Andres Vaher

(Jalgpalli)elu pärast koroonat. Mulli lõhkemise head ja vead

Tekst: Andres Vaher | Foto: Liisi Troska

Justkui ebamaisena tunduv sürreaalsus, millesse koroonaviiruse epideemia meid kõiki üleöö paiskas, esitab tervetele süsteemidele – indiviididest rääkimata – veel kaua karme väljakutseid. Otsesed nähud hajunud, jääme võitlema kaudsetega. Kas maailm on pärast kriisi lõppu ümmargune või lapik, ei tea praegu ilmselt ei ühe ega teise leeri veendunud kummardajagi.

Jalgpall on viimastel nädalatel mitmel moel ja mitmes paigas tõusnud peale selle palavalt armastatud mängu pooldajate märksa laiemate ühiskonnakihtide tähelepanu keskmesse. Eestis- se need võnked liiga otseselt ei kandu – jah, meilgi pole teps mitte kerge, aga lahvatanud sürreaalsuses võime omamoodi rõõmu tunda, et meie klubide tulubaasis moodustab tele- ja piletiraha sisuliselt olematu suuruse.

Veel enne markantsemate näidete toomist ja juba toimunud mõjutuste kirjeldamist saab teha ühe julge, aga minu hinnangul kindla järelduse: pikas vaates võib jalgpallile kriisist omal moel hoopis kasu tõusta. Nii paradoksaalne kui see esmapilgul ka ei tundu. Põhjus on lihtne: õhu mullist välja laskmine teeb tavaliselt ikka head.

Kaos avab jalgpallibisnise uued tahud

Inglismaa valitsuse tervishoiuminister Matt Hancock tegi keset halastamatut olelusvõitlust miljonäridest jalgpalluritele sulaselge etteheite: teie panus pole piisav.

Too avaldus vallandas jalgpalli sünnimaal elava arutelu: aga mis oleks piisav? Mängijad ja treenerid on teinud ridamisi miljoniannetusi – Pep Guardiola vaid mõni päev enne ema surma –, avaldanud soovi rajada haiglaid, loonud üheskoos erinevaid toetusplatvorme ja avanud fonde... See loetelu täieneb sisuliselt iga päevaga.

Kuna üheselt tabatavat reeglistikku kehtestada ei saa, jäävad ka arvamused subjektiivseks, ent üldiselt tabas avalik hukkamõist pigem Hancocki ja mitte palliveeretajaid. Leiti, et vutimeeste vastutus ühiskonna ees ei saa olla mingil viisil suurem teiste hästi tasustatud valdkondade esindajate omast, kelle karjäär ei lõpe neljandal elukümnel. Põmm, bumerangiga vastu otsmikku, mister Hancock! Üha enam saab selgeks, et jalgpalli

tööstuse toimimise laiemat edu ei mõjuta kaugeltki vaid võidud ja kaotused rohelisel murukamaral. Samuti ei tõuse praeguses vaakumis määravaks üksnes kalk number, mille klubide raamatupidajad kriisilõpu kaunil päeval saamata jäänud ja jäävate tulude reale kirjutavad. Aina olulisema kaalu omandavad muu hulgas sotsiaalne roll ja tähendused.

Laitmatu renomeega Euroopa esiklubil Liverpoolil piisas vaid ühest eksisammust, et mainitud sotsiaalset vastutust selgelt tunda. Niipea, kui teatati, et kavatsetakse töötajatele palga maksmiseks osa saada valitsuse abimeetmetest, tõusis vaat et terve Liverpooli kogukond tagajalgele. Teravalt võtsid sõna klubi fännirühmitused ja legendmängijad. Möödus vaid kolm ööpäeva, kuni juhtkond taganes, tunnistas viga, palus vabandust ja lubas katteallikad leida omavahenditest. Mulluses Meistrite liiga finaalis Liverpoolile kaotanud Tottenhamil kulus sarnase parabooli läbimiseks tunduvalt kauem aega, aga lahendus oli sama.

Liverpooli põlisrivaal, viimasel kümnendil meedialt pigem nuuti saanud Manchester United aga oskas segadust hoopis enda kasuks pöörata. Kibekiirelt teatati: ükspuha, kas hooajalõpu mängud toimuvad või mitte, kõik Old Traffordile kavandatud kohtumiste korraldusega seotud inimesed saavad kokkulepitult tasustatud. Žest läheb klubile maksma miljon naelsterlingit, ent puudutab tuhandeid mures hingi. Samuti pöörati nägu hooajapiletite omanike poole. Iseäranis märkimisväärne on, kuidas Manchesteri suured vaenlased City ja United ühendasid jõud, et aidata linna toidupankasid.

Planeedi suurima palgaeelarvega jalgpalliklubi FC Barcelona vajus aga just koroonalaine ajal aina sügavamasse sisekriisi, mis mõjub suurfirmana toimiva institutsiooni mainele ja rahakotile päris kindlasti risti vastupidi. „Kui enne olime silmitsi suurte, siis nüüd hiiglaslike probleemidega. Meid ähvardab majanduslik pankrot ja moraalne laostumine,“ teatas Hispaania esiklubi presidendikandidaat Victor Font.

Teda ajendas nii jõuliselt näppu viibutama pikalt vindunud „sissisõda“, mille algus oli juhtmängijate (eesotsas Lionel Messiga) avalik tülitsemine juhtkonnaga ja mis päädis kuue juhatuseliikme taandumisega.

Turg saab hoobi. Kui ränga ja kui kauaks?

