Persoon: Getter Laar

Tagasi kodus olev Getter Laar:

oma trumbid tuleb maksma panna!

Enam kui kümnendi jooksul Eesti koondises mänginud ning sellest suure osa ka esiväravavahi rolli täitnud Getter Laar on pärast aastaid välismaal elamist taas Eestis. Kuigi praegu on ta seosed jalgpalliga minimaalsed, pole ta armastatud mängule lõplikult selga pööranud.

Tekst: Raul Ojassaar

Getter Laar pidas A-koondises täpselt poolsada kohtumist.

Foto: Lembit Peegel

Getter Laar

2013. aastal Eestist Prantsusmaale kolinud Laar veetis vahepeal aega Austraalias, kuid naasis oktoobris kodumaale. Põgusalt töötas ta ka FC Floras, kuid on nüüd jalgpalli mõistes taas vaba hing. Jalka uuris: kuidas läheb?

Getter, oled nüüd mõnda aega tagasi Eestis olnud, vahepeal olid väravavahtide treenerina ka FC Flora palgal. Praegu sa seal enam ei ole.

Olin Floras vist kolm kuud ja natuke peale. See oli väga hea kogemus – keskkond, inimesed, infrastruktuur ja kõik olid väga head. Väga palju erinevaid gruppe, millega tuli tegeleda. Tundsin lihtsalt, et oma praeguses eluetapis ei ole ma valmis nii palju aega sellesse panustama, sest kui ma sajaprotsendiliselt asja juures ei oleks, poleks ma aus ei mängijate ega iseendaga. Mul on paar muud huvi ka, millega tegeleda tahan. Kuidagi tuli nende asjade vahel tasakaal leida ja tegin otsuse, et treenerina ma praegu ei jätka.

Sündinud: 21.11.1989 Kui küsida tohib – millega veel tegeled? Klubikarjäär: Pärnu JK, Tallinna Kalev, FC Flora, En Avant de Guingamp, FC Metz Olen selles mõttes natuke ebausklik – ma ei taha asju enne välja rääkida, kui pole veel midagi teinud. Ühel hetkel tahaks üliKoondises (2007–2018): kooli minna – kehakultuuri bakalaureus 50/0 on mul olemas, aga nüüd tahaks muudest valdkondadest haridust juurde saada. Suvel – kui saab! – tahaks ka reisida. Korraks tahaks Prantsusmaal ära käia, sõbrad üle vaadata.

Prantsusmaast rääkides – 2013. aastal läksid Eestist esmalt Guingamp’sse, siis Metzi. Kas välismaale mängima saamine oli sul soov, unistus, kinnisidee? Kuhu profiks saamine sellel skaalal paigutus?

See oli mul eesmärk, prioriteet. Umbes gümnaasiumi keskel sain aru, et tahaksin välismaal mängimist proovida. Kuni välismaale siirdumiseni ning ka välismaal olles keerdusid mu otsused jalgpalli ümber. Astusin näiteks ülikoolis geoökoloogiasse sisse, aga tunniplaan oli selline, et ma ei oleks saanud õhtuti trennis käia. Läksin seetõttu järgmisel aastal kehakultuuri üle, mis võimaldas rohkem jalgpallile keskenduda.

Olid need otsused tagantjärele mõeldes õiged?

Ma ei kahetse midagi. Tol hetkel oli see minu soov ja

läksin sellega lõpuni. Sellest on omakorda nii palju häid asju tulnud – sõpruskond teises riigis, räägin uut keelt. See õpetas mulle enda kohta ka väga palju. Välismaal üksi elamine ja hakkama saamine kasvatab inimest. Üksi olemine iseenesest ei olnudki probleem, sest olen pidanud juba üsna varakult iseseisev olema, aga uus keskkond ja uus keel – alguses oli natuke eraklik tunne. Klubi tegi ka välismaalaste toomisel alles esimesi samme ja neil ei olnud veel tugisüsteem väga hästi välja kujunenud. Kui Metzi läksin, pakuti klubi poolt integreerumiseks palju paremaid võimalusi.

Mida välismaal mängimine sulle näitas, õpetas? Kui võtad oma 2013. aasta ootused ja võrdled neid reaalsusega, kust kõige suuremad erinevused sisse tulevad?

