Maailm: Indrek Schwede Moskva madinal

Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel

Jätkame eelmises numbris alustatud Moskva Spartaki ja Dinamo vahelise vastasseisu tutvustamist ja vaatame, mille poolest erines Spartak teistest tuntud klubidest. Avaldame ka Moskvas tehtud intervjuu ülevenemaalise jalgpalliliidu presidendi Anzor Kavazašviliga, kes kaitses NSV Liidu koondise väravat 1970. aasta MMil ja kes on mänginud nii Spartakis kui selle vastu. Meenutame kurikuulsat mängu Punasel väljakul.

Tekst: Indrek Schwede

Tuntud lastekirjanik Lev Kassil iseloomustas Dinamo mängustiili kui järjekindlat ja plaanipärast, Spartak aga mängis tunnetega. See oli üldtunnustatud arusaam: Dinamo (sala)politseilik taust väljendus paljude jaoks militaristliku distsiplineeritusega, seevastu Spartak oli spontaanne ja professionaalne-meelelahutuslik. Venemaal elanud Briti kommunist James Riordan on meenutanud, et Dinamos ja CSKAs ei tohtinud alkoholi pruukida, kuid Spartakis suhtuti mängujärgsesse joomisse liberaalselt. 1

Kuid hoolimata kahe klubi taustast, hoolimata nii-öelda küüditaja ja küüditatu kuvandist polnud Spartak siiski režiimivastane. Robert Edelmani järgi sümboliseeris Dinamo küll võimu ja privileege ning Spartaki poolehoidjad said staadionil kasutada julgemat sõnavara kui tavaelus – näiteks hüüda ilma tõsisemaid tagajärgi kartmata tribüünil „pekske miilitsaid!“, mida oli pärast mängu metroos väga ohtlik teha –, kuid Spartak polnud dissidentlik klubi ja selle fännid ei tahtnud kukutada nõukogude võimu. Edelmani sõnul pakkus rivaliteet Dinamoga kaht võimalust (paljudest) olla nõukogude inimene 2 ja Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieud parafraseerides kirjutas ta, et Spartaki

Plakat kuulutab: „Nõukogude jalgpalli kõrgem klass!“ Ja ilma lisamatagi on selge, et punavalge ja sinivalge värv tähendavad Spartakit ja Dinamod. Foto: arhiiv

mängijate kehad väljendasid mõtteid, mida nemad ja nende poolehoidjad ei saanud väljendada. 3

Spartaki meelsus, mitmekultuurilisus ja tuntud fännid

Vene antropoloog Vladimir Šinkarjov on meenutanud, kuidas ta päris isalt, miks see toetab Spartakit, ja sai vastuse, et klubi side nõukogude ühiskonnaga pole selgepiiriline, ja et toetada Spartakit tähendas omal vaiksel moel öelda [kõigele ümbritsevale] ei. 4 Kuid see peen allhoovus polnud su

gugi üheselt mõistetav, sest Spartaki poolehoidjate hulka kuulusid ka enne Mihhail Gorbatšovi ja tema uuenduspoliitikat NSV Liitu valitsenud vanameelne Konstantin Tšernenko ja parteiladvikusse kuulunud Jegor Ligatšov. 1930ndate teisel poolel andis Spartak igale oma mängule tasuta ligi 1000 piletit, millest paljud läksid ainupartei keskkomitee ja Moskva linnanõukogu liikmetele. 5

Sõjajärgsed Spartaki staarmängijad Sergei Salnikov, Aleksei Paramonov ja Nikita Simonjan olid sagedased külalised Moskva parimates teatrites ning klubi nautis Moskva kunstiteatri, Väikese teatri ja Vahtangovi teatri poolehoidu. Klubi fännideks olid Nikolai Starostini sõber näitleja Mihhail Janšin, filmitäht ja muusik Leonid Utjossov, helilooja Dmitri Šostakovitš, kirjanikud Lev Kassil ja Juri Trifonov ning suur osa dissidentidest.

