Õnnis teadmatus aitas kogu Euroopa ees mitte väriseda

Eesti meistritiitlitega hakkasid ühest hetkest kaasnema ka pääsmed naiste Meistrite liiga turniiridele. Saar ja PJK käisid euromänge pidamas esimest korda 2004. aastal.

„Eesti liiga oli meie jaoks ikka olulisem, Meistrite liiga oli justkui boonuseks. Need olid ägedad mängud, sest nõudsid väga kõvasti enda ületamist. Kui näiteks Leedu meisterklubi võttis endale ainult selle turniiri jaoks igal aastal mängijaid väljastpoolt juurde, siis meie välistasime selle põhimõtteliselt ja mängisime ainult omadega, sest needsamad tüdrukud olid ju need, kes selle nii-öelda preemiasõidu välja teenisid. Ei tulnud kõne allagi, et kedagi kuskilt juurde võtta,“ räägib Saar.

„Esimesed korrad olid ikka väga rasked. Ühel aastal mängisime turniiri Islandil sealse meistri vastu. Gerlin Naisson ütles juba esimese viie minuti järel, et tal käib pea ringi! Tasemevahe oli nii suur.“

2005. aasta suvel sai Pärnu JK islandlaste Valurilt 1 : 8 kaotuse, lisaks veel Norra meistrilt Røalt 1 : 9 ja soomlaste Jakobstadi Unitedilt 0 : 2. „Lähtusime seal ainult kaitsest, vahel ei saanudki ise palli puutuda, sest tuli kogu aeg teisi taga ajada. Või siis kui pall tuli, pidi selle lahmaki kohe ettepoole virutama. Hoolimata Jõulumäe laagritest oli toona füüsis meil vastastega võrreldes tunduvalt kehvem, rääkimata tehnikast. 90 minutit tuli hambad ristis lasta! Mida vähem löödi, seda uhkem, aga eks neid ikka tuli.“

Aasta-aastalt hakkas PJK aga ka Euroopas üha rohkem konkurentsi pakkuma. Väravaid löödi küll sisuliselt alati, aga esimest võitu tuli oodata 2011. aastani, kui Sloveenias suudeti seljatada sealne Krka.

„Teadsime eelmistest kordadest, mis meid ees võib oodata. Mäletan, et hakkasime enne euromänge ka Eestis kaitsest lähtuma ja mängisime ka Eesti liigas kiirrünnakute peale, et seda stiili harjutada. Me ei läinud uisapäisa kuskile ette tuiama, vaid teadsime, et eelkõige tuleb oma väravat kaitsta. Selle pealt hakati meile ka vähem väravaid lööma, mida aeg edasi läks.“ kutsuti papsi Paide naiskonna juurde treeneriks. Oma isale ju ikka ära ei ütle, kui ta kutsub, et tule, mõnel mängul ju ikka käia saad… Lõpuks olin ikka kõikidel mängudel kohal. Aga trenni tegin Saku juures, kelle duubelnaiskonnaks Paide toona oli – minu kodust on Sakusse ligidal minna. Siis tegin mõned mängud juba ka Saku eest ja nii ta läks.

2013. aastal saabus aga võimas läbimurre: Soomes peetud alagrupiturniiril sai PJK kohaliku PK-35 järel ja kreeklaste PAOKi ja Põhja-Makedoonia klubi Biljanini ees teise koha ning pääses parima teise kohaga edasi Meistrite liiga põhiturniirile – esimese ja seni ainsa Eesti jalgpalliklubina.

„Olime eelmisel aastal samale Kreeka naiskonnale kaotanud ja see mäng jäi kripeldama: teadsime, et tegelikult suudame nendega mängida ja läheme seekord võitma.

Eelmisel aastal küsisid lapsed päris tihti, et millal minu lahkumismäng tuleb. Ja kui see viimane mäng ära oli, siis väiksem küsis: emme, kas sa oled nüüd legend? ( Naerab – toim .). Tema jaoks on legendid kõik need jalgpallurid, kes on ära lõpetanud. Mõtlesin, et võibolla ma siis nüüd olen!

See ka õnnestus ja siis tuli väga raske mäng soomlannadega. Mängisime kaitsest lähtuvalt – meie neljane liin töötas kuidagi nii hästi, et neil oli võimatu sealt läbi saada. Nad lõid muidugi palju peale, aga kaugelt – las nad lahmivad! Ükski löök sisse ei läinud ja kui lõpuvile käis, olime kõik suurest rõõmust üksteise otsas hunnikus. Ega me siis veel ju ei teadnud, et oleme edasi pääsenud, see info tuli alles riietusruumis, kuna teised mängud käisid samal ajal.

Ühtäkki oli isegi ajakirjandus meist huvitatud! Pärnu Postimees küll kajastas meie mänge ka muidu tublisti, aga kedagi teist me väga ei huvitanud. Siis hakkasid aga järsku kõik helistama! Jalgpalliajakirjanikud tulid meile laeva peale vastu… Meie jaoks oli see nii võõras! Kes käis tööl, kes koolis… me polnud sellise asjaga üldse harjunud.“

Põhiturniiri esimeses ringis ehk Euroopa 32 parema seas tõi loos PJK-le sisuliselt kõige raskema variandi – kodus-võõrsil tuli rinda pista Wolfsburgiga, kes samal hooajal turniiri võitjaks krooniti. Mitu PJK naist on meenutanud, kui halastamatu suhtumisega sakslannad neid „tervitasid“ – hoolimata sellest, et Eestis peetud mängu (mille kandis Eurosport otsepildis üle!) võitis Wolfsburg 14 : 0 ja lisas sellele kodus 13 : 0 võidu, ei lasknud kuulsad vastased väljakul hetkekski latti alla.

