EM 2024 ERINUMBER
Kaasas EMi seinaleht!
Michael SchjønningLarsen: Eestist on saanud mu kodu!
Puust ja punaseks: EM-finaalturniiri telekava Premium liiga noorimad väravalööjad: mis on neist saanud?
Postritel
FCI Levadia meeskond, FC Flora naiskond, FC Barcelona naiskond
KAS HARRY KANE MURRAB NEEDUSE JA VIIB INGLISMAA
JUUNI 2024 HIND 2,80 EUROT ISSN 1736-7379
Luubi all Robert Veering Nõmme Kalju tagasi Hiiul
EMkoondised peopesal
EUROOPA MEISTRIKS?
Kõik
SELLES NUMBRIS: RANDIN RANDE INDREK SCHWEDE ERKI LOMP ALAR ANTON
Jalgpallisuvi alaku!
Ilmad on soojad ja õues on mõnus, aga jalgpallisõbrad kipuvad ikka iga paari aasta tagant suure osa suvest toas teleri ees veetma – suurturniir ei jäta tõsiusklikele vutisõpradele lihtsalt muud varianti!
Tänavune EM-finaalturniir Saksamaal on järjekorras kolmas EM, mis toimub 24 meeskonna osavõtul. Kui veel kaheksa aastat tagasi võis karta, et 16 meeskonnalt 24 peale liikumine muudab supi lahjaks, siis senised kaks 24 tiimiga EMi on need kahtlused veenvalt ümber lükanud: Euroopa koondisejalgpall on sedavõrd sügavalt tugev, et mõned asjatundjad on suisa leidnud, et EM-finaalturniiri keskmine tase on kõvem kui MM-finaalturniiril!
Igatahes ootab meid juba õige pea ees 51 mängu vutinirvaanat. Jalka aitab sinul selleks valmistuda, põhja laduda ja vormi timmida – värske numbri seest leiad iga võistkonna kohta olulist infot ja boonusena ka uhke seinalehe, kuhu saad ise tulemusi märkida. Mis suurturniir see siis ilma seinaleheta oleks?
EMi kõrval on juunikuu Jalkas muidugi ka muud põnevat lugemist – näiteks teeme juttu nii Nõmme Unitedi verinoore peatreeneri Randin Rande kui värske Eesti koondislase Michael Schjønning-Larseniga.
Head lugemist ja mõnusat jalgpallisuve!
2024 JUUNI JALKA 3 RUBRIIK JUUNI
Foto: Liisi Troska
KAANELUGU
LK 16–27
Tänavuse jalgpalli EMfinaalturniiri eel toob Jalka iga meeskonna kohta välja põhilise ja olulise. Vii end meie abiga EMi eel tiimidega kurssi ja tea, kellelt oodata üllatusi ja turniiril kaugele jõudmist!
KOHUSTUSLIK
23aastane väliseesti taustaga Michael Schjønning-Larsen on teisel hooajal FCI Levadia särgis tõusnud A. Le Coq Premium liiga üheks ohtlikumaks äärekaitsjaks ning murrab juunis lõpuks lahti ka A-koondise ukse. Praegu Levadia eest tegusid tegev vasakkaitsja võlgneb aga saatuse vigurina suure tänu hoopis Levadia suurima rivaali FC Flora peatreenerile Norbert Hurdale: ilma tema kuus aastat tagasi tehtud telefonikõneta oleks Schjønning-Larsen praegu ilmselt Taanis tavaline kontorirott.
2-kõne lk 52–60
12 Raul Ojassaar
Persoonid & intervjuud
39 Treener: Randin Rande
Senise peatreeneri Jani Sarajärvi ootamatu ametist lahkumise järel sai üsna hooaja alguses A. Le Coq Premium liiga debütandi Nõmme Unitedi treeneriohjad enda kätte vaid 26aastane Randin Rande. Mis mehega on tegemist?
42 Mängija luubi all: Robert Veering
52 2-kõne: Michael Schjønning-Larsen 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse
Lood & tsitaadid
44 A. Le Coq Premium liiga 16aastasest Patrik Kristalist sai hiljuti tänavuse Premium liiga hooaja noorim väravalööja, kuid liiga ajaloos ei mahu ta isegi kümne noorima skoorija sekka. Mis on saanud selle tabeli esikümnesse kuuluvatest mängijatest?
Nõmme
SISUKORD
LUGEMINE: 44 39 Kolumn
3 Juuni 6
8
10
Rubriigid
Lembit Peegel
Nimed & numbrid
46
staadionil
Faktifoto:
Kalju tagasi Hiiu
48 Klõpsud
ESIKAANEL: HARRY KANE
FOTO: CHRISTOPHER LEE, UEFA VIA GETTY IMAGES NR 6 (198) 2024
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJA: SIIM MARTTI KUBENSKY
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.
Jalka teeb puust ja punaseks ette, mis kanalilt ja kelle vahendusel saab tänavu Eestis EM-finaalturniiri jälgida.
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee
KOLLEEGIUM:
INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
IMPRESSUM 14 62 10 aastat tagasi 63
Pane end proovile!
64 Lisaaeg 66 Ristsõna 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse EM 2024 14 EURO 2024: suure jalgpallipeo ootel 16 A-grupp 18 B-grupp 20 C-grupp 22 D-grupp 24 E-grupp 26 F-grupp 28 Telekava
Poster EMi seinatabel FCI Levadia meeskond FC Flora naiskond FC Barcelona naiskond 2024 JUUNI JALKA 5
HETKI 100. Tallinna derbist
5. mail peeti hooaja esimene mäng A. Le Coq Arena murul ja see oli kohe ka väga erilise hõnguga – tulised rivaalid FC Flora ja FCI Levadia läksid Premium liigas omavahel vastamisi sajandat korda. Juubeliderbi võit läks kodumeeskonna rollis olnud Florale, kes jäi Daniil Kuraksini kollist peale 1 : 0 ja kinkis sellega Levadiale aasta esimese kaotuse.
Suurele mängule kohaselt oli ka tribüünidel üksjagu huvilisi – mõnusa päikesepaistega tuli matši nautima 3014 pealtvaatajat. 6 JALKA JUUNI 2024
PEEGELDUSED
Fotod: Lembit Peegel
Levadia ääreründaja João Pedro mänguhoos. Selles mängus näitas Levadia esimest korda sel hooajal oma tänavust võõrsilvormi, mis stiilse kujundusega kohe paljudele väga meeldima hakkas.
Levadia ründaja Felipe Felicio Flora kaitsjate piiramisrõngas – keskel paistab ka kohtumise ainsa värava autor Kuraksin. Flora kaitsjate töö oli sedavõrd edukas, et esimest korda sel hooajal jäi Levadia mängus väravata.
Flora väravalukku ei suutnud lahti muukida ka Levadia senise hooaja üks säravamaid ründemängijaid Richie Musaba, kelle vastu toimetab siin pildil Vladislav Kreida.
2024 JUUNI JALKA 7 PEEGELDUSED
Jürgen Henn
Eesti koondis saab juunikuus uue peatreeneri: 4. juuni võõrsilkohtumises Šveitsiga on peatreener veel
Thomas Häberli, kes annab seejärel ohjad üle senisele abitreenerile Jürgen Hennile. Henni kõrval asuvad abitreenerina ametisse Joel Indermitte ja Arno Pijpers, kehalise ettevalmistuse eest hakkab vastutama Ilo Rihvk.
Max Korž
A. Le Coq Arenal tuleb teist suve järjest suurkontsert: seekord saabub Eesti jalgpallipühamusse esinema Valgevenest pärit räppar Max Korž, kelle kontsert toimub 29. juunil. Nii Valgevenes kui Venemaal karjääri alguses populaarsust kogunud Korž on praeguseks mõlemas riigis nii-öelda mustas nimekirjas, sest toetab sõjas nii sõnade kui tegudega Ukrainat.
Keilas toimub esimest korda löögitehnikale keskenduv jalgpallilaager
12.–14. augustil toimub Keilas aastatel 2010–2015 sündinud poistele-tüdrukutele mõeldud jalgpallilaager, mille muudab eriliseks tõsiasi, et esimest korda Eestis keskendub see löögi- ja söödutehnika parandamisele. Laagri peatreener on soomlanna Eeva-Maria Saari, kes on mängijakarjääri järel juba 13 aastat spetsialiseerunud just löögitehnika treenimisele.
Saari näpunäidete järgi on löögitehnikat arendanud ka mitu praegust Soome meestekoondislast nagu näiteks Robin Lod, Pyry Soiri ja Robert Taylor, samuti on Saari töötanud löögitehnikaspetsialistina Soome profiklubide HJK ja RoPS juures.
Keila laagris korraldatakse kolmel päeval kokku viis treeningut, mis toimuvad väikestes (8–12 mängijat) rühmades. Laagri töökeel on inglise keel, kuid vajadusel on tagatud ka tõlge eesti keelde. Oodatud on kõikide klubide mängijad.
Laagrit võõrustava Keila JK juhatuse liige Alar Anton tõdes, et kui ta aasta algul klubi juhatusse asus, oli tema üks sihte jalgpallitaset tõsta. Kuna ta on oma jalgpalli mängivate poegadega osalenud eri laagrites üle Euroopa, sealhulgas Saari löögitehnikalaagris, tekkis tal idee sarnane ettevõtmine ka kodumaal korraldada. „Mõtlesin selle peale, millised on olnud huvitavamad laagrid, kus käinud oleme. Löögitehnikalaager eristus just spetsiifilisuse poolest – ei ole nii, et mingid legendid tulevad kokku ja seisavad lihtsalt platsi ääres, vaid sellel on reaalne kasutegur, mida on jalgpalli juures väga vaja,“ räägib Anton.
„Meie eesmärk ei ole selle laagriga raha teenida, vaid pakkuda kvaliteeti. Nii palju kui olen ise platsi ääres olnud, siis ma ei ole vist kordagi näinud, et ükski treener oleks lastele löögitehnikat väga spetsiifiliselt õpetanud. Need treenerid õpetavad ja kohendavad ka profimängijaid, aga mida varasemas eas löögitehnika paika saab, seda rohkem kor-
17
väravat lõi Henri Anier Hongkongi liiga hooajal, jagades sellega liiga parima väravaküti tiitlit. Tema koduklubi Lee
Man läbis liigahooaja kaotuseta ning krooniti Hongkongi meistriks.
dusi jõuab elu jooksul koguneda, ja profiks saades ei pea elementaarseid asju enam seletama,“ lisab Anton.
Laagrisse on oodatud kõikide klubide lapsed, laagri hind on 230 eurot ning registreerimine on avatud veebilehel keilajk.ee/uritused/orsasport-kick-technique-laager.
Kaks
Eesti koondislast tulid korraga Bulgaaria karikavõitjaks: Joonas
Tamme ja Matvei Igoneni koduklubi Plovdivi Botev alistas finaalis Ludogoretsi 3 : 2.
93,5
protsenti kõigist FC St. Pauli mänguminutitest Saksamaa esiliigas tegi lõppenud hooajal kaasa Karol Mets, kes aitas meeskonnal tõusta esiliiga võiduga uueks hooajaks Bundesligasse.
8 JALKA JUUNI 2024 NIMED & NUMBRID
Foto: Liisi Troska
Raamatusarja teine osa vaatab tagasi aega, kui vutt sai hoo sisse, aga profid olid põlu all
Mai keskel ilmus Eesti jalgpalli ajalugu kajastava raamatusarja teine osa, mis võtab luubi alla aastad 1925–1933 – Eesti esimese jalgpallistaadioni rajamisest kuni läbi aegade esimese MM-valikmänguni Rootsi ja Eesti vahel.
Raamatu autor Indrek Schwede räägib, et 1924. aastal toimunud Pariisi olümpiamängude jalgpalliturniiri järel, kus osales ka Eesti, sai jalgpalli areng nii meil kui mujal uue hoo sisse.
„Need olümpiamängud olid maailma jalgpallis väga tähenduslikud, sest esmakordselt olid koos meeskonnad neljast maailma osast. Eri mandritelt pärit võistkonnad said võrrelda üksteise stiili. Käidi omavahel läbi, ka Eesti koondis käis olümpiakülas vaatamas, kuidas Uruguay meeskonnal läheb,“ toob Schwede välja, lisades, et Eesti ajakirjandus hakkas olümpialt naasnud koondist olümpiavõitjate järgi hellitavalt suisa uruguaylasteks nimetama.
„Eesti jalgpall, olles maailma jalgpalli orgaaniline osa, arenes paljuski Pariisi olümpia tõukel omasoodu edasi. Raamat lõpeb aastaga 1933 – seda piiri ei panegi niivõrd sündmusest sündmuseni minek, vaid raamatu maht. Ei saa teha ju sellist paksu kolli, mis ära laguneb. Samas tundus hea lõpetada aastaga 1933, kui toimus kõigi aegade esimene jalgpalli MM-valikmäng, kus Eesti oli teadupoolest osaline,“ selgitab Schwede raamatusarja teise osa kajastatava ajavahemiku valikut.
Schwede rõhutab, et Eesti spordiajakirjandus oli juba sajand tagasi väga heal tasemel. Jalgpalli kajastati kõige rohkem, sest see oli emotsionaalne ja pakkus rahvale kõige rohkem huvi. Suuresti perioodika põhjal kokku pandud lugude ja kronoloogia seas on tema sõnul kõik materjalid, mis tundusid huvitavad või olulised ning mis seda aega ja ajastut iseloomustavad.
„Toonased jalgpalliliidu juhid olid kõik tegevad ka muudes ametites, aga arhiivimaterjalidest nähtub, et jalgpalliliidu juhatus käis keskeltläbi koos kord nädalas, suvekuudel isegi kaks korda nädalas!“ toob ta näite. „Inimesed, kes olid kõrgetes ametites, vahel ka ministrid, ohverdasid palju oma isiklikku aega jalgpallijuhtimise peale.“
Kuna Eesti soovis tihtipeale käia ühte jalga Skandinaavia riikidega, oli ka meil au sees amatörism. „Kõik, mis puudutas professionalismi, oli põlu all. Sporditegemise ja võistlemise eest raha võtmine oli suur patt ja kõik, kes langesid kahtluse alla, et nad võiksid neid reegleid rikkuda, olid jalgpallis väga pahad poisid.“
Raamatu kajastatavasse perioodi jääb ka 1928. aasta, kui esimest korda mängiti Balti turniir. Sellest sai kiirelt Balti riikide jalgpallielus keskne sündmus. „Mõtleme end korra tagasi – tiitlivõistlusi siis ju sisuliselt polnud. Jalgpalli MMi veel ei olnud ja ka muudel aladel ei olnud midagi vastu panna. Ühest mängust lätlaste ja leedukatega tehti väga kaugeleulatuvaid järeldusi – tänapäeval võib
tunduda, et see on ainult üks mäng, aga toona defineeris see võibolla kogu hooaja ära. Muide: kui tahame juriidiliselt täpsed olla, siis kolme esimese Balti turniiri tulemused pole üldse jõus, sest omavahel mindi põhjalikult tülli. Kompromiss saavutati sedakaudu, et need kolm turniiri kuulutati tühistatuks, kõigi kolme Balti riigi jalgpalliliidu juhatus pidi selle kinnitama ja seda nad ka tegid.“
Muu hulgas räägitakse raamatus ka Eesti esimese jalgpalliprofi Arnold Pihlaku vutiteest ning tollal Inglismaa meistriks tulnud Londoni Arsenalis massööri ja kehalise ettevalmistuse treenerina töötanud Albert Vollratist.
Raamatu kujundas Kalle Müller, toimetaja oli Priit Lööper ja keeletoimetaja Triinu-Mari Sander. Raamatut saab soetada Teamspiriti veebipoest, kus on saadaval ka raamatusarja esimene osa. Samuti on mõlemad osad müügil suuremates raamatukauplustes üle Eesti. Raamatu väljaandmist toetas Eesti kultuurkapital.
10 JALKA JUUNI 2024 LUGU
Foto: Katariina Peetson
Premier League’i Fantasy
Eesti parimatena lõpetasid head sõbrad
Mai lõpp tähistas järjekordse hooaja lõppu ka maailma kõige populaarsemas jalgpalli-Fantasy mängus ehk Inglismaa Premier League’i Fantasys. Ülikõva konkurentsi ehk 10,9 miljoni mängija seast jõudis koguni kaks Eesti mängijat lõpuks esisaja sisse – sealjuures on tegu heade sõprade ja kunagiste klassivendadega!
Tekst: Raul Ojassaar
Nii Erki Lomp (võistkonna nimi: Raúl’s Moving Castle) kui Johannes Pärtel Truusalu (Dynamo Lokomotiv) lõpetasid lõpuks 2680 punkti peal – Lombile andis see tänu viigilahutajale üldarvestuses 84. koha, Truusalule 87. koha. Hooaja võitjale norralasele Jonas Sand Låbakkile jäid mõlemad eestlased alla 119 punktiga – sealjuures oli Låbakki edu isegi teise koha saanud võistleja ees ülivõimsad 51 punkti.
Hooaja lõpu eel olid nii Lomp kui Truusalu üldarvestuses põgusalt veel kõrgemal – Lomp parimal juhul 41., Truusalu aga suisa 17. kohal. Kui esimene neist on Premier League’i Fantasys juba vana kala, olles seda mänginud 15 hooaega, siis Truusalu nii kõrge lennu puhul on suisa fenomenaalne tõsiasi, et tema mängis Fantasyt alles esimest aastat!
„Johannes Pärtel on mu väga hea sõber, kellega käisime 12 aastat samas klassis. Ta mängis tänavu tõesti esimest hooaega ning alustas üsna tugevalt: esimese seitsme vooru järel oli meie sõbraliigas 54punktilise eduga esimene. Sügisel saime kokku ning rääkisin talle, kuidas mängin ja milliseid andmeallikaid kasutan. Sellest ajast saati olen talle aeg-ajalt nõu andnud,“ räägib Lomp Jalkale.
„Kunagi aasta lõpus ütles ta, et tema hooaja eesmärk on see, et me lõpetaks kahekesi Eesti arvestuses 1. ja 2. kohal. Esialgu tundus see mulle ebareaalne, aga 28. vooru järel olimegi liidrid. Hiljem tabas 34. voorus meid mõlemat aga tagasilöök ning lõpuks läksime viimasele ehk 38. voorule vastu nii, et tema oli esimene ja mina kolmas (vahe esikohaga 13 ja teise kohaga 10 punkti). Viimase vooru kangelaseks osutus Eberechi Eze, kelle punktid aitasid mu viigimurdjaga head sõpra edestama. Eesmärk täidetud!“
Oma edu võtmeks peab Lomp suures plaanis õnne. „Kuna Fantasy-mängijate arv ning kergesti kättesaadava statistika hulk ja mitmekesisus on viimastel aastatel kasvanud, on ka hea koha saamine raskemaks muutunud. Arvan, et hästi mängides saad panna ennast olukorda, kus suure tõenäosusega lõpetad heal kohal, aga sealt edasi on asi õnne kätes,“ selgitab Lomp, tuues välja, et heaks kohaks peab ta juba esimese 50 000 sekka jõudmist. Tema senine parim koht (3332s) tuli eelmisel hooajal.
„Olen viimased kuus hooaega sisuliselt samamoodi mänginud ja kui sel hooajal oli õnne väga palju, siis paar hooaega tagasi oli vastupidi ja lõpetasin 187 273. kohal.“
Teistel mängijatel soovitab Lomp esimese asjana lahti lasta isiklikest tunnetest klubide ja mängijate vastu, samuti soovitab ta rohkem usaldada statistikat kui platsil nähtut. „Tänapäeval on Fantasyt võimalik väga hästi mängida ilma ühtegi mängu ise vaatamata.“
Fantasy-mäng on ühest küljest täis väikeseid „mis oleks, kui“-mõtteid: kui Lomp oleks oma viimase mängunädala koosseisus osanud Erling Haalandi asemel kapteniks (kapteni punktisumma kahekordistatakse) panna Eberechi Eze, oleks ta üldarvestuses veel peaaegu 40 kohta kerkinud. Teisalt ütleb Lomp, et võrdleb Fantasyt pokkerimänguga, kus otsuste kvaliteeti tasub hinnata otsustamise hetkel saadaval olnud info põhjal, mitte tulemuse järgi. „Olen hooaja vältel tehtud otsustega rahul ja ei näe mõtet eriti midagi kahetseda.“
Nii nad ütlesid
„Ta ei anna mitte lihtsalt näpunäiteid, vaid näitab ise ette. Seejuures täpselt nii, nagu mina seda tegema peaksin. Näiteks kui trennis vile käib, siis juba tean, et tal on mulle midagi öelda. Tean juba ette, et see vile oli mulle mõeldud, ja seejärel tulebki: „Tobi, b***t!“ Edasi tulevad õpetussõnad ning kõige tipuks näitab ta ise ette ja virutab palli täie hooga väravasse. Sellises olukorras tekib küll küsimus, kas ta on treener või endiselt tipptasemel mängija.“
Nõmme Kalju ründaja Promise David peatreener Nikita Andrejevist
„Dortmund, Meistrite liiga. Kindlalt!“
Dortmundi Borussia fänni Estoni Kohvri vastus küsimusele, kas ta eelistaks oma võitu Eurovisioonil või Dortmundi võitu Meistrite liigas
„Eks me kõigi, nii-öelda telemaja lapsed on telemajas üles kasvanud, aga see ei tähenda, et Karl võiks hängida ükskõik kus ja teha mida iganes. Anu on ostnud telemajja Karlile vahtplastist tasase palli, et laps liiguks, aga saaks jalgpalli mängida vaikselt.“
ETV telenägu Karmel Killandi kolleeg Anu Välbast ja tema jalgpalli mängivast pojast
„Me mängisime paar mängu koos ka!“
Inna Kiss-Zlidnis mängis pisitütre emaks saamise eel jalgpalli nii kaua, kui arstid lubasid
„Loomulikult läks tähistamine pikale, aga seda peab ka oskama teha! See on suur saavutus, mida tuleb kahtlemata võimsalt tähistada. Seda me ka tegime.“
Karol Metsa koduklubi St. Pauli kindlustas pääsu Saksamaa kõrgliigasse
„Paljud inimesed küsivad minult ühe- või kahelauselist kokkuvõtet temast. Ma arvan, et seda on keeruline teha, kuna ta on tõesti teistsugune ja eriline inimene. Ta ei muutnud mind mitte ainult jalgpallurina, vaid ka inimesena. Kui mõelda, siis see on tõeliselt suur asi.“
Ragnar Klavan Liverpoolist lahkunud Jürgen Kloppist
2024 JUUNI JALKA 11 LUGU & TSITAADID
Enne kultuur, siis superklubi
Mõnes mõttes on nii korvpallil kui jalgpallil Eesti spordis samasugused mured. Kõik algab aga paraku sellest, et Eestis ei ole seni tekkinud või suudetud tekitada spordikultuuri, mis tooks klubispordis järjepidevalt inimesed tribüünidele.
