Varakult väravasse sattumine ja unistus

Uus-Meremaast

Kas oled alati väravas mänginud?

Jah, sattusin sinna üsna alguses ja olen terve aeg seal ka olnud. Läksin trenni kaheksa-aastaselt ja ma täpselt ei teagi, kust see soov väravas mängida tuli. Mäletan, et ükskord olid meil võistlused tulemas ja pärast trenni ütles treener, et meie praegune väravavaht tahaks platsil mängida, ja küsis, kas keegi sooviks ise väravasse minna. Ütlesin kohe, et mina tahan!

Kumba mängu väravavahina eelistad: kas sellist, kus võistkond pidevalt ründab ja sinu värava all midagi ei toimu, või sellist, kus vastane ründab palju ja sinul on tööd kõvasti?

Kindlasti sellist, kus mina kogu aeg töötama pean. Ei taha öelda, et muidu hakkab igav, aga mängu teeb palju nauditavamaks see, kui järjest erinevad olukorrad tulevad. Nii püsib paremini mängus sees, põnev on. Mulle meeldib, kui pinget on rohkem.

Mida tähendab sulle see, et saad sel aastal mängida kodumaal finaalturniiril?

Kindlasti on see minu jaoks suur asi ja ootan seda väga. See on meile väga lahe võimalus, kuna Eestis ei ole varem midagi sellist olnud ja saame oma vanuse täielike tippudega mängida. Kindlasti väga-väga hea kogemus.

Mida sa ise väljakul oma suurimaks tugevuseks pead?

Ma arvan, et reaktsiooni. Lähilöökidel ja olukordades, kus ei jõua mõelda, on see vahel päris hea.

Tõusite Viimsi naiskonnaga selleks hooajaks kõrgliigasse. Millised eesmärgid seadnud oled?

Mõned eesmärgid on, aga nii enda kui tiimi puhul ei ole need tulemuspõhised. Igas mängus tuleb endast maksimum anda ja ma usun, et tuleb põnev ja katsumusi täis hooaeg. Arvan, et iga mäng annab midagi juurde. Tiimiga on oluline, et leiaksime iga mänguga aina rohkem enda rütmi ja pakuksime teistele üha enam vastupanu.

Said sel aastal esimest korda kutse naiste A-koondise laagrisse. Kuidas läks, kuidas sind vastu võeti?

Väga hästi võeti vastu! Tiim oli hästi toetav nii trennivälisel ajal kui ka trennis, ei tundnud seda, et olen esimest korda ja väga noor. Ma arvan, et tänu sellele tulid mul endal ka trennid päris hästi välja.

Oled neidude U17 koondise kapten. Mida see roll sulle tähendab?

Eks see on suur vastutus, aga minu puhul see pael sportlikult midagi ei muuda – annan endast igal juhul nii palju, kui suudan, pingutan ja püsin fookuses. Ka ilma selleta üritaksin väljakul olla liider ning tiimikaaslaseid toetada ja motiveerida. Auasi on see kindlasti.

Mis on sinu unistuste reisisihtkoht?

Ma olen alati tahtnud Uus-Meremaale minna, aga kahjuks ei ole veel jõudnud. Tahan sinna minna looduse pärast, seal on kõik nii ilus ja mägine.

Cv

Sünniaeg: 4.04.2006

Positsioon: väravavaht

Klubi: Viimsi JK

Endised klubid: –

Treenerid: Signe Pärtel, Mari-Ann Ploompuu, Inger Fridolin, Matilde Sigijane, Dmitri Polstjanov, Martin Reim, Martin Kaalma, Kätlin Hein, Kaire Palmaru, Sirje Roops, Kalmer Klettenberg, Ruslan Mironov, Aleksandra Ševoldajeva, Reivo Vinter, Mattias Traublum

Koondisekarjäär: U17 16/0, U15 4/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Neid on mitu. Eredalt on meelde jäänud U17 koondisega mäng Bulgaaria vastu, kus me olime pikalt kaotusseisus, aga lõpuminutitel võitsime. Oli näha, kuidas terve tiim pingutas, ja nii hea tunne oli, et me ei andnud alla ja see tõi ka tulemuse – alati seda ei tule. Viimase minutini pingutamine tasus ära. Eredalt on meeles ka esimest korda A. Le Coq Arenal mängimine. Seal mängimine on alati natuke erilisem, aga esimest korda sellele väljakule astudes oli tunne väga vinge.