Jalka (juuni 2020)

SELLES NUMBRIS: VL ADISL AV KREIDA  KEVIN RÄÄBIS  LIISI TROSKA  ANDRES VAHER

JUUNI 2020

Millises seisus on Eesti noortejalgpall?

Koondise mänedžeri töö võlud ja valud

Roman Kožuhhovski tahab Eesti koondist juhendada

Eesti jalgpallurid teises maailmasõjas

: POSTRID , Teniste

Taijo ncho, Jadon Sa n a Moise Ke

HENRI JÄRVELAID:

TIPPVUTTI VAADATES TEKIB RÕVE TUNNE! ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Koroonaviirus ja Premium liiga

4-4-2 või 2-3-5?

Moskva madina kolmas osa

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

JUUNI

Vastutus jalgpallirahva ees

Foto: Jana Pipar

Toimetuselt: Eesti rahva kohusetundlik töö koroonaviirusega võideldes on meid toonud aega, mil saame taas jalgpallimängudega jätkata. Esiti küll mitte päris sellisel viisil, nagu oleme harjunud, ent me saame siiski rääkida päris jalgpallist ja päris mängudest. Tühjade tribüünide ees palli tagumine või selliste mängude televiisorist jälgimine võib tunduda kummaline või võõrastav, ent ei tasu meelest lasta, et alles mõned nädalad tagasi ei olnud meil veel sedagi.

Selles, et see positiivne olukord saaks jätkuda, on suur osa igal inimesel Eesti jalgpallirahvast. Kui oled kasvõi kergelt tõbine või tunned end halvasti, ÄRA mine jalgpallitrenni või -mängule, rääkimata toidupoest või töökohast. Isegi

siis, kui tundub, et tõenäoliselt said jaheda tuule käes pisut külmetada või oled lihtsalt nohune. Selline käitumine võib olla küll harjumuspäratu, kuid sellega aitad koroonaviirust nii jalgpallist kui Eesti ühiskonnast üldiselt eemal hoida.

Juunikuu Jalka ei saa mõistagi üle ega ümber meid kõiki puudutavatest koroonaviiruse teemadest, kuid peale selle pakume sedapuhku lugemiseks veel palju põnevat: külalisautor Andres Vaher kirjutab lahti olukorda Eesti noortevutis, teine külalisautor Johannes Vedru rändab aga ajas tagasi ja pajatab Eesti jalgpallurite saatusest teises maailmasõjas.

Oma kohal on mõistagi ka kõik tavapärased rubriigid.

Head lugemist!

2020 JUUNI JALKA

3

SISUKORD 48

KAANELUGU LK 26–30 Eelmisel hooajal Floraga Eesti meistriks tulnud Henri Järvelaid peab tiitlit üheks oma karjääri tipphetkeks, kuid hindab samaväärseks sedagi, et nooremana tundis tema vastu huvi Tottenham Hotspur.

Inglismaal Vanilli hüüdnime kandnud eestlane tunnistab, et ta ei suuda telerist tippjalgpalli vaadata, sest see tekitab rõveda tunde: teistele kaasaelamise asemel tahaks ta ise trenni teha ja kaugemale jõuda.

KUU TSITAAT „Paraku ilmneb sageli, et neile [U19 koondislastele] ei esitata klubides igapäevaselt piisavalt suuri nõudmisi. Olgu siis põhjuseks kool, väsimus, mõni argimure või midagi muud. Aga kui mängija saab treeningul hakkama 50%-ga, kuidas on võimalik, et jõuame lähemale märksa suurema valiku ja kõrgema kvaliteediga tippriikidele? Minu loogika ütleb, et mahajäämus hoopis kasvab.“

U19 koondise peatreener Martin Klasen lk 20–23

14 Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Veiko Soo

Eriolukorra järel tippjalgpalli taaskäivitamine ei ole lihtne protsess ja hõlmab endas palju riske. Eesti Jalgpalli Liidu liigade arendusosakonna juhataja Veiko Soo avas Jalkale antud intervjuus otsuste tagamaid ja võimalikke tulevikustsenaariume.

52 Luubi all: Vladislav Kreida 62 Lõpulugu: Kevin Rääbis

Omanimelise brändi loonud Kevin Rääbis tunnistab, et on Eestis sageli sattunud kriitikatulva alla. See on tema sõnul vaid Maarjamaa kultuuri eripära, sest Saksamaal võeti tema platsivälised tegevused vastu nii soojalt, et ta ristiti lausa Eesti David Beckhamiks.

Rubriigid

3 Juuni 6 Lembit Peegel 8 Nimed & numbrid 10 Lood & tsitaadid 46 Premium liiga 48 Naised: Liisi Troska

Nii jalgpalli kui pildistamisega tegelev Liisi Troska pidi tänavuse hooaja eel tegema valiku, kumma hobiga ta jätkab. Otsus langes fotograafia kasuks, kuid ka armastatud spordiala jääb tema ellu.

50 Treener: Roman Kožuhhovski

Ukrainlane Roman Kožuhhovski tüüris eelmisel hooajal Nõmme Kaljut, tänavu FC Kuressaaret. Ometi mõjub Kožuhhovski siinsele vutihuvilisele üsna valge lehe ja tundmatu suurusena. Kelle ja milliseid tarkusi ta järgib? Millest unistab? Millest töölt lahkudes ja tööandjat valides lähtub? Millisel kohal on ta elus pere ja Eesti?

IMPRESSUM 20

ESIKAANEL: HENRI JÄRVELAID FOTO: JANA PIPAR NR 6 (150) 2020 PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

50

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

54 Maailm: Indrek Schwede Moskva madinal,

III osa 58 Klõpsud 60 10 aastat tagasi 64 Lisaaeg 66 Ristsõna

REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV

Muu

AIVAR POHLAK

17 Mänedžerid

Millega tegelevad ja milliste katsumustega peavad rinda pistma inimesed, kelle amet on olla jalgpallikoondise mänedžer? Muljeid jagavad Even Laanemaa, Raili Ellermaa ja Ljubov Lobõševa.

20 Noored: Eesti noortejalgpalli mitu nägu

Viimastel kuudel on Eesti noortejalgpall saanud meeldivalt palju tähelepanu. Kuid see on keskendunud U17 koondise EM-finaalturniiriks valmistumisele ja hiljem suurest võimalusest ilmajäämisele. Igapäevased mured ja rõõmud on järgmisi vutipõlvkondi kasvatades tegelikult mõistagi märksa laiemad ja sügavamad. Kui kvaliteetset tööd teevad meie tipp- ja noorteklubid? Kus saaks kaasa aidata alaliit?

39 Ajalugu

Johannes Vedru tuhnis arhiivides ja pani kokku põhjaliku loo sellest, milline nägi välja jalgpallielu Punaarmee eesti väeüksustes, kuhu koondusid paljud endised Eesti vutikoondislased.

44 Taktika Postrid

Taijo Teniste Jadon Sancho Moise Kean

ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 29,80 EUROT POOLAASTA 16 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2020 JUUNI JALKA

5

PEEGELDUSED

Fotod: Lembit Peegel

Kui rahvas veel tribüünidel käia tohtis...

Koroonaviiruse ja eriolukorra tõttu on tavapärane jalgpallielu olnud tänavu häiritud, nii väljakul kui tribüünidel. Meenutame Lembit Peegli fotosilma abil neid aegu, kui jalgpalli mängiti ja pealtvaatajad said sellele kaasa elamas käia.

Eesti koondise fännidel on olnud nii rõõmsamaid aegu...

Vahel muudab palliplatsil toimuv tõsiseks...

6

JALKA JUUNI 2020

...aga on ka põhjust hõisata!

...kui ka mõtlikumaid momente.

PEEGELDUSED

Kohati on pealtvaatajad hämmingus...

...ja kohati tundub, et just rusikavibutus annab oma meestele vajaliku lisaenergia.

...ega pea paljuks sedagi, et oma kogemuste kohta meeneid koguda.

Tõelised fännid on aga alati omade selja taga...

Ja loomulikult tuleb oma lemmikud ka üles pildistada!

2020 JUUNI JALKA

7

NIMED & NUMBRID

Sergei Lepmets

Football Type 2

Napilt enne koduse Premium liiga naasmist tabas Eesti jalgpalliüldsust üllatuspomm, kui oma tippkarjääri lõppemisest teatas FCI Levadia ja Eesti koondise väravavaht Sergei Lepmets. Rahvuskoondise puuri 12 korral kaitsnud Lepmets lubas mängimist jätkata Levadia duubli eest.

Eesti jalgpallikoondise visuaalset identiteeti kajastati tuntud raamatus, kuhu koguti parimad näited jalgpalli ja trükikunsti seoste kohta. Meie rahvusmeeskonda esindab Mart Andersoni 2012. aastal loodud font, mida näeb Kalevipoegade selgadel.

Koroonaviirus röövib lastelt turniirid Maailmas möllav koroonaviirus on muutnud Eesti klubide plaane seoses rahvusvaheliste noorteturniiridega: Tartu Tammeka teatas, et paraku jääb sel suvel ära Tammeka Cup, Pärnu Vaprus omakorda lükkas edasi tuntud Pärnu Summer Cupi. Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik rääkis otsusest ära jätta Tammeka Cup, mida paljud väikesed vutisõbrad on pikisilmi oodanud.

Tekst: Kadi Parts Kui kergelt või raskelt tuli otsus, et tänavu juunis toimuma pidanud Tammeka Cup jääb ära? Ükski selline otsus ei tule kergelt. Kuna Tammeka Cup on rahvusvaheline turniir ja ühel hetkel oli selge, et riikide piirid ei avane, pidime selle ära jätma. Otsus sündis raske südamega, sest see on pikkade traditsioonidega iga-aastane turniir. Kahju on ka sellest, et olime enda juurde tööle võtnud projektijuhi, kelle ülesanne oli tegeleda nii Tammeka Cupi kui ka teiste turniiridega, et saaksime nende korraldamise viia järgmisele tasemele.

Päris mitu Soome võistkonda olid tänavu turniirile tulemas ja võib öelda, et päris ilus turniir oli meid ootamas.

Kas ei tekkinud mõtet, et turniir korraldada tavapärasest teistsuguses formaadis ainult Balti riikide meeskondadega, kellel on praegu üksteise juurde reisida lubatud?

Tammeka Cup jäi ära, aga plaanime siiski korraldada Tammeka Junior Cupi (Eesti võistkondadele mõeldud turniir – toim.), mis on tavaliselt märtsis. Nüüd hetkel lükkasime selle Tammeka Cupi kuupäevadele (juunikuusse – toim.). Tegeleme praegu sellega, et paika panna, millised võiksid olla päris lõplikud kuupäevad ja formaat, aga Junior Cupi me ära jätta pole planeerinud.

Tammeka Cupi tänavu ei toimu, ent Tartu esindustiim loodab noortele korraldada Tammeka Junior Cupi.

Foto: Tartu Tammeka Facebooki leht

Kas praegu võib täie kindlusega väita, et Tammeka Junior Cup vähemalt toimub?

Tavaliselt on Junior Cup toimunud märtsis ja aprillis, eri vanused on mänginud eri nädalavahetustel. Mingis formaadis tahame selle turniiri korraldada, aga samas on noorte meistrivõistlustel ära jäänud palju mänge, nii et esmalt tuleb EJLilt ära oodata kalendrid ja siis vaadata, kuhu turniiri mängud võiksid üleüldse sobituda ja millistes vanuseklassides neid mängida saab. Aga mingil kujul kindlasti teeme selle turniiri.

Kui raske oli turniiri ärajäämist selgitada lastele, kes on seda ilmselt pikalt oodanud?

8

Selles olukorras vastutavad peamiselt lapsevanemad ja treener. Klubi võib anda üldist informatsiooni ja teha selgitustööd, aga isiklik kontakt käib siiski vanemate ja treeneri kaudu ning nemad peavad seda selgitama nendele pisikestele, kes ei pruugi kõike mõista nagu täiskasvanud. Aga kui mõtlen nende pisikeste tegelaste reaktsioonidele, siis võin ainult aimata, et ega see lihtne ülesanne pole. Pole lihtne olla eemal jalgpallist ja mängimisest, samuti turniiridest. Samas on positiivne see, et vaikselt on saadud tegevuste juurde naasta.

Suurt pilti vaadates ei ole see paus olnud nii pikk.

2:1

30

36 003

... seisuga sai Viljandi Tulevik maikuu keskel naasnud Premium liiga mängude avapäeval kirja võidu Paide Linnameeskonna üle.

Medalit nooliva Paide allajäämine oli avapäeva suurim üllatus, sest teistes kohtumistes alistas Kalju 2 : 0 Kuressaare ja Levadia oli sama skooriga parem Legionist.

...aastat ei olnud voolu soojakutes, mida kasutati riiete vahetamiseks Türi staadionil. Nüüdseks on sinna paigaldatud elektrisüsteem, mille abil paranesid peale riietusruumide ka mängude korraldamise tingimused: nüüd on võimalik kõlaritest muusikat lasta, mänge teadustada ja kohapeal ka diplomeid või protokolle printida.

... eurot koguti tänavu esimeses perioodis LHV jalgpallikaartidega. Kui tavapäraselt teeb LHV klubidele makseid aasta lõpus, siis eriolukorra tõttu otsustati seda tänavu teha kahes osas ja esimesed summad läksid välja juba kevadel. Kokku on Eestis LHV jalgpallikaardi kasutajaid 4458 inimest, mullu kogunes maksetelt klubide toetuseks kokku 77 694 eurot.

JALKA JUUNI 2020

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid

Andreas Vaikla jäi napilt ilma 2300 eurost Tekst: Raul Ojassaar | Foto: ekraanitõmmis Delfi TV ülekandest

„Leselidzes, mis oli heitjate põhiline ettevalmistuskoht kevadel, olid kõik heitjad koos, siis ametiühingute liidu koondis, mingid muud veel ja tol korral olid laagris ka jalgpallurid. Kui ma ei eksi, siis Tbilisi Dinamo ja Moskva Dinamo. Meie vahtisime nende mänge, nemad meie võistlusi. Siis elasime sõbralikult, tohtis isegi jalgpalliväljakutel vasarat heita.

Nüüd on see välistatud, nähtavasti ei tohi isegi käega puudutada.“ Vasaraheite endine maailmarekordimees Jüri Tamm meenutas 1980. aastat „Väga raske oli, just jooksmise koha pealt, mängust sain ikka aru. Mäletan, et enne vahetust tegin ka ühe pealelöögi, mis läks üle. Jelle (koondise toonane peatreener Jelle Goes – toim.) veel pärast ütles, et hea, et üle läks, oleks värav tulnud, poleks ma sind julgenud välja võtta.“ Marko Kristal meenutas oma lahkumismängu „Jalgpall ei ole ju lihtsalt see mäng, need 90 minutit seal platsi peal, et joostakse ja lüüakse väravaid. Ja isegi kui väravaid ei lööda, siis on veel miljon asja, millest võib rääkida. See ei ole alati kõige peamine. Peamine on ka see tunne, mida see mäng tekitab sinus kui ajakirjanikus, aga ka sinu külalistes ja loomulikult kõikides televaatajates.“ Aet Süvari „Käisin end igas klubis näitamas. Unitedis olin kolm päeva, teistes klubides veidi pikemalt. Esmamulje võis ju olla petlik, aga mulle tundus, et distsipliin ja organisatoorne pool ning muud pisiasjad olid Arsenalis kõrgemal tasemel. Manchesteris jäi näiteks transport hiljaks, hilinesin seetõttu trenni.

Arsenalis oli vastuvõtt väga sõbralik ja klubi jättis väga hea mulje.“ Noor väravavaht Karl Jakob Hein selgitas, miks ta valis Manchester Unitedi asemel Arsenali „Eesti on ilus riik. Looduse poolest meenutab see Soomet, kuid see, kuidas inimesed suhtlevad, ja nende mentaalsus meenutab Moldovat. Võibolla tuleneb see sellest, et mõlemad kuulusid Nõukogude Liitu.“ Viljandi Tuleviku leegionär Jeremiah Dąbrowski „Müncheni Bayern on õudne asi.“ Bändi 5MIINUST liige, suur Dortmundi Borussia fänn Estoni Kohver

10

JALKA JUUNI 2020

Maikuu keskel peeti maha e-jalgpalliturniir Baltic eCup, kus osalesid Eesti, Läti ja Leedu kõrgliigaklubide mängijad. Eesti klubide esindajad tegid tugeva turniiri, ent finaalis saatis edu siiski Vilniuse Žalgirise leedukast poolkaitsjat Matas Vareikat, kes alistas otsustavas matšis Narva Transi väravavahi Andreas Vaikla 6 : 1 ja võitis sellega ka sponsorite välja pandud peaauhinna, 2300 eurot.

Kohtumised peeti üle interneti PlayStation 4 konsoolil „FIFA 20“ mängus. Kõiki kohtumisi kanti otseülekandes üle Eesti, Läti ja Leedu Delfi vahendusel, eestikeelsete kommentaaridega vürtsitasid ülekannet Indrek Petersoo ja Marko Kristal.

Eestist ja Lätist osales turniiril kümme, Leedust 11 mängijat. Igas riigis toimus esmalt alagruppides valikturniir, mille neli paremat pääsesid Balti riikide ühisele finaalturniirile 12 parema sekka. Kõik neli Premium liiga esindajat jõudsid finaalturniiril ka veerandfinaali: Vaikla järel sai kolmanda koha Tallinna Kalevi mees Markus Allast, veerandfinaalis pidid vastase paremust tunnistama Vladislav Homutov (Nõmme Kalju) ja Semjon Beljakov (Tallinna JK Legion).

Turniiri Eesti poole korraldust vedas Nõmme Kalju e-jalgpalli tiimi kuuluv Marko-Alari Lont, kes on ka ise üks Eesti paremaid „FIFA“-mängijaid. „Mõned helged pead Havas Mediast tulid ideele selline võistlus korraldada ja hakkasid selle teostamiseks otsima kompetentseid ja kogemustega inimesi. Kuna Nõmme Kalju on Eesti üks esimesi klubisid, kes on e-spordiga tegelema hakanud, pöörduti meie poole esimesena,“ selgitab Lont, kes pidas turniiri tervikuna õnnestumiseks.

Finaalis Matas Vareikale alla vandunud Vaikla oli küll kaotuse järel pettunud, kuid leiab Jalkaga vesteldes siiski oma turniiris palju positiivset. „Võistlus oli väga vinge, lõbus ja hästi korraldatud. Olin mõistagi finaali kaotamise järel pettunud, kuid sain öösel siiski rahulikult magada.“ Kanadas sündinud ja üles kasvanud väliseestlane räägib, et hoolimata heast tulemusest ei ole ta tegelikult vähemalt enda meelest väga suur „FIFA“-fanatt. „Olen seda mänginud alates 2005. aastast, kuid viimasel ajal ainult paar korda nädalas ja seda lihtsalt selleks, et sõpradega suhelda. Mulle ei meeldi üksi mängida, aga kui mu Kanada sõbrad töö lõpetavad, on siin ajavahe tõttu juba südaöö. Kui aga teada sain, et turniiril osalen, uurisin natuke nippe ja taktikalisi nõkse, kuidas hea tasemega mängijatele vastu saada.“ Londi sõnul olid kõrgliigapallurite oskused PlayStationi puldi taga muljetavaldavad. „Ütlen ausalt, taset on mängu ekraanilt vaadates keeruline täpselt hinnata – tahaks ise kuttidega puldi taga olles madistada. Olenemata sellest oli aga näha, et tegemist on kogenud mänguritega. Mitte üks mees ei teinud asju suvaliselt: tegevus oli mõtestatud, mängumehaanikaid tunti hästi ning finaalpäev näitas meile juba väga ilusat „FIFAt“.“

LOOD & TSITAADID

Harrastajatel tuleb kohaneda teistsuguste korraldusnõuetega

Nii nad

ütlesid „Mängisime Levadiaga Euroopa liigas Galatasaray vastu. Täismaja, atmosfäär super. Seisu ma enam ei mäleta, aga kindlasti ei olnud see meie võit.

Vastaste ridades oli palju suuri tähti. Kui mäng läbi sai, tahtis meie soomlasest leegionär (Tomi Saarelma – toim.) särke vahetada nende austraallase Harry Kewelliga, kes pikalt Liverpoolis mängis. Kewell võttis särgi seljast ja ulatas selle soomlasele, mille järel soomlane vastase särgi võttis, selja pööras ja kahe särgiga minema jalutas! Kewell oli täiesti šokis ja seisis seal väljasirutatud käega veel tükk aega. Oleksin talle enda särgi viinud, kui poleks seda juba kellelegi teisele andnud.“ Andrei Kalimullin

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska Koroonaviiruse leviku olukorra tõttu saavad harrastajate liigad jätkuda senisest pisut erinevate korraldusnõuete ja tingimustega. Jalkale rääkis uudsest olukorrast Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonna juhataja kohusetäitja Liina Kuusk.

Peale Premium liiga jätkuvad ka muud jalgpallivõistlused: madalamad liigad, naisteliigad, noorteliigad. Millised on põhilised muudatused ja erinevused mängude korraldamise aspektist, millega klubid ja võistkonnad arvestama peaksid?

Palju muudatusi ja uusi nõudeid ei ole. Usun, et kõige suurem muudatus klubidele on see, et kuni 1. juulini peetavatel mängudel peavad koduklubid kindlustama mänguga mitte seotud inimeste staadionile mittetulemise, mis tähendab, et sõbrad, abikaasad, lastevanemad ja teised peavad mängudelt eemale jääma. Klubid vastutavad ka selle eest, et mängudel osalevad terved ja COVID-19 sümptomiteta mängijad. Riietusruumide kasutamine ei ole soovitatav, kuid nende kasutamisel tuleb jälgida, et ruumid ei ületaks 50% nende lubatud täituvusest, ja tagatud peab olema ruumide desinfitseerimine. Liigades, kus juhendiga on nõutud pallilapsed, me neid kuni uute korraldusteni ei nõua.

„Õigest jalgpallist on asi veel kaugel nagu Sportland Arena Järvamaast, kuid eelmise seitsme nädala taustal oleks patt nuriseda.“ Õhtulehe ajakirjanik Mart Treial käis vaatamas Paide Linnameeskonna ühte esimestest ühistreeningutest koroonapausi järel

Teame, et valitsuse otsusega tohib spordivõistlusi korraldada ilma pealtvaatajateta. Kultuuriministeeriumi nõudmiste seas on kirjas, et vajaduse korral tuleb selle nõude täitmiseks kasutada ka turvateenuse abi. Mida tähendab see näiteks madalamate liigade võistkondade või noorteklubide puhul, kui mõned inimesed, näiteks lastevanemad, ikkagi väljaku äärde mängu vaatama jäävad?

Tõsi, see on selle taseme mängude üks suuremaid väljakutseid, kuna turvatöötajate või korrapidajate kaasamine ei ole tavapraktika. Siinkohal tuleb klubil endal vastutus võtta: oma potentsiaalse publikuga suhelda, paluda neil kehtestatud reegleid jälgida ja väljaku äärde mitte koguneda. Madalamates ja noorteliigades me turvatöötajate nõuet kehtestada ei saa, küll aga on soovitatav võimalusel turvatöötaja kaasata või leida kogukonnast isik või kaks, kes mängu toimumise ajal olukorda kontrolliks ja viisakalt põhjendades pealtvaatajaid-lastevanemaid väljaku äärest eemale suunaks. Peame ühiselt suhtuma reeglite järgimisse täie tõsidusega, sest iga rikkumine võib põhjustada ahelreaktsiooni, mis seab ohtu nii treeningute kui ka võistluste toimumise, ning seda ei soovi meist keegi.

„Kokkuvõttes sai nii mõnigi meist kinnitust, et vabatahtlikult individuaalsporti viljeleda küll ei taha. Võite Jüri Ratasele öelda, et meie poolest võib pihta hakata.“ Tallinna Kalevi naiskonna kapten Maria Orav ootas piirangute lõppemist „Kui kasutada jalgpallianaloogiat, on Heikko keskkaitsja või kontrolliv poolkaitsja, kes vaatab, et kõik oleks mängu mõttes tasakaalus. Isa on loovmängija – vabamas positsioonis nagu Lionel Messi. Teda ei saa väljakul paika panna, et ole nüüd siin! Ta on mängulisem.“ Aasta džässmuusik Joel Remmel kirjeldas ühist musitseerimist isa Taavo ja venna Heikkoga

Mida võetakse ette juhul, kui näiteks mõne madalama liiga võistkonna mängija haigestub koroonaviirusesse ja kogu võistkond karantiini pannakse? Kas seisma pannakse kogu liiga? Ühest vastust siin anda ei ole võimalik, kuna see sõltub sellest, millal mängija haigestus, kellega viimase 48 tunni jooksul alates haigestumisest kokku on puutunud ning kui palju on liigas mänge mängitud. Kindlasti läheb kaheks nädalaks karantiini kogu võistkond, kus haigusjuhtum tuvastati. Ei saa välistada, et kogu liiga läheb pausile.  Ka naisteliigades ja madalamates liigades tuleb vähemalt juulikuuni hakkama saada pealtvaatajateta.

„Endasse peab veel rohkem uskuma!

Kahjuks ollakse Eesti spordis väga tagasihoidlikud, nii treenerid kui mängijad. Ei ole ameerikalikku ülehaipimist, mida võiks olla juurde keeratud. Kui sulle öeldakse 18aastaselt, et su lagi on Skandinaavia, siis see ei kõla väga fantastiliselt.“ Mait Toomi soovitus kümme aastat nooremale iseendale „50protsendiline palk: see on tunduvalt vähem kui isegi Circle K või Maxima töötajatel.“ Ukrainlane Juri Tkatšuk lahkus FCI Levadiast, kuna klubi vähendas finantskriisi tõttu mängijate palka

2020 JUUNI JALKA

11

MÕTISKLUSI

Hukule määratud hooaeg?

Nii kurb kui see ka ei ole: tundub, et COVID-19 on vähemalt mõneks ajaks siin, et jääda.

Jalgpall üritab üle kogu maailma olukorraga kuidagi toime tulla, ent piltlikult öeldes on jalgpall selles matšis jäänud mitme mängija võrra vähemusse.

M

ärtsi alguses, kui Meistrite liigas veel käitumine vastutustundetu. Kui meil oleks praekaheksandikfinaalide mängud käisid guseks olemas testid, mis suudaksid sajaprotsen(mäletate seda aega?), rääkisime ühe dilise kindlusega väita, kas testitav on koroonasõbraga sellest, kuidas võib koroonaviiruse leviirusega nakatunud või mitte, saaks ehk selliselt vik mõjutada jalgpallielu. Kui pakkusin toona, et isegi toimida – reaalsus on aga selline, et praegu juba järgmisel nädalal võivad mängud ära jääda, kasutatavate testide puhul on endiselt olemas vaei tahtnud ta seda uskuda. Ei tahtnud minagi, lenegatiivse tulemuse võimalus. Inimene, kellel see tundus lihtsalt ebareaalne. Meistrite liiga rupuuduvad sümptomid, ei saa olla täiesti kindel, Tekst: tiin on saanud jalgpallisõprade elus nii kindlaks et tal koroonaviirust pole, kui ta pole viimastel Raul Ojassaar stambiks, et „rütmihäired“ ei paistnud esiti isenädalatel ühiskonnast just totaalselt eraldatud gi usutavad. Mis suudaks olla nii tähtis, et lööks olnud. segamini suure Meistrite liiga iga-aastase tsükli?

Just seetõttu ei saagi positiivse koroonaprooVaat et sama ebareaalne tundub vi andnud mängijat kohelda kui tavapraegu see, et jalgpallihooajad suulist vigastatut – kõik temaga viimastel detakse nii Eestis kui mujal Euroopas päevadel kokku puutunud isikud tuleb katkestuseta lõpuni mängida. Paraku. vähemalt kaheks nädalaks karantiini Võimalikke segajaid ja muutujaid on panna. See tähendab selgelt ka kogu lihtsalt liiga palju.