Kui tagasi mõelda, siis oli hea see, et sain mängida. Kui sinna jõudsin, siis tajusin tegelikult ikkagi seda tasemevahet, mis meiega võrreldes nii liigade kui mängijate vahel oli. Eestis olin sel hetkel koondise esiväravavahiks saamas – paraku on kõigile teada, et kui oled vähegi töökas ja sul tuleb ka hästi välja, siis oled juba tõenäoliselt ka koondise vaateväljas. Prantsusmaal on aga igal võistkonnal valikut palju rohkem. Riik on suur, andekaid mängijaid on palju. Kui sinna läksin, siis oli meil noortevõistkonna väravavaht 17aastane ja vaatasin, et ta on kindlasti Prantsusmaal tulevane koondise väravavaht. Mina 16aastaselt alles alustasin väravas! Metzis tõdesin samuti, et üks meie tiimi 16aastane väravavaht jõuab kindlasti ühel päeval koondisesse. Minu meelest ongi ta nüüd paar korda koondise valikusse kuulunud.

Kui seda taset vaadata, siis olen hullult tänulik, et sinnamaani jõudsin. Seal pannakse palju nooremas eas rõhku tehnikale ja taktikale, mängust aru saamisele. Meie tüdrukutel kahjuks veel ei ole neid teadmisi: meil tuleb täiskasvanud mängijatele selgitada asju, mis seal on juba U13 tasemel selged. Väravavahtide puhul on lisaks ka jalaga mängu tähtsus tõusnud – nad on seal sisuliselt sama tehnilised kui väljakumängijad.

Praegu läheb meil ka päris mitu noort naismängijat välismaale. Mida sa neile soovitaksid?

Kui see otsus on juba tehtud, siis tuleb seda võimalust maksimaalselt kasutada – proovida neid teadmisi võimalikult palju endasse koguda ja ise trenni juurde teha. Samas ei tasu enda suhtes liialt kriitiline olla. Fakt on see, et tõenäoliselt on seal vähemalt sama head mängijad ees – ennast pole mõtet maha teha, vaid proovida heade mängijate kõrval nii palju kui võimalik areneda. Lisaks on oluline mõista, et kui mõne külje pealt võivadki teised paremad olla, siis alati on oma trumbid ka sinul endal – need tuleb teha nii tugevaks, et treener on lihtsalt sunnitud sind väljakule panema. Need tuleb maksma panna!

Mängisid Prantsusmaal nii kõrg- kui esiliigas, aga ühel hetkel sai sinust hoopis treener. Kuidas see juhtus?

Metziga pendeldasime kõrg- ja esiliiga vahet. Viimasel hooajal, kui veel mängisin – 2017/18 –, tegin samal ajal juba treenerina UEFA B-litsentsi ja üleminek tuli kuidagi sujuvalt, sest olin seal juba neli aastat järjest rohkem väravavahtidega tegelenud. Alustasin korra nädalas U15 väravavahtidega, aga kohustusi tekkis aasta-aastalt juurde – selle kõrvalt läbisin koolitusi, tegin klubi kontoripoolel tööd ja mängisin ise. Kui pidin tööl täitma lehte, et palju mul nädalas töötunde kokku tuli, siis tuli neid vahel isegi 55–75. Kõike sai hästi palju ja enda mängimise pool hakkas ära vajuma, otsustasin, et see hooaeg jääb viimaseks. Üleminek oli selles mõttes sujuv, et hakkasin sellesama naiskonna väravavahte treenima. Osaliselt võtsin selle tööpakkumise vastu ka seepärast, et teadsin hästi, mis tunne see on, kui oled noor väravavaht ja sul pole kedagi kogu aeg kõrval, kes õpetaks ja aitaks. Mulle anti võimalus, mind usaldati. Tagantjärele olen aga mõelnud: kas lasin tööl mängijaisu ära võtta või kadus lihtsalt see tunne ära, et tahaks hullult igal nädalavahetusel punktide peale võidelda ja viis korda nädalas kell kümme õhtul koju jõuda, sest trennid olid lihtsalt nii hilja?

Getter Laar Metzi akadeemias. Fotod: Mihkel Uiboleht

Jalgpalli korraga liiga palju: „Mingil määral tekkis samasugune tunne nagu

Prantsusmaal viimase aasta lõpus: olin hommikust õhtuni jalgpalli sees, kõigeks muuks ja eraeluks ei jäänud aega. Jalgpalli üledoos!“ Millal ja kuidas Eestisse tagasi jõudsid?

Otsustasin 2019. aasta suvel, et võtan aasta rahuli-

2013. aastal valiti Laar Eesti aasta parimaks jalgpalluriks.

Foto: Lembit Peegel oma mängud – see ei läheks mu põhimõtetega kokku. Ma ei ole veel sada protsenti ära lõpetanud, aga ilmselt ma kuskil praegu mängima ei hakka. Võibolla hakkan hoopis kuskil rahvaliigas toksima? (Naerab – toim.).

Meistriliigas peaks asi olema nii, et oodatakse täielikku pühendumist. Kui meil on kõrgliigas pundid, kus mängijad käivad trennis siis, kui neile sobib, siis ei saagi tase tõusta.