Aprilli lõpus ilmnes, et Eesti korvpalli esiklubi BC Kalev/Cramo on pidanud teatud määral ühinemisläbirääkimisi Ukraina klubiga BC Prometey, kes on viimasel paaril hooajal löönud Ukrainas käiva sõja tõttu „külalisesinejana“ kaasa Eesti-Läti korvpalliliigas.
Kalevi/Cramo ja Prometey ühinemise korral oleks käivitunud kolmeaastane projekt, mille jooksul oleks tahetud Euroopa tugevuselt teisest klubisarjast EuroCupist (kus Prometey praegu mängib) tõusta tugevaimale tasandile ehk euroliigasse. Ambitsioonika projekti üks alustalasid
oleks olnud tugevates välisklubides mängivate Eesti koondislaste tagasi kodumaale meelitamine. Prometey omaniku Volodõmõr Dubinskõi rahasüsti toel oleks Kalevi/Cramo praegu umbes miljoniline eelarve kasvatatud esimeseks hooajaks neli-viis korda suuremaks, millega oleks loodud võimalused senisest tunduvalt kõvema tasemega mängumeeste (sealhulgas eelmainitud Eesti koondislased) palkamiseks.
Eesti poolelt oli projekti üks eestvedaja korvpalli maailmameister ja endine koondise treener Heino Enden, kes on olnud üks Eestisse „superklubi“ loomise pooldajaid ja propageerijaid. Superklubi ihalejad toovad tihtipeale võrdlusi Leedu esiklubi Kaunase Žalgirisega, kes on juba üle 25 aasta järjepidevalt euroliigas mänginud, on seal üldjuhul tugev keskmik ning müüb kõik kodumängud 15 000 inimesele välja.
Kuna Žalgiris naudib ka Eestis suurt populaarsust (ja hiljutisele Žalgirise–Baskonia kohtumisele, kus Žalgirise vastu mängisid euroliigas Eesti koondislased Maik Kotsar ja Sander Raieste, läks kohale mitu tuhat eestlast), tehakse tihtipeale üks ühele järeldus, et samasugune nähtus oleks tehtav ja vajalik ka Eestis. „Miks ometi Tallinna linn või
Tekst: Raul Ojassaar
12 JALKA JUUNI 2024 MÕTISKLUSI
Täis tribüünid suurel areenil – haruldane nähtus nii Eesti klubijalgpallis kui -korvpallis. Superklubidest ja tipptasemest pole mõtet rääkida enne, kui see muutub. Foto: Janek Eslon
riik Kalevit/Cramot samaväärselt või kasvõi poole jagu ei toeta kui Kaunase linn Žalgirist?“ on üks põhiline argument. Tõsi, Kaunase linn toetab oma meeskonda aastas kahe miljoni euroga (Žalgirise kogueelarve on umbes 13 miljonit, millest umbes viis miljonit tuleb puhtalt piletitulust), aga see ei tule ju samuti vaid heast tahtest, vaid Žalgirisel on päris suur mõju linna majandusele. Erinevalt Kalevist/Cramost Tallinnas.
Mulle on need jutud kõlanud alati kaunis utoopiliselt ja sinisilmselt. Žalgiris nähtuse, suisa fenomenina ei ole ju tekkinud nii, et ühel hetkel otsustas sealne linnavalitsus või mõni kahtlase taustaga välismaa ärimees (eelmainitud Prometey omanik Dubinskõi on näiteks FBI poolt tagaotsitav), et meil on vaja superklubi, ja hakkas ühtäkki klubisse raha sisse pumpama. Žalgirise kui fenomeni tekkimise eeldus oli hoopis Leedu meeletu korvpallikultuur, pidev kohalike heal tasemel mängijate esiletõus, fännide tohutu huvi ja kõik sellega kaasnev. Just selles järjekorras – esmalt kultuur, seejärel Žalgiris. Jah, teatud määral on Žalgirise efekt kindlasti sealset korvpallikultuuri tugevdanud ja arendanud, aga see, mida me Žalgirise mängudel ja nende ümber näeme, räägib pigem sellest, kui võimas oli sealne kossukultuuri vundament.
Isegi kui selle projektiga suudetaks koju meelitada mõned meie koondislased (olen pisut skeptiline, et tugevuselt teise eurosarja tiimiga õnnestuks ära moosida näiteks Maik Kotsari, kellel peaks loogiliselt jätkuma kosilasi ka euroliigast), siis kas see oleks ikka päris… see? Kas need mängud tooksid saalid stabiilselt täis, olukorras, kus niigi mitme meie koondislase koduklubiks olev BC Kalev/Cramo suutis suure saali esimest korda enam kui 5000 inimesele müüa alles siis, kui eelmisel kevadel eurosarjas poolfinaali pääseti? Juba paar mängu pärast seda, kui Kotsarid, Kullamäed ja Raiested meie superklubiga ühineksid, ei oleks nende vaatamas käimine enam eriline tõmbenumber, mis inimesed saali tooks. Samuti ei ole eraldi võluvits see, kui meeskond senisest kõrgemal tasemel mängib. Inimesed toob saali tunne, et nad on osa klubist. Kultuur, traditsioonid, kambavaim, kogukonnatunne –kõik see, mis on Eesti spordis paraku üle välja seni väga nõrk olnud.
Ärge saage valesti aru – mul poleks mitte midagi selle vastu, kui Eestis oleks mõnel pallimängualal olemas Euroopa tippsats. Kellel saakski midagi selle vastu olla? Ent umbes viie trepiastme korraga vahele jätmise ja otseteede jahtimise asemel (sest mida muud on kõige rajamine välismaalt pärit äärmiselt küsitavat päritolu rahalaevadele?) tuleks keskenduda kultuurikihi tekitamisele. Muidu oleme kolme aasta pärast, kui rahameeste tuju pöördub, taas nullis tagasi. Või isegi miinuses, sest see, mis edasi toimuks, tunduks vahepealsega võrreldes äärmuslik tagasiminek.
Millal tohib hakata järeldusi tegema?
Varem Delfis spordiajakirjanikuna töötades kajastasin tihti autoralli MM-sarja. Juba tol ajal käis mulle päris kõvasti kõrvade pihta sõnakõlks, mida nii sõitjad kui ajakirjanikud praeguseni papagoina korrutavad. Nimelt koosneb ralli MM-sari viimastel aastatel üldjuhul 13–14 etapist üle kogu maailma, millest esimesed on üsna traditsiooniliselt paigas. Jaanuari lõpus toimub hooaja avaetapp Monte Carlos, kus võisteldakse Alpides jäistel asfaltteedel, sellele järgneb veebruaris Rootsi talveralli, mis on ainus üleni lumel sõidetav MM-etapp. Tänavu järgnesid sellele ainus Aafrikas sõidetav etapp ehk Keenia safariralli ja Horvaatia asfaldietapp, enne kui mai alguses Portugali kruusarallini jõuti.
Mind häiriv sõnakõlks puudutab seda, et hooaja esimesi rallisid (tänavuse hooaja näitel nelja esimest) nimetatakse läbivalt spetsiifilisteks rallideks, mille põhjal ei tohiks justkui kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja et „õige“ hooaeg algab alles Portugali rallist, mis on olemuselt järgmiste rallide sarnane – näiteks sel aastal peetakse alates Portugali etapist järjest seitse kruusarallit, mis on küll kõik piirkondlike eripäradega, kuid olemuselt siiski omavahel sarnasemad kui kruusaralli ja asfaldiralli.
Rallis on aga sõna „spetsiifiline“ kasutatud juba nii palju, et see on kaotanud igasuguse tähenduse. Ometi jagatakse igal „spetsiifilisel“ rallil täpselt sama palju punkte kui nii-öelda tavalistel rallidel (millest ka sisuliselt igaüht varem või hiljem keegi spetsiifiliseks nimetab). Ja isegi kui mitte mingisuguseid järeldusi mitte kunagi nende rallide põhjal teha ei tohi, tuleb üldjuhul maailmameistriks ikkagi sõitja, kes nendelt rallidelt kõige rohkem punkte kogub.
Tasapisi tundub, et spetsiifilised rallid on jõudnud ka Eesti jalgpalli. Aasta alguses saab ju rääkida, kuidas talvele kalduvate ilmadega on kõval kunstmurul kõik võimalik ja järeldusi ei maksa teha – õige hooaeg algab alles siis, kui meeskonnad murule pääsevad. Kui lõpuks murumängud kätte jõuavad, on samuti kehv hetk järelduste tegemiseks – kevadised muruväljakud on ju kõikuva kvaliteediga ning ei lase head söödumängu harrastada. Kui see probleem justkui lahendatud saab, jõuavad kätte suvised euromängud – kes siis ometi suudab kaheks mänguks nädalas fookust hoida? Nende põhjal küll mingeid järeldusi teha ei maksa! Kui Euroopas just väga hästi ei lähe, lõpevad augusti lõpuks need väga spetsiifilised mängud ära ja hooaeg saab lõpuks alata. Ainult et siis on konkurendid juba eest ära läinud…
Žalgirisega vähegi võrreldava nähtuse tekkimise eeldus on selle jätkusuutlikkus, mis eeldab omakorda fännikultuuri tekkimist ja arengut. 100 inimesest tribüünil tuleb teha 200, seejärel 500, 1000 ja 3000 ja nii edasi. Kalev/Cramo on sealjuures viimastel aastatel samamoodi nagu Eesti jalgpalliklubid teinud head ja mõtestatud tööd, et publikut senisest rohkem platsi äärde tuua. Stabiilsemalt suurem publikuarv toob sisse suuremat tulu, aitab meeskonda paremaid mängijaid tuua ja kogu sportlikku tööd kvaliteetsemaks muuta –see on end taastootev mudel. Erinevalt sellest, kui mõni rikas välismaa onu kogu lõbu oma kulu ja kirjadega kinni taob.
Tuletame meelde enne mainitut – Kaunase Žalgiris teenib ühe hooajaga viis miljonit eurot piletitulu. Selle juures on Leedu tiim kogu euroliiga kõige väiksema eelarvega meeskond…
Jalgpallikeelde pannes – kui tõsiselt saab võtta kedagi, kes väidab, et suudab kolme aastaga mõne Eesti klubi suure raha abil Meistrite liigasse viia?
2024 JUUNI JALKA 13 MÕTISKLUSI
EURO 2024: suure jalgpallipeo ootel
Vahepealse koroonapandeemia tõttu oleme nelja aasta jooksul juba kolmanda jalgpalli suurturniiri lävel, kuid tüdimust sellised jalgpallipidustused naljalt ei tekita.
Klubihooaeg võib ju kesta üheksa kuud ja kulmineeruda finaalide ja otsustavate kohtumistega mitmes sarjas, kuid endiselt on nii, et tõeliselt suudavad maailmajagu või kogu maailma ühendada vaid koondiste suurturniirid. See on aeg, kui jalgpall jõuab tahes-tahtmata peaaegu kõigi inimesteni, on nad siis jalgpallihuvilised või mitte. Eelseisva kuu jooksul sünnivad hetked, mida paljud jäävad mäletama elu lõpuni; tekivad kangelased, kes seostuvad igavesti just selle suve ja selle turniiriga.
Jalka aitab sul, hea lugeja, väga hea meelega end EMi lainele sättida. Oleme sinu tarvis välja toonud kõigi 24 meeskonna kõige olulisemad tegelased ja narratiivid, mis aitavad turniiri paremini jälgida ja enda jaoks lahti mõtestada. Samuti teeme puust ja punaseks ette, milliseid mänge milliselt kanalilt vaadata saab – Eestis on ju esimest korda olukord, kus suurturniiri ei saagi vaadata täies mahus rahvusringhäälingu kanalitelt, vaid osaliselt ERRist ja osaliselt erameediast.
Rõõm on näha, et tänavune EM-finaalturniir toimub tõeliselt jalgpallikultuuri südames: Saksamaa vutikultuurile on võrdväärseid vastaseid
maailmas vähe ning see annab lootust, et eelmisel paaril suurturniiril nähtud-kogetud veidrusi või probleeme me sel suvel ei kohta. Staadionid on suured ja inimesi pungil täis, fännid, turvatöötajad ja korraldajad on suure jalgpalliga hästi tuttavad ja harjunud. Sportliku poole pealt on meeskonnad nagu ikka tugevad, kusjuures suurte soosikute kõrval on paras ports võistkondi, kelle kaugele jõudmine on soodsate asjaolude korral täiesti võimalik. Ühesõnaga – eeldused tõeliselt mõnusaks kuuajaliseks jalgpalliturniiriks on loodud!
Berliin olümpiastaadion 70 033 alagrupp, kaheksandikfinaal, veerandfinaal, finaal München Fußball Arena München 66 026 alagrupp, kaheksandikfinaal, poolfinaal
Dortmund Westfalenstadion 61 524 alagrupp, kaheksandikfinaal, poolfinaal
Düsseldorf Düsseldorf Arena 46 264 alagrupp, kaheksandikfinaal, veerandfinaal
Stuttgart Stuttgart Arena 50 998 alagrupp, veerandfinaal
Hamburg Volksparkstadion 50 215 alagrupp, veerandfinaal
Köln Kölni staadion 46 922 alagrupp, kaheksandikfinaal
Frankfurt Frankfurt Arena 48 057 alagrupp, kaheksandikfinaal
Leipzig Leipzigi staadion 46 635 alagrupp, kaheksandikfinaal
Gelsenkirchen Arena AufSchalke 49 471 alagrupp, kaheksandikfinaal
Linn Staadion Mahutavus Mängud
Tekst: Raul Ojassaar
EM 2024 staadionid
14 JALKA JUUNI 2024 EM 2024
Foto: Maja Hitij, UEFA via Getty Images
I
Kasuta tellides koodi JALKA15 ja saad kogu tellimuselt soodustust -15%
A-grupp: sakslased ja kolm võimalikku üllatajat
Võõrustajamaa Saksamaa on alagrupis küll selge esikohasoosik, kuid ülejäänud kolme meeskonna puhul ei oleks ükski lõppjärjestus üllatav.
Saksamaa
Peatreener: Julian Nagelsmann
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1972, 1980, 1996)
Eelmisel EMil: kaotus kaheksandikfinaalis
Inglismaale Koht FIFA edetabelis: 16.
Suurturniiri võõrustajana tabas sakslasi sarnane saatus nagu paljusid eelmisi korraldajariike: kuna valiksarjas nad ei osalenud, jäi võistlusmänge turniirieelsel aastal väheks – selle asemel peeti 11 sõpruskohtumist, millest suudeti kahe viigi ja kuue(!) kaotuse kõrval võita vaid kolm. Septembris tähendas see hüvastijättu senise peatreeneri Hansi Flickiga, kellest sai ajaloo esimene(!!) Saksamaa koondise peatreener, kes on vallandatud – kõik tema eelkäijad loobusid ühel hetkel ise ametist. Oktoobrikuise koondiseakna eel määrati ametisse Müncheni Bayernist sule sappa saanud Julian Nagelsmann, kes alustas samuti ärevalt: novembris kaotati järjest nii Türgile kui Austriale. Tänavu märtsis näidati aga hoopis teist minekut: 2 : 0 võit võõrsil Prantsusmaa üle ning 2 : 1 võit kodus Hollandi üle andsid juba märku, et sakslased võivad kõigest hoolimata olla õigel teel.
Mõneti ootamatult on klubihooaja lõpp Nagelsmannile kaasa toonud mitu positiivset muret: Saksa klubide euroedu on koondises tekitanud mitmele positsioonile väga tugeva konkurentsi. Meistrite liiga finaali purjetanud Dortmundi Borussiast pääsesid koosseisu näiteks vaid Nico Schlotterbeck ja Niclas Füllkrug, jättes koju näiteks Mats Hummelsi ja Julian Brandti.
Kodusel turniiril on sakslastel suur ülesanne taastada koondise hiilgus – viimased kolm suurturniiri järjest (2018 MM, 2020 EM, 2022 MM) on meeskonnal läinud selgelt aia taha. Hoolimata sellest ja eelmise aasta väga kesistest tulemustest ei saa Saksamaad siiski soosikute kõige kõrgemast kategooriast välja arvata: individuaalselt on neil endiselt kvaliteeti väga palju ning koduväljakueelis annab neile lisakäigu.
Võtmemängija: Toni Kroos Peatreener Nagelsmanni üks suur võit on senise ametiaja jooksul olnud see, et ta suutis Kroosi ära rääkida – 2021. aastal ebaõnnestunud EM-finaalturniiri järel koondisekarjääri lõpetanud keskväljamees naasis märtsis rahvusmeeskonna juurde. Nii uskumatu kui see ka pole, läks tal naasmise järel täpselt seitse sekundit, et väravasööt kirja saada, kui kohtumises Prantsusmaaga Florian Wirtz just tema söödust ülikiire värava lõi. Hooaja lõpus teatas Kroos, et tõmbab sportlaskarjäärile EMi järel joone alla. Suurtes mängudes on ülikülma närviga Kroos endiselt asendamatu tegelane.
Šotimaa
Peatreener: Steve Clarke
Senine parim tulemus: 5. koht (1992)
Eelmisel EMil: viimane koht alagrupis
Inglismaa, Horvaatia ja Tšehhi järel
Koht FIFA edetabelis: 39.
Kolm suve tagasi pika kvalifikatsioonipõua lõpetanud ja EMil osalenud šotlased olid seekord valiksarjas suisa võimsad, alustades seda viie järjestikuse võiduga. Kuigi alagrupis jäädi lõpuks Hispaania järel teiseks, oldi Belgia, Prantsusmaa ja Portugali järel lausa järjekorras neljas meeskond, kes koha finaalturniiril tagas.
Valikturniiriga võrreldes on Steve Clarke’i valikud aga mitmel pool väljakul jäänud kasinamaks: Itaalias Bologna meeskonna Meistrite liigasse aidanud keskväljamees Lewis Ferguson on raske põlvevigastusega väljas, suured küsimärgid püsivad ka mitme teise põhitegija kohal.
Šotlaste koosseis pole teab mis sügav, kuid kui nad oma parima rivistuse kokku saavad, on neil platsil üsna palju Premier League’i kvaliteeti, eriti keskväljal, kus on heas väravahoos Scott McTominay kõrval kasutada Aston Villa eest priima hooaja teinud John McGinn ja Brightonis põhimeheks kerkinud Billy Gilmour. Kaitseliini veavad kapten Andy Robertson ja sel hooajal Real Sociedadis mänginud Kieran Tierney. Küsimärgid tekivad aga rünnakul, kus Inglismaa esiliiga mehed Lyndon Dykes ja Ché Adams ei paista just kõige tugevamate lülidena.
Šotlased loodavad, et eelmise (ja nendele suures osas koduse) EM-turniiri ebaõnnestumine oli kooliraha, mis tuli 23aastase pausi järel finaalturniiril mängimise eest maksta. Vanuselist profiili vaadates võiks just tänavune turniir olla tiimi tuumikule see, kus teha suurt tulemust – kas meeskonnas on aga piisavalt kvaliteeti, et näiteks veerandfinaali jõuda?
Võtmemängija: Scott McTominay Hooaja alguses paistis, et McTominay tulevik Manchester Unitedis on tõsise löögi all, kuid ometi jäi 27aastane šotlane tiimi pidama. Valiksarjas lõi McTominay keskväljalt lausa seitse väravat, mis tegi temast Šotimaa selge rünnakuliidri
16 JALKA JUUNI 2024 A-GRUPP
Ungari
Peatreener: Marco Rossi (Itaalia)
Senine parim tulemus: 3. koht (1964)
Eelmisel EMil: viimane koht alagrupis Prantsusmaa, Saksamaa ja Portugali järel Koht FIFA edetabelis: 26.
Maagilistest madjaritest on asi veel kaugel, ent Ungari koondis on viimase kümmekonna aastaga kinnistanud end Euroopa tugevate keskmike sekka. Valikgrupi Serbia, Montenegro, Leedu ja Bulgaaria vastu kaotuseta läbinud ungarlased sõidavad kolmandale järjestikusele EM-finaalturniirile, kusjuures nii 2016. kui 2021. aastal ületati ootusi. 2016. aastal kindlustati pääs kaheksandikfinaali juba esimese kahe alagrupikohtumisega, eelmisel korral jäädi alagrupis küll lõpuks viimaseks, kuid ülikeerulises surmagrupis teenitud viigid Prantsusmaa ja Saksamaaga tegid ungarlastele au.
Koondise eesotsas on endiselt itaallane Marco Rossi, kes asus sinna juba 2018. aastal ning on seniste saavutustega ära teeninud Ungari jalgpallirahva jäägitu usalduse. Samuti on koondis Rossi käe all näidanud väga head kambavaimu ja ühtsust, mis on lubanud neil saavutada pisut rohkem, kui paberi peal koosseisu vaadates võiks eeldada. Ungari koosseisust leiame nii maailmanimesid kui ka võrdlemisi obskuursel tasemel mängivaid vutimehi – meeskonna tuumik on üsna kogenud ja võimekas, sealt leiab Saksamaa Bundesliga esimese otsa tiimide pallureid ja Premier League’i kvaliteeti. Pingiotsa pealt leiab aga ka Küprosel, Lõuna-Koreas, USAs ja kodumaal Ungaris pallivaid mängumehi.