Spartaki kuvandiga ei läinud kokku asjaolu, et pärast Stalini surma liikus klubi Moskva parteikomitee ja linnajuhtide tiiva alla. Siberist naasnud Nikolai Starostini ees olid uksed avatud ja hoogustunud elamuehitus tähendas Spartakile ligipääsu uutele korteritele. Nikita Simonjan nimetas Nikolai Starostini nõukogude ärimeheks ning endine Spartaki väravavaht ja Eestigi televaatajale tuntud jalgpallikommentaator Vladimir Maslatšenko iseloomustas oma klubi nagu „teatud laadi eraettevõtet“.

Spartak oli avatud lääne trendidele: nende esimeseks treeneriks oli NSV Liidu jalgpalliliiga loomise ava-aastal (1936) tšehh Antonin Fivébr. Aastatel 1946 ja 1947 tüüris meeskonna NSV Liidu karikavõiduni eestlane Albert Vollrat, 6 kes oli abitreeneri ja massöörina aidanud legendaarsel Herbert Chapmanil viia 1933. aastal Inglismaa meistritiitlini Londoni Arsenali ja kes oli enne sõda samamoodi tegev olnud Budapesti Ferencvárosi ja Barcelona Europa juures ning juhendanud ka Eesti koondist. 1949. aastal määrati Spartaki peatreeneriks armeenlane Abram Dangulov, kes muutis klubi mängustiili selliseks, nagu seda hiljem tunti: lühike söödumäng, spurdid vabasse ruumi, lõunamaiselt romantiline mängustiil tehniliselt briljantsete pallurite esituses. Väljakul tegid ilma klubi kõigi aegade parimaid mängijaid eestlane Igor Netto ja armeenlane Nikita Simonjan. Võrreldes Dinamoga oli Spartakis pärast sõda rohkem mittevenelasi ja ka meeskondadele pealesurutud ideoloogilis-poliitilist ajupesu tehti väiksema entusiasmiga kui Dinamos, kuigi kommunistliku partei ja kommunistliku noorsooühingu liikmeid oli mängijate seas enam-vähem võrdselt. 7

Spartak võitis baske, Hispaania tipptaset

Kahe rivaali identiteeti kujundasid kaks müütiloovat kokkupõrget välismeeskondadega. 1937. aastal tuli NSV Liitu baskide koondmeeskond, et koguda raha Hispaania kodusõjas vabariiklaste pool võidelnutele. Muuseas, kommunistliku par

Aleksei Paramonov (vasakul) ja Igor Netto 1955. aastal enne mängu riietusruumis. Foto: arhiiv

Pildipanoraam Igor Nettost Spartaki muuseumis. Foto: Indrek Schwede

tei poliitbüroo kinnitas baskide võistlustasu, milleks oli viis miljonit USA dollarit, üks päev enne külaliste saabumist. 8 La Liga tasemega baskide meeskond oli tugevaim välismaa sats, kes iial punaimpeeriumi külastanud. Baskid moodustasid sel ajal Hispaania koondise selgroo. 1934. aasta MMil mänginud meestest tuli Moskvasse kuus. Enne kodusõja puhkemist 1936. aastal ja meistrivõistluste katkemist oli La Liga kaheksa-aastase ajaloo jooksul võitnud baskide Bilbao Athletic neli, Madridi Real kaks ning Barcelona ja Real Betis kumbki ühe tiitli. Hästi olid mänginud ka teised baskide klubid.

Üle riigi saabus baskide mängudele kaks miljonit piletisoovi. Esimeses mängus alistasid La Liga tähed 1936. aasta NSV Liidu karikavõitja Moskva Lokomotivi 5 : 1. Teises Moskva Dinamo 2 : 1. Leningradis toimunud mängu eel sealse lin-

Kõigi Spartaki treeneritega ühises rivis on eestlane Albert Vollrat koos viitega kahele võidetud karikale. Foto: Indrek Schwede

nameeskonna vastu püüdsid venelased võimude algatusel külalisi enne mängu täis joota ja neile kauneid salapolitsei teenistuses naisseltsimehi ette veeretada. Eesmärk oli vähemalt kaks vastast rivist välja lüüa, mida kinnitavad ka arhiivimaterjalid. 9 Baskid ei läinud liimile. Enne mängu väsitati külalisi terve päev kestnud ekskursiooniga. Mäng jäi viiki 2 : 2. Kuigi külalised pidid siirduma teistesse liiduvabariikidesse, keelitati neid pidama Moskvas veel kaks matši.