Olid vahepeal seitse aastat ära – kuidas on Eesti naistejalgpall tervikuna nende aastatega arenenud? Millest praegu kõige rohkem vajaka jääb?

Saan rääkida sellest, mida nägin Flora poolel, teistega pole ma nii hästi kursis. Flora kohta saan küll suured kiidusõnad öelda – Aleksandra (naiskonna peatreener Ševoldajeva – toim.) teeb tõsist tööd ja nägin, kuidas trenne ette valmistati ja mängijatele vajadusel eraldi kavasid koostati. Nii tema kui klubi panustavad arengusse kõvasti.

Nii palju, kui olen koondist jälginud, siis on aru saada, et jälle on toimunud põlvkondade vahetus. Palju on noori mängijaid ja tuleb tõdeda, et meie meistriliiga ei valmista neid koondise jaoks piisavalt hästi ette. Seda juttu on aga räägitud juba viimased 15 aastat või isegi rohkem. On kurb, et ma ei oska kindlalt öelda, kas selle ajaga on meistriliiga tase üldse tõusnud. Taseme tõus ei saa tulla ka lihtsalt sellest, et üks klubi otsustab, et hakkame nüüd täiskasvanud naistega tegelema – kõik peab algama rohujuuretasandist peale. Samas ei taha ma ka ülekohtune olla – olen ikkagi mitu aastat kõrval olnud.

Inimesed peaksid endale ausalt tunnistama, mis on nende oskused ja tase – nii on ka palju lihtsam edasi liikuda, kui tead, mis on su tugevused ja nõrkused. Kõiges ei saagi korraga väga hea olla, kui sa pole just Ronaldo. Kui kõik oma tugevused ära määratleksid ja need võimalikult hästi maksma paneksid, hakkaksid ka ühised tulemused paremuse suunas liikuma. Mulle jääb koondist vaadates vahepeal selline tunne, et on mängijaid, kes mängivad iseendale, aga koondises on vaja anda iseendast teiste jaoks parim. Kõrvaltvaatajana tundub, et mingisugusest ühtsustundest ja võitluslikkusest jääb justkui natuke puudu. Samas ongi praegu rasked ajad.

Taseme tõstmine ei seisa samas ainult mängijate eneseanalüüsi ja panuse taga, vaid selles oleme me kõik koos. Ka treeneritel on oluline roll tunda oma mängijaid, neid analüüsida, anda kindlaid ülesandeid mängijatele, et nad saaksid oma rollist täpselt aru. Praegune veidi nukker koondisemängude jada on meie kõigi vastutus. Mängijad viivad väljakul ellu ideid, seega meie, treenerite asi on neile anda parimad tööriistad. Ja see kehtib väikeklubi noortetööst täiskasvanute A-koondiseni.

kult. Sõitsin Austraaliasse, tegin seal tööotsi. Mõte oli tegelikult veel Uus-Meremaale ja Aasiasse edasi minna, aga piirid olid sel ajal juba kinni, reisida väga ei saanud ning Austraaliasse jääda ma ka ei tahtnud. Mõtlesin siis, et võiks ka koju tulla – aega oli palju mööda läinud, oleks ju tore peret näha ja vaadata, mis saab. Aiko Orgla, kes on Floras meeskonna väravavahtide treener, oli mulle juba mitu aastat rääkinud, et ma talle teada annaks, kui tagasi tulen. Kodulinnast Pärnust olid Vaprusega ka läbirääkimised, neil oli omalt poolt samuti pakkumine. Lõpuks Naistejalgpallist Eestis: liitusin ikka Floraga, aga mingil mää- „Kui kõik oma tugevused ära ral tekkis samasugune tunne nagu määratleksid ja need võimalikult Prantsusmaal viimase aasta lõpus: hästi maksma paneksid, olin hommikust õhtuni jalgpalli sees, kõigeks muuks ja eraeluks ei jäänud hakkaksid ka ühised tulemused aega. Jalgpalli üledoos! Pean veel õp- paremuse suunas liikuma.“ pima, kuidas kõike tasakaalu sättida.

Oled sa mängijana seljataga ukse kinni pannud? Kui näiteks Pärnu Vaprus ütleks, et registreerime su igaks juhuks ära, äkki läheb mingil hetkel vaja, siis mida ütleksid?

