Mängija luubi all: Kristiina Tullus

Kristiina Tullus

Viimastel aastatel on Eesti liiga üheks parimaks kaitsjaks kerkinud Kristiina Tullus. 22aastane Tullus tegi mullu läbimurde naiste A-koondises ja kannab tänavusest hooajast Tallinna FC Flora kaptenipaela. Jalka analüüsis Tulluse tegevust Flora peatreeneri Aleksandra Ševoldajeva ja noorteklassis mängijat juhendanud Miina Luigendiga.

FOTO: Jana Pipar

VÄLJAKUNÄGEMINE

Ševoldajeva: Nii palliga kui ka pallita mängus peab veel natuke tunnetama vastase paiknemist. Ta peab hindama paremini momendi iseloomu ning tunnetama, kas võib tulla rünnak või peab olema kannatlik. Luigend: Ta on väga tähelepanelik ja soovib õppida, jätab meelde treeneri iga näpunäite. Väljakunägemine pole kindlasti tema tugevaim külg, aga ta on sealgi suure sammu edasi teinud.

VASTUPIDAVUS

Ševoldajeva: Looduse poolt pole otseselt seda väga palju antud ning kehvemas vormis olles annab see tunda. Aga ta on selle kallal palju vaeva näinud ja praeguseks peab vastu ka raskemates mängudes. Luigend: Ta on vastupidav, aga kindlasti mängib selles rolli tema vaimsus. Kui füüsiliselt enam ei jaksa, siis suudab ta endast veel midagi välja pigistada. Mäletan üht olukorda, kus ta oli krampides, aga ikka jätkas.

SISU

Ševoldajeva: On väga vähe mängijaid, kes on nii töökad. Luigend: Puudujääki sealt küll ei tule!

LIIKUVUS

Ševoldajeva: Ta on minu jaoks üllatavalt palju liikuvamaks muutunud. Praegu suudab ta katta ära väga suure maa-ala. Suunamuutused on läinud paremaks ja teravamaks ning tema vastu on raske mängida. Luigend: Liigub hästi, kuid vahepeal on vaja seda soovi pidurdada, kui on targem seista.

ÕHUVÕITLUS

Ševoldajeva: Läheb julgelt peale! Enne väljub sellest duellist kaotajana keegi teine kui tema.

Luigend: Juba noorteklassist alates ei karda ta õhuvõitlust. Ei olegi näinud nii julget tüdrukut, kes üldse kontakti pärast ei muretse.

JÕUD

Ševoldajeva: Kunagi lendas ta duellides paar meetrit ja kukkus pikali, aga praegu sellist momenti enam ei juhtu. Ta on muutunud väga jõuliseks ja ebameeldivaks vastaseks.

Kallas: Jõu puhul ütleksin, et tegu on noore Katrin Looga.

Tulluse jõus on näha Eesti naise kangust, mis paistab välja.

TEHNIKA

Ševoldajeva: Kui võtta arvesse tema positsiooni, siis vajalik tehnika on olemas. Suurema pressingu puhul tekib rohkem eksimusi, kuid ta mängib oma tugevustele, mistõttu neid olukordi juhtub minimaalselt. Kallas: Ma usun, et tema üks nõrgemaid külgi, aga ajaga on läinud paremaks.

KIIRUS

Ševoldajeva: Treeningutega on saanud esimesi samme palju kiiremaks. Kallas: Stardikiirendus on parem maksimaalsest kiirusest.

3,5 4 4,5

3,5 5 5 5

4 4

Liider, kes puhkaks palmi all, aga kodus suusataks

Mis oli koolis su lemmikõppeaine ja miks?

Võibolla geograafia, sest mulle meeldis õppida tundma loodust ja maailma toimimist.

Jõuad sa jalgpalli kõrvalt tööl või koolis käia?

Ma töötan andmesisestajana. Kutsekoolis õppisin sotsiaalmeedia spetsialistiks.

Kas puhkaksid +30 kraadiga palmi all või 15 külmakraadiga suusareisil?

Pigem ikka palmi all, sest Eestis on päikest ja soojust vähem.

Kui sa jalgpalliga ei tegeleks, siis millise teise spordiala valinud oleksid?

Kuna jalgpall on minu esimene eelistus, siis on raske valida, aga äkki suusatamine või võrkpall.

Mängid jalgpalli, aga kas vaatad ka jalgpalli? Kas jõuad jälgida nii meeste- kui ka naistejalgpalli?

