Eesti tituleerituim jalgpallur Heleri Saar: ma ei kao jalgpalli juurest kuhugi!

Eelmise aasta 30. oktoober märkis Eesti jalgpallis vägeva ajastu lõppu. Hooaja viimases mängus Saku Sportingu vastu sai tiitli võitnud käisin trennis edasi, siis valmistusin ju võistkonnaga järgmiseks hooajaks. Ja kui kevad jälle tuli, siis vaatasin: aga tegelikult ma ju jõuan! Nii ta edasi läks…“

FC Flora kirja 2 : 1 võidu ning lõpuvile järel meistrikarika pea kohale tõsta, ent mõni minut enne lõpuvilet lahkus mõlema naiskonna austusavalduste saatel väljakult Heleri Saar. Aasta lõpus 43aastaseks saanud Saar oli sisuliselt viimane mängiv lüli, kes ühendas Eesti naistejalgpalli tänapäeva ja selle alguse üheksakümnendate esimesel poolel.

Kui teadsid, et nii võib minna, siis miks sa ikka ja jälle trenni tagasi läksid?

Olen jalgpalliga nii kaua tegelenud, et mu keha lihtsalt vajas seda. Käisin ju esialgu seal niisama, aga treener Jan Harend ütles ka alati, et ära tule kevadel liiga vara – väljak on jääs, see ei ole mõnus, oota, millal kevad väljaku ära sulatab, siis vaatame. Ja ma olin iga kord nagu viis kopikat kohal! Tegin kõik harjutused kaasa, kõik mängulised ja fitnessiharjutused. Ja siis mõtlesingi – no kurat, kui ma jõuan 17–18aastasest kiiremini joosta, siis polegi nii kehv!

Saar tegi kogu eelmise hooaja jooksul Saku eest ajanappusel kaasa vaid kahes mängus, kuid oli sellegipoolest naiskonnas oma kogemuste ja oskustega ülimalt väärtuslik liige. Ja pealegi – kui oleks tahtmist ja vajadust, võiks ta edasigi mängida!

Tema võidetud medalite ja tiitlite hunnik võib vabalt olla selline, mis jääbki Eesti jalgpallis löömatuks: 27 medalit meistrivõistlustelt, lisaks viis karikavõitu ja viis superkarikavõitu!

„Olin juba paar aastat lõpetamas, aga minu viga oli see, et käisin trennides edasi!“ muigab Saar. „Ma ei oleks tohtinud seda teha, sest kui

Heleri Saar

Sündinud: 16.11.1979

Tiitlid: Eesti meister (13): 1994–95, 2003, 2004, 2005, 2006, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017; Eesti karikavõitja (5): 2010, 2011, 2012, 2015, 2017; Eesti superkarikavõitja (5): 2011, 2012, 2013, 2015, 2017 Eesti koondises (1996–2011; 2021): 66/0

Järelikult oli sul aastatega tekkinud nii kõva kogemuste, oskuste ja füüsise pagas, et isegi kui sa poole eelhooaja pealt treeningutega liitusid, ei olnud mingit probleemi?

Võibolla kuu aega oli vaja, mõni nädal ehk juurde. Algul ei jõudnud kohe ehk 90 minutit mängida, aga eks ma aitasin end mingites asjades järele. Ega ma ju talvel ka niisama ei puhanud, käisin ikka jooksmas või pikemalt kõndimas. Kell on praegu kümme hommikul, aga olen tänagi juba seitse kilomeetrit kõndinud – viisin lapsed kooli ja läksin kõndima!

Mõned inimesed juba on kord sellised, et on lapsest saati olnud liikujad. Sinu isa Jüri oli algul ise mängija, hiljem juba treener – kas sealt pärineb ka sinu liikumisharjumus?

Töllerdasin ju papsiga trennides ja mängudel kogu aeg kaasas. Võibolla mitte päris igas trennis, aga sageli küll. Ja 1990. aastal hakkasime papsiga seda mõtet seedima ja sügisel tasapisi meile punti kokku panema, sama aasta lõpus hakkasime vaikselt tüdrukutega trenni tegema. Suurema pundiga läks trenni tegemine lahti 1991. aastal. Esimesed trennid olidki meil lehmade vahel karjamaal. Esialgu oli meil plikasid ehk kümmekond, sest naistejalgpalli ju enne sisuliselt olemas ei olnudki, aga tasapisi hakkas neid juurde tulema ja sealt läks asi edasi. Tänapäeval ilmselt ei ole see enam niimoodi lubatud, aga siis oli nii, et treener korjas tüdrukud riburada pidi peale ja läksime trenni.

Millised toonased trennid välja nägid?

Oli pall – mängi! Või siis jooksime ja paps sõitis auto või rattaga järel ( naerab laginal – toim .)!

