2-kõne: Kadri Jägel

Kadri Jägelil täitus mullu Eesti Jalgpalli Liidus 20 tööaastat, mille puhul anti talle jalgpalligalal üle tänumeene.

Kadri Jägel: meie pettumus oli võrreldes koondisega tühine

1. aprillil saabus kurb teade: tänavu Eestis toimuma pidanud noormeeste U17 EM-finaalturniir jääb ära. Turniiri korraldamise projektijuht Kadri Jägel tunnistab, et kuigi ära jäänud võistlusest on tohutult kahju, ei läinud kogu nähtud vaev siiski päris luhta.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Räägi, millal sinu jaoks selle turniiriga töö algas ja mida igapäevaselt üldse ette kujutas – siis, kui kõik veel „normaalne“ oli.

Mina ei olnud tegelikult selle projektiga üldse algusest peale seotud. Kui turniiri korraldusõigus anti Eestile 2016. aasta detsembris, siis mina hakkasin sellega seoses asju ajama alles 2018. aasta mais.

Järk-järgult tuli koormust juurde. Meil oli UEFA poolt ette antud „piibel“, mille järgi tööd tegime. Pidime neile esitama kaheksa põhjalikku kontseptsiooni – alustades piletimüügist ja turundusest ning lõpetades VIPi-külaliste ja turniiri pärandiga. Nende kontseptsioonide välja töötamine oli üks suur asi, millega mul tegeleda tuli. Samuti korraldustiimi moodustamine – lõpuks oli meil pardal umbes 35 inimest. Osa ei jõudnudki kahjuks oma toimetamistega pihta hakata.

Lisaks pidime pidevalt suhtlema erinevate turniiriga seotud huvirühmadega. Hotellidega käis meil näiteks pidevalt suhtlus igasugustel teemadel. Sõlmisime kõikide hotellidega põhjalikud lepingud, kus mõned asjad pidid UEFA nõudmisel väga täpselt paigas olema. Näiteks kohtusime hotellide kokkadega: UEFA andis meile menüü ette, meie pidime siis kokkadega läbi käima selle, kas nende hinnangul on võimalik üht või teist toorainet Eestist saada või on mõistlik see millegagi asendada. Kui näiteks üks kokk Tallinnas pakkus mõne tooraine asenduse, pidime selle muudatuse sisse viima ka Lõuna-Eestis.

Päris suur probleem oli näiteks sellega, et meil oli vaja Tartusse leida halal-toitu. See peab ju olema väga kindlal viisil valmistatud ning seda ei tohi töödelda samas kohas, kus töödeldakse tavalist toitu. Tegelikult jäigi see teema õhku – pidime sellest lähemalt rääkima siis, kui on selge, millised võistkonnad Tartus mängivad ning kui palju võiks olla inimesi, kes halal-toitu seal soovivad. Väga detailselt tuli asjad paika panna.

Staadionite ja väljakutega seotult oli ilmselt samuti palju tegemist?

Teine suurem huvirühm olidki staadionid ja treeningväljakud, eriti Lõuna-Eestis. Üks eesmärk, miks tahtsime turniiri kindlasti ka Lõuna-Eestisse viia, oligi see, et tõsta ka sealse taristu taset ning investeerida sealsete väljakute hooldusesse. Lõuna-Eesti treeningväljakute valmidus oligi meie jaoks suur väljakutse – UEFA tahtis, et ühe turniirikeskuse kohta oleks vähemalt kuus naturaalmuruga täismõõtmetes treeningväljakut. Lõuna-Eestis oli meil neid lõpuks neli: Tartu kutsehariduskeskus, Kambja, Elva ja Ülenurme. Ülenurme ei olnud kusjuures UEFA silmis esialgu isegi okei – sellele lisaks oli meil variant ka Sepa staadioni muruväljak, aga see ei ole päris täismõõtmetes.

