Anne Rei: Eesti

naistejalgpalli areng on veel hapravõitu, aga noorte juurdekasv annab lootust

Anne Reil täitub selle aasta lõpus 30 aastat jalgpallivankri vedamist. Üheksakümnendate algul pooleldi juhuslikult FC Florasse sattunud Reist on praeguseks saanud kõrgel tasemel jalgpalliametnik, kelle sõna maksab ka UEFAs.

Tekst: Raul Ojassaar

Foto: Harold Cunningham, UEFA / Getty Images

1993. aasta sügisel oli Rei 24aastane, lõpetas kaks aastat varem pedagoogikaülikooli kehakultuuri erialal ning tegutses kergejõustikutreenerina. Kahele noorterühmale kergejõustikutõdesid õpetanud Reile tähendas see õhtuse iseloomuga tööd: hommik ja päev olid vabad, trennid algasid alles pärastlõunast ning nii otsis naine endale ka päevatööd. Florasse sattus ta sealjuures kõrgushüppe kaudu – tema õpilase Kärt Siilatsi ema Krista teadis, et Aivar Pohlak otsib parasjagu FC Flora kontoripoolele abijõudu.

„Muide, see oli Marko Kristali õde, kes läks parasjagu ümbermaailmakruiisile,“ meenutab Rei lõbusalt hetke, mis osutus ta elus suureks pöördepunktiks. „Otsiti inimest, kes oskaks inglise keelt ja oleks spordiga seotud.“

Spordiga oli Rei küll treenerina seotud olnud, kuid jalgpall oli talle sel hetkel veel suhteliselt võõras. „Olin ise loomulikult kunagi kergejõustikutrennis natuke jalgpalli mänginud, aga naistejalgpalli kui sellist ju toona meil üldse ei olnud. Jalgpallist teadsin vaid nii palju, kui olin televiisorist suurturniire näinud. Aivaril oli just olnud skandaal, kus ta koondise bussis Urmas Hepneriga kakles, selle kaudu oli mul temast kui isikust teatud kuvand ajaleheartiklite abil tekkinud. Jalgpall kui selline ei olnud ju tol ajal teab mis prestiižne koht: kõik mu sõbrannad tahtsid ikka minna tööle pankadesse. Mõtlesin aga, et vaatan ära, mida ta endast kujutab.“

FC Flora tilluke kontor asus toona Wismari staadioni juures Kapi tänaval asuva kortermaja abiruumides. „Kui sinna esimest korda sisse läksin, oli detsembris hästi külm päev ja Aivar istus kontoris paksus jopes, sest ka ruumis sees oli hästi külm. Kõik lauad olid mingisuguseid dokumente täis kuhjatud – totaalne segadus! Rääkisime Aivariga päris pikalt ja tema inspireeritus mind lõpuks köitis. Otsustasin, et proovin!“

Kui praeguseks töötab FC Flora kontoripoolel üle kümne inimese, siis toona tehti kõike sisuliselt põlve otsas. Peale Pohlaku ja Rei olid toona klubis tööl Henri ja Hannes Anieri isa Teet, kes toimetas sisuliselt meeskonna mänedžerina, ja eelmisel aastal meie seast lahkunud Ivar Siig, kelle ülesanded hõlmasid meediapoolt ja mängukorraldust. Rei peale jäi suhtlus jalgpalliliiduga ja tänu inglise keele oskusele ka välissuhtlus. Rei oli käinud tavakoolis, kust saadud inglise keele tase „ei olnud väga hea“, aga ta veetis 1991. aasta suvel kuu-poolteist USAs, rahvusvahelise programmi abil, mis aitas keelt suhtlustasandil viimistleda.

