Treener: Roland Kütt

Kütti hoiab Kuressaares missioonitunne

FC Kuressaare pika mängijakarjääriga treener Roland Kütt pole veel mängijakindaid varna riputanud, kuid keskendub siiski juhendamisele. Saaremaa mees pikemaid tulevikuplaane veel teinud pole. Lähiajal hoiab teda kodusaarel missioonitunne, et Kuressaares jalgpalli edendada.

Tekst: Kadi Parts | Foto: EJL

Juba 2005. aastal kõrgliigas debüteerinud Küti puhul ei saa üle ega ümber tema pikast mängijakarjäärist. Mulluse järel soovis 33aastane puurilukk sellele lõpuks joone alla tõmmata, aga olude sunnil see ei õnnestunud. Nimelt ei suudetud Kuressaare esindustiimi esikinda Magnus Karofeldi kõrvale leida ühtegi teist väravavahti ja nii tuli Kütt taas nimekirja lisada. „Kui andsin selleks nõusoleku, siis tegin seda eeldusel, et pean ühel hetkel ikkagi ka väljakule jooksma,“ annab Kütt mõista, et ta pole nimekirjas lihtsalt kohatäitena. „Pean mängimiseks valmis olema, sest on vähe tõenäoline, et Magnus mängib hooajal kõik kohtumised algusest lõpuni.“

Läbi ja lõhki – või löhki, nagu ütleksid kohalikud – saarlasena on Kütt oma karjääri jooksul Eestis esindanud ainult kodusaare tiime ehk Kuressaaret ja Sörvet. Ainsa muu klubi eest jõudis ta kaks hooaega mängida Austraalias Port Darwinis. Sealt võttis Kütt palju kaasa isiklikus plaanis: „Ühest küljest oli see minu jaoks iseseisvumise aeg, teisest küljest õppisin palju sealsest kultuurist. Kohtusin paljude rahvuste ja inimestega, see oli väga huvitav aeg.“

Veelgi märgilisem oli aga areng mängijana, sest kodust kaugel sai saarlasele selgeks, et päris tippmängijat temast ei saa, kuigi just sellest oli ta noorena unistanud. „Esimest korda puutusin jalgpalliga kokku siis, kui mu viis aastat vanem vend pani mind väravasse ja lõi ise peale,“ meenutab Kütt. „Venna lööke tõrjuda oli hea ja mõnus, sealt tekkis mul kohe kirg ja armastus jalgpalli vastu. Üheksa-aastaselt läksin trenni ja noorena unistasingi, et tahaksin saada jalgpalluriks ja jõuda kaugele. Austraalias mängides ei olnud mul enam kuklas mõtet, et minust peab kindlasti saama profijalgpallur, ja kui see iseendale pandud pinge ära kadus, tõusis mu tase mängijana. Enesekindlus tuli tagasi ja hakkasin mängu rohkem nautima. Eestis peale pandud pinge kammitses mind,“ annab Kütt mõista, et ta poleks profitasemel valitsevate pingetega hakkama saanud ja seetõttu tuligi unistusest loobuda.

Port Darwinis tagasi saadud enesekindluse ja mängulustiga asus saarlane kodumaale naastes mängima koduses kõrgliigas, kus ta jooksis platsile ka eelmisel aastal. Sel aastal lootis kogenud väravavaht saada kirja ka koondisemängu, kuna oli andnud nõusoleku osaleda märtsis toimuma

Praegu väravavahte jagub: „Hetkel on meil siiski iga grupp väravavahiga kaetud ja pole nii, et seal seisab keegi, kes on sinna lihtsalt pandud või kelle kord on seal täna olla.“

pidanud Saaremaa koondise ja Uus-Kaledoonia mängul. Samamoodi nagu teised spordiüritused jäi see aga ära ja Kütt tunnistab, et tegemist oli kõva hoobiga: „Kui nõustusin sel aastal uuesti mängima, hakkasin end vaimselt viima sellele lainele, et tuleb see mäng ära mängida. Kui selgus, et seda ei toimu, olin pettunud. Teiste viikingitega väljakule joosta oleks olnud väga patriootlik.“

Noortreener kogub kogemusi

Kuigi koondisemäng jäi Kütil pidamata ja Premium liigas mängimine selgub hooaja jooksul, on kindel üks: treeneritööd teeb mees edasi. Kuressaares juhendab ta hetkel nii noori, esindusnaiskonda kui ka klubi väravavahte. Kuivõrd Kütt ise on puurilukk, on nende juhendamine ühest küljest justkui lihtsam, aga samas nõuab spetsiifikat. „Väravavahtide õpetamine on eraldi spordiala,“ räägib Kütt. „See on justkui individuaalala, mis tuleb siiski ühte viia võistkonna eesmärgiga. Väravavahtide õpetamine nõuab eraldi spetsiifikat ja teiste spordialade juures sellist asja ei kohta.“

