2 minute read
Valiktsükli alguse lõhn ja varastatud aeg
from Jalka (aprill 2023)
by Jalka
Eesti koondise 1 : 2 kaotus Austriale jõudis mängu jooksul omal moel meenutada viimase kahe EM-valiktsükli algust.
Uue valiktsükli algus on koondisejalgpallis õnnis aeg. Varasemad tulemused ei loe midagi, kõik algab nullist. Paberi peal ja mõttes on lihtne koostada konstruktsioone, kuidas just nüüd, just selles valiktsüklis läheb Eestil järsku hästi ja finaalturniiri õnn jõuab lõpuks ka meie õuele. Eriti kehtib see EM-valiktsüklite eel, sest finaalturniiri pileteid jagatakse välja rohkem. See on justkui uue auto lõhn – aga kunagi ei tea, kas see lõhn kestab paar aastat või kaob juba müügisalongist välja sõites.
Advertisement
Kas mäletate seda, kuidas algas esimene EM-valiksari, mille mängisime Magnus Pehrssoni käe all?
2014. aasta septembris läksime kodumängus vastamisi Sloveeniaga ja võitsime kohtumise Ats Purje 86. minuti väravast 1 : 0. Uus valiksari algas lootusrikkalt ja järgmised kuu aega saime julgelt unistustes elada – kuniks sama aasta oktoobris nelja päeva jooksul nii Leedule kui Inglismaale 0 : 1 kaotasime ja samal sügisel veel San Marinoga viiki koperdasime.
Mõneti oli täpselt samasugune tunne ka nüüd Linzis peetud mängu ajal. Selle tunnikese jooksul, mille ajal jõudis Eesti eduseisu nautida. „Võtaks Austriast kohe võidu ära, saaks siit-sealt ka veel mõne hea võidu ja mine tea, mis võib juhtuda…“
Paraku tõid austerlased meid maa peale tagasi ja võtsid hoopis ise 88. minuti väravast magusa 2 : 1 võidu. EM-valiksari algas meile kaotusega, täpselt nagu ka neli aastat tagasi Põhja-Iirimaal, kus meid niisamuti kõmm! maa peale tagasi toodi. Null-kaks. Proovige nelja aasta pärast uuesti.
Seekordses valiksarjas on Eesti lootused kahe parema sekka pääseda nüüd küll veelgi õhemad, kuid kogu ootuse dünaamika on hoopis teistsugune. Realistid on juba loosist saati arvestanud sellega, et Eesti parim šanss finaalturniirile pääseda on playoff’i kaudu, mitte valikgrupis kahe sekka pääsemise teed mööda. Kõigi eelduste kohaselt saame järgmise aasta kevadel suure võimaluse. Kusjuures selle võimaluse tekkimisele aitas Austriale kaotamine paradoksaalsel moel hoopis kaasa, sest Austria on üks meeskond, kelle otsepääsu finaalturniirile peame lootma, et meil tekiks võimalus playoff’i mängida.
Ahjaa, üks asi veel.
Selliste mängude järel on tobe nii väikestest detailidest kinni hakata… aga ehk ei olnudki see detail üldse nii väike? Kohtunik andis mängule neli üleminutit. Nende nelja minuti jooksul oli üks 40sekundiline vahetuspaus, üks 30sekundiline vahetuspaus ja vigastuspaus, mis kestis samuti ligikaudu 30 sekundit. Kokku seega juba lisaminutite ajal ühe minuti ja 40 sekundi jagu mänguseisakut, mis tuleks kohtunikul üleminutitele lisada. Selle asemel vilistas albaanlasest kohtunik mängu lõppenuks, kui kella peal oli 94.10!
On väga väike tõenäosus, et Eesti oleks suutnud selle poolteise minutiga jõuda viigiväravani – aga see tõenäosus on siiski olemas. Ja see võeti meilt lihtsalt ära, silmagi pilgutamata!
Üleminutitega seostuv on isegi tippjalgpallis endiselt justkui täiesti eraldi maailm, kus reeglid ja tavad kehtivad valikuliselt ja sõltuvad väga palju kohtuniku hetketujust. Väga vähesed kergitavad kulmu või panid seda ilmselt üldse tähele, et kohtunik lubatud üleajast peaaegu poole vähem mängida lasi. Aga mõelge korra, milline skandaal tulnuks näiteks siis, kui kohtunik oleks esimese poolaja lõppenuks vilistanud, kui kella peal oleks olnud 43.30! Kaduma läks ju täpselt sama palju aega, ometi on üks olukord neist tunnetuslikult tunduvalt suurem õiglustunde riive kui teine. Võiks lausa väita, et teisele poolajale antavate üleminutite „varastamine“ on isegi suurem ülekohus, sest avapoolajale järgneb veel kogu teine poolaeg, kus on võimalik mängu muuta, teise poolaja lõpp paneb aga mänguseisu lõplikult lukku.
Äsja toimunud MM-finaalturniiril tehti kogu maailmale puust ja punaseks, et üleminuteid antakse jalgpallis liiga vähe, ja säärastele pausidele on seni selgelt liiga vähe tähelepanu pööratud. Selle asemel nägime Linzis aga seda, kuidas kohtunik tegi sammu hoopis teisele poole, ebaõigluse suunas.