„Koopiamasinaid ju toona ei olnud – mäletan, kuidas pidin trükimasinaga trükkima ja siis sinna koopialehti vahele panema, sest noortegruppidel oli välisturniiridele minekuks vaja esitada saatkondadesse nimekiri kolmes eksemplaris. Kui mõni nimi kogemata sassi läks, tuli otsast peale alustada! Trükkimist ei olnud ma eraldi õppinud, nii et see oli algul päris paras katsumus, aga vilumus tuli ajaga. Tööülesandeid tuli ajaga pidevalt juurde: kohe 1994. aastal hakkasime ju üles ehitama Kehtna jalgpallikooli, millega seoses tuli igasugust suhtlemist ja asjaajamist kõvasti juurde.“

13tunnised tööpäevad panid valiku ette

Ühel hetkel muutus Rei töörütm suisa pööraseks: hommikul üheksast kella see, et tundsin, et õpilaste üleandmise mõttes oli aeg õige, nad olid jõudnud gümnaasiumi lõppu. Oleksin peagi pidanud uue noortegrupi võtma. Jalgpallis tundsin, et mul on rohkem võimalusi – tundsin, et kergejõustikus minust päris tipptreenerit ei saa ja teatud lagi oleks ees olnud.“

Selles, et jalgpalliametniku töö toob talle rohkem võimalusi, oli Reil igatahes õigus. 2002. aastal sai temast FC Flora juhataja, 2006. aastal jalgpalliliidu juhatuse liige. „2007. aastal jäin esimese lapsega koju, siis tulid 2009. aastal otsa veel kaksikud. Juhatuse koosolekutel käisin küll laste kõrvalt edasi ning andsin märku, et ma küll tööle ei jalgpalliliitu ega Florasse ei tahaks veel tulla, aga midagi võiksin ju teha. 2012. aasta suvel toimus Eestis poiste U19 EM-finaalturniir ja Tõnu Sirel rääkis, et liidul on vaja inimest, kes seda turniiri aitaks läbi viia. Siis saigi minust 2011. aasta sügisel turniiri direktor. Alguses küll leppisime kokku, et olen kontoris kahel päeval nädalas, aga lõpuks sellest muidugi ei piisanud…“

Esimesest korrast FC Flora kontoris: „Kui sinna esimest korda sisse läksin, oli detsembris hästi külm päev ja Aivar istus kontoris paksus jopes, sest ka ruumis sees oli hästi külm. Kõik lauad olid mingisuguseid dokumente täis kuhjatud – totaalne segadus!“ neljani päeval ajas ta Flora asju, siis andis kaks kergejõustikutrenni ja läks pärast neid veel klubi kontorisse tagasi, et alles hilisõhtul koju minna. Nädalavahetused olid sageli sisustatud kergejõustikuvõistlustega…

„Sel ajal ehitati palju firmasid üles ja paljude rütm oli sarnane. See oli hullumeelne aeg! Siis tuli juba esimene välistreener Teitur Thordarson, kellega läks esindusmeeskonna korraldus hoopis teisele tasemele. Näiteks hakkas meeskond pärast Männiku staadionil tehtud trenne seal lähedal asuvas Irise kohvikus söömas käima, samuti tuli juurde varustust. Kehtnas toimis meil viis-kuus bussiliini, mis lapsi sõidutasid, palju tuli suhelda ka erinevate Flora tütarklubidega. Välissuhtlust oli palju endise Nõukogude Liidu mängijate vahendamise ja telelepingute ajamise tõttu. Minu kuuenda-seitsmenda aasta kandis oli meil juba kontoris aga kuus-seitse inimest.“

Kapi tänavalt kolis Flora kontor üheksakümnendate teisel poolel Roosikrantsi tänavale, enne

A. Le Coq Arenale liikumist jõudis asjaajamine olla veel ka vanalinnas. Meeletu tempo tähendas 1997. aastal aga seda, et Reil tuli teha valik: kas edasi minna treeneri või jalgpalliametnikuna.

„Olin kergejõustikus jõudnud juba sellisesse faasi, kus minu õpilased hakkasid jõudma Eesti koondise piirimaile, samal ajal tekkis jalgpallis ülesandeid aina juurde. Pidin otsustama, millele ma pühendun: mõlemas kohas läks ju tegelikult hästi. Mul oli küll hästi kurb, aga otsustasin kergejõustikust loobuda – otsuse tegi natuke lihtsamaks

Esialgu arvas Rei, et läheb hiljem Florasse tagasi, kuid seda ei juhtunudki – pärast edukat turniiri tehti talle ettepanek jalgpalliliidus uuel ametikohal, peasekretärina jätkata. See tähendas, et Sireli senised ülesanded löödi kaheks ning tema teha jäi kontori juhtimine, Rei hakkas aga juhtima rahvusvahelist suhtlust ja sportlikku poolt.