Kuni aga veel mängida saab võistkonna isoleerimist ning võimalik, Juriidilised vaidlused, mis on Euet ka mõne hiljutise vastastiimi tegeja tohib, tasub jalgpalli roopa suurliigades ja eriti Inglismaal vuse kaheks nädalaks pausile panekut. nautida, ükskõik millises aktuaalseks saanud, on täiesti omaette Nagu ütleb Jalkale antud usutluses rollis: kas mängija, treeneri, järgmistel lehekülgedel ka Veiko Soo: teema, nagu ka paljude mängijate 30. juuniga lõppevad lepingud. Koroonaviiüks positiivne koroonatest võrduks lapsevanema, fänni, rusega kaasnevad terviseriskid ja võifotograafi või ajakirjanikuna. kogu Premium liiga puhul pausinupu malikud ohud on aga tunduvalt akuutvajutamisega. Hooaja hilisemas faasis Ühe tingimusega: seda tuleb võib see halvemal juhul olla ka stoppsemad mured. teha vastutustundlikult.

Kui siit-sealt on kostnud, et mõnel nupp. Kas peame kogu hooaja niimoodi pool Euroopas kavatsetakse edaspidi vastu, et ükski mängija koroonaviiruüksiku positiivse proovi andnud mängijasse suhsesse ei haigestu? tuda kui nii-öelda tavalisse vigastatud või haigesKui paar kuud tagasi võis mõne Meistrite liiga tunud pallurisse, siis tegelikult on sellisel viisil mängu ärajäämine tunduda ebareaalne, siis nüüd

12

JALKA JUUNI 2020

MÕTISKLUSI Salomon Kalou tõmbas pähe Rodtšenkovi maski

võime olla olukorras, kus võib täiesti normaalne ja tavaline jalgpalli- ja elurütm naasta aasta-pooleteise, kui mitte pikema aja jooksul. Tundub ebareaalne? Vaatame mõne aja pärast uuesti…

Kas teine laine tuleb?

Kõigele lisaks on eksperdid viidanud mitmel pool sellele, et kuigi praegu hakkab tasapisi tunduma, et suurem oht on möödas ja vaenlane sisuliselt seljatatud, ei ole meil suure tõenäosusega sügisel viiruspuhangu teisest lainest pääsu. Mõned prognoosid ja mudelid ennustavad koguni kolmandat ja neljandat lainet. On väheusutav, et kui sügisel tabab meid sarnane kriis, suudavad jalgpalliliigad vapralt võistlustega jätkata.

Kuni aga veel mängida saab ja tohib, tasub jalgpalli nautida, ükskõik millises rollis: kas mängija, treeneri, lapsevanema, fänni, fotograafi või ajakirjanikuna. Ühe tingimusega: seda tuleb teha vastutustundlikult. Ja selles osas on kogu jalgpallipere üheskoos. Üksikute lolluste või rumalalt käituvate inimeste eest ei saa me keegi lõpuni kaitstud olla, isegi mitte Saksamaa Bundesligas (loe lisalugu!), ent jalgpallimeeskonnas saavad kõik mängijad teha midagi, et needsamad lollused ei saaks normaalsuseks ega käitumismustriks. Kui piisavalt suur osa meeskonnast võtab meetmeid tõsiselt ja ei luba ka kaaslastel rumalustega tegeleda, aitab see kõvasti kaasa sellele, et jalgpall on meie elus tagasi võimalikult pikaks ajaks. See kehtib nii Pre-

Treeninguvahendite ja muu inventari desinfitseerimine on jalgpalli osaks ilmselt veel mõnda aega.

Foto: Jana Pipar

Mai alguses otsustas Berliini Hertha ründaja Salomon Kalou mingisugusel põhjusel teha Hertha riietus- ja klubiruumides toimuvast sotsiaalmeedias otseülekande, kus ta eiras distantsinõudeid, kätles kaasmängijate ja tiimi taustajõududega ning ei soostunud ruumist lahkuma, kui teisele mängijale koroonatesti teinud arst seda palus. Ootuspäraselt sattus Kalou seepeale tohutult suure kriitikalaviini alla: klubi kõrvaldas ta pikemalt mõtlemata meeskonna juurest, ka hurjutasid teda tähtsad ninad Saksamaa valitsusest ja jalgpalliliidust.

Kuigi Kalou oli videos mõistagi põhiline pahalane, kes piirangutele sülitas ja tõsist olukorda naeruvääristas, on kummaliselt vähe tähelepanu pälvinud tõsiasi, et elevandiluuranniklane ei olnud sugugi ainus, kes valesti käitus. Lihtne näide: käe surumiseks on vaja kaht, mitte üht inimest. Mitme teise videos nähtud isiku ükskõiksus viitas sellele, et Kalou käitumine ei tähendanud neile midagi erilist või ebatavalist. Seal riietusruumis oli see tavaline.

Seega korraldas Kalou enesele teadmata justkui mõne ajakirjandusliku eksperimendi või paljastuse. Vale oleks kogu süü just tema kaela veeretada – jah, ta käitus tohutult valesti, ent tõi samal ajal avalikkuse ette suurema probleemi: väga paljud jalgpalliringkonna inimesed ei võta olukorda ja oma vastutust piisavalt tõsiselt.

Utreerides võiks lausa öelda, et Kalou pani ennast Venemaa riikliku dopingusüsteemi lokulööja Grigori Rodtšenkovi rolli – kui Moskva antidopingulabori endine juhataja Rodtšenkov tõi avalikkuse ette nii oma kui ka Venemaa spordi pahed, siis Kalou käitus tunduvalt väiksemal skaalal mõneti sarnaselt ja paljastas selle, mis toimub tipptiimi riietusruumis.

Võimalik, et kogemata, aga võimalik, et mitte.

mium liigas kui rahvaliigas, nii naiste- kui noortevõistkondade seas.

Oleks naiivne arvata, et neid inimesi, kes ei võta olukorda piisavalt tõsiselt, on väga vähe või et jalgpallurite seas neid ei ole. Kindlasti on, igal tasandil. Ja isegi kui kõik jalgpallurid käituksid korrektselt, tuleb ikkagi arvestada, et uue haiguspuhangu tekkides võidakse meil armastatud mäng taas mõneks ajaks käest ära võtta. See on lihtsalt paratamatu.

2020 JUUNI JALKA

13

2-KÕNE

Veiko Soo: positiivne koroonatest võib

Premium liiga panna sundpausile Eriolukorra järel tippjalgpalli taaskäivitamine ei ole lihtne protsess ja hõlmab endas palju riske. Eesti Jalgpalli Liidu liigade arendusosakonna juhataja Veiko Soo avas Jalkale antud intervjuus otsuste tagamaid ja võimalikke tulevikustsenaariume.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Hendrik Osula

V

eiko, räägime sinuga reedel, 15. mail. Täna õhtul peaksid Premium liiga klubid pidama esimesed treeningkohtumised, aga juba uue nädala teisipäeval jätkuvad praeguse seisuga liigamängud. Kui suure töö on jalgpalliliit ja Premium liiga osakond ära teinud, et võistlused nii vara jätkuda saavad?

Töö mahtu on raske hinnata, aga see on olnud

14

JALKA JUUNI 2020

väga intensiivne aeg. Jalgpalliliidus on tegelikult kaasatud väga palju inimesi, kes on selle nimel tööd teinud, et liiga saaks esimesel võimalusel kõigi osaliste jaoks võimalikult turvaliselt jätkuda.

Premium liiga jalgpallurite ja treenerite koroonatestid tehti suures osas aprilli keskel. Miks otsustati need nii vara teha? Ühistreeningutele saadi naasta ju alles mai alguses, kontaktsetele treeningutele veel hiljem.

Olime oma plaanid ja loogika ehitanud üles erinevalt, kui riik seda lõpuks tegi. Tegime testid ära kohe peale seda, kui esitasime riigile taotluse erandiks, et meeskonnad saaksid treeningutega varem alustada. Nendel treeningutel oleks saanud korraga osaleda kuni kuus mängijat ning kõik nad oleksid pidanud enne andma negatiivse koroonaproovi. Luba tuli paraku natuke hiljem, aga üldisest rutiinist ja reeglitest on kinni peetud ja selles mõttes on kõik praegu korras.

2-KÕNE Siit-sealt on kostnud, et haigestunud mängijaid on tegelikult vahepeal olnud – õnneks mitte koroonahaigeid. Kuidas sellisel puhul on käitutud?

Olime arvestanud, et nii võib juhtuda – treeningperioodil ei tohtinud ühiseid riietusruume kasutada ja kui välitreeningud toimuvad teinekord heitliku ilmaga, võib külmetushaigusele sarnaseid sümptomeid esineda. Indikaatoriks oleme võtnud palaviku – kui kellelgi on palavik, siis tähendab see, et mängija peab minema kordustestile, enne kui ta tohib treeningule naasta. Sel puhul saab mängija perearstilt saatekirja küsida.

Esialgse treeningperioodi ajal kehtestati võistkondadele ranged reeglid, mille tõttu võis mängijatel või klubidel tekkida kihk teiste ees eelis saada ja määrusi rikkudes lisatrenni teha. Kui palju te selle võimalusega arvestasite?

See võimalus on alati olemas, aga praegu on klubid üldiselt väga vastutustundlikud ja kõik on aru saanud, milline vastutus kõrgliigaklubidel kogu jalgpalli, Eesti spordi ja üldsuse ees on. Mõne salatreeninguga võitma hakata – sellel ei oleks lihtsalt mõtet.

Väga tähtis on, et keegi ei osaleks külmetushaiguse nähtudega mängul või treeningul.

Mis saab, kui liiga jätkudes annab mõni mängija positiivse koroonaproovi?

Oleme arutanud erinevaid stsenaariume, mis olenevad näiteks sellest, kui palju on mängitud või kellega on nakatunud mängija kokku puutunud.

Kindel on see, et haigestunud mängija ja tema võistkond pannakse kaheks nädalaks isolatsiooni ning kõik selle võistkonna liikmed tuleb uuesti läbi testida. Meistrivõistluste jaoks võib see aga tähendada kahenädalast pausi. See sõltub juba täpsest juhtumist, detailidest ja ajastusest. See tähendab ühtlasi, et teeme omalt poolt enne kõik võimaliku, et sellist olukorda üldse ei tekiks.

Võistluste jätkamine ei ole aga suure tõenäosusega võimalik, kui üks võistkond on karantiinis.

Võistlustega jätkamise plaan näeb ette viimaseks ringiks liiga poolitamist, sealjuures võib meister selguda alles vaat et detsembri keskel.

Kui suurt riski just ilmastiku mõttes selline lahendus endas kätkeb? Ilmselt ei tahaks mitte keegi, et meister selguks lõpuks lumetormis või sootuks sisehallis.

Kehatemperatuuri mõõtmine on ühest küljest Ilm võib kindlasti argument olla, aga viimasväga objektiivne parameeter, teisalt on mängite aastate kogemus näitab, et altsoojate füsioloogia erinev. Kuidas käitujendusega kunstmurustaadionitel on te mängijatega, kelle loomulik kehamängud vajadusel võimalik heades temperatuur ongi näiteks 37,0, mis on tingimustes ära mängida. Isegi kui tupraegu piiriks valitud? leb natuke lund, on meil piisavalt korSaame aru, et selliseid inimesi ongi olemas. Meil on olnud üks selline juh- „Kindel on see, et nakatunud ralikud kunstmuruväljakud, kus on ka pealtvaatajate jaoks normaalsed tingitum, kus mängija ise ja ka tiimi meditmängija võistkond siinipersonal ütleb, et tema tavaline pannakse kaheks nädalaks mused. Lumi pole takistus – suuremaks takistuseks oleks pigem see, kui läheks kehatemperatuur kõigubki kogu aeg isolatsiooni ning kõik selle väga külmaks. Rahvusvahelised reeg37 kraadi piiril. See mängija tegi ära võistkonna liikmed tuleb lid sätestavad praegu, et kui külma on kordustesti, see osutus negatiivseks. rohkem kui –15, siis peavad mõlemad Peamegi arvestama, et tal on loomu uuesti läbi testida.“ võistkonnad nõusoleku andma, et kohpoolest kõrgem temperatuur. tumine saaks toimuda.

Oleme soovitanud, et mängijad mõõdaksid enne treeningule või mängule tulemist kodus ka Kui palju võeti plaane koostades eeskuju Sakise oma kehatemperatuuri, et keegi ei tuleks kosamaast? Bundesliga läks ju uuesti käima isegi gemata kodust palavikuga välja – seda nii võimavarem kui Premium liiga. liku nakkusohu kui ka tema enda tervise huvides.

Kasutasime Saksamaalt saadud dokumente ja seda, kuidas nad olid enda jaoks plaanid üles ehiSohitegemise võimalus on endiselt teoreetilitanud. Seal oli asju, mille nad olid läbi töötanud ja selt olemas. Oletame, et tipptiimi staarmängijal millest oli meile kasu oma plaanide tegemisel. Üks on üliolulise tiitlimängu eel kehatemperatuur ühele me loomulikult seda üle võtta ei saanud. lubatust pisut kõrgem, kuid enesetunne hea ja mängida tahaks. Kas vastutus langeb meeskonAsjatundjad ennustavad sügiseks uut haiguspuna arstile? hangut. Kui palju olete selle võimalusega arvesKlubid peavad meile meditsiinilise raporti esitatanud? Mis saab siis, kui hooaeg peaks uuesti ma kohe pärast meeskonna saabumist staadionile pooleli jääma? Mitu vooru võiks olla miinimum, ning meil on võimalus mõõtmiste läbiviimist vajamille järgi oleks võimalik tiitel välja anda? dusel ka kontrollida, aga lõpuks taandub see arsti Otsustus läheb sel juhul juhatuse pädevusse. Vavõi meditsiinitöötaja koodeksile: alati on võimalik riatsioone on mõistagi väga palju, kõik oleneb selpetta, aga ma tahan loota, et keegi ei soovi seda lest, kui palju voore mängitud on. See, mitu vooru riski võtta. Meditsiinitöötajate vastutus on suur.

2020 JUUNI JALKA

15

2-KÕNE planeerivad. Avaliku korra peame tagama ja need mängud ei saa osutuda selliseks, kuhu koguneb suur hulk pealtvaatajaid. Üldiselt ei puuduta see väga paljusid staadione: kaks võistkonda mängivad A. Le Coq Arenal ning kaks Kadrioru staadionil, kuhu on väga keeruline või lausa võimatu „säästusektorit“ korraldada, samuti on väga konkreetse perimeetriga nii Tartu Tamme staadion kui ka Viljandi linnastaadion, samuti Narva Kreenholmi staadion. Hiiu staadion on ilmselt kõige keerulisem, vajadusel rakendame lisaturvatsooni. Tegeleme iga staadioniga ükshaaval.

peaks olema mängitud, et saaks tiitli välja anda, on ilmselt igaühe isiklik arvamus ja seda mina ei otsusta. Loodan lihtsalt, et saame ära mängida kõik voorud, mis praegu kavas on!

Premium liiga avavoorus sai publikut vahetult tänada. Sellist vaatepilti ei näe ilmselt veel tükk aega.

Riigi otsus piiras mängul osalejate arvu 100 inimeseni, mistõttu ei ole selline lahendus praegu võimalik, aga kas käis läbi ka võimalus lubada pealtvaatajaid tribüünile hajutatult?

Tahaksime seda võimalust kindlasti kasutada, kui riik piiranguid leevendab.

Lõpetuseks üks küsimus, mis võib esmapilgul tunduda pisut totter. FC Kuressaare mängib oma kodumängud jätkuvalt Saaremaal, kuigi Rahvusvaheliselt otsustati, et ajutiselt võivad meeskond treenib Tallinnas. Arvestades seda, et liigad lubada meeskondadel teha mängus viis Foto: Liisi Troska publik ei tohi niikuinii mängudele tulla ja kindvahetust. Premium liigas seda ei rakendata. Kui lad korralduslikud nõuded on seetõttu mingil suur arutelu sellele otsusele eelnes? määral leevendatud – kas ei oleks mõistlikum Jalgpalliliidus oli sel teemal pikk koosolek, kus senikaua mõnel Tallinna väljakul mängida? kõik nüansid läbi arutati, lisaks suhtlesime enne Praamisõit kätkeb ju endas haigestumise mõtlõplikku otsust ka kõigi Premium liiga klubidega. tes lisariski, isegi kui Saaremaa enam suureks Otsus oli lõpuks selline, et seda reeglit ei rakenhaiguskoldeks ei ole, samuti oleks keskkondata, kuna see reeglimuudatus on mõeldud eelnasäästlikum pikast sõidust loobuda. kõige suurtele Euroopa liigadele, kus Esmalt: kuigi publikut ja toitlustust hooaeg jäi enne lõppu pooleli ning kus praegu ei ole, siis mingis mõttes on tahetakse väga tiheda graafikuga hookorralduslik pool hoopis raskendatud aeg ära lõpetada. Meie kalender on eel– juurde on tulnud mitu uut nõudmist. mise aastaga võrreldes sarnases rütmis, Kuigi publikut staadionile veel ei lu„Kuigi publikut staadionile lihtsalt mõnevõrra nihutatud. bata, on meile tähtis, et klubid mängiveel ei lubata, on meile vad oma kogukonnas. Kuressaare puhul Mängud jätkuvad esialgu ilma pealttähtis, et klubid mängivad on tegemist ikkagi saarlaste klubiga, vaatajateta. Kui A. Le Coq Arena välja oma kogukonnas.“ kus on suur protsent saarlasi. Me ei ole arvata, on Premium liigas staadionid ju tegelikult juba aastaid lubanud klubiüldiselt sellised, kuhu saavad pealtdel kodumänge püsivalt muudes linnades mängivaatajad ka nii-öelda säästusektorisse ehk aia da – näiteks Sillamäel ei vastanud mõned aastad taha koguneda. Kas plaanite säästusektoritega tagasi kunstmuru enam kõrgliiga tingimustele, võitlema hakata? mistõttu ei mänginud nad esimeses ringis lihtsalt Kindlasti ei taha me kellegagi võitlema hakata, ühtegi kodumängu. Teises linnas mängimine lihtaga tahame koos klubidega kõikidele fännidele ja salt selle pärast, et see on lihtsam, ei ole mõeldav. klubikogukondadele kommunikeerida, et palume Kui riiklikult oleks tulnud soov, et Kuressaares kõigil staadioni vahetusse lähedusse mitte kogumänge ei toimuks, oleksime kalendri ümber teineda. Mängu võib vaadata otseülekandes, teha nud, aga Tallinnas mängimine oleks küll absoseda koos oma perega, korraldada Zoomis ühisluutselt viimane võimalus. vaatamisi või autokinosid, mida mõned klubid

72 päeva jäi Premium liiga esimese vooru lõpu ja teise vooru alguse vahele.

16

JALKA JUUNI 2020

17 päeva said Premium liiga meeskonnad enne avavooru lahinguid ühiselt treenida.

12. detsembril toimuvad praeguse kava kohaselt Premium liiga viimased kohtumised.

TAUSTAJÕUD

Maavärinatest toidumürgituseni ehk

koondiste mänedžeride tööpäevad Meie rahvuskoondiste taustajõudude hulka kuuluvad ka mänedžerid, kelle tööpõld on lai: rohkelt tuleb tegeleda eri osapooltega suhtlemisega, aga ette tuleb ka kriisiolukordi alates maavärinatest ja lennuäpardustest kuni toidumürgituseni. Oma kogemusi jagavad Even Laanemaa, Raili-Raine Ellermaa ja Ljubov Lobõševa (meeste A-koondise mänedžer Miko Pupart avas koondise tagamaid 2017. aasta oktoobrikuu Jalkas – toim.).

Tekst: Kadi Parts | Foto: Liisi Troska

N

ii täiskasvanute kui noortekoondiste juures on ametis mänedžer, kelle ametinimetus võib tunduda glamuurne, kuid tegelikkuses peitub selle taga rohkelt igapäevast paberitööd. Ligikaudu 20 aastat mänedžeri ülesandeid täitnud Raili-Raine Ellermaa ütleb oma töö kohta, et see on justkui sekretäri roll: tegeleda tuleb lennupiletite, majutuse broneerimise ja palju muuga.

Enamiku Eesti noormeeste koondiste mänedžer Ljubov Lobõševa sõnab omakorda, et töö võtmesõna on suhtlemine, mida tuleb teha nii mängijate, treenerite kui vastaste osapooltega. Vaid mõni aasta mänedžerina tegutsenud Even Laanemaa on selle töö aga sõnastanud nii: „Olen enda jaoks mõelnud, et mänedžer teeb kõike, mis jääb jalgpallimängust – palliplatsilt – väljapoole, aga samas jooksevad kõik need tegevused siiski lõpuks kokku ja mõjutavad meeskonna esitust väljakul.“

Rasked on inimesed ja kaotused

Oma tööst räägivad mänedžerid enamasti vaid häid sõnu ja kinnitavad, et teevad seda, mida armastavad. Pikema pinnimise peale leitakse siiski ka mõned raskused. Ühe võimaliku probleemina

Noormeeste U17 koondise mänedžer Even Laanemaa mullu Lõuna-Eestis peetud sõprusturniiril Tamme staadionil.

tuuakse välja teine osapool ehk inimesed, kellega töö käigus suhelda tuleb. „Eestis ei ole see probleem, aga mõnes teises riigis, kus pead suhtlema näiteks staadioni töötajate, võistkonna esindajatega vms,“ räägib Lobõševa. „Võib ette tulla inimesi, kellega on raske ühist keelt leida.“ Laanemaa kinnitab, et hea suhtlusoskus on mänedžeritöös kõige vajalikum oskus, ent seda mitte ainult võõrsil või vastastega suheldes: mõista tuleb ka mängijaid, lapsevanemaid, treenereid. „Oma koondise suhtes ütlen, et tuleb aru saada, kuidas noored mõtlevad ja mida asjadest arvavad.

Kõiki ei saa ühe puuga lüüa,“ selgitab Laanemaa.

Ta lisab, et kuigi mänedžeritöö on paljuski administratiivne, ei vähenda see võistkonnas kaasalöömist. „Sul ei saa olla teisi eesmärke, kui on võistkonnal,“ sõnab U17 koondise juures töötav Laanemaa. „Ja loomulikult ei jookse mööda külge maha, kui tead jalgpallist keskmisest rohkem!“ viskab ta nalja.

Raskustest rääkides toob Ellermaa omakorda välja olukorrad, kuhu sattuda võib. Ta selgitab, et keeruline on lahendada olukordi, mida mänedžer ära hoida ega kontrollida ei saa. „Sõitsime ühe koondisega Gibraltarile ja meie reis möödus nelja 2020 JUUNI JALKA

17

TAUSTAJÕUD

Kodune U17 baanias turniiril osaledes üle maavärina. Pöörastest lennukiga, millest igaühel oli mõni viperus,“ meeEM jäi meie juhtumistest pajatab ka Laanemaa, kes meenutab, nutab Ellermaa. „Kui viimases lennukis istusime noormeestele kuidas tema hoolealused mullu Lätis peetud turja pidime lõpuks Gibraltarile sõitma, siis moototänavu ära, niiril toidumürgituse said. „Mul olid korraga teleforid käivitusid korraks, aga seejärel läks kogu sakuid koondise taustajõudude nitoru otsas peatreener ja laste vanemad, kes olid long pimedaks. Teised inimesed lennukis vaatasid kinnitusel on kuulnud, et Lätis midagi toimub,“ räägib Laanemaa. imelikult, mida me kõik naerame, aga kogu see juba seatud „Aga kuue tunniga olid mängijad kodudes. See kõik olukord oli juba lihtsalt nii jabur.“ uued sihid ning lahenes palju paremini, kui olin lootnud.“ Peale ootamatute olukordade võib raske olla ka sama aastakäiplatsil: Laanemaa sõnul on temale kõige keerulisem gu noormeestega loodetakse vastastele alla jääda. „Ma võin tegeleda administraRiietusruum on täielikult valmis tulevikus suuri tiivse poolega ega vastuta sportlike tulemuste eest, Kui Ellermaa ja Lobõševa on mänedžeri rolli täittegusid teha. aga kui me kaotame, siis mõtlen, kas oleksin saanud nud juba aastaid, siis Laanemaa on selles töös alles Foto: Brit Maria Tael teha midagi teisiti,“ räägib Laanemaa. „Kas poistel uus poiss, kuid tema vastutusala polegi sugugi väikumises mängu eel midagi kuklas; kas ma olin kelke, sest U17 koondis oli koduseks EMiks valmistulelegi valed sokid või püksid pannud? Kas ma tegin des avalikkuse pilgu all üsna pikka aega. Laanemaa kõik õigesti? See ongi kõige raskem. Kaotamine. Ma meenutab, et liigseid pingeid ta sellega seoses ei elan seda üle, kuigi mul pole sõnaõigust kaasa räätundnud. Ta sõnab, et ilmselt oleksid pinged kerkida selles, mis väljakul toimub.“ kinud suuremaks EMi ajal, kuid enne turniiri ei Keerulistest asjadest rääkides kinnitavad nii tundnud keegi tiimist ega meeskonna taustajõuEllermaa kui Lobõševa, et mänedžeril peab olema dudest, et neilt miskit üleloomulikku oodataks. hea pingetaluvus. Lobõševa rõhutab Oma tööd selgitades räägib Laasedagi, et selle töö jaoks peab suutma nemaa, et igapäevaselt ta koonolla optimist ka siis, kui kõik on alladislastega otseselt ei suhtle, sest mäge veeremas. „Kui U23 koondisega suurema tähelepanu all olnud U17 ühel korral lennukist maha jäime, siis rahvusmeeskonnas on selleks puma võisin oma toas nutta: midagi ei huks spordipsühholoogia konsultant Even Laanemaa: tulnud sellel hetkel välja, halle juukLaur Nurkse. „Arvasin, et minuga on „Olen enda jaoks mõelnud, et seid tuli muudkui juurde. Aga teiste rohkem suhtlemist, sest teiste vamänedžer teeb kõike, mis jääb juurde minnes viskasin nalja ja sainuseklasside koondistes see ilmselt jalgpallimängust – palliplatsilt – ongi nii, aga meie koondise juures me olukorra lahendatud ning just seda peab mänedžer suutma, sest võttis selle rolli üle Laur,“ avab Laaväljapoole.“ sa vastutad terve grupi eest,“ nendib nemaa telgitaguseid. „Minu poole on Lobõševa. pöördutud, aga enamasti sportlike küsimustega, Ta lisab, et samuti peab mänedžer olema piimille ma suunan edasi. Mäletan, et kui mängisime savalt vastutustundlik, et ise otsuseid langetada ja Põhja-Iirimaa koondisega, siis neil oli kaasas player nende eest vastutada. Oma kogemustest meenutab welfare manager ehk ametiisik, kelle ülesanne oligi ta hullemate juhtude kohta seda, kuidas on lennuvastutada ainult mängijate heaolu eest: ta suhtles kitest maha jäädud ja poiste U15 koondis elas Alnendega iganädalaselt, jälgis õppimist, koduseid

18

JALKA JUUNI 2020

TAUSTAJÕUD olukordi jne. Meie veel nii kaugele pole jõudnud, aga U17 koondise juurde oleme midagi sealt üle võtnud Lauri rolli näol.“ Oma rolli näeb Laanemaa hea sõbrana: kui noortel mängumeestel on vaja mingitel vabadel teemadel nõu küsida, on Laanemaa selleks valmis. Ta selgitab, et on aidanud koondise jaoks välja töötada ka sotsiaalmeedias kasutatavaid materjale, et koondislastel oleks lihtne neid kasutada ja oma tegemisi kajastada.

U17 koondise juures töötamise on mänedžer Laanemaa jaganud enda jaoks kaheks: on kogunemised ja on mängupäevad. Tavapärase praktika järgi saab mänedžer peatreenerilt mängijate nimekirja, mille alusel saadetakse kutsed laiali nii klubidele, mängijatele kui lapsevanematele.

Laanemaa räägib, et kuigi tema koondislased on alaealised, kelle puhul tuleb iganädalaste kogunemiste juures arvesse võtta ka kooliskäimist, pole see tekitanud liiga palju lisakohustusi. „2019. aasta alguses algas meie jaoks eriti intensiivne periood, kui kohtusime mitu kuud igal nädalal,“ selgitab Laanemaa. „See oli keerulisem kui tavapärane praktika, aga ei midagi liiga hullu. Probleeme võis tekkida sellest, et noored poisid ei loe oma e-postkasti, aga lapsevanemad olid siin suureks abiks ja edastasid ise informatsiooni,“ räägib Laanemaa. Ta lisab, et kuivõrd kogunemised olid igal kolmapäeval, juhtus sedagi, et pika perioodi tõttu pidi mõni mängija kooli pärast aeg-ajalt puuduma, kuid suureks murekohaks see ei kujunenud ja kõik harjusid kogunemiste intensiivse tempoga.

