõistagi ei saanud naiste meistrivõistlused alata päris tühja koha pealt – kõigepealt pidid olemas olema naiskonnad, kes saaksid omavahel mõõtu võtta. Kuigi teateid naiste kohta jalgpalliväljakul on olnud juba esimesest iseseisvusajast, saab Eesti esimeseks tõsisemaks jalgpallinaiskonnaks pidada omapärase nimega (vaata lisalugu!) Nõmme Chickensit. Chickens sündis kaheksakümnendate lõpus õnneliku juhuse abil.

„Nõukogude ajal oli olemas selline asi nagu Eesti NSV kõrgema spordimeisterlikkuse kool,“ meenutab Chickensi esimene treener ja eestvedaja, toona suusatreenerina töötanud Mati Albert. „Sinna tuli ühel hetkel Soomest kutse tüdrukute jalgpalliturniirile. Kuna toona ei olnud Eestis ühtegi jalgpallinaiskonda, siis helistati meile Nõmme spordikooli ja öeldi, et teil on ju tüdrukud, andke neile pall kätte ja pange jooksma! Esimestel aastatel kaotasime Soome ja Rootsi naiskondadele vahel isegi 0 : 15 või 0 : 12, aga neljandal aastal olime juba peaaegu võrdsed.“

Ei Albertil, temaga koos päris alguses asja juures olnud Heigo Rohtlal ega mõistagi ka mängijatel polnud varasemast erilist jalgpallitausta. Alberti sõnul oli ta ise natuke vutti ikka tagunud ning päris võhik ta polnud, kuid teistele mängu õpetamise tasemest oli esialgu asi kaugel. „Kui treeningutega pihta hakkasime, siis käisin poes, ostsin jalgpalliõpiku ja hakkasin lugema,“ muigab Albert. „Kui olime paar aastat tegutsenud, tekkisid ka teised klubid, näiteks Viljandi Tulevik ja Lasnamäe Arsenal. Seal olid mõned jalgpallitaustaga inimesed olemas, eks sai ka nende pealt õpitud.“

Turniiridest meistrivõistlusteni Tänu välisturniiridele sai alguse ka mitu teist vutinaiskonda. Viljandi Tuleviku naiskonna sünd oli mõneti sarnane Chickensi omaga – ka sinna tuli kutse neidude jalgpalliturniirile, Viljandi sõpruslinnast Porvoost. Seepeale ühendasid sealses Kalevi spordikoolis eri alade tegijad jõud. Esimeseks treeneriks sai Lea Ilves, kes oli oma põhiametilt samamoodi nagu Albert just suusatreener.

„Kalevi spordikoolis olid sõudmise, tennise ja suusatamise osakonnad. Heino Eerme oli meil abiks ja tegi ettepaneku eri alade tüdrukutest naiskond kokku panna. Ma arvan, et see võis olla 1989. aastal, kui esimese sõpruskohtumise pidasime,“ mäletab Ilves. „Tüdrukutele hakkas see meeldima ja mul tekkis mõte: ärme siis jäta seda asja sinnapaika, vaid tegeleme edasi!“

Pärnu JK pikaaegne treener Jüri Saar meenutab, et üheksakümnendate alguses olid jalgpalliturniirid hea võimalus, mille abil välismaale sai reisida. „Soomes oli palju turniire, seal käidi päris palju. Sai välismaale, sai natuke äri teha,“ räägib Saar. „Lisaks käisime ka Lätis-Leedus, kus naistejalgpall oli väga kõval tasemel. Nad mängisid liidu meistrivõistlustel isegi kõrgliigas. Lätlased-leedukad oskavad turniiridega koos väga hästi korraldada treenerite õhtuid. Seal mõtlesin, et mis juttu te mulle siin ajate – nad kiitsid väga meie noori ja seda, kuidas nad arenevad, kuigi saime pidevalt peksa. Neil aga olidki juba natuke vanemad mängijad, üle 20aastased ja mõned isegi 30 ringis.“

Ilvese sõnul sai tema innustust just nimelt välisturniiridest, kusjuures nende abil said Viljandi neiud endale ka ühesugused vormid. „Tol ajal liikus päris palju nii-öelda humanitaarabi. Kui Porvoos käisime, siis anti meile sealt kaasa ilusad särgid. Samuti saime vanu putsasid, minu meelest tulid isegi esimesed kedrad sealt.“

Enne naiste meistrivõistlusi korraldati tüdrukute turniire ka Eestis. Paljudele on eriti hästi meelde jäänud Snickers Cupi nime kandnud võistlused, samuti Pärnus Rabahallis korraldatud turniirid ning 1992.–1994. aastani Pärnus korraldatud rahvusvaheline Victoria Cup. Ühel hetkel oligi kandepind piisavalt suur, et ka ametlikud Eesti meistrivõistlused korraldada.