Ainus naisjuht Euroopas

Jalgpalliliidu peasekretäriks saanuna oli Rei kogu Euroopa peale ainus naine, kes seda ametit pidas. See jäi kohe silma UEFA inimestele, kes soovisid teda ka Euroopas ametis näha. 2013. aastal liituski Rei UEFA naistejalgpalli komiteega, 2017. aastast alates on ta selle juhataja. Tänavu saab ametiaeg läbi.

„Ma ei oska öelda, mis edasi saab. Ühest küljest olen seda komiteed juba päris pikalt juhtinud,

EJLi TÖÖTAJA

mingis mõttes võiks ehk keegi teine tulla ja mina mõnd teist valdkonda proovida, aga sel juhul ma teise komitee esimeheks kohe ei pruugi saada.“

Kuigi komitee nimi vihjab sellele, nagu tegeleks Rei juhitav üksus ainult naistejalgpalliga, on sellel tegelikult laiem haare – see seisab peale naistevuti jalgpallis tegutsevate naiste eest tervikuna. See hõlmab seega muu hulgas näiteks naiskohtunikke ja -jalgpalliametnikke.

„Selle nurga kaudu ma sinna komiteesse sisenesingi,“ avaldab Rei. „Naistejalgpall ei olnud ju toona ei meil ega maailmas veel nii populaarne kui täna. Ka mul tuli komiteesse asudes teha kõvasti taustatööd, et naistemänguga rohkem kursis olla ja Euroopas mitte lolliks jääda.“

Viimase kümne aasta jooksul on Rei näinud oma silmaga ja lähedalt, kuidas ka UEFAs on naistejalgpalli tähtsus ja positsioon tohutult paremaks läinud. Ta toob näiteks, et kui kümme aastat tagasi oli naistejalgpall UEFA tasandil lihtsalt üks väike osa võistluste osakonnast, siis praeguseks on endisest tippmängijast sakslanna Nadine Keßler jõudnud kõige suuremate otsustajate ringi.

„Kui Nadine tuli, siis oli tema ja suurte otsustajate vahel mitu korrust ülemusi. Tänaseks on temast saanud aga naistejalgpalli direktor, mis tähendab, et tema positsioon on UEFAs võrdväärne näiteks finantsdirektori ja teiste suurte juhtidega,“ toob Rei välja.

„Arengud on olnud sellised, et on vaja ümber laua inimest, kes selle valdkonna eest seisaks. Mingit pidi tundsin ka mina jalgpalliliidus kohati väikeseid asju, mida juhatuses ei osatud naiste poole pealt lauale tuua. Kui juhatus koosneb meestest, siis on see ka mingis mõttes loogiline, et nad ei oska mõnd asja naiste perspektiivist vaadata. Mehed on jalgpalli sees tavaliselt emotsionaalsed ja eesmärgipõhised, sageli on vaja teistmoodi mõtteviisi, et pehmemaid väärtusi ja sotsiaalset poolt sisse tuua. Julgen öelda, et kui täna arenguid arutatakse, mõeldakse samamoodi nii naistele kui meestele.“

Naised otsustajate laua taha!

„Kui juhatus koosneb meestest, siis on see ka mingis mõttes loogiline, et nad ei oska mõnd asja naiste perspektiivist vaadata.

„Naistevõistlustel on formaati päris palju muudetud ja täna väidame endiselt, et võistlus on kvalifitseerumise mõttes avatud süsteem. Kõige tugevamale tasandile tõusmine on küll keeruline, kuid see on võimalik, ning paljude liigatasandite vahel tõusmiste-langemiste pärast on süsteem ka päris dünaamiline,“ selgitab Rei. „Muudatus tulenes sellest, et kui varem kippusid suured riigid nina kirtsutama, et väga suured võidud väikeste riikide üle ei anna neile midagi juurde, siis nüüd leidsid sama ka väiksemad riigid, kelle hinnangul olid sellised mängud demoraliseerivad.“

Naistejalgpallis on tasemevahe endiselt ka Euroopa sees väga suur: 2021. aasta novembris võitis näiteks Inglismaa naistekoondis MM-valikmängus Lätit lausa 20 : 0.

