Naiste saalijalgpallile puhutakse taas elu sisse

Saalijalgpall on üks väljund, kuidas panna naisi rohkem jalgpalli harrastama ja mängu vastu huvi tundma. Kui praegu mängitakse naiste saalijalgpalli rahvaliigat mõnes maakonnas, siis jalgpalliliit on eesmärgiks võtnud jõuda sellega igasse maakonda.

Tekst: Maarja Trauss | Foto: Jana Pipar

Naiste saaliliiga rahvaliiga on tõusulainel: kui eelmisel aastal võttis sellest osa üheksa naiskonda 150 mängijaga, siis tänavu on need arvud kaksteist ja 228. Jalgpalliliidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas sõnab, et saalijalgpall võiks olla üks väljund, kuidas naisi rohkem jalgpalli juurde tuua.

„Harrastamiseks on mitmeid põhjuseid – näiteks kestab saalijalgpalli hooaeg lühikest aega, mis annab hooaja eel ja järel piisavalt palju aega puhkamiseks. Täna mängitakse saalijalgpalli sügise-kevade formaadis, mille tulemusel mängivad naiskonnad omavahel hooaja peale kuus kohtumist. Kui täna vaadatakse saalijalgpalli veel kui teistsugust jalgpallivormi, siis meie eesmärk on kujundada saalijalgpalli kui üht loomulikku osa jalgpallist.“

Naiste saalijalgpalli rahvaliiga populaarsus on Allase sõnul suurenenud, kuna formaat pakub eeskätt vabadust ja on pingevaba. „See on kõige olulisem. Võistkonnad saavad kokku võibolla kord nädalas, teevad treeningu ning teisel korral toimub juba mäng. Samuti mängijate arv võistkonnas: kui tavajalgpallis on vaja kokku ajada vähemalt 15 mängijat, siis saalis piisab 8–10 mängijast, mis omakorda pakub paindlikkust. Ühest küljest on faktoriks kindlasti ka registreerimistasu, mida oleme hoidnud teadlikult madalal, et see ei tekitaks võistkondadele takistusi osalemiseks. Samuti on rahvaliigas mängude arv piisav. Mängime alagrupisüsteemis, printsiibil kodus-võõrsil – igaühega läbi mängides teeb see kuus mängu. Kui võistkond pääseb oma grupist edasi, tõuseb ka mängude arv.“

See ei ole Allase sõnul aga veel ideaalne tasakaal. „Peame arvestama sellega, et naiskonnad, kes võistlevad saalijalgpalli turniiril, teevad seda oma perede arvelt. Eesmärk on klubidega läbi arutada, mis oleks see tulevikuformaat, mis oleks sobilik kõigile.“

Nii mees- kui naisharrastajatele on jalgpalliliidul käsil ka teine projekt – viis viie vastu turniirid, mis pakuvad võimalust mängida kunstmurul. Seal toimuvad mängud iga kuu. Esimene selline turniir toimus sel talvel, 26. veebruaril Tallinnas EJLi sisehallis, kus osales kümme võistkonda nii meeste kui naiste konkurentsis – kohal oli 86 naist ja 90 meest. Võitjaks krooniti naiste seas Nõmme United, meeste puhul FC Kase Real.

Koondise eeldus on meistriliiga

Samal ajal kui naiste saalijalgpalli rahvaliiga kogub üha enam populaarsust, vajab meistriliiga tõuget, et hoog taas sisse saada. Viimane hooaeg katkes koroonapandeemia puhkemisega 2020. aastal ning rohkem ei ole naiste saalijalgpallis Eesti meistrit välja selgitatud.

Allase sõnul on plaan olemas, et naiste meistriliigale taas elu sisse puhuda. „Esmalt peame veel kasvatama rahvaliigas osalevate naiskondade arvu ja seejärel saame naiskondadega edasi pidada dialoogi, kas kellelgi on huvi mängida tase kõrgemal. Olgu selleks siis näiteks kuus kuni kaheksa naiskonda, kes oleksid nõus mängima organiseeritumat ja pikemat hooaega. Vesteldes klubidega, ei olda täna veel selleks valmis ning pigem eelistatakse rahvaliiga pakutavat vabamat graafikut. Lähiaastatel liigume edasi selle plaaniga, et naiste saalijalgpalli meistrivõistluste kõrvale tekiks tugev naiste saalikoondis – aga koondis ei saa tekkida enne kõrgliigat,“ selgitab ta. „Täna jätkame tööd selle nimel, et hooajal 2026/27 oleks meil olemas naiste saalijalgpalli koondis.“

Selle nimel, et tuua saalijalgpalli juurde rohkem naismängijaid, tutvustatakse mängu koolides üle kogu Eesti. „Tahame saalijalgpalliga jõuda nii kaugele, et see oleks esindatud kõikides maakondades. Maakondadest, kus täna saali- jalgpalliga tegeletakse, on tulnud väga positiivset tagasisidet ja seda nii lastelt endilt kui ka õpetajatelt. Et suureneks pedagoogide teadlikkus, hakkame alates selle aasta sügisest õpetajaid koolitama, et ühendada kaks püramiidi: väli- ja sisejalgpall. Tegemist on küll esmapilgul kahe erineva mänguga, kus erinevad nii reeglistik, olemus kui formaat, end põhimõte on mängudel üks ja sama. Usun, et kui õpetajatel on piisavalt palju teadmisi ja oskusi, kuidas tund saalis läbi viia, hakatakse seda mängu üha enam ja enam kehalise kasvatuse tunnis ka eelistama. Soovime teadlikkust tõsta,“ selgitab Allas.