Moskva Dinamod tugevdati nelja mängijaga Leningradi ja Tbilisi Dinamost ja kaotati taas 4 : 7. Kolm päeva hiljem oli mäng Spartaki vastu. Enne seda külastas meeskonna treeninguid tuhandeid huvilisi. Klubi ujutati üle kirjade, telegrammide ja telefonikõnedega, milles nõuti võitu. Spartak moodustas treenerite nõukogu, mis arutas koos peatreener Konstantin Kvašniniga tunde, kuidas

Anzor Kavazašvili Georgi Rjabovist ja Igor Nettost

Ülevenemaalise jalgpalliföderatsiooni 12 president Anzor Kavazašvili (sündinud 19.07.1940 Batumis) kandis väravavahina 30 korda NSV Liidu koondise särki, olles 1970. aasta MMil põhiväravavaht. Kahekordne NSV Liidu meister (1965, 1969), kahekordne karikavõitja (1968, 1971). Mängis Tbilisi Dinamos (1957–1959), Leningradi Zenitis (1960), Moskva Torpedos (1961–1968), Moskva Spartakis (1969–1971), Kutaisi Torpedos (1972). Karjäär treenerina: Kutaisi Torpedo (1972), Kostroma Spartak (1973–1975), Tšaadi koondis (1976–1977), Guinea koondis (1985–1986) ja Vene NFSV noortekoondis (1978, 1981–1983).

Kavazašvili puutus kokku kahe eesti päritolu mehega, kes mängisid nii NSV Liidu koondises kui ka Dinamos (Georgi Rjabov) ja Spartakis (Igor Netto). Rjabov on Eesti vabariigi sünnijärgne kodanik (sündinud Tallinnas 1938), kes abielus eestlannaga ja räägib eesti keelt. Netto seevastu etniline eestlane, kes sündinud ja elanud Moskvas (1930–1999). Rjaboviga mängis Kavazašvili NSV Liidu koondises koos ühe mängu: maavõistluse 1965. aastal Moskvas 102 000 pealtvaataja ees Brasiilia vastu. Kavazašvili sõnul oli Žora (nii Georgit kutsuti) tavaelus rahulik, aga mängus halastamatu.

Nimetatud mängu mäletab Kavazašvili nii: „Esimesel poolajal, mille kaotasime 0 : 2, oli väravas Viktor Bannikov ja teisel mina. Mäletan, kuidas Pelé sai palli keskväljakul, pettis ära Valeri Voronini, seejärel Rjabovi ja tuli minuga üks ühe vastu. Ma hüppasin, aga Pelé lõi lõppseisuks 3 : 0. Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas pikk kohtunik võttis palli, jooksis sellega keskringi, kus olid Voronin ja Rjabov, ning ütles neile (Kavazašvili imiteerib Rootsi kohtuniku Bertil Lööwi häält, milles on ühtaegu imetlust, tunnustust ja vabandust – toim.): „Peleeee!““

Küsisin Kavazašvililt, kas vastab tõele, et Rjabovile jäi see mäng koondises viimaseks ja ta ei pääsenud MMile seetõttu, et ta ei saanud hakkama Peléga. „Eiiiii!“ vastas Kavazašvili. „Kui selle mängu järgi otsustada, võinuks pool meeskonda MMile mitte pääseda. Asi oli selles, et meil olid sel ajal väga tugevad kaitsjad: Albert Šesternjov oli maailma parim. Ta mängis paaris Vladimir Kaplitšnõiga. Väga tugev kaitsja oli Murtaz Hurtsilava. Konkurents sellele kohale oli väga suur ja Žora ei pääsenud MMile.“