Jälgin ikka ning peamiselt meeste mänge, sest naistejalgpall ei ole nii hästi kättesaadav. Samas on ka selles osas viimasel ajal olukord paremaks läinud.

On sul lemmikuid ka?

Meestejalgpallis meeldib mulle Saksamaa koondis. Naiskondade puhul pole otsest lemmikut, aga lemmikmängija on Lucy Bronze, kes mängib kaitses ja valiti mullu FIFA aasta mängijaks.

Mis sulle Eesti puhul meeldib?

Eesti loodus. Toimetan ise ka linnast väljas ja mul on võimalus soovi korral minna õue jalutama, rattaga sõitma või talvel suusatama.

Lemmiktegevus isolatsioonis.

Teen trenni, sest see viib mõtted eemale kõigest muust. Aeg iseendale.

Oled värske kapten. Näed, et noor naiskonnakaaslane on trennis laisk. Annad talle otse märku nelja silma all, räägid temaga naiskonna ees või lähed suhtled eraldi peatreeneriga?

Kindlasti naiskonna ees ei räägiks. Kui näen, et on probleemid, siis lähen uurin lähemalt. Proovin leida põhjuseid ja proovin teda aidata.

Kus sulle kaitseliinis kõige rohkem mängida meeldib ja milliste mängijatüüpide kõrval?

Mulle endale meeldib äärekaitses mängida ja seda eriti meie liigas, kus äärekaitsja saab tõusta rünnakutele kaasa, tsenderdada ja võimalusel väravaid lüüa. Aga olen valmis ka keskkaitses mängima, kui minu mitmekülgsus naiskonnale kasuks tuleb. Eelistan mängida neljase liiniga, kus saab viia rohkem jõudu rünnakule. Mängijatest eelistan jõuliseid ja häälekaid tiimikaaslaseid.

Väravavaht paneb palli mängu. Kas soovid sisimas, et lükkab sulle lühikese söödu, või tahad, et paneb pika ette?

Ootan ikka lühikest söötu. Mulle meeldib palliga mängida ja alustada rünnaku ülesehitust.

Oled terve elu mänginud Flora särgis. Kujutad sa ette, et kannaksid naiste meistriliigas kellegi teise särki?

Ei, ilmselt mitte.

Mis on su ambitsioon jalgpallurina?

Kindlasti sooviksin välismaal mängida. Mulle meeldib jalgpall ja ma tahaks, et saaksin keskenduda ainult jalgpallile, et oleksin väljakul parem ja aitaksin oma naiskonda ning ei peaks selle pühendumise kõrvalt muretsema palga pärast.

Sind ootavad ees füüsilised katsed. Kas oled tugevam sprindis või vastupidavuses?

Kui ma peaksin valima, siis sprindiga võib rahule jääda. Vastupidavus läheb ka aina paremaks.

Millises jõusaaliharjutuses teed treeningukaaslastele silmad ette?

Ma ise tunnen, et kastihüpped tulevad hästi välja. Praegusel ajal on nii palju eraldi treeninguid ning ma ei tea teiste hetkevormi, aga loodan, et oleksin selles harjutuses teistest üle.

CV

Sünniaeg: 12.09.1998 Positsioon: kaitsja Endised treenerid: Marko Kõiv, Miina Luigend, Christopher-Magnus Rosen Koduklubi: Tallinna FC Flora Koondis: A-koondis 11/0, U19 koondis 16/0 Aasta naisjuunior 2020

FOTO: Liisi Troska

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

2018. aastal mängisime hooaja eelviimase mängu Pärnu JK vastu. Ma lõin selles mängus viigivärava ja viigist piisas, et kindlustada meistritiitel!

Naiste meistriliiga algusaastad: Pärnu kaksikvõim, Nõmme Tibud ja ühegi vileta liigamäng

Kui 27 aastat tagasi Eestis esimeste naistejalgpalli meistrivõistlustega alustati, oli osalevaid tiime vaid neli ning kõige esimene hooaeg (1994) oli vaid nelja mängupäeva pikkune.

Tekst: Raul Ojassaar

Toonaste ajaleheväljalõigete põhjal võib sealjuures täheldada, et naiste meistrivõistlustele eelnesid 1994. aasta mais-juunis esimesed „esivõistlused“ neidudele. Suurt vahet tegelikult ei olnud – nii neidude kui naiste esimestel esivõistlustel triumfeeris üks ja sama võistkond, Pärnu Central, kes sai võistkonna nooruse pärast mõlemal turniiril kasutada sama koosseisu.