Võimalusi tekitab see tulevikuks palju. „Omandatud vajalike teadmiste ja oskuste pagasiga saavad koolid ise tulevikus sisejalgpalli turniire korraldada, sealt edasi tekib juba võimalus osaleda maakondlikel ja vabariiklikel võistlustel, lõpetades Euroopa koolijalgpalli võistlustega. Viimane on küll kauge helesinine unistus, kuhu me veel ei ole Eesti koolidega jõudnud, kuna need projektid on ka finantsiliselt juba päris kulukad.“

Naiste saalijalgpalli arendamise juurde tagasi tulles näeb Allas potentsiaali ka karikavõistluste taaskäivitamises. „Hetkel toimib naiste saalijalgpalli karikaformaat sellisel põhimõttel, kus pakume murujalgpalli meistrivõistlustel osalevatele naiskondadele võimalust paaril turniiril mängida. Tegelikult oleme võtnud eesmärgiks hakata organiseerima naiste saalijalgpalli karikavõistlusi, kus saavad osaleda kõik soovijad. Formaat selgub vastavalt võistkondade arvule, vastasseisud loositakse ning finaal oleks jalgpalliliidu korraldusega,“ selgitab ta, lisades, et see oleks kindlasti üks võimalus, mille kaudu saaks naistejalgpalli populariseerida. „Oleme mõelnud hakata saalijalgpallis ka tüdrukutele ja neidudele ühepäevaseid turniire korraldama, aga seda hooajast 2025/26.“

Järgmised 5 vs. 5 turniirid

30. aprill, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 mehed, kell 12.15 naised

4. juuni, Tallinn, Nike Arena, kell 9.30 naised, kell 12.15 mehed

16. juuli, Tallinn, Nike Arena, kell 10 mehed, kell 12.15 naised

13. august, Tallinn, Nike Arena, kell 10 naised, kell 12.15 mehed

10. september, Tallinn, Nike Arena, kell 10 mehed, kell 12.15 naised

15. oktoober, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 naised, kell 12.15 mehed

19. november, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 mehed, kell 12.15 naised

„Tihti kritiseeritakse Eestis omavalitsusi tahtmatuse eest jalgpallitaristusse investeerida, aga miks see nii on? Kas mingil müstilisel põhjusel satuvad otsustajate sekka alati jalgpallivaenulikud inimesed? Ei, omavalitsused ei investeeri jalgpalli, sest nad ei tunneta, et valijaskond nõuaks seda neilt. Ja miks nad seda ei tunneta? Sest meie jalgpallikultuur kiratseb ja madal publikuhuvi on selle kõige silmapaistvamaks näitajaks.“

Soccernet.ee ajakirjanik Siim Pulst

„Kuna ta oli minu jaoks nii suur eeskuju, siis tollel ajal – ma olin äkki 16 – oli minu suurim unistus see, et ma saaksin lihtsalt Getteriga koondises ühes toas olla! See oli lihtsalt mu suurim unistus, ma ei näinud oma peas, et minu elus oleks midagi veel paremat võimalik! Lõpuks see päriselt juhtuski. Nii et tuleb suurelt unistada!“

Endine naistekoondislane Getriin Strigin meenutas lõbusalt, kuidas soovis koondises teise väravavahi Getter Laariga tuba jagada

„Kui Eestisse tulin ja esimesel aastal juunikuus Soomet võitsime, oli riietusruumis mängu järel päris vaikne. Küsisin mängijatelt: te olete vist harjunud mänge võitma, jah?“

Thomas Häberli emotsionaalsusest

„Arvasin, et saan koondisesse, juba siis, kui mängisin 17aastasena Tammeka III võistkonna eest neljandas liigas. Nüüd olen lõpuks siin!“

Eesti koondise ründaja Sten Reinkort

„President uuris naiskonna käest treeningute ja treeningutingimuste kohta, samuti tundis ta huvi, kes on suurim väravalööja.“

Põlva Lootose tegevjuht Indrek Käo pajatas president Alar Karise külaskäigust Lootose treeningule

„Ütleme nii, et ma olen Eesti naistejalgpallis suht uus. Eks mingeid mängijaid tean, aga ega ma meistriliigat eelmisel aastal väga ei jälginud.“

Viimsi JK naiskonna peatreener Martin Reim enne debüüthooaega naiste meistriliigas

„Olen üllatunud, et nii palju inimesi tuli vanu jalgu vaatama!“

Ragnar Klavan osales Anfieldil enam kui 45 000 pealtvaataja ees Liverpooli ja Celticu legendide lahingul