Varem ei tahtnud suured väikestega mängida, nüüd ei taha väikesed suurtega

2017. aastal Jalkale antud intervjuus tõdes värskelt naistejalgpalli komitee juhiks määratud Rei, et neil õnnestus tippriikide survele vastu panna ja tugevaid jalgpalliriike nõrkadest mitte eraldada, jätkata meestevutist tuttava süsteemiga, kus valiksarjas võivad vabalt vastamisi sattuda ka paremusjärjestuse esimene ja viimane riik. Kuus aastat hiljem on selles osas tehtud aga 180kraadine pööre – Rahvuste liiga stiilis süsteemis näiteks Eesti ja valitsev Euroopa meister Inglismaa naljalt kokku ei saa.

Mehed on jalgpalli sees tavaliselt emotsionaalsed ja eesmärgipõhised, sageli on vaja teistmoodi mõtteviisi, et pehmemaid väärtusi ja sotsiaalset poolt sisse tuua.“

„Meie jäime sinna kuhugi vahepeale – tegelikult oleks ju tahtnud, et sarnaselt meestele oleks meil võimalik mängida nii Rahvuste liigat kui vabaloosiga valiksarja, et meil oleks ikkagi võimalik iga teatud aja tagant kellegi tugevaga rammu katsuda ja ka pealtvaatajatele atraktiivset mängu korraldada. Lõpuks olid peaaegu kaks aastat laual erinevad variandid, millest erinevate huvigruppidega konsulteerimise järel lõplik variant nüüd ära tehakse. Dünaamiline süsteem ja palju üles-alla liikumisi ka väiksemate riikide seas võiks luua olukorra, kus tagumise otsa alaliidud ei saa naistejalgpalli arendamata oma mugavustsoonis istuda ja pidevalt teiste omasugustega mängida. Lõpuks ju tahame, et kõik Euroopa alaliidud suunaksid naistemängu arendamisse ressurssi,“ lisab Rei.

Eesti naistejalgpall veel hapral alusel Eesti naistejalgpallile on tänavune aasta väga eriline: maikuus toimub Eesti pinnal esimest korda tüdrukute tiitlivõistlus, ühtlasi saab esimest korda sellest osa võtta Eesti tüdrukute koondis. Milline on selle taustal Eesti naistejalgpalli üldine tervis?

„Kuidas öelda – meie naistejalgpall on endiselt väga õrn. Näen küll seda, mis toimub noorematega, ja näen, et sealt on tulemas need tüdrukud, kes on jalgpalliga varakult alustanud, sealt tulevad uued treeninggrupid ja uued treenerid. Playmakersi projektist tuli meil eelmisel aastal 12 uut treenerit, keda meil ilmselt muidu ei oleks ja kes leiavad kindlasti ka tee klubide juurde. Ida-Virumaal on see projekt näiteks väga hästi vastu võetud. Noorte seas on positiivseid asju palju.“ üliedukad, ei ole õnnestunud seda igapäevasesse klubijalgpalli üle kanda.“

Noorte kõrval ei saa aga üle ega ümber täiskasvanute jalgpallist. Noored tüdrukud küll mängivad jalgpalli, kuid täiskasvanute klassis neid hoida on keeruline ülesanne, seda enam, et erinevalt meestest, kes samuti sarnase murega on maadelnud, on meie naistel tunduvalt vähem väljavaateid profimängijaks saada ja jalgpalluritööga endale elatist teenida.

Rei on lootusrikas, et Eestis naistekoondisele peale kasvav noorem põlvkond toob peagi koondisesse hea segu noorematest ja kogenumatest mängijatest ning et positiivsed koondisega seotud emotsioonid annavad naismängijatele indu, et isegi selle suunas pürgida. UEFAs arutatakse hetkel näiteks ka seda, kas naistele luua juurde U21 või U23 võistlusklass, et samm noortest täiskasvanute sekka oleks sujuvam.