Alagrupist edasi pääsemine peaks ungarlastele olema jõukohane, kusjuures nagu eelmised EMid on näidanud, suudavad nad heal päeval ka raskekaallastega kui võrdne võrdsega mängida. Halval päeval võivad aga sisse tulla ka suured kaotused – 2016. aastal langeti näiteks kaheksandikfinaalis konkurentsist Belgia vastu suure 0 : 4 kaotusega.
Võtmemängija: Dominik Szoboszlai Alles 23aastane Ungari koondise kapten jäi eelmiselt EMfinaalturniirilt halva ajastusega vigastuse tõttu eemale, kuid sellest hoolimata olid ungarlased surmagrupist edasi pääsemisele väga lähedal. Liverpoolis esimese hooaja seljataha jätnud Szoboszlai toob Ungari koondisesse kõige rohkem tähetolmu ning on väljakul selge liider.
Eelmisel EMil päästis Saksamaa kodus Ungari vastu endale 2 : 2 viigi, mis aitas nad üle noatera alagrupist edasi. Kas seekord suudavad ungarlased taas võõrustajat hammustada? Foto: Alex Grimm, UEFA via Getty Images
Šveits
Peatreener: Murat Yakın Senine parim tulemus: 7. koht (2021)
Eelmisel EMil: kaotus veerandfinaalis
Hispaaniale
Koht FIFA edetabelis: 19.
Šveitsist on viimastel aastatel saanud suurturniiridel stabiilselt playoff’i jõudev meeskond – 2014., 2018. ja 2022. aasta MMil pääseti iga kord kaheksandikfinaali, 2016. aasta EMil oldi samuti 16 parema seas. Seni parima turniiri tegi see põlvkond mängijaid aga eelmisel EMil, kui esmalt saadi kaheksandikfinaalis penaltiseerias jagu Prantsusmaast, enne kui kaheksa parema seas Hispaaniale omakorda penaltiseerias kaotati.
Valiksarjas jäädi alagrupis küll üllataja Rumeenia järel teiseks, kuid teine koht viis nad siiski otse finaalturniirile. Kümnest valikmängust mängiti suisa pooled viiki – kaks korda koperdati sealjuures Kosovo otsa, korra viigistati Valgevenega. Ebašveitsilikult kärises neil eelkõige kaitse pealt, kuid see korvati hea resultatiivsusega. Suurturniirile samasuguse stiiliga minek paistaks Murat Yakınilt üsna riskantse valikuna.
Alagrupist edasi pääsemine on Šveitsil miinimumeesmärk, eelmiste edukate turniiride valguses ihkab nende hing aga kindlasti veel enamat. Ainsa tänavuse EM-koondisena peavad šveitslased ühe turniirieelse kontrollmängu Eesti vastu.
Võtmemängija: Granit Xhaka
Leverkuseni Bayeris imelise hooaja seljataha jätnud Xhaka saab nüüd klubis kogutud positiivse emotsioonilaengu süstida koondise tegemistesse. Meeskonnas, kus pole otseselt superstaare, on tema hingestatus ja võitlusvaim keskvälja südames väga hinnas ning enam kui 120 koondisemänguga on ta ka selge kogemuste maaletooja.
2024 JUUNI JALKA 17 A-GRUPP
B-grupp: kolm kuningat ja väike Albaania
Lõuna-Euroopa riikide alagrupis astub väike, aga südi
Albaania vastu kolmele jalgpallihiiule: tiitlikaitsjale Itaaliale, kolmekordsele Euroopa meistrile Hispaaniale ning kahel viimasel MMil esikolmikusse tulnud Horvaatiale.
Hispaania
Peatreener: Luis de la Fuente
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1964, 2008, 2012)
Eelmisel EMil: kaotus poolfinaalis
Itaaliale
Koht FIFA edetabelis: 8.
Veel kümme aastat tagasi koondisejalgpalli totaalselt valitsenud Hispaania pole alates 2014. aasta MMist suutnud suurturniiril troonile naasta. FC Barcelona ja Real Madridi rivaliteedi kõrgajastu on juba tükk aega möödas olnud ning kui tol ajal sai koondise sisuliselt kahe klubi pealt kokku panna, siis tänapäeval on Hispaania koondise nimekiri klubide lõikes hoopis kirevam. Märtsikuistes mängudes oli koondises näiteks Real Sociedadi mehi (5) rohkem kui Reali (2) ja Barcelona (2) mängijaid kokku! 2022. aasta MMi järel ametisse määratud de la Fuente käe all on hispaanlased mänginud suurepäraselt: valiksarjas saadi küll Šotimaalt kodus ootamatu 0 : 2 kaotus, kuid selle kõrval oldi 2023. aastal kõikides ülejäänud mängudes võidukad, sealhulgas ka suvisel Rahvuste liiga finaalturniiril. Märts oli aga teist nägu: Londonis kaotati Kolumbiale, Madridis viigistati Brasiiliaga. Kuigi meeskonna kvaliteet tervikuna ei ole endiselt kuldaegade vääriline, on Hispaania sellest hoolimata vaieldamatult üks suurematest favoriitidest. Võtmeküsimus võib olla see, kas mängustiili mõttes suudetakse viimaste turniiride idealism pöörata pragmatismi poole.
Võtmemängija: Rodri
Manchester City keskpoolkaitsja on viimaste aastatega kerkinud mängijaks, keda on osa eksperte pakkunud isegi maailma parimaks jalgpalluriks. Tema väljakul olles on garanteeritud kontroll, õige tempo ja täpsed söödud, üha enam on ta leidnud ka tee vastase väravat ohustama. Klubihooaja viimases mängus katkes tema uskumatu seeria: nimelt püsis ta alates 2023. aasta märtsi lõpust nii klubi kui koondises särgis 74 mängu järjest kaotuseta!
Horvaatia
Peatreener: Zlatko Dalić
Senine parim tulemus: 5. koht (2008)
Eelmisel EMil: kaotus kaheksandikfinaalis Hispaaniale
Koht FIFA edetabelis: 10.
Horvaatia koondise viimaste aastate vägitegude taustal tasub meelde tuletada, et tegu on riigiga, kus elab pisut alla nelja miljoni inimese! Huvitaval kombel on horvaatide praegune põlvkond eelkõige õnnestunud MMidel ja viimati ka Rahvuste liigas, kuid EMil jõuti viimati kaheksa parema sekka 16 aastat tagasi. Võrdlemisi keeruline alagrupp seab juba iseenesest ka seekord Horvaatia šansid kahtluse alla, kuid ajalugu on meile näidanud, et on üsna vähe asju, mis on rohkem valed kui Horvaatia alahindamine suurturniiril.
Meeskonda juhib endiselt 57aastane Zlatko Dalić, kes on kahe MM-medali ja Rahvuste liiga finaali jõudmise järel vaat et kõige vallandamatum peatreener kogu koondisejalgpallis. Meeskonna ja treeneri vaheline usaldus on jäägitu ning seda on edu valemina välja toonud nii Dalić kui ka mängijad. Väikene murekoht võib horvaatide puhul olla meeskonna kesine sügavus. Algkoosseisus saadakse platsile panna küll väga kõvad mängumehed, kuid nende seljatagune koosneb mitmest koduliigamängijast ja väljaspool Euroopa tippliigasid pallivast mehest.
Võtmemängija: Luka Modrić Ikka veel? Jah! 38aastaselt on Modrićil nii Real Madridi kui Horvaatia koondise keskväljal koht endiselt olemas ning kuigi Carlo Ancelotti on teda Realis viimasel ajal peamiselt kasutanud vahetusmängijana, on tal tehniline kvaliteet ja võime mänge muuta endiselt olemas. Tõelisi superstaare pole horvaatidel eesliinis uuest põlvkonnast peale kasvanud ning nii on Modrić oma viiendal EM-finaalturniiril endiselt võistkonna üks liidreid.
18 JALKA JUUNI 2024 B-GRUPP
Eelmisel EMil läksid Itaalia ja Hispaania vastamisi poolfinaalis. Toona jäi penaltiseerias peale Itaalia – kolme aastaga on aga mõlema meeskonna koosseis oluliselt muutunud. Foto: Shaun Botterill, UEFA via Getty Images
Itaalia
Peatreener: Luciano Spalletti
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1968, 2021)
Eelmisel EMil: Euroopa meister
Koht FIFA edetabelis: 9.
Itaalia käekäik viimase aja suurturniiridel on olnud üsna omapärane. Pärast 2006. aasta MM-tiitlit jäädi nii 2010. kui 2014. aasta MMil alagruppi pidama ning kahelt viimaselt MMilt jäädi sootuks välja. EMidel on selle aja jooksul aga kahel korral finaali jõutud: 2012. aastal jäädi Kiievis Hispaaniale selgelt alla, kolm suve tagasi napsati aga Wembleyl Inglismaa eest penaltiseerias EM-tiitel.
Itaalia Euroopa meistriks viinud Roberto Mancini asus vahepeal mujale ning teda asendab Napoli 2023. aastal Itaalia meistriks viinud Luciano Spalletti, kes viis EM-valiksarja edukalt lõpuni.
Eelmise EMiga võrreldes on Itaalia koosseis oluliselt muutunud: keskkaitsest on koondisekarjääri lõpetanud Giorgio Chiellini ning ka Leonardo Bonucci ei mahu meeskonda, sama kehtib ka keskväljamehe Marco Verratti kohta. Suurim murekoht ei ole aga mitte keskkaitse või keskväli, vaid hoopis tipurünne: Itaalial lihtsalt ei ole hetkel välja panna piisavalt heal tasemel kesktormajat, kelle peale väravate hankimisel loota. Ciro Immobile ei pääsenud kohutava klubihooaja järel üldse koondisesse, Atalantas heas hoos olev Gianluca Scamacca on aga senise 15 koondisemänguga löönud vaid ühe värava.
Alagrupist edasi pääsemine on Itaaliale kindlasti miinimumprogramm ning tiitlikaitsjana nõutakse endalt kindlasti veel enamat, kuid juba poolfinaali pääsemine oleks praegusele koondisele väga kõva saavutus.
Albaania
Peatreener: Sylvinho (Brasiilia)
Senine parim tulemus: 18. koht (2016)
Eelmisel EMil: ei pääsenud finaalturniirile, jäädi valikgrupis Prantsusmaa, Türgi ja Islandi seljataha
Koht FIFA edetabelis: 66.
Sel EM-finaalturniiril pole ilmselt mitte üheski alagrupis nii selget autsaiderit, kui seda on B-grupis Albaania. Kuigi 2016. aastal ei jäädud sugugi häbisse (alagrupis saadi Šveitsilt 0 : 1 kaotus ja Prantsusmaalt lõpuminutite tabamusest 0 : 2 kaotus, enne kui Rumeeniast 1 : 0 jagu saadi), on seekordne alagrupp vähemalt paberil lihtsalt liiga kõva pähkel. Kõik Albaania seekordsed vastased on FIFA edetabeli esikümne tiimid!
Julgust saavad albaanlased ammutada aga väga edukast valiksarjast, kus keeruline grupp Tšehhi, Poola, Moldova ja Fääri saarte ees suisa võideti, kusjuures pärast avamängus Poolale kaotamist suudeti ülejäänud seitsmes kohtumises kaotusi vältida. Finaalturniiril oleks nende alagrupist edasipääs aga suisa sensatsiooni vääriline.
Kuigi suurem osa koondisest koosneb laiemale publikule üsna tundmatutest meestest, on Euroopa tippliigade klassi puistatud meeskonda rohkem kui näpuotsaga. Kaitseliinist leiab näiteks Rooma Lazio äärekaitsja Elseid Hysaj ja Atalanta keskkaitsja Berat Djimsiti, keskväljalt Milano Interi 22aastase ässa Kristjan Asllani ja rünnakult Chelsea hingekirja kuuluva Armando Broja. Põnevaid nimesid leiab ka treeneripingilt: sel sajandil peaaegu eranditult välismaa treenereid eelistanud Albaania koondise loots on eelmise aasta algusest endine Brasiilia koondise, Arsenali ja FC Barcelona äärekaitsja Sylvinho, kelle üks abitreener on pikaaegne Argentina koondislane Pablo Zabaleta.
Võtmemängija: Federico Chiesa Tasemel tipuründajate põua juures vaadatakse otsa ääreründajatele, eelkõige Juventuse mehele Chiesale, kes ei ole aga klubis teab mis säravat hooaega teinud. Eelmisel EMil oli Chiesa aga tõeliselt hea ning kuulus ka EMi sümboolsesse koosseisu – kas suurturniiri säravad tuled toovad temas taas parima esile?
Võtmemängija: Berat Djimsiti Vastaseid vaadates tuleb Albaania koondisel seekordsel EM-finaalturniiril eelkõige tegeleda kaitsmisega, mistõttu saab 31aastane keskkaitsjast kapten Djimsiti endale selga päris raske koorma. Atalanta ridades hea hooaja teinud pallur tuleb EMile hea emotsiooniga.
2024 JUUNI JALKA 19
B-GRUPP
C-grupp: kas keegi asub inglastele kannule?
Kolm suve tagasi väga napilt ja valusalt EM-tiitlist ilma jäänud inglased võivad loosiga rahule jääda, sest ühtegi teist tõelist tipptiimi neile alagrupis vastu ei loositud. See aga ei tähenda sugugi, et kolme vastast saaks kergelt võtta.
Sloveenia
Peatreener: Matjaž Kek
Senine parim tulemus: 13. koht (2000)
Eelmisel EMil: ei pääsenud finaalturniirile; jäädi valikgrupis Poola, Austria ja Põhja-Makedoonia seljataha Koht FIFA edetabelis: 57.
Põnevas valikgrupis Taaniga võrdsetel punktidel lõpetanud ja napilt teiseks jäänud, kuid Soomet, Kasahstani, Põhja-Iirimaad ja San Marinot edestanud Sloveenia on EM-finaalturniiril kohal koguni 24aastase pausi järel, kuigi selle aja sees on kahel korral käidud ära MM-finaalturniiril. Mitmel endisel Jugoslaavia riigil paistab EMile ja MMile kvalifitseerumine üldse olevat kuidagi äraspidine: MMile on ju tunduvalt keerulisem pääseda kui EMile, ometi on sel sajandil ka Serbia ja Bosnia suutnud rohkem pääseda MMile kui EMile.
Valiksarja rivaali Taaniga saavad sloveenid sel EMil kohe avamängus uuesti kokku – kodus suudeti neid võita, võõrsil saadi napp kaotus. Sloveenia koosseis on üldiselt selline, kus meeskonna võimekus on tunduvalt suurem, kui liidetavate summa annaks alust arvata: Atlético Madridi väravavahi Jan Oblaki ja RB Leipzigi ründaja Benjamin Šeško kõrval teisi maailmanimesid meeskonnas ei leidu ning isegi tippliigade kvaliteeti on pigem vähevõitu: suurem osa koondisest tuleb Euroopa tugevate keskmike sekka kuuluvatest liigadest.
Suurturniiridel kogenematu ja kvaliteedilt selle grupi kõige nõrgem – samas suudeti märtsikuises sõpruskohtumises selg prügiseks teha täies jõus Portugalil, nii et sloveenide üllatusvõimelisuses kahelda ei maksa.
Võtmemängija: Benjamin Šeško
RB Leipzigi ründaja tähistas mai lõpus alles 21. sünnipäeva, kuid on Sloveenia koondises juba vaat et kogenud tegija, olles 28 mänguga löönud 11 väravat. Edurivis on just nooruke Šeško see, kelle otsa vaadatakse – ja kui ta suudab ootusi täita, võivad ilusad asjad juhtuma hakata.
Taani
Peatreener: Kasper Hjulmand
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1992)
Eelmisel EMil: kaotas poolfinaalis
Inglismaale
Koht FIFA edetabelis: 21.
Eelmisel EMil Christian Erikseniga juhtunu järel üle maailma palju südameid võitnud ja pärast seda emotsionaalse teekonna lõpetuseks napilt finaalist välja jäänud Taani on vahepeal seljataha jätnud totaalselt ebaõnnestunud MMi, kuid peatreener Kasper Hjulmandile on antud võimalus meeskond taas EMile viia. Tõtt-öelda olid taanlased parajas hädas ka EM-valiksarjas: alustuseks osati Kasahstani vastu 2 : 0 eduseis kaotuseks maha mängida, au ei teinud neile ka võõrsil San Marinost napilt 2 : 1 jagu saamine ega 0 : 2 kaotus Põhja-Iirimaale. Ometi suutsid nad otsustavad kohtumised võita ning finaalturniirile koha siiski kindlustada.
Valiksarja positiivseim ilming oli Taanile kahtlemata kesktormaja Rasmus Højlundi esiletõus: 21aastane mängija alustas valikturniiri veel Atalanta pallurina, kuid jätab nüüdseks seljataha debüüthooaja Manchester Unitedis, kus ta keerulise alguse järel hooaja teisel poolel aeg-ajalt juba püssi paukuma sai.
Paberil jagub Taani koondisel heal tasemel mängumehi igasse liini, kuid pärast dramaatilist eelmist EMi ei ole Hjulmand suutnud seda kooslust lennukalt tööle saada. Südamerabanduse üle elanud Eriksen on tiimi tuumikus tagasi ning platsi südames on Taanil kogemusi ja taset küllalt – seal tegutseb näiteks ka Tottenhami hagijas Pierre-Emile Højbjerg. Alagrupist edasi pääsemine on taanlastele miinimumprogramm, iga samm sealt edasi on juba aga viimast paari aastat vaadates selge õnnestumine.
Võtmemängija: Andreas Christensen Chelseas justkui üle jäänud 28aastane Christensen siirdus 2022. aastal Barcelonasse ning on koondises väga olulises rollis: peatreener Hjulmand kasutab teda olenevalt olukorrast nii keskkaitsja kui kaitsva poolkaitsjana, kusjuures tema ülesanded ja positsioon võivad kohtumise jooksul korduvalt muutuda.
20 JALKA JUUNI 2024 C-GRUPP
Serbia
Peatreener: Dragan Stojković
Senine parim tulemus: finaal (1960, 1968)
Eelmisel EMil: ei pääsenud finaalturniirile, Rahvuste liiga playoff-finaalis kaotati penaltitega Šotimaale
Koht FIFA edetabelis: 33.
Rääkides meeskondadest, keda peeti 2022. aasta MMi eel võimalikuks mustaks hobuseks, aga kes seejärel totaalselt põrusid… Taanile on selles kategoorias seltsiks Serbia, kes on selle nime all EM-finaalturniiril alles esimest korda – viimati oldi Euroopa suures mängus 2000. aastal Jugoslaaviana. Kuigi sel sajandil on mängitud neljal MMil, suudeti EM-põud lõpetada alles nüüd, kui valikgrupis Ungari seljataga ning Montenegro, Leedu ja Bulgaaria ees esimese kahe sekka jõuti.
Serbia koondise viimased paar aastat on tulemuste mõttes olnud võrdlemisi ebastabiilsed. Märtsis oldi näiteks esimene Euroopa meeskond, kes pärast 2022. aasta veebruari Venemaa koondisega kohtus: Moskvas peetud matš lõppes venelaste kindla 4 : 0 võiduga. Serbia koondiseringis on koguni neli-viis pallurit, kes teenivad leiba Venemaa klubides.
Kõigele lisaks on nad tavapäraselt olnud meeskond, kes hoolimata tugevast koosseisust suurturniiridel ikka ja jälle lati alt läbi läheb. Aga mine tea – ehk on just see aasta nende kord oma tase välja mängida?
Koosseisu profiili poolest on serblaste tiim endiselt tugevalt kaldu eesliini poole. Kui rünnakule on välja panna Aleksandar Mitrovići, Dušan Vlahovići ja Luka Jovići masti tegijad ning keskväljale näiteks Dušan Tadić, Sergej Milinković-Savić ja Filip Kostić, siis kaitsesse sellist taset lihtsalt võtta ei ole. Pooleteise aasta tagusel MMil nägimegi, kuidas serblased lõid alagrupis küll kõige rohkem väravaid, kuid jäid sellest hoolimata viimaseks, sest kaitse kärises veel tugevamini.
Võtmemängija: Aleksandar Mitrović
Hoolimata sellest, et 29aastane Mitrović oli eelmisel suvel (koos koondisekaaslase Sergej Milinković-Savićiga) üks neid tegijaid, kes tippliigast Saudi Araabiasse raha teenima siirdus, on tema koht koondise esiründajana tugevas konkurentsis säilinud – 57 väravat 89 koondisemängus on pööraselt hea saldo, mis räägib enda eest. Kas igapäevaselt nõrgemas liigas mängimine annab end EMi tasemel tunda?
Inglismaa
Peatreener: Gareth Southgate
Senine parim tulemus:
finaal (2021)
Eelmisel EMil: kaotas
finaalis Itaaliale
Koht FIFA edetabelis: 4.
Põhjuseid, miks Inglismaa ei peaks sel EMil tõeliselt suurt mängu mängima, tuleb taga otsida tikutulega. Poolkaitse- ja ründeliini sügavus on peatreener Gareth Southgate’ile väga positiivne probleem, küll aga võib nõrgaks kohaks pidada kaitseliini, kus samaväärseid superstaare sellises koguses leida ei ole.
Gareth Southgate on senisel kolmel suurturniiril viinud Inglismaa korra EM-finaali, korra MMi poolfinaali ja viimati MMi veerandfinaali, kuid sellest hoolimata on sealne meedia tema suhtes olnud alatasa negatiivselt meelestatud. Küll ei ole Southgate’i viljeletav mängustiil piisavalt ründav või atraktiivne, küll jääb ta liiga palju kinni mängijatesse, keda ta on varem usaldanud, aga kes parasjagu oma klubis ei ole hästi pallinud.
