KOLUMN
(Jalgpalli)elu pärast koroonat. Mulli lõhkemise head ja vead Tekst: Andres Vaher | Foto: Liisi Troska
J
ustkui ebamaisena tunduv sürreaalsus, millesse koroonaviiruse epideemia meid kõiki üleöö paiskas, esitab tervetele süsteemidele – indiviididest rääkimata – veel kaua karme väljakutseid. Otsesed nähud hajunud, jääme võitlema kaudsetega. Kas maailm on pärast kriisi lõppu ümmargune või lapik, ei tea praegu ilmselt ei ühe ega teise leeri veendunud kummardajagi. Jalgpall on viimastel nädalatel mitmel moel ja mitmes paigas tõusnud peale selle palavalt armastatud mängu pooldajate märksa laiemate ühiskonnakihtide tähelepanu keskmesse. Eestis-
46
JALKA MAI 2020
se need võnked liiga otseselt ei kandu – jah, meilgi pole teps mitte kerge, aga lahvatanud sürreaalsuses võime omamoodi rõõmu tunda, et meie klubide tulubaasis moodustab tele- ja piletiraha sisuliselt olematu suuruse. Veel enne markantsemate näidete toomist ja juba toimunud mõjutuste kirjeldamist saab teha ühe julge, aga minu hinnangul kindla järelduse: pikas vaates võib jalgpallile kriisist omal moel hoopis kasu tõusta. Nii paradoksaalne kui see esmapilgul ka ei tundu. Põhjus on lihtne: õhu mullist välja laskmine teeb tavaliselt ikka head.
Kaos avab jalgpallibisnise uued tahud
Inglismaa valitsuse tervishoiuminister Matt Hancock tegi keset halastamatut olelusvõitlust miljonäridest jalgpalluritele sulaselge etteheite: teie panus pole piisav. Too avaldus vallandas jalgpalli sünnimaal elava arutelu: aga mis oleks piisav? Mängijad ja treenerid on teinud ridamisi miljoniannetusi – Pep Guardiola vaid mõni päev enne ema surma –, avaldanud soovi rajada haiglaid, loonud üheskoos erinevaid toetusplatvorme ja avanud fonde... See loetelu täieneb sisuliselt iga päevaga. Kuna üheselt tabatavat reeglistikku kehtestada ei saa, jäävad ka arvamused subjektiivseks, ent üldiselt tabas avalik hukkamõist pigem Hancocki ja mitte palliveeretajaid. Leiti, et vutimeeste vastutus ühiskonna ees ei saa olla mingil viisil suurem teiste hästi tasustatud valdkondade esindajate omast, kelle karjäär ei lõpe neljandal elukümnel. Põmm, bumerangiga vastu otsmikku, mister Hancock! Üha enam saab selgeks, et jalgpalli-
