Ville Arike

Viimase valiksarja lõpetanud kodumängus Sloveenia vastu said eestlannad üheksa korda vaadata, kuidas vastane väravat tähistas.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

naiste EM-valikmänge tuleks pidada Rahvuste liiga põhimõttel mitmes divisjonis!

Naiste EM-valiksari venis koroonaolukorra tõttu ettenähtust pikemaks, viimased mängud peeti alles veebruaris. Ning Eesti koondisele see ei sobinud, sest tsükkel lõpetati kodus õnnetu 0 : 9 kaotusega Sloveeniale. Ent see oli ka üks ilmekas näide Euroopa naistejalgpalli olukorra kohta ning juhib tähelepanu kindlate muutuste vajadusele.

Tekst: Ville Arike | Fotod: Liisi Troska

Mis peitus kurbade numbrite taga? Sloveenial oli tõeliselt hea realiseerimispäev, kokku tehti raami 11 pealelööki. Enamik neist oli sooritatud nii hästi, et seekord Eesti väravat kaitsnud Getriin Strigin oli võimetu. Mööda läinud või blokeeritud pealelööke oli sloveenlannadel veel kuus tükki, kokku seega 17 pealelööki. Eesti sama arv oli 0. Esimesel poolajal suutsime teha kaks vähegi rünnaku moodi asja, teisel poolajal mitte sedagi.

Suurel osal rünnakutest ei suutnud eestlannad teha üle ühe-kahe söödu, sageli mitte ainsatki. Ning vastas oli naiskond, kes pälvis alagrupis kolmanda koha ehk ei jõudnud finaalturniirile, Vana Maailma 16 parema hulka. Tõsi, Sloveenia andis teise koha saanud Venemaale korralikud lahingud, kaotades mõlemad mängud 0 : 1. Alagrupi võitjale Hollandile löödi kahe mänguga kolm väravat ja endale lasti lüüa kaheksa.

Tugevam kolmik eristus selgelt nõrgemast

Selles, A-alagrupis eristuski selgelt tugevam ja nõrgem kolmik (Kosovo, Türgi, Eesti). Tugevam trio võitis nõrgema vastu kõik mängud. Ilmekam on statistika. Holland sai Kosovo, Türgi ja Eesti vastu kuus võitu koguskooriga 37 : 0, tehti 177 pealelööki (mängus keskmiselt 29,5!) vastaste 5 vastu, neist raami 79 versus 3. Venemaa samad näitajad nõrgema kolmiku vastu: väravad 21 : 3, pealelöögid 134 : 32, neist raami 57 : 16. Ning Sloveenial 28 : 2, 96 : 36 ja 53 : 15.

Sama tendentsi oli näha ka kõigis teistes alagruppides. Teises ainsas kuueliikmelises grupis B läks samamoodi – tugevam kolmik ei andnud

2022. aasta Euroopa meistrivõistlused

Finaalturniirile pääsenud võistkonnad

Korraldaja Inglismaa

Alagruppide võitjad Holland Taani Norra Hispaania Soome Rootsi Prantsusmaa Belgia Saksamaa all. Mida see annab osalejatele? Sisuliselt mitte midagi. Niisugustest mängudest, kus üks pool on väga suurelt üle, ei saa kumbki midagi kasulikku.

Kahtlemata on väiksematel jalgpalliriikidel tore, kui saadakse tiitlivõistluste valiksarjades suurtega kohtuda. Meenutagem seda elevust, mis valitses Eestis, kui meie meestekoondis loositi pärast taasiseseisvumist esimeses, 1994. aasta MM-valiksarjas vastamisi valitseva pronksitiimi Itaaliaga.

Tõsi, meestejalgpalliski püsib kõige suuremate ja kõige väiksemate mängudes pall üldjuhul ühel platsipoolel. Kuid seal on suures plaanis käärid väiksemad, keskmike seas olukord tihe ning keskmikud suudavad sageli ka suuri hammustada.