Kõige selle kõrval on Inglismaa koosseis täis tõelisi maailmanimesid ja superstaare. Jude Bellingham tõusis juba esimesel hooajal Real Madridi liidriks. Harry Kane jätkas pidurdamatut väravahoogu ka Müncheni Bayernis. Phil Foden on kerkinud Manchester City üheks liidriks. Ja nii edasi…
Võit või mitte midagi – napikatest ja lihtsalt korralikest turniiridest inglastele seda koosseisu ja põlvkonda arvestades enam ei piisa. Southgate’i ajal on inglased vähemalt pingetega suutnud üsna hästi toime tulla – ja tõtt-öelda on meeskond säärase surve all tegutsemisega viimastel aastatel juba harjunud olnud. Kas lõpuks ometi tuleb täistabamus?
Võtmemängija: Jude Bellingham Real Madridi keskpoolkaitsja saab turniiri ajal alles 21aastaseks, kuid on juba teisel EMil ja võib turniirivõidu korral olla Ballon d’Ori selge peasoosik. Tema kombinatsioon keskväljal näidatavast võimsusest, kontrollist, vanuse kohta lausa hämmastavast küpsusest ja väravaninast teevad temast mängija, kes jalutaks ilma liialdamata ükskõik millise jalgpallimeeskonna põhikoosseisu.
2024 JUUNI JALKA 21 C-GRUPP
Kolme aasta tagune EM lõppes Inglismaale tohutult valusa kaotusega – kodusel Wembleyl toimunud finaalis jäädi penaltiseerias alla Itaaliale. Kas tänavu tuleb vigade parandus? Foto: Catherine Ivill, UEFA via Getty Images
D-grupp: suursoosik, wild card, must hobune ja Poola
Mõned kuud tagasi saime unistada sellest, et Poola asemel on selles grupis
Eesti, kuid isegi poolakatel läheb Prantsusmaa, Hollandi ja Austria vastu edasipääsu püüdmisega väga keeruliseks.
Poola
Peatreener: Michał Probierz Senine parim tulemus: 5. koht (2016)
Eelmisel EMil: alagrupis viimane koht Rootsi, Hispaania ja Slovakkia järel Koht FIFA edetabelis: 28.
Valiksarjas suhteliselt selgelt Albaania ja Tšehhi seljataha jäänud ning Moldovast vaid punkti rohkem kogunud Poola suutis end playoff’iks koguda – kindel 5 : 1 võit Eesti üle ja võõrsil võidetud penaltiseeria Walesi vastu saadavad nad viiendale järjestikusele EMile, kusjuures selle seeria algus ehk 2008. aasta EM oli kahekordse MM-pronksi ajaloos alles esimene.
Poole valiksarja pealt Fernando Santose vallandamise järel peatreeneriks saanud Michał Probierzi ülesanne pole aga sugugi lihtne: kolm väga keerulist alagrupivastast teevad edasipääsu püüdmise ühest küljest raskeks, teisalt võib nii raske loos aga meeskonnalt pingeid vähemaks võtta. Edasipääs kaheksandikfinaali oleks Poolale igatahes juba õnnestumine, iga samm sealt edasi suur boonus – tunnetuslikult ei ole poolakate seis hetkel nii hea kui näiteks kaheksa aastat tagasi, kui Prantsusmaal toimunud turniiril veerandfinaali pääseti.
Peale tipuründaja Lewandowski on Poolal kvaliteetseid mängijaid ka teistes väljaku osades. Juventuse väravavaht Wojciech Szczęsny on juba aastaid olnud Poola esinumber, 22aastane vasakäär Nicola Zalewski tõstab pead AS Romas. Tippliigade mängijaid on koondises veel mitu, kuid suur osa palluritest tuleb koondisesse kas koduliigast või Euroopa tugevate keskmike sekka kuuluvatest liigadest.
Võtmemängija: Robert Lewandowski
Poola läbi aegade parim jalgpallur saab suve lõpus juba 36aastaseks ning tema resultatiivsus klubisärgis tegi selle hooajaga üsna märkimisväärse sammu tagasi, ent Poola koondises on ta endiselt mängija, kelle peale loodetakse, kellelt oodatakse väravaid ja maailmaklassi. Arvestatava tõenäosusega võib see olla tema viimane suurturniir.
Holland
Peatreener: Ronald Koeman
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1988)
Eelmisel EMil: kaotas kaheksandikfinaalis
Tšehhile
Koht FIFA edetabelis: 7.
Hollandi koondise käsi on viimase kümmekonna aasta jooksul käinud päris palju üles-alla. 2010. aasta MMil jäädi finaali lisaajal Hispaaniale alla, neli aastat hiljem tuldi pronksile – aga kahe MMi vahele jäi totaalselt ebaõnnestunud EM, kus kõik kolm alagrupimängu kaotati. Seejärel põruti valiksarjas nii 2016. aasta EMi kui 2018. aasta MMi eel, kuniks kolm suve tagasi taas finaalturniirile jõuti. Kaotus Tšehhile juba kaheksandikfinaalis ei olnud kindlasti see, millega oleks rahule jäädud, küll aga võidi, pea püsti, lahkuda Katari MMilt, kus hilisemale võitjale Argentinale veerandfinaalis alles penaltiseerias alla jäädi.
MMil Hollandit juhendanud Louis van Gaal on tagasi pensionile saadetud ning koondise eesotsas on uuesti Ronald Koeman, kes 2020. aastal samalt ametipostilt FC Barcelona peatreeneriks asus. Seekordses valiksarjas saadi küll Prantsusmaalt kaks kaotust, kuid kõiki ülejäänud vastaseid võideti ning kindel teine koht valikgrupis tagas neile pääsu Saksamaale.
Väga ebastabiilsete aastate järel tundub, et Hollandi käekäiku on sisuliselt võimatu ennustada. Ühest küljest on meeskond täis tugevates klubides mängivaid pallureid ja kogenud tegijate (Virgil van Dijk, Georginio Wijnaldum, Memphis Depay) kõrval on selgelt pead tõstmas ka noorem põlvkond eesotsas 21aastase Xavi Simonsi, 23aastaste Jeremie Frimpongi ja Micky van de Veni ja mitme teisega. Teisalt on Holland viimasel ajal pidanud vähegi tugevamate vastaste vastu sageli kaotusi vastu võtma. Pärast viimast MMi on näiteks kahel korral alla jäädud Prantsusmaale, korra Horvaatiale, Itaaliale ja Saksamaale, samal ajal kui võidud on tulnud selgelt klass nõrgemate tiimide vastu. Kuna EMil nõrku vastaseid ei ole, on see kindlasti ohumärk.
Võtmemängija: Cody Gakpo Üsna ühtlase koosseisuga Hollandi puhul on üht võtmemeest võrdlemisi keeruline välja tuua, kuid Jalka valik langes seekord Liverpooli 25aastase ründemehe peale. Koondises pigem ründava poolkaitsjana tegutsev Gakpo kerkis 2022. aasta MMil kolme väravaga Hollandi ründeliini liidriks ning pärast seda, kui tavapäraselt seda rolli täitval Memphis Depayl on Atlético Madridis seljataha jäänud keeruline hooaeg, on Gakpol võimalus end sel kohal kinnistada. Ka valiksarjas jagas tema kolme tabamusega Hollandi parima väravaküti tiitlit (sama palju kolle lõid ka Wout Weghorst ja Calvin Stengs).
22 JALKA JUUNI 2024 D-GRUPP
Prantsusmaa suutis valiksarjas alistada Hollandi nii kodus kui võõrsil. Kas finaalturniiril tehakse kolmest kolm?
Foto: Aurelien Meunier, UEFA via Getty Images
Austria
Peatreener: Ralf Rangnick
Senine parim tulemus: 12. koht (2021)
Eelmisel EMil: kaotas kaheksandikfinaalis Itaaliale
Koht FIFA edetabelis: 25.
Austria koondis on viimase kümne aasta jooksul liikunud edasi seitsmepenikoormasaabastega. Praegune põlvkond mängijaid on teinud meeskonnast, kelle puhul oli varem finaalturniiridele pääsemine haruharv nähtus, nüüdseks võistkonna, kes mängib kolmandal järjestikusel EMil ja kellest räägitakse kui võimalikust mustast hobusest.
Põgusalt Manchester Unitedi peatreener olnud Ralf Rangnicki käsutuses on ühtlane löögirusikas, mis koosneb peaasjalikult Saksamaa ja Austria kõrgliigamängijatest, kusjuures need Saksa klubid ei ole mitte mõned Bundesliga tagumise otsa satsid, vaid tõsised tegijad.
Eestiga ühes valikgrupis ülikindlalt edasipääsu kindlustanud austerlased ei ole veel EM-finaalturniiril kordagi kaheksa parema sekka jõudnud, kuid seekord tundub veerandfinaal nendele igati realistlik eesmärk. Esmalt tuleb aga tugevast alagrupist läbi murda! Viimased kohtumised on selleks igatahes lootust jaganud: novembris alistati kodus Saksamaa 2 : 0, märtsis oldi sama tulemusega üle Slovakkiast ja suisa 6 : 1 Türgist.
Võtmemängija: Marcel Sabitzer
Pärast keerulisevõitu hooaegasid Müncheni Bayernis ja Manchester Unitedis on 30aastane Sabitzer Dortmundi Borussia ridades taas end leidmas ning Meistrite liiga otsustavates väljalangemismängudes oli ta kohati lausa suurepärane. Austria koondise keskväljal on tal keskne roll ning valiksarjas oli ta nelja tabamusega ka meeskonna parim väravakütt.
Prantsusmaa
Peatreener: Didier Deschamps
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1984, 2000)
Eelmisel EMil: kaotas kaheksandikfinaalis Šveitsile
Koht FIFA edetabelis: 2.
Prantsusmaa koondis on olnud viimase kümne aasta kõige stabiilsemalt hästi esinev koondis suurturniiridel: alates 2012. aasta EMist on nad vaid korra –eelmisel EMil – jäänud kaheksa parema seast välja, kusjuures kuue turniiri peale on ette näidata MM-tiitel ja hõbemedal nii MMilt kui EMilt. Didier Deschamps on saanud meeskonnaga töötada juba päris pikalt ning meeskonna tuumik on selle ajaga kenasti paika loksunud.
Vanade ässade kõrval (37aastane Olivier Giroud on endiselt rivis!) on koondis väga sujuvalt ja edukalt noorenenud – väga suur osa meeskonnast on 25aastased või veel nooremad ning nende seas on ka ports tõelisi maailmanimesid: peale Kylian Mbappé näiteks William Saliba, Jules Koundé, Eduardo Camavinga ja mitu teist. Puhta materjali poolest saab prantslastele vastu ehk vaid Inglismaa, kuid Prantsusmaa koosseis tundub olevat paremini tasakaalus, sest tõeliselt kõvasid tegijaid on võtta igale positsioonile. See meeskond peaks veel mitu järgmist suurturniiri kuuluma soosikute kõige peenemasse koorekihti.
Võtmemängija: Kylian Mbappé Kes siis veel? 25aastane ründetäht on Prantsusmaa koondise põhijõud juba neljandat suurturniiri järjest. Enne suurejoonelist klubivahetust saab ta võimaluse taas koondise eest särada – 2022. aasta MMil oli ta lausa oivaline ning tema kübaratrikk finaalis läks jalgpalliajalukku. Kui kahel MMil on Mbappé seni olnud suurepärane, siis 2021. aasta EMi tahaks ta pigem unustada – just tema eksimus penaltiseerias saatis prantslased juba kaheksandikfinaali järel koju.
2024 JUUNI JALKA 23 D-GRUPP
E-grupp: alagrupp, kus loosiga võisid kõik rahule jääda
E-alagruppi võib pidada vähemalt paberil selle EMi kõige nõrgemaks: ainsa raskekaallasena on siin Belgia, ülejäänud kolm meeskonda võivad aga olla loosiga veel eriti rahul, sest üheski teises grupis ei oleks nende edasipääsulootused sedavõrd suured.
Belgia
Peatreener: Domenico Tedesco (Itaalia)
Senine parim tulemus: 2. koht (1980)
Eelmisel EMil: kaotus veerandfinaalis
Itaaliale
Koht FIFA edetabelis: 3.
Viimasele viiele suurturniirile järjest kvalifitseerunud
Belgia on selle aja jooksul iga kord turniiri alustanud võidumõtetega, kuid peale 2018. aasta MMi pronksi on neil ette näidata vaid kolm veerandfinaalikohta ja viimase MMi krahh alagrupis. MMi järel määrati peatreenerina ametisse itaalia-saksamaa päritolu Domenico Tedesco, kes oli enne RB Leipzigi Saksamaa karikavõitjaks viinud. 38aastane Tedesco juhtis Belgia väga libedalt valiktsüklist läbi, kuid päris mõõdupuu on siiski finaalturniir. Belgia kuldsest põlvkonnast, mis natuke üle kümne aasta tagasi pead tõstis, on praeguseks alles veel mõned kõvad tegijad eesotsas Kevin De Bruyne, Jan Vertongheni, Axel Witseli ja Romelu Lukakuga, kuid nende kõrvale on tasapisi tekkinud ka nooremad ässad, kelle senised koduklubid ei ole küll sedavõrd kõlava nimega, kuid kes on end koosseisu üha enam sisse söönud. Manchester City välkkiire vasakäär Jérémy Doku on peavalu igale kaitseliinile, Evertoni võimas keskpoolkaitsja Amadou Onana on samal ajal ilmselt iga tippklubi radaril. Arsenali ründaja Leandro Trossard ei kuulu oma 29 eluaastaga enam noorte sekka, kuid tema on esile tõusnud viimase paari hooajaga. Sellist võidukoormat nagu eelmistel turniiridel ei tohiks Belgia peal enam olla, kuid nende liidermängijad ei ole sellist tüüpi, kes millegi vähemaga lepiksid. 2022. aasta MMi katastroof vajab heastamist ning Belgia on meeskond, kes loosiga ilmselt kõige rohkem rahule jääb – kui nad ka seekord peaksid 16 parema seast välja jääma, oleks see paras šokk.
Võtmemängija: Kevin De Bruyne
Kuigi Romelu Lukaku oli lausa 14 kolliga kogu valiksarja parim väravakütt (neli neist tulid Eesti võrku), tundub, et hoopis De Bruyne tõeliselt käima saamine võiks olla see, mis belglased päriselt suurte saavutusteni aitaks. Koondisemängudesse tihtipeale suhteliselt külmalt suhtuv De Bruyne jättis suure osa hooajast vigastuse tõttu vahele, kuid tõusis kevadel Manchester City eest väga heasse hoogu.
Slovakkia
Peatreener: Francesco Calzona (Itaalia)
Senine parim tulemus: 14. koht (2016)
Eelmisel EMil: kolmas koht alagrupis Rootsi ja Hispaania järel
Koht FIFA edetabelis: 48.
Slovakkia koondis tagas pääsu kolmandale järjestikusele EM-finaalturniirile valikgrupis Luksemburgist, Islandist, Bosniast ja Liechtensteinist jagu saades – alla jäädi vaid kõik mängud võitnud Portugalile, kellelt saadi kaks nappi kaotust. Valiksarja esitused olid üsna veenvad, kuid pole kahtlustki, et materjali poolest ei kuulu slovakid hetkel nende meeskondade sekka, kes peaksid finaalturniiril kõrgetest kohtadest unistama.
Slovakkia puhul on pretsedenditu nende peatreeneri Francesco Calzona olukord: nimelt võttis 2022. aastast slovakke tüüriv Calzona veebruaris vastu ka Napoli peatreeneri ameti, mis tähendab, et ta on juba sisuliselt pool aastat istunud kahe tooli peal korraga. 55aastasele Calzonale on need sealjuures peatreenerina üldse esimesed tööotsad. Serie A-s pole varem mitte kordagi nähtud, et mõne klubi peatreener oleks samal ajal ka mõne koondise juhendaja.
Aastaid Slovakkia mootoriks olnud Marek Hamšík on mängijakarjääri lõpetanud, aga endiselt on meeskonna juures mitu veterani: 37aastased Juraj Kucka ja Peter Pekarík on mõlemad üle 100 koondisemängu klubis, laiemale publikule tuttavam nimi on ka 35aastane väravavaht Martin Dúbravka. Tõelist tippliigade kvaliteeti on meeskonnas aga puudu, eriti ründeliinis, kus muu hulgas kannab endiselt põhiraskust 33aastane Róbert Mak, kes mängib klubijalgpalli juba mitu aastat Austraalias.
Võtmemängija: Stanislav Lobotka PSG keskkaitsja Milan Škriniari kõrval on Slovakkia praeguse koondise ehk kõlavaim nimi Napoli 29aastane kaitsev poolkaitsja Lobotka, kes on viimasel paaril hooajal olnud klubi põhimees ning tegi eelmisel, Serie A triumfiga lõppenud aastal kaasa kõik liigamängud.
24 JALKA JUUNI 2024 E-GRUPP
Romelu Lukaku pidurdamisega jäid valiksarjas totaalsesse hätta kõik Belgia vastased – 14 väravaga ühes valiksarjas püstitas ta EMide rekordi. Kas tema hoog jätkub ka finaalturniiril? Foto: Joosep Martinson, UEFA via Getty Images
Rumeenia
Peatreener: Edward Iordănescu
Senine parim tulemus: 7. koht (1984, 2000)
Eelmisel EMil: ei pääsenud finaalturniirile, jäi valikgrupis Hispaania, Rootsi ja Norra seljataha Koht FIFA edetabelis: 46.
Viimati 2016. aasta EMile pääsenud Rumeenia on pärast kaheksa-aastast pausi tagasi finaalturniiri meeskondade ringis – suure üllatusena saadi oma valikgrupis võrdlemisi kindel esikoht Šveitsi, Iisraeli, Valgevene, Kosovo ja Andorra ees, püsides kümnes kohtumises kaotuseta ja lastes endale lüüa vaid viis väravat. Märtsikuised sõpruskohtumised (1 : 1 viik Põhja-Iirimaaga, 2 : 3 kaotus Kolumbiale) ei olnud küll sama lubavad, kuid sellest hoolimata sõidavad kunagise Bukaresti Steaua ja Rumeenia koondise legendi Anghel Iordănescu poja Edwardi hoolealused Saksamaale üsna heas meeleolus ja enesekindlalt, lootes neid valiksarjas kandnud suurepärase kaitsemängu peale.
Tippliigade mängijaid on Rumeenia ridades vaid käputäis, kusjuures arvestatav osa koondisest mängib kodumaa liigas. Tippudest saab peale Tottenhami keskkaitsja Radu Drăgușini välja tuua veel Răzvan Marini (Empoli) ja riigi suurima vutilegendi Gheorghe Hagi poja Ianis Hagi (Alaves), kuid kellegi nende roll oma klubis ei ole kindla põhimängija oma.
Tänu soodsale loosile sihivad rumeenlased kindlasti alagrupist edasipääsu, kuid iga samm sealt veel edasi liigituks meeskonna koosseisu vaadates juba totaalseks õnnestumiseks.
Võtmemängija: Radu Drăgușin 22aastane keskkaitsja siirdus talvises üleminekuaknas Genoast 25 miljoni euro eest Tottenham Hotspuri, mis teeb temast kõigi aegade kalleima Rumeenia jalgpalluri. Spursis jäi kevadel tema roll pigem väikeseks – algkoosseisumänge Premier League’is sai üles lugeda ühe käe sõrmedel. Sellest hoolimata oli ta üle ootuste edukas valiksarjas meeskonna põhijõud, tehes koos kogenuma partneri Andrei Burcăga keskkaitses kaasa kõik kohtumised.
Ukraina
Peatreener: Serhi Rebrov
Senine parim tulemus: 8.
koht (2021)
Eelmisel EMil: kaotas veerandfinaalis Inglismaale
Koht FIFA edetabelis: 22.
Venemaa jätkuva räige agressiooni tingimustes ei ole jalgpallikoondise tegemised Ukrainas mõistagi prioriteet, kuid sõjakoleduste taustal oli nende koondise EMile jõudmine siiski väga uhke ja rõõmustav sündmus. Ja see ei tulnud sugugi lihtsalt –väga keerulises valikgrupis napilt Inglismaa ja Itaalia järel kolmandaks jäänud ukrainlased pidid selleks edukalt läbima märtsikuise playoff’i, kus esmalt mängiti Bosnia ja Hertsegoviina ja seejärel Islandi vastu 0 : 1 kaotusseis lõpuminutitel 2 : 1 võiduks. Eelmisel EMil vapralt võidelnud ja väikese üllatusena veerandfinaali jõudnud meeskond ei ole vahepealse kolme aastaga väga oluliselt muutunud – nagu ikka, on mõned vanemad olijad vahetunud nooremate vastu, ent vähemalt paberil on meeskond läinud tugevamaks. Noored kaitsjad Vitali Mõkolenko ja Ilja Zabarnõi on Premier League’is tõusnud põhimängijaks, Mõhhailo Mudrõk saab kõvasti mänguaega Chelseas ja ka Oleksandr Zintšenko sai hoolimata pisut ära vajunud kevadest Arsenalis omajagu põllule. Belglase Thibaut Courtois’ vigastus avas aga Real Madridi väravasuul võimaluse Andri Luninile, kes selle ka imeliselt ära kasutas. Viktor Tsõgankov ja Artem Dovbõk särasid Hispaanias Meistrite liiga koha kindlustanud Girona ridades. Ühesõnaga – väga positiivse klubihooaja pealt tuleb koondisesse tavatult palju mängijaid, mis võib teinekord olla millegi väga erilise retsept… Ukraina on Belgia kõrval selles grupis suhteliselt selge soosik teisele kohale ning edasipääs peaks koondises hea õhkkonna ja vaimsuse saavutanud ukrainlaste puhul olema kohustuslik programm. Hea õnnestumise korral võib olla igati võimalik ka eelmise EMi tulemust korrata või see isegi ületada.
Võtmemängija: Oleksandr Zintšenko Nagu öeldud, käis Zintšenko hooaeg Arsenalis pisut üles-alla: sügisel alustas ta põhikoosseisu vasakkaitsjana, kuid talvel saadud säärevigastuse järel jäi tema roll väiksemaks ning hooaja lõpus jäi ta sootuks pingile. Ukraina koondises mängib üldjuhul aga hoopis teistsugune Zintšenko: keskväljal ja kaptenina tegutsev 27aastane mängumees on meeskonna hing ja südametunnistus.