Kui me juba Raeküla kooli võimlas olime, siis tegime ka lööke ja sööte, aga kui meil esimesed trennid olid, siis lihtsalt toksisime. Kui suurem punt juba kokku tuli, siis läks trenni tegemiseks.

2000. aastal Soomes hooajaeelsel treeningmängul. „Sellised väljakud olid üsna tavalised!“

Foto: erakogu

Hästi palju aastaid käisime hooaja eel Jõulumäel laagris, seda sai lõpuks vast 20 aastat kindlasti. Algul korra, siis mingi aeg hakkasime kaks korda seal käima.

Need olid retsid trennid! Ainult ja ainult jooksime mägesid. Preemiaks saime pärast palli mängida! Need olid nii rasked trennid, aga kui need ära tegid, siis sügisel said aru, et neid oli tegelikult vaja. See oli õudselt raske, aga tegelikult oli ju tore, sest punt oli koos. Mäletan, et ükskord oli papsil jalaga midagi, siis ta istus kuskil kännu otsas, vehkis kepiotsaga „Siia!“ ja kõik jooksid.

„Tegin kõik harjutused kaasa, kõik mängulised ja fitnessiharjutused. Ja siis mõtlesingi – no kurat, kui ma jõuan 17–18aastasest kiiremini joosta, siis polegi nii kehv!“

Milline sinu positsioon naiskonnas oli? Kuidas mõjutas sind see, et sinu isa oli treener? Kas pidi käitumise mõttes rohkem mööda nööri käima kui teised või ei olnud selles suhtes vahet? Meil oli niimoodi, et trennis oli ta treener ja kodus oli isa. Allahindlust mulle kindlasti ei tehtud, pigem sain mina rohkem mööda päid-jalgu. Kui ta koondise treeneriks sai, siis vahepeal liikusid küll jutud, et Jüri Saar on koondise treener ja mina olen sellepärast koondises, et isa on juba ees. Kui aga treenerivahetused tulid, siis vaadati, et näe,

Eesti naiskonnal tuli hakkama saada meeste vormidega.

Heleri Saar tahtis numbrit 4, aga meeste seas mängis sellega Raio Piiroja, mistõttu oli särk seljas hiigelsuur.

Foto: erakogu

Heleri Saar on ikka koondises, ju ta siis ikka midagi oskab.

Aga isa oli päris karm treener! Ta oli nõudlik, ei kannatanud seda, kui keegi tuleb trenni, aga trenni ei tee. 90 minutit tuli ära teha, siis võis irvitada, mitte trenni ajal.

Millal oli see, kui hakkasid end jalgpallurina tundma?

Ilmselt siis, kui koondisesse jõudsin. Eesti esindamine oli meie mängijate jaoks ju nii suur asi. Me polnud ju elus ette kujutanud, mis asi koondis on või miks ta on. Koondisemängud ei olnud toona muidugi midagi väga erilist: saime alles lennujaamas kokku, meile toodi koondisedress sinna ja toppisime siis isiklikud riided kotti. Esimesed mängud saime muidugi tohutu suurelt peksa. Muidugi kui paar aastat tagasi vaadata, siis praegu olid koondisel sarnased tulemused… (Naerab – toim.).

Konkurents hakkas aga tasapisi ka tulema. Paps suhtles palju lätlaste ja leedulastega, käisime tihti seal sõprusmänge pidamas.

Naistekoondise algaastad võisid varustuse ja korralduse mõttes olla tänapäevaga võrreldes üldse päris pungid.

Kuna mina olin klubis number 4, siis tahtsin ka koondises sama numbrit kanda. Kasutasime aga samu vorme, millega mängis meestekoondis – ja meeste seas oli number 4 Raio Piiroja. Mis teha –mul tuli tema särk kuidagi üles kruttida! Tema jope oli ka mulle põlvini. Tõmbasime joped vöökohast hästi kõvasti kinni, aga siis tekkis kõigile sipelgatagumik. Siis oli see justkui normaalne, keegi ei osanud midagi öelda. Praegu ei paneks keegi selliseid vorme selga!

Koondisereisil Iisraelis. Foto: erakogu

„Alati kui Leedu võistkondadega mängimas käisime, kinkisid nad meile pärast mängu mingisugust söögipoolist. See oli magus, aga soolane oli ka veel!“

Foto: erakogu

Kui meie nende Lotto särkidega ära mängisime, siis läksid need ju meestele tagasi. Mäletan, et Teet Allas tegi veel nalja, et pagan, naised on särkidel rinnakohad sisse venitanud. Tegelikult olime ju kõik parajad pesulauad, särgid olid meil nagu kotid seljas!

Üheksakümnendatel olid Pärnu JK peamised rivaalid teine Pärnu naiskond Central ja Tallinnast TKSK naiskond, millest sai hiljem Levadia. Milline see Eesti-sisene konkurents toona välja nägi?