Igor Nettost mäletas Kavazašvili aga sellist lugu: „Olin 18aastane ja tulime 1959. aastal Tbilisi Dinamoga Moskvasse Spartakiga mängima. Kaotasime esimese poolaja 0 : 3. Vaheajal tuli riietusruumi üks grusiinist pealtvaataja ja ütles: „Kuidas te ei suuda seda Nettot paika panna!? Minge ja öelge talle, et ta naine jalutab teistega sel ajal, kui tema jalgpalli mängib!“ Tema naine oli ju näitlejanna Olga Jakovleva. Aga meil oli selline poiss nagu Volodja Barkaia, selline noor kelm. Ta läks teisel poolajal Netto juurde ja ütles: „Kuule, Hani – Nettol oli selline hüüdnimi –, misasja sa siin ringi lendad, samal ajal kui su naine on praegu kellegi teisega voodis.“ Netto sai vihaseks, hakkas sõimama, et lurjus, ja oli mängujuhina mängust välja lülitatud! Tbilisi Dinamo võitis 4 : 3.“

Faktikontroll näitab, et nimetatud mängu esimese poolaja tulemus oli siiski 3 : 3 ja grusiinid võitsid lõpuks 5 : 4, kusjuures mängu viimase värava lõi Netto. Kuid andkem Kavazašvilile au toreda vutifolkloori edasijutustamise eest!

Anzor Kavazašvili (vasakul) koos kaasmaalase Jossif Staliniga seinal ja käesoleva loo autoriga oma ehituskontori kabinetis. Foto: Antti Kask

Igor Netto (paremal palliga) viib Spartaki Sergei Zlenko maalil lahingusse olümpiakulla eest. Foto: Indrek Schwede

baskidele vastu saada ja keda kutsuda tugevduseks teistest klubidest. Ja muuseas: staarmängija staatuses Andrei Starostin oli baskide esimeste mängude ajal viibinud nende riietusruumis kui ajakirjanik, tutvunud nendega lähemalt ja isegi korraldanud neile kohtumise välismaiste kunstnikega. 10

Lõpuks kutsuti appi viis pallurit, kellest neli oli algkoosseisus. Neist tähelepanuväärseim oli 21aastane tulevane superstaar Grigori Fedotov Moskva Metallurgist. Spartak alustas mängulesõitu nelja vana Lincolni kabrioletiga, mis lagunesid, ja jätkas sõitu bussiga. Nad kogesid esimest liiklusummikut Moskva ajaloos, jõudes staadionile seitse minutit pärast planeeritud avalööki. Seisul 2 : 2 määrati baskide kahjuks penalti, mille vastu nad ägedalt protesteerisid. Isegi ajaleht Pravda kirjutas, et see määrati kohtuniku abil. Kohtunikuks oli muide spordiühingu Spartak finantsjuht Ivan Kosmatšov, kes arvati mõne aja pärast välja üleriigilisest kohtunike kolleegiumist (väidetavalt Dinamo NKVD-taustaga patroonide algatusel – nad ei suutnud leppida konkurendi võiduga, mis saavutati lääne mängustiili matkides ja hoolega baskide nähtud mängudest õppides). Ülejäänud kohtumise ajal jätkasid baskid kurtmist kohtuniku otsuste üle, kuid Edelmani järgi anti neile selgelt mõista, et hea külaline lubab võõrustajal vähemalt ühe korra võita. 11 Mängu, mida kanti raadio vahendusel üle terve punaimpeeriumi, võitis Spartak 6 : 2. Riigi kõrgeim autasu – Lenini orden – anti Spartakile, selle juhile Nikolai Starostinile, aga ka Dinamole. Võit baskide üle tõi Spartakile palju uusi fänne ja enne II maailmasõja algust hinnati, et Moskvas on Spartaki poolt pooled jalgpallihuvilised ja ülejäänud poolehoidjad jagunevad teiste klubide vahel. Baskid alistasid veel kolm Dinamod: Minskis 6 : 1, Kiievis 3 : 1 ja Tbilisis 2 : 0 ning Gruusia koondise 3 : 1. (järgneb)