Kui tänapäeval oleme harjunud, et meistrivõistluste hooaeg kestab kevadest sügiseni, siis esimene Eesti meisternaiskond jalgpallis selgus lihtsamal viisil: 1994. aasta juuni lõpus toimus nelja naiskonna osavõtul üks turniir Viljandis ning juuli keskel teine turniir Tallinnas Rannavärava staadionil. Mõlemas voorus kohtusid kõik naiskonnad omavahel ühe korra ehk esimene meistritiitel selgus kuue mängu kokkuvõttes. Esimeseks tšempioniks kroonitud Central tegi puhta töö: kõik kuus kohtumist võideti, väravate vaheks kirjutati tabelisse lõpuks 20 : 0. Sealjuures tuli Centralil Tallinna turniiril ühel päeval 30kraadises kuumuses pidada kaks mängu järjest (!).

Kui esimesed meistrivõistlused 1994. aastal toimusid vaid paari nädala jooksul, siis järgmisest hooajast alates mängiti sügise-kevade süsteemis kuni hooajani 1997/98. 1998. aasta sügisel peeti poole lühem üleminekuhooaeg ning seejärel on võistlused toimunud igal aastal kevade-sügise formaadis.

Kuidas said naiste meistrivõistlused ja naistejalgpall üldiselt aga Eestis alguse ning kes olid need vaprad, kes teerajajana naistejalgpalli Eesti spordimaastikule tõid? Jalka tuhnis arhiivides ja uuris järele!

Kutsed välismaalt sünnitasid Eestis vutinaiskonnad

Mõistagi ei saanud naiste meistrivõistlused alata päris tühja koha pealt – kõigepealt pidid olemas olema naiskonnad, kes saaksid omavahel mõõtu võtta. Kuigi teateid naiste kohta jalgpalliväljakul on olnud juba esimesest iseseisvusajast, saab Eesti esimeseks tõsisemaks jalgpallinaiskonnaks pidada omapärase nimega (vaata lisalugu!) Nõmme Chickensit. Chickens sündis kaheksakümnendate lõpus õnneliku juhuse abil. „Nõukogude ajal oli olemas selline asi nagu Eesti NSV kõrgema spordimeisterlikkuse kool,“ meenutab Chickensi esimene treener ja eestvedaja, toona suusatreenerina töötanud Mati Albert.

Pärnu Central koos peatreener Raimo Paulbergiga 1995. aastal. Esireas on kõige paremal Varje Tugim, kes meenutab, et tal tuli kanda teistest erinevat särki, sest õige vorm näpati õues kuivatusnööri pealt ära. Tagumises reas on kõige paremal Annika Tammela, kes valiti 1999. aastal Eesti parimaks jalgpalluriks, aga hukkus 2001. aastal traagiliselt liiklusõnne-

„Sinna tuli ühel hetkel Soomest kutse tüdrukute jalgpalliturniirile. Kuna toona ei olnud Eestis ühtegi jalgpallinaiskonda, siis helistati meile Nõmme spordikooli ja öeldi, et teil on ju tüdrukud, andke neile pall kätte ja pange jooksma! Esimestel aastatel kaotasime Soome ja Rootsi naiskondadele vahel isegi 0 : 15 või 0 : 12, aga neljandal aastal olime juba peaaegu võrdsed.“

Ei Albertil, temaga koos päris alguses asja juures olnud Heigo Rohtlal ega mõistagi ka mängijatel polnud varasemast erilist jalgpallitausta. Alberti sõnul oli ta ise natuke vutti ikka tagunud ning päris võhik ta polnud, kuid teistele mängu õpetamise tasemest oli esialgu asi kaugel. „Kui treeningutega pihta hakkasime, siis käisin poes, ostsin jalgpalliõpiku ja hakkasin lugema,“ muigab Albert. „Kui olime paar aastat tegutsenud, tekkisid ka teised klubid, näiteks Viljandi Tulevik ja Lasnamäe Arsenal. Seal olid mõned jalgpallitaustaga inimesed olemas, eks sai ka nende pealt õpitud.“