2024 JUUNI JALKA 25 E-GRUPP
F-grupp: debütant Gruusia saab Portugali vanameestega rammu katsuda
F-grupist leiame selle EMi ainsa debütandi Gruusia, kel tuleb rinda pista 2016. aasta Euroopa meistri Portugali ning alati ohtlike Türgi ja Tšehhiga.
Türgi
Peatreener: Vincenzo Montella (Itaalia)
Senine parim tulemus: 3. koht (2008)
Eelmisel EMil: viimane koht alagrupis Itaalia, Walesi ja Šveitsi järel
Koht FIFA edetabelis: 40.
Suure jalgpalliriigi kohta on Türgi koondise käekäik olnud ootamatult nigel: kogu senise ajaloo jooksul on jõutud vaid kahele MM-finaalturniirile (1954 ja 2002), kusjuures viimati võeti sealt koju kaasa pronksmedalid. Seniselt viielt EM-finaalturniirilt on neil samuti ette näidata üks poolfinaalikoht (2008), eelmised kaks turniiri 2016. ja 2021. aastal on aga läinud totaalselt aia taha. Kolm suve tagasi saabuti ju EMile meeskonnana, kellest räägiti kui mustast hobusest – tulem oli aga kolm väga selget kaotust ja kiire kojusõit.
Seekord jõuti EMile tugeva valikgrupi võiduga – seljataha jäid Horvaatia, Wales, Armeenia ja Läti. Sellest hoolimata otsustas sealne jalgpalliliit mullu septembris kolm mängu enne valikgrupi lõppu senise peatreeneri Stefan Kuntzi mõne kehvema skoori järel ametist vabastada. Endine Saksa koondislane Kuntz vahetati endise Itaalia koondislase Vincenzo Montella vastu, kes tõi kohe kaasa head tulemused – sügise lõpus saadi jagu nii Horvaatiast kui Saksamaast. Selle aasta märtsis nõuti agaralt juba Montella pead, sest kaks maavõistlusmängu läksid totaalselt aia taha – võõrsil jäädi Ungarile alla 0 : 1 ja Austriale suisa 1 : 6. Montella keeldus aga tagasi astumast ning viib suure sahmaka kiuste türklased EMile. Türgi koosseis on võrdlemisi noor: 30aastane kapten Hakan Çalhanoğlu võib olla väga vabalt vanim väljakumängija, kes põllule pääseb. Tugevate koduliigaklubide kõrval mängivad Türgi koondislased ka tippliigades, ent tõelisi megatähti nende meeskonnas hetkel pole – Çalhanoğlu ise ilmselt ongi sellele staatusele kõige lähemal. Türklaste miinimumprogramm sisaldab alagrupist edasi pääsemist –eelmise EMi häbi on vaja maha pesta.
Võtmemängija: Arda Güler
Real Madridi vaid 19aastane ründav poolkaitsja oli suurklubi debüüthooajal küll hädas vigastustega, ent kui ta väljakule pääses, näitas ta korduvalt, et kuulub sealsele tasemele. Tegu on Türgi jalgpalli suurima lootusega ning EM on temale võimalus end laiemale publikule põhjalikumalt tutvustada.
Gruusia
Peatreener: Willy Sagnol (Prantsusmaa)
Senine parim tulemus: –
Eelmisel EMil: kaotas Rahvuste liiga playoff’i finaalis Põhja-Makedooniale Koht FIFA edetabelis: 75.
Gruusiast on saanud Rahvuste liiga playoff’i veteran – nii selles kui eelmises EM-valiksarjas jõudsid nad seal otsustava mänguni, kuid kui 2020. aastal jäädi koduses finaalis Põhja-Makedooniale 0 : 1 alla, siis tänavu märtsis saadi ka viimasest tõkkest üle, kui penaltiseerias alistati Kreeka ning tagati pilet riigi ajaloo esimesele suurturniirile. Valikgrupis oldi sealjuures edasipääsust üsna kaugel – Hispaania, Šotimaa ja Norra järel jäädi üsna kindlalt neljandaks.
Keegi ei oota grusiinidelt oma debüütturniiril suuri tegusid, kuid koosseisule peale vaadates võib sealt pisut üllatuspotentsiaali leida küll. Meeskonna ründeliidri Hvitša Kvaratshelia kõrval mängib Itaalia Serie A-s veel kaitsja Saba Sazonov, väravavaht Giorgi Mamardašvili on Valencia põhikiiper ning paar meest teenivad leiba ka Prantsusmaa kõrgliigas. Ülejäänud meeskond on paras kompott Euroopa tugevate keskmike sekka kuuluvate liigade palluritest.
Finaalturniirile sõidab Gruusia olukorras, kus seal ees ootava tasemega vastastega pole viimastel aastatel eriti palju silmitsi seistud – alates 2020. aastast on Euroopa tugevatest mängitud vaid Hispaaniaga (neli kaotust) ja korra Hollandiga (0 : 3 kaotus), mis ei anna teab mis palju lootust. Mullu sügisel saadi kuu aja jooksul kirja nii koondise ajaloo suurim kaotus (1 : 7 Hispaaniale) kui ka suurim võit (8 : 0 Tai üle).
Võtmemängija: Hvitša Kvaratshelia
Eelmisel hooajal Napoli tiitlimeeskonna ühe tähtsama lüli Kvaratshelia lõppenud hooaeg ei olnud küll sedavõrd särav kui mullu, ent tema kvaliteedis ja oskustes ei maksa kahelda. Gruusia koondises on 23aastane ääreründaja samuti liidrirolli hästi välja kandnud, olles 29 mänguga löönud juba 15 väravat.
26 JALKA JUUNI 2024 F-GRUPP
Portugal
Peatreener: Roberto Martínez (Hispaania)
Senine parim tulemus: EM-tiitel (2016)
Eelmisel EMil: kaotus kaheksandikfinaalis
Belgiale
Koht FIFA edetabelis: 6.
Portugali koondis justkui elaks EM-finaalturniiride nimel: kui MMidel on nad ajaloos vaid korra esikolmikusse jõudnud, siis EMidel on senisest kaheksast turniirist koguni viiel oldud vähemalt poolfinaalis, kahel korral ka finaalis. Kaks viimast suurturniiri on nende jaoks aga lõppenud suurema või väiksema pettumusega: 2021. aasta EMil langeti juba kaheksandikfinaalis, 2022. aasta MMi veerandfinaalis jäeti hea võimalus kasutamata ja saadi ootamatu kaotus Marokolt.
Natuke vähem kui kümme aastat koondise peatreener olnud Fernando Santose asemel võttis MMi järel ohjad üle Roberto Martínez, kelle juhendatud Belgia portugallased MMil auti lükkas. EM-valiksari ei oleks Portugalil saanud kulgeda palju sujuvamalt: alagrupis Slovakkia, Luksemburgi, Islandi, Bosnia ja Liechtensteiniga võideti kõik kümme kohtumist väravate vahega 36 : 2! Hea hoog jätkus esiti ka märtsis, kui Rootsist 5 : 2 üle sõideti, ent seejärel saadud ootamatu 0 : 2 kaotus Sloveenialt tõi superstaarid ehk maa peale tagasi.
Portugali koondis, nagu viimastel aastatel ikka, on mängijate kvaliteedi poolest suurepärane: jalgpalluri mõistes vaat et raugaealiste (41aastase keskkaitsja Pepe ja 39aastase ründaja Cristiano Ronaldo) kõrval on meeskonnas nii parimas mängijaeas pallureid kui ka noori talente, keda Portugali tippklubid igal hooajal ikka ja jälle välja pritsivad. Poolfinaali jõudmine peaks Portugali masti meeskonna puhul olema vähim, millega saab rahule jääda. Endiselt näib meeskonna koosseis olevat paremini tasakaalus ja ühtlaselt tugevam kui 2016. aastal Euroopa meistriks tulles.
Võtmemängija: Cristiano Ronaldo 39aastaselt ja Saudi Araabias klubijalgpalli mängides ei ole Ronaldo enam kindlasti Portugali koondise kõige parem mängija, ent senikaua, kui ta on endiselt koondises ja põhikoosseisumängija, keerleb Portugali jalgpallimaailm ümber tema. 11 löödud väravat tegid temast Romelu Lukaku järel valiksarja paremuselt teise väravaküti. Kas Portugal saab endale aga lubada Ronaldo nii olulisele kohale seadmist ka kõvemast puust vastaste vastu?
Tšehhi
Peatreener: Ivan Hašek
Cristiano Ronaldol ja Pepel on kahe peale vanust juba 80 aastat, ent üks finaalturniir on neil veel sees peidus. Ja kas keegi julgeb kindlalt väita, et 2026. aasta MMil me neid enam ei näe?
Pepe ütles igatahes hiljuti välja, et tema enne Ronaldot küll koondisekarjääri ei lõpeta!
Foto: Nick England, UEFA via Getty Images
Senine parim tulemus: EM-tiitel (1976)
Eelmisel EMil: kaotus veerandfinaalis Taanile
Koht FIFA edetabelis: 36.
Võrdlemisi segase ja kaootilise valiksarja lõpp oli Tšehhile küll positiivne, sest Albaania järel ning Poola, Moldova ja Fääri saarte ees saadi teine koht ja pilet finaalturniirile, kuid fännide kriitika oli sellegipoolest sedavõrd terav (eriti halb õhtu oli tšehhidel Tiranas, kus Albaaniale kaotati 0 : 3), et senine peatreener Jaroslav Šilhavý otsustas ameti maha panna.
Uueks lootsiks sai 60aastane Ivan Hašek, kes täitis sama ametit põgusalt ka 2009. aastal – kusjuures samal ajal oli ta ühtlasi Tšehhi jalgpalliliidu president! Tema esimesed mängud märtsikuus möödusid positiivselt – 2 : 1 saadi jagu nii Norrast kui Armeeniast.
Üsna suur osa Tšehhi koondisest tuleb koduliiga tippklubide seast – Praha Sparta, Praha Slavia ja Plzeňi Viktoria kõrval on mängijaid aga ka Saksamaa Bundesligast, Premier League’ist ja Serie A-st. Ebaõnnestunud MM-valiktsükli ja üles-alla käinud EM-valiksarja järel tahavad tšehhid tagasi ree peale saada ning juba ainuüksi Gruusia alistamine annaks neile edasipääsu mõttes kätte head kaardid. Eelmise korra saavutuse ehk veerandfinaali kordamine oleks aga juba selge õnnestumine.
Võtmemängija: Patrik Schick
Eelmisel EMil koguni viis kolli kõmmutanud Schick jättis väga suure osa hooajast 2022/23 reie lähendajalihase vigastuse tõttu üldse vahele ning on pika pausi järel korralikult treenida ja mängida saanud alles detsembrist saati. Vigastuseelse ajaga sarnast väravahoogu pole Schick veel üles leidnud, kuid sellest hoolimata mängis ta Leverkuseni imelises hooajas mitme tähtsa tabamusega olulist rolli. Kui ta oma püssi koondise eest taas paukuma saab, võib see Tšehhile nii mõnegi ukse avada.
2024 JUUNI JALKA 27
F-GRUPP
EM 2024 telekava
Esimest korda jõuab jalgpalli suurturniir Eesti televaatajani rahvusringhäälingu ja erakanali koostöös. Varem Viaplay omanduses olnud EM 2024 ülekandeõigused jagati ära TV3
Grupi ja ERRi vahel, mis tähendab, et mõnd kohtumist näidatakse paralleelselt mõlemal kanalil eri stuudio ja eri kommentaatoritega, suurem osa kohtumisi on aga kas ühes või teises kanalis. Selleks et suurturniiri nautimine oleks võimalikult lihtne, teeb
Jalka puust ja punaseks ette, millal ja milliselt kanalilt EMi mänge näha saab!
ERRi mängude puhul on kirjas ka esialgse plaani kohased stuudiokülalised ja kommentaatorid.
TV3/TV6 mängude puhul on stuudios ja kommentaatorid
Karl Johannes Kõiv, Risto Sarapik, Gert Kams, Sander Jürjens, Joel Indermitte, Vjatšeslav Zahovaiko, Tarmo Kink ja Kalev Kruus. Stuudiod on eetris iga mängu eel, vaheajal ja järel.
NB! Märgitud stuudiokülaliste ja kommentaatorite nimekiri on esialgne ning võib veel täieneda ja muutuda.
Reede, 14. juuni
22.00: avatseremoonia. Saksamaa–Šotimaa (ETV)
Stuudios Tarmo Tiisler, Indrek Zelinski ja Ott Järvela, kommenteerivad Alvar Tiisler ja Markus Jürgenson
Laupäev, 15. juuni
16.00: Ungari–Šveits (TV3)
19.00: Hispaania–Horvaatia (TV3)
22.00: Itaalia–Albaania (ETV)
Stuudios Alvar Tiisler, Rimo Hunt, Marko Pärnpuu ja Karl Jakob Hein, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marko Lelov
Pühapäev, 16. juuni
16.00: Poola–Holland (TV3)
19.00: Sloveenia–Taani (TV3)
22.00: Serbia–Inglismaa (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu ja Andres Oper, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Markus Jürgenson
Esmaspäev,
17. juuni
16.00: Rumeenia–Ukraina (TV3)
19.00: Belgia–Slovakkia (TV3)
22.00: Austria–Prantsusmaa (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Indrek Zelinski ja Marko Pärnpuu, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marko Lelov
Teisipäev, 18. juuni
19.00: Türgi–Gruusia (TV3)
22.00: Portugal–Tšehhi (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Rimo Hunt ja Rauno Sappinen, kommenteerivad Alvar Tiisler ja Joel-Rasmus Remmel
Kolmapäev, 19. juuni
16.00: Horvaatia–Albaania (TV3)
19.00: Saksamaa–Ungari (TV3)
22.00: Šotimaa–Šveits (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Indrek Zelinski ja Aivar Pohlak, kommenteerivad Alvar Tiisler ja Marti Pähn
Neljapäev, 20. juuni
16.00: Sloveenia–Serbia (TV3)
19.00: Taani–Inglismaa (TV3)
22.00: Hispaania–Itaalia (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu, Anastassia
Morkovkina ja Frank Liivak, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marko Pärnpuu
28 JALKA JUUNI 2024 TELEKAVA
Foto: Alexander Hassenstein, UEFA via Getty
Images
Reede, 21. juuni
16.00: Slovakkia–Ukraina (TV3)
19.00: Poola–Austria (TV3)
22.00: Holland–Prantsusmaa (ETV)
Stuudios Debora Saarnak ja Rimo Hunt, kommenteerivad
Alvar Tiisler ja Marko Pärnpuu
Laupäev, 22. juuni
16.00: Gruusia–Tšehhi (TV3)
19.00: Türgi–Portugal (TV3)
22.00: Belgia–Rumeenia (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu, Igor Prins ja Zakaria
Beglarišvili, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Joel-Rasmus
Remmel
Pühapäev, 23. juuni
22.00: Šveits–Saksamaa (ETV)
Stuudios Aet Süvari ja Rimo Hunt, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Mihkel Uiboleht
22.00: Šotimaa–Ungari (ETV+)
Stuudios Aet Süvari ja Rimo Hunt, kommenteerivad Alvar Tiisler ja Markus Jürgenson
Esmaspäev, 24. juuni
22.00: Horvaatia–Itaalia (ETV)
Stuudios Alvar Tiisler, Indrek Zelinski ja Andres Oper, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marko Lelov
22.00: Albaania–Hispaania (ETV+)
Stuudios Alvar Tiisler, Indrek Zelinski ja Andres Oper, kommenteerivad Ivar Lepik ja Joel-Rasmus Remmel
Teisipäev, 25. juuni
19.00: Holland–Austria (TV3/TV6)
19.00: Prantsusmaa–Poola (TV3/TV6)
22.00: Inglismaa–Sloveenia (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu, Marko Pärnpuu ja Karl Andre Vallner, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Marko Lelov
22.00: Taani–Serbia (ETV+)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu, Marko Pärnpuu ja Karl Andre Vallner, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marti Pähn
Kolmapäev, 26. juuni
19.00: Slovakkia–Rumeenia (TV3/TV6)
19.00: Ukraina–Belgia (TV3/TV6)
22.00: Tšehhi–Türgi (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Indrek Zelinski, Marko Kristal ja Patrik Kristal, kommenteerivad Ivar Lepik ja Marko Pärnpuu
22.00: Gruusia–Portugal (ETV+)
Stuudios Aet Süvari, Indrek Zelinski, Marko Kristal ja Patrik Kristal, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Marti Pähn
Laupäev, 29. juuni
19.00: kaheksandikfinaal A2–B2 (TV3)
22.00: kaheksandikfinaal A1–C2 (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu ja Aivar Pohlak, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Aivar Pohlak
Pühapäev, 30. juuni
19.00: kaheksandikfinaal C1 – D3/E3/F3 (TV3)
22.00: kaheksandikfinaal B1 – A3/D3/E3/F3 (ETV)
Stuudios Aet Süvari ja Rimo Hunt, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Marko Lelov
Esmaspäev, 1. juuli
19.00: kaheksandikfinaal D2–E2 (TV3)
22.00: kaheksandikfinaal F1 – A3/B3/C3 (ETV)
Stuudios Aet Süvari ja Indrek Zelinski, kommenteerivad
Alvar Tiisler ja Marko Pärnpuu
Teisipäev, 2. juuli
19.00: kaheksandikfinaal E1 – A3/B3/C3/D3 (TV3)
22.00: kaheksandikfinaal D1–F2 (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Rimo Hunt, Marek Lemsalu ja Marko Pärnpuu, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marti Pähn
Reede, 5. juuli
19.00: veerandfinaal (TV3)
22.00: veerandfinaal (ETV)
Stuudios Aet Süvari ja Indrek Zelinski, kommenteerivad
Alvar Tiisler ja Markus Jürgenson
Laupäev, 6. juuli
19.00: veerandfinaal (TV3)
22.00: veerandfinaal (ETV)
Stuudios Debora Saarnak ja Rimo Hunt, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Marti Pähn
Teisipäev, 9. juuli
22.00: poolfinaal (ETV)
Stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu ja Marko Pärnpuu, kommenteerivad Tarmo Tiisler ja Markus Jürgenson
Kolmapäev, 10. juuli
22.00: poolfinaal (ETV)
Stuudios Tarmo Tiisler ja Indrek Zelinski, kommenteerivad Kristjan Kalkun ja Marko Pärnpuu
Pühapäev, 14. juuli
22.00: finaal (nii ETV kui TV3)
ETV: stuudios Aet Süvari, Marek Lemsalu ja Rimo Hunt, kommenteerib Alvar Tiisler
2024 JUUNI JALKA 29 TELEKAVA
FC Flora Naiste karikavõitja 2024
Esireas vasakult Elisabeth Õispuu, Kristiina Tullus, Karola Purgats, Egle-Eliise Kurg, Liselle Palts, Jaanika Volkov, Siret Räämet, Tagareas vasakult peatreener Aleksandra Ševoldajeva, Lisette Tammik, Kristina Teern, Maarja Saulep, Anastasia Ivanova, Kaisa füsioterapeut Roger Teor, väravavahtide treener Mattias Traublum
Foto: Alex Caparros, UEFA via Getty Images
G R U P P
D
FC Barcelona
Naiste Meistrite liiga võitja 2024
Foto: Liisi Troska
Räämet, Kelly Rosen, Katarina Elisabeth Käpa, Victoria Vihman
Kaisa Triin Arike, Eline Ruth Häberli, Helina Tarkmeel, Anett Joandi,
FCI Levadia
Tipneri karikavõitja 2024
Foto: Liisi Troska
Premium liiga noorim peatreener: selle asemel et vinguda, võtan asjad enda kätte!
Premium liigas debüteeriv Nõmme United oli tänavu esimene meeskond, kes vahetas hooaja käigus peatreenerit. Eelmise aastanumbri viimastel päevadel Unitediga liitunud Jani Sarajärvi oli klubi eesotsas vaid neli kohtumist ja tema järel võttis ohjad üle soomlase kõrval abitreenerina tegutsenud 26aastane Randin Rande. Eesti kõrgliiga läbi aegade viies noorim peatreener tüüris Unitedi juba esimeses kohtumises ajaloo esimese Premium liiga võiduni. 47 korda ka ise kõrgliigas platsil käinud treener räägib, kuidas ta on uue ametiga kohanenud, millised treenerid on teda inspireerinud ning mis on tema treenerikarjääri eesmärgid.
Randin, sa oled praeguseks poolteist kuud peatreeneri tööd teinud. Kuidas sa sellesse ametisse sulandunud oled?
Olen esindusmeeskonna juures juba mitu aastat olnud ja viimased poolteist kuud on lihtsalt rohkem tööd olnud. Rohkem kohustusi, rohkem vastutust, aga töö kvaliteet on jäänud samaks ning oleme seda üritanud isegi tõsta.
Jani Sarajärvi lahkumine tuli paljudele üsna suure üllatusena. Kuidas sina selle uudise vastu võtsid?
Sellel hetkel tuli see väga ootamatult, aga see ei olnud minu otsus ja mina pidin juba mõtlema edasise peale.
Hooaja alguse plaanide järgi pidid sa lisaks esindusmeeskonna abitreeneri tööle olema duubelvõistkonna peatreener. Pärast esindusmeeskonna peatreeneriks saamist jätkad sa endiselt ka duubli juures.
Ehk siis tööd on veel rohkem, aga nüüd läheb peamine rõhk ikkagi esindusmeeskonna peale. Esimesed kuud, kui Jani veel oli, olin ma duubliga rohkem seotud ja esinduses ei olnud abitreenerina nii palju vastutust. Muidugi koormus oli endiselt suur, aga
kuna meil on duubli juures teisigi häid treenereid, ka Martin Klasen (endine pikaaegne Nõmme Unitedi esindusvõistkonna peatreener, praegune tegevjuht –toim.) on seal abitreener, siis töö käib seal endiselt edasi. Kuigi ma ei saa seal kogu aeg juures olla, siis selles osas midagi muutunud ei ole.
