MAAILM
Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel Jätkame eelmises numbris alustatud Moskva Spartaki ja Dinamo vahelise vastasseisu tutvustamist ja vaatame, mille poolest erines Spartak teistest tuntud klubidest. Avaldame ka Moskvas tehtud intervjuu ülevenemaalise jalgpalliliidu presidendi Anzor Kavazašviliga, kes kaitses NSV Liidu koondise väravat 1970. aasta MMil ja kes on mänginud nii Spartakis kui selle vastu. Meenutame kurikuulsat mängu Punasel väljakul. Tekst: Indrek Schwede
T
untud lastekirjanik Lev Kassil iseloomustas Dinamo mängustiili kui järjekindlat ja plaanipärast, Spartak aga mängis tunnetega. See oli üldtunnustatud arusaam: Dinamo (sala)politseilik taust väljendus paljude jaoks militaristliku distsiplineeritusega, seevastu Spartak oli spontaanne ja professionaalne-meelelahutuslik. Venemaal elanud Briti kommunist James Riordan on meenutanud, et Dinamos ja CSKAs ei tohtinud alkoholi pruukida, kuid Spartakis suhtuti mängujärgsesse joomisse liberaalselt.1 Kuid hoolimata kahe klubi taustast, hoolimata nii-öelda küüditaja ja küüditatu kuvandist polnud Spartak siiski režiimivastane. Robert Edelmani järgi sümboliseeris Dinamo küll võimu ja privileege ning Spartaki poolehoidjad said staadionil kasutada julgemat sõnavara kui tavaelus – näiteks hüüda ilma tõsisemaid tagajärgi kartmata tribüünil „pekske miilitsaid!“, mida oli pärast mängu metroos väga ohtlik teha –, kuid Spartak polnud dissidentlik klubi ja selle fännid ei tahtnud kukutada nõukogude võimu. Edelmani sõnul pakkus rivaliteet Dinamoga kaht võimalust (paljudest) olla nõukogude inimene2 ja Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieud parafraseerides kirjutas ta, et Spartaki
54
JALKA MAI 2020
Plakat kuulutab: „Nõukogude jalgpalli kõrgem klass!“ Ja ilma lisamatagi on selge, et punavalge ja sinivalge värv tähendavad Spartakit ja Dinamod. Foto: arhiiv
mängijate kehad väljendasid mõtteid, mida nemad ja nende poolehoidjad ei saanud väljendada.3
Spartaki meelsus, mitmekultuurilisus ja tuntud fännid
Vene antropoloog Vladimir Šinkarjov on meenutanud, kuidas ta päris isalt, miks see toetab Spartakit, ja sai vastuse, et klubi side nõukogude ühiskonnaga pole selgepiiriline, ja et toetada Spartakit tähendas omal vaiksel moel öelda [kõigele ümbritsevale] ei.4 Kuid see peen allhoovus polnud su-