Samas nendib Kuressaare treener, et omamoodi lähenemist nõuavad ka naised ja noored. Naiskonna mängijate puhul tuleb tema sõnul arvestada emotsionaalsusega, millele meeste puhul ei tule tähelepanu pöörata; mängu tulevad ka nüansid, kui range kellegagi olla ja kui palju mängijatele anda vabadust või kui palju on tarvis suuniseid ette anda. Noormängijatel jällegi mängivad rolli teised aspektid, mida Kütt hea meelega jooksvalt õpib. „Olen treener olnud seitse aastat ja pean ennast alles noortreeneriks, kes sarnaselt noormängijale alles areneb. Hetkel on käsil periood, kus ma alles õpin ja kogun kogemusi,“ sõnab Saaremaa mees.

Huvitaval kombel pole praegune ametiaeg Kütil sugugi esimene kord Kuressaares treeneritööd teha. Esimest korda võttis ta sellise pakkumise vastu siis, kui oli ise alles gümnaasiumipoiss. Treeneritöö koorem talle toona liiast polnud ega ole ka nüüd: „Mind ei kohutanud sellega kaasnev vastutus. Pigem mulle just meeldib teatud vabadus, mis selle tööga kaasneb: see pole üheksast viieni töö, vaid sisuliselt on sul kogu aeg tööaeg, aga saad tegevusi teha endale sobival ajal.“

Loomulikult pole treeneritöö ainult lust ja lillepidu ning Kütt nendib, et saarlasena on selle ameti juures kõige keerulisem see, et väga palju tuleb ette pikki bussisõite. Töö kõige meeldivamaks osaks peab ta seda, kui näeb, et mängija areneb. „See tähendab, et oled oma sõnumi talle kohale viinud selliselt, et ta saab aru. Läbi selle hakkab ta tegema õigeid asju, mida sina oled öelnud,“ räägib ta.

Just head suhtlusoskust peabki Kütt hea treeneri kõige tähtsamaks omaduseks. Hea väravavahi puhul toob ta välja kolm kõige olulisemat aspekti: töökus, füüsilised omadused ja vaimne pool. Kütt rõhutab, et väravavahile on mentaalne pool väga oluline, sest toime tuleb tulla ka oma eksimustega.

Väravavahtidest rääkides tunnistab Kütt, et väikesele kohale iseloomulikult pole Kuressaares mängijatega just hõisata. „Mida noorem on grupp, seda rohkem on grupis väravavahte, aga vanuse kasvades jääb neid järjest vähem pinnale – eks see mure on igal pool sama,“ räägib Kütt. „Aga hetkel on meil siiski iga grupp väravavahiga kaetud ja pole nii, et seal seisab keegi, kes on sinna lihtsalt pandud või kelle kord on seal täna olla.“

Kuressaare jalgpalli edendamine

Peale Kuressaare on Kütil ette näidata treenerikogemus ka noortekoondise juurest, kui ta oli kolm aastat U16 noormeeste koondise väravavahtide juhendaja. See kogemus andis talle enda sõnul palju juurde, sest ta sai koos töötada nii Karel Voolaiu, Marko Pärnpuu kui Jan Harendiga. „Sain kõrvalt näha, kuidas noortekoondise juhendamine käib, ja see on samm kõrgemal sellest, mis meil klubis toimub,“ tunnistab Kütt. „Sain näha, kuidas koondisetreenerid lähenevad noortele ja mängule, see andis mulle väga palju teadmisi juurde. Lisaks oli oluline roll ka Andrus Lukjanovil, kes õpetas mind, kuidas väravavahtide treenerina paremaks saada.“

Oma tulevikuplaanide kohta ei oska Kütt hetkel veel midagi kindlat öelda. Ta selgitab, et tema näol on Kuressaare klubis olnud puurilukkude treener olemas alles paar aastat – varem sellist ametikohta polnud ja seepärast on tööpõld lai. „Tahame siia tekitada teatud väravavahtide kultuuri, et siit võiks sirguda mängijaid, kes jõuaksid ka kaugemale kui Kuressaare esindusmeeskonda,“ ütleb Kütt.

See eesmärk ja soov aidata oma kodusaare jalgpalli edendada hoiavad kogenud mängijat ja treenerit veel mõnda aega Saaremaal. „Ma ei oska praegu öelda, mida ma mõtlen tulevikus ja kas tahaksin minna pealinna või välismaale. Hetkel on mu südames missioonitunne, mis hoiab mind Kuressaare juures. Tahan aidata võimalikult palju noori klubis ja tõsta kõrgemale Kuressaare jalgpalli taset,“ võtab Kütt oma ambitsioonid kokku.

Krokodillifarmis töötas Roland Kütt, kui elas kaks aastat Austraalias.

Sergei Lepmets on Küti hinnangul hetkel Eesti parim väravavaht.

596 minutit seisis Kütt mullu Kuressaare tiimi väravas Premium liigas.