Kuidas su arginädal välja näeb?
Hommikul Männikule, õhtul hilja Männikult ära ja vabu päevi... vahepeal satub. Olen töötanud ka muus valdkonnas ja tean, et kergemaks minna ei saa, kui sa ise palju ressurssi sisse ei pane. Kui praegu on nii palju tööd vaja teha, siis nii palju tööd ongi vaja teha. Ma kindlasti naudin seda.
Kas sul on kindlad Männikule saabumise ja sealt lahkumise kellaajad ka välja kujunenud?
See oleneb ka duubli plaanist. On olnud päevi, eriti talveperioodil, kus sa tuled kella kaheksaks hommikul ning lahkud pool kümme õhtul. High-performance-kultuuris sa ei tule tund või kaks enne trenni algust kohale ning ei hakka mõtlema, mis täna teha võiks. On treeninguanalüüs, mänguanalüüs, järgmise vastase analüüs, enda printsiipide kohandamine treeningutel, videomii-
2024 JUUNI JALKA 39 TREENER
Tekst: Siim Martti Kubensky / Foto: Katariina Peetson
tinguteks valmistumine. Kogu protsess on huvitav, aga ka koormav ja aeganõudev.
Sa lõpetasid üsna noores eas, 23aastaselt kõrgel tasemel jalgpalli mängimise. Ega sa seda otsust tagantjärele ei kahetse?
Vahepeal ma vaatan ikka tagasi ja mõtlen, et tahaks endiselt mängida, aga ma olen selles osas endaga rahu teinud. Profijalgpalluriks olemine nõuab väga palju tööd, pühendumist ja ohverdusi, mida ma sel ajal enam teha ei suutnud ega soovinud. Jalgpallist eemal oldud aeg andis õnneks suurema tõuke end treenerina proovile panna ja arvan, et suudan vastavas ametis kaugemale jõuda.
Sa olid juba Unitedit mängijana esindades mängiva abitreeneri rollis. Nägid sa sellel ajal, et sinust võiks tulevikus treener saada?
Ma flirtisin selle ideega alates 20. eluaastast. Ma olin 2020. aastal mängiv abitreener, aga juba enne seda tekkis mul missioonitunne, nähes, kuidas Eesti jalgpall endiselt kuhugi ei liigu. Selle asemel et lihtsalt vinguda ja öelda, et kõik ongi halvasti, tekkis sisetunne, mis ütles, et võta asjad enda kätte ja ürita seda paremaks teha.
Kas sul oli juba mängiva abitreeneri ajast eesmärk saada kunagi peatreeneriks?
See pigem kujunes välja 2022. aastal, kui ma alustasin Klaseni kõrval abitreenerina. Siis sain aru, et tahan tulevikus olla peatreener.
Nüüd sa seda ka oled ning juba 26aastasena. Kas sa oskasid oodata, et sinust võib saada niivõrd noorelt Eesti kõrgliigameeskonna peatreener?
Ma ei osanud seda oodata ja ma tean, et see on avanss, sest mul ei ole veel isegi vastavat litsentsi,
aga ma ei kahtle enda võimetes. Ma ise arvan ja loodan, et see ei ole veel minu lagi. Ambitsioonid on suured ja eesmärk on olla ka välismaal peatreener, nii et siit tuleb ainult edasi minna.
Sa mainisid, et see töö tuli sulle avansina. Kuigi sul litsentsi ei ole, siis kas tunned, et su kogemus mängija ja abitreenerina on piisav, et olla valmis peatreeneri tööks?
Mul on olnud võimalus nii mängija kui treenerina olla Eesti mõistes väga heade treenerite käe all. Mängijana Jürgen Henn, treenerina Martin Klasen, Vladimir Vassiljev ja nüüd ka Jani Sarajärvi. Ma olen üritanud enda jaoks kaasa võtta nende head küljed, et teha sellest analüüs, mida võtta ning mida jätta. Ma arvan, et inspiratsioon on olnud Eesti mõistes väga hea. Kõikidelt treeneritelt olen õppinud midagi, milles nemad head on. Viimasel aastal olen peamiselt õppinud töökoormuse kohta, mida treener reaalselt peab tegema, et tippjalgpallis läbi lüüa.
Nõmme Unitedi praegune treeneritandem: peatreeneri kohusetäitja Randin Rande ja abitreener Juan Martinez.
Foto: Katariina Peetson
Kirjelda kõrvaltvaatajale, millist jalgpalli sinu meeskond mängib. Praeguse lühikese aja jooksul ei ole mängupilt esindusmeeskonna kontekstis veel kujunenud selliseks, nagu ma seda ideaalmaailmas ette kujutan. Duubelvõistkonna juures tuleb see isegi paremini esile, sest seal on mängijad veel tooremad ning ei ole nii suurt survet ja vastutust, ja see võimaldab mängida sellist jalgpalli, nagu vaimusilmas ette kujutan. See jalgpall on atraktiivne ja seksikas – nii ma tahan seda ise kutsuda. Mängijad peavad selle jaoks olema platsil julged, võttes riske, mis paljude treenerite käe all kõne alla ei tuleks.
Kui palju sa sellist jalgpalli üleüldiselt Eestis näed? Eks igal treeneril on lõpuks oma täpne nägemus, kuidas jalgpalli mängida võiks, aga kindlasti on Eestis treenereid, kes on läinud oma stiili juurutamisega rohkem süvitsi ja kaasanud tippjalgpallist mänguprintsiipe, et sellest tekiks terviklik mudel. Kindlasti on meile kasuks tulnud välistreenerid, kes rikastavad siinset jalgpallikultuuri ja arendavad niiviisi ka kohalikke treenereid. See aitab meil muu maailmaga sammu pidada ja viljeleda sarnast jalgpalli, kuna me ju tahame, et meie mängijad nendessesamadesse liigadesse mängima pääseks.
Juan Martinez on Eesti jalgpallimaastikul üsna tundmatu nimi. Milline treener ta on ning kuidas teie omavaheline koostöö välja näeb?
Ta tuleb high-performance-kultuurist. See tähendab, et ta on näinud tippjalgpalli väga lähedalt ning ta on selles töötanud. Ta toob väga suure tööeetika ja professionaalsuse. Tegemist on väga targa treeneriga ja mul on ainult au töötada koos temaga.
40 JALKA JUUNI 2024 TREENER
Kui sa vaatad maailma jalgpalli, siis kas sul on mõned kindlad peatreeneritest eeskujud, kelle käekiri sind inspireerib?
Igalt tippliigasse jõudnud treenerilt on midagi õppida. Jalgpall on väga palju muutunud, see on väga kompleksne. Kui öelda välja üks nimi, siis see on Xabi Alonso. Mul on mingi side Leverkuseni Bayeriga ja see, kuidas ta suudab olemasolevate mängijatega mängida atraktiivset jalgpalli, on uskumatult lahe.
Milline on su ambitsioon treenerikarjääri silmas pidades?
Ma tahaks lihtsalt edukas olla. Vahet ei ole, mis liigast me räägime, aga soovin jõuda keskkonda, kus saan nautida igapäevast tööd. Olla seal edukas ja siis vaadata edasi, kuhu jõuan. See peab suure tõenäosusega olema välismaa, kui tahad kuhugi jõuda. Aga ma ei oska öelda kindlat riiki ega liigat, sest jalgpall on nii globaalne spordiala, number üks põhimõtteliselt igal pool. Kohti on palju, kuhu jõuda.
Kas sa oled ka selle peale mõelnud, mis ajaks sa tahaksid olla välismaal?
See peab juhtuma, kui ma tunnen, et on õige aeg, aga tavaliselt juhtuvad asjad siis, kui sa ei oota seda. Igapäevaselt tuleb teha oma tööd nii hästi, kui oskad, ja iga asi juhtub põhjusega.
A. Le Coq Premium liiga ajaloo noorimad peatreenerid
1. Janno Kivisild (22 aastat ja 7 kuud; Valga Warrior, 2000)
2. Irfan Ametov (24 aastat ja 5 kuud; Kohtla-Järve Lootus, 2004)
3. Mark Kolk (25 aastat ja 8 kuud; Maardu Linnameeskond, 2019)
4. Norbert Hurt (25 aastat ja 10 kuud; Tartu Tammeka, 2009)
5. Randin Rande (26 aastat ja 8 kuud; Nõmme United, 2024)
TREENER
Veel 2021. aasta suvel ajas Rande ise Nõmme Unitedi särgis esiliigas palli taga. Foto: Liisi Troska
Robert Veering
18aastane Robert Veering tegi endale nime eelmise hooaja lõpus, kui kerkis Tallinna FC Florat tabanud vigastuste tõttu oluliseks lüliks meistritiitli võitnud kaitseliinis. Poolteist kuud pärast täisealiseks saamist tuli Veeringule ka esimene kutse jaanuarikuus toimunud meeste
A–koondise treeningulaagrisse. Flora noortesüsteemis üles kasvanud mängijat aitavad analüüsida tema praegune peatreener Norbert Hurt ja Joel Indermitte, kes on Veeringut juhendanud noortekoondistes ja eelmisel hooajal abitreenerina Flora esindusvõistkonnas.
VÄLJAKUNÄGEMINE
Hurt: Surve all võib jääda otsuse tegemisega hiljaks, mistõttu ei pruugi leida parimat lahendust rünnaku jätkamiseks. Kui on ennast vabaks mänginud, on suuteline edukalt leidma läbisööte järgmisesse liini.
Indermitte: Suudab leida liine läbistavaid sööte keskväljale ja ründajaid ning suudab hästi vahetada äärt diagonaalpallidega. Noore mängijana peab veel leidma tasakaalu, millal anda läbistavaid sööte ja millal mängida lihtsamalt.
VASTUPIDAVUS
Hurt: Robert on suure töövõimega mängija, kes lisaks sellele on ka vaimselt kompromissitu võitleja. Mängija, kes alati mängib olukorrad lõpuni.
Indermitte: Küllaltki hea vastupidavusega mängija, kes suudab mängida ka äärekaitsja positsioonil ning olla seal hea liikuvusega. Vastupidavuse taha küll midagi ei jää.
LIIKUVUS
Hurt: Tema liikuvus sõltub positsioonist, kus ta mängib. Kui ta mängib äärekaitsja positsioonil, siis tema tööraadius on väga suur. Keskkaitsjana pigem ei võimalda positsioon tal suure raadiusega mängida.
Indermitte: Tänapäeva nõudmised keskkaitsjale on väga suured. Siin on kindlasti arenemiskoht, kuidas ümber oma telje võimalikult kiiresti pöörata ning kuidas liinist välja hüpata. Keskkaitsja jaoks oluline detail, mida annab arendada.
TEHNIKA
Hurt: Tegemist ei ole kõige tehnilisema mängijaga. Keskkaitsjana mängimiseks on tal rahuldaval tasemel tehnika olemas. Palliga osavus on oskus, millega tuleb tööd teha, kuid tahteomadused kompenseerivad tehnilisi puudujääke.
Indermitte: Keskkaitsja kohta küllaltki hea, suudab toime tulla pressingu all ja vajadusel vastase ründajatest pettega mööda mängida. Ta on külma närviga ja hea tehnikaga, isegi kui see kõrvalt vaadates alati nii ei pruugi tunduda.
ÕHUVÕITLUS
Hurt: Õhuvõitlusesse läheb julgelt ja jõuliselt, kuid õhuvõitluste võitmiseks tuleb veel duelli ajastamisega tööd teha.
JÕUD
Hurt: Jõunäitajad on tal pigem keskmised. Olukorrad, mis vajavad jõudu, kompenseerib oma tahte ja visadusega.
Indermitte: Ründajate jaoks ebameeldivalt sitke. Robert on jõuline mängija ja usun, et ajaga tuleb jõudu veel juurde. Sellega on pigem hästi.
SISU
Indermitte: Tema üks kõige tugevamaid külgi. On end heas mõttes „mees metsast“-suhtumisega üles töötanud. Töökus ja tahe väljakul võidelda on ta viinud tänaseks sinna, kus ta praegu on.
KIIRUS
Hurt: Kiirus on tal keskkaitsja positsiooni kohta heal tasemel. Esimesed kümme meetrit väga hea. Sügavuse kaitsmisega tuleb toime. Tööd on vaja teha liigutuse kiiruse ja jalgade tööga.
SÖÖT
JA LÖÖK
Hurt: Tehniliselt vajavad mõlemad oskused arendamist. Olenemata tehnikast on võimeline andma võtmesööte. Löögile mängus pigem ei satu.
Indermitte: Tal on väga hea vasak jalg, millega saab anda kiireid, liine läbistavaid sööte. Tal on jalas hea diagonaalsööt ning see on ka korralik tsenderdusjalg. Hea vasak jalg on üks tema trumpe.
5 4 3 2 1 0 Väljakunägemine Vastupidavus Liikuvus Tehnika Õhuvõitlus Jõud Sisu Kiirus Sööt ja löök 3,5 5 3,5 3,5 4 3,5 4 4 5
MÄNGIJA LUUBI ALL
42 JALKA JUUNI 2024
Vennalt näpunäiteid saav Ronaldo ja Travis Scotti fänn
Kuidas sa jalgpallini jõudsid?
Jalgpallini jõudsin ma muidugi oma venna kaudu. Kui kuulsin, et tema hakkas jalkatrennis käima, tahtsin ka mina kohe jalgpallitrenni minna.
Millise spordialaga sa tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?
Ma arvan, et kui mul jalgpalli ei oleks, tegeleksin kindlasti korvpalliga. Ma käisin väiksena ka paar aastat jalgpalli kõrvalt korvpallitrennis, sest paljud mu klassivennad mängisid seda ja seepärast pakkus see ka mulle huvi.
Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu kuulata?
Üks mu lemmiklaul, mida enne mängu kuulata, on Travis Scotti „Butterfly Effect“.
Milline on su mängupäeva rutiin?
Ma joon kohvi neli tundi enne mängu ja kuulan kindlaid laule. Otsest rutiini mul polegi, kuna mängud on iga nädal erineval ajal ja erinevas kohas, aga kui on õhtune mäng, siis mulle meeldib hommikul väike jalutuskäik teha, et saaks keha natuke liikuma.
Kuidas on su teekonda jalgpallurina mõjutanud vanem vend Moorits?
Moorits on väga palju mõjutanud mu jalgpalluriteekonda.
Ta on alati minu jaoks olemas ja annab mulle nõu, mida ja kuidas ma võiks paremini teha. Ma saan talle iga hetk kirjutada ja küsida nõu ning ta on kohe valmis vastama. Kuna ta on minust kuus aastat vanem, siis on tal ka kõvasti rohkem kogemust, mida ta saab ka mulle jagada, et ma ei teeks samu vigu, mida tema on teinud.
Millise Premium liiga ründaja vastu on kõige keerulisem mängida?
Ma arvan, et Promise David on Premium liiga üks raskemaid ründajaid, kelle vastu mängida, sest ta on füüsiliselt väga tugev ja oskab oma tugevusi väga hästi ära kasutada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta oma võistkonnakaaslast Mark Anders Lepikut, kelle vastu on igapäevaselt trennis raske mängida, sest ta on väga kiire ja leiab alati üles kohad, kust väravat lüüa.
Kes on su lemmikjalgpallur?
Minu lemmikjalgpallur on Cristiano Ronaldo. Mulle meeldib väga tema tööeetika ning tahe rekordeid purustada ja tiitleid võita.
Kellele hoiad pöialt suvisel jalgpalli EMil?
Suvisel EMil hoian pöialt Portugalile, et Ronaldo saaks oma teise EM–tiitli.
CV
Robert Veering
Sünniaeg: 1.12.2005
Treenerid: Tarmo Erik Huttunen, Marko Kuusik, Sander Laht, Kaupo Margusonov, Oskar Pedosk, Ats Sillaste, Taavi Viik, Jürgen Henn, Norbert Hurt, Joel Indermitte, Sander Post, Thomas Häberli
Koondisekarjäär: A-koondis 1/0, U21 2/0, U19 6/0, U18 3/0
Mis on su eredaim mälestus jalgpallist?
Kõige eredam mälestus on eelmise aasta viimane mäng
Nõmme Kalju vastu, mille järel me kindlustasime Eesti meistritiitli. Need emotsioonid olid unustamatud ja oli võimas tunne võita enda esimene tiitel.
MÄNGIJA LUUBI ALL
2024 JUUNI JALKA 43
Fotod: Katariina Peetson, Liisi Troska
Pilk ajalukku: kes on Eesti
kõrgliiga ajaloo noorimad väravalööjad?
28. aprillil lõi 16aastane Patrik Kristal oma
A. Le Coq Premium liiga debüütvärava, mis päästis Paide Linnameeskonnale 1 : 1 viigi JK Narva Transi vastu. 16 aasta, 5 kuu ja 16 päeva vanuselt sai Kristalist nooruselt 13. väravalööja Eesti kõrgliiga ajaloos. Jalka heidab pilgu peale, mis on saanud kümnest kõige nooremast Eesti tippliigas skoorinud mängijast.
Patrik Kristal debüteeris Premium liigas juba kaks hooaega tagasi vaid 14aastaselt, tänavu sai ta kirja oma esimese kõrgliigatabamuse.
10. Aleks Mones
(16 aastat, 3 kuud, 18 päeva)
Praeguseks 33aastane Mones lõi kõrgliiga esimese värava Lasnamäe Ajaxi särgis 2006. aasta 3 : 11 kaotusmängus Tallinna FC Levadiale. Huvitaval kombel kuulus Mones ülejärg misel hooajal juba Levadia koosseisu, kellega tuli poolkaitsja kahel korral Eesti meistriks ning karika- ja superkarika võitjaks. Monesel ei olnud tiitlivõitudes suurt rolli, kui ta sai kahe hooaja peale meistriliigas platsil viibida 310 minutit ja lõi selle ajaga ühe värava. Lisaks Levadiale ja Ajaxile kuulus Mones ka Nõmme Kalju ja Tallinna FC Infoneti ridadesse. Eesti tippjalgpallis tal paraku suurt läbilööki teha ei õnnestunud. Kõrgliigas jäi tema arvele 94 mängu ja kaheksa tabamust.
9.
Hindrek Ojamaa
(16 aastat, 3 kuud, 1 päev)
on 22. mai seisuga käinud Eesti kõrgliigas väljakul 125 kohtumises ja löönud neli väravat. Ojamaa on selles nimekirjas üks kolmest, kes jõudnud ka A-koondisesse.
Premium liiga jälgijale tuttav nimi lõi karjääri esimese meistriliigavärava Tallinna FC Levadia särgis 2011. aasta 7 : 0 võidumängus Lasnamäe Ajaxile. Maarjamäe klubi kasvandik liitus 17aastaselt Nõmme Kaljuga, kelle ridades ta mängis vaid ühe kõrgliigakohtumise, enne kui temast sai Tartu JK Tammeka mängija. Pärast pooleaastast perioodi tartlaste juures oli Ojamaa taas kasvatajaklubi koosseisus kuni 2017. aastani. Seejärel suundus ta aastateks üle lahe põhjanaabrite kõrgliigasse, kus esindas pool hooaega Jyväskylä JJKd, kaks hooaega Vaasan Palloseurat ning ühe hooaja Soome esiliigas KTPd. 2021. aastal oli Ojamaa tagasi Eesti kõrgliigas, kui äärekaitsja lõi käed Paide Linnameeskonnaga, kelle värve esindab ta tänaseni. Juunis 29. sünnipäeva tähistav Ojamaa
8.
Christian Kõrtsmik (16 aastat, 2 kuud, 21 päeva)
Samamoodi nagu Mones on Kõrtsmik praegu 33aastane ning ei ole aastaid kõrgliigajalgpalli mänginud. Tema debüütvärav sündis JK Tallinna Kalevi särgis 2007. aasta 28. aprillil 4 : 1 võidumängus Lasnamäe Ajaxi vastu. Kolm hooaega Kalevit esindanud poolkaitsja esindas hiljem ka Nõmme Kaljut ja Paide Linnameeskonda, enne kui kolmeks mänguks 2012. aastal Kalevisse naasis, kuid suurt läbimurret ei õnnestunud tal üheski neist tiimidest teha. Vaatamata asjaolule, et Kõrtsmik mängis viimase kõrgliigakohtumise kõigest 21aastaselt, sai ta Premium liigas kirja 101 kohtumist ja kaheksa kolli.
7. Eduard Golovljov (16 aastat, 2 kuud, 19 päeva)
Vaid kaks päeva Kõrtsmikust noorem olnud Golovljov skooris kõrgliigas esimest korda 2013. aastal Tallinna FC Infoneti särgis 2 : 0 võidumängus JK Tallinna Kalevi üle. Praeguseks 27aastane ründaja kuulus meeskonda ka 2016. aastal, kui Infonet tuli Eesti meistriks, kuid
44 JALKA JUUNI 2024 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Tekst: Siim Martti Kubensky
Foto: Katariina Peetson
põhirolli toona 19aastane ründaja siis ei kandnud. Järgmisel aastal krooniti Golovljov meeskonnaga karikavõitjaks. 21aastaselt liitus Golovljov Narva Transiga, kus ta tegi esimesel hooajal oma resultatiivseima aasta Eesti kõrgliigas, lüües 29 mänguga 12 väravat. Teisel hooajal Transis sai Golovljovist kahekordne karikavõitja. Hiljem on ta kõrgliigas esindanud ka Tallinna Kalevit ja uuesti Transi, kuid endised väravanumbrid on jäänud püüdmatuks. Alates 2023. aastast kuulub Golovljov esiliigas palliva FC Tallinna koosseisu. Premium liigas jäi tema saldoks 185 kohtumist ja 44 väravat. Tõeline kaitseliinide hirm on ta aga olnud esiliigas – 105 mänguga on ta seal kirja saanud lausa 107 väravat.