TKSK oli suures osas vene punt, aga nad olid päriselt väga tugevad – Aljona Sasova, Kaidi Jekimova…

Kaks sünnitust jalgpalli mõttes nagu muuseas

Jalgpalli mängimise kõrvalt on Saar saanud kahe poisi emaks. Omapärasel moel on ta kahe raseduse tõttu pidanud jalgpallist vähem kui pool aastat eemal olema! Tänaseks on Ricardo juba 13aastane, Richard kaheksane.

„2009. aasta suvel mängisime Levadiaga, kui ma mängus hüppeliigese juurest jalaluu murdsin. Tahtsin küll hirmsasti platsile tagasi minna, aga midagi polnud teha – ma ei saanud selle jala peal enam seista,“ meenutab Saar. „See pidigi aga mõneks ajaks mu viimaseks mänguks jääma, sest olin selleks hetkeks juba kaks ja pool kuud rase olnud. Järgmisel päeval käisin operatsioonil, kusjuures võistkonnakaaslased ei teadnud, et ma juba lapseootel olin. 2010. aasta 1. jaanuaril sündis mul poeg ja kui kevadel titaga trennidesse läksin – varem poleks ma jala tõttu niikuinii saanud! –, oli kõigil suu ammuli. Kaks ühes mängupaus!

Teise lapsega juhtus üldse niimoodi, et ta sündis kaks kuud enneaegsena. Kuna olin viimati käinud trennis samuti siis, kui olin juba tegelikult rase, jäi paus jalgpallist ka vaid viiekuuseks, sest hakkasin tema kuu aja vanuseks saades taas trennis käima. Raseduspausid on mul jalgpallist igatahes väga minimaalsed olnud!“

Meil olid omavahel väga tasavägised mängud. Nende temperament oli ka natuke teistsugune. Teine Pärnu punt tegi ka meeletult trenni.

Eriliselt on meelde jäänud ka 2003. aasta hooaja lõpp, kui meie ja Levadia vahelise viimase vooru mänguga Maardus otsustati tiitli saatus. Meil oli vaja viiki, et meistriks tulla, aga jäime kiirelt 0 : 2 taha. Paps lõi veel suurest vihast aerosoolipurgi vastu seina puruks! Vihma sadas, väljak oli hästi porine, aga suutsime äkki 86. ja 90 + 2. minuti väravatest viigini jõuda ja meistriks tulla. Hüppasime sopa sisse, püherdasime seal – hull möll läks käima!

Kui natuke ajas tagasi minna, siis kujunes vist välja stereotüüp, et Jüri Saare Pärnu punt oli hästi tehniline ja Raimo Paulbergi Pärnu punt hästi hea füüsisega?

Jah, kuidagi nii. Nendega oli meil kogu aeg paras kanakitkumine, aga ühel hetkel läksid nad laiali ja paljud mängijad liitusid meiega.

Millal oli Pärnu JK oma ajaloo kõige tugevam?

Millal oli naiskonna hiilgeaeg?

Oota, ma koosseisude järgi vaatan! (Hakkab fotosid sirvima – toim.). Ma usun, et mängijate järgi vaadates äkki 2010. aastal? Jäime 2009. aastal kuidagi kolmandaks ja hakkasime siis kõvasti juurde panema.

Kas Pärnu mängijana teenisid jalgpalli eest ka taskuraha?

Pärnu mängijana ei saanud ma jalgpalli eest sentigi. Minu esimene jalgpalli eest saadud raha tuli alles siis, kui nüüd paar aastat tagasi Jarmo Matikainen mind koondisesse kutsus! Selleks ajaks, kui olin 30 aastat mänginud. Ootasin ära! Ütlesin plikadele ka, et näe, jess, saan jalgpalli eest raha! 20 eurot päevas!

Pärnu JK võidukas naiskond pärast esimest Eesti meistritiitlit 1995. aastal. Heleri Saar on alumises reas paremalt teine. „Vormid saime vist mingist rootslaste abipakist. Korra mängisime kunagi minu meelest isegi kunagise Pärnu Kalakombinaadi/ KEKi särkidega.“ Foto: erakogu olen palju suutnud. Ju olin ka koondises noorematele eeskujuks, vähemalt arvan nii. Jarmo ka pärast tänas mind ja ütles, et minu pühendumus ja kogemused andsid võistkonnale juurde.

Sinu koondisesse naasmine 2021. aastal oli üldse huvitav lugu. Selleks ajaks olid ju juba kümme aastat koondisest eemal olnud ja vahepeal isegi jõudnud korra karjääri lõpetada!

Koondisega lõpetasin esialgu siis, kui Keith Boanas oli siin paar aastat treener jõudnud olla. Tegime Elisega otsuse, et me ei taha koondises käia.

Treenerite pärast?