Turniiridest meistrivõistlusteni

Tänu välisturniiridele sai alguse ka mitu teist vutinaiskonda. Viljandi Tuleviku naiskonna sünd oli mõneti sarnane Chickensi omaga – ka sinna tuli kutse neidude jalgpalliturniirile, Viljandi sõpruslinnast Porvoost. Seepeale ühendasid sealses Kalevi spordikoolis eri alade tegijad jõud. Esimeseks treeneriks sai Lea Ilves, kes oli oma põhiametilt samamoodi nagu Albert just suusatreener. „Kalevi spordikoolis olid sõudmise, tennise ja suusatamise osakonnad. Heino Eerme oli meil abiks ja tegi ettepaneku eri alade tüdrukutest naiskond kokku panna. Ma arvan, et see võis olla 1989. aastal, kui esimese sõpruskohtumise pidasime,“ mäletab Ilves. „Tüdrukutele hakkas see meeldima ja mul tekkis mõte: ärme siis jäta seda asja sinnapaika, vaid tegeleme edasi!“

Pärnu JK pikaaegne treener Jüri Saar meenutab, et üheksakümnendate alguses olid jalgpalliturniirid hea võimalus, mille abil välismaale sai reisida. „Soomes oli palju turniire, seal käidi päris palju. Sai välismaale, sai natuke äri teha,“ räägib Saar. „Lisaks käisime ka Lätis-Leedus, kus naistejalgpall oli väga kõval tasemel. Nad mängisid liidu meistrivõistlustel isegi kõrgliigas. Lätlased-leedukad oskavad turniiridega koos väga hästi korraldada treenerite õhtuid. Seal mõtlesin, et mis juttu te mulle siin ajate – nad kiitsid väga meie noori ja seda, kuidas nad arenevad, kuigi saime pidevalt peksa. Neil aga olidki juba natuke vanemad mängijad, üle 20aastased ja mõned isegi 30 ringis.“

Ilvese sõnul sai tema innustust just nimelt välisturniiridest, kusjuures nende abil said Viljandi neiud endale ka ühesugused vormid. „Tol ajal liikus päris palju nii-öelda humanitaarabi. Kui Porvoos käisime, siis anti meile sealt kaasa ilusad särgid. Samuti saime vanu putsasid, minu meelest tulid isegi esimesed kedrad sealt.“

Enne naiste meistrivõistlusi korraldati tüdrukute turniire ka Eestis. Paljudele on eriti hästi meelde jäänud Snickers Cupi nime kandnud võistlused, samuti Pärnus Rabahallis korraldatud turniirid ning 1992.–1994. aastani Pärnus korraldatud rahvusvaheline Victoria Cup. Ühel hetkel oligi kandepind piisavalt suur, et ka ametlikud Eesti meistrivõistlused korraldada.

Pärnu Postimees kirjutas 1993. aasta sügisel Centrali naiskonna kahe aasta sünnipäeva puhul põhjaliku loo, kust sai muu hulgas teada, et paljude vutitüdrukute pered ei suhtunud jalgpalli esiti sugugi hästi. „Vanemad rääkisid, et kui sa sinna lähed, siis lähevad su jalad kõveraks ja sust tuleb poolmees, poolnaine. Aga see ei ole üldse nii, oleme tüdrukud nagu kõik teisedki, meie lemmiktegevus on tantsimine,“ pidid neiud müüte murdma.

Pärnu Centralile tõi esimese tiitli meeletu trennihimu

1994. aastal esimeseks Eesti meistriks tulnud Pärnu Centrali naiskond kandis aastate jooksul mitut sponsornime: Central, Central-Jõmm, Central-Sport, Wiiking. 1998. aastal pandi leivad ühte kappi Pärnu JKga. Centrali peatreeneriks oli Raimo Paulberg, kellest sai 1994. aasta suvel ka Eesti rahvusnaiskonna esimene juhendaja.

Tartu maraton 1982 – kaks vutitegelasest võitjat!

Huvitava kokkusattumusena oli Nõmme Chickensi treener Mati Albert 1982. aastal üks kolmest suusatajast, kes üheskoos võitjatena Tartu maratoni finišijoone ületasid. Kui sellest kolmikust pole Uno Leist jalgpalliga eriti seotud olnud, siis Tõnu Sirel töötab veel praegugi vutiliidu peadirektorina!

Pärnu Centrali triumfi Eesti esimestel naiste meistrivõistlustel kajastas Pärnu Postimees suhteliselt väikese nupuga, lisades sinna juurde ka info võidu kohta neidude esivõistlustel. Ühe lausega märgiti ära ka pisike detail: varsti koguneb esimest korda ka Eesti naiste jalgpallikoondis.

Varje Tugimi diplom esimestelt Eesti esivõistlustelt. Samasuguse „retropõhja“ peal jagati diplomeid välja veel kaks aastat hiljemgi.