Mäng Punasel väljakul

Alates 1931. aastast hakati NSV Liidus korraldama kehakultuurlaste päeva. Suurim etendus toimus alati Moskvas, kus Punasel väljakul toimunud paraadidel demonstreeriti efektseid inimskulptuure ja palju muud ning eriti silmapaistvad olid Dinamo sportlased. Küllap tõi see asjaolu Spartaki toetajast komsomolijuhile Aleksandr Kossarevile idee korraldada Punasel väljakul jalgpallimäng. Riigi ainuvalitseja Jossif Stalin spordivõistlusi ei külastanud, aga kehakultuurlaste päeval oli ta kohal. 3000 Spartaki sportlast õmbles liiklusele suletud Punasel väljakul kingsepanõeltega kümnemeetriste sektsioonide kaupa hiigelsuurt vildist väljakut. Mõningatel andmetel pidanuks mängima Spartak ja Dinamo, teisalt üritas salapolitsei NKVD mängu üldse ära jätta: päev enne paraadi tuli väljakukatet inspekteerima NKVD kindral Moltšanov, kes ütles Nikolai Starostinile, et munakividega kaetud Punasel väljakul on ohtlik mängida ja et politsei ei tahaks Stalini ees näha vigastusi. Kossarev ei reageerinud, mispeale kutsus Starostin ligi Spartaki duubelrivistuse mängija Aleksei Sidorovi ja palus sel vaiba peal hüpata. Sidorov kinnitas, et valus ei ole, ja hüppas uuesti. Nüüd teatas Kossarev, et kõik on korras ja mäng toimub. Järgmisel päeval nägi Starostin meeskonna riietusruumis, et Sidorovi reied olid üleni kaetud verevalumitega...

Ebaselgeks on jäänud, kas Spartak pidi mängima Dinamo vastu, kuid pärast NKVD sedavõrd brutaalset sekkumist oli selge, et Dinamo ei osale, ning lõpuks kohtus Spartak oma duubelmeeskonnaga. Et Stalinil igav ei hakkaks, oli kokku lepitud, et lüüakse seitse väravat. Stalini kõrval seisnud Kossarevil oli käes valge taskurätt, mida ta pidanuks lehvitama, kui isake huvi kaotab ja saab mängu lõpetada. Pooletunniseks kavandatud mäng kestis terve poolaja. 13

Stalinile mäng meeldis, mis oli Spartaki triumf. On arvatud, et see kohtumine sai saatuslikuks Kossarevile: kaks aastat hiljem sai NKVD juhiks Lavrenti Beria, misjärel Kossarev hukati. 14 Foto: arhiiv

1 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 226. 2 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 135. 3 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 226. 4 Simon Kuper, „Football Against the Enemy“ (Phoenix, 1996), 40. 5 Robert Edelman, „Serious Fun. A History of Spectator Sports in the

USSR“ (Oxford University Press, New York, Oxford 1993), 64. 6 Albert Vollrati kohta lähemalt: Indrek Schwede, „Härrased, mängige söötu, ja kui jumal aitab, ei võida meid keegi“ (Jalka 9/2013, 18–23;

Jalka 10/2013, 39–42). 7 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 218–219. 8 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 105. 9 Boriss Duhhon, Georgi Morozov, „Bratja Starostinõ“ (Moskva, Molodaja Gvardija 2012), 58. 10 Boriss Duhhon, Georgi Morozov, „Bratja Starostinõ“ (Moskva, Molodaja

Gvardija 2012), 58. 11 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 108. 12 1992. aastal loodud ülevenemaaline jalgpalliföderatsioon pretendeeris jalgpallielu korraldamisele ja riigi esindamisele rahvusvaheliselt, kuid selle rolli sai endale Venemaa jalgpalliliit, mida juhtis Vjatšeslav Koloskov ja mida hakkasid tunnustama FIFA ja UEFA. Kavazašvili juhitav organisatsioon korraldab amatööride võistlusi. 13 Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 100–102. 14 https://www.rbth.com/history/330832-football-red-square-carpet (vaadatud 20.02.2020). 15 Keith Baker, „Fathers of Football. Great Britons Who Took the Game to the World“ (Pitoh, 2015), 61, 66, 68. 16 Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s

Game“ (Virgin Books, 2008), 71–72.