Neidude uus turniirisüsteem eeskujuks

Neidude U19 ja U17 vanuseklassi Euroopa meistParemad teise koha rivõistlustel viiakse hooajast 2021/22 sisse uus omanikud süsteem: võistkonnad lüüakse seniste tulemusItaalia te põhjal pooleks, A- ja B-liigasse. Seejuures Island säilib kõigil riikidel endiselt võimalus jõuda nõrgemale punktigi. Kui Ees- Austria finaalturniirile, sest iga tsükli käigus liiguvad ti väravate vahe kümne mängu peale oli 1 : 40, siis tolle grupi viimasel naiskonnal Gruusial Playoff’is selgitavad kolm viimast edasipääsejat Portugal–Venemaa, Tšehhi–B-liiga paremad A-liigasse ja A-liiga nõrgemad allapoole. Niisugune turniirisüsteem loob olukorra, kus 3 : 45 ning võitjal Taanil 48 : 1. Šveits, Ukraina – Põhja-Iirimaa toimub palju rohkem võrdsemaid mänge, sest Taani saavutas nõrgema kolmiku Vana Maailma tugevam pool mängib omavahel ja vastu kuus võitu koguskooriga nõrgem samuti. Samas ei võeta kelleltki ära või39 : 0 ning tegi raamidesse 92 pealelööki vastaste malust võrrelda edu korral võimeid parimatega – ühe vastu. ja selleks ei pea jõudma finaalturniirile.

D-grupis ei suutnud nõrgimad, neljan- Nagu ülalolev statistika näitab, võiks seda süsdaks-viiendaks jäänud Aserbaidžaan ja Moldova teemi kasutada ka naiste EM-valiksarjas. Maailsooritada nelja mängu jooksul grupi võitja His- ma edetabelis kuulub 31 parema hulka koguni 22 paania värava raami ühtegi pealelööki. Kokku võistkonda Euroopast. Pärast seda tuleb väike olid kolm esimest naiskonda (veel Tšehhi ja Poo- vahe sisse, aga kohtadel 40–49 asuvad järgmised la) tosina mängu peale kahest viimasest kuus Euroopa koondist. üle nõnda, et lõid kamba peale 73 vä- Vana Maailma meistrivõistluste firavat (endale ei lastud lüüa loomulikult naalturniiril osaleb 16 riiki. Miks mitte ainsatki), sooritasid 403 pealelööki vas- ei võiks tugevamasse liigasse kuuluda taste 18 vastu, neist raami 200 versus 24 koondist ja nõrgemasse ülejäänud 4… Samas näiteks jäi kolmanda kohaga Niisugustest mängudest, (keda on umbes sama palju, käesolevas lõpetanud Poola viimases voorus His- kus üks pool on väga suurelt EM-sarjas osalebki 48 riiki). paaniale alla 0 : 3 ning pealelöögid olid 1 : 26. üle, ei saa kumbki sisuliselt Mõne aasta eest ellu kutsutud meeste Rahvuste liiga on oma esimeste hoomidagi kasulikku. aegadega tõestanud, et üsna võrdsete Pealelöök iga pooleteise võistkondade konkurentsis on mängud minuti järel tasavägised ja tulemused ettearvamatud. Ega EM-sarja ühe mängu pealelöökide rekord püsti- naiste seas asjad teisiti oleks. tati G-grupi kohtumises Prantsusmaa–Kasahs- Eesti naistekoondise tulemused näitavad, et tan, kus prantslannad andsid kasahhitaride vä- edetabelis Vana Maailma tiimidest neljandasse ravale tuld 58 korral (ehk pealelöök peaaegu iga kümnesse kuuluvate vastastega suudame heidelpooleteise minuti järel!), neist 24 läks raami ja 12 da tasavägisemalt. Euroopa riikidest järjekorras väravasse. 33. kohal asuva Türgiga tegime võõrsil 0 : 0 viigi ja

Mänge, kus üks pool tegi mängu jooksul üle 30 saime oma ainsa punkti. Türgit lõpuks edestanud või 40 pealelöögi, leiab igast alagrupist. Kosovole, kelle edetabelikoht ei vasta reaalsele

Mida kogu see statistika ütleb? Et mäng käib mängutasemele, kaotasime ühe mängu 1 : 2, lüües sisuliselt ainult ühel väljakupoolel, ühe värava valiksarja ainsa värava.

Chelsea renessanss Tucheli käe all

Kui peatreenerite sagedase vahetamise poolest tuntud Chelsea hiljuti Frank Lampardile ust näitas, oli võistkond raskustes: hoolimata suvistest nimekatest täiendustest tehti mullusest kehvemat hooaega ning probleemid kaitses ei lasknud võistkonnal oma võimeid väljakul realiseerida. Uue peatreeneri Thomas Tucheli tulek tõi meeskonda aga uue hingamise ning selle abil pääseti edasi ka Meistrite liiga kaheksandikfinaalist, kus tugev Madridi Atlético kahe mängu kokkuvõttes veenvalt 3 : 0 alistati. Seekordses „Taktikalauas“ heidamegi Chelsea ja Atlético kordusmängu taustal pilgu sellele, mida on Tucheli Chelsea heaks teinud.

Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener

Meistrite liiga kaheksandikfinaali korduskohtumine

17. märts 2021 Stamford Bridge Chelsea – Atlético Madrid 2 : 0 (kahe mängu kokkuvõttes 3 : 0) 34. Ziyech, 90 + 4. Emerson Eemaldamine: 82. Savić (Atlético)

Üldasetus

Chelsea algasetus oli paberil 3-4-3 formatsioon: kolmest keskkaitseliini oleme Tucheli puhul juba harjunud nägema. Reece James ja Marcos Alonso toetavad seda kui ründavad wingback’id, keskväljal on kaks töörügajat Kovačić ja Kanté ning nende kohal ülemine väga liikuv kolmik, kus mängivad Kai Havertz, Hakim Ziyech ja Timo Werner.

Atlético mängis seevastu oma klassikalises 4-4-2 asetuses. Atlético põhimängijatest võib välja tuua keskväljapaari Koke-Saúli, kes pidi selles mängus lahendama palju probleeme pressinguga, millest loos ka täpsemalt räägime. Atlético suured lootused olid kindlasti nende kahe tähtründaja João Félixi ja Luis Suáreze õlul, kuid nende mäng jäi lõpuks päris kahvatuks. Atlético katsetas teisel poolajal samuti kolmest kaitseliini, et tulla Chelsea ründemänguga paremini toime ja olla pressingus efektiivsem. Chelsea mängu ülesehitus ja

Atlético pressing

Chelsea näitas kogu matši vältel, kui hästi suudavad nad mängu kontrollida ja palli vallata. Tucheli käe all mängib Chelsea väga julget ja domineerivat mängu – seda nägime ka seekord Atlético vastu, kus oma mängu ehitati tagant väga tihti lühikeste ja julgete söötudega. Atlético pressingu alt tuldi korduvalt puhtalt välja. Heidame pilgu Chelsea mängu ülesehituse põhimomentidele. Chelsea kolmest keskkaitseliini proovisid pressida tipuründaja Suárez ning kaks äärepoolkaitsjat Yannick Carrasco ja Marcos Llorente. See tähendas aga seda, et João Félix jäi tihtipeale pressingus üksi kahe vastu, kui tal tuli korraga hakkama saada nii Kovačići kui Kantéga. Kuna Saúl ja Koke jälgisid väga pingsalt, kus paiknevad Havertz ja Ziyech, ning lasid neil ennast sügavale kaasa tirida, tekkisid Atlético poolkaitse- ja ründeliini vahele suured ruumid. Seal leidis Chelsea julge ülesehituse järel sageli Kanté ja Kovačići, kes olid palliga väga julged pöörama, sellega jooksma ja mängu avama.

Suur roll oli ka ründavatel äärekaitsjatel ehk wingback’idel Jamesil ja Alonsol, kes pakkusid õigetel hetkedel toetust ja võimalust endale sööta.

Sellega aidati Chelsea ülesehitust keskväljaga siduda.

Kui Koke ja Saúl tahtsid olla pressingus julgemad ja astusid Kovačići ja Kanté poole, tähendas see kohe seda, et nende selja taga jäid vabaks Havertz ja Ziyech, kes on ja olid ka selles mängus väga osavad pöörajad ja võtmesöötude jagajad, suutes oma läbisöötudega tekitada palju ohtlikke olukordi.

Chelsea üldine rünnakujoonis

vastase väljakupoolel

Tucheli juhendusel on Chelsea kaitse pidanud vastu suurepäraselt – nende ridade kirjutamise ajal on neile 14 mänguga löödud vaid kaks väravat. Millised on aga üldisemad võtmekäigud ja detailid Tucheli ründemängu puhul?

Chelsea mängib rünnakufaasis peamiselt 3-25 formatsioonis, kui vaadata, kus nende mängijad paiknevad. Kolmene keskkaitseliin vastutab mängu ülesehituse eest ning põhikohal on äärmised keskkaitsjad, eelkõige César Azpilicueta, kes on palliga hea ja tõuseb tihti ka kõrgemale.