Mänguväljakutega oli üldjoontes olukord hea, aga mõned mured ikkagi olid. Viljandis näiteks olid riietusruumid liiga väikesed ning sinna oleks tulnud staadioni alale tekitada ühendatud soojakute abil üks lisariietusruum. Lisasoojakud pidime tellima ka Tehvandile. Kui suurtes jalgpalliriikides on nii, et finaalturniiri võõrustamiseks ei ole vaja staadionitele lisainvesteeringuid teha, siis meie pidime sellega kõvasti pingutama.

Millal saabusid esimesed märgid, et turniir ei pruugi õigel ajal toimuda? Kas need tulid UEFA-lt või tundus esmalt sulle endale, et see olukord niipea ei lahene?

Olukord muutus tegelikult hästi kiiresti. Mul olid

6700 hotelliööga oleks U17 EM-finaalturniir Eesti majutusasutusi mõjutanud.

75 000 pealtvaatajat prognoositi 31 mängu summaarseks pealtvaatajate arvuks.

100 skauti oleks keskmiselt külastanud igat U17 EM-finaalturniiri kohtumist.

26 000 liitrit vett oleks kulunud osalevatele mängijatele joogiks.

3000 kilo jääd oleks turgutanud mängijate lihaseid.

500 kilo musta pesu oleks U17 EMil olnud tarvis keskmiselt ühes päevas pesta.

KADRI JÄGEL „Ma arvan, et kui edasilükkumine oleks tulnud, oleksime asja ära teinud!“

veebruaris veel UEFAga eelarvekõnelused. Küsisin seal nii muuseas, et kas olete sellele mõelnud, et koroonaviiruse levik võiks turniiri kuidagi mõjutada. UEFA inimene sisuliselt naeris selle jutu peale: kõike võib juhtuda, aga loodame, et see päris nii ikka ei lähe.

Märtsis olime juba täie rauaga ette valmistamas loosiüritust, mis oleks pidanud 8. aprillil toimuma. Märtsi teisel nädalal tuli aga info, et loosiüritus jääb ära, ja siseinfo tasemel oli juba teada, et mais turniir toimuda ei saa. Lõplik otsus tuli 1. aprillil.

Koroonakriisi puhkedes sai üpris kiiresti selgeks, et õigel ajal ei saa turniir kohe kindlasti toimuda. Kui tõsiselt oli üleval variant, et EM korraldada millalgi suvel? Oleks see olnud kõiki osapooli ja koostöösuhteid arvestades üldse reaalne?

Arvan, et oleks küll. Kui erinevad keelud ja reisimispiirangud tulid, siis hotellid ju uusi broneeringuid sinna aega ei teinud. Kui turniir oleks edasi lükkunud, siis oleks UEFA ka ilmselt oma nõudmistes järeleandmisi teinud. Ma arvan, et kui edasilükkumine oleks tulnud, oleksime asja ära teinud!

Kuidas sa isiklikus plaanis turniiri ärajäämise uudisele reageerisid? Millised olid põhilised emotsioonid – pettumus, viha, nukrus? Või hoopis kergendus?

Kui tuli teade, et loosiüritus jääb ära ning et maikuus turniir toimuda ei saa, oli mul sisetunne, et turniiri ei toimu üldse. Seetõttu olin selleks juba valmis, kui teade lõpliku ärajäämise kohta saabus.

Kogu see protsess oli tegelikult ka minu jaoks väljakutse. Olen varem väiksemaid projekte teinud, aga midagi nii mastaapset veel mitte. Kogu töö iseloom oli selline, et osa asjadega puutusin üldse elus esimest korda kokku. Kui olime olukorras, kus loosiüritus oli ukse ees, oli selline tunne, et suur töö on nüüd ju tehtud – nüüd tuleb ainult kevad üle elada ja siis on tulemus käes. Alguses oli ikka pettumus ja tühi tunne – mis edasi? Samas ei ole ma kordagi mõelnud, et töö on päris tühja läinud: hakkame peagi uut turniiri taotlema ja olen üpris kindel, et millegi me ka saame. Saame selle korraldustiimi, need kontseptsioonid ja kõik muu uuesti tööle panna.