Otseselt mitte. Ricardo oli siis äkki kaheaastane, üks abitreener oli Katrin Kaarna. Ta küsis mult kuidagi niimoodi, et kas mul ikka on vaja vahepeal koju lapse juurde minna… Tal endal toona lapsi ei olnud ja tundsin, et väikese lapse kõrvalt oli õige aeg ka talle keskenduda. Ma kuidagi üldse ei tahtnud koondises olla ja ütlesin siis, et ma enam koondist ei esinda. Vahepeal läksid aastad mööda… (Naerab – toim.).

Kui suur üllatus see oli, kui Jarmo Matikainen sind 2021. aastal koondisesse kutsus?

Ma ei osanud seda oodata, aga Jan Harend kutsus mind küll ükskord pärast trenni enda juurde ja ütles nii: ma lihtsalt annan sulle vihje, et midagi võib toimuda. Ma ei uskunud teda, arvasin, et ta ajab lihtsalt mingit pada. Aga paar kuud läks mööda ja Jarmo saatis mulle kirja: kas, kuidas, mida.

Kas ta oli üldse teadlik, et sa olid kunagi koondisega justkui lõpparve teinud?

Pole õrna aimugi! Tundsin end sel ajal aga hästi, mul oli tol hooajal palju minuteid, mängisin Sakus sisuliselt täismänge. Tundsin, et jõuan, ja lapsed olid ka juba suuremad, tekkis nende kõrvalt aega. Väga kaua ei mõelnud, ütlesin jah.

Said kahes mängus ka platsile, kusjuures sinu eelmise koondisemänguga oli vahet olnud kuu aega vähem kui kümme aastat. Kui palju koondisejalgpall selle ajaga muutunud oli?

Muidugi, seda ei anna üldse võrreldagi. Öö ja päev! Toona oli meil ju koondises vaid paar treenerit, nüüd oli eraldi kehalise ettevalmistuse treener, sada arsti, mitu treenerit… Igasugused hooldusaparaadid ja -masinad – vanasti oli lihtsalt jääkott ja Finalgoni salv, palju õnne. Nüüd on see ikka päris profivärk.

Nii et said karjääri lõpus ka natuke profielu tunda?

Tegelikult olid meil ju juba Pärnu ajal need asjad olemas. Võibolla mitte nii moodsaid aparaate, aga erinevalt teistest oli meil võistkonnas füsioterapeut olemas. Sakus oli ka nüüd olemas eraldi treener, kes soojenduse läbi viis, tegelikult olid ka seal päris head võimalused. Ehk et koondisesse nii ulme ei olnud minna, nagu oleks kuskilt Pätsu ajast tänapäeva sattunud. Ja olen aru saanud, et nüüd uute treeneritega on koondises veelgi parem kui Jarmo ajal.

Mind võeti koondises ka väga soojalt vastu! Kogunemine oli esmaspäeval, aga mina liitusin kolmapäeval. Aplausiga võeti vastu!

Oli naljakas tunne ka, et mõned mängijad olid koondises sinust sõna otseses mõttes poole nooremad?

„Minu esimene jalgpalli eest saadud raha tuli alles siis, kui nüüd paar aastat tagasi

Jarmo Matikainen mind koondisesse kutsus!

Selleks ajaks, kui olin 30 aastat mänginud. Ootasin ära!“

Oli küll, jah! (Naerab – toim.). Meil oli kunagi Sakuga Pärnus laager, kus jooksime rannas liiva peal. Mina seda otse küll ei kuulnud, aga pärast räägiti mulle, et plikad olid arutanud, et vaata, kuidas mina oma vanuses jaksasin neid mägesid joosta ja teised ei jaksanud. Olin teistele eeskujuks, et tegelikult saab küll, kui on viitsimist. Tahtejõu pealt

Teine koht, kus said sellist aplausi tunda, oli su viimane mäng, mis toimus Flora vastu. Sind vahetati välja ja mõlema naiskonna mängijad rivistusid üles, et sind pidulikult erru saata. Võttis selline austusavaldus pisara ka silmanurka?

Teadsin, et see võib juhtuda, et see pisar kuskil tuleb, aga tegin endale selgeks, et seda pole vaja. Iga lõpp on ju tegelikult kurb, aga kuna ma olin enda jaoks peas selle otsuse täiesti läbi mõelnud ja selgeks teinud, siis oli pärast hea tunne, et selle sammu ära tegin. Võibolla võiks ju veel mängida, aga siis tulevad äkki mõned tobedad vigastused, mis sunnivad lõpetama… Praegu sain omadel tingimustel punkti panna.

Sain aru, et plikadel oli ka tegelikult hea meel, et ma seal võistkonnas olin. Ja võibolla saingi nüüd ka kellelegi ruumi teha! Sattusin Sakusse ju nii, et kui 2017. aastal Pärnu JKs lõpetasime,