Keskväljal asuva kahe kontrolliva poolkaitsja ülesanne on pakkuda söödunurki kaitsjatele ja aidata mängu ründeliiniga siduda. Palliga on nad julged, aga kindlasti peituvad nende tugevused kaitsetegevuses ja vastaste kiirrünnakute peatamises.

Chelsea üks peamisi tugevusi ja kohti, millega vastased on tihti hädas, on nende ründavate poolkaitsjate positsioonil mängivate meeste markeerimine ja peatamine. Tihti tuleb vastaste keskväljal tegeleda nii alumiste poolkaitsjate Kanté ja Kovačići markeerimisega kui olla ka teadlik sellest, kus paiknevad ülemised poolkaitsjad. Oleme seal tegutsemas näinud nii Mason Mounti, Kai Havertzit kui Hakim Ziyechit – nad mängivad tihti vastase poolkaitseliini ja kaitsjate vahel niinimetatud poolruumis, kus nad seovad mängu, jagavad olulisi sööte ja teevad ka sööste liini taha.

Wingback’idelt oleme näinud väga ründavat mängu, kus tõustakse väga kõrgele ja mängitakse kokku enda kõrval paiknevate ründavate poolkaitsjatega. Nende ülesanne on eelkõige pakkuda väljakul laiust ja tihti näeme neid just kasti lähedal palju tsenderdamas. Nii Jamesi kui Alonso tsenderdused on väga kvaliteetsed ja valmistavad vastastele palju peavalu.

Tipuründes oleme näinud, et Tuchel on kasutanud eri mängijaid: seal on minuteid teeninud nii Timo Werner kui ka Olivier Giroud, kohati on valeründajana kasutatud ka Kai Havertzit. Nende mängijate omadused on erinevad, kuid kui on mänginud Werner, siis näeme temalt väga liikuvat mängu. Oma liikuvuse ja kiirusega ning liini taha sööstudega tirib ta vastaste kaitseliinidesse tihti suuri auke, mida ülejäänud mängijad hästi ära kasutavad.

Seega tekitab Tucheli kasutatav asetus ja mänguplaan vastastele palju katsumusi. Eelkõige tuleb vastaste treeneritel nuputada, kuidas vastaseid pressida – kui kõrgelt seda teha? Keda jätta vabaks? Milline peaks välja nägema pressingu asetus?

Seni, kuni vastased neid küsimusi läbi ei hammusta, võib Chelsea suurepärane hoog vabalt jätkuda. On põnev jälgida, kuidas nad Premier League’is hooaja lõpetavad ja kui kaugele kannavad neid nende tiivad Meistrite liigas – veerandfinaali loos oli neile armuline, sest tõi vastaseks FC Porto kui vähemalt paberil kõige nõrgema võimaliku variandi.

Hooaeg algas üle kivide ja kändude (ja lume)

Oodatult ei olnud tänavuse hooaja algus muretu. Nii meeste kui ka naiste superkarika võistlus ei toimunud esialgsetel kuupäevadel ning Premium liigaski pole toimunud kõik kohtumised, nagu oleksime soovinud. Samas on esimene (super)karikas jagatud ja pall mängu pandud!

Jalgpallisõber ei saa olla nukker, kui Konstantin Vassiljev naeratab. Flora alistas superkarika debüüdi teinud Paide Linnameeskonna Rauno Sappineni väravast 1 : 0.

Foto: Jana Pipar

Premium liigas on kvaliteetsed ründajad. Paide edurivimees Henri Anier on olnud hooaja alguses suurepärases hoos!

Premium liiga on alanud! Kohtunik Kristo Tohver viib mänguvahendi keskringi.

Foto: Liisi Troska

FCI Levadia ja TJK Legion pakkusid lumisel Sportland Arenal seitsmeväravalise põnevuslahingu, kui pärast 3 : 3 lõppenud avapoolaega võidutses Levadia 4 : 3!

Foto: Jana Pipar

Kui meeskond on ühel lainel! Viljandi alustas hooaega võidukalt Saaremaal ja näitas oma sisu ka Paide vastu, kuid jäi Anieri kolmanda lisaminuti värava tõttu punktist ilma.

10 AASTAT TAGASI

Henri Anier, Sergei Mošnikov ja Taijo Teniste

kuulusid Jalka kõrgliiga sümboolsesse koosseisu 2011. aasta märtsikuu esituste eest. Need mehed pallivad Premium liigas ka tänavu.