Liigamäng ilma ühegi vileta

Jüri Saar meenutab, et algusaastatel tuli meistrivõistlustel sageli ette olukordi, mis tunduvad praegu suisa jaburad. Ühel korral oli pärnakatel kavas liigamäng Nõmme Chickensiga, mis peeti Tallinna tehnikaülikooli staadionil. „Meil oli Pärnu veteranidega samal päeval olnud Soomes turniir ning saime asjad niimoodi kokku lepitud, et keegi naiskonna lapsevanem aitas tüdrukud Pärnus bussi peale, buss viis nad mängule ning korjas seejärel sadamast peale veteranid, kellega koos me mängu vaatama läksime. Kohapeal selgus, et kohtunikku ei ole. Veteranide seas oli aga olemas Jaan Saal, kes oli toona juba kohtunikuna meistrivõistlustel vilistanud, ning ta oli nõus mängu ära tegema. Kohe tekkis aga järgmine probleem: ei Saalil ega kellelgi teisel polnud vilet kaasas! Lõpuks lahenes asi nii, et vile asemel kasutas ta oma häält: „Läks!“, „Viga!“, „Värav!“ ja nii edasi. Ja see oli meistriliiga mäng! Kui õigesti mäletan, siis võitsime 1 : 0.“

„Käisin poistega turniiril ja nägin seal ka naiste võistkondi. Siis võtsingi poiste kõrvale tüdrukute võistkonna,“ meenutab Paulberg. „Esimesse trenni tuli seitse-kaheksa tüdrukut, kes Pärnu KEKis niisama võimlesid. Järgmises trennis oli kohal üle 40 tüdruku!“

Keegi ei oska öelda, miks täpselt tüdrukute jalgpall Pärnus niivõrd populaarseks osutus, kuid kindel on see, et paarikümneks aastaks sai Pärnust Eesti naistejalgpalli süda. Kui Pärnu JK kõige esimestel meistrivõistlustel kaasa ei teinud, siis järgmisel kolmel hooajal võtsid Pärnu naiskonnad kaksikvõidu.

Paulbergi trennides ühena esimestest olnud Varje Tugimi sõnul on tal siiani meeles päris esimese trenni kuupäev: see oli 13. november 1991. „Koduhoovis käisid kõik poisid trennis ja rääkisid meile, et näe, treener teeb meil sellise asja. Siis

Eesti meistrivõistlused 1994

Võistkond Mänge Võite Viike Kaotusi Väravate Punktid vahe

Pärnu Central 6 6 0 0 20 : 0 12 Viljandi JK Tulevik 6 3 0 3 8 : 5 6 Nõmme Chickens 6 3 0 3 7 : 14 6 Lasnamäe Arsenal 6 0 0 6 1 : 17 0

Läbi aegade esimene meisternaiskond Pärnu Central (sulgudes sünniaasta): Ethel Jäärats (1978), Janika Jürimaa, Kristi Kais (1978), Andra Karpin (1979), Kreete Kubre (1981), Monika Mandre (1981), Signe Müürsoo (1979), Gerlin Naisson (1978), Gina Paalo (1977), Kadri Pihl (1979), Kristlin Põbo (1979), Helen Ree (1979), Annika Tammela (1979), Varje Tugim (1978), Kristel Tuisk (1979), Reelika Vaher (1978). Peatreener Raimo Paulberg.

me tüdrukutega sinna läksimegi,“ mäletab Tugim, kelle sõnul võib Paulbergi „üle 40 tüdruku“ olla isegi tagasihoidlik hinnang. „Kolmandas trennis oli isegi 60 tüdrukut!“

Nii Paulberg kui Tugim meenutavad, et peale selle, et vutihuvilisi tüdrukuid oli palju, tegid nad ka hullupööra trenni. Paulberg räägib kujundlikult, et kui tema korraldas neidudele neli-viis trenni nädalas, siis tüdrukud tegid ise veel viiskuus korda omapead juurde. Ja kui keegi nendest tüdrukute oma trennidest puudus, toodi Paulbergile nimekiri, kes kohale ei tulnud! „Päris kümmet trenni nädalas me muidugi ei teinud, aga olime kõik tahet täis ja füüsiliselt tugevad,“ kirjeldab Tugim. „Paulbergiga tegime kõvasti üldfüüsilist, käisime suurtel jooksuringidel. See ei olnud kusjuures ainult monotoonne jooks, vaid tegime nii, et kaks elektriposti vahet jooksime rahulikult ja siis ühe vahe spurtisime. Niidupargi kooli staadionil olid meil ka koos poistega trennid. Ajad olid teised, keegi ei mõõtnud, kas nüüd on ületreenitus või mitu mängu nädalas tuleb.“