Ent mänedžeride õlgadel pole ainult osapooltega suhtlemine ja koondisekutsete saatmine, on ka väljakute, busside, varustuse broneerimine. Laanemaa sõnul pööratakse U17 koondises tähelepanu ka sellele, mida mõni mängija personaalselt soovib: „Tean mängijaid juba selliselt, et oskan öelda, kas keegi tahab lõigatud sokke või mitte. See tundub väike asi, aga võtab mängijatelt ära lisaülesande, et hakata endale neid sokke lõikama. Nad saavad keskenduda ainult oma esitusele väljakul.“ Mängupäevadel on Laanemaa veelgi põhjalikum ja valmistab riietusruumi ette viimse detailini. See tähendab, et kui mõnes teises noortekoondises pannakse mängijatele riided kappidesse valmis, siis U17 riietusruumis on seintele kleebitud mängijate pildid ja nende saavutused. Samuti ei ole kapid ega istumiskohad kunagi juhuslikud. „Jälgisin mängijaid ja sain paari kuuga aru, kes kellega suhtleb ja kelle kõrval istuda tahab,“ sõnab U17 koondise mänedžer. „Taas kord – see tundub väike asi, aga mängijad ei pea riietusruumi tulles hakkama oma kohta otsima, vaid nad teavad, kus

8 liiget kuulub noormeeste U17 koondise taustajõudude hulka.

Pisaratega kommikarp ja suured võidud Mänedžeritöös tuleb ette palju ootamatuid olukordi ja raskuseid, ent samas jagub sinna ka palju rõõmu. Pikalt selles ametis olnud Ljubov Lobõševa meenutab oma kõige toredama hetkena üht noortekoondist, mis Norbert Hurda juhatusel talle armsa üllatuse tegi. „Mäletan, kuidas nad hooaja lõpus mulle suure kommikarbi kinkisid – seda ei juhtu Eestis väga tihti,“ räägib Lobõševa. „Teadsin, et nad mind armastavad ja austavad, aga oli ikkagi suur asi, et nad selle žesti tegid.

Pisarad tulid silma.“ Positiivsetest kogemustest toob Lobõševa välja sellegi, et paljude oma hoolealustega jääb ta suhtlema ka pärast seda, kui nende aeg noortekoondises otsa saab: „On tore, et on inimesi, kellega on, millest rääkida, ja kellega suhelda.“ Naistekoondise ja tüdrukute koondiste mänedžer Raili-Raine Ellermaa meenutab oma kõige toredamat elamust ajast, kui ta veel meeste A-koondise juures toimetas. „Võõrsil Serbiat 3 : 1 võita – see oli hea emotsioon,“ räägib Ellermaa. „Mäletan, et kuna kohalikel fännidel oli oma alaliiduga tüli pooleli, siis oldi meie poolt; lõime värava ja kohalikud plaksutasid meile!“ U17 koondisega tööd alustanud Even Laanemaa meenutab oma eredaimate mälestustena kaht suurt võitu. Esmalt üleolek Prantsusmaa eakaaslastest. „Kaotasime esimese mängu nende vastu 0 : 4, aga teise mängu jaoks tehti vigade parandus. Oli näha, et meie vaimne seis on muutunud, ja see, et suudeti olukorraga kohaneda, tegi sellest emotsionaalse võidu,“ räägib Laanemaa.

Teisena toob ta välja mängu, kus meie noored mullusel sõprusturniiril 3 : 2 Hispaania eakaaslased üle mängisid. „Selles mängus ei jätnud keegi endale mingit ruumi: kõik andsid endast kõik, ka mina. Tahaksin öelda, et tegin seal perfektse mängu!“ muigab Laanemaa.

ja kelle kõrval nad on. Minu ülesanne on riietusruum selliselt valmis seada. Väga palju rohkem ma nende sooritusele kaasa aidata ei saa, aga tahaksin loota, et sellest on siiski kasu olnud.“

EMi taga ei nuteta

Kodusest EMist rääkides nendib Laanemaa, et teade turniiri ärajäämise kohta ei tulnud talle uudisena, sest kõik märgid viitasid sellele. Ta tunnistab, et loomulikult läks meel korra kurvaks, kuid kinnituse saabumise päeval peeti meeskonna ja taustajõududega koosolek ja otsustati keskenduda uutele sihtidele. „Meil ei olnud kedagi süüdistada ega midagi teha selles olukorras,“ meenutab Laanemaa. „Samal hetkel hakkasime tulevikku vaatama.“ Ta lisab, et tema sisetunne on tugev selle suhtes, et meie U17 – nüüdseks juba U18 koondis – pole oma täielikku potentsiaali saanud realiseerida: „Meil on midagi suurt veel saavutada. Palju tööd on tehtud ja oleme võimelised seda realiseerima.“

4

8

eri koondiste mänedžeri on hetkel EJLis ametis.

võitu teenis mullu meie U17 koondis, mis valmistus koduseks EMiks.

2020 JUUNI JALKA

19

NOORED

Eesti noortejalgpalli mitu nägu. Kelle suund on õige, kes põrub?

Viimastel kuudel on Eesti noortejalgpall saanud meeldivalt palju tähelepanu. Kuid see on keskendunud U17 koondise EM-finaalturniiriks valmistumisele ja hiljem suurest võimalusest ilmajäämisele.

Tekst: Andres Vaher

I

gapäevased mured ja rõõmud on järgmisi vutipõlvkondi kasvatades tegelikult mõistagi märksa laiemad ja sügavamad. Kui kvaliteetset tööd teevad meie tipp- ja noorteklubid? Kus saaks kaasa aidata alaliit? Ja nii edasi ja nii edasi.

Arutlegem ja lisagem kohe, et samale teemaringile on pühendatud ka sellele loole järgnev autorikolumn.

Legion ja Nõmme United rõhuvad kvaliteedile ja tulemusele

Viimastel aastatel on noorte meistrivõistlustel ilmnenud järjest selgemalt, et „kasvatajaklubid“ tõstavad aina jõulisemalt pead, Premium liiga

20

JALKA JUUNI 2020

Milline on kõige parem tee noorte arendamiseks?

Foto: Lembit Peegel

tipud aga liiguvad vastupidises suunas. Viskame kasvõi pilgu vahetult enne koroonapausi pooleli jäänud U19 talvise eliitliiga tabelisse: Tallinna Legionil ja Nõmme Unitedil kolm ja kaks võitu kolmest mängust, FC Floral ja FCI Levadial kaks kaotust kahest, Nõmme Kaljul võit (Flora üle) ja kaotus. Seejuures nüpeldas Legion Levadiat koguni 10 : 0. „Mina ei ole see, kes ütleks, et ühed teevad midagi õigesti ja teised valesti. Ebakorrektne oleks ka teistele midagi soovitada. Igaühel on õigus valida oma tee,“ lausub 22 aastat Legionis (ja selle eelkäijas TJKs) noori vutipoisse kantseldanud Mihhail Artjuhhov. „Ma ei tea, võibolla läheb teatud klubides kogu aur esindusmeeskonnale ja järelkasvule ei omistata piisavalt tähelepanu. Kuid ühes olen täiesti kindel: kõik algab treeneri pühendumusest, huvist ja motiveeritusest.“ Nii Artjuhhov kui Nõmme Unitedi noortetöö juht ja esindusmeeskonna peatreener Martin Klasen tunnevad rõõmu, et kõne all olnud 2003. aastal sündinute

NOORED seas on nende poisid saanud maha pidada loendamatu hulga tuliseid duelle. Kuid... „Muidugi oleks sääraseid mänge vaja palju rohkem,“ tõdeb Klasen. „Vaadates maailmas ringi näeme, et suurema finantsvõimekuse ja valikuga klubid on üldiselt tegijad ka noorteliigades. Meil avanev pilt on teistsugune. Võin isiklikult meistritiitlite üle küll rõõmu tunda, aga suures plaanis on säärane tendents minu hinnangul muret tekitav.“ „Olen treener-diktaator. Väga nõudlik.

Meil on selged eesmärgid: alates 12. eluaastast tahame võita ja saada mängust naudingu.

Teame kõik, et mõlema sihi täitmiseks on vaja teha palju tööd. Mõni võibolla arvab, et kogu meie filosoofia on ehitatud sellele, et paks Artjuhhov tuleb, karjub enne mängu poistele: „Davai!“ ja varsti ongi viis palli vastase võrgus. Tegelikult ei ole muud saladust, kui et annan iga päev neile poistele väga palju energiat ja nad võtavad selle vastu,“ selgitab ka nüüdses U18 koondises abitreeneri kohuseid täitev kogenud noortetreener.

Klasen tegutseb klubitegevuste kõrvalt U19 koondise peatreenerina ja toob seal kogetust otsekohese näite. „Rõhutan: räägime ju sisuliselt täisealistest ning juba Premium, esiliiga või esiliiga B tasemel mängijatest. Reaalsus on see, et nad tulevad väga erinevatest taustsüsteemidest ja harjumused on väga erinevad. Paraku ilmneb sageli, et neile ei esitata klubides igapäevaselt piisavalt suuri nõudmisi. Olgu siis põhjuseks kool, väsimus, mõni argimure või midagi muud. Aga kui mängija saab treeningul hakkama 50%-ga, kuidas on võimalik, et jõuame lähemale märksa suurema valiku ja kõrgema kvaliteediga tippriikidele? Minu loogika ütleb, et mahajäämus hoopis kasvab,“ ei arva Klasen, et olukorraga leppimine või selle ilustamine arengut tooks.

Uue näoga Flora viisaastaku plaan

Martin Klasen.

Foto: Lembit Peegel

Mihhail Artjuhhov.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

noortetöö osakonnas üheksa inimest, kes ühel või teisel moel protsesside juhtimisega seotud. Pluss treenerid.“ Trasberg kirjeldab vundamendi järkjärgulist ladumist: esmalt info kogumine ja mõtestamine, mida ja kuidas teha, seejärel oma organisatsiooni kultuuri, treeningumudeli ja mänguplaani loomine. Mõistagi mahub kirjeldatud protsessi väga palju väikeseid, aga olulisi osiseid. „Suurim muutus toimus tänavu.

Klubi juhtkond on hakanud aja jooksul noortetöö olulisust ja väärtust väga kõrgelt hindama, mis tagas nii eelarve kui sisu poolest senisest suuremad võimalused. Meil on lisaks minule ametis noortetöö administraator, neli metoodikajuhti, kehalise ettevalmistuse treener, videoanalüütik ja füsioterapeut,“ räägib Trasberg.

Mis peitub aga suurenenud numbrite taga? „Teame, et midagi ei juhtu üleöö. Tahame töö esimesi vilju näha viie aasta pärast.

See peab väljenduma oma kasvandike järjest suuremas esindusmeeskonda ja samuti noortekoondistesse jõudmises,“ sõnastab Trasberg eesmärgi. „Kogu tegevuse peamine mõte on juhuslikkust võimalikult palju välja juurida ja oma kasvandike väärtust kvaliteetse treeningprotsessi kaudu selgelt tõsta.“ Ta lisab: „Oleme tee mistahes noortegrupist esindusse täpselt läbi mõelnud ja ära kirjeldanud. Loonud vastavalt sellele õppekava ja juurutanud sarnased põhimõtted. Kui varem oli iga grupp oma treeneri nägu, siis nüüd sammuvad kõik ühte jalga. Kasvatame oma nägemuse järgi kindlat tüüpi mängijaid. Oleme koos treeneritega välja töötanud treeningumudeli ning metoodikajuhtidega selge tegevusplaani, kus treener saab rohkem keskenduda treeningute läbiviimisele ja see omakorda tõstab meie üldist noortetöö kvaliteeti.”

Meesteliiga viimase kümnendi selKalju loob filosoofiat, ge valitsejatrio liikmed Flora, Kalju Levadia otsib kaadreid MIHHAIL ARTJUHHOV: ja Levadia (viimase kaheksa aasta 24 Ka Nõmme Kaljus on ses vallas toi„Mõni võibolla arvab, et kogu medalist on mujale läinud vaid kolm) munud muutused: alates tänavusest liiguvad noori kasvatades üsna eriasus mängijaameti kõrval klubi suumeie filosoofia on ehitatud nevaid radu. sellele, et paks Artjuhhov tuleb, najuhi kohuseid täitma ekskoondis„Kuni 2018. aastani töötas Floras lane Mikk Reintam. karjub enne mängu poistele: poole kohaga noortetöö juht. Kuna „Laiema strateegia otsustab noor„Davai!“ ja varsti ongi viis palli tal ei olnud võimalik täielikult pütekomisjon üheskoos, minu igapäehenduda, vajas klubi suure hulga vane töö hõlmab paljuski suhtlust vastase võrgus.“ treenerite ja treeninggruppide juutreeneritega ja nende abistamist,“ res täiskohaga töötajat. Alates päevast, kui rolselgitab ka Soomes, Tšehhis ja Šotimaal profijalgli asusin, oli võimalus rohkem energiat suunata palli mänginud Reintam. „Töötame parasjagu välsüsteemsele ja läbimõeldud tegevusele,“ sõnastab ja klubi üldist filosoofiat, mis lähtub niinimetatud veidi üle kahe aasta Eesti meisterklubi noorteBelgia mudelist ja hakkab maast madalast kehtima tööd vedanud Taavi Trasberg. „Tänaseks on meil kõikidele noortegruppidele. Eesmärk on kasvatada 2020 JUUNI JALKA

21

NOORED järeleaitamist. Tegeleme sellega, otsingud käivad – me ei soovi kedagi värvata kiirustades, vaid soovime leida inimese, kellega saaks vähemalt kolm aastat rahulikult koos minna.“ Hohlov-Simson kummutab oletuse, justkui huvitaks Levadia kõrgemat juhtkonda üksnes esinduse käekäik. „Saan aru küll, et pead silmas Viktor Levadat,“ viitab ta klubi asutajale, omanikule ja presidendile. „Muidugi jälgib tema esmajoones esindust ja tahab, et oleksime igal aastal meistrid. Aga see ei tähenda, et klubi ei mõtleks oma järelkasvule. Igapäevase töö peavad ikka ära tegema need, kes on igapäevaselt klubis tööl. Mina isiklikult ei kujuta meie oma kasvandiku esindusse jõudmisest suuremat rõõmu ette. See on nagu unistus. Aga me ei jõua selleni, kui läheme, käsi pikalt, Viktori juurde ja teatame: anna raha! Ise on vaja vaeva näha.“

Florasse? Välismaale? Või mujale?

Klasen tervitab alaliidu ideed palgata noortetöö koordinaator, kes asub koostöös klubidega erinevatele murekohtadele lahendusi otsima. „Inimene, kes käiks pidevalt klubides, aitaks treenereid, jälgiks koondisi ja haldaks tervikpilti, oleks äärmiselt teretulnud. Ma ei arva, et ta peaks olema tingimata välismaalane. Ka välismaa klubivõimalikult palju mängijaid, kes jõuaks meie esinRauno de kogemusega eestlane annaks vajaliku efekti,“ dusmeeskonda ja oleks teistele Euroopa klubidele Sappinen on usub Klasen. (EJLi presidendi Aivar Pohlaku kirFlora praeguses köitvad müügiartiklid. Minu ja terve klubi ülesanne jeldust kõnealuse projekti hetkeseisu kohta loe põhimeeskonnas on teha nende sammude astumine lihtsamaks, tukõrvalloost.) üks väheseid, lemuslikumaks ja läbimõeldumaks.“ Kindlasti on huvitav jälgida, millistesse klubikes on klubis Kalju duubel madistab alles kodusel kolmanpallinud lapsest desse Legioni ja Nõmme Unitedi parimad pojad dal liigatasandil – ehk nabanöör asub esinduse peale. tulevikus siirduvad. Seni on mõlema peamine Foto: Brit Maria Tael nõutavast tasemest väga kaugel –, kuid Reintam „partner“ olnud FC Flora, kuid kummagi esin/ Soccernet.ee selles ülemäära suurt probleemi ei näe. „Jah, muidusmeeskonna areng – Legion debüteerib tänavu dugi oleks parem, kui Kalju II mängiks esiliigas, Premium ja United esiliigas – võib tuua muutuse. mitte esiliiga B-s. Samas on positiivne, et seal „Palju sõltub meie meeskonna käekäigust. saavad nad harjuda domineeriva mängustiiliga.

Eesmärk on tõusta Premium liigas esiviisikusse.

Duubli puhul pole esmatähtis tulemus, vaid män16–17aastastega ei ole see reaalne. Samas soovigijate areng.“ me noortele pakkuda aina paremaid väljundeid.

Viis eelmist Premium liiga hooKoostöö Floraga kindlasti jätkub, aega hõbedaga lõpetanud Levadia aga võimalik, et senisest väiksemas maadleb samaaegu sootuks äraspimahus,“ mõtiskleb Maksim Gussedises olukorras. Kui veel mullu oli vi, German Šleini, Vladislav Kreida nende jalgpallikoolis ametis kaks ja Erik Sorga järjepanu Eesti meisTAAVI TRASBERG: meest – spordidirektor Vladimir terklubisse läkitanud Artjuhhov. „Kui varem oli iga grupp Voskoboinikov ja tegevjuht Indrek „Seni on meilt mindud enamasti Petersoo –, siis nüüd pole enam oma treeneri nägu, siis nüüd Flora duublisse. Nüüd mängime ise mitte ühtegi. Voskoboinikov kolis samal liigatasemel ja tahaks arvata, sammuvad kõik ühte jalga.

FC Infoneti palgale, Petersoo jätkab Kasvatame oma nägemuse järgi et meie loodud treeningukeskkond vaid Levadia pressiesindajana. ja kõik muu tekitab olukorra, kus kindlat tüüpi mängijaid.“ „Kumbki neist polnud konkreetastutakse samm otse Eesti tippklusele kohale päris õige inimene. Vosbide esindusvõistkondadesse. Aga koboinikov on ideaalne noortetreener, aga mitte ma ei salga: meie tegelik soov on järjest enam juht ja liider,“ sõnab Levadia tegevdirektor Sergei saata mängijaid otse välismaale,“ lausub Klasen.

Hohlov-Simson. „Tunnistan ausalt: meil ei ole Need sõnad ei ole laest võetud: kahel viimasel ses vallas praegu kõik kaugeltki parimas korras. hooajal on Nõmme United läkitanud Karl Jakob Noortesse puutuvad kaadrid ja treeningutöö vaHeina Londoni Arsenali ja Oliver Jürgensi Itaajavad reformimist. Kvantiteeti on, kvaliteet vajab liasse.

22

JALKA JUUNI 2020

NOORED

Aivar Pohlak: noortetöö juhtimise projekt võib aasta võrra lükkuda Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak annab hinnangu Eesti noortejalgpalli valuküsimustele ja ülevaate tulevikusuundadest.

Nõmme United mullu kahe peale vaid ühe kolmanda koha. Ja kui mingit viimase aja muutust noortetöös mainida, siis peast öeldes on kolme kõige suurema noorte hulgaga klubi – Tallinna Kalevi, Tartu Tammeka ja FC Flora – noortetöö taseme tõstmiseks viimastel aastatel palju tehtud ja näiteks U16 liigas olidki nemad hooajal 2019 kolm esimest. Positiivsete arengute poolelt noortetöös mainiksin veel ära Tabasalu JK ja FC Tallinna. Mõistagi on Legion ja Nõmme United teistele head teenäitajad ja seadnud lati, mille järgi joonduda, meeldivalt kõrgele.

Milliseks hindad Eesti noortejalgpalli üldist hetkeseisu, kui võtta aluseks eelkõige klubide tegevus, mitte koondise tulemused?

Foto: Jana Pipar Hindan keskpäraseks. Rahvusvahelises jalgpallis on konkurents meeletu ja seal läbiKaua aega tagasi, kui tegutsesid veel ka FC Flora prelöömiseks peab oluliselt tõusma nii meie noortetöö üldine kvaliteet – pean silmas kasutatavat metoodikat sidendina, väljendasid korduvalt uskumust, et noorteklasja nõudmisi tehtavale treeningutööle –, mängijate perso- sis pole tulemus olulisim. Kas oled praegu samal seisukonaalne motiveeritus ja sihikindlus (mõtlen mängijate endi hal või seda mingil viisil korrigeerinud? lisatreeninguid ja tippsportlaseks saamiseks vajalikke Olen endiselt seisukohal, et iga hinna eest tulemusele eluviise) kui ka treenerite tase. Samas on noortetöö tule- mängimine ei ole noorteklassis mõistlik ega taga mängijamuslikkus pikemas ajalõikes paranemas – kui hiljuti aru- te arengut. Tõsi, selliseid võistkondi jääb noortevõistlustel tasime, millise vanuseklassi jaoks võiks toimuda nii-öelda järjest vähemaks. Samuti olen alati olnud seda meelt, et asendusfinaalturniir ärajäänud U17 asemel, siis oli tehnili- noorteklassis tuleb teha tulemust läbi mängijate ja mänse osakonna vastus, et suurt vahet ei ole. Kui aastaid taga- gu arendamise treeninguprotsessis. Selline tendents ongi si U17 EM-finaalturniiri korraldamist taotlesime, oli 2003. praegu valdav. sünniaasta õigupoolest ainuke võimalus.

Kas trend, kus Eesti meeste liigajalgpall aina nooreneb igal Veidi vähem kui aasta tagasi, Martin Reimi ametist taandu- tasandil (värske uuringu kohaselt on Premium liiga U21 mise pressikonverentsil ütlesid, et alaliit pole rahul klubi- mängijate kasutamise poolest maailma neljas liiga), on des tehtava noortetööga. Milles see väljendub ja kas vahe- õige või näed siin ka ohukohti?

Arvestades meie riigi ja rahva suurust ning meie rolli jalgpealne aeg on toonud muutusi?

Pidasin silmas hästi organiseeritud ja tasemele orien- pallimaastikul on noor liiga Eesti jaoks ainumõeldav. Mõisteeritud noortetöö vähesust. Samas liigub kõik edasi tagi ei saa see noorenemine olla lõputu, aga kohe kindlasti samm-sammult ja on küllap loomulik, et kõigepealt peab ei ole meie noorus kriitiline – mõeldes kasvõi Amsterdami tekkima kvantiteet ehk mingi kogus harrastajaid, mille pea- Ajaxi peale. Noortetöö taseme tõus tähendab muu hulgas le on võimalik ehitada kvaliteet ehk tõsine sportlik tase. seda, et iga järgmine aastakäik on eelmisest parem, mis Kõik see omakorda eeldab toimivate klubide olemasolu. tähendab, et järjest rohkem noori tuleb esindusvõistkondaKusjuures just see viimane on kõige keerulisemalt saavu- desse ja tõrjub sealt vanemad välja. Loomulikult ei saa ega tatav ja tekitanud suurima rahulolematuse. Tõsi, kriisiajal tohi see protsess käia kriitikavabalt ja iseenesest. oleme suhelnud tavatult palju riiklike spordistruktuuride ja teiste alaliitudega ning sellel foonil näib meie olukord Mis seisus on jalgpalliliidu plaan värvata noortetöö koorparem või isegi oluliselt parem kui sisevaates. Vähemalt dinaator? Millised oleksid tema ülesanded ja kas ta peaks selle nurga alt, et meie klubid on oluliselt terviklikumad ja pigem olema välismaalane või eestlane? meenutavad jätkusuutliku potentsiaaliga ettevõtmisi. See- Korraldasime rahvusvahelise konkursi, aga selle kaudu juures eksisteerib tuntav plaan ehitada üles süsteemsuse- sobivat inimest ei leidnud ja oleme praegu pigem seisukole toetuv edukus – muus spordis põhineb edukus pigem hal, et tuleme projekti juhtimisega ise toime. Rõhk oleks entusiastide tegevusel. Igaks juhuks lisan, et ma ei soovi ju klubide jaoks põhikohaga noortetööd juhtivate inimeste palkamisel ja nende tegevuse koordineerimisel jalgpallisiin kedagi kritiseerida, vaid lihtsalt kirjeldan olukorda.

Muutuste loetlemiseks on vaadeldav ajalõik samas liiga liidu poolt. See olekski kõnealuse noortetöö koordinaatori peamine ülesanne – tõsta klubides tehtava noortetöö lühike. taset. Algne plaan oli käivitada noortetöö juhtide projekt Millega seletada eelkõige noortetööle pühendunud klubide Premium liiga klubide jaoks aastast 2021 ja esiliiga klubide – ennekõike JK Legioni ja Nõmme Unitedi – aina suure- jaoks aastast 2022. Aga enne kui selle teema juurde tagasi nevat ülemvõimu Eesti noorte meistrivõistlustel? Kas pead tuleme, on vaja kriisi lõppedes raha üle lugeda. Ei välista, et peame projekti ühe aasta võrra edasi lükkama. seda normaalseks nähtuseks või pigem anomaaliaks?

Oleme optimistlikud ja tõmbame selle projekti käivitaKirjeldaksin Legioni ja Nõmme Unitedit kui entusiaste, kelle eesmärk ongi olnud väga hea noortetöö tegemine ja misel paralleeli kogukonnajuhtidega, kus Premium liiga noorteklassis edukas olemine. Nende klubide ülesehita- publikunumbrid hakkasid süsteemselt kasvama alles pämine ongi käinud noortetöö kaudu. Kasvava ülemvõimu rast täiskohaga kogukonnajuhtide palkamist klubidesse ja osas ma ei ole nõus – U14, U15 ja U16 liigas said Legion ja nende tegevuse koordineerimist jalgpalliliidu poolt.

2020 JUUNI JALKA

23

KOLUMN

Aleksandr Šapovalov oli üks nendest mängijatest, kes suutis kuus aastat tagasi TJK Legioni noortevõistkonna ridades Gothia Cupi võita. Nüüdseks on ta noortekoondiste üks potentsiaalikamaid ründajaid – siin vaatab ta, kuidas läheb võrku võiduvärav Hispaania U17 koondise vastu.

Mugavustsoonist välja!

Uute ja uhkete võitude järele Poole aasta eest, vahetult enne meie koondise 0 : 5 kaotust Hollandis, tõi Eesti koondise endine peatreener Jelle Goes Amsterdam ArenA-l siinkirjutaja vahendusel Postimehe jalgpallisõpradest lugejateni mitu tähendusrikast mõtet.

Tekst: Andres Vaher | Foto: Liisi Troska ^ „Hollandi klubid nõuavad mängijatelt, aga eelkõige treeneritelt aina rohkem. Kuidas teie tippklubid treenivad ja milline on nende mängufilosoofia? Kui palju ja süvenenult nad noortega tegelevad? Mis tasemel on treenerid? Milline on nende töö kvantiteet ja kvaliteet? Kas andekatele noortele kulutatakse lisaaega?“ ^ „Saan rääkida oma kogemusest ja Hollandi selgest rõhuasetusest: võtmesõna on lisatöö talendiga. Koos spetsialistiga, mitte üksi. Ilma selleta kaugele ei jõua. Paljudes klubides on igal noorel arenguks eriprogramm. Ülevaade on ka nende magamisest, toitumisest ja sellestki, kas vaba aega veedetakse „FIFA“ või mõne muu videomängu seltsis.“ ^ „Kõige tähtsam on treenerite tase ja noortele osutatav tähelepanu. Ma ei tea, kas olete ses vallas liikunud muule maailmale lähemale või jäänud kaugemale. Kindlasti tuleb osata olla äärmiselt enesekriitiline.“

24

JALKA JUUNI 2020

Goes on noortetöö vallas vaieldamatult tunnustatud ja palju näinud ekspert. Olnud Hollandi alaliidus tehniline direktor ja noortekoondiste treener, tegutsenud nii kodu (PSV, praegu Utrecht) kui välismaa (Moskva CSKA) tippklubides. Kahtlemata ei pea me kedagi alandlikult kummardama või ühtegi muud süsteemi pimedalt kopeerima, kuid säärane välispilk peaks andma vähemalt veidi mõtteainet.

Ehk: kus me siis õigupoolest omadega asume?

Aina noorenev elukutseliste liiga

Tulemus on spordis tõe esimene kriteerium ja jääb selleks. Aga ma ei keskendu siinkohal võrdlusele, kuidas on meie noortekoondistel aegade lõikes rahvusvahelisel tandril läinud. Seda on juba tehtud ja piisab kokkuvõttest: läheb paremaks, aga võiks minna veel palju paremini.