Pärnu Centralile tõi esimese tiitli meeletu trennihimu 1994. aastal esimeseks Eesti meistriks tulnud Pärnu Centrali naiskond kandis aastate jooksul mitut sponsornime: Central, Central-Jõmm, Central-Sport, Wiiking. 1998. aastal pandi leivad ühte kappi Pärnu JKga. Centrali peatreeneriks oli Raimo Paulberg, kellest sai 1994. aasta suvel ka Eesti rahvusnaiskonna esimene juhendaja.

„Käisin poistega turniiril ja nägin seal ka naiste võistkondi. Siis võtsingi poiste kõrvale tüdrukute võistkonna,“ meenutab Paulberg. „Esimesse trenni tuli seitse-kaheksa tüdrukut, kes Pärnu KEKis niisama võimlesid. Järgmises trennis oli kohal üle 40 tüdruku!“

Keegi ei oska öelda, miks täpselt tüdrukute jalgpall Pärnus niivõrd populaarseks osutus, kuid kindel on see, et paarikümneks aastaks sai Pärnust Eesti naistejalgpalli süda. Kui Pärnu JK kõige esimestel meistrivõistlustel kaasa ei teinud, siis järgmisel kolmel hooajal võtsid Pärnu naiskonnad kaksikvõidu.

Paulbergi trennides ühena esimestest olnud Varje Tugimi sõnul on tal siiani meeles päris esimese trenni kuupäev: see oli 13. november 1991. „Koduhoovis käisid kõik poisid trennis ja rääkisid meile, et näe, treener teeb meil sellise asja. Siis me tüdrukutega sinna läksimegi,“ mäletab Tugim, kelle sõnul võib Paulbergi „üle 40 tüdruku“ olla isegi tagasihoidlik hinnang. „Kolmandas trennis oli isegi 60 tüdrukut!“

Nii Paulberg kui Tugim meenutavad, et peale selle, et vutihuvilisi tüdrukuid oli palju, tegid nad ka hullupööra trenni. Paulberg räägib kujundlikult, et kui tema korraldas neidudele neli-viis trenni nädalas, siis tüdrukud tegid ise veel viiskuus korda omapead juurde. Ja kui keegi nendest tüdrukute oma trennidest puudus, toodi Paulbergile nimekiri, kes kohale ei tulnud!

„Päris kümmet trenni nädalas me muidugi ei teinud, aga olime kõik tahet täis ja füüsiliselt tugevad,“ kirjeldab Tugim. „Paulbergiga tegime kõvasti üldfüüsilist, käisime suurtel jooksuringidel. See ei olnud kusjuures ainult monotoonne jooks, vaid tegime nii, et kaks elektriposti vahet jooksime rahulikult ja siis ühe vahe spurtisime. Niidupargi kooli staadionil olid meil ka koos poistega trennid. Ajad olid teised, keegi ei mõõtnud, kas nüüd on ületreenitus või mitu mängu nädalas tuleb.“

Kõva trennitambi pealt oli Pärnu Central algusaastatel Eestis tugevaim naiskond. „Julgen öelda, et lihtsalt jooksime kõik üle! Paula (Paulbergi hüüdnimi – toim.) tegi väga head füüsilist poolt, aga meile tundus, et Jüri Saarel oli tehniline pool jällegi parem,“ lisab Tugim.