Kõva trennitambi pealt oli Pärnu Central algusaastatel Eestis tugevaim naiskond. „Julgen öelda, et lihtsalt jooksime kõik üle! Paula (Paulbergi hüüdnimi – toim.) tegi väga head füüsilist poolt, aga meile tundus, et Jüri Saarel oli tehniline pool jällegi parem,“ lisab Tugim. „Domineerisime ikka täielikult kõiki!“ kiidab ka Paulberg. „Ainus asi oli see, et meil ei olnud väravavahti. Naljaga pooleks võib öelda, et Saare Jürka võttis mult väravavahi enne ära! Lõpuks ühe väravavahi ikka leidsime, aga meil ei olnud teda

Nõmme Tibud, mitte Nõmme Kanad!

Omapärase nime (chickens tähendab inglise keeles „kanad“) sai Nõmme jalgpallinaiskond Mati Alberti sõnul suhteliselt juhuslikult, kusjuures tema sõnul mõeldi selle all tibusid, mitte kanu. Rahvusvaheline nimi tulenes mõistagi sellest, et see oli välja mõeldud välisturniiridel käimiseks. „Nõmme Tibud! See sai päris lambist esimese turniiri jaoks välja mõeldud ja nii ta meile jäi,“ muheleb Albert.

Eesti esimesel jalgpallinaiskonnal väga pikka iga ei olnud – Eesti meistrivõistlustel osaleti viimati hooajal 1994/95. „Läksin toona treeneritöölt üle natuke tootvama ameti peale, kus sai leiva lauale,“ selgitab Albert. „Pakkusin kõiki oma mängijaid Lasnamäe Arsenalile, mõned mängisidki seal edasi.“

Nõmme Chickensi taustaga oli ka kaks esimest Eesti jalgpallinaist, kes välismaal pallisid: juba enne koduste meistrivõistluste algust siirdusid väravavaht Maaren Olander ja ründaja Kadri Kimsen Rootsi tugevuselt viienda liiga klubisse Tärnsjö IFi. „Orienteeruja Sixten Sild kuulus sellesse klubisse ja talle öeldi, et naiskonnal oleks vaja ründajat ja väravavahti. Sixten teadis, et ma tegelen sellega, ja helistas mulle. Juulis helistas, augustis olime juba seal!“ selgitab Albert, kuidas kaks Eesti tüdrukut 1993. aastal välismaale pääsesid.

Maaren Olander on teadupoolest tõeline multitalent: peale vutikoondises mängimise tegutses ta aastatel 2000–2001 naistekoondise peatreenerina ja oli hiljem ka tippkohtunik, vilistades Eestis meeste meistriliiga mänge ja tehes karjääri ka kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Nooremana tennises koduvabariigi paremikku kuulunud Olanderi ainus Eesti meistritiitel võistkondlikult alalt pärineb aga hoopis saalihokist – 2005. aastal valiti ta lausa Eesti aasta parimaks mängijaks!

põhimõtteliselt väravas vajagi, sest meie ülekaal oli nii selge. Ja trenni tehti ka nii palju, et ühe-kahe aastaga läks tase väga heaks. Mängisime ilusat jalgpalli!“

Viljandi Tuleviku naiskond 1994. või 1995. aastal. Tagumine rida vasakult: Gea Venderström, Marika Ilves, Marje Rannu, Doris Henning, Monika Õngo, Lea Ilves, Aire Lepik, Eve Arras, Margit Ilves, Ebe Pihlak, Liisi Mänd, Epp Laos. Esimene rida vasakult: Kaidi Võsa, Reelika Lumi, Krista Teinfeld, Triin Kaup, Kady Kalvet, Helena Lätte, Veronika Mäesaar, Lea Ilvese tütar Susanna (ei mänginud). Foto: erakogu

Tallinna Kalevi naiskond

„Tagaseljajuttudes“ räägib seekord oma naiskonnakaaslastest Eesti mulluse hõbedatiimi Tallinna Kalevi poolkaitsja Anett Kadastu.