Sarnased probleemid ka tippriikides:

„Sattusin hiljuti õhtusöögil kõrvuti Inglismaa jalgpalliliidu peasekretäriga, kes ütles, et isegi neil, kes nad on koondisega olnud ju üliedukad, ei ole õnnestunud seda igapäevasesse klubijalgpalli üle kanda.“

Eesti-siseselt loodab Rei saada naistejalgpallile juurde toetajaid, kes oleksid spetsiaalselt naistele orienteeritud. „Näiteks USAs oleme juba näinud, kuidas teatud toetajad soovivad end just naistemängu kaudu kuvada. Samal ajal teeme ka ise investeeringuid: hea algus on kindlasti Katrin Loo siirdumine naistejalgpalli osakonda. Jah, esialgu 0,25 kohaga, aga koos Kethy Õunpuuga tegelevad nad palju rohujuuretasandi projektidega. Samuti on meil noori ja väga häid treenereid, kellele toetuda, aga see kõik võtab lõpuks aega.“

Koondis lõpuks finaalturniirile!

„Kui saaksime rohkem tüdrukuid ka täiskasvanuna jalgpalli juures hoida, saaks ka meie liiga sportlikku kvaliteeti tõsta. Sellega läheb aga kindlasti aega. Tüdrukutel on motivatsiooni mängida, aga 19–20–21aastaselt on jalgpallist väljalangemine suhteliselt suur. Seda ka poiste poole peal, aga tüdrukute puhul hakkab see eriti silma. Muidugi see ongi iga, kus on vaja edasise elu suhtes valikuid teha,“ nendib Rei.

„Oleme küll arenenud, aga väga palju tööd on veel vaja teha, samamoodi klubide poole pealt, kel tuleb leida võimalusi oma naiskonda rohkem toetada. Samas on kogu meistriliiga professionaalsus meeste poolelgi veel väga õrn ja kohati probleemne. Sarnaselt meile on ka paljud teised alaliidud sellega hädas. Sattusin hiljuti õhtusöögil kõrvuti Inglismaa jalgpalliliidu peasekretäriga, kes ütles, et isegi neil, kes nad on koondisega olnud ju

Neli

eestlast kuulub koos Reiga UEFA komiteedesse. Aivar Pohlak on noorte- ja amatöörjalgpalli komitee üks aseesimeestest, Daniil Savitski kuulub aga juriidilisse komiteesse. Alaliiduväliselt on klubide võistluste komitees Nõmme Kalju president Kuno Tehva.

Diner

Lõpetuseks jääb Rei oma 30aastase staaži üle mõtisklema. „See on olnud tohutult huvitav teekond. Kui mõelda sellele, kust me 30 aastat tagasi alustasime, palju siis mängijaid oli ja kuidas me sõna otseses mõttes põlve otsas pidime tööd tegema, siis tänasega võrreldes on jalgpalliliidu kontor ja haare ju meeletult palju kasvanud. See, millist rolli on jalgpall ühiskonnas mängima hakanud ja millise vastutuse võtnud, on võrreldamatu. Taristu… Väga suur töö on ära tehtud ja sellest on olnud väga huvitav osa saada.“

Rei loodab, et tema põlvkond, kes on olnud sisuliselt Eesti jalgpalli ülesehitamise juures, saab ühel hetkel väärilise tasuna näha, kuidas Eesti koondis mängib suurturniiril.

„EM-finaalturniir oleks kirss tordil! See on ju sisuliselt olnud meie elutöö. Ja me ju oleme seda kõike väärt! Kõik need, kes me oleme jalgpalli nende aastate jooksul panustanud. Sobiks ka mõne klubi regulaarne eurosarja põhiturniiril mängimine. Et ei peaks ainult rääkima, kui tore kõik on ja kuidas on Eestis nii palju jalgpallihalle tekkinud, vaid oleks ka reaalne sportlik edu!“ on Ameerika stiilis söögikoht, mis tegutseb tänapäeval Vabaduse puiesteel ruumides, kus kunagi asus FC Flora meeskonna treeningujärgseks toitlustajaks olnud kohvik Iris.

Alates eelmisest aastast

on meeste- ja naistekoondislaste ühe mängu eest saadav tasu Eestis võrdne.