Mul on väga kahju ka kohalikest omavalitsustest, kes olid kõik valmis turniiri panustama. Kui eelmisel sügisel Lõuna-Eestis sõprusturniiri korraldasime, nägime, kui innukad ja koostöövalmis kõik sealsed asjaosalised olid. Seetõttu loodan, et kui saame mõne uue turniiri, võiks see toimuda sarnase kontseptsiooniga: üks keskus Põhja-Eestis ja üks Lõuna-Eestis.

Kõige rohkem kahju on tegelikult meie koondisest. Meie töö ja pettumus on tühised võrreldes sellega, mida poisid pidid turniiriks valmistumiseks tegema ja millist vaeva nägema.

Julgen pakkuda, et turniiri ärajäämise teate järel olid sul vähemalt mõneks ajaks ikkagi käed-jalad vägagi tööd täis. Oli seda tööd rohkem, kui oleks olnud siis, kui kõik oleks tavapärases rütmis jätkunud?

Ei olnud. Kui näiteks loosiüritust ja sellega kaasnenud UEFA külaskäiku ette valmistades läks mul mitu päeva, et kõikide inimestega kokku leppida, kes kus olema peab, siis selle kõige tühistamine võttis vaid paar tundi. Pidin seda tegema muidugi kaks korda: ühe korra siis, kui oli selge, et turniir ei toimu esialgsel ajal, teine kord siis, kui sai selgeks, et seda ei toimu üldse.

Mida põnevat oleks Eesti jalgpallisõber turniiri eel, turniiri ajal näha saanud? Millised plaanid teil turniiri korraldamisega seotult olid, mis nüüd ära jäid?

Turniiri avamisel oleksime saanud näha näiteks 200 eliitrühmade rahvatantsijat, kes oleksid meile pakkunud toreda etteaste. See kõik oli juba töös, proovid olid kokku lepitud ja muusikaline seade töösse antud.

Kavatsesime igast võõrustajalinnast kaasata kohaliku saadiku, kes oleks avalikult kaasa rääkinud ja inimesi turniirile kutsunud. Rakverest oli näiteks oma nõusoleku andnud Tanel Padar, Otepääl Veikko Täär, Tartust Mika Keränen, Haapsalust Katrina Lehis. Kahju, et nemad ei saanud oma panust anda.

Jalgpalliliit on välja öelnud, et rahalises mõttes jäi EJL turniiri ärajäämise tõttu mitmesaja tuhande euroga miinusesse. Millised olid põhilised sektorid, kuhu raha juba kulus?

Väga palju raha panime väljakute ettevalmistuse peale. Esimesed hooldused said tehtud eelmise aasta kevadel, teised sügisel ning ka selle aasta kevadisteks hooldusteks olid materjalid juba tellitud. Õnneks see kõik päris raisku ei lähe, tänu sellele on mitu staadionit paremas seisukorras.

Teine suur, võibolla isegi suurem osa oli tööjõud, sest mitu inimest võeti turniiri pärast lisaks tööle. Inimeste panus on aga tegelikult muidugi hindamatu – paljud tegelesid ju turniiri korraldamisega oma põhitöö ja põhiülesannete kõrvalt.

Norbert Hurt: oleme ladunud pinnase uutele võimalustele

Norbert Hurt: „Rääkisime isegi sellest, kuidas turniiri võita – mis selleks tegema peab, mis vormis peab olema.“ V eel veebruaris paistis kõik normaalne. Mis seisus meie U17 koondis sisuliselt kolm kuud enne turniiri algust oli?

Suutsime kahe ja poole aasta jooksul teha samme edasi ja tugevamaks muutuda, ka statistiliselt. Eesmärgistasime asju ja tegime edukalt järeldusi.

Õnneks saime tänavuse aasta alguses varakult alustada ja kaks laagrit ära pidada. Šveitsi laagris saime klubide vastu mängides oma taset natuke teises võtmes näha ja minna tööga edasi. Mängud olid meie jaoks tugevad, aga mängisime ka ise tugevalt. Meil oli hea tunne, millega edasi töötada.

