VVV mälestuseks

Meie hulgast märtsis lahkunud Vaapo Vaheril oli Eesti jalgpalli ja Jalka ajakirja loos eriline koht. Vaher oli aastaid alaliidu juhatuse liige ning enam kui 30 aasta jooksul hinge ja mõttega kodumaise vuti arendamise juures. Just Vaher oli see, kes pakkus meie ajakirjale nimeks Jalka.

Mina kasvasin üles Sporditähe ajakirja suure fännina. Isegi lapsena, kui ma ilmselt päris kõigist nüanssidest ja teemadest nii hästi aru ei saanud, oli VVV ehk Vaapo Vaheri Veerg iga numbri üks põnevamaid lehekülgi, mida ikka ja jälle hiljem üle lugeda ja mille üle muheleda. Milline teravus, milline terasus!

Mõned Vaheri põrutatud (enamasti just põrutatud, löödud, torgatud!) mõtted on minuga jäänud. Osa neist ilmselt avaldamisest aastaid hiljem üle loetuna, aga siiski. Üks neist mõlkus mul juhuslikult mõttes ka paar päeva enne seda, kui tuli teade meistri surma kohta.

1998. aastal kirjutas Vaher loo pealkirjaga „Eesti sport sureb õige pea. Eesti jalgpall asetab ta hauale pärja“, kus võttis armutult ette Eesti spordivälja, rappides üht populaarset ala teise järel.

„Korvpalli hoitakse elus hapnikupadja ja mustade muulaste abil, iga-aastased rahasüstid tehakse tundmatutesse elunditesse ja see ei sigita mingeid

Kui popp oleks jalgpall Eestis veel siis, kui meil hakkaks sportlikult hästi minema? Foto: Liisi Troska tervistavaid tagajärgi. Lootusi on andnud suusatamine, ent aina soojenevas kliimas ei saa see ala olla tulevikusport, pealegi on professionaale näppudel lugeda. Eesti sport on kui üks suur laatsaret, kus enamik haigeid teadvusetus seisundis, ravijad aga liiguvad, äraolev õnnis naeratus näol, pakkudes vähihaigeile aspiriini,“ kõmmutas Vaher. Jalgpalli kiitis ta aga alana, mis on „laatsaretist ja ametlikust arstimisest otsustavalt loobunud, pühendudes ravile iseseisvalt ja omamoodi“.

Tipud suurendavad vahet

Vaheri kirjutise idee oli küll see, et Eesti jalgpall on teistest spordialadest eristunud eestlusele rõhuva identiteedi ja sõjaeelse ajaga ühenduse tekitamise poolest, kuid mulle tulid need read meelde hoopis teisel põhjusel, jalgpallisiseseid trende vaadates. Mida populaarsemaks, üleilmsemaks ja rikkamaks saab jalgpall, seda suuremaks muutub vahe tippude ja tagumiste vahel. Suur raha, tulu ja huvi tabab esmalt just seda kõige-kõige tipmisemat jalgpalli, enne kui sealt ühel või teisel moel mõni protsent ka madalamale tasemele tilgub. Mida arenenum ja konkurentsitihedam on spordiala, seda keerulisem on väikestel riikidel või vaesematel võistkondadel suurte vastu löögile pääseda.

Mõelge kasvõi selle peale: kui Diego Maradona 1984. aastal FC Barcelonast lahkus, oli tegu juba superstaariga, kuid selle asemel et liituda Itaalias mõne tippklubiga, sõlmis ta lepingu Napoliga, kes oli äsja lõpetanud Serie A hooaja 16 meeskonna konkurentsis 11. kohaga, pääsedes väga napilt väljalangemisest. Kas kujutaksite tänapäeval ette, et näiteks Kylian Mbappé siirduks Real Madridi asemel näiteks Sevillasse või Wolfsburgi?

Seda, kui palju on rahvusvahelises klubijalgpallis koondunud võim suurte kätte, näitavad hästi ära ka Meistrite liigas kaugele jõudnud meeskonnad. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli täiesti tavaline, et poolfinaali jõudsid meeskonnad, mille nii kaugele jõudmine tundub tänapäeval totaalne ime. 1996. aastal võitis Meistrite liiga näiteks Juventus, kes alistas finaalis Amsterdami Ajaxi – ja poolfinaalis olid nad alistanud Nantes’i ja Panathinaikosi! Ja eelmisel hooajal tundus kahe Milano klubi poolfinaali jõudmine vaat et muinaslugu… Iga hooajaga paistab mõne tõelise üllataja võit aina vähem tõenäoline – ja see on tohutult kurb.

Muu sport küll elab, aga vutt liigub vutt-vutt eest ära Vaapo Vaheri 1998. aasta julm prognoos teiste spordialade kohta pole küll päriselt täide läinud, kuid tendentside osas pani ta siiski täppi. 1998. aastal oli jalgpallil Eestis 5447 harrastajat, korvpallil 4849, kergejõustikul 4179 ja võrkpallil 2967. 2023. aastaks on jalgpalli harrastajate arv kasvanud 24 360ni, korvpallil 8805, kergejõustikul 8179 ja võrkpallil 6753 peale. Kui teised suuremad pallimängualad on 25 aastaga harrastajate arvu ümmarguselt kahekordistanud (võrkpall pisut enam), siis jalgpall on kasvanud peaaegu viis korda.

Vaapo Vaher (salliga) jalgpalliliidu juhatuse liikmena 2017. aastal tööhoos.

Foto: EJL

Ometi ei ole see teiste aladega võrreldes toonud jalgpallile rahvusvahelist edu. Võrkpallil ja korvpallil on EM-finaalturniiril mängimine viimasel ajal olnud vaat et rutiin. Kõrgel Euroopa tasemel tegutsevaid korvpallureid saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel, Henri Drell debüteeris NBAs. On märgiline, et samal päeval, kui Eesti pidas Varssavis playoff-mängu Poolaga, oli Kaunases korvpalli euroliiga mängu kohaliku Žalgirise ja Baskonia (Žalgiris on paljude eestlaste lemmikklubi euroliigas, Baskonias mängivad aga Maik Kotsar ja Sander Raieste) vahel vaatamas mitu tuhat Eesti fänni, mis ületab optimistlike hinnangute kohaselt Varssavisse reisinud Eesti jalgpallifännide arvu vaat et kümme korda. Vollefännid on siiralt pettunud, kui meie meeskond EMil 16 parema sekka ei pääse – ning neil on ette näidata ka finaalturniirile pääsenud naiskond.

Tasub aga märkida, et konkurents maailma tippjalgpallis on meeletult palju suurem kui võrkpallis või isegi korvpallis. Võrkpalli maailma edetabelis pole isegi sadat riiki, 24 EM-finaalturniirile pääsevat riiki selguvad nii kossus kui volles vähem kui 40 kandidaadi seast (jalgpallis on UEFA liikmeid 55). Konkurents jalgpalli tippklubide pakutavatele töökohtadele on meeletu ja ülemaailmne, kusjuures see on just viimase mõnekümne aasta jooksul hoomamatult tihenenud. Kui Marek Lemsalu võis üheksakümnendatel käia kaks korda Liverpoolis testimisel, siis tänapäeval poleks mõeldavgi, et keegi läheks nii kõrge tasemega klubisse prooviperioodiks – rääkimata siis sellest, et see võiks olla 26aastane keskkaitsja Eesti klubist.

Jalgpall on selgelt Eesti populaarseim spordiala hoolimata sellest, et meestekoondis näitab ajalooliselt kehvasid tulemusi. Mõelge, mis siis veel saaks, kui meil hästi läheks!