Anži

kindlustas saalijalgpalli meistritiitli. Teine järjestikune kuld saadi viimases voorus mängimata, sest FC AEG Real Estate ei saanud mängijaid kokku.

TÜ, EMÜ, TTÜ ja TLÜ

lõid kaasa ülikooli jalgpalli meistrivõistlustel. Nii akadeemilist seltskonda polnud võistlusel varem olnud!

Eesti vägev võit Uruguay üle

2011. aasta aprillikuu numbris sai väärikalt kajastust Eesti legendaarne võit kodus Uruguay vastu. „Telefonitorge“ läks siin elavale uruguaylasele ja lisaks tituleeris Indrek Schwede selle triumfi meie vutiajaloo tähtsaimaks võiduks.

Uruguay võit sai palju tähelepanu ka pildikeeles ning uhkus kahekordse maailmameistri alistamise üle kumas läbi mitmest artiklist.

Indrek Schwede kirjutas, et Lionel Messi, Arjen Robben ja Tarmo Kink on valed eeskujud. Arst Kaspar Rõivassepp oli varem ilmunud artiklis öelnud, et mängijatel, kes eelistavad ilmselgelt ühte jalga, arenevad keha lihased ebasümmeetriliselt, ning Schwede arutles, kuidas treenerid saaksid seda parandada.

Kõrgliiga puhul tõime välja kuus mängijat, kellel silma peal hoida. Toona 18aastasest Nikita Baranovist (Flora) on praeguseks sirgunud A-koondise mängija, 18aastane Sander Lepik (Viljandi) on rannajalgpalli koondise põhitegija ning tol hetkel 17aastasena esile tõusnud Kevin Rääbis (Tammeka) jõudis jälje jätta Premium liigas ja pallib praegu Saksamaal. Valituks osutus ka Eestis toona esimest hooaega alustanud

Hidetoshi Wakui (Kalju), kes pakkus vaatemängulist jalgpalli pikki aastaid. Teised mainitud mängijad olid 21aastased ründajad Nikita Koljajev (Levadia) ja Aleksei Aleksejev (Sillamäe Kalev).

Luubi all oli äsja 19aastaseks saanud Karl Mööl. Mäletatavasti tegutses noormees siis poolkaitses ja mängib uuesti keskväljal nüüd Paide Linnameeskonna ridades. „Keskväljal on ta mängija, kes juhib mängu, ja see nõuab automaatselt head väljakunägemist ja mängu lugemist,“ kirjeldas teda toona Frank Bernhardt. Vaadates kümne aasta taguseid mõtteid ja praegust küpset Mööli mängu, siis on huvitav mõelda, et tegu oli vahepeal Premium liiga parima äärekaitsjaga, kes jõudis oma esitustega Eesti A-koondisesse ja Taani esiliigasse. Välistäheks valisime 19aastase Christian Erikseni, kes on praegune Taani koondise kesksemaid mängijaid ja hinnatud mängujuht. Alan, Kostja ja Vladimir on kolm põlvkonda jalgpallureid, kellest kirjutas Indrek Schwede. Artikli kirjutamise hetkel kaheksa-aastane olnud Alan Nahk on praeguseks jõudnud JK Tabasalu esindusmeeskonda ja alustab 18aastasena juba kolmandat hooaega esiliiga B tasandil. Kristen Viikmäe jagas kogemusi kasutamata jäänud võimalustest Norras ning Heleri Saar rääkis muljetest jalgpalliväljakute kohta, kuhu ta oli naasnud pärast jalaluumurdu ja lapse sündi. Keith Boanasega rääkisime Venemaal Sotšis toimunud neidude koondiste turniirist, kus meie järelkasv „kiusas“ maailma tippe. Venemaale jäädi alla 0 : 3, USA-le 0 : 1 ja ainus suur kaotus tuli Jaapani vastu skooriga 0 : 7. Türgi alistati 2 : 2 lõppenud kohtumise järel penaltiseerias ja Slovakkia üle võidutseti tulemusega 2 : 0. Turniiri parim väravakütt oli meilt Katrin Loo ning ühe värava lisasid Liivi Sõrmus ja Signy Aarna. Nemad olid täpsed ka Türgi vastu penaltiseerias, kus ühe täpse löögi sooritas ka Saron Läänmäe. Türklannade penalti tõrjus Getter Laar.

Lennart Komp arutles selle üle, kuidas saaks kõrgliigas publikut tribüünile. Murekoht on see ka 2021. aasta kevadel, aga hoopis teisel põhjusel...