Püüaks veidi süüvida tulemuste taha. Sellesse, mis eelneb ja toob tulemuse. Või ei too. Ehk põhjuste valikusse (see tähendab väikesesse osasse). Need kirjaread annavad parema ühispildi, kui neid lugeda komplektis eelmise artikliga, kus kodused vastutajad olukorrale riigis asjatundliku hinnangu annavad.

Eks me kõik ju tea, et noored on meie tuleviku väetis. Ent väetise külvamine on märksa keerulisem tegevus kui profimeeskonna koostamine, ülalpidamine ja tulemuse nõudmine. Iseäranis keeruliseks läheb, kui piiratud ressursside tingimustes tuleb sisuliselt teenida kaht jumalat – ehk vutikeeli esindusmeeskonda ja noortesüsteemi.

KOLUMN Eesti klubid on siin valinud paljuski erineva tee. Kes panustab järelkasvu rohkem, kes vähem; kes räägib pildi tegelikkusest ilusamaks (ehk petab sisuliselt iseennast); kes on majaehitusel alles vundamendi juures ja ootab õige teeotsa valimisega.

Et tervikpilt kokku joonistuks, lisame kaks kõnekat fakti. Esiteks: kõik kolm meie tippliigat (Premium, esiliiga ja esiliiga B) noorenevad suurel kiirusel. Teiseks: jalgpalliliidu prioriteet number üks on viimastel aastatel Premium liiga täisprofessionaalseks muutmine, milleni tänavusest ka jõuti. Siit loogiline küsimus: kas meie klubide järelkasv on professionaalsust eeldaval aina paremal tasemel või on tegemist pelgalt forsseerimisega?

Meetme põhjus on selge: hoida jalgpallureid jalgpalli juures, vanusest sõltumata. „Jalgpall ei ole Eesti kultuuriruumis kahjuks a ja o seisuses. See kajastub liiga prestiižis ja mõistagi ka palkades – kaugeltki mitte ainult mängijate omades. Näiteid, kus pole võimalik peret ära toita, kuuleb pidevalt.

Innustavaid edulugusid, kus Eestist minnakse headesse liigadesse ja klubidesse, on vähe,“ sõnastab Eesti U19 koondise ja Nõmme Unitedi peatreener Martin Klasen murekoha.

Maailma noored jalgpalliliigad Veebilehekülg Football Observatory vaatles eelmise hooaja põhjal kõikide maailma kõrgliigade vanuselist koosseisu. Nimelt arvutati välja, mitu protsenti mänguajast veetsid platsil U21 vanuseklassi mängijad. Eesti Premium liiga hõivas tabelis neljanda koha (jagades seda Lätiga), samuti Tallinna Kalev klubide võrdluses.

MEISTRILIIGAD Slovakkia 29,0% Uus-Meremaa 28,8% Iirimaa 28,8% EESTI 28,6% Läti 28,6% Holland 27,9% Jamaica 27,3% Moldova 27,2% Montenegro 26,7% Singapur 25,9% 19. Soome 36. Prantsusmaa 44. Leedu 66. Saksamaa 74. Inglismaa 76. Itaalia 79. Hispaania

19,4% 15,0% 13,5% 9,8% 8,5% 7,7% 7,0%

landil, Prantsusmaal, Rootsil ja Hispaanial. Jah, tean, ühegi võidu eest ei jagatud punkte. Aga ikkagi. Maast madalast geenidesse süstitud võidutahe, -oskus ja -harjumus annab märksa rohkem kui järjekordne nukker tõdemus „nad on suuremad ja rikkamad, peame kaotusega leppima ja edasi töötama“, mida võib näiteks Eesti klubide eurosarjamängude järel ikka ja jälle kuulda.

Ennustan: pikas jooksus on võitjad need, kes endile puudujääke selgelt tunnistavad, vabanevad rusuvast mõttestambist „laste pearahaga saab ju ka esindusmeeskonda ülal pidada“ ning investeerivad treenerite ja treeningute kvaliteeti. Ehk tahavad liikuda akadeemia mudeli poole. Ühtlasi peaks vähenema juhtumid, kus suure klubi president on üksnes raha annetav ja treenereid vahetav kõrvaltvaataja. Ta peaks olema süsteemi juht, ideoloog ja ka vastutaja – isegi juhul, kui igapäevase töö teeb ära klubi kontor.

Koondised vajavad rahvusvahelisi mänge

U17 koondise eriprojekt on näidanud, et suudame küll. Jah, selle vanuse keskmine tase on Eesti oludes tavatult hea. Aga külvatud ususeemet – kui panustame, tegevused läbi mõtestame, kedagi ei karda ja Leppida või minna läbi seina? väga tahame, siis oleme võimelised ka üle Jõuame klubide, treenerite ja mängijate oma varju hüppama – ei võta see ju ometi. mentaliteedini. Juba veerand sajandit Paraku võib meie noortekoondiste KLUBID on vaieldud, kui oluline on noorteklasühtse vereringe korraldamises täheldada Wellington Phoenix sides tulemus. Kõneldud heade inimespigem liiga palju mugavustsoonis kümb(Uus-Meremaa) 93,3% te kasvatamisest, reaalsustajust, kuldse lemist kui ambitsioonikust. Reaalsele pinYoung Lions (Singapur) 81,1% kesktee leidmisest ja muust säärasest. gutamisele eelistatakse pigem lihtsamaid UC Dublin (Iirimaa) 78,0% Mart Poom ja Ragnar Klavan ei jõudnud lahendusi.

Paljud riigid – teiste hulgas Tallinna Kalev 73,1% Inglismaale, sest olid realistid. Vastupidi. näiteks Läti ja Leedu – saadavad sageli Riia Metta/LU (Läti) 61,3% Nad olid iga päev valmis eirama reaalsust. koondisi, vahel kasvõi piirkondlikke, rahNordsjælland (Taani) 58,5% Minema läbi seina. Ja nad läksidki. vusvahelistele turniiridele. Mõistetakse, Tallinna Legioni 2003 sündinud poiet kokkupuude maailmaga arendab alati Viljandi Tulevik 52,2% sid võitsid kuue aasta eest maailma rohkem kui omas mahlas praadimine.

Kuressaare 37,5% suurima jalgpalliturniiri Gothia Cup. Põhja-Iirimaal juurutati aastaid taTartu Tammeka 33,4% „Nad oskasid juba 11aastastena võita. gasi süsteem, kus noortekoondised Paide Linnameeskond 31,0% Olime nii kasvanud ja kasvasime samakäisid kindlal perioodil iga nädal kolm Tallinna FC Flora 28,9% moodi ka edasi. Kui me kõik seal kalkorda koos.

Treeningmängudest, võistNarva Trans 13,7% listasime ja suuremate riikide klubide lustest ja reisidest rääkimata. Alaliit Nõmme Kalju 6,4% esindajad õnne soovisid... See tunne on andis lihtsalt konkreetse korralduse ja Tallinna FCI Levadia 5,1% meid kõik need aastad saatnud. Pole nii oli.

Meil on taustalt kuulda, kuidas Maardu Linnameeskond 4,5% küsimustki, kas taolised võidud innusklubid vahel kulmu kortsutavad, kui tavad poisse jalgpallile pühenduma või noormängijate laviin peab koondisse trennist lahkuma.“ minema. Jah, Põhja-Iirimaal on klubide Nii rääkis Mihhail Artjuhhov, vaat et elupõline süsteem ja ka vahemaad meist erinevad, aga siisLegioni noortetreener. Praeguseks on peaaegu ki: eesmärgi nimel asuti tegutsema. pool tollest Legioni koosseisust jõudnud Eesti Ehk summa summarum: rohkem auahnust, 2003 koondisse. Nad tegid koos teiste klubide kastist välja mõtlemist, julgust ja teotahet! Nii eakaaslastega eelmisel aastal selja prügiseks Holklubidele kui jalgpalliliidule.

2020 JUUNI JALKA

25

LUGEJA KÜSIB Henri Järvelaid mullu U21 koondise eest Bulgaaria vastu mängimas.

Foto: Lembit Peegel

Eelmisel hooajal Floraga Eesti meistriks tulnud Henri Järvelaid (21) peab tiitlit üheks oma karjääri tipphetkeks, kuid hindab samaväärseks sedagi, et nooremana tundis tema vastu huvi Tottenham Hotspur. Inglismaal Vanilli hüüdnime kandnud eestlane tunnistab, et ta ei suuda telerist tippjalgpalli vaadata, sest see tekitab rõveda tunde: teistele kaasaelamise asemel tahaks ta ise trenni teha ja kaugemale jõuda.

Tottenhamikogemusega

Henri Järvelaid: mul tekib tippjalgpalli vaadates rõve tunne 26

JALKA JUUNI 2020

LUGEJA KÜSIB

M

Kuidas liikusid Nõmme Unitedist illine oli su esimene kokkuFlorasse? (Ingmar, Tallinn) puude jalgpalliga? Mis sind Henri Järvelaid See oli päris pingeline aeg. Olin toona lõselle spordiala juures võlus? petamas põhikooli ja mul oli olemas pak(@sandersimpson20) Sünniaeg: 11.12.1998 Koduklubi: FC Flora kumine Inglismaalt Birmingham Cityst.

Esimene kokkupuude oli nii noorelt, et Varasemad klubid: Nõmme Oli umbes kuu aega väga tõsist mõtlemist, ma ilmselt ei mäletagi seda. Elasin väiUnited, Tartu Tammeka mida edasi teha. Kuna olin pool 9. klassist kesena Männiku staadionist 100 meetri Koondisekarjäär: U17 9/1, U18 ära käinud, siis ei olnud vanemate jaoks kaugusel ja käisin perega seal tihti jaluta1/0, U19 18/1, U21 15/0, U23 1/0 väga aktsepteeritav variant, et jätan kooli mas juba siis, kui kärus olin. Võib juhtuda, pooleli ja torman Inglismaale. Arutasime et tegin oma esimesed sammudki staaasja Mart Poomi, agentide ja teistega ning dionil. Aga esimene kokkupuude, mida otsustasime Flora kasuks, et saaksin kooli Eestis ära mäletan, oli see, et olin viie-kuueaastane ja mulle lõpetada. Minu jaoks oli see toona Inglismaa kõrval ei meeldinud mu toonane treener. Priit Tomingas variant b, aga kui juba jäin Eestisse, oli Flora kõige võttis mu siis oma trenni, kus käisid 1993.–1996. õigem valik. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga, aga sünniaastaga poisid, mina olen aga 1998. aastal siis keskendusin jalgpallile ja gümnaasiumi tegin sündinud. Ei ütleks, et mängisin vanematega kui ära ainult paberi pärast. Vanemad tahtsid, et kesvõrdsetega, aga sain hakkama; sellist mälestust kenduksin rohkem koolile, aga mulle on terve elu pole, et keegi oleks öelnud, et viige see mähkmetes mentoriks olnud mu onu, kes ütles, et saad korraga vend siit minema. Mis mind võlus – alguses ilmselt teenida vaid üht jumalat, ja nii ma tegingi. Kui tagasi rutiin. Väikesest peale sai trennis käidud ja see jäi vaatan, siis mingitel hetkedel olen Birminghamist sisse. Käisin enamasti üksinda peale löömas, nii et loobumise otsust kahetsenud: näiteks kui Flora lõpuks hakkas meeldima väravasse löömine ning esindustiimis kohe jalga maha ei saanud, siis mõtvõitudest ja väravatest rõõmutundmine. lesin, miks toona nii valisin. Olen hiljem perega ka arutanud, et kui niikuinii jalgpalli valisin, siis miks ei Meenuta oma testimist Tottenhamis: mis on teinud ma seda juba 9. klassis, aga ju sai selle otsumeelde jäänud, kuidas suhtusid teised mängijad sega tippujõudmiseks pikem tee valitud. sinusse kui eestlasesse jne? (Priit, Pärnu) Mul on veidi kahju, et mu esimene testimine oli Mida mäletad sellest ajast, kui esimest korda kohe maailma tippklubi juures ja ma ei saanud noortekoondises mängisid? (Kaarel, Võru) ennast nii-öelda soojaks testida mõnes väikMäletan, et oli talenditreening vanal Sportland semas klubis. Läksin Tottenhami ja seal oli just Arenal ja toona oli nii, et noortekoondivalminud uus võimas klubihoone ning sed said A-koondise vanad riided. Kuna kogu kompleks oli väga korralik: 13 muvanasti olid mängijad suuremad, olid ruväljakut, seitse-kaheksa kunstmurukõik riided L- või XL-suuruses; ainult väljakut, millest osa oli altküttega, lisaks Martin Reimi riided olid S-suuruses ja suured basseinid, jõusaalid jne. Tegin ESIMESED SAMMUD kõik proovisid neid endale saada. Kes seal trenni endast vanematega ja minu NOORTEKOONDISES: neist ilma jäi, leppis suuremate riietegrupis oli näiteks Harry Winks, kes on ga ja nii me seal väljakul ringi vurasime praegu Tottenhami põhiline keskpool„Nii me seal väljakul ringi nagu muhvid. Hea, et keegi suurema kaitsja. Mind võeti vastu üsna sõbralivurasime nagu muhvid.“ tuulega õhku ei tõusnud. kult, sain endale seal kohe hüüdnime Vanilli, sest ühtegi teist blondi poissi Mis on noorteklassidest kõige paremini meelde seal ei olnud. Proovisin selgitada, et olen Eestist jäänud? (Kristo, Tartu) – Venemaa, Soome ja Läti vahelt –, aga lõpuks Pärnu Summer Cupid, välisturniiridest ka Gothia leppisin sellega, et ikka öeldi, et olen Soomest. ja Riia Cup. Kuna noorena ei olnud väga palju väKõige eredamalt on meeles, kui sain trenni lismänge, siis ootasin alati neid turniire, et saaks teha duubelmeeskonna ehk U21 tiimiga. Seal olid ennast välismaa klubide vastu proovile panna.

Kyle Walker, Benoît Assou-Ekotto ja Harry Kane.

Assou-Ekotto kohta räägiti, et ta on duubeltiimis Kas Tottenham on su lemmikmeeskond Inglisseetõttu, et käib jõusaalis alati pulgakommiga. maal, sest oled nende juures testimas käinud?

Nägin seda ka ise: enne trenni istus ta oma kapi (Erik, Rakvere) ees, mängis telefoniga, pulgakomm suus. Tema Mul ei ole lemmikmeeskonda ja maailma jalgpalkapipealne oli lutsukomme täis ja kapi põhjas lis ei ole ma kõige teravam pliiats. Mulle ei meeldi oli hunnik putsasid, mille hulgast võttis ta seda telerist vaadata, sest see tekitab kadeduse: ühe paremasse ja ühe vasakusse jalga – tahaks ise platsil olla. Alati, kui seda vaatan, tekib nii juhtuski, et ta mängis sageli erinevate rõve tunne, et mida ma kurat vahin, lähen parem putsadega. Teisena on meelde jäänud, et ise trenni! Muidugi vaatan suuremaid mänge – fisain Harry Kane’iga peale lüüa ja harjutada. naale jne –, aga mul ei ole välja kujunenud lemmikVaatasin tema löögitehnikat ja sain inspiratsiooni.

2020 JUUNI JALKA

27

meeskonda, kellele kaasa elada, ja ma ei vaata igal nädalal Premier League’i. Samas oli hea meel vaadata seda hooaega, kui Tottenham viimasel hetkel Ajaxi üle mängis (2019. aasta Meistrite liiga poolfinaalis – toim.). [Peatreener] Mauricio Pochettino juba figureeris seal ja olen temaga ise ka paar sõna juttu ajanud, hästi sümpaatne inimene.

Kodusel A. Le Coq Arenal tegi Henri Järvelaid eelmisel suvel Euroopa liiga teises kvalifikatsiooniringis Frankfurdi Eintrachti vastu kaasa kogu kohtumise. Mängu oli vaatamas 8537 inimest, korduskohtumises Eintrachti kodus oli publikut 48 000 pealtvaatajat.

Kas Tammeka ridades oli Flora vastu raskem mängida? (Jaagup, Tallinn) Üldiselt Tammekas olles ei kartnud ma ühtegi vastast ja võtsin üks mäng korraga, aga esimeses mängus Flora vastu tundsin, et pean hästi mängima ja tõestama, et olen Eesti tippjalgpalli vääriline. See ei tulnud kohe välja – kaotasime suurelt – ja ütleksin, et siit ka väike õppetund noortele mängijatele: kui ees ootab mõni suur mäng, siis ärge mõelge, et see on tähtsam kui teised, vaid see on mäng nagu iga teine, ja siis läheb mäng paremini. Kokkuvõttes pole vahet, kelle vastu mängida: igas mängus on ikkagi kaks väravat ja pall, mis tuleb sisse lüüa. Pole vahet, kas mängija teenib miljon või tuhat eurot: kõik võivad üllatada või halval päeval kehvasti mängida. Kõik on tavalised inimesed, ei ole roboteid või tulnukaid.

Muidugi pole ma Cristiano Ronaldo või Lionel Messi vastu mänginud, aga kokkuvõttes on nemadki vaid inimesed ja võivad eksida.

Kui tähtis on sulle, et su mullune tabamus Kuressaare vastu valiti hooaja ilusaimaks väravaks? (Boriss, Tallinn) See oli üldse üks huvitav mäng, sest ei juhtu just väga tihti, et Gert Kams lööks kaks väravat! Aga mäletan, et läksime sellele mängule vastu mõnusa tundega, et teeme Kamsile toreda lahkumismänFoto: Lembit Peegel gu. Kuna selle värava sündimise hetkel olid mõlemad põhilised karistuslöögi sooritajad ehk Kams ja Konstantin Vassiljev varumeeste pingil, oli minu kord proovida ja see õnnestus. Usun, et see andis märku, et kui teinekord palli taha lähen, siis ei öelda „poiss, mis sa siia tuKuidas sa pääsesid testima Tottenham led“, vaid mul on ka kerge sõnaõigus.

Hotspuri? (Hannes, Tallinn) Aga eks tuli üllatusena, et just see värav See sai alguse Riia Cupilt, kus ma olin aasta ilusaimaks valiti, sest ise arvasin, 2015. aastal sümboolses koosseisus ja EI TAHA TIPPVUTTI et kui minu värav peaks valituks osuturniiri parim ründaja. Pärast seda võttis tuma, siis pigem Tuleviku vastu löödud Tottenham ühendust Mart Poomiga, kes VAADATA: tabamus. Seisva palli löömine ei ole nii mulle sellest teada andis. Käisin neli-viis „Alati, kui seda vaatan, raske, aga kui pall veereb sulle vastu, korda ennast Tottenhamis näitamas ning tekib rõve tunne, et mida on hea löögi sooritamine tehnilisem ja oli kordi, mis läksid hästi, aga oli ka korma kurat vahin, lähen magusam. Aga Kuressaare vastu löödi, mis ei läinud hästi. Eelviimasel korral dud värav oli hilisem, võibolla jäi seejõudsin paar päeva kohal olla, kui pidaparem ise trenni!“ pärast inimestele paremini meelde. sime sõprusmängu Arsenali vastu. Lõin peaga värava, aga väravavaht jäi olukorda hiljaks, Mis on olnud meeldejäävaim hetk karjääri jooklõi mulle rusikaga pähe ja sain peapõrutuse. Ülesul? (@hugolehtmets6) jäänud nädala pidin taastuvat trenni tegema ega Kindlasti eelmise hooaja Eesti meistritiitel, aga saanudki ennast tõestada, kuigi olin nooruse samuti hetk, kui maailma 20 või isegi kümne pamõttes toona oma tippvormis. Kui järgmisel korrema klubi hulka kuuluv Tottenham Hotspur ütral läksin, siis ei tulnud mul enam hästi välja, mille leb, et on testimiseks välja valinud sinu: suvalise peale teatati, et mu arengut jälgitakse, ehk öeldi blondi – Vanilli – eestlase. viisakalt ära, et hetkel mu teeneid ei soovita.

28

JALKA JUUNI 2020

Henri Järvelaid loodab sel hooajal, et ehk toovad head esitused klubi eest ka A-koondise kutse.

Foto: Liisi Troska

Mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam hetk Tammekas? (@stevenveeber) Esiteks Tammeka kodustaadionil mäng Narva vastu, kus võitis Tammeka vist üle pika aja esineliku meeskonda. Lõin ise värava ja andsin väravasöödu Sander Kapperile, kes ilusti triblas ja hiljem oma tabamusega ka kuu parima värava auhinna võitis. See oli minu jaoks korralik jalaga ukse lahtilöömine Tamme staadionil. Teine hetk oli mu lahkumismäng Tammekast. Andsin koos Tristan Koskoriga intervjuud ja publik karjus mu nime, et tuleksin ühispildile – oli vist tehtud Tammeka hooaja publikurekord vms.

Selle karjumisega näidati, et olen osa perekonnast.

Alati, kui nüüd Tartusse sõidan või seal olen, tekib teise kodu tunne. Kui inimesed mind seal näevad, siis ikka tervitavad ja uurivad, millal jälle Tammekasse lähen. Seda juhtub Eestis harva, aga Tartus on mul tunne, nagu oleksin inimeste südamesse mingil moel jälje jätnud.

Tartu Tammeka särki kandis Henri Järvelaid 2018. aasta hooaja teises pooles.

Taaralinna tiimi eest sai ta kirja 17 mängu, kõikides kohtumistes tegi kaasa 90 minutit. Nüüdseks on Järvelaid tagasi Floras, kus mängib koos pildil nähtava Rauno Allikuga.

öelda, aga kipun arvama, et Frank (Liivak – toim.).

Kaitses temaga võidu joostes tundub tema üks kiiremaid, aga kindlasti ei saa öelda, et ta oleks kõigist peajagu üle.

Millised emotsioonid sind valdasid, kui 2018. aasta keskel Tammekasse liikusid? (Liisi, Tartu) Valdasid mõlemad: positiivse poole pealt tundsin, et saan ennast näidata. Teisest küljest oli nii, et läksin sinna ründajana, aga kui kohale jõudsin, istusime Kaido Koppeliga Tamme staadionile maha ja ta ütles, et tahaks mind kasutada äärekaitses. Mõtlesin nii: „Kuhu ma nüüd tulin? Mis jama see on? Miks mind jälle kaitsesse tahetakFoto: Jana Pipar se panna?“ Aga tegin tol hetkel hea näo pähe ja mõtlesin, et kui sellest on nii palju räägitud, siis võiks proovida, sest lisaks Koppelile ja Tottenhamile olin ka noortekoondises kaitses mänginud.

Mäletan, et kui noortekoondises esimesi mänge pidasin, oli Karel Voolaid treener, ja kuigi klubis olin mänginud tipuründajat, tuli Voolaid päev enne mängu minu juurde ja ütles, et Henri, täna mängid kaitses. Niisiis mõtlesin Koppeli jutu ALUSTAS ENDAST järel, et eks ma siis lõpuks proovin, ja nüüd olen tänulik neile, kes selle otsuse VANEMATE TRENNIS: taga olid. Usun, et tänu sellele olen siin, „Sellist mälestust pole, et kus praegu olen, ja töö käib edasi selle keegi oleks öelnud, et viige nimel, et just sellel positsioonil ennast see mähkmetes vend siit tippu mängida.

Kui palju kripeldas toona ja kui palju praegu, et Tottenhami testimisele ei järgnenud lepingut? (Martin, Tallinn) Kõige rohkem kahetsen seda, et ma tol hetkel ei suutnud mõelda kaitsmisele.

Läksin sinna mängima kolme ülemist positsiooni – mõlemat äärepoolkaitsjat ja number 10 positsiooni –, aga üks treener ütles, et tema näeb minus rohkem Gareth Bale’i moodi äärekaitsjat. Ütlesin tookord kohe, et kaitse pole minu eriala, ja treener sõnas vastu, et kui see on minu soov, siis nii jääb. Tagasi mõeldes oleksin võinud anda sellele võimaluse, aga eks ma vormisin end hiljem kaitsjaks ja nagu juba ütlesin, valisin tippujõudmiseks pikema tee.

Kes on teie tiimist kõige kiirem mängija? (@raio_soolepp9) Kui teeksime vaid ühe võidujooksu, oleks raske

minema.“

Millal loodad saada A-koondise kutse?

(Oliver, Põlva) Teoreetiliselt oleks õige vastus, et siis, kui selleks valmis olen, aga samas usun, et mida kiiremini see tuleb, seda parem. Jalgpalluri jaoks on oma rahvuse esindamine ikkagi number üks eesmärk.

Samuti annab see klubitasandil eelise, kui saad oma riiki kõrgeimal tasemel esindada. Ma ei saa praegusel hetkel koondise treeneritele öelda, et 2020 JUUNI JALKA

29

LUGEJA KÜSIB

MÄLESTUS INGLISMAALT: „Sain endale seal kohe hüüdnime Vanilli, sest ühtegi teist blondi poissi seal ei olnud.“

võtke ja pange ja ma teen asjad ära, aga töötan selle nimel ja ma ei karda ennast proovile panna.

Vaimselt olen valmis ennast proovile panema.

Noortekoon-

Mida andis sulle pool aastat Tammekas? (Hanna, Tartu) Suurim õppetund on see, et oled iseenda peremees. Kui elad koos vanematega kodus, siis võid ju ema meeleheaks toa ära koristada, aga kui elad üksi, siis ise tead, kas koristad või mitte, aga pead arvestama, et ise pead seal elama. Selline iseseisvumine oli kindlasti õppetund. Samuti see, et oma koduklubis võid trennis käia selleks, et linnuke kirja saada, aga võõras klubis pead kogu aeg paremaks saama ja treeneritele tõestama, et oled selle klubi vääriline; enda kallal tuleb rohkem vaeva näha.

Foto: Lembit Peegel

diste eest on Henri Järvelaid löönud kaks väravat.

Henri Järvelaid mullu Euroopa liiga mängus Radnički Niši mehe Erik Jirkaga mõõtu võtmas.

Foto: Lembit Peegel

Kui kergelt või raskelt tuli sulle 2019. aasta Eesti meistritiitel? (Martin, Jõgeva) Meistritiitel oli minu jaoks korralik pingelangus.

Kui teised mängijad tegid selle nimel ühe hooaja tööd, siis mina tegin poolteist hooaega, kuna alustasin juba Tammekas enda ülestöötamisega selleks, et saaksin Floras võimaluse. Kui sain, siis töötasin selle nimel, et seda ära kasutada, ning kui see õnnestus, siis tegin tööd selleks, et saada stabiilselt mänguaega. Kõige selle tulemuseks oli edu nii euromängudes kui ka Eesti meistritiitel. Minu jaoks oli see suur kergendus, aga see ei tähenda, et töö on läbi. Nüüd tuleb end uuesti kokku võtta.

Mis on sinu selle hooaja eesmärgid isiklikus plaanis? (Vera, Tallinn) Mängida võimalikult hästi, et ühel hetkel A-koondise kutse saada. Kui see ei õnnestu sel hooajal, siis mossitama ma ei hakka, vaid teen edasi tööd.

Samuti pole nii, et kui kutse tuleb, siis olen väljavalitute seas ja töö on tehtud. Mulle meeldib teha musta tööd ja näha enda arengut. Aga eesmärkidest rääkides tahaks olla võimalikult heas vormis ja terve, aidata oma meeskonda ja kui võimalik, siis ka rahvuskoondist.

Mida andsid sulle eelmise suve euromängud?

(Siim, Rakvere) Ütlesin seda juba enne: kõik mängijad on inimesed, väljakul pole ühtegi robotit. Euromängudel oli meil meeskonnaga kõigil ühine tunne, et lähme ja anname endast lihtsalt maksimumi, pakume publikule hea võitluse ja kui nemad meie selja taha tulevad, siis tuleb ka tulemus. Gert Kams rõhutas mitu korda enne mängu, et sõbrad, kogu meie teekond on olnud ülikaif ning nüüd on koht, kus hakata vilju lõikama; naudime ennast, sest sellist etendust ei tule liiga sageli koju kätte. Kams rõhutas sedagi, et vastased on inimesed nagu meiegi. Tulemuse poolest on see veidike rõve, et nii läks, aga keegi meist ei tundnud, et oleksime palju halvemad, ja kõik andsid endast 100%.

Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel.

Järgmises numbris vastab teie küsimustele Taavi Rähn.