6. Vladislav Fjodorov
(16 aastat, 2 kuud, 17 päeva)
Narva Transi esindanud Fjodorovi esimene tabamus sündis 2008. aasta 18. oktoobri 3 : 0 võidumängus Pärnu JK Vapruse vastu. Praeguseks 31aastane Fjodorov esindas suure osa ajast jalgpallurina Transi värve. Transfermarkti andmetel veetis Fjodorov 2013. aasta Saksamaal SV Stuttgart 09 ridades, mille järel ta naasis Narvasse. Eesti kõrgliigas mängis Fjodorov viimati 2015. aastal, misjärel taandus tollal 22aastane äärekaitsja tippspordist. Kuue hooajaga kogunes Transi mängumehel kõrgliigas 85 mängu, mille jooksul sai ta kirja seitse tabamust.
5. Tony Varjund (16 aastat, 2 kuud, 4 päeva)
3. Raio Piiroja (16 aastat, 15 päeva)
Viiel korral Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Piiroja alustas profikarjääri Pärnu Jalgpalliklubis, kelle ridades lõi ta 1995. aasta 26. juulil oma Eesti meistriliiga esimese värava. Tabamus sündis Narva Transile 2 : 4 kaotatud kohtumise 85. minutil ning tol ajal sai Piirojast Premium liiga noorim väravalööja. Mõne hooaja järel Lelle SK ridades sai noorest keskkaitsjast Tallinna FC Flora tugitala, kellega Piiroja tuli kahel korral Eesti meistriks. 2003. aastal Norra kõrgliigaklubi Vålerengat esindanud Piiroja viimased mängud Eesti kõrgliigas olid 2004. aasta esimeses pooles, mille järel ta naasis Norra kõrgliigasse. Karjääri parimad aastad Fredrikstadi FK ridades veetnud endine Eesti koondise kapten tuli korra ka Norra karikavõitjaks. 2011. aastal lõi Piiroja aastaks käed Hollandi kõrgliigaklubiga Vitesse ning viimased klubikarjääri kohtumised mängis Eesti jalgpallilegend 2013. aastal Hiina esiliigas Chengdu Bladesi eest. Värvika karjääri jooksul käis Piiroja Eesti meistriliigas väljakul 132 korda ning lõi keskkaitsja kohta muljetavaldavad 21 väravat. Piiroja A-koondise saldoks jäid 114 mängu ja kaheksa tabamust.
Flora ründetalendi esimene Premium liiga värav sündis möödunud aasta 25. augustil Harju JK Laagri vastu. Endiselt 16aastane ründaja on kõrgliigas platsil käinud paarikümnes kohtumises ning löönud kaks väravat. Varem U17sse kuulunud ning nüüd U19 noortekoondise liikme Varjundi tegemistel tasub järgnevate aastate jooksul silm peal hoida, sest tegu on 15kordse Eesti meistri Flora ühe säravama noore talendiga.
4. Marlon Liivaru (16 aastat, 1 kuu, 1 päev)
Eakaaslasest Varjundist 20 päeva varem Premium liigas skoorinud Liivaru sai esimest ja seni ainsat korda jala valgeks 4 : 0 võiduga lõppenud debüütmängus JK Narva Transi vastu. 16aastane ründaja ühines Nõmme Kaljuga 2023. aastal, kus ta on peamiselt käinud väljakul duubelvõistkonna eest. Debüütkoll talle suurt läbilööki seni pole toonud, sest järgmisi kõrgliigaminuteid tuli tal oodata tänavuse maikuuni. Arvestades Kalju ründaja noort iga on üpris tõenäoline, et debüütmängus saadud tabamus ei jää Liivaru ainsaks väravaks Eesti kõrgliigas.
2. Ronaldo Tiismaa (15 aastat, 10 kuud, 30 päeva)
Eesti kõrgliiga noorima väravalööja au püsis Piirojal ligi 18 aastat, kuniks selle tiitli võttis enda nimele teine pärnakas. Karjääri esimeses kõrgliigakohtumises kohe skoorinud Tiismaa sai 2017. aasta 1. aprillil Sillamäe Kalevi vastu lõpuminutiteks väljakule ning lõi 1 : 3 kaotusmängus Pärnu Vapruse auvärava. 23aastane ründaja on praeguseks meistriliigas kirja saanud üle 110 kohtumise ja löönud 19 väravat. Senine parim hooaeg pärineb 2022. aastast, kui Tiismaa arvele jäi seitse tabamust.
1. Martin Vetkal (15 aastat, 8 kuud, 19 päeva)
Eesti kõrgliiga noorima väravalööja tiitel püsis Tiismaa käes kaks ja pool aastat, misjärel sai rekordi enda nimele Martin Vetkal. 2019. aasta 9. novembril oma ainsa Premium liiga värava löönud Vetkal käis Eesti tippliigas platsil 19 kohtumises, enne kui liitus 2020. aasta suvel AS Roma noortesüsteemiga. Vetkal kuulub tänaseni Itaalia pealinna klubi hingekirja ning pääses tänavu ühes Euroopa liiga kohtumises ka esindusmeeskonna koosseisu. Mullu sügisel end A-koondisesse murdnud Vetkali esiletõus annab lootust, et 20aastasest poolkaitsjast on sirgumas Eesti koondise üks olulisimaid mängijaid.
2024 JUUNI JALKA 45 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Nõmme Kalju tagasi Hiiul
40
protsenti langes Nõmme Kalju kodumängude külastatavus Hiiult Sportland Arenale kolimisega. Aastatel 2017, 2018 ja 2019, kui viimati koroonaeelsed hooajad Hiiul mängiti, oli nende publiku keskmine 433 inimest mängu kohta, viimasel kolmel, Sportland Arenal veedetud hooajal oli see aga vaid 257 inimest.
64 kodumängu järjest tuli Nõmme Kaljul
A. Le Coq Premium liigas ja Tipneri karikavõistlustel pidada Sportland Arenal.
109 mängu oli 2021. aasta alguses Kaljuga liitunud Pavel Marin klubi eest pidanud, enne kui sai lõpuks Kalju eest Hiiu staadionil mängida.
FAKTIFOTO 46 JALKA JUUNI 2024
Pärast mitu aastat kestnud segadusi, mis puudutasid Hiiu staadioni remonti, on Nõmme Kalju nüüd tagasi koduste mändide all – peale seda, kui nende eelmine kodumäng Hiiul peeti 29. novembril 2020, said nad tänavu 18. mail viimaks Hiiule naasta. Tagasitulekumängus alistati 682 pealtvaataja ees FC Kuressaare 3 : 0.
Kaks
mängijat praegusest Kalju koosseisust olid
varem Kalju ridades Hiiul A. Le Coq Premium liiga kodumängu pidanud – Kaspar Paur ja Alex
Matthias Tamm. Väravavaht Henri Perk oli
Hiiul Kalju esindusmeeskonna eest osalenud vaid karikamängudes.
95
punkti teenis Kalju 55 Sportland Arenal peetud Premium liiga kodumänguga – 28 võidu kõrval saadi kirja 11 viiki ja 16 kaotust. Viimase 55 Hiiu staadionil peetud mängu saldo on märksa parem ehk 109 punkti – 32 võitu, 13 viiki ja 10 kaotust. Sportland Arenal teeniti seega ühe kodumängu kohta 1,73 punkti, Hiiul 1,98 punkti.
Foto: Katariina Peetson
FAKTIFOTO 2024 JUUNI JALKA 47
Niidetud muru ja karikate lõhn
Maikuu tõi meile kauaoodatud ülemineku kunstmurult päris murule – ja kuu lõpus mängiti A. Le Coq Arenal välja nii meeste kui naiste karikas. Emotsioone ja ägedaid hetki jagus kuhjaga!
Kas mäletate filmi „Kadunud 60 sekundiga“? FC Kuressaare ründajal Gleb Pevtsovil võis see meelde tulla küll – ta astus kohtumises Nõmme Unitediga platsile, kui mängukellal oli 78.34. Täpselt 19 sekundit hiljem tegi ta esimese kollase kaardi väärilise vea, vähem kui kaks ja pool minutit pärast platsile astumist teisegi ning oligi vähem kui kolme minutiga eemaldatud!
Foto: Katariina Peetson
Hoidke alt, kargubande on kohal! Pärnu Vapruse mehed
Ronaldo Tiismaa ja Uku Kõrre olid kerge vigastuse tõttu küll karkudega, kuid tulid meeskonnale siiski kaasa elama.
Foto: Katariina Peetson
48 JALKA JUUNI 2024 KLÕPSUD
See on… viik! JK Tabasalu naiskond sai meistriliigas kirja hooaja magusaima viigipunkti, kui võitles valitseva meistri FC Flora vastu välja 1 : 1 viigi. Florakad võtsid aga paar nädalat hiljem karikafinaalis revanši. Foto: Liisi Troska
Eriolukord A. Le Coq Premium liiga mängul: VARi ekraani rikke tõttu tuli peakohtunik videopilti vaatama varulahenduse ehk kommentaatori ekraani juurde. Foto: Sergei Stepanov
FC Kuressaare fännid tervitasid lõbusal moel tagasi äärekaitsjat
Mairo Miili, kes endise Kuressaare mängijana sedapuhku Tartu Tammeka särgis Saaremaale sõitis. Foto: Veiko Soo
Kes aias, kes aias? Stiilinäide FC Kuressaarelt.
Virgo Vallik tegi seda taas! Pärnu Vapruse ründaja esimene värav
A. Le Coq Premium liigas tuli 2021. aastal võiduväravana Nõmme Kalju võrku, kaheksas ja seni viimane aga võõrsil neljandal üleminutil FC Flora võrku! Vapruse puhul tähistas 1 : 0 võit nende kõigi aegade esimest võitu FC Flora vastu. Foto: Katariina Peetson
Võib pikutada küll! Aupaiste (ja päikese) käes peesitavad värsked karikavõitjad FC Flora naiskonnast: Kristiina Tullus, Maarja Saulep, Kristina Teern ja Eline Ruth Häberli. Foto: Katariina Peetson
Foto: Katariina Peetson
2024 JUUNI JALKA 49 KLÕPSUD
Katarina
Elisabeth Käpa kostitas võiduka karikafinaali
järel naiskonna kaptenit Lisette Tammikut jäise dušiga. Foto:
50 JALKA JUUNI 2024 KLÕPSUD
Jahtu maha! FC Flora naiskonna väravavaht
Liisi Troska
JK Tabasalu fännid lemmiknaiskonnale kaasa elamas – nii karikasarja poolfinaalis kui finaalis! Fotod: Liisi Troska, Veiko Soo
Atškoo! Paide Linnameeskonna 16aastane poolkaitsja Patrik Kristal tervitas karikafinaalis endist tiimikaaslast Rasmus Peetsonit eriti efektse liigutusega, saates palli kannalöögiga Levadia keskkaitsjal jalge vahelt läbi. Fotod: Liisi Troska
KVALIFIKATSIOONID: FINAAL TALLINN TULE VAATAMA LISAINFO: REDBULL.EE/FOUR2SCORE 26.05 TARTU 1.06 TALLINN 8.06 VILJANDI
Michael Schjønning-Larsen:
olin jalgpalliga juba lõpparve teinud, kui tuli kõne Eestist
23aastane väliseesti taustaga Michael Schjønning-Larsen on teisel
hooajal FCI Levadia särgis tõusnud A. Le Coq Premium liiga üheks ohtlikumaks äärekaitsjaks ning murrab juunis lõpuks lahti ka A-koondise ukse. Praegu Levadia eest tegusid tegev vasakkaitsja võlgneb aga saatuse vigurina suure tänu hoopis Levadia suurima rivaali FC Flora peatreenerile
Norbert Hurdale: ilma tema kuus aastat tagasi tehtud telefonikõneta oleks
Schjønning-Larsen praegu ilmselt Taanis tavaline kontorirott.
Alustame algusest. Sa oled sündinud Taanis Kopenhaageni lähedal Stenløses, aga sinu ema on pärit Viljandist ja isa on taanlane. Kuidas ja millal su vanemad kohtusid?
Hea küsimus! Oleksin pidanud vist eeltööd tegema… Minu meelest kohtusid nad kas siin Eestis või Kanadas, aga igatahes oli see seotud nende tööga –nad on mõlemad väga pikalt töötanud lennunduse alal, mu ema näiteks ostab ja müüb Airbusi lennukite varuosi. Igatahes hakkasid nad ühel hetkel koos Taanis elama.
Michael SchjønningLarsen
Sündinud 2.02.2001 (Stensløse, Taani)
Klubi: FCI Levadia
Positsioon: vasakkaitsja
Pikkus: 1,87
Varasemad klubid: Farum BK, Akademisk Boldklub, Hellerup
IK, FC Flora, FC Kuressaare
Ema on mulle korduvalt rääkinud, kuidas taani keel ei ole lihtne keel, mida õppida, ometi sai ta selle vähem kui aastaga selgeks. Kuigi ta on puhas eestlane, ei ole tal minu meelest taani keeles mingit aktsenti, aga teiste taanlaste jaoks on tal väike aktsent olemas.
Koondisekarjäär: U16 2/0, U17 14/0, U18 1/0, U19 3/0, U21 8/0
Mu ema töötas Taanis samas firmas umbes 20 aastat. Kui mina ja mu vend kodust välja kolisime, siis otsustas ta, et võib nüüd midagi uut proovida – kaks aastat tagasi kolis ta USAsse, kus teeb küll sama tööd mis Taanis, aga teises keskkonnas.
Pärast seda, kui mu isa ja ema lahutasid, on isa tööga seoses elanud igal pool üle maailma: Saksamaal, Prantsusmaal, Paapua Uus-Guineas, Nigeerias, Portugalis, Maltal ja Poolas. Nüüd kolib
ta tagasi Maltale. Lennunduse kõrvalt tegeleb ta ka krüptorahaga. Kui koos oleme, siis räägib ta sellest päris palju, aga ma ei saa siiani sellest eriti aru…
Milline sinu lapsepõlv oli? Kus sa üles kasvasid ja millal jõudsid jalgpalli juurde?
Umbes sellest ajast peale, kui olin viie-kuueaastane, elasime kolmekesi: mina, mu ema ja mu vend Marcus. Mul on veel kaks poolõve. Esiti elasime Stenløses, hiljem kolisime kõrval asuvasse Ølstykke linnakesse, aga praegu loetakse seda isegi üheks linnaks. Kopenhaagenist on see umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel.
Jalgpalli mängimist alustasin juba kolmeaastaselt. Vend Marcus on minust kaks aastat vanem ja selles vanuses tahavad ju kõik lapsed olla oma vanemate õdede-vendade moodi, nii et kui tema jalgpallitrenni läks, läksin ka mina kaasa. Alustasingi tema vanusegrupiga, nii et kuni 11–12aastaseks saamiseni mängisin endast aasta-kaks vanematega. Marcus mängis jalgpalli vaid mõned aastad ja proovis seejärel teisi alasid: karate, käsipall, lauatennis. Läksin nii lauatennisesse kui käsipalli ka temaga kaasa, aga minu jaoks jäi jalgpall püsima, teisi asju proovisin lihtsalt selleks, et saada teada, kas need on mulle huvitavad.
52 JALKA JUUNI 2024 2-KÕNE
Tekst: Raul Ojassaar
Kuus aastat Eestis elanud Schjønning-Larsen ei tunne end sellest hoolimata veel eesti keeles eriti kindlalt, mistõttu tegime intervjuu inglise keeles. „Saan tegelikult juba päris hästi aru, aga ise rääkides ma veel eriti kindel ei ole. Kõige suurem pingutus tuleb tavaliselt teha kihlatu vanematel külas käies, seal istume tihtipeale mitu tundi järjest laua taga, kusjuures kogu jutt käib eesti keeles!“ Schjønning-Larseni tulevane Trinity Õismets on samuti jalgpallur – tema mängib Viimsi JK naiskonnas.
2024 JUUNI JALKA 53 2-KÕNE
Foto: Liisi Troska
Enne ja pärast – kümme aastat on nii staadioni kui mehega teinud oma töö! Vasakul pildil on nooruke Schjønning-Larsen esimest korda Eestis talenditreeningul, paremal tänavu, kui peab A. Le Coq Arenal kodumänge. Fotod: erakogu, Liisi Troska
Milline oli sinu jalgpallitee Taanis? Andmebaasid ütlevad, et mängisid noorena kolmes väiksemas klubis, enne kui 2018. aastal Eestisse kolisid. Pärast lapsepõlveklubi liikusin edasi FC Nordsjællandi, mis on suur klubi ja millel on hea akadeemia. Hoolimata sellest, et olin veel päris noor, oli konkurents seal väga kõva, ja ühel hetkel langesin sealt välja. Seejärel liikusin Akademisk Boldklubi ridadesse, kus mängisin kuni U15 klassini, kuid seal juhtus sama – parimad sõeluti välja ja mina jäin valikust välja. Sealt liikusin edasi Hellerup IKsse, mis asus kodust veelgi kaugemal. Seal mängisin ühe hooaja U15 vanuses, misjärel öeldi mulle, et mind tõstetakse aasta varem U17 võistkonna juurde.
Natuke pärast seda, kui U17 võistkonda pääsesin, kaotasin aga jalgpallis motivatsiooni. See ei pakkunud mulle enam positiivseid emotsioone, kuna mind oli varem juba mitmes kohas kõrvale jäetud. Kuu aega pärast seda, kui olin Eesti U17 koondise eest 2017. aasta sügisel Taani vastu mänginud, lõpetasin jalgpalli mängimise ära.
Ma ei olnud selleks hetkeks kolm kuud mänginud, kui [toonane Flora spordidirektor] Norbert Hurt mulle mu 17. sünnipäeval helistas ja mind Florasse kutsus.
Kui lihtne või raske otsus oli elu Taanis maha jätta ja Eestisse kolida, et uuesti jalgpalli mängima hakata?
Otsuse tegemine võttis kindlasti mõned päevad aega. Kõigele lisaks ei olnud ma ju vormis ning pidin kolima teise riiki. Olin kuus kuud Taanis
gümnaasiumis käinud. Arutasime emaga seda päris pikalt, aga lõpuks viis see liigutus mind mu unistuseni – olin alati tahtnud saada profijalgpalluriks.
Mis sinu haridusest sai?
Kui Eestisse jõudsin, siis jätkasin kaugõppes –haridustee jätkamine oli üks asju, mille isa mulle südamele pani. Algul küll õppisin ühe aine korraga, kuid varsti jätsin selle pooleli, nii et tänaseni on mul üheksa klassi haridus. Olen alati öelnud, et soovin kooli tagasi minna – samal ajal tahan aga näha, kuhu võin jalgpallurina jõuda. Kooli saab ju alati tagasi minna.
Mis oleks sinust saanud, kui Norbert ei oleks sulle tol hetkel helistanud? Kus või kes sa praegu oleksid?
Olen selle peale palju mõelnud ja sellest ka kihlatuga rääkinud – ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Tegin kindlasti Eestisse tulles õige valiku, vaadates seda, kuhu ma praegu nii väljakul kui eraelus jõudnud olen. Ilmselt töötaksin kuskil kontoris üheksast viieni ja ei oleks selle eluga eriti rahul.
Olen seda elu saanud Eestis natuke maitsta. FC Kuressaares mängimise kõrvalt töötasin aasta aega Tallinnas Taani Adidase klienditeeninduses, mis tähendas üheksast viieni kontoritööd. See ei olnud lihtne elu – üsna sageli nägi mu päev selline välja, et läksin üheksaks tööle, sealt otse trenni ja jõudsin tagasi koju alles kell üheksa õhtul. Tundsin,
54 JALKA JUUNI 2024 2-KÕNE
et sellisel viisil ei jõudnud ma ka jalgpallis soovitud tasemele, mistõttu tegin ühel hetkel raske otsuse ja tulin töölt ära, et jalgpallile keskenduda.
Kas mäletad, milline oli sinu esimene kontakt Eesti Jalgpalli Liiduga? Eesti U15 koondise eest mängisid juba 2015. aastal.
Ma ei mäleta täie kindlusega, kas jalgpalliliit sai ise sellest teada, et Taanis mängib üks Eesti passiga poiss, või võttis mu ema ise nendega ühendust.
Olin 13- või 14aastane, kui esimest korda siin talenditreeningul käisin, see oli veel enne U15 koondist. Nüüdseks olen sisuliselt kõik noortekoondised läbi käinud.
Oli see sinu jaoks mingil hetkel ka keeruline otsus, et Eesti eest mängima hakata? Kujutan ette, et kuna oled Taanis sündinud ja üles kasvanud, olid sinu sõbrad ju suures osas taanlased. Oli see mingil hetkel imelik tunne ka?
Olin alati tahtnud profijalgpalluriks saada ja samamoodi tahtsin ka koondise eest mängida. Tunnen, et Eesti on samuti minu riik. Mu ema on siit pärit ja ta on teinud palju pingutusi ja ohverdusi, et ma saaksin siin olla. Kui mul ükskõik mida vaja on, on ta alati rõõmuga valmis aitama.
Mäletan, kui uhke mu ema oli, kui esimest korda siin talenditreeningul käisin, või siis, kui esimest
2017. aastal noortekoondises sünnimaa Taani vastu mängimas. Kuu aega pärast seda mängu viskas Schjønning-Larsen putsad nurka, kuid kõne Eestist aitas tal armastatud mängu juurde tagasi jõuda. Foto: Jana Pipar
korda Eesti noortekoondises ametliku mängu tegin. Nüüd on Eestist ka minu jaoks kodu saanud. Ma ei pruugi küll eesti keelt perfektselt rääkida, kuid enam ei ütle ma Taani kohta, et lähen koju –nüüd käin Taanis külas. Eesti on mu kodu, elan siin väga mõnusat elu!
2-KÕNE EDDIE
EX AJAX AMSTERDAM NOORTELE JALGPALLURITELE SÜNNIAASTAGA 2011 - 2017 HOLLANDI JALGPALLILAAGER JALGPALLILAAGER.EE 22.-24. JUULI 2024 TARTU, TAMME STAADION KOOS EESTI LEGENDIDEGA
VAN SCHAICK,
Schjønning-Larseni
USAs Atlantas elav ema Külli on teinud plaanid selliselt, et tuleb juuni alguses pojale Eestisse külla. Kui kõik läheb hästi, näeb ta Michaelit ka Eesti A-koondise eest mängimas!