„Wolfsburgi treenerid ütlesid kogu aeg, et neid ei huvitanud, kes neil vastas oli. Samamoodi ei huvitanud PJKd Eestis see, kes meil vastas oli. Mäletan, et kui mängisime liigamängu noortekoondise naiskonna vastu, saime pärast riielda, et miks me noortele tüdrukutele nii palju väravaid lõime,“ nendib Saar. „Aga Wolfsburg tegi ju meile samamoodi! Tallinnas A. Le Coq Arenal peetud mängus hakkasid nad veel pärast mängu väljakul joonejookse tegema. Me olime nende jaoks täiesti suvalised! Hiljem tulid nad aga Meistrite liiga võitjaks.“

Saare sõnul ei teadnud tema loosi hetkel Wolfsburgi naiskonnast aga suurt midagi.

„Mina naiste tippjalkat toona väga ei jälginud. Kui trennis kokku saime ja kõik hakkasid rääkima, kes nad päriselt on, alles siis taipasin, et tegu on ühe tugevama naiskonnaga üldse! Mina ei ole eriline põdeja – mõtlesin, et ega midagi teha pole, tuleb minna ja mängida. Mõnel aga kindlasti käed-jalad värisesid. Mina võtsin seda nagu iga teist mängu – mis siis, et vastased on tugevad, mina läksin endast parimat andma. Mis siis, et mõned pallid võibolla mööda lahmisin. Mäletan, et ega me omavahel eriti söötu ei saanud mängida, sest nad olid väga kiired ja olid meil kohe jaol.“

Tänavu sa enam Saku trennidesse sattunud ei ole?

(Uhkelt – toim.). Ei ole!

Lumi on kohe sulanud, muru läheb varsti roheliseks…

Siis Heleri ehk läheb ja proovib, aga mängima ei hakka! Tegelikult olen vahel käinud Nõmme Unitedi treeneritega niisama toksimas. Tegelikult tahaks lihtsalt ennast liigutada. Jooksmas käimine korvab seda üldiselt küll, pealegi veedan õhtuti ja päeval kolm tundi järjest Männikul. Jalgpall minu elust küll kuskile ei kao, andsin nüüd nõusoleku vabatahtlikuna natuke Nõmme Unitedi meeste kodumängudel aidata.

Ise mängimise asemel elab Heleri Saar nüüd kaasa poegadele Ricardole (vasakul) ja Richardile (paremal).

Foto: Liisi Troska

Jalgpalli kõrvalt ei jää jalgpalliks aega

Kuigi üks põhjus, miks Saar enam ise mängida ei kavatse, on ajapuudus, ei tähenda see seda, et ta oleks jalgpallile võõraks jäänud. Risti vastupidi! Jalgpallipisikuga on põhjalikult nakatunud nii 13aastane Ricardo kui kaheksane Richard, kes mõlemad mängivad vutti Nõmme Unitedis. Nii õhtuti kui nädalavahetuseti on Saar sisuliselt täiskohaga logistik, abistaja ja otsapidi isegi treener, täites Richardi grupis aeg-ajalt teise treeneri kohuseid. Ja poiste mängudelt ta naljalt ei puudu.

„Ricardo pandi eelmisel hooajal võistkonna kapteniks. Tal on neli korda nädalas võistkonnaga jalgpallitrennid pluss üks maadlustrenn, kus nad tiimiga käivad. See teeb juba viis korda, aga lisaks sellele käib ta kaks korda nädalas eraldi Mikk Pahapilli juures kergejõustikus ja kord nädalas veel ka jalgpalli eratrennis, nii et tal on viie päeva jooksul seitse trenni,“ räägib Saar.

„Kuna jalgpall on kontaktsport, siis on maadlustrennidest olnud väga palju kasu. Kehakontaktis ei saa olla lödi – nad keskenduvad seal sellele, et keha tugevaks saada. Algul ei saanud ma aru, miks nad seal käivad, aga kuna ma ei viitsi edasi-tagasi sõita ning olen trennide ajal enamasti väljaku kõrval, siis näen, kuidas see on tegelikult väga palju juurde andnud. Pärnus mängides käisime ühel kevadel CrossFiti treeningutel – ilgelt rasked trennid, aga ka seda oli näha, kui palju need juurde andsid.“

Ka Ricardo kergejõustikutrennid on tegelikult jalgpallisuunitlusega. „Seal tehakse selliseid asju, mis on jalgpallurile vajalikud – treener näeb ära, milliseid lihaseid oleks vaja tugevdada, ja keskendub neile, samuti tehakse igasuguseid plahvatuslikkuse ja jõuharjutusi. Vahel olen mõelnud, et oh, oleks minul sellised võimalused olnud, siis oleksin ei tea kuhu võinud välja jõuda! Noorena käisin ükskord Soomes testimisel, kus sattusin elus esimest korda jõusaalitreeningule. Järgmisel päeval kõndisin nagu robot ringi, sest kogu keha oli täiesti kange. Ma arvan, et Pärnus teadsid võibolla ainult sõudjad, kus jõusaal asus…“ muigab Saar.

„Annan oma lastele nii palju, kui nad vajavad ja tahavad. Ma ei tea, kas nad vajavad nii palju, aga kui nad tahavad, siis on minu ülesanne seda võimalust pakkuda. Kui ta mulle homme ütleb, et talle jalgpall tegelikult ei meeldi, siis pole midagi teha, aga oleme talle praegu andnud võimaluse sellega kõvasti tegeleda.“