Saada küsimused aadressile kadi@jalgpall.ee või postita Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki või Instagrami.

30

JALKA JUUNI 2020

KLUBIJALGPALLI 4. juuli 2020 A. Le Coq Arena

KELL

13.00

NAISTE KARIKAFINAAL

KELL 16.00

TIPNERI KARIKAFINAAL

KELL 19.00

U19 ELIITLIIGA FINAAL

Moise Kean Itaalia

Everton

Foto: Adam Davy/PA/Scanpix

Brann

Eesti

Taijo Teniste

Foto: Jana Pipar

Dortmundi Borussia

Inglismaa

Jadon Sancho

Foto: Nick Potts/PA Wire/PA Images/Scanpix

AJALUGU

Jalgpallitegevusest

Punaarmee eesti rahvusväeosades aastatel 1942–1945 Tekst: Johannes Vedru Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi SA arhiiv

J

algpallurite sõjaaegsest elust sattusin lugema küllaltki juhuslikult. Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi arhiivisäilikuid sirvides avastasin teeneka sporditegelase ja -pedagoogi Raimond Isoki käsikirjalised mälestused.

Tegemist on rohkem kui 30-leheküljelise kirjatööga, mis pärineb 1982. aastast.

Käsikirjas meenutab hilisem Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee õppespordiosakonna juhataja Isok Punaarmee eesti rahvusväeosade kehakultuuri- ja sporditegevust. Mälestused kirjeldavad aastaid 1942–1945.

Isoki kirjatöö on väärtuslik ja seda kogu eesti spordiajaloo kontekstis. See on üks väheseid kirjalikke tekste, mis käsitleb sõjaperioodi sporditegevust üksikasjalikult. Olulise osa Isoki tööst moodustab ülevaade sellest, milliseks kujunes eesti rahvusväeosades endiste jalgpallurite elu.

Isoki tekstiga tutvudes tõuseb selgesti esile 1942. aasta. Eriti suvi, mis oli väeosade jalgpallitegevuses väga aktiivne. Sellesse perioodi jäävad ka 249. eesti laskurdiviisi koondmeeskonna (sõjaaegse kõige nimekama jalgpallurite seltskonna) kohtumised tugevate Uurali piirkonna esindustega.

1942. aasta lõpus saadeti eesti rahvusväeosad Velikije Luki alla lahingutesse, mis kujunesid väga raskeks ja kaotuste rohkeks. Velikije Lukis toimunu tõi üksustele suuri inimkaotusi. Peale selle tähendas sakslaste kätte vangi langemine

ka mitme jalgpallikuulsuse, sealhulgas Richard Kuremaa hilisemat vangistamist Nõukogude võimude poolt.

Jalgpallielu polnud sõja tingimustes pärast 1942.–1943. aastat enam nii aktiivne kui varem.

1944. aastal, rinde eesti alale jõudmise eel ja ajal, hakkasid jalgpallurite võimalused võistlussporti teha siiski paranema.

249. eesti laskurdiviisi sapööripataljoni (loe lähemalt lk 41) võimalik mänguskeem Koostanud Johannes Vedru

Raimond Isok JÜRGENS

KUREMAA

OLLIK

PIISANG

NEERIS

TEPP

UUKKIVI

NIKS

RANNU

PETERSON

TAPERSON

2020 JUUNI JALKA

39

AJALUGU

Kuidas sattusid spordimehed väeosadesse?

Friedrich Issak

Nõukogude okupatsioonikorra kehtestamine Eesti territooriumil ja 1941. aasta 22. juunil alanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline sõda tähendasid eestlastele sundseisu sattumist. Järgnenud sündmused puudutasid kõiki ühiskonna valdkondi. Sport ja kitsamalt jalgpall polnud erandiks.

Mobilisatsioon Punaarmeesse kuulutati välja juba sõja esimesel päeval ehk 22. juunil 1941. Mobiliseeriti augusti teise pooleni.

Nõukogude Liidu tagalasse – sügavale Venemaa territooriumile – koondusid kas omast tahtest või sunni tõttu paljud Eesti tegevsportlased.

Mõistagi leidus ka spordimeeste hulgas neid, kes nõukogude korda põhjendatuks pidasid. Uuel võimul aidati Saksa vägede Eesti aladele jõudmise eel hävitada oluline osa siinsest väärtuslikust ressursist. Hävituspataljonis teeninud spordiinimestest on ilmselt tuntuim odaviskekuulsus ja hilisem spordiajakirjanik Friedrich Issak.

Elu, mis mobiliseerituid Venemaa avarustes ees ootas, oli muidugi karm. Järgnenud talvel (1941/1942) surid paljud tööpataljonidesse mobiliseeritud mehed halbade tingimuste tagajärjel kurnatusest ja näljast tekkinud haigustesse. Sõjaajaloo uurija Hanno Ojalo on 1941.–1942. aasta talve nimetanud üheks traagilisemaks episoodiks Eesti ajaloos.

Tööpataljonides (levinud hinnangu järgi „surmapataljonides“) teeninud eestlastele koitis lootuskiir siis, kui selgus, et kokku hakatakse panema rahvusväeosi.

Eesti rahvusväeosad 8. eesti laskurkorpus jagunes ^ 7. eesti laskurdiviis ^ 249. eesti laskurdiviis ^ 1. eesti üksik tagavara laskurpolk ^ Punaarmee 9. diviis (mitte-eestlased) 18. detsembril 1941 võeti NSV Liidu riiklikus keskkomitees vastu otsus formeerida eesti rahvuslik laskurdiviis. Suures plaanis tähendas see eestlastest sõjameeste olukorra järkjärgulist paranemist.

Formeeritavatesse väeosadesse koondusid ka spordimehed.

1942. aasta suve lõpuks moodustuski 8. eesti laskurkorpus, mis koosnes omakorda neljast suurest allüksusest: 7. eesti laskurdiviisist, 249. eesti laskurdiviisist, 1. eesti üksikust tagavara laskurpolgust ja Punaarmee 9. diviisist (koosnes mitte-eestlastest).

Esimene rahvuslik väeüksus, mida eestlased praktikas formeerima hakkasid, oli 7. eesti laskurdi-

40

JALKA JUUNI 2020

viis. Koguneda tuli Sverdlovski oblastisse, täpsemalt Porošino sõjaväelaagrisse. 7. eesti laskurdiviisi koondunud rohkem kui 10 000 mobiliseeritu hulgas oli hulk tuntud või hiljem tuntuks saanud sportlasi ja spordijuhte: Fred Kudu, Ademar Jürlau, Otto Reinlo, Harry Aumere, Raivo Armi, Aleksander Tšikin, Heino Mikkin ning juba eespool nimetatud Raimond Isok ja Friedrich Issak.

Selles väeosas läks kehakultuuritegevus spordivaldkonna organisaatorite initsiatiivil tõsiselt käima.

Eriti hästi paistsid 7. eesti laskurdiviisi sportlased silma kergejõustikus. Juhtrolli kandnud Kudu ja Issaku tausta arvestades võis kujunenud olukorda ette arvata.

Kuna Nõukogude Liidu tagalas viibivate eestlaste hulk osutus suureks, sai võimalikuks veel ühe diviisi loomine. Teise eesti diviisi formeerimine algas 1942. aasta veebruaris. Tšeljabinski oblastis Tšebarkulis formeeritud üksus kandis nimetust 249. eesti laskurdiviis. Diviisi kehakultuurikollektiivi moodustamise initsiaator oli Konstantin Vitsut.

AJALUGU

Supermeeskonna sünd

Sapööripataljoni suured mängud

Juhuse või millegi muu läbi koondus just 249. laskurdiviisi 417. sapööripataljoni enamik omaaegseid jalgpalli Eesti koondise mängijaid. Nii sai uuesti kokku suur osa iseseisvuse viimastel aastatel koondise eest väljakul käinud vutimehi.

Tagantjärele hinnates oli selline sündmuste areng teise maailmasõja kontekstis paras muinasjutt.

Nagu Raimond Isok oma mälestustes kirjutab, tehti 249. laskurdiviisis esimesed löögid nahkkuuli pihta juba 1942. aasta aprillikuu lõpul muldonnidetagusel õppeplatsil. Kusjuures jalgpalli olid kodust kaugesse Uuralisse kaasa toonud vennad Piisangud (Eugen ja Viktor, neist noorem – Viktor – mängis Eesti koondises enne II maailmasõda kokku üheksa kohtumist).

Eesti rahvuskoondise liikmetest kuulusid 249. eesti laskurdiviisi 417. sapööripataljoni kaitsjad Valter Neeris, Elmar Tepp, Voldemar Peterson, samuti ründajad Richard Kuremaa, Johannes Niks ja Heinrich Uukkivi. Isoki meenutuste järgi olid endistest „internatsionaalidest“ koosseisus veel August Kaasik ja Edgar Jürgens. Eesti Jalgpalli Liidu andmetel pole Kaasik ega Jürgens siiski rahvuskoondise eest väljakul käinud.

Lisaks tugevdas koosseisu mitu Liiduklassi ehk maailmasõdadevahelise Eesti kõrgliiga kogemusega pallurit: poolkaitsja Ervin Ollik, tema kõrval ka Harald Rannu, Heino Heldna ja R. Kägu.

Tasub märkida, et Tepp, Neeris, Viktor Piisang, Uukkivi ja Kuremaa tegid kaasa rahvuskoondise viimases sõjaeelses kohtumises.

Selles väga mälestusväärses mängus alistati Kadrioru staadionil 2 : 1 Läti. Eestlaste mõlemad väravad lõi Richard Kuremaa.

Seega oli väeosas põhikoosseisu jagu mängijaid, kel ette näidata kohtumised kas Eesti koondises või toonases kohalikus kõrgeimas jalgpalliliigas. See seltskond viis jalgpallimehest komandöri Kiviloo eestvedamisel läbi regulaarseid treeninguid. Jalgpallisaapad tehti meenutuste järgi ümber sõdurisaabastest.

Väeüksuse jalgpalliorganisaatoriks kujunes peagi Elmar Saar, juba siis väga kõrgelt hinnatud jalgpallitreener.

Mõistagi vajas niivõrd tugev seltskond, nagu 417. sapööripataljonis treenis, isegi sõja tingimustes sportlikku väljundit. 1942. aasta kevadsuvel heideldi esmalt naabruses paikneva brigaadi meeskonnaga, kellest saadi kahes mängus jagu 3 : 2 ja 4 : 1.

Seejärel ootas ees juba suurem suutäis – Tšeljabinski linnameeskond. (Tänapäeval on Tšeljabinsk miljonilinn. 1942. aastal võis rääkida rohkem kui poolest miljonist elanikust, kuna Tšeljabinskisse evakueeriti läänealadelt väga palju inimesi.) Selles kohtumises, esimeses tõsises jalgpalliväljakutses, ei saanud isegi omaaegses riigi kõrgliigas karastunud eestlased tugeva vastase taltsutamisega hakkama. Kaotati 1 : 5.

Sapööripataljoni jalgpallimeeskonna ehk Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastest jalgpallurite paremiku kõige kõrgetasemelisem mäng toimus tõenäoliselt 1942. aasta 16. juulil. Sellel päeval võõrustas Neerist, Uukkivi, Kuremaad ja teisi vutituusi Sverdlovski Dünamo (üks Nõukogude Liidu paremaid meeskondi – nii hindab vastast Isok). Raimond Isok kirjutab, et Sverdlovski staadionile kogunes kohtumist vaatama ligi 8000 inimest! Kui see hinnang on enam-vähem adekvaatne, saame auditooriumi suurust võrrelda 1920. ja 1930. aastate rahvuskoondise mängudega.

Esimesel poolajal olid eestlased selgelt närvis. Vastaste tabamusi ei suutnud ära hoida ka väravavahi positsiooni täitnud võrkpallur Heldur Taperson. Nii mindi pikemale pausile Sverdlovski meeskonna 4 : 0 eduseisus.

Teisel poolajal suutis 249. laskurdiviisi jalgpallurite paremik oma mängutaset oluliselt parandada. Isok selgitab: „Teine poolaeg aga näitas, et meie sõjameestest „vana kaardivägi“ on võimeline Sverdlovski meistritega mängima kui võrdne võrdsega. Ka „kollkipper“ harjus ja teine poolaeg võideti 1 : 0!“ Nii oli mängu lõpptulemus Sverdlovski Dünamo 4 : 1 võit.

Sapööripataljonis teeninud Eesti jalgpallurite huvitavad kohtumised said suvel jätku. Juuli lõpus kaotati Mjassis sealsele linnameeskonnale 2 : 5, augusti alguses aga Moskvas 2 : 3 lennundusinstituudi esindusele.

Seega peeti mõne kuu jooksul vähemasti neli kõrgetasemelist mängu. Fragmentaarsetele mälestustele tuginedes jäi võitude-kaotuste saldoks 0–4.

Elmar Saar

Eesti rahvusväeosade omavahelised mõõduvõtud 1942. aasta edenedes suurenes suhtlus kahe eri asukohas paikneva eesti diviisi (7. ja 249. laskurdiviisi) vahel. Sama aasta suvel, täpsemalt 12. juulil korraldati Porošinos väeüksuste liikmete vahel ka sportlik kohtumine. Kokku võisteldi neljal alal.

Tšebarkuli spordimehed jäid Porošino seltskonnale alla nii kergejõustikus (punktidega 38 : 50), võrkpallis (geimidega 1 : 2) kui korvpallis (punktidega 28 : 35), ent jalgpallis sai rahvuskoondise mõõtu koosseis (Taperson, Tepp, Peterson, Piisang, Jürgens, Rannu, Uukkivi, Sillamäe, Kuremaa, Neeris, Heldna ja Niks) 7. eesti laskurdiviisi esindusest koguni 6 : 0 jagu.

249. ja 7. eesti laskurdiviis läksid jalgpalliväljakul uuesti vastamisi kaks nädalat hiljem Tšebarkulis. 7. laskurdiviisi jalgpallikoondus oli saanud olulist täiendust. Isok kirjutab, et matši jaoks mobiliseeriti allüksustest kõik diviisi jalgpallurid.

Nii oli ka see meeskond silmapaistvalt nimekas. Isoki üles loetletud koosseisus oli vähemasti kolm rahvuskoondise tasemel mängumeest: Helmuth Kippar, poolkaitsja Otto Reinlo ja ründaja Julius Kaljo.

Korduslahingus jäi nimekam 249. laskurdiviisi esindus peale veidi tagasihoidlikuma tulemusega 3 : 0.

2020 JUUNI JALKA

41

AJALUGU

Tagavarapolgu jalgpallimeeskond

Elmar Diiman

Kilde Isoki mälestustest ^ Jalgpallireise võttis 1942. aastal ette ka 7. eesti laskurdiviisi vutimeeskond. Näiteks mängiti Sverdlovski sõjakooli esindusega, kes alistati 12 : 0.

7. laskurdiviis sai samuti mängida suurlinna esindusega. Tšeljabinskis kaotati sealse Zeniti staadionil toimunud kohtumises 1 : 3 kohalikule linnameeskonnale. ^ Sporditegevusest ei jäänud kõrvale ka 1. eesti üksik tagavara laskurpolk, mis samuti oli loodud 1942. aasta alguses. Seegi väeüksus paiknes Sverdlovski oblastis. Tagavarapolgu jalgpallimeeskonnas mängis teiste hulgas kolme rahvusvahelise koondisemängu ründaja kogemusega Osvald Kastan. Isoki sõnul saavutas tagavara laskurpolgu jalgpalliesindus rea võite ümbruskonna ja ka Sverdlovski meeskondade üle. ^ 1944. aasta suvel toimus aga Leningradis esimene Leningradi – Eesti NSV matškohtumine Sõpruse auhinnale. Need kohtumised said traditsiooniliseks.

Esimesel korral võisteldi kergejõustikus, korvpallis, maadluses, poksis ja jalgpallis. Jalgpallis esindas Eesti NSVd tervenisti rahvusväeosade meeskond.

Mängiti NSV Liidu 1940. aasta meistrivõistlustel viienda koha saavutanud Leningradi Dünamoga.

Pikaaegselt ja edukalt kõrgliigameeskonnalt võeti vastu igati väärikas 0 : 2 kaotus. ^ Eestlastest koosnevate väeosade omavahelised jalgpallimadinad toimusid teise maailmasõja lõpuperioodilgi. 1944. aasta augustis selgitati välja 8. eesti laskurkorpuse meeskonnad Leningradi rinde meistrivõistlusteks. Katsevõistlused peeti ka jalgpallis, kus finaali jõudsid 7. diviisi ja tagavarapolgu meeskond.

Eestlaste pikaaegne esimeeskond Punaarmees, 249. laskurdiviisi koosseis sai poolfinaalis lüüa just tagavarapolgult.

7. eesti laskurdiviisi koosseisu kuulusid teiste seas endised Eesti rahvuskoondise mängijad Otto-Aleksander Reinlo, Georg Siimenson, Viktor Piisang, Helmuth Kippar. Tagavarapolgu ridades mängisid aga endised internatsionaalid Voldemar Peterson, Friedrich Karm, Osvald Kastan, Ervin-Johannes Ollik, samuti hilisem Eesti NSV kõrgliigamees Elmar Diiman.

42

JALKA JUUNI 2020

Heino Mikkin

Finaalmängus, mida vilistas väljakukohtunik Heino Mikkin (tuntud spordireporter), pälvis väravateta lõppenud avapoolaja järel 2 : 1 võidu tagavarapolk.

Tagavarapolgu meeskonna esiletõus võis tuleneda sellest, et maailmasõja viimasel perioodil oli just selles 8. eesti laskurkorpuse väeosas spordiga tegelemiseks kõige rohkem võimalusi. ^ Tallinna vabastamise järel (1944. aasta sügisel) mängisid 8. eesti laskurkorpuse väeosade jalgpallimeeskonnad Eesti pealinnas mitu matši. Mängiti korpusemeeskonna nime all.

Alampolkovnik Vinkeli väeosa meeskond (sinna kuulusid teiste seas Peterson, Kastan, Ollik, Kuuskler, Poom, Diiman ja Viluman) kohtus kahel korral Tallinna Dünamoga. Esimeses mängus oli Dünamo 3 : 0 parem, teises sai aga korpusemeeskond 2 : 1 revanši.

Kindralmajor Allikase väeosa meeskond (sinna kuulusid teiste seas Reinlo, Siimenson, Ader, Kippar, Jürgens ja Vilbaum) võistles aga Tallinna Spartakiga.

Selle 8. novembril toimunud kohtumise kallutas 3 : 1 tulemusega enda kasuks korpusemeeskond. ^ Laskurkorpuses teeninud jalgpallurite võistlusreisid jätkusid ka 1945. aastal. Kohtuti Riia ja Leningradi meeskondadega. Riias võitsid 7. eesti laskurdiviisi pallurid (Jaansoo, Schmidt, Saare, Lannesto, Jürgens, Tõnisson, Siimenson, Kesa, Härms, Vilbaum ja Kippar) Riia Lokomotivi 4 : 0.

Leningradis sai sama koosseis (lisaks Peterson, Diiman ja Heldna) kohalikult Dünamolt 1 : 5 kaotuse.

AJALUGU

Punaarmee eesti rahvusväeosades võidelnud jalgpallureid Valter Neeris vasakkaitsja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1915 Tallinnas, surnud 1942. aasta 30. detsembril Velikije Luki all • Neljakordne Eesti meister • 36 mängu Eesti rahvuskoondises (1934–40) ja üks värav * Mängis ühe aasta Tallinna Dünamo ridades Sõjaeelse koondise ilmselt parim vasakkaitsja Richard Kuremaa ründaja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Tallinnas, surnud 1991 Tallinnas • Kahekordne Eesti meister, Balti turniiri võitja 1938 • 42 mängu Eesti rahvuskoondises (1933–40) ja 19 väravat * Lõi mõlemad väravad 1940. aasta juulikuu võidumängus Läti üle (2 : 1) Ilmselt II maailmasõja eelse aja parim ründaja Eestis Elmar Leonhard Tepp vasakkaitsja, keskkaitsja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1913 Tallinnas, surnud 11. mail 1943 Kalinini vanglas • Eesti meister, Balti turniiri võitja 1938 • 18 mängu Eesti rahvuskoondises (1937–40) Heinrich Rudolf Uukkivi ründaja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Narva-Jõesuus, surnud Krasnojarski vanglas 1943 • Viiekordne Eesti meister, kahekordne Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondises 46 mängu (1931–40), 7 väravat Voldemar Peterson paremkaitsja • 249. eesti laskurdiviis, hiljem 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1908 Tallinnas, surnud 1976 Tallinnas • Viiekordne Eesti meister • Eesti rahvuskoondises 21 mängu (1930–38) * Oli ametilt politseinik, aga nõukogude korra tulekul pääses repressioonidest ja mobiliseeriti Punaarmeesse. Mängis jalgpalli ENSV meistrivõistlustel ka pärast sõda

Johannes Niks ründaja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Tallinnas, surnud 1997 Märjamaal • Eesti liiga parim väravakütt • Eesti rahvuskoondises üks mäng (1938) * Võitles Velikije Luki lahingus. Olevat näinud, kuidas tema kõrval sai surma Valter Neeris. Hiljem õpetaja Kullamaa keskkoolis Ervin-Johannes Ollik vasakpoolkaitsja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1915 Tallinnas, surnud 1996 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises üks mäng (1938) * Mängis pärast sõda ENSV meistrivõistlustel Viktor Piisang poolkaitsja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1918 Raplas, surnud 1944 Kohilas • Kahekordne Eesti meister • Eesti rahvuskoondises 9 mängu (1938–1940) * Sai Velikije Luki all haavata. Suri 1944. aastal Kohilas, kui purjus punaarmeelane ta maha lasi Harald Rannu • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1920 Harkus, surnud 1990 Tallinnas * Sporditee katkestas haavata saamine II maailmasõjas. Olnud ka jalgpallikohtunik Otto-Aleksander Reinfeldt-Reinlo parempoolkaitsja • 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1899 Tallinnas, surnud 1974 Tallinnas • Seitsmekordne Eesti meister, kahekordne Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondises 40 mängu (1925–1933) * Üks jalgpallielu organiseerijaid eesti vägedes II maailmasõja ajal Pärast sõda treener ja kehakultuuriinstruktor, õigemini kehalise kasvatuse õpetaja • Pälvis Punatähe ordeni. Margus Luige andmetel võitles ka vabadussõjas Eesti vabariigi poolel

Kasutatud materjalid • Raimond Isoki mälestused ESM Fp 651:2 KK 116/F4-1/115, „Kehakultuur ja sport Nõukogude Armee Eesti rahvusväeosades Suure Isamaasõja ajal 1942–1945, võistlustöö (Raimond Isok)“ • 249. eesti laskurdiviisi ajaleht Rünnakule • 7. eesti laskurdiviisi ajaleht Punaväelane • Tiit Lääne, „Jalgpallilood. Tosin lugu Eesti jalgpalli minevikust“ (Jõgeva, Tiit Lääne 1991)

Helmuth Kippar • 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1910 Tallinnas, surnud 1969 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises 8 mängu (1935) * Võttis sõja järel osa ka Eesti NSV jalgpalli meistrivõistlustest Julius Kaljo keskpoolkaitsja, ründaja • 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1910 Tallinnas, surnud 1954 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises 17 mängu (1931–38), 2 väravat Osvald Kastanja-Kastan ründaja • 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1910 Narvas, surnud 1993 Tallinnas • Eesti karikavõitja, Eesti meistrivõistluste parim väravakütt 1938/39 • Balti turniiri võitja 1931 • Rahvuskoondises kolm kohtumist (1931–1932) Georg (Jüri) Siimenson parempoolkaitsja • 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Narvas, surnud 1984 Tallinnas • Kahekordne Eesti meister, Eesti karikavõitja, Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondise eest 42 mängu (1932–1939), 13 väravat * Üks paremaid parempoolkaitsjaid enne II maailmasõda. Lõi palju olulisi väravaid koondise eest, näiteks Königsbergis Saksamaa vastu Pärast II maailmasõda töötas elektrikuna. Mängis jalgpalli ka pärast II maailmasõda Elmar Diiman paremkaitsja, parempoolkaitsja • 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1921 Tallinnas, surnud 1987 Tallinnas • Viiekordne Eesti NSV meister Friedrich Karm ründaja • 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1907 Tallinnas, surnud 1980 Tallinnas • Viiekordne Eesti meister, Balti turniiri võitja • Eesti meistrivõistlustel kahel korral edukaim väravakütt • Eesti rahvuskoondises 13 kohtumist (1930–1933), 9 väravat

• Tiit Lääne, „Eesti vutimehed sõja jalus“ (Spordiilm 9/1991), lk 256–257 • Margus Luik, „Estonian Football 100 years“ (Tallinn, Eesti Jalgpalli Liit 2009) • Indrek Schwede, „Väike jalgpallipiibel: Eesti vutiajaloo pöördepunktid“ (Tallinn, K-Kirjastus 2001) • http://jalgpall.ee/koondis/uudised/koik-eesti-internatsionaalid-n633

2020 JUUNI JALKA

43

TAKTIKA RUBRIIK

2-3-5

formatsiooniga tippjalgpall?

Oleneb, kust vaadata Kui aeg-ajalt meenutatakse meile ammuseid mänguskeeme ja mängijate asetusi (vaata näiteks leheküljelt 39 võimalikku eesti sapööripataljoni formatsiooni), võib see tänapäevaste „sõjaplaanidega“ harjunud vutisõbrad isegi naerma ajada. Kes siis läheks mängima nelja, viie või isegi kuue ründajaga? Võib kõlada kummaliselt, kuid tegelikult on tänapäeva tippjalgpall mõnes mõttes juurte juurde naasmas.

Paralleeli saab tõmmata ka korvpalliga, kus on üha rohkem moodi minemas „positsioonivaba“ mäng, kus viis platsil olevat mängijat ei jagune enam sageli kindlateks positsioonideks (mängujuht, viskav tagamängija, tsenter jne), vaid täidavad platsil rolle, mille jaoks nad kõige paremini sobivad. Kõige pikem mängija ei pruugi tingimata olla korvi all müdistav tsenter – kui tema tugevus on hoopis söötmine või viskamine, ei pruugi ta teineTekst: Raul Ojassaar | Foto: Corinna Kern, Reuters/Scanpix kord korvile kolmepunktijoonest lähemale sattudagi. NBAs lähevad aga üha enam hinda mängijad, kes suudavad heal tasemel teha kõike alates kaitalgpalliülekannete juures on saanud tavapärasemängust kuni söötmise ja kaugviseteni. seks mängueelne arutelu võistkondade formatJalgpallis on platsil küll rohkem mängijaid ja siooni üle. Traditsiooniline 4-4-2 (või 4-4-1-1) on sellist asetuslikku dünaamilisust nagu korvpallis kõrgemal tasemel juba muutunud pisut vanamoelime ilmselt nägema ei hakka, kuid ka seks, isegi ebatavaliseks. Paljud võistkonvutimängus on formatsioonid ja selle nad mängivad ühe kesktormajaga. Kolme sees olevad positsioonid viimasel ajal keskkaitsja ja kahe tipuründajaga süsteetohutult muutunud. Ehk isegi nii palju, mi nimetavad mõned vutisõbrad 5-3-2 et peaksime hakkama ümber vaatama asetuseks, teised 3-5-2ks, kuigi tegelikult Taktikalistele nüanssidele seda, kuidas me eri asetusi mõistame? võivad need olla täpselt samasugused. pühendunud vutiajakirjanik Tänapäeva tippvutis on formatsioonidest rääkimine saanud sisuliselt forFormatsioon kaitses pole sama Michael Cox on välja maalsuseks, kuna taktikaline nüansiriktoonud, et Premier League’i mis formatsioon rünnakul kus ja üha suurenenud nõudmised on Mingil põhjusel on saanud tavapäraseks, tippvõistkonnad on juba kasvõi viimase 15–20 aasta jooksul palju et kui räägime võistkonna formatsiooviimased kolm aastat traditsioonilisi positsioone täiesti ümnist, mõtleme ainult ja ainult seda aseber mänginud. Toon näiteks Manchestust, mille võtab tiim sisse kaitsefaasis. mänginud tegelikult viie ter Unitedi paarikümne aasta taguse Võtame näiteks poolelijäänud hooaja ründajaga. hiilgemeeskonna: Gary Neville’i tüüpi valitseja Liverpooli: kõik ju nõustuvad, et äärekaitsjad on absoluutsest tippvutist kadumas, Jürgen Klopp saatis võistkonna väljakule 4-3-3 aseparema äärepoolkaitsja kohal mütanud David tusega. Kui palju aga meeskond sellisel moel reaalBeckhamile leiaks mõni tänapäevane peatreener selt väljakul asetses? Ilmselt minimaalselt, kui üldse. ehk aga koha just äärekaitses.

