Naiste rannajalgpall valab arenguks vundamenti

Kui meeste seas on Eesti rannajalgpall tõusnud Euroopas vägagi arvestatavaks jõuks, siis Eesti naisi on selle alani seni jõudnud üsna vähe. Eesti Rannajalgpalli Liit korraldas märtsi keskel Jõulumäel rannavuti vastu huvi tundvatele naistele kolmepäevase laagri, kus ühendati teooriatunnid, treeningud ja meeskonnatöö vabas õhkkonnas.

Laagri eestvedaja Carmen Loime sõnul oli laagri peamine eesmärk rannajalgpall Eesti naistele lähemale tuua ja saada kokku rühm mängu vastu huvi tundvatest inimestest. „Naiste rannajalgpall on tegelikult justkui ammu pildis olnud, aga suurt hoogu see veel sisse pole saanud. Algusajaks võib lugeda ehk 2017. aastat, kui Nõmme Kalju naiskond käis Itaalias turniiril mängimas. Eestis oli esimene turniir 2019. aastal, kui Tallinnas Nõmme spordikeskuses toimunud turniiril osales kolm naiskonda,“ tutvustab Loime naiste rannavuti lugu Eestis.

„Oleme sellest ajast saati aeg-ajalt naistele turniire korraldanud ja need on osalejatele väga meeldinud – peamiselt on seal osalenud mängijad, kes ise murujalgpallis meistriliigas või esiliigas mängivad, aga lisaks neile on seal ka lihtsalt harrastajaid olnud. Eelmisel aastal tekkisid mõtted ja ideed, et alates tänavusest aastast hakata reaalseid samme tegema – unistused meil ju on! Üks nendest reaalsetest sammudest oligi märtsis toimunud naiste rannajalgpallilaager.“

Laagris oli kohti 14 inimesele – korraldajate Loime ja Maarja Virula kõrval võttis sealt osa 12 naist, kes tulid peamiselt Pärnu kandist.

„Korraldasime töötoad, kus panime osalejad justkui minu ja Maarja rolli: palusime neil mõelda, et kui oleks raha ja aega, siis mida nemad naiste rannajalgpallis teeksid. Nad jõudsid samadele mõtetele nagu meie: korraldama peaks turniire ja liigasid.“

Kurb tõsiasi on see, et hetkel ei ole Eestis mitte ühtegi võistkonda või klubi, kes keskenduks naiste rannajalgpallile. Mõnel murunaiskonnal, näiteks Pärnu Vaprusel, on rannatrennid olnud muude treeningute sisse lõimitud, kuid nii-öelda spetsiaalsed naisharrastajad Eesti rannajalgpallil sisuliselt puuduvad. „Kui ma veel ise Nõmme Kaljus mängisin, siis meil olidki kord-kaks nädalas trennid liival, sest tüdrukutele see väga meeldis,“ meenutab Loime.

Töötubadest tuli välja idee hakata korraldama naistele piirkondlikke treeninguid. „Siht oleks siiski see, et meil tekiks lõpuks mõni klubi, kes ise trenne korraldaks, või oleks piirkondliku trenni kaudu väljund, kus vähemalt paar korda kuus saaksid naised koos käia,“ selgitab 22aastane naine, kes käis eelmise aasta juunis esimese eestlannana välisklubis mängimas, esindades põgusalt Hispaanias Cádizi linnas asuvat klubi C.D Fun and Learning.

Loime sõnul on ta kogenud, et paljud tüdrukud kardavad muru pealt liivale tulla, sest pelgavad paljajalu mängides vigastada saada. „Ma saan sellest aru, et jalgu kokku lüües võib asju juhtuda, aga see on ju ka murujalgpallis nii. Ja seal on ju veel valusam, kui keegi putsaga jala peale astub! Mina küll ei ütleks, et see tavalisest jalgpallist rohkem vigastusohtlik oleks,“ tõrjub ta.

Naiste rannaturniire on Eestis korraldatud vahelduva eduga. Eelmisel suvel jäi see aja- ja ressursipuuduse tõttu ära, aga 2022. aastal oli suvisel turniiril kohal kuus, aasta varem koguni kaheksa naiskonda. Loime sõnul võib naisrannajalgpallurite ring Eestis olla umbes sada inimest. „Usun, et sel aastal saame juuli kandis taas turniiri korraldada. Laagris tuli aga muu hulgas välja, et välihooaja järel oleks huvi isegi suurem. Nüüd on meil ju Jõulumäel olemas ka täismõõtmetes rannahall, kus saab aastaringselt mängida, ja loodame ka talvisel perioodil seal midagi korraldada.“

Mõnelt poolt on tulnud aga tagasisidet, et rannajalgpalliga tahetakse tegeleda siis, kui murujalgpalli hooaeg parasjagu ei käi. Sügisel avatud täismõõtmetes Jõulumäe rannahall annab selleks ka hea võimaluse –lisaks suvisele turniirile võib naisi tänavu oodata turniir ka aasta lõpus. „Tuleb natuke mõelda ka seda, kes on meie sihtgrupp. Tõenäoliselt ei tule meile mängima palju neid, kes samal ajal murul meistriliigat mängivad. Ma ise olen ilmselt üks eranditest, kuna mängin samal ajal Viimsiga meistriliigas, aga pigem soovivad mängijad ühele asjale keskenduda. Igal juhul on mängijaid lihtsam kokku saada siis, kui muruhooaeg parasjagu ei käi.“

Kui mingis mõttes tundub loogiline arvata, et naistekoondise eeldus on enne toimivad naiste meistrivõistlused, siis Loime sõnul võib alustada ka hoopis teiselt poolt. „Kui vaadata Eestist väljapoole, siis päris paljud riigid ongi hoopis koondisest alustanud. Näiteks Šveitsil oligi käputäis naisi, kes tahtsid rannas mängida, ja nad alustasid hoopis koondisest. Tase naiste rannavutis ei ole praegu eriti kõrge, nii et kui paned kümme naist kokku ja treenid, siis suudad mingisugust konkurentsi juba pakkuda. Meie suund on aga praegu see, et korraldame turniire, et huvi süvendada, piirkondlikud treeningud tunduvad ka reaalne asi, mida saaksime ette võtta.“

Loime lisab, et rannajalgpall soovib saada olümpiaalaks, mis annaks mängule nii staatuse kui finantsi mõttes olulise tõuke. Naiste seas on rannajalgpall veel tugevalt arengujärgus: katusorganisatsiooni Beach Soccer Worldwide maailma edetabelis on hetkel vaid 19 naistekoondist, neist 11 Euroopast. Meestega paralleelselt käiv koondiste euroliiga on naistel toimunud kolm korda, viimati oli osalejaid üheksa.