Kas Florast saab Levadiasse minna?

2013. aasta aprillikuu Jalka uuris, kuidas saavad Eesti mängijad aru klubiidentiteedist. Indrek Schwede tõi oma kolumnis välja mitu mängijat, kes on hoolimata kõigest koduklubile truuks jäänud või parematest pakkumistest hoolimata nooruspõlveklubi kasuks otsustanud. Eestis uuriti aga kohalike mängijate käest, kas rivaalklubi eest mängimine oleks nendele variant või mitte.

Esmalt Flora, hiljem Levadia eest mänginud Indrek Zelinski tõdes, et ta on hingelt rohkem ühel joonel Levadiaga. „Minu isikliku kogemuse põhjal – võin teiste suhtes eksida – on nii, et kui Levadias midagi lubatakse, siis seda ka tehakse. Floras on lubatud igasugu asju kokku ja see ei pea alati vett.“

Raio Piiroja oli aga tunduvalt konkreetsem. „Kui sa oled Pärnust pärit, siis sa Viljandisse mängima ei lähe! Ma olen kaua ära olnud, ei tea võibolla kõike, aga vanasti oli nii, et kui mängisid Floras, siis sa Levadiasse mängima ei läinud. Mina ka kindlasti ei läheks.“

20aastane Mariliis Limbak põrutas aga kindlalt, et tema ei kavatse Eestis mängida mitte ühegi teise naiskonna kui

356 võistkonda võttis aga samal aastal osa noorte meistrivõistlustest.

Florast Levadiasse?

PIIROJA: EI IIALgI!

klubi sponsor ja ilmselt ei julgenud ei klubi juht ega treener teda korrale kutsuda. Mitu tuhat eurot on palju raha ja selle eest saab asju osta,“ kirjutas Komp. „Meil võivad olla kogu maailma FIFA kahe tärni kunstmuruväljakud, sisehallid ja profimeeskonnad meistriliigas, kuid seni, kuni lepime mõne lapsevanema, treeneri või kelle iganes kirjeldatud käitumisega, ei ole meil lootustki jõuda järele Euroopale, ehkki formaalselt ja sümboliliselt me sinna justkui juba kuulume.“

Kalle Paas pakkus välja üheksa mõtet, kuidas tribüünid publikuga täita. Muu hulgas leidis ta, et arengut vajab eelkõige klubide turundus- ja kommunikatsioonitöö – seda tuleb teha planeeritult ja mõtestatult, võttes eeskuju teistelt elualadelt, kasutades sotsiaalmeedia võimalusi ja leidlikkust. „Võtan endale vabaduse osutada ühele Eesti jalgpalli ajaloolisele paradoksile. Need klubid, kellel on olnud raha, pigem ei ole turundusse investeerinud, ja need, kellel raha pole, on pidanud turundusele ka rohkem mõtlema,“ kirjutas Paas.

Tartu SK 10 Premiumi eest. „Niikaua, kuni see naiskond eksisteerib, ei lähe ma ühtegi teise Eesti klubisse mängima,“ kinnitas Limbak. Naisele tuleb au anda – ta pidas lubadusest kinni ja mängis jalgpalli kuni 2019. aasta lõpuni, kui SK 10 Premiumi naiskond Eesti jalgpallikaardilt kadus.

Lennart Komp kirjeldas oma kolumnis olukorda, mille tunnistajaks ta ühe Tallinna kunstmuruväljaku ääres sattus. Lapse trenni lõppu oodanud isa oli tükk aega ühe poisi kallal võtnud – trenni lõppedes sai Komp oma jahmatuseks aru, et väärkohtlemise osaks ei saanudki mehe poeg, vaid hoopis poja trennikaaslane. „See täiskasvanu on

Suures loos portreteeriti juba 2001. aastal Soccernet.ee foorumist alguse saanud FC Soccerneti meeskonda, mis oli mänginud ainult V ja IV liiga tasemel. 2006. aastal astuti karikasarjas vastu FC Levadiale, mille peatreener Tarmo Rüütli oli samal ajal Soccerneti mängija. Levadia, kelle väravavaht Artur Kotenko mängis tolles mängus ründajana, võitis 24 : 0!

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

www.issuu.com/jalka!