Esiteks on Liverpool võistkond, kes mängib tihti-

J

44

JALKA JUUNI 2020

TAKTIKA Trent Alexander-Arnold ja Andy Robertson võrdlevad klubide MMi kuldmedaleid. Kas neid peaks nimetama äärekaitsjateks või hoopis ääreründajateks?

Silva) ei liigu mitte väljaku kesktsooni, vaid tõmbavad hoopis küljejoone juures asetuse laiemaks, et Kevin De Bruyne ja David Silva saaksid poolkaitsest tõustes hõivata ruumi ääreründaja ja kesktormaja (Sergio Agüero) vahel. Sel juhul tõusevad äärekaitsjad sageli keskvälja toetama.

Samas võib Guardiola olenevalt vastasest või oma võistkonna koosseisust ka asju ümber mängida – vahel võib viienda ründajana näha ka nominaalset vasakkaitsjat Benjamin Mendyt.

Väljaku viis põhitsooni

peale ise palliga – ning pallist ilma jäädes hakkavad tööle hoopis pressingumehhanismid, mis sisuliselt välistavad selle, et stoppkaadri puhul saaks ekraanil joonlauaga näidata ära kaitseliini, poolkaitseliini ja ründeliini.

Taktikalistele nüanssidele pühendunud vutiajakirjanik Michael Cox on välja toonud, et Premier League’i tippvõistkonnad on juba viimased kolm aastat mänginud tegelikult viie ründajaga.

Seda juhul, kui vaadelda seda, kuidas võistkond ründefaasis käitub.

Liverpooli näitega jätkates: kõik teavad, et paberi peal äärekaitsja rolli täitvad Trent Alexander-Arnold ja Andy Robertson tõusevad ründefaasis äärte pealt väga kõrgele ja löövad nende sööstude vältel ka ise sageli väravaid, rääkimata tsenderdustest ja väravasöötudest. Cox toob The Athleticu veergudel välja, et palliga mängides käituvad Alexander-Arnold ja Robertson sisuliselt ääreründajana, samal ajal kui kolmik Mohamed Salah – Roberto Firmino – Sadio Mané jaotab end ära väljaku keskel olevatesse tsoonidesse. Keskkaitsjad (tavaliselt Virgil van Dijk ja Joe Gomez) jäävad oma positsioonile, keskväljakolmik samuti – ning praktikas ongi Liverpool platsil 2-3-5 asetusega.

Vahel võib Fabinho keskkaitsjatele appi langeda – sel juhul on tegu 3-2-5 asetusega.

Viiest ründajast ei pea kaks tükki olema ilmtingimata tõusvad äärekaitsjad: teiste Premier League’i tipptiimide puhul on näha erinevaid lahendusi. Pep Guardiola on viie ründajaga formatsioone kasutanud juba aastaid, kusjuures Manchester Citys on kasutusel variant, kus ääreründajad (näiteks Raheem Sterling ja Bernardo

Michael Cox viitab, et viie ründajaga mängimise põhjused peituvad viisis, kuidas tänapäeva tipptreenerid jalgpalliplatsi enda jaoks mõtestavad.

Pep Guardiola on juba FC Barcelona aegadest saati lasknud treeningväljakutele märkida lisajooned (vaata skeemi), mis jagavad platsi väiksemateks aladeks. Punaste joontega märgitud vertikaalsetes tsoonides ei tohi korraga olla enam kui kaks mängijat; horisontaalsetes tsoonides korraga mitte enam kui kolm mängijat – selleks, et kõigil oleks piisavalt ruumi, kus tegutseda. Võistkonna parimad mängijad suunab Guardiola aladesse, mis on skeemil märgitud heledama rohelisega – need jäävad vastase kaitseformatsioonis „vahepealsetesse“ tsoonidesse (näiteks keskkaitsja ja äärekaitsja vahele), mistõttu on vastasvõistkond seal üldiselt haavatavam.

Vale mulje vältimiseks tasub mainida, et väljaku viieks vertikaalseks kanaliks jaotamine ei ole sugugi Guardiola leiutis – sarnasest mõtteviisist lähtub kasvõi Manuel Pellegrini, kellelt Guardiola Manchester City ameti üle võttis.

Pellegrini on märkinud, et palliga mängides peab tema võistkond väljakul paiknema selliselt, et igas vertikaalses tsoonis oleks üks ründemängija. Kuna vertikaalseid tsoone on viis, saab tõmmata lihtsa paralleeli: ka Pellegrini räägib ju tegelikult viie ründajaga mängimisest!

Igatahes on tõsi see, et väljakumängijate jagamine kaitsjateks, poolkaitsjateks ja ründajateks paistab olevat üha vananenum klišee, kusjuures tippjalgpalli puhul võib aimata, et varsti on seda ka formatsioonidest rääkimine – iga palluri spetsiifilised ülesanded nii palliga kui pallita mängides muudavad kogu krempli lihtsalt sedavõrd spetsiifiliseks ja mitmetahuliseks, et kõike seda tavaliseks 4-3-3ks või 5-4-1ks taandada tundub ülekohtune, isegi mõttetu.

2020 JUUNI JALKA

45

PREMIUM LIIGA

Millega tegelesid Premium liiga pallurid karantiiniajal?

Individuaalse trenniga, muidugi. Aga millega veel? Võtsime nööbist kinni neljal Premium liiga palluril, et sellest natuke aimu saada.

Tekst: Raul Ojassaar

T

Magnus Karofeld FC Kuressaare väravavaht

Ma arvan, et  jalgpalluritele ikka

Mida jalgpalli juures kõige rohkem  igatsesid?

Kuidas eriolukorra ajal individuaalsete treeningute 

kõrvalt jäänud vaba aega sisustasid?

Kas said karantiiniajal teha midagi, mida olid seni 

edasi lükanud või milleks seni ei olnud aega leidnud?

Kas õppisid enda kohta eriolukorra 

ajal ka midagi uut?

Filmi-, sarja- või raamatusoovitus (eelistatult midagi, 

mida vaatasid-lugesid viimase paari kuu jooksul).

Sarjadest-filmidest soovitan kindlasti „The  Last Dance’i“, mis räägib Michael Jordani karjää-

Foto: Jana Pipar

uleb välja, et meie vutimehed olid peaaegu eranditult Michael Jordanist värskelt tehtud dokumentaalsarja lummuses, samuti pühendati palju aega lähedastele ja tegeleti usinalt eneserefleksiooni ja oma vaimse poolega.

Esitasime kõigile mängijatele viis samasugust küsimust:

nagu kombeks, siis sellist sportlikku võitlust ja emotsiooni, mida jalgpall kaasa toob, kõik need trennid ja mängud. Rahva ees mängimine, punktid, mille pärast võidelda…

Alati tuli olla loov ja leida midagi, mida teha saaks. Käisin aeg-ajalt rabas või leidsin mõne muu laheda tegevuse, liikumist oli palju. Proovisin võimalikult vähe kodus istuda, vaid vabas õhus ringi liikuda – mõistagi mitte seal, kus palju teisi inimesi oli. Rohkelt sai aega veeta perekonna keskel ja linnast üldse eemal olla – kui vähegi võimalik, siis olin linnast eemal.

Telesarju sai kõvasti vaadatud! Palju sai tennisepallidega tegeletud – lisaks reaktsiooni- ja koordinatsiooniharjutuste tegemisele sain lõpuks ka žongleerimise käppa.

Palju sai tagantjärele mängudele mõeldud.

Kui plaan on iga päev areneda, siis panin rõhku sellele, mis võiks veel parem olla. Kui mängida ei saa, siis vaadata mitte tehnilist, aga just vaimset poolt, mida mängides ehk nii palju näha ei ole, aga mis endale on väga selge. Emotsionaalse poole pealt sai tööd kõvasti rügatud – ennast õpetatud ja ennast tundma õpitud.

rist. See on vähemalt minule väga huvitav – ehk siis teistele ka?

Tristan Koskor

Tartu Tammeka ründaja Näha sõpru, nendega mõni nali enne ja  pärast trenni visata ning seda tunnet, mis tekib

 

46

JALKA JUUNI 2020

Foto: Jana Pipar



palliga toimetades. Igatsesin kindlat trennide ja mängude rutiini. Jooksutrennideks ette valmistamine ja häälestamine oli hoopis raskem ja nõudis rohkem motivatsiooni. Mõni päev oli ikka päris raske ennast Tähtvere spordiparki ajada, teades, et mind ootab ees pikk jooksutrenn. Kõige rohkem igatsesin muidugi mänge ning sellega kaasnevat võistlushimu ja positiivset emotsiooni.

Minu päev algas harilikult treenerite etteantud jooksutrenni ja jõuosaga.

Jooksutrennidest väheks ei jäänud, eriolukorra ajal sai joostud üle 300 kilomeetri. Vahel oli tunne, et varsti võiks juba mõnele täispikale maratonile ennast kirja panna! Õhtupoole tegin individuaalse pallitrenni, et pallitunnetus täiesti ära ei ununeks. 11aastane õde Saskia, kes tegeleb ka ise jalgpalliga, oli suureks abiliseks



PREMIUM LIIGA nii sööduharjutustel kui ka tehnika vorpimisel.

Temaga üks ühe vastu mängimine aitas ka enesekindlust üleval hoida (naerab – toim.).

Kuna õpin hetkel ka Tartu ülikoolis, siis aitas trennidevahelist aega sisustada kodutööde tegemine ja veebiseminarides osalemine. Õhtud möödusid tavaliselt mõnda sarja-filmi vaadates ning vabadel päevadel avastasin uusi matkaradu, arendasin oma kokakunstioskusi või veetsin perega aega lauamänguõhtutel.

Kindlasti sain rohkem oma aega suunata koolitöödele. Soovituslikud kirjandusteosed kujunesid väga põnevaks ja harivaks. Olen alati olnud ka suur looduse ja matkaradade fänn ning nüüd leidsin rohkem aega uute ja põnevate kohtade avastamiseks.

Eriolukorra ajal õppisin jõusaali asemel rohkem väärtustama alternatiivseid spordialasid.

Enne eriolukorda oli tavaline rutiin mitu trenni päevas, nii pallitrennid kui ka jõusaal. Kui juhtus, et väsimuse või kurnatuse tõttu jäi jõusaali minemata, tundsin kohe, et päev on raisku läinud.

Olen nüüd eesmärgiks võtnud proovida mõne individuaalse jõutrenni asemel muid spordialasid, mis aitaks olla aktiivne ja hoiaks hea tuju üleval. Näiteks on suurteks lemmikuteks kujunenud sulgpalli ja korvpalli mängimine. „The Last Dance“ – viimase aja vaieldamatu lemmik. Lisaks veel „Money Heist“, „You“, „Sunderland ’Til I Die“ ja „Ozark“.

rahulikult Eestis uuesti sisse seada ning nii-öelda vundamendi ja tagala uuesti paika seada, et igapäevaelu rohkem organiseeritud ja stressivabam oleks. Samuti sai erinevaid vajalikke samme astutud selles suunas, et elu pärast jalgpalli sujuvamalt kulgeks.

Võib isegi öelda, et taasavastasin iseennast.

Saan iseendaga läbi paremini ja olen füüsiliselt paremas seisus kui kunagi varem. Õppisin kindlasti seda, et pead õppima elus liikuma edasi – mõtlen selle all seda, et ei saa oodata, millal torm üle läheb, vaid peab õppima vihmas tantsima.

Probleemist või antud juhul kriisist tuleb läbi vaadata, leida positiivset ja tegeleda nende asjadega, mida ise kontrollida saab.

Kindlasti tuleks igal spordist lugupidaval inimesel ära vaadata Michael Jordani dokumentaalseriaal. Samuti soovitan Jordan Petersoni raamatuid. Joe Rogani podcast on aga saanud minu elu lahutamatuks osaks – seal käib külas väga huvitavaid inimesi eri eluvaldkondadest ning see on ühel ajal väga hariv-huvitav ja meelelahutuslik.







Brent Lepistu FCI Levadia poolkaitsja

Jalgpallist igatsesin  kõige rohkem meeskon-

Foto: Jana Pipar



na juures olevat energiat.

Kuigi üksi treenimisega mul ei olnud absoluutselt mingit probleemi, siis kollektiiv ja meeskond moodustab laiemas aspektis väga suure osa jalgpallist. Samuti tundsin puudust võistlusmomendist ja füüsilisest kontaktist, mis on samuti jalgpalli alustala.

Minu päev möödus enamasti kahes osas.

Päeva esimese poole veetsin sportlikult: hommik algas talisuplusega, siis meeskondliku ettenähtud jooksu- või jõutrenniga, teiseks trenniks oli kas jalgrattasõit, tehnikatrenn, jõutrenn või jooga. Päeva teises pooles tegelesin rohkem vaimse poole ja puhkamisega.

Viimase aasta jooksul reisisin ja kolisin palju ringi, seetõttu olin oma asjadega igal pool laiali ja elasin põhimõtteliselt kottide otsas. Lisaks olin vaimselt omadega veidi laiali. Niisiis sain ennast





Karl Mööl

Foto: Liisi Troska



Paide Linnameeskonna kaitsja mängimist! Jalgpalli Päevaplaan nägi  välja lihtne. Iga päev tegin hommikul kakskolm tundi harjutusi ja palliga trenni. Ülejäänud aja veetsin kodus.

Käisime perega jalutamas, käisin pojaga õues, puhkasin niisama, panin Rabonasse (Mööli veetav noorte jalgpallurite treeninguprogramm – toim.) taktikalisi mõtteülesandeid ja suhtlesin noortega, kes neile vastasid. Õhtul tegin jõutrenni ja vaatasime naisega sarju.

Väga polnud midagi tegemata jäänud. Võibolla see, et sain rahulikult vaadata esimese vooru kõik mängud järele. Mulle meeldis, et sain ise planeerida oma treeningud ja päevakava ning selle, millal ma midagi teha tahan. Sain täielikult ise vastutada oma vormi ja muude tegemiste eest.

Võibolla midagi, mis ei tule hetkel pähe.

Hetkel ei oska midagi välja tuua.

Vaatasime naisega „Money Heisti“, mis on väga kaasahaarav seriaal. Ise vaatan „The Last Dance’i“. Mulle endale meeldivad elulooraamatud ja soovitangi mõnda, mis mulle endale meeldinud: Kobe Bryanti „Mamba mõtteviis“, Richard Bransoni „Virgini viis“, Phil Knighti „Jala jälg“, Valter Heueri „Meie Keres“ ja Jari Litmaneni raamat.

Neid on veel…



 

2020 JUUNI JALKA

47

NAISED

Fotograafia J alistas jalgpalli Nii jalgpalli kui pildistamisega tegelev Liisi Troska pidi tänavuse hooaja eel tegema valiku, kumma hobiga ta jätkab. Otsus langes fotograafia kasuks, kuid ka armastatud spordiala jääb tema ellu: „Kuna pildistan jalgpalli ja jäin sellega seotuks, siis ei jää ma sellest ilma.“ Tekst: Kadi Parts | Foto: Siim Einassoo

algpallitrenni jõudis Liisi Troska teismelisena, kui Paidesse tüdrukute treeningud tekkisid. Toona 15–16aastane piiga oli alaga aga juba varem hästi tuttav, sest üles kasvades sai jalgpalli tublisti mängitud. „Liikusin seltskonnas, kus pooled olid poisid, ja suvel oli igapäevane tegevus jalgpallimäng majade vahel muruplatsidel,“ meenutab Paide tüdruk. „Eks alguses saime poiste käest jubedalt pähe, aga suve lõpuks ei olnud neil enam midagi nii kerge! Sealt see pisik külge hakkas.“ Ühtegi teist ala Troska proovinud pole – süda kuulus kohe algusest peale jalgpallile. 2009. aastal treenimisega alustades hakkas ta kohe naiste esiliigas mängima ja sai esimesel hooajal kirja 19 kohtumist ja 1516 minutit. Kuigi jalgpall oli neiu ära võlunud, pole profikarjääri peale Troska kordagi mõelnud. Kõrgliiga hõngu on ta aga saanud nuusutada küll, kui 2018. aastal mängis Tallinna Ajaxi eest. „Liigade vahe on II ja meistriliiga vahel väga tuntav,“ räägib Troska. „Teises liigas on palju enda lõhkumist, kõrgliigas on mäng tehnilisem ja raskem. Kindlasti oli meistriliigas mängimine hea edasiminek, aga Ajaxis jätkamine polnud võimalik, sest nad kukkusid liigast välja.“

Kui hea pilt ebaõnnestub: „Kripeldama jääb näiteks siis, kui hea olukord on uduselt peale jäänud või oled kellelgi jalad ära lõiganud või inimesel pole pead otsas.“

Mullu Paide Linnanaiskonna eest mänginud Liisi Troska tänavu enam väljakule joosta ei plaani.

48

JALKA JUUNI 2020

Ühegi teise naiskonnaga ühinemise peale paidelanna toona ei mõelnud, vaid üheskoos oma võistkonnaga loodeti, et ehk õnnestub siiski ise kõrgemale kerkida. Paraku nii ei läinud: mullu lõpetati hooaeg II liigas taas kolmanda kohaga ja uks esiliigasse jäi suletuks. Seesama uks avanes ootamatult aga seoses naiste liigasüsteemi reformiga, mille järgi muudeti II ja esiliiga ühtseks suureks esiliigaks. Paide naiskond asuks nüüd justkui esiliigas osalema, kandes Tallinna Ajaxi ja Paide Linnanaiskonna ühendnaiskonna nime, kuid võistkonna mängijad pärinevad Ajaxi naiskonnast.

Troskat tänavu selle naiskonna eest väljakul ei näe ja ta usub, et tema aeg palliplatsil on nüüdseks lõplikult möödas. Ühest küljest tunnistab ta, et nii talle kui teistele Paide naistele mõjus raskelt mitmeaastane periood, mil kogu aeg loodeti kõrgemale tõusta, kuid see ei õnnestunud. „Tekkis motivatsiooni langus, enam ei käidud trennis jne.

Oli selge, et selle naiskonnaga enam jätkata ei saa: oleks tulnud leida uus naiskond või mängimine ära lõpetada,“ selgitab ta.

NAISED

Naised jalgpalli pildistamas Eesti jalgpallipublik on ehk märganud, et nii koondise- kui kõrgliigamängudel on naisfotograafe näha sagedamini kui mehi. „Nii on, et mehi võib üles lugeda ilmselt umbes kolm, aga naisi saaks kümmekond!“ kinnitab Liisi Troska, et naised on vuti pildistamises ülekaalus.

Selle põhjust on tema sõnul raske välja tuua, aga kõik naised saavad platsi ääres omavahel hästi läbi ja rivaalitsemist pole. „Pigem ei ole konkurentsi ega võimuvõitlust,“ räägib Troska.

Tema sõnul tuleb kindlatel mängudel küll jälgida, et samale tööandjale pilte tehes oleksid fotograafid teine teisel pool platsi, et saaks püüda erinevaid kaadreid, aga muus osas ollakse üksteisele toeks. „Me toimime kõik koos väga hästi. Näiteks Tallinna mängudel olen vahel pildistanud koos Anna Andreasega ja siis võrdleme pilte, räägime oma fotoaparaadi sätetest jne. Pigem üks aitab teist ja vastupidi – koos on lihtsam areneda,“ sõnab Troska.

Klõpsimisest sai töö

Teine – ja ehk suuremgi – põhjus pallimänguga lõpetada on fotograafia, mis on Troska teine hobi ja armastus. Ta sõnab, et kuna kohtumised, mida ta peab jäädvustama, on sageli samal ajal tema oma mängudega, tuli ajapuuduse tõttu alates tänavusest aastast mängimisest loobuda. „See otsus oli ühtepidi raske ja teistpidi mitte,“ ütleb Troska. „Kuna oma naiskonnaga poleks saanud jätkata, siis see tegi kergemaks, aga samas oli siiski keeruline. Kuna aga pildistan jalgpalli ja jäin sellega seotuks, siis ei jää ma sellest ilma.“ Fotograafiat on loo peategelane kogu aeg armastanud ja enda sõnutsi on ta pilte alati teinud, kuigi esmalt vaid käepäraste vahenditega. „Ma olen seltskonnas alati see, kes telefoniga pilte klõpsib, ja kõik teised ütlevad, et ära tee,“ naerab Troska. Ühel hetkel sai ostetud korralik kaamera ja esimesed sammud fotograafina tegi paidelanna loodust pildistades. Siis – pärast nelja-aastast pausi – jõudis ta tagasi jalgpalliväljakule ning tekkis mõte pildistada ka oma armastatud spordiala. Neiu võttis ühendust Soccernet.ee portaaliga, tegi proovigalerii ja sealt kõik alguse saigi. Nüüdseks on fotograafiast välja kasvanud töö, kuigi Troska sõnul ta ise nii ei tunne, vaid peab pildistamist endiselt hobiks. „Esimest kaamerat ostes poleks ma kunagi uskunud, et siia välja jõuan, aga mul on selle üle väga hea meel, et olen siia jõudnud!“ naerab ta.

Jalgpallurikarjäär tuleb pildistamisel kasuks, sest mängulugemise oskus annab võimaluse en-

nustada hetki, mis on väärt jäädvustamist. Kõige erilisemaks peab Troska koondisemängude pildistamist, sest seal on õhkkond ja melu omamoodi tunnetusega. Oma kõige esimest üles pildistatud koondisekohtumist neiu päris täpselt meenutada ei suuda: „Ilmselt oli see mõni noortekoondise mäng... Aga päris täpselt ei mäletagi, ju oli nii suur närv sees, et on meelest läinud!“ Koondisemängude puhul on Troska sõnul peale melu erilisemad ka vastased, kes on maailma mastaabis sageli suurnimed. Kuivõrd staaride pildistamine on haruldane ja ilmselt ühekordne võimalus, võiks see tekitada lisapinget, kuid Troska seda ei tunne. „Ei ole sellist hirmu, et midagi tähtsat jääb pildistamata,“ räägib ta. „Kripeldama võib jääda, aga hirmu ei ole. Kripeldama jääb näiteks siis, kui hea olukord on uduselt peale jäänud või oled kellelgi jalad ära lõiganud või inimesel pole pead otsas. Aga hirmu otseselt selle ees ei ole.“ Kui halvad pildid jäävad vutineiust fotograafil kohati kripeldama, siis heade piltide puhul vastupidist efekti pole ehk oma parimaid tabamusi pole Troska ritta pannud. Tema sõnul on lihtsalt tore vaadata, kui tema fotod ka teistele meeldivad ja neid kasutatakse.

Griezmanni vend

Teisi pildistav Liisi Troska on ka ise kaamerasilma ette jäänud.

Foto: Anna Maria Mets

Oma suurimatest apsakatest rääkides nendib Paide neiu, et kohati ikka juhtub, et mängule saab mindud ilma mälukaardita või tühja akuga. Ta meenutab, kuidas käis Tartus pildistamas Tammeka perepäeva ja Premium liiga mängu. „Perepäeval tegin pildid ära, aga mängust sain teha ainult kümme pilti. Proovisin leida teist akut, aga kõik olid sama tühjad kui mu enda oma. Läksin koju ja olin väga pettunud,“ räägib Troska.

Pettumuste kõrval on tal aga ette näidata ka suuri õnnestumisi. Ühe emotsionaalseima mänguna toob ta välja Eesti U17 koondise ja Hispaania sõpruskohtumise, mille Eesti 3 : 2 võitis. Troska sõnab, et tal õnnestus kõik väravad hästi üles pildistada, ja see on suur asi.

Teise ereda hetkena toob ta välja Eestis korraldatud superkarikamängu. „Mul oli au seal pildistada ja kõiki staare näha. Kõige eredamalt tooksin välja selle, et nägin fännialal Antoine Griezmanni venda, kuid sel hetkel ma ei teadnud, kes ta on.

Vaatasin lihtsalt, et lõbus pealtvaataja, ja pildistasin teda. Kui hiljem oli autasustamine ja Griezmann kutsus ta väljakule ning nad seal kallistasid, siis sain aru, kes ta on. See äratundmise/arusaamise hetk oligi kõige eredam,“ võtab Troska kokku ühe oma helgeima hetke.

8

4

227

väravat on Liisi Troska löönud seitsmeaastase karjääri jooksul.

hooaega ehk aastatel 2011–2014 Liisi Troska palliplatsil ei käinud.

minutit on Liisi Troska mänginud naiste kõrgliigas, esindades Ajaxit.

2020 JUUNI JALKA

49

TREENER

Roman Kožuhhovski: Eesti koondise juhendamine on mu suur unistus Eesti jalgpallisõber mäletab ilmselt veel eredalt, kuidas ukrainlane Roman Kožuhhovski (41) mullu tundmatust treenerist üleöö tegijaks pikeeris. Nõmme Kaljuga koduliigas 28mänguline kaotuseta seeria ja porimülkast pronksile kerkimine, vägevast eurohooajast rääkimata.

Tekst: Andres Vaher | Foto: Jana Pipar

O

meti mõjub Kožuhhovski siinsele vutihuvilisele üsna valge lehe ja tundmatu suurusena.

Kelle ja milliseid tarkusi ta järgib? Millest unistab? Millest töölt lahkudes ja tööandjat valides lähtub? Millisel kohal on ta elus pere ja Eesti?

Eelmise hooajaga vähemalt ajakirjanikele alati viisaka ja vastutuleliku – kohati ka äärmiselt poliitkorrektse – mulje jätnud nüüdne FC Kuressaare peatreener avab pisut oma hinge ja põhimõtteid.

Treenerielu omapärased keerdkäigud

Kožuhhovski tegi Eesti ja siinse jalgpalliga esimese tutvuse 2014. aastal. „Olime Irfan Ametoviga tuttavad Krimmi koondise aegadest, kus aastatel 1993–96 pidevalt koos harjutasime. Tema kutsus mind Sillamäe Kalevi duublisse,“ meenutab Vinnitsas sündinud Kožuhhovski.

Siit jõuame loo esimese huvitava paralleelini: toona Premium liiga hõbedakomplekti võitnud Sillamäe meeskonda kamandas Sergei Frantsev.

Toosama mees, kes pärast mullust luhtunud starti Kalju tüüri just Kožuhhovskile pidi loovutama.

Seejärel seikles Kožuhhovski veel veidi Ida-Virumaal (töötades Jõhvi Lokomotivis ja Kohtla-Järve JK Järves), vahepeal põikas korraks ka Sloveeniasse. Neist ametiaegadest leiab loo peategelane tagantjärele seiku, mida nimetab praeguses valguses samuti paradoksaalseteks. „Kostja Vassiljev oli veidi enne minu tulekut Koperi kõigi aegade kalleima müügiartiklina Poola lahkunud. Jõudsin Sloveenias olla lühikest aega, vaid 13 mängu. Asusime neljandal kohal, aga klubi otsustas peatreener Milan Obradovići teenetest loobuda. Mind ei sundinud keegi lahkuma. Tegin seda ise, sest juhindusin abitreenerina alati põhimõttest: kui läheb peatreener, ei saa jääda ka mina,“ selgitab Kožuhhovski.

50

JALKA JUUNI 2020

FC Kuressaare on Roman Kožuhhovskile Eestis juba viies klubi. Premium liigas debüteeris ukrainlane peatreenerina mullu Nõmme Kaljus.

TREENER kõrvutab Kožuhhovski. „Kogu suhtlus toimus Kuno Tehvaga. Tegelikult kutsus ta mind juba aasta varem. Ja kuigi mulluse hooaja järel sai meie koostöö Roman Kožuhhovski läbi, olen Kaljule usalduse ja pakutud ^ Mängis Ukraina amatöörklubides, seejävõimaluse eest igavesti tänulik. See oli rel alustas treenerikarjääri mulle väga eriline peatükk – sain esi^ Eestisse jõudis 2014 – oli Sillamäe Kamesed peatreeneri kogemused prolevi duubli ja Jõhvi Lokomotivi (II liiga) fessionaalses jalgpallis.“ peatreener Kalju peatüki sulgumise teema^ 2016 – Koperi (Sloveenia) abitreener del ei soovi omaaegne poolkaitsja ja Kohtla-Järve JK Järve (esiliiga B) pikemalt peatuda. Ta ütleb vaid, et peatreener see oli tema otsus, millel pole prae^ 2018 – Odessa Tšernomoretsi ja Lvivi gu mõtet enam peatuda.