Fotod: Jana Pipar

Jonna Soomets

väravavaht, 2002

Jonna on meie naiskonna kõige kõvem kõri, riietusruumis on tema naermist ja juttu alati kuulda. Vahepeal tuleb selle kohta isegi märkusi teha! Väravavahina väga palju arenenud: väga head reaktsioonitõrjed. Muidugi on olnud päevi, kus ta tuleb trenni ilma kinnaste ja putsadeta. Jonnal alati veab, sest tema väravavahitrennid hakkavad enamasti just siis, kui meie peame oksejookse tegema.

Johanna Marie Link

kaitsja, 2002

Johanna on mängija, kes sisuliselt ei tunnista oma talenti. Ta on ülipotentsiaalikas mängija, aga ei saa ise sellest üldse aru. Teda peab kogu aeg selles veenma – ta ise arvab kogu aeg, et asjad on jube kehvasti. Imetlen seda, kui palju ta jaksab mängus tööd teha. Läheb väga julgelt igasse olukorda. Oma olemuselt väga siiras ja armas inimene.

Maria Orav

kaitsja, 1996

Meie kapten. Tahaksin, et inimesed kuuleksid neid Orava kõnesid, mida ta enne mänge meile peab: see on intelligentne raev! Ta on meie tiimis organiseerija ja korraldaja, ajab inimesi trenni kohale ja teeb kõiki muid organisatoorseid asju. Väga-väga kiire mängija, tsiteerides klassikuid: „no problem, Maria fast“. Inimene, kellel on asjad alati kontrolli all ja suurepärane oskus udupeade keskel kaoseid ennetada.

Anne-Catherine Paulus

kaitsja, 1979

Tema meil küll väga palju ei mängi, aga tema fenomen on see, et ta on nii pikalt Kalevis olnud, on alati ikka kohal ja toob täiesti vabatahtlikult kõigile omaküpsetatud vahvleid ja pirukaid, hoolitseb kõigi eest. Sisuliselt Kalevi ema! Alati esimene, kes nõu annab ja kõikide asjadega aitab ja varustab.

Birjo Rasmussen

kaitsja, 1994

Kui suur osa on meie tiimis pigem tagasihoidlikud, siis Birjo on selline, et kui miski teda närvi ajab, siis on tema see, kes selle esimesena välja ütleb. Kõige lühema süütenööriga! Birjo on oma põlvedega iga-aastane püsiklient ka Kaspar Rõivasseppa juures. Kui meie kõik tahaksime minna soojale maale treeninglaagritesse, siis tema suudab isegi jaanuaripäikesega ära põleda ja tahaks alati kuskile jahedamasse kohta minna.

Ketlin Saar

kaitsja, 1997

Ketlin on vigastuse tõttu pikalt eemal olnud ja tunneme temast kaitseliinis väga puudust – ta on meie kõige tasakaalukam ja rahulikum mängija. Palliga väga enesekindel ja suudab leida sügavaid sööte. Tal on kindlasti meie tiimi kõige ilusam jalgratas, millega ta iga ilmaga trenni sõidab!

Mirell Soasepp

kaitsja, 1994

Mirell on selline armas inimene, kes üldse konflikte ja asjade sellist käiku ei kannata. Tema on meil hilineja – kui trenn algab kell 19.30, siis võib kindel olla, et kell 19.30 sõidab ta Kalevi parklasse sisse, tuleb putsadega joostes mäest alla ja jõuab trenni alguse ruudumänguks enam-vähem kohale. Siis võib kindel olla, et umbes 20 minutit tagasi ta veel magas.

Marie Heleen Lisette Kikkas

poolkaitsja, 1996

Tal on alati uued fancy’d putsad! Tal on kindlasti meie tiimist üks paremaid mootoreid – väsimatult paneb ääre peal üles-alla. Selle aasta jooksul on pidanud väga palju eri positsioone mängima. Trennis võtab alati maksimumi ja allahindlust kellelegi ei tee.

Ljubov Maksimova

poolkaitsja, 1993

Tema on meie tehnikaguru – tuleb alati trenni ja ütleb, et näete, see on uus trikk. Talle Levadia lapsed õpetavad neid asju ja siis ta üritab neid järele teha. Jääb vahel trenni hiljaks, pargib oma BMW värava ette ja tuleb kohe mängima. Ljuba kohta kehtib vanasõna, et parem targalt seista, kui lollilt joosta. Mängus pigem söödab, kui lööb peale. Kunagine Barcelona tiki-taka on väga tema stiil.