„Domineerisime ikka täielikult kõiki!“ kiidab ka Paulberg. „Ainus asi oli see, et meil ei olnud väravavahti. Naljaga pooleks võib öelda, et Saare Jürka võttis mult väravavahi enne ära! Lõpuks ühe väravavahi ikka leidsime, aga meil ei olnud teda

põhimõtteliselt väravas vajagi, sest meie ülekaal oli nii selge. Ja trenni tehti ka nii palju, et ühe-kahe aastaga läks tase väga heaks. Mängisime ilusat jalgpalli!“

Tartu maraton 1982 – kaks vutitegelasest võitjat!

Huvitava kokkusattumusena oli Nõmme Chickensi treener Mati Albert 1982. aastal üks kolmest suusatajast, kes üheskoos võitjatena Tartu maratoni finišijoone ületasid. Kui sellest kolmikust pole Uno Leist jalgpalliga eriti seotud olnud, siis Tõnu Sirel töötab veel praegugi vutiliidu peadirektorina!

Liigamäng ilma ühegi vileta

Jüri Saar meenutab, et algusaastatel tuli meistrivõistlustel sageli ette olukordi, mis tunduvad praegu suisa jaburad. Ühel korral oli pärnakatel kavas liigamäng Nõmme Chickensiga, mis peeti Tallinna tehnikaülikooli staadionil. „Meil oli Pärnu veteranidega samal päeval olnud Soomes turniir ning saime asjad niimoodi kokku lepitud, et keegi naiskonna lapsevanem aitas tüdrukud Pärnus bussi peale, buss viis nad mängule ning korjas seejärel sadamast peale veteranid, kellega koos me mängu vaatama läksime. Kohapeal selgus, et kohtunikku ei ole. Veteranide seas oli aga olemas Jaan Saal, kes oli toona juba kohtunikuna meistrivõistlustel vilistanud, ning ta oli nõus mängu ära tegema. Kohe tekkis aga järgmine probleem: ei Saalil ega kellelgi teisel polnud vilet kaasas! Lõpuks lahenes asi nii, et vile asemel kasutas ta oma häält: „Läks!“, „Viga!“, „Värav!“ ja nii edasi. Ja see oli meistriliiga mäng! Kui õigesti mäletan, siis võitsime 1 : 0.“

Nõmme Tibud, mitte Nõmme Kanad!

Omapärase nime (chickens tähendab inglise keeles „kanad“) sai Nõmme jalgpallinaiskond Mati Alberti sõnul suhteliselt juhuslikult, kusjuures tema sõnul mõeldi selle all tibusid, mitte kanu. Rahvusvaheline nimi tulenes mõistagi sellest, et see oli välja mõeldud välisturniiridel käimiseks.

„Nõmme Tibud! See sai päris lambist esimese turniiri jaoks välja mõeldud ja nii ta meile jäi,“ muheleb Albert.

Eesti esimesel jalgpallinaiskonnal väga pikka iga ei olnud – Eesti meistrivõistlustel osaleti viimati hooajal 1994/95. „Läksin toona treeneritöölt üle natuke tootvama ameti peale, kus sai leiva lauale,“ selgitab Albert. „Pakkusin kõiki oma mängijaid Lasnamäe Arsenalile, mõned mängisidki seal edasi.“

Nõmme Chickensi taustaga oli ka kaks esimest Eesti jalgpallinaist, kes välismaal pallisid: juba enne koduste meistrivõistluste algust siirdusid väravavaht Maaren Olander ja ründaja Kadri Kimsen Rootsi tugevuselt viienda liiga klubisse Tärnsjö IFi. „Orienteeruja Sixten Sild kuulus sellesse klubisse ja talle öeldi, et naiskonnal oleks vaja ründajat ja väravavahti. Sixten teadis, et ma tegelen sellega, ja helistas mulle. Juulis helistas, augustis olime juba seal!“ selgitab Albert, kuidas kaks Eesti tüdrukut 1993. aastal välismaale pääsesid. Maaren Olander on teadupoolest tõeline multitalent: peale vutikoondises mängimise tegutses ta aastatel 2000–2001 naistekoondise peatreenerina ja oli hiljem ka tippkohtunik, vilistades Eestis meeste meistriliiga mänge ja tehes karjääri ka kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Nooremana tennises koduvabariigi paremikku kuulunud Olanderi ainus Eesti meistritiitel võistkondlikult alalt pärineb aga hoopis saalihokist – 2005. aastal valiti ta lausa Eesti aasta parimaks mängijaks!