Karpatõ abitreener, aasta lõpust Nõmme „Eelistan elada olevikus ja vaadata Kalju duubli peatreener tulevikku. Mulle tegid pakkumise FC Legend Lobanovski, ^ 2019 – Nõmme Kalju peatreener (PreKuressaare, Maardu Linnameeskond suur eeskuju mium liiga pronks, karikafinalist ja pääs ja üks Ukraina esiliigaklubi. Kõik Nii viis tee Kožuhhovski tagasi sünniEuroopa liiga 3. eelringi) kutsusid peatreeneriks. Valik langes maale, kus ta jõudis kogemusi hankida ^ 2020 – FC Kuressaare peatreener Kuressaarele, sest juba Kaljus olles rikka ajalooga kõrgliigaklubide Odessa köitis see meeskond mu tähelepanu,“ Tšernomoretsi ja Lvivi Karpatõ esimepõhjendab Kožuhhovski. se (Kožuhhovski rõhutab seda – toim.) abitreenerina. „Armastan väljakutseid, mitte turvalisi ja rahali„Tegin Ukraina kõrgliigadebüüdi veebruaris selt paremaid lahendusi. Üks neist on näiteks kee2018 Donetski Šahtari vastu – neli päeva enne lebarjääri ületamine. Samuti teadmine, et keegi ei seda, kui Šahtar kohtus Meistrite liigas AS Romausu meisse. Naudin säärast olukorda. Seda enam, ga,“ meenutab ta. „Juulist kolisin Karpatõsse, aga et olen täiesti veendunud, et me ei ole autsaidenii Odessas kui Lvivis sai töö otsa samal põhjusel rid. Taoline väike konflikt mõjub väga positiivse nagu Sloveenias. Kohe pärast peatreeneri vallanmotivaatorina. Usun, et olen väga õiges kohas ja damist läksin ka ise avaldusega. Mu treenerieeõige lähenemisega oleme paljuks suutelised,“ põtika kohustab nii käituma. Vastutada tuleb koos. leb Kožuhhovski edasi lükkunud hooaja künnisel Aga ma ei kahetse midagi – vastupidi, see oli võitlus- ja tõestamissoovist. arendav ja rikastav aasta.“ Ehkki viimasel ajal on ta kokkupuuted Ukraina jalgpalliga jäänud põgusaks, räägib ta Seob tuleviku Eestiga sealsest vutikultuurist ja pärandist oma Peale siinsete klubide abistamise seob karjääris varjamatu uhkusega.

Kožuhhovskit Eestiga ka armastus ja kaks „Valeri Lobanovski jälg ja mõjutused peres kasvavat last. „Nemad elavad endion muidugi kõige suuremad. Jälgisin teda selt Jõhvis, mina peamiselt Nõmmel. Tüd„Usun selle maa äärmise tähelepanuga. Julgen väita, et olen ruk käib seal esimeses klassis, panime ta tegemistesse. Nii tema filosoofia ja omanäolise strateegiaga teadlikult Eesti kooli. Uue õppeaasta alpeensusteni kursis ning paljutki enda karguses kolivad naine ja tütar minu juurde üldiselt kui jalgpalli jääri kaasa võtnud,“ räägib Kožuhhovski Tallinnasse, gümnaasiumis õppiv poeg on mõttes. Tunnen end siin Kiievi Dinamo legendaarsest pealikust. niivõrd iseseisev, et jääb ilmselt sinna.“ koduselt ja tööalaselt „Eelkõige puudutab see mängijatesse Teisisõnu: ehkki jalgpallitreeneri elus on motiveerituna.“ suhtumist. Kuidas olla ühtaegu nõudkindel vaid see, et miski pole kindel – mida lik, aga samas neid austada. See on suur on ka Kožuhhovski oma senine karjäär ilkunst, mida Lobanovski valdas hiilgavalt,“ kirjeldab mekalt tõestanud –, siis vähemalt mõtteis on Kožuhhovski maestro õppetunde. „Tema kreedo oli: mees oma tuleviku sidunud kindlalt Eestiga. meie meeskonnas pole ühtki staari, meeskond on „Usun selle maa tegemistesse. Nii üldiselt kui staar. Kedagi ei saa iial kopeerida, aga ka minu filojalgpalli mõttes. Tunnen end siin koduselt ja töösoofia lähtub sellest tõest.“ alaselt motiveerituna,“ ei salga Kožuhhovski.

Igaks juhuks õhku visatud küsimusele, kas ta on kasvõi sekundi mõelnud Eesti koondise juEelistas Kuressaaret hendamisest, tuleb kiire vastus: „Enamgi veel, Maardule ja Ukrainale ma elan ja töötan selle suure unistuse täitumise Peagi leidis Kožuhhovski tagasitee Maarjamaale. nimel. Tean hästi Karel Voolaidi, suhtleme sageEsialgu Nõmme Kalju duubli, aasta hiljem juba li. Toetan teda igati, ta on kahtlemata õige mees esindusmeeskonna peatreeneriks. koondist vedama. Kui kunagi tuleb minu aeg, „Mind ei toonud Kaljusse Sillamäelt pärit tutvus soovin kindlasti valmis olla. Mõistagi ei välista ma Sergei Frantseviga. See oli pigem kokkusattumus. enne ka U21 koondisega enda tõestamist.“ Pean meid väga erineva käekirjaga treeneriteks,“

„Järvesse kutsus mind 2017. aasta algul Marko Kristal isiklikult,“ meenutab ta kohtumist toonase spordidirektoriga, kes tänavu elu keerdkäiguna just temalt Nõmme Kalju ohjad haaras. „Pärast üht ebaõnnestunud kohtumist oli meil Markoga augustis jutuajamine. Koostöö lõppes, minu asemele tuli Aleksandr Puštov. Ma ei pahanda kellegagi. Klubi vajadused on mistahes treeneri või mängija omadest alati kõrgemal. Isegi siis, kui treener ei pruugi kõike mõista või nõus olla. Olen klubi huvides alati valmis end ohverdama.“

CV

2020 JUUNI JALKA

51

MÄNGIJA LUUBI ALL

Vladislav Kreida Vladislav Kreida oli Eesti koondise mulluse tuhmi aasta üks säravamaid esilekerkijaid. FC Floraga ka Eesti meistriks tulnud kontrollivat poolkaitsjat iseloomustavad tema praegune klubitreener Jürgen Henn ja kauane noorpõlvejuhendaja Tallinna JK Legionis Igor Garmatjuk. ÕHUVÕITLUS

VÄLJAKUNÄGEMINE

Jürgen Henn: Keskväljal on õhuvõitluses väga tugev. Vastase väravavahi väljalöögid võidab hea protsendiga.

Igor Garmatjuk: Hirmu ta ei tunne, läheb alati igasugusesse võitlusse. Hüpe pole siiski just suurepärasel, vaid pigem heal keskmisel tasemel.

Jürgen Henn: Üldiselt võib pidada heaks – leiab enamasti vaba mängija, aga ettepoole ja ründavaid sööte võiks rohkem olla.

Igor Garmatjuk: Mängulugemine on kindlasti pigem tugevus. Kui pall on teises väljaku otsas, oskab aimata selle edasist liikumist ja end positsioneerida. Tark mängija.

VASTUPIDAVUS

JÕUD

Jürgen Henn: Oma positsioonil jaksab tööd teha küll. Samas ei ole omadus, millega kuidagi teistest eristuks.

Igor Garmatjuk: Iseloom ja füüsis käivad tema puhul käsikäes. Jaksab niinimetatud puhastaja rollis tööd rabada.

Jürgen Henn: Võib pidada tugevaks mängijaks. Kahevõitlusi naudib ja on duellides hea.

Igor Garmatjuk: On olnud alates noorteklassist füüsiliselt võimas mängija. Selle omaduseta ei olekski tal võimalik peaaegu kõiki duelle võita.

SISU

Jürgen Henn: Peab olema stabiilsem. Kui on motiveeritud, siis on sisu väga kõva ja järele ei anna. Samas lubab endale liiga lihtsalt kergema päeva. Ei karda ühtegi vastast!

Heal päeval 5+, kehvemal aga 3.

Igor Garmatjuk: Kindlasti suurim trump. Kartmatu ja järeleandmatu.

Ei lepi iial kaotusega, mitte ainsaski duellis. Armastab ja naudib võitlust.

Sündis sellisena, isa oli täpselt samasugune.

LIIKUVUS

Jürgen Henn: Võiks parem olla, rohkem domineerida ja palli nõuda.

Igor Garmatjuk: Meil Legionis tegutses ta ründavamates rollides, Floras on leitud sobilikum koht.

KIIRUS

Jürgen Henn: Pole just tema tugevaim külg.

Igor Garmatjuk: Teinud Floras selge arenguhüppe.

Ei jää enam vastastele märgatavalt alla, aga saab minna veel selgelt paremaks.

SÖÖT JA LÖÖK

Jürgen Henn: Söödu- ja löögitugevus väga heal tasemel. Üldiselt ka söödutäpsus. Kahjuks ei kasuta mängusituatsioonides oma head lööki nii tihti, kui võiks.

Igor Garmatjuk: Löök on väga tugev, pole kahtlustki. Söötmisel esineb vahel eksimusi. Aga kellel ei esineks?

5 4 3 2 1 0

4

Väljakunägemine

52

JALKA JUUNI 2020

4

Vastupidavus

3,5

Liikuvus

TEHNIKA

Jürgen Henn: Ei ole tehniliselt särav mängija, aga positsioon otseselt ka ei nõua seda. Vajalikud põhielemendid on korralikult olemas.

Igor Garmatjuk: Võiks olla parem, näiteks triblamise osas.

Aga on ka ses vallas Floras juurde pannud.

4

Tehnika

4

Õhuvõitlus

4,5

4,5

4,5 3

Jõud

Sisu

Kiirus

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL

Ninasarvik,

kes on palju õppinud Mayweatherilt ja Gattusolt

FOTOD: Jana Pipar, Hendrik Osula

CV Sündinud: 25.09.1999 Positsioon: poolkaitsja Klubi: Tallinna FC Flora Eelmised klubid: Štrommi ja TJK Legion Treenerid: Jevgeni Lukašov, Andrei Kreida, Igor Garmatjuk, Jürgen Henn Koondised: U19 4/0, U21 3/0, A-koondis 3/0

Kes on hetkel maailma parim jalgpallur?

Lionel Messi. Pidevalt räägitakse ta löödud väravate hulgast, tegelikult on ta olulisus veel palju-palju suurem. Ta teeb, loob ja lööb. Barcelona mäng sõltub temast rohkem kui iial varem.

Kes on koondisekaaslastest su parim sõber?

Erik Sorga. Oleme 18 aastat üksteist tundnud, Legionis koos kasvanud ja ka Florasse tulime koos.

Koondises oleme alati tuba jaganud. Nüüd, kui ta USAsse mängima siirdus, suhtleme mõistagi endiselt tihedalt.

Kas liha või kala?

Liha. Maitsvam on lihtsalt. Söön liha alati – ka enne mänge, ehkki siis muidugi väiksemas koguses. Kanaliha on lemmik.

Kui oleksid loom, siis kes?

Ninasarvik, ma arvan (muigab – toim.). Ilmselt seepärast, et mu stiil meenutab väljakul ninasarvikut – kartmatu ja võitlusele orienteeritud.

Kui peaksid jalgpalli vahetama mõne muu spordiala vastu, siis millise?

See oleks kas korvpall, hoki või poks. Jäägu hoki – dünaamiline mäng, palju võitlust. Tundub huvitav, tahaks proovida.

Kui saaksid üheks päevaks kellegagi kohad vahetada, siis kellega?

Floyd Mayweatheriga. Võtaksin kiiresti kogu ta varanduse ja jookseksin sellega minema (naerab – toim.).

Aga tõsiselt rääkides: jah, olen Mayweatheri fänn.

Olen vaadanud ta viimast viit matši, imetlenud filmi, lugenud autobiograafiat. Tema tee lapsest saadik jäägitu pühendumusega tähtede poole on tohutult innustav ja õpetlik. Ta sõi, magas ja elas ühe asja nimel. Iga päev. Ta elu oli ja on poks, ka nüüd treenerina. Tal on spordi ja äri kohta väga palju öelda.

Kas elaksid pigem maal või linnas?

Linnas. Siin on sõbrad, staadionid ja muu oluline lähemal. Aga puhkuse ajal sõidan meeleldi perega näiteks nädalaks suvilasse. Seal on mõnus šašlõkki nautida.

Kuid jalgpalli ei jäta ma ka seal.

Kes on su iidol kontrollivatest poolkaitsjatest?

Gennaro Gattuso. Olen tema mänge palju vaadanud ja õppinud. Ta ei kartnud kedagi ega midagi. Esikohal oli alati võitlus ja emotsioon. Ka nüüd treenerina on ta samasugune, Napolis saadab teda viimaks ka edu.

Aga kõigi positsioonide mängijatest on mu lemmik Zinedine Zidane.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Olin kaheaastane, kui isa ja onu hakkasid linna kortermaja tagahoovis mulle palli viskama ja ma hädavaevu sellele pihta sain. Aga valikut polnud – nad mõlemad olid jalgpallurid. Keegi ei küsinud, visati pall lihtsalt ette ja tuli hakkama saada. Kolm-neli aastat hiljem läksin juba isa gruppi päris jalgpallitrenni. Tema juhendas mind Legionis sisuliselt läbi terve noorpõlve. Mõistagi ei kahetse ma praegu sugugi, et mind seal hoovis sundolukorda pandi.

Vastupidi, olen isale ja onule tänulik.

2020 JUUNI JALKA

53

MAAILM Spartaki otsatribüün kuulutab: „Pureda kõiki!“ Foto: Indrek Schwede

Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel Avaldame kolmanda osa Moskva Spartaki ja Dinamo vastasseisu ajaloost. Heidame pilgu Dinamo kuulsale turneele Suurbritanniasse 1945. aastal ja vaatleme Spartaki osa nõukogude fännikultuuri loomisel. Ühtlasi peatume lähemalt eelmise aasta 3. augusti Moskva madinal ja käime Spartaki muuseumis. Teeme arvudes madina kokkuvõtte.

Tekst: Indrek Schwede

K

uid Dinamo tegi oma vastukäigu 1945. aasta novembris. Nelja mängu kahe Inglise, ühe Šotimaa ja ühe Walesi klubi vahel käis vaatamas kokku 269 600 pealtvaatajat. Enne esimest mängu kirjutas venelaste treeningut jälginud Paul Irwin Sunday Expressis, et nad „on nii aeglased, et nende mõtlemist võib peaaegu kuulda“.1 Dinamo viigistas Chelsea vastu 3 : 3, võitis Cardiff City 10 : 1 ja Arsenali 4 : 3 ning viigistas Glasgow

54

JALKA JUUNI 2020

Rangersiga 2 : 2. Tulemuste hindamiseks peab teadma tausta: Dinamo oli 1945. aasta NSV Liidu meister. Inglismaal ja Šotimaal hooajal 1945/1946 meistrit ei selgitatud. Inglismaal mängiti niinimetatud põhja ja lõuna liigas, millest komplekteeriti järgmiseks hooajaks I ja II divisjon. Dinamoga mängu ajaks jagas Chelsea 13 vooru järel lõuna liigas 15 punktiga (võidu eest sai kaks punkti) 8.–11. kohta ja Arsenal seitsme punktiga 18.–19. kohta.

Liidril Charlton Athleticul oli 22 punkti. Cardiff mängis nimetatud kahe liiga suhtes aste allpool: ühes neljast tsoonist koosnevas III liigas (kokku 42 klubi), kus ta oli oma piirkonnas 3. kohal. Rangers juhtis Šotimaa I divisjonis ehk meistriliigas.2

Dinamo triumf Suurbritannias

Hoolimata nendest detailidest oli see Nõukogude jalgpalli triumf. Cardiffi peatreener, endine Walesi koondise väravavaht Cyril Spiers ütles, et Dinamo on „parim meeskond, keda olen eales näinud... nad on masin ja mitte tavaline jalgpallimeeskond“.3 Kohapeal umbusklikult käitunud ja korraldajatele ultimatiivselt oma 14 punktist koosneva nõudmiste paketi esitanud venelased kasutasid lisajõudusid

MAAILM teistest klubidest, aga seda tegid ka vastased. Arsenalil oli koguni kuus võõrast mängijat, teiste seas legendaarne Stanley Matthews Stoke’ist. Mäng Arsenaliga on tuntud kui udufarss: avavile ajal oli nähtavus peaaegu olematu. Arsenali paremsisemise Cliff Bastini versiooni kohaselt mängisid vastased teisel poolajal ligi 20 minutit 12 mehega, kui Vassili Trofimov vahetuse käigus väljakult ei lahkunudki.4 Mängu vilistas Nikolai Latõšev, kes lubanud ühe värava inglastele lüüa suluseisust ja kellele Dinamo peatreener Mihhail Jakušin olevat öelnud, et see ei katkestaks mängu, kuniks venelased juhivad.5 Vene ajakirjanik Vadim Sinjavski väitis hiljem, et Arsenali peatreener George Allison olevat ise keeldunud mängu ärajätmisest, kuna publik oli piletite eest maksnud ja kihlveokontorites olid tehingud sõlmitud. Allison protestis selle peale Inglismaa jalgpalliliidu ja välisministeeriumi abil, mille kaudu saabus venelastelt info, et Sinjavski on vallandatud, kuid kümme aastat hiljem oli ta koos Dinamoga taas Inglismaal.6 Igatahes lisas turnee võimutruu kuvandiga Dinamole kõvasti prestiiži, mida tsementeeris lõppenud võidukas maailmasõda ja milles oli suur roll sõja- ja spordireporteril Sinjavskil – just tema raadiohääl, mis oli rahvale tuttav kolm aastat varem toimunud võidukast Stalingradi lahingust, tõi Nõukogude inimesteni ka Dinamo edu Suurbritannias.

Nägu vastu nägu: Spartak–Dinamo Raamatu „Spartak Moskva Dinamo“ andmeil kohtusid Spartak ja Dinamo NSV Liidu meistrivõistlustel 99 korda: Spartak võitis 28, Dinamo 32 ja viiki jäi 39 mängu. Samad andmed on Vikipeedias, millele toetub ka ülejäänud statistika allolevas tabelis, kus on eraldi välja toodud NSV Liidu ja Venemaa meistrivõistluste ning karikavõistluste bilanss. Muu alla kuuluvad mängud eri turniiridel, aga ka Moskva meistrivõistlustel. Kokku on mängitud 206 korral, millest on Spartakil 74 ja Dinamol 61 võitu. 71 mängu on lõppenud viigiga.

Moskva madin 1936–2020

Võistlus Riik Mängud Spartak Viik Dinamo Kõrgliiga NSVL 99 28 39 32 Kõrgliiga Venemaa 53 26 18 9 Karikas NSVL 11 6 2 3 Karikas Venemaa 3 1 0 2 Muu NSVL/Venemaa 39 12 12 15 Kokku NSVL/Venemaa 206 74 71 61

Spartak – fännikultuuri looja

Kõige enam seostas rahvas võiduka ilmasõjaga siiski Moskva CSKA meeskonda, mis tõusis Dinamo kõrval jõuliselt esile. Spartakit olid Stalini terror ja sõda enim kahjustanud ja taastumiseks läks aega.

Nimetatud kolm jagasid aastatel 1945–1959 omavahel kõik 15 meistritiitlit: Dinamo kuus, CSKA viis, Spartak neli. Kuuekümnendatel tõusid esile teiste liiduvabariikide klubid, eelkõige Kiievi ja Tbilisi Dinamo, ning jalgpalli raskuskese liikus Moskvast perifeeriasse. Koondisele olid kuuekümnendad edukaimad riigi ajaloos. Seitsmekümnendail järgnes koondise tulemuste ja taseme allakäik ja see tähendas ka huvilangust koduste meistrivõistluste vastu, kus troonile tõusis ukrainlaste uhkus Kiievi Dinamo. Need asjaolud hakkasid vähendama Spartaki–Dinamo madina tähtsust.

Spartaki loosung: „Näen sageli hirmu mind vaatavates silmades.“ Foto: Indrek Schwede

Selle taustal lõi välja kahe kange erinev fännibaas. Kui Spartak 1976. aastal meistrisarjast välja kukkus, olid tribüünid täis ka esiliigamängude ajal, mis on haruldane isegi maailma ulatuses. Klubi tõusis kõrgliigasse tagasi juba 1978. aastaks ja järgmisel krooniti meistriks. Esiliigasse kukkumine tuli klubile kasuks: 1977. aastal kutsuti peatreeneriks varem Dinamos mänginud ja seda juhendanud Konstantin Beskov, kes alustas muu hulgas talentide otsimisega üle riigi. Kuid veelgi tähelepanuväärsem oli juba mainitud fännide konsolideerumine. Võib öelda, et Spartakist algas nõukogude fännikultuur. Just nemad algatasid kombe hakata käima välismängudel, kus kujunesid välja lööklaused ja laulud, millest mõned vastandusid isegi nõukogude võimule. Üheks tuntumaks võimude talutud löökhõikeks sai „Spartak – eta ja, Spartak – eta mõ, Spartak – eta lutššije ljudi stranõ!“ (Spartak – see olen mina, Spartak – see oled sina, Spartak – see on riigi parimad inimesed – toim.). Spartaki fänni Juri Mihhailovi ilmselt liialdatud kinnitusel kandis tema koolis 1979. aastal 90% õpilastest Spartaki salli, mille oli koonud ema või vanaema.

Sellega tuldi kooli, see peideti õpetajate eest ja sellega mindi koju tagasi. Sallide tegemiseks kasutati isegi NSV Liidu lippu ja pioneerirätti.7 Organiseeritud fännirühmad tekkisid 1970. aastate teisel poolel ka teiste Moskva meeskondade juurde. Üksteiselt hakati pihta panema sümboleid. Samas oli Spartaki ülekaal linnas sedavõrd suur, et Dinamo ja CSKA moodustasid 1980ndate alguses liidu punavalgete vastu. Välismängudele sõitis siiski suhteliselt vähe fänne: 1980. aastate lõpus käis nendel umbes 100 Spartaki, aga vaid 10–15 Dinamo ja CSKA fänni.8 Spartaki kõrgliigast pudenemise aastal (1976) tuli Dinamo viimast korda riigi meistriks. Mõistagi pole see aidanud suurendada fännibaasi või klubi populaarsust. Kui meeskonda ähvardas 2006.

2020 JUUNI JALKA

55

MAAILM

aastal nüüd juba Venemaa meistriliigast väljakukkumine, rullisid fännid pärast ilmetut mängu lahti mängijatele suunatud loosungi „Meie tuleme esiliiga mängudele, aga kas teie ka?“.9 Dinamo kukkus meistrisarjast välja kümme aastat hiljem – esimest korda alates üleriigilise liiga loomisest (1936) –, kuid oli 2018. aastal kõrgseltskonnas tagasi.

Dinamo ärakukkumise tõttu on tema vastasseisu Spartakiga nimetatud ka unustatud madinaks ja Moskva suurimaks derbiks on kujunenud Spartaki ja CSKA mängud, mille kohta Spartaki poolkaitsja Deniss Bojarintsev 2006. aastal naljatles: „Lepingus on isegi eraldi punkt selle kohta, et oleme kohustatud neid võitma.“10

Dinamo fännide loosung: „Oled meie elu, meie sinu hääl.“ Foto: Indrek Schwede

Unustatud vastasseisu kaemas

Jalka käis Moskva madinat vaatamas eelmise aasta 3. augustil ja nagu lugejale harjumuspärane, oli kaaslaseks jalgpallirändur Antti Kask. Allakirjutanu kasutas ära oma tutvust Mihhail Zahharoviga, kes on abielus Igor Netto tütre Irinaga11 ja tegev Spartaki klubi juures, ning me saime rinda pressikaardid. Sealjuures korraldas Spartaki staadionituuride ja muuseumi direktor Aleksei Matvejev meile paaritunnise ekskursiooni oma valdustes.

Muu hulgas viskasime pilgu peale ühele Spartaki staadioni loožile, kus käis MMi ajal Diego Maradona. Loožides on 12 kohta, mis maksavad Spartaki mängudel 7,5–9 miljonit rubla (108 000 – 130 000 eurot) hooaja kohta.

Matvejev tutvustas end kohe kui inimest, keda huvitab jalgpalliajalugu, aga ta suutis meid paaril korral pahviks lüüa: nagu muuseas puistas ta korraga oma juttu meie legendaarse väravavahi Evald Tipneri! Kui seisime Otkrõtije Arena ühe värava taga, kus asuvad klubi asutajate vendade Starostinide pronkskujud, tõi Matvejev mingi võrdluse käigus sujuvalt mängu Arnold Pihlaku, kes mängis esimese eestlasena eelmise sajandi kahekümnendatel Euroopa tipp-profiklubis Viini Austrias. Meie imestuse peale reageeris mees pisut häiritult: „Aga ma ju ütlesin, et mind huvitab jalgpalliajalugu!“

56

JALKA JUUNI 2020

Maailmameister André Schürrle (keskel) rääkis pärast debüütmängu Spartaki eest ajakirjanikega tõlgi vahendusel.

Foto: Indrek Schwede

Muuseumis on ka ajakirja Jalka 2012. aasta number, kus tutvustatakse eestikeelsele lugejale Igor Netto lugu. Kinkisin neile ka Jalka, kus on selle loo järg. Muuseum on tehnoloogia viimane sõna. Puutetundlikud polnud üksnes ekraanid, millega on silm tänapäeva maailmas harjunud, vaid ka pealtnäha tavaline klaas, mille all olid Spartaki vanad mängukavad – näpuga klaasil vedades oli võimalik keerata mängukava lehekülgi, mis projitseerusid kava peale. Üks meeldejääv tõmbenumber oli võimalus koostada ekraanil oma Spartaki kõigi aegade sümboolne koosseis (eri positsioonide valik oli ette antud) ja võrrelda seda kõigi muuseumikülastajate ühistulemusega. Muuseumi pärlid olid Igor Netto Euroopa meistrivõistluste (1960) ja olümpiamängude (1956) kaptenina võidetud kuldmedalid. Kui olime Matvejevi asjatundlike seletuste saatel kõigele ringi peale teinud ning küsisime mõne ägedama väljapaneku ja nende tehnoloogilise lahenduse idee kohta, lausus mees, et on kõik ise välja mõelnud. Müts maha!

Kuna meie Moskva-reis kätkes endast kõigi viie (ka CSKA, Torpedo, Lokomotiv) suure klubi kodustaadionite külastust ja sealjuures käisime vaatamas esiliiga mängu Moskva Torpedo – FK Armavir, kogunes muljeid nii palju, et mängust endast jäi meelde vähe. Nagu kogesin juba Belgradi madina loos (Jalka 2/2020), ei mäletanud ma isegi tulemust, mille pidin internetist üle vaatama – 0 : 0. Kõige paremini annab Spartaki–Dinamo madina kuvandist pildi asjaolu, et 45 360 inimest mahutavale Otkrõtije Arenale oli seda „unustatud derbit“ tulnud vaatama 34 389 pealtvaatajat. Moskvas elab 13 miljonit, koos eeslinnadega hinnangute kohaselt 17 miljonit inimest, aga igipõlisele vastasseisule leiab tee vaid kaks ja pool A. Le Coq Arena täit huvilist!

Aga mängu algus oli siiski vägev: kuna klubi legendil Fjodor Tšerenkovil (1959–2014) oli nädal tagasi olnud sünniaastapäev, näidati ekraanil tema mänge ja kuulati temaga tehtud intervjuud.

Netto (Spartakis 1949–1966) kõrval on Tšerenkov (1977–1990, 1991–1993) klubi ühe ajastu sümbol.