Olen ise ka selle peale mõelnud, see on huvitav küsimus! Mingil määral mulle meeldiks mängida, igatsus selle järele on paari aasta järel natuke tagasi tulnud, aga mulle ei meeldi asju teha poolikult. Kui ütleksin mõnele võistkonnale jah, siis see eeldaks, et käiksin kõikides trennides ja oleksin mängudel kohal. Nii ei tahaks teha, et valin ise

Naiste rannajalgpallile puhutakse tänavu hoog sisse

Kui vaadelda jalgpalli, saalijalgpalli ja rannajalgpalli, siis võrreldes maailma tipuga on eestlased just rannajalgpallis olnud viimastel aastatel kõige edukamad. Kui meeste rannajalgpallis on jõudnud toimuda juba põlvkondade vahetus ja sihid on suured, siis naiste rannajalgpall on alles oma teekonna alguses. Kuigi algne tõuge on juba tehtud, loodavad Kari-Andri Kask ja Carmen Elisabeth Loime tänavu lisada alale uue mõõtme.

Tekst: Sander Jürjens | Foto: Mihkel Naukas

Eesti rannajalgpalli pikalt vedanud Kari-Andri Kask tunneb suurt rõõmu, sest ühes noores mängijas tundub olevat ainest sirguda naiste rannajalgpalli üheks veduriks. Ajastus sobib, sest ka rahvusvahelisel tasandil teeb naiste rannajalgpall aina samme edasi. „Beach Soccer Worldwide on meie katusorganisatsiooniks ning oleme saanud signaale, et oleks paras aeg hakata mõtlema naistekoondise komplekteerimise peale. Need asjad ei juhtu üleöö, kuid tänavu tundub olevat hea aeg teha ka siin järgmine samm,“ sõnab Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kask.

Kui esmalt tundub, et keset koroonapandeemiat pole ürituste planeerimine kõige loogilisem lahendus, siis mullune aasta polnud Eesti rannajalgpallile võrreldes mitme muu sektoriga nii kehv. Suvel oli positiivseid koroonaproove vähe ning eestlaste ja lätlaste koostöös toimunud meeste Coolbet rannaliigas mängiti arvukalt etappe ja selgitati võitja. Lootus pole kadunud ka tänavuseks hooajaks, vastupidi. Tänavune aasta tuleb rannajalgpalluritele küll arvatavasti tihe, sest mullused rahvusvahelised koondiste turniiri mängud toodi tänavuse aasta kalendrisse.

Nüüd tagasi naiste rannajalgpalli juurde. 19aastane Carmen Elisabeth Loime naudib ka tavalist jalgpalli ning on mitu hooaega mänginud Nõmme Kalju ridades meistriliigas ja esindab tänavu Tabasalu naiskonda esiliigas. Suurima rõõmu leiab ta siiski rannaliivalt.

Tänavu kevadel Tallinna tehnikagümnaasiumis 12. klassi lõpetav Loime proovis rannajalgpalli esimest korda 2016. aastal ning esimese rahvusvahelise kogemuse sai ta 2018. aastal. 2019. aastal võitis ta naiskonnaga rahvaliiga. „Maailmas leidub naismängijaid, kes saavad selle alaga tegeleda profitasemel. Meeste rannajalgpalliga küll palkasid ja muud veel võrrelda ei saa,“ analüüsib Loime.

Loimel on seljataga ka treeningud meeste kõrgliigatiimiga ja nüüd on ta valmis endast kõik andma, et enda kõrvale saada sama motiveeritud naismängijaid, kellele ta plaanib tänavu ala tutvustada.

Artikli kirjutamise hetkel planeeritakse avaüritust 27. aprillil Ülemiste Beach House’is. Tegu on märgilise kohaga, sest mullu valminud hall on tekitanud rannajalgpallile uusi võimalusi – esimest korda saab rannajalgpalli siinmail sisetingimustes mängida täismõõtmetes väljakul. „Ma tahan näidata ka teistele, kui vägev on rannajalgpall. Plaanime kutsuda naismängijaid üle kogu Eesti ja kutsume meestekoondise mängijad meile rannajalgpalli tutvustama,“ sõnab Loime.

Kellele peaks rannajalgpall sobima? „Kõigile!“ on Loime optimistlik. „Tunnetan, et ranna suhtes on mingisugune eelarvamus ja kardetakse, et see on tavalisest jalgpallist ohtlikum. Aga sel üritusel saab mängu ise näha ja proovida.“

11. juulil

toimub jalgpalli EM-finaal ning Eesti rannajalgpallis plaanitakse korraldada naiste turniir.

FC Strong

Lätist oli Kalju naiskonna vastane mullu. Esimest korda toimus naiskondade rahvusvaheline mäng meie pinnal täismõõtmetes väljakul ametlike reeglitega. Kohtumise võitsid lätlannad 4 : 3, ühe värava lõi ka Loime.

Portugal

on ainsana võõrustanud naistekoondiste Euro Beach Soccer Cupi nime kandvaid turniire (2016–2019). Kaks korda on võitnud Venemaa (2018, 2019), korra Hispaania (2016) ja Inglismaa (2017).