Praegu ei tea ükski tark, mil moel segamatult tiksuma harjunud, kuid nüüd ühtäkki täielikult seiskunud jalgpalli kellavärk edasi kulgeb. Fakt on see, et seni ahnelt aina suuremaid summasid endasse imenud tööstust ootab uus algus. Vaevalt et just kollaps, mis paneb ajaratta päris tagurpidi pöörlema, ent tubli osa õhku saab mullist kindlasti välja lastud. Mis peaks tegelikult mõjuma ainult tervendavalt. „Jalgpalliturg saab täiesti uue tähenduse. Hinnad langevad järsult, kindlasti näeme rohkem laenutehinguid ja oma akadeemiatele panustamine tõuseb aina enam esiplaanile,“ lausus Milano Interi pealik Beppe Marotta. Meenutagem: alles kolme aasta eest kolis Neymar 222 miljoni euro eest Barcelonast PSGsse. Uues reaalsuses on säärased tehingud – aga ka Messi 8,5miljoniline kuupalk – välistatud.

Peamiste tuluallikate – telelepingud, piletimüük ja turundustegevus – sisuliselt täielik kadumine sunnib klubisid oma tegevust põhjalikult ümber vaatama. Ekspertide hinnangul muutub terve äri tundmatuseni. Ent võtmeküsimuseks jääb: kui kauaks? „Selgelt ülekuumenenud jalgpallimaailm on šokis, millest väljudes näeme märksa enam kainet mõistust, tarkust ja tulevikuvaatele rõhumist,“ sõnas majandusanalüütik Gay de Liébana. „Ma ei kahtle, et mull lõhkeb, aga usun, et mõne aasta jooksul täitub taas. Vapustus möödub ning suured tehingud naasevad. Varem, kui oskame praegu arvatagi,“ ennustas aga ühe Hispaania ärikolledži professor Jaime Fortuño.

Valusaimad löögid tabavad madalamat tasandit

Olenevalt sellest, kas ja mis kujul pooleli jäänud hooajad lõpuni mängitakse, küünivad suurliigade klubide potentsiaalsed kahjud ühtekokku miljardite, mitte miljonite eurodeni. Ent kõik see on vaid jäämäe veepealne osa, mis nähtav suuremale osale publikust. Mängijate turuhinda ootab hüppeline langus Jalgpallimajanduse köögipoolt uuriv veebikülg CIES Football Observatory rehkendas välja, millise löögi annab koroonakriis mängijate turuväärtusele. Ühtlase pildi loomise eesmärgil võeti eksklusiivse algoritmi alusel tehtud arvutuste eelduseks, et juunikuu lõpuni ühtegi kohtumist ei peeta ja lepingut ei pikendata.

Kokkuvõttes tõdeti: viie suurliiga pallurite keskmine turuhind langeb 28% (32,7 miljonilt eurolt 23,4 miljonile). Klubidest ennustati suurima löögi saajaks Marseille Olympique’i (–38%). Allpool toodud tabelist nähtub, et valusalt räsib kollaps ka mõlema Itaalia Serie A-sse kuuluva Eesti jalgpalluri ehk Ragnar Klavani ja Georgi Tunjovi koduklubisid Cagliarit ja SPALi.

Enim mõjutab kriis uuringu tulemusel karjääri loojangul ja lühemate lepingutega mängijaid. Samuti seni ülikõrges hinnas püsinud staare, kes on viimasel ajal eri põhjustel varju jäänud (näiteks Paul Pogba – 65 miljonilt 35 miljonile).

„Olenevalt sellest, kas ja mis kujul pooleli jäänud hooajad lõpuni mängitakse, küünivad suurliigade klubide potentsiaalsed kahjud ühtekokku miljardite, mitte miljonite eurodeni. Ent kõik see on vaid jäämäe veepealne osa, mis nähtav suuremale osale publikust.“

Karikatuur: Margus Kontus

Mis saab aga madalamate liigade klubidest, mis on paljudes paikades kasvanud külade, väikelinnade või isegi tervete piirkondade peamisteks tõmbekeskusteks? Ehk ehtsast maasoolast, millele on tegelikult jalgpalli edu ja populaarsus rajatud, kuid kus käibevahendeid võrreldes suurtega selgelt napib. Kas ja kuidas jätkub elu pärast koroonat sel tasandil? „Kuna sõltume suurel määral piletimüügist, oleme väga haavatavad. See puudutab kõiki madalamate liigade klubisid,“ sõnas aastatel 2013–19 neli Inglismaa liigataset läbinud ja praegu esiliigasse kuuluva Lutoni president Gary Sweet BBC-le.

Mängutühi argipäev tähendab praeguses reaalsuses klubidele hoopis läbirääkimisi mängijate ühenduste ja liigade esindajatega. Mitmel pool on kõneldud pankrotistumise või saneerimise laine ohust. Rõhutatakse, et suurimad vaenlased on ebakindlus ja määramatus. „Nokk kinni, saba lahti“-olukorda süvendab tõsiasi, et tsirkuse taaskäivitumise lootus pakub tühjade tribüünide ees üksnes õrna lohutust – pole publikut, pole endiselt ka raha.

Turuväärtuse potentsiaalsed langused klubide kaupa

Klubi nime järel on toodud hinnanguline koondturuväärtus 11. märtsil, ennustatav 30. juunil ja languse protsent. Summad miljonites eurodes.

Marseille Olympique 256 Milano Inter 773 Verona Hellas 67 SPAL 79 Sheffield United 187 Müncheni Bayern 809 Real Betis 367 Rooma Lazio 348 Leganés 50 Bremeni Werder 169 Getafe 182 Madridi Real 1100 Cagliari 167 Pariisi Saint-Germain 961 Valencia 527 159 497 44 52 125 542 246 234 34 115 124 750 114 659 362 37,9 35,7 34,3 34,2 33,2 33,0 33,0 32,8 32,0 32,0 31,9 31,8 31,7 31,4 31,3