MAAILM

Publik ja kodustaadion Dinamo staadion ehitati 1928. aastal ja seal peeti spordibaaside vähesuse tõttu kõik olulisemad kohtumised, ka teiste meeskondade omad. Kui 1956. aastal valmis Lužniki, kolisid kõik tähtsamad mängud sinna (ka Dinamo kodumängud Spartakiga). Alates 1968. aastast hakkas Dinamo eelkõige publiku vähenenud huvi tõttu võõrustama Spartakit oma staadionil, kuna Spartaki koduväljakuks jäi Lužniki. Spartak sai endale päris oma kodu (Otkrõtije Arena) alles 2014. aastal seoses 2018. aastal Venemaal korraldatud MMiga.

Vikipeedia toob kahe rivaali rekordpublikuks Lužnikis peetud mängu 1959. aastal, kui meistriliiga raames oli tribüünidel 106 000 pealtvaatajat, ja madalaim number oli sealsamas Lužnikis 1976. aastal 3500. Raamat „Spartak Moskva Dinamo“ annab samadele mängudele arvudeks 102 000 ja 3500. Raamatu järgi oli rekordpublikuks 104 000 kolmel korral (1960, 1962, 1964). Pärast Lužniki valmimist 1956. aastal oli üle 100 000 huvilise tribüünidel üheksal aastal järjest (kuni 1964) ja sealt edasi vaid korra: 1967.

Otkrõtije Arena ees on rahvajalgpallur Fjodor Tšerenkovi monument. Foto: Indrek Schwede

Tema skulptuuri kõrval Otkrõtije Arenal on lihtne tekst: „Rahvajalgpallur Fjodor Tšerenkovile.“ Muidugi käisid ekraanilt läbi Starostinid. Põhjapoolsel otsatribüünil kõrgus tohutumõõtmeline, murult kuni kõrgeimate tribüünideni ulatuv võrk, millel Spartaki mundris musklimees koos hirmuäratava buldogiga ja saateks tekst „Pureda kõiki!“. Kui mäng algas, võeti suur atraktsioon maha ja selle asemel rulliti lahti loosung „Näen sageli hirmu mind vaatavates silmades“.

Dinamo fännid vastasid hulga rahumeelsema ja endassevaatava Selle loosungiga „Oled meie elu, meie kuldmedali sinu hääl“. võitis eestlane Tribüünidel lehvis SpartacuIgor Netto Melbourne’i se, Nikolai Starostini ja kunagise olümpialt kultusväravavahi Rinat Dassajevi 1956... näopildiga lippe. Otsisin, kuid ei leidnud kuulsat Starostini pildiga loosungit, millel tekst „Ta näeb kõike“. Sellest idee saanud Dinamo pettunud fännid suunasid ühel kehval hooajal oma mängijate poole Lavrenti Beria sadistliku silmavaate kirjaga „Ta näeb kõike“.

Robert Edelman on teraselt märkinud, et Spartak on olnud edukas liberalismiaastatel, pidades silmas Stalini surma järgse sula aastaid, kuid ta on lisanud, et tegemist võib olla ka kokkusattumusega. Aga kui laiendame liberalismiajastu NSV Liidu lagunemi-

1 2

3 4

5 6 7

8

...selle I EMil Pariisis.

sele järgnenud perioodile, saab öeldu veelgi kinnitust: alates 1992. aastast on Spartakil kümme ja Dinamol null meistritiitlit.

Kokku on Spartakil 22 meistrikulda (NSV Liidu ajal 12) ja 13 (12) karikavõitu. Dinamol vaid 11 (11) ja 7 (6). Eriti NSV Liidu aegne statistika näitab, et päris tõrjutud Spartak siiski polnud, arvestades ka tema toetajaid riigi kõrgemast juhtkonnast ja asjaolu, et riigikorra muutmine polnud plaanis ka kõige tulisematel fännidel. Spartaki mängijad olid need, kes kurtsid värskelt ametisse astunud, KGB-taustaga presidendile Vladimir Putinile, et Venemaa sõnadeta hümn viib „moraalikaotuse ja vormilanguseni“, ning 2000. aastal sai riik endale NSV Liidu hümni.12 Kuid ühe vahva vimka viskas Spartaki vastuolulisse suhtumisse NSV Liitu Lenini ordeni kavaler, Siberisse küüditatud Nikolai Starostin ometi: ta sündis enne (26.02.1902) ja suri pärast (17.02.1996) NSV Liidu sündi ja lagunemist.

Ajakiri Jalka Spartaki muuseumis.

Brian Glanville, „Magical, Mysterious Tour“ (World Soccer, jaanuar/2004), 55.

David Downing, „Passovotschka. Moscow Dynamo in Britain, 1945“ (Bloomsbury, 2000), 265–273.

Brian Glanville, „The Football Machine“ (World Soccer, jaanuar/2004), 58.

David Downing, „Passovotschka. Moscow Dynamo in Britain, 1945“ (Bloomsbury, 2000), 181.

Brian Glanville, „Magical, Mysterious Tour“ (World Soccer, aprill/2008), 55.

Brian Glanville, „The Football Machine“ (World Soccer, jaanuar/2004), 59.

Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after Stalin“(I. B. Tauris, London, New York 2018), 186, 189–190.

Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after

Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 191.

9 Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s Game“ (Virgin Books, 2008), 83.

10 Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s Game“ (Virgin Books, 2008), 24.

11 Igor Nettol oli tütar, kelle olemasolust ta teada ei saanudki. Igori ema ei aktsepteerinud rasedaks jäänud Lilijat, kes otsustas kiiresti abielluda teisega, kuid sünnitas tütre Irina.

Mihhail Zahharovi järgi tegid tema abikaasa Irina ja Igori vend Lev Netto kaks ekspertiisi, mis näitasid, et Irina on Igor Netto tütar.

12 Pål Kolstø, „National Symbols as Signs of Unity and Division“ (Ethnic and Racial Studies, vol 29, nr 4, 2006), 687.

2020 JUUNI JALKA

57

KLÕPSUD

Tagasi normaalsuse poole 19. mai oli kuupäev, mil Premium liiga taas väljakutele ja teleekraanidele naasis. Eriolukorrajärgsele ajale kohaselt aga mitte veel päris tavapärastes oludes, vaid publikuvabalt ja rangete distantsinõuetega.

Kõik staadionile saabujad peavad laskma endal kehatemperatuuri mõõta. 37,0 või enam? Koju tagasi!

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Kuna tribüünile publikut ei lubatud, kasutati kohti selleks, et varumängijad saaksid üksteisest eraldatult mängu jälgida. Tavapärane tehniline ala ja pink jäid vaid treenerite ja tiimi personali päralt. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Mängijad hoidsid üksteisega aupaklikku distantsi ka rivistusel, mistõttu venis rivi tavatult pikaks ja mängueelsest kätlemisest polnud juttugi.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

58

JALKA JUUNI 2020

KLÕPSUD

FCI Levadia avavärav JK Legioni vastu pani aga mängijad distantsireegleid unustama. Emmati nii värava löönud Manuchot kui ka efektse söödu andnud Robert Kirssi. Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Medalit nooliv Paide Linnameeskond ei saanud hooaja taaskäivitamisel kõige paremini minema: koduplatsil jäädi hoolimata efektsest taevasõust Viljandi Tulevikule 1 : 2 alla. Foto: Liisi Troska

Erireeglid kehtivad ka pallipoistele, keda nõutakse väljaku äärde tavapärasest vähem. Jalgpallilise eriolukorra ajal peavad nad olema vähemalt 18aastased ja kandma maski. Foto: Liisi Troska

Paide klubi korraldas staadioni lähistele autokino stiilis ühisvaatamise. Fännid said pilti jälgida suurelt ekraanilt, kommentaare sai kuulata suisa raadiost. Foto: Liisi Troska 2020 JUUNI JALKA

59

10 AASTAT TAGASI

Saksamaa

Moskva OM

rannakoondist võitis sõprusmängus 3 : 2 meie rannakoondis, mis mängis nõrgendatud koosseisus.

oleks pidanud olema koht, kus kolmikhüppajana osaleb Lasnamäe Ajaxi eestvedaja Boriss Dugan.

Signy Aarna oli naiste Balti turniiril kerkinud viie tabamusega turniiri parimaks väravakütiks.

Kes on platsiäärsed

sosistajad?

J

uunikuu numbris vaadeldi jalgpalli õigust hakkasid mõistma. telgitaguseid ja tutvustati „platsiääre Kokku oli 30 väljakukohsosistajaid“ ehk inimesi, kes edastasid tunikku ja 60 abikohtunikväljaku kõrval reaalajas mängu sündmusi. ku, enim vilistajaid – kokHinD 29 Krooni Juuni 2010 Sosistajate tööd tutvustati nii: „Kontakt ku kümme – oli Euroopast. leitakse sõbra kaudu, lepitakse mänSamuti tutvustati MMidega gule minemine kokku, parajal kellaajal seotud huvitavaid fakte. helistatakse sisse, tribüünilt antakse Lugejate küsimustele vasspetsiaalsete terminitega otseülekantas Dmitri Kruglov, kes oli ne, mille tulemusena saab internetist värskelt lõpetanud hooaja resultaati reaalajas jälgida. Tasuks 500 Aserbaidžaanis ja lootis, et krooni.“ saab karjääri jätkata mõnes Platsiäärsete sosistajate ametist Jalgpall dekolo muus riigis, kus oleksid areneniseeris Aafrik a rääkinud Viktor Jasska nentis, et ta mm-pallide aja miseks paremad tingimused. lugu mm-ajalugu ar vudes ei teadnudki päris täpselt, kuhu tema Neftšis teist aastat mänginud edastatud informatsioon läks, kuid Kruglov tunnistas, et meesDm itr i Kr ug Lo v ot sib uu t KL ub i Kä bi & Kä nD kahtlast tunnet see ei tekitanud. Tema konnas oli näha lõhenemist: : Artu r JA Kr ist eL Au s Ke s so sis tA vA D stAA Di on sõnul olid telefonitoru teises otsas „Meeskonna sees olid kogu iL? Postrid: Wayne tavaliselt konarliku inglise keelerooney / mm-tab aeg pundid – kohalikud ja leeel ga inimesed, kelle puhul oli ilmselt gionärid.

See on okei, kui keegi Pluss: ivan o´K onnel-bronin, taijo teniste, Hen Kaarel Kiidron n vallimäe, , Aljona sasova tegu hiinlastega. Sosistajatest rää, vladimir Kaz suhtleb kellegagi omavahel rohJoore, martin atšonok, Anton minjajev, Lõuna-L äänemaa JK, Las FC Puuma, Kär namäe Ajax, dla linnameesk kis ka meistriliigas mitme tiimi eest ond, JK Welco kem, aga väljakul oli samamooelekter mänginud Anton Sereda, kes töötas di. Mängijad olid kõik head, aga Londoni firma heaks ja vahendas ka noorkõik eraldi. Ei olnud ühtset vaitekoondise mänge, mille eest olevat tasu olnud mu. Isegi oli koosolekuid, kuhu tavaliselt 1095 krooni. asepresident kutsus ainult kohalikJuunikuu Jalka kaaneloos vaadati ette 2010. ke mängijaid. Minu arvates ei olnud aasta suvel Lõuna-Aafrika vabariigis toimusee õige. Räägi silmast silma, aga nud MMile. Suuremas ülevaates tutvustati seda, ära eralda niimoodi.“ kuidas jalgpall dekoloniseeris Aafrika. Indrek Lisaks rääkis Kruglov koondiSchwede kirjutas, kuidas koloniaalikkes aafriklase esindamisest ja sellest, miks ta sed võtsid jalgpalli kui lääneliku spordivormi täieEesti hümni kaasa ei laula. Kogelikult üle, et sellesama spordiga väljendada oma nud mängumehe sõnul märkas ta, läänevastaseid hoiakuid. Musta Mandri elanikele et kui kaasa laulis, läks tal mäng olid jalgpalliplatsid sageli ainsad kohad, kus sai kehvasti. „Mina olen muutunud oma rõhujatele vastu astuda ja neid isegi võita. tõsisemaks ja kuulan hümni, kuid „Jalgpallist kujunes lõpuks poliitiliste pürgimusei laula,“ selgitas koondislane. te kehastus, rahvusliku identiteedi vormija ja Juunikuu Jalkas sai näha rahvusvahelise tunnustuse saavutamise vahend,“ ka efektseid kaadreid meeskirjutas Schwede. te A-koondise ja U21 koondise MMi eel sai näha ka ülevaadet pallidest, milmaikuu mängudest ning Lembit lega oli suurturniiridel mängitud: vuti mänguvaPeegel oli üles pildistanud sellegi, kuidas hendit vaadeldi 1930. aastast kuni 2010. aastani, seisis väljakul oma viimase koondisemängu eel kui Lõuna-Aafrika vabariigis mängiti Jabulani kaptenipaelaga Indrek Zelinski. nime kandva palliga. Maailmameistrivõistlustele oli pühendatud ka lugu kohtunikest, kes MMil KADI PARTS

mm ALgAb:

ISSN 1736-7379

2010 JUUNI JALKA

60

JALKA JUUNI 2020

1

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www.dicefootball.eu

LÕPULUGU

Kriitikanoolte alt

Eesti Beckhamiks Omanimelise brändi loonud Kevin Rääbis tunnistab, et on Eestis sageli sattunud kriitikatulva alla. See on tema sõnul vaid Maarjamaa kultuuri eripära, sest Saksamaal võeti tema platsivälised tegevused vastu nii soojalt, et ta ristiti lausa Eesti David Beckhamiks.

Tekst: Kadi Parts | Foto: Jana Pipar

T

artus kasvanud ja Tammekas jalgpalli juurde jõudnud Kevin Rääbis on peale kodulinna tiimi esindanud Premium liigas ka Tallinna Kalevit, kuid jalgpalliringkonnas on tema vutikarjäärist isegi tuntumad muud tegevused. Nimelt on 26aastane Rääbis omanimelise brändi omanik, ta kirjutab blogi, kus jagab muu hulgas ka retsepte, ning aastaid tagasi sai tartlast näha Kanal 2 ekraanil.

Rääbis rõhutab, et eri projektidega tegelemine ei tähenda, et ta pühendub jalgpallile vähem kui teised jalgpallurid. „See on loll jutt, et mul ei jää jalgpallile aega ja ma ei pühendu,“ lajatab Rääbis. „See on igaühe oma vaba aja sisustamise küsimus: kes loeb raamatuid, kes mängib arvutiga, kes tegeleb mõne muu tegevusega.“

Käekelladest retseptideni

Rääbis rõhutab, et oma brändiga tegelemine ei võta jalgpallilt tohutult aega ära, sest nädalas kulub tal selleks keskmiselt paar tundi. Sinna juurde tuleb aeg-ajalt arvestada paaritunnised videovõtted või pildistamised, kuid siiski pole see nii ajamahukas, kui kriitikutele tunduda võib. Kriitikat on Rääbis aastate jooksul saanud omajagu, kuid nüüdseks see teda enam ei kõiguta: „Kriitika on privileeg, mida teenida.“ Omanimelise brändi lõi Rääbis 2016. aastal.

Ta oli toona rivist väljas põlvevigastusega, mis hoidis teda palliplatsilt eemal ligikaudu aasta aega. Tegus noormees ei tahtnud aga tühja passida ja nii sündiski Kevin Rääbis Brand, mis hetkel toodab käekellasid. Praegustes keerulistes oludes ei ole oma brändi majandamine

62

JALKA JUUNI 2020

Kevin Rääbis tunamullu Tallinna Kalevi särgis.

LÕPULUGU ka veidike jooksmas või rattaga sõitmidagi roosilist, kuid Rääbis püssi mas käia, samuti leiab ta aega blogipõõsasse ei viska ja loodab, et pärast miseks. Peale tema tegemiste leiab koroonaviiruse lõppu muutub elu blogist ka retsepte. Rääbis selgitab, taas tavapäraseks. Veel mullu suvel et on omal ajal kokakunsti õppinud unistas ründaja, et saab sel aastal ning talle meeldib uusi maitseid oma toodetega laieneda Skandinaaproovida ja katsetada. „Ehk tuleb via turule, kuid hetkel on see plaan kunagi isegi oma kokaraamat välja pandud kalevi alla. Küll on Rääbisel anda!“ naerab ta. aga plaan tulla lähiajal välja uue tootega ning aasta lõpuks on olemas veel ühe uue toote idee – avalikkuse Unistab filmirollist ette jõuab kõik omal ajal.

Kõige muu kõrval on Rääbis jõudnud Oma käekellade kohta on Rääbis tegeleda ka näitlemisega, kui ta astus saanud nii- ja naasugust tagasisidet.

2014. aastal üles Kanal 2 seriaalides Ta nendib, et teistsuguse tegutsemi„Suletud uste taga“ ja „Saladused“. se ja lähenemise pärast on ta kiibitVutimees meenutab, et sai pakkusejatelt ja kommentaatoritelt saanud mise agentuuri kaudu, kuid pärast rohkelt puid alla, kuid oma tuttavate esmast rolli ja tekstiga tutvumist ei käest teeninud kiitust. „Inimesed, olnud ta sugugi kindel, et selle vastu kes mind isiklikult tunnevad, teavad, võtab. „Roll oli iseenesest päris karm et kui ma midagi ette võtan, siis annan endast pa(Rääbis mängis noormeest, kes ahistas oma kasuKevin Rääbise kodulehel rekrima ja teen kõike fantastiliselt. Kõik on Kevin Rääõde – toim.),“ meenutab Rääbis. „Mõtlesin, mis laamib brändi bise Brandi käekellasid kiitnud taevani, sest ütle mulje see minust jätab, sest võib juhtuda, et iniautor ise oma mulle üks inimene, kes veel sellist asja teeb? Mulle mesed hakkavad mõtlema, et sa oledki selline initooteid. meeldib hallist massist erineda ja see ongi minu mene. Aga pärast kaalumist leidsin, et elus tuleb Foto: Sirli Aron visiitkaart,“ selgitab hakkaja mees. proovida uusi kogemusi, ja andsin rohelise tule.“ Kuivõrd nüüdseks on Rääbis jõudnud mängiRääbise sõnul läks debüütroll nii hästi, et saate ma Saksamaale, on tal võimalik võrrelda inimeste režissöör kutsus ta mängima ka „Saladustesse“, kus suhtumist kodus ja võõrsil. „Eestis ei tulda eriti tartlane kehastas Markuse-nimelist noormeest, kes ütlema, et midagi on hästi või äge, aga kui Sakloodab kiirelt rikastuda pokkeri abil. Ka sellest rolsamaale jõudsin, tunti kohe esimesel päeval huvi, list räägib vutimees vaid hästi: „Töötasin kahe Eesti küsiti brändi kohta, mis see on, ja öeldi, et see on tippnäitlejaga (Külli Teetamme ja Veikko Tääriga – väga äge. Mind hakati kutsuma Eesti Datoim.), kõik inimesed olid fantastilised ja vid Beckhamiks. See ongi kultuuride erikogu kogemus suurepärane!“ nevus,“ räägib Rääbis.

Näitlemise kohta saadud tagasiside Saksamaal tegeleb meie Beckham oli noormehe sõnul tavapärane: tänaval praegu lisaks oma brändile hoopis ehituastusid inimesed ligi ja kiitsid, trennisega, mitte jalgpalliga. Põhjuseks loomukaaslased veidi lõõpisid. „Kui pärast saaVõtab tagasisidet likult koroonaviiruse tõttu kehtestatud det esimesse trenni läksin, kutsuti mind rahulikult: piirangud, mille pärast ei naase SaksaMarkuseks, aga läks paar nädalat mööda „Kriitika on privileeg, maa tugevuselt viies liiga enne septembri ja sain oma nime tagasi,“ meenutab tartalgust. Kuivõrd treeninguid ja mänge pilane. mida teenida.“ dada ei saa, võttis Donaustaufi hingekirja Rääbis pole ka praegu matnud maha kuuluv Rääbis vastu klubi pakkumise ja unistust telelinale naasta. Ta sõnab, et möllab koos kahe tiimikaaslasega ehitusobjekon sellest mõtteid mõlgutanud ja kõige rohkem tidel. Tema sõnul tuleb teha väga erinevaid töid tahaks ta end proovile panna mõnes filmis, kuid alates põrandate ülesvõtmisest kuni teisele korproovida võib hea meelega ka reklaamklippe või rusele suurte kivide tassimiseni, ent midagi kontaas kord seriaale. Samas tahab ta hoida külma timurdvat pole. Rääbise lemmik tööülesanne on pead ja sõnab, et päris igat rolli ta vastu ei võlammutamine: „Näiteks seina lõhkumine – see on taks. „Kindlasti tuleb enne vaadata, kuidas see roll midagi, millel näed pärast ka tulemust.“ mulle klapiks ja kuidas sellega hakkama saaksin,“ Leipzigis elav eestlane tunnistab, et oma peselgitab Rääbis. rekonnast eemalolek on keeruline, kuid samas Suur unistus on Tartu noormehel aga ka võeti ta Donaustaufi klubisse nii sõbralikult vastu, jalgpallis: ta tahab ühel päeval selga tõmmata et oma otsust ta kahetsema pole pidanud. „Rõõm A-koondise särgi. Rääbis nendib, et hetkel Sakoli näha, kuidas kõik tahtsid, et ma siin oleksin. samaa tugevuselt viiendas liigas pallides võib Tundsin, et kuulun nende pere hulka, ja see oli olla keeruline kutset saada, kuid ta loodab sealt soe ning hea tunne. Siiajäämine oli kõige õigem tuule tiibadesse saada ning kõrgemale ja kaugeotsus,“ on Rääbis olukorraga rahul. male jõuda, et ühel hetkel oma pikaajaline unelm Ehitamise kõrvalt proovib Rääbis tööpäevadel A-koondise eest ellu viia.

2020 JUUNI JALKA

63

LISAAEG Foto: Kareni jalgpalliliit

Juunikuu sünnipäevad 01.06 Deivid Andreas 01.06 Ivo Laino 01.06 Josep Katsev 02.06 Marko Kristal 02.06 Teet Allas 02.06 Jürgen Henn 03.06 Priit Tomingas 03.06 Jüri Jevdokimov 03.06 Henrik Pürg 03.06 Renita Roopalu 03.06 Georg-Eric Kurus 04.06 Kristjan Mardo 05.06 Boriss Dugan 05.06 Tõnis Vanna 05.09 Kirke Mähar 05.06 Laada Tereštšenkova 06.06 Tanel Tamberg 06.06 Vadim Mihhailov 08.06 Deniss Malov 08.06 Matheas Madik 09.06 Roman Nesterovski 09.06 Grenelin Herlis Raud 10.06 Alari Lell 10.06 Taavi Tüvist 11.06 Kristo Tohver 12.06 Viktor Levada 12.06 Hindrek Ojamaa 13.06 Targo Kaldoja 14.06 Ott Ottis 14.06 Sander Piibemann 14.06 Pavel Marin 15.06 Ivo-Henri Pikkor 15.06 Kristina Bannikova 16.06 Dominic Laaneots 17.06 Anne Rei 17.06 Marie Heleen Lisette Kikkas 17.06 Rahel Repkin 17.06 Pavel Fedorenko 18.06 Dzintar Klavan 18.06 Martin Mägi 18.06 Martin Käos 18.06 Arthur Jeršov 19.06 Gerdo Juhkam 20.06 Nikolai Burdakov 20.06 Jaanus Nilp 20.06 Elis Meetua 20.06 Ulrika Tülp 20.06 Michael Lilander 20.06 Eliise Poopuu 20.06 Joel Kokla 21.06 Leo Ira 22.06 Pirjo Orn 22.06 Mariana Kees 22.06 Ariina Mürkhain 23.06 Jaanis Kriska 23.06 Hanna-Lisa Kuslap 24.06 Toivo Vapper 26.06 Kuno Tehva 26.06 Theimo Tülp 26.06 Igor Subbotin 28.06 Kaidi Jekimova 28.06 Jevgeni Novikov 28.06 Kristo Hussar 29.06 Mattias Käit 29.06 Andreas Kallaste 30.06 Olev Reim 30.06 Kaspar Rõivassepp

64

JALKA JUUNI 2020

18 84 81 47 43 33 42 32 24 20 19 32 60 36 21 21 28 22 40 19 31 23 44 41 39 61 25 51 31 42 25 27 29 19 51 24 22 21 59 24 22 18 26 70 52 41 29 23 21 19 69 38 20 21 32 21 79 49 49 30 41 40 18 22 20 85 38

Kareni meestekoondis kogunes ajaloo esimeseks treeningulaagriks tänavu veebruaris.

Jalgpallikoondisega iseseisvuse poole Lõuna-Aasias asuvas Myanmari riigis käib endiselt üle 70 aasta kestnud kodusõda, mille üheks osaks on ka konfliktid keskvõimu ja kareni rahva esindajate vahel, kes on juba aastakümneid iseseisvust taga ajanud. Paljud karenid on sõja eest põgenenud välismaale – 7,5 miljonist kareni rahva esindajast elab näiteks üle 200 000 Ameerikas.

Just USAs Minnesota osariigis ongi astutud järjekordne samm karenite iseseisvuspüüdluste heaks: nimelt lõid põgenikud seal Kareni jalgpalliliidu, mis võeti ka CONIFA liikmeks. CONIFA ühendab jalgpalliliite, mida ei ole ühel või teisel põhjusel FIFAsse vastu võetud – 59 liikme seas on nii iseseisvust taotlevad piirkonnad nagu Karen, Tiibet ja Abhaasia, aga ka iseseisvad riigid (näiteks Monaco, Tuvalu, Kiribati). Suur osa liikmetest on moodustatud mõne piirkonna või rahvusrühma põhjal, kel ei olegi ambitsiooni iseseisvaks saada või FIFA liikmeks astuda – nende sekka kuuluvad näiteks romade koondis, Havai koondis ja Mani saare jalgpallikoondis.

Kareni jalgpalliliidu looja Kyle Johnson (kes ise kareni rahvusest ei ole) soovis koondise kokku panna, et Minnesota pealinnas Saint Paulis elavale 17 000 karenile jalgpalliväljundit pakkuda. Karenitega sai ta tuttavaks tänu tööle tüdrukute jalgpallitreenerina ning nii on Kareni jalgpalliliidul peale meestekoondise olemas ka naiste esindus. See on CONIFAs sealjuures haruldane – peale nende on ülemaailmses organisatsioonis vaid viis naistekoondist. Meeste rivistusi, nagu enne mainitud, on kokku 59.

Autor: Margus Kontus

LISAAEG RUBRIIK

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

LHV edetabel Aprillikuu toetussumma arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (3.) Nõmme Kalju FC 3. (2.) Tallinna FC Flora 4. (5.) FC Elva 5. (6.) FC Nõmme United 6. (4.) Viljandi JK Tulevik 7. (8.) JK Tallinna Kalev 8. (11.) JK Tabasalu 9. (7.) Viimsi JK 10. (9.) FC Hiiumaa 11. (12.) Tallinna FCI Levadia 12. (13.) FC Kose 13. (–) Raplamaa JK 14. (10.) FC Kuressaare 15. (14.) Rakvere JK Tarvas 16. (17.) Keila JK 17. (15.) Pärnu JK Vaprus 18. (16.) Paide Linnameeskond 19. (–) Põhja-Tallinna JK Volta 20. (18.) JK Welco

Olev Reim 2006. aastal

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Olev Reim 85 Aasta keskmisel päeval ehk 30. juunil tähistab suurt tähtpäeva Eesti noortejalgpalli üks märgilisemaid treenereid Olev Reim.

Tallinna Lõvide noortemeeskonna mänedžeriks olnud Reim kirjutas legendaarsest võistkonnast 1992. aastal raamatu „Lõvide lugu“ ning on toonast ajajärku alati heldimusega meenutanud. „Mul on põnev endal seda meenutada, et kui läksime mängima kuskile Ida-Virumaale, siis venelased ütlesid, et „oi, Lõvid on vastas, me nagunii kaotame“. Nad olid juba enne mängu kaotanud,“ on Reim Lõvidest rääkinud.

Soliidsest vanusest hoolimata tegutseb Reim poja Martini jalgpallikoolis tänaseni mentori ja abitreenerina. 2010. aastal pälvis Olev Reim Eesti Jalgpalli Liidult noortejalgpalli pikaajalise arendamise eest hõbemärgi.

2020 JUUNI JALKA

65

RISTSÕNA

Maikuu ristsõna vastus oli „Meeldibki Nike rohkem“. Õige vastuse eest võitis siiliparuka Janno Tooming. Võitjaga võtame ühendust.

Juunikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 15. juuniks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi kruusi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA JUUNI 2020

Jälgi premium liigat otseßlekannete vahendusel!