Saime Šveitsist ka kaks abijõudu lisaks. Üks oli fitnessitreenerina juures oma know-how’d jagamas, teine oli Thomas Häberli, endine FC Luzerni treener. Nendega saime koostööd jätkata ja plaan oli seda EMini teha. Olime korralikult valmistunud.

Mainisid, et olite ka statistilises mõttes paremaks läinud. Kas mõtled siinkohal mängude tulemusi?

Võin tuua näiteid. Esimesel aastal pidasime kümme mängu, saime sealt kuue kaotuse kõrvale ainult kaks võitu ja kaks viiki. Lõime 14 väravat, nendest kümme lõi Aleksandr Šapovalov. Samal ajal lasime endale tohutul hulgal väravaid lüüa – 24. Nullimänge ei olnud, esimesel poolajal suutsime kolmes mängus taga nulli hoida.

Sealt edasi pidime korrektiive tegema. Kui esimesel aastal oli meil kaks võitu, siis teisel aastal kaheksa – lisaks üks viik ja viis kaotust. Protsentuaalselt oli seis oluliselt parem. Lõime ise 27 väravat ja endale lasime lüüa 17. Vastased olid ka muidugi erinevad, Liechtensteini ja Fääri saarte näol oli kaks nõrgemat koondist sees, aga samal ajal olid mõned vastased ka hoopis tugevamad, näiteks Prantsusmaa, Hispaania ja Rootsi. Nullimänge tegime kaitses neli, nulliga avapoolaegasid kaheksa. Kõik need näited olid meie jaoks tähtsad, et aru saada, millises mängu faasis peame tugevad olema.

Kui alguses toetus ründemäng väga Šapovalovile, siis nüüdseks oli väravalööjate arv kasvanud 16 mängijani. Kõik need näitajad viitasid sellele, et me ei tee lihtsalt tulemust: me ei looda ainult ühele mängijale ja taga olid asjad rohkem korras. Kõige sellega tegime tööd.

Mis oleks koondist normaalse olukorra puhul enne finaalturniiri veel oodanud?

Igal kuul oleks olnud veel laager. Märtsikuine Türgi laager oli juba paigas, seal pidime mängima Ukraina U17 koondise ja Peterburi Zeniti 2003. aastal sündinutega. Sealt edasi oli kaks lahtist kohta: kindlaid vastaseid me veel ei teadnud, aga plaanisime aprillikuus veel laagri teha ja siis pikema protsessiga turniiriks valmistuda. Sinna juurde oleks kuulunud ka lahkumismäng.

Lahkumismäng?

See oleks olnud viimane mäng enne turniiri – võistkonna EMile saatmise kohtumine.

Meenuta natuke seda – millal tulid esimesed signaalid või esimesed mõtted, et U17 EM võib üldse ära jääda? Tuli see arusaam pikapeale või mingil kindlal hetkel?

Pigem oli nii, et kui järsku hakati piire kinni panema, siis me veel ei hakanud sellest jalgpalliliidus rääkima, et turniir võib ära jääda. Sel päeval, kui tuli otsus, ei olnud see aga enam üllatus. Enne seda tundus juba kahe nädala vältel, et kisub sinnapoole.

Kuidas võistkond ja taustajõud uudise vastu võtsid?

Sain sellest uudisest õnneks teada natuke varem, kui see ametlikult välja tuli, aga nii napilt varem, et jõudsin ainult treenereid teavitada. Kõigile oli see paraku juba arusaadav, et võib nii minna, ja Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska Kodusel U17 EM-finaalturniiril oleksid Eesti noored pidanud tegema oma elu parimad mängud – paraku röövis koroonapandeemia neilt selle võimaluse. Meeskonna peatreener Norbert Hurt möönab, et ilma jäädi tõeliselt suurest võimalusest, ent samas tuleb vaadata juba uute proovilepanekute poole.