Kätlin Ojapõld

poolkaitsja, 1990

Kätlini ideaalne trenn on ruut ja mäng. Kõik muu seal kõrval on pigem pettumus. Kätu on meeletult suur loomaarmastaja. Meil elas pikka aega Kalevi staadionil üks rebane ja see oli siis suur häiriv tegur! Meie võistkonna suurim reisisell. Saadan praegugi tervitused talle Mehhikosse!

Kaili Pertel

poolkaitsja, 1987

Kaili on meie maatüdruk, ta särab vahel oma naljakate väljaütlemistega. Kodus on asjad kontrolli all: kui keegi teine meie mänge vaatamas ei käi, siis Kaili abikaasa on 100% kohal. Ilmselt üks pikemaid mängijaid, suudab väga hästi kehaga katta ja palle pikendada. Sai endale hüüdnimeks Scania, sest peatreener Maksim ütles talle, et ta oma pikkust ja tugevust rohkem ära kasutaks – nagu veoauto!

Evelyn Šilina

poolkaitsja, 2001

Tema jaoks võrduvad karistuslöögid sisuliselt penaltitega. Kui mängus saame karistusala juurest või isegi keskjoone juurest karistuslöögi, siis teame, et võime rahulikult võtta, sest kuidagi ta selle ikka sisse keerutab. Kui mängus on paanika, siis tuleb pall lihtsalt Eljale anda, ta suudab selle kindlasti säilitada ja selle vajalikku kohta toimetada. Sisuliselt meie oma Kostja Vassiljev!

Kadri-Ann Valgeväli

poolkaitsja, 1984

Kadri-Ann on meie tiimi üks vanemaid mängijaid, ta on kahe lapse ema. Tema puhul on müstiline, et ta tuleb sisuliselt kõikidest 50-50 olukordadest palliga välja, see on täiesti arusaamatu, kuidas ta need asjad kätte saab. Kadri-Anni väravatest on ilmselt 90 protsenti varbaga löödud!

Loore Lehtmets

ründaja, 2003

Loore on mõnes mõttes ebaõnnesõdur – kui trenn käib ja kõik mingit harjutust valesti teevad, siis ainus inimene, keda peatreener Maksim alati valesti tegemas näeb ja kes kõigi eest pähe saab, on Loore. Küll õpetab Maksim teda jooksma, küll lööma… Keegi teine küll nii palju treeneri käest pähe ei saa! Loore on meil ka kõige noorem mängija. Loorel juhtus ükskord nii, et ta jäi pärast trenni veel peale lööma ja mõtles, et teeb üksi Kalevi staadionil Ronaldo tähistust. Ta väänas sellega aga oma hüppeliigest ja oli mitu kuud audis!

Žanna Smirnova

ründaja, 2003

Žannale meeldiks kõiki vastaseid alati üks ühe vastu ette võtta ja siis peale lüüa. Muidu on alati väga hingega asja juures. Žanna on selline mängija, kes suvel käib paksude dressidega, aga kui temperatuur nulli läheb, siis on lühkaritega trennis.

Emma Treiberg

ründaja, 2000

Emmaga juhtub nii platsil kui platsi kõrval igasuguseid lugusid. Arvan, et kõik, kes on Kalevi staadioni lähedalt mööda kõndinud, on kuulnud tema ahastavaid karjeid, kui ta väravast jälle kümme meetrit mööda lööb. Aga kahtlemata Eesti üks kõige kiirem/jõulisem ründaja ja kui ta juba korralikult pihta saab, siis ette jääda ei taha. Kui tahad, et Emma midagi teeks, siis tuleb temaga lihtsalt viieka peale kihla vedada. Väga heasüdamlik ja tore tüdruk, aga lihtsalt vahepeal natuke tutulutu! (Naerab – toim.).

Eret Elen Viidakas

ründaja, 1993

Eretiga juhtub asju! Kõik asjad on kadunud. Pärast trenni võtab autovõtmed kätte ja parklas on need juba kadunud. Treeninglaagrites pigem eelistab hommikusöögi ajal magada ja palub võikud kaasa võtta. Kui suurt jalgpalli poleks, siis mängiks ainult saali – sellest tulenevalt on tal väga hea tehnika.

Maksim Rõtškov

peatreener, 1973

Maksim on pigem rahulik treener, aga kui teda väga palju testida, siis saab korralikult. „See on sööt otse haiglasse!“ kuuleb tema suust tihti. Vormi ta ei ole kaotanud, trennis suudab meid kõiki ette võtta. Kutsume teda Suureks Bossiks. Ilmselt kõige suurema südamega inimene.