Foto: Liisi Troska
U17 vanuseklassis said 2017. aastal ühe EM-valikmängu pidada ka Taani vastu. Mida sellest mängust mäletad?
Mäletan, kuidas sain mängu ajal aru, mida vastased räägivad, nii et tundsin, et saan ka natuke teise külje alt kasulik olla. Samuti teadsin poisse, kes meie vastu mängisid – ka see on koondisemängudes päris ebatavaline. See on kindlasti mäng, mida ma kunagi ei unusta.
Mäng ise oli ka väga dramaatiline – kaotasime selle viimase minuti penaltist 0 : 1. Ja mina lõin natuke enne seda posti!
Kuidas sai sinust äärekaitsja? Kas sinuga on ka läinud nii nagu paljude kaitsjatega, kes on alustanud ründajana ja siis samm-sammult väljakul justkui allapoole liikunud?
Mõnes mõttes küll! Olin nooremana alati ääreründaja, vahel ka tipuründaja. Alles Hellerupis tehti minust äärekaitsja, kusjuures noortekoondises mängisin samal ajal ääreründajana edasi. Ühel hetkel hakkasin ka koondises äärekaitsjana mängima ja sinna olen hetkel pidama jäänud.
Liitusid FC Floraga 2018. aasta suvel. Milline kogu see protsess sinu vaatevinklist välja nägi?
Millega oli Eestisse kolimise juures kõige keerulisem kohaneda? Kujutan ette, et kontrast Taani ja Eesti jalgpallikultuuri vahel on hiiglaslik. Esiteks tuli kõigega ju sisuliselt nullist alustada. Mul ei olnud ju enam mu sõpru, kellega pärast
kooli või trenni hängida, pidin palju uusi suhteid looma. Elasin koos vanaema ja vanaisaga, kes kumbki inglise ega taani keelt ei osanud – ja minu eesti keel oli tol hetkel sisuliselt olematu. Õnneks mäletas mu vanaema noorusest natuke saksa keelt – mina olin ka seda koolis natuke õppinud. Seetõttu rääkisime nii palju kui võimalik saksa keeles. Aga tuli ette ka päris palju kõnesid emale, kes tõlkida aitas!
Toit oli ka Taani omaga võrreldes teistsugune. Taani ja Eesti ei ole loomulikult maailma eri otstes, aga siin sõin palju riisi kanalihaga, Kiievi kotlette, koorekastet ja suppe, mida ma näiteks Taanis üldse ei söönud. Olin kolimisest ja keskkonnavahetusest stressis, sõin palju ja ei olnud seetõttu vormis, olin kindlasti mõned kilod ülekaalus. See ei olnud lihtne aeg.
Flora duubeltiimis pallisid poolteist hooaega. Kui lähedal või kaugel olid selle aja jooksul esindusmeeskonda pääsemisele?
Ainult päris alguses, kui Eestisse tulin. Ilmselt nägid nad aga siis, et ma polnud vormis ega selline mängija, keda neil oleks tol hetkel vaja olnud. Ma ei olnud tegelikult kogu Floras oldud aja jooksul kordagi sellises vormis, nagu oleksin pidanud olema. Jõudsin selleni alles Kuressaare ajal, kui olin seal juba peaaegu aasta olnud.
Mainisid FC Kuressaaret – siirdusid sinna vahetult enne 2020. aasta koroonapandeemia
56 JALKA JUUNI 2024
2-KÕNE
puhkemist. Hooaja esimesel poolel olid vahetusmängija – põhikoosseisu pääsesid esimest korda alles oktoobrikuus, kuid seejärel olid sa algrivistusse lausa naelutatud.
Mul oli natuke õnne, sest Mairo Miil ja Joonas Soomre läksid kaitseväkke, mis tähendas, et kaks äärekaitsjat oli meeskonnas kohe vähem. Sain oma võimaluse ebatavalisel põhjusel, aga kasutasin selle ära.
Miks läks sul Eestis sedavõrd kaua aega, et heasse vormi jõuda? 2020. aasta sügis oli enam kui kaks aastat pärast Eestisse jõudmist. Kas see aeg oligi kohanemiseks?
Ma ei tundnud end mugavalt. Igatsesin kodu, tundsin end üksikult. Praeguseks on see kõik muutunud.
Mis muutus?
Ma arvan, et selle taga oli üks inimene – Roman Kožuhhovski. Ta aitas mind palju. Me ei saanud küll teineteisega keelebarjääri tõttu otse rääkida, aga ta suutis mu patareid uuesti täis laadida ja mind taas tööle panna. Ta uskus minusse, nägi mu potentsiaali ja aitas mind nii väljakul kui selle kõrval.
Mängisid Kuressaares lõpuks kolm hooaega. Kas kolmanda hooaja lõpus tundsid ise, et aeg on edasi liikuda?
Tundsin end seal mugavalt ja enesekindlalt. Muidugi mõtlesin, et ehk oleks aeg midagi uut proovida, aga ei ole ju lihtne Eesti keskmikust otse välismaale siirduda. Õnneks oli aga Levadia minust huvitatud.
2021. aastal FC Kuressaare särgis praeguse koduklubi FCI Levadia ründaja Robert Kirsi vastu madistamas. Taamal luurab Zakaria Beglarišvili, kelle kõne kaudu sai Schjønning-Larsen teada Levadia huvist.
Minule oli see päris üllatav, et Levadia sinu vastu nii suurt huvi üles näitas. Ma ei ole küll treener, skaut või spetsialist, aga kõrvalt vaadates ei tundunud mulle, et sa oleksid Kuressaares teiste seast välja paistnud. Ajaga Levadias oled sa aga seda üleminekut kõvasti õigustanud. Nende huvi oli ka minu jaoks üllatus. Zakaria Beglarišvili, kellega Floras kokku puutusin, võttis minuga ühendust ja küsis, kas oleksin Levadiast huvitatud. Rääkisin asjast kohe ka Romanile, sest olin talle tänulik ja ei tahtnud teda infosulgu jätta. Ta tahtis loomulikult, et ma jääksin, kuid sai ka minust aru.
Üha rohkem on Schjønning-Larsen hakanud üles leidma ka vastase väravat. Siin tähistab ta Premium liigas löödud võiduväravat Paide Linnameeskonna vastu. Foto: Katariina Peetson
Foto: Liisi Troska
58 JALKA JUUNI 2024 2-KÕNE
Rääkisid, et esimesed paar aastat Eestis kulgesid sulle väga raskelt. Oli sul selle jooksul ka hetki, kus kaalusid jalgpalliga taas lõpparve tegemist?
Ma arvan, et Flora duublis neid hetki kindlasti oli, sest see ei olnud kindlasti see koht, kus olin end varem ette kujutanud. Õnneks olid mul toetavad inimesed ümber, kes motiveerisid ja suunasid mind. Mu ema ja vanaema on mind palju toetanud, samuti mu kihlatu, kes on igal mängul kohal, olgu see siis Tallinnas, Kuressaares, Pärnus või Narvas.
FC Kuressaares mängimise üks külgi on see, et kodumängudele sõitmiseks tuleb ette võtta kolme ja poole tunni pikkune reis. Kuidas see ometi ära ei tüüta? Millega sa bussisõitude ajal aega sisustasid?
Tüütab küll ära! Mulle meeldib Saaremaa ja meeldib Kuressaare, aga seda võin küll öelda, et neid pikki sõite ma igatsema ei jää (naerab – toim.)! Terve päev läheb ju selle peale ära – hommikul vara hakkad minema, õhtul hilja jõuad koju.
Mina üldiselt vaatasin Netflixi, kuulasin muusikat või rääkisin teistega juttu. Samuti vaatasin sõidu ajal vahel jalgpalli, kui mõned mängud parasjagu Eestis või Taanis käisid.
Levadias olid kohe algusest peale põhimängija – kuidas õnnestus sul seal kohe hästi mängima hakata?
Mul oli vaja ennast iseendale tõestada. Olin ju juba olnud Floras, kus asjad ei läinud nii hästi, kui lootsin, siis olin Kures, mis mängis tabeli keskel. Levadiasse jõudnult tahtsin näidata, et olen selle taseme mängija!
Kuidas sa Florasse suhtud? Ühest küljest tõid nad su Eestisse, teisalt ei tuntud sinu vastu enam huvi.
Mul olid iga-aastased arenguvestlused Aivar Pohlaku ja Norbert Hurdaga, rääkisime, kuidas mul läheb ja kas olen endiselt nende radaril. Nüüd neid muidugi enam ei toimu, aga seal räägiti alati, et me veel vaatame sind. Viimasel Kuressaare-aastal enam erilist kontakti ei olnud. Olen sellest ajast saati Aivariga rääkinud ja ta ütles, et on õnnelik, et mu talent raisku ei läinud.
Tean, et ma ei suutnud Floras olles hästi esineda, aga see ei tähenda, et tahaksin neile midagi ekstra tõestada.
Tegid tugeva hooaja juba eelmisel aastal, aga tänavuse hooaja algus on nii sinul kui klubil olnud eriti edukas. Mis selle edu võti on – nii sinul isiklikult kui meeskonnal?
Midagi konkreetset on raske välja tuua. Võibolla seda, et eelmisel aastal pandi Levadias kokku sisuliselt täiesti uus meeskond. Mängijad ei teadnud-tundnud üksteist veel nii hästi, nüüd on olukord juba parem ja ka uued täiendused on väga hästi mänginud. Mängijad usaldavad üksteist ja
Jalgpallivälisel ajal meeldib Schjønning-Larsenile ka teiste spordialadega tegeleda. Golfi kõrvalt mängib ta näiteks padelit ja kettagolfi.
Foto: Liisi Troska
tunnen, et ka peatreener usaldab mind. See kõik annab mulle enesekindlust – ja kui olen enesekindel, mängin üldiselt hästi.
Võimalik, et eelmisel aastal muutis see meeskonnaga liitumise ja sinna sulandumise ka kergemaks, et kõik oli uus ja avatud.
Millised on sinu tulevikuplaanid ja ambitsioonid?
Olen juba paar aastat mõelnud sellest, et tahaksin ühel hetkel minna tagasi Taani ja seal mängida. Taani liiga on väga tugev ja mõne klubi fännid on lausa uskumatud – vahel ei ole võimalik isegi väljaku peal meeskonnakaaslasi kuulda. Tahan seda ja suuri staadione kogeda, tahan näha, kui kaugele ja kõrgele olen võimeline jõudma.
Inglismaa Premier League oleks tippude tipp, see on mu praegusest tasemest mõistagi väga kaugel, aga see on mu kõige suurem unistus. Mu kihlatu sooviks aga näiteks minna hoopis Hispaaniasse, kus oleks päike ja soe.
Selle jaoks peaksid ilmselt Curro Torresega rääkima!
Just!
60 JALKA JUUNI 2024 2-KÕNE
409
inimest käis vaatamas esiliiga B-s mänginud FC Elva hooaja esimest kodumängu.
2000
euroga ostis karikafinaali päeval toimunud jalgpallioksjonil Ragnar Klavan ära Konstantin Vassiljevi koondisesärgi. Saadud tulu annetati Keila SOS Lastekülale.
17 080
inimest harrastas kümme aastat tagasi Eestis jalgpalli. Praeguseks on see näitaja tõusnud enam kui 24 000ni.
Miks ei tahtnud riik jalgpallile proportsionaalselt õlga alla panna?
2014. aasta juunikuu Jalka kaaneloos rääkis elust Eestis mitu siin elavat mujalt pärit jalgpalliinimest – Venemaalt Tallinnasse tulnud Dmitri Skiperski, Gruusiast pärit Zakaria Beglarišvili ja Nõmme Kaljus mänginud jaapanlane Hidetoshi Wakui. Juba 1989. aastal Eestisse kolinud Skiperski pajatas muu hulgas sellest, et õppis üheksakümnendatel paari aastaga ära eesti keele ning sooritas 2002. aastal edukalt ka kodakondsuseksami, kuid Eesti passi ta siiski saanud ei ole – seadus seda ei võimalda, sest hoolimata sellest, et ta relvadega otseselt kokku ei puutunudki, kui õppis sõjakoolis armee poliittöötajaks, oli ta noorena Vene kaadrisõjaväelane.
FC Floras pallinud Beglarišvili rõhutas, et on grusiinile kohaselt väga perekeskne inimene, ja talle oli väga raske, kui abikaasa ja tütar pidid iga 90 päeva tagant Euroopa Liidu piirest lahkuma. „Kui nad pärast kolme kuud lahkuma pidid, ootasin neid järgmised kolm kuud tagasi. Mul oli seetõttu suur depressioon, mida märkas ka peatreener Norbert Hurt, kes küsis põhjust. Isegi teised mängijad märkasid, et ma pole tavapäraselt rõõmsameelne.“
suunas. Piitsa asemel aitab präänik,“ kirjutas Altjõe.
Arvamusloos kirjeldas Õhtulehe spordireporter Ott Järvela jalgpalli MMi fenomeni, tõdedes, et see on ainulaadset harmooniat tekitav sündmus, mis haarab sisuliselt kogu maailma. „Jalgpalli MMi mõjuväli on nii mitmekülgne, et sellest täiesti mööda vaatamiseks peab eluviis olema erakordselt eraklik. Mingi pentsiku nipiga poeb jalgpalli MM naha vahele igale inimesele. Kuigi igaühe MM-lugu on erinev, moodustub neist harmoonia, millesarnast maailmast ei leia.“
Kolumnist Kirsi Altjõe muljetas Hispaania noorte jalgpallikultuurist – tema pojal Hugol õnnestus Altea linnas osaleda kohaliku võistkonnaga laupäevasel sõbralikul mõõduvõtul. Muu hulgas pani Altjõe tähele, et päris murust väljakud on noortel seal kandis üliharuldased, et ülekaalulisi lapsi on tunduvalt rohkem kui Eestis ning et jalgpalli võetakse palju mängulisemalt ja pingevabamalt kui Eestis. „Kui kunagi oli meie eelis töökus – puhas, toores võime trenni teha –, siis meie lapsed pole samasugused nagu põlvkond 70-80ndail sündinuid, kes kõnelesid siis, kui kana pissis. Me ei ole kindlasti töökamad, usinamad kui mañana -kuulsusega maadelt pärit lapsed. Praegused noored (ja seda kogu Euroopas) on väga iseteadlikud tegelased, kelle töövõime tuleb välja teenida. See tähendab, et treener peab olema piisavalt austatud, äge ja hea veenmisvõimega, et suudab panna poisid liikuma ettenähtud
Peatoimetaja Indrek Schwede kritiseeris tõsiasja, et hoolimata sellest, et jalgpall on Eesti noorte seas selgelt enim harrastatud sportmäng, ei kajastu see riigi rahastuses – muu hulgas toetas riik jalgpallist rohkem näiteks korvpalli ja võrkpalli. „Mitte ükski võibolla võidetav medalikene olümpialt ei tohiks tänapäeva maailmas üle kaaluda meie laste loomupärast soovi tegeleda alaga, mis neile meeldib. Meie lapsed on samasugused nagu muu maailma omadki – neile meeldib jalgpall. Meie haiglane medalimentaliteet on takistus, et lapsed saaksid oma lemmikalaga tegeleda senisest paremini. Vaja on rohkem väljakuid ja talviseid treeningutingimusi,“ kirjutas Schwede.
Usutluses rääkis Siim Kerale Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk (pildil) nii muusikaarmastusest kui tööst kohtunike vaatlejana. Muu hulgas meenutas Tutk, kuidas ta noorena sõpradega koos kodukohas Järvakandis pungidiskosid korraldas. „Ma olin väga pehme punkar. Vahepeal sai juukseid tupeeritud ja haaknõelu kantud, aga see oli soft, väga soft. Aga meist arvati kui pungimeestest. See oli väline imidž, tegelikult kuulasime rohkem hevi – Deep Purple ja Led Zeppelin.“
Mängijaks luubi all oli Signy Aarna, postritel olid Albert Prosa, Euroopa liiga võitja Sevilla, Koke ja Carlos Tévez.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
10 AASTAT TAGASI
62 JALKA JUUNI 2024
Pane end proovile!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
Mälumäng
1. Mis ühendab Eesti meestekoondise 100+ mängu klubis kõiki teisi peale Dmitri Kruglovi? Kui Taijo Teniste ühe koondisemängu veel teeb ja samuti 100+ klubiga liitub, on ka tema Krugloviga ühes seltskonnas. Teistest kogenud koondislastest on Kruglovi ja Tenistega ühes paadis veel näiteks Sander Puri, Tarmo Kink ja Ats Purje.
2. Millise rahvusvahelise jalgpalliterminiga tegemist on? See kattub umbes 1,5 miljoni esindajaga rahvuse ingliskeelse nimetusega. Kuulsaim selle rahvuse esindaja on ilmselt vabavõitleja Khabib Nurmagomedov. Jalgpallitermin on kasutusel olnud viimase kümne aasta jooksul, reeglitesse kirjutati see sisse 2018. aastal. Maksimaalselt on ühes jalgpallimängus kasutusel kolm küsitavat.
3. Selle tippjalgpalluri perekonnanimi ühtib ühe Aafrika riigi varasema nimega, teine aga kuulsa jalgpallitreeneri perekonnanimega. Mõned aastad tagasi sai temast koduklubi läbi aegade noorim mängija. Milline pallur see on?
4. Küsitav riik osaleb sel suvel EM-finaalturniiril kaheksandat korda järjest, millega jagatakse sellekohases tabelis Saksamaa (14) ja Prantsusmaa (9) järel kolmandat kohta – viimati jäädi EMilt eemale 1992. aastal. Sealjuures ei ole see riik mitte kordagi ise EM-finaalturniiri mänge võõrustanud. Milline jalgpalliriik see on?
5. Milline jalgpalliriik, kes on varem EMil käinud, on hetkeseisuga teistpidise edetabeli liider ehk pärast viimatist finaalturniiril käimist põrunud kuuel EM-valikturniiril järjest? Selle aja jooksul ei ole ta pääsenud ka MM-finaalturniirile.
Sina oled kohtunik
1. Oled väravavahti juba mängu ajal kollase kaardiga karistanud. Mängule järgnevas penaltiseerias rikub väravavaht reegleid ja karistad teda kollase kaardiga. Mis saab edasi?
a) sa ei näita väravavahile punast kaarti, penaltiseeria jätkub
b) annad väravavahile kahe kollase kaardi tõttu punase kaardi ja ta ei saa penaltiseeriat jätkata
c) võtad kaardi tagasi, sest penaltiseerias ei saa kollaseid kaarte jagada
2. Võistkonna A mängija teeb mängus kolmanda hooletu vea, aga sa ei karista teda kollase kaardiga. Võistkonna B mängija teeb käega intensiivselt kaardi nõudmise žesti, viidates, et see on rikkuja mitmes viga. Kuidas käitud?
a) annad võistkonna A mängijale korduva rikkumise eest kollase kaardi
b) karistad kaarti nõudnud mängijat kollase kaardiga
c) ei karista kumbagi mängijat
3. Võistkond A lööb karistuslöögi kõrge kaarega võistkonna B karistusalasse. Võistkonna B mängija käsi on ebaloomulikus asendis, pall puutub selgelt tema kätt ja põrkab sealt väravasse. Milline on sinu otsus?
a) kollane kaart ja penalti
b) kaarti ei näita, penalti
c) kollane kaart ja värav loeb
d) kaarti ei näita, värav loeb
3. Õige on variant d – kuna rikkuja on kaitsva võistkonna -män gija ja pall läks väravasse, siis värav loeb ja kedagi rohkem karistama ei pea.
2. Õige on variant b – reegel 12 sätestab, et ülemäärane kaardinõudmine on karistatav kollase kaardiga. Kohtuniku platsil tehtud otsuseid peavad mängijad austama.
on avaar,
AVAR ehk abivideokohtunik
Kruglov on 100+ klubi ainus mängija, kes pole mänginud
gijatele ja ametiisikutele määratud hoiatuskaardid ei kandu edasi penaltiseeriasse.
1. Õige on variant a – reegel 10 sätestab, et mängu ajal -män
PANE END PROOVILE!
2024 JUUNI JALKA 63 Vastused
Foto: Liisi Troska
1.
FC Flora
2.
(Nurmagomedov
inglise
3.
4. Tšehhi 5. Norra
Vastused
eest
keeles avar)
Warren Zaïre-Emery
Juunikuu sünnipäevad
1.06 Ivo Laino 88
1.06 Josep Katsev 85
2.06 Marko Kristal 51
2.06 Teet Allas 47
2.06 Jürgen Henn 37
3.06 Priit Tomingas 46
3.06 Jüri Jevdokimov 36
3.06 Henrik Pürg 28
4.06 Joonas Jaanovits 33
5.06 Boriss Dugan 64
5.06 Tõnis Vanna 40
6.06 Tanel Tamberg 32
6.06 Vadim Mihhailov 26
8.06 Deniss Malov 44
9.06 Roman Nesterovski 35
10.06 Alari Lell 48
10.06 Taavi Tüvist 45
10.06 Keiti Kruusmann 21
11.06 Kristo Tohver 43
12.06 Viktor Levada 65
12.06 Hindrek Ojamaa 29
13.06 Targo Kaldoja 55
14.06 Sander Piibemann 46
14.06 Pavel Marin 29
14.06 Tanel Tammik 22
15.06 Kristina Bannikova 33
16.06 Hendrik Nälk 27
16.06 Dominic Laaneots 23
17.06 Anne Rei 55
17.06 Marie Heleen Lisette Kikkas 28
17.06 Rahel Repkin 26
18.06 Dzintar Klavan 63
18.06 Martin Käos 26
19.06 Gerdo Juhkam 30
20.06 Nikolai Burdakov 74
20.06 Jaanus Nilp 56
20.06 Elis Meetua 45
20.06 Ulrika Tülp 33
20.06 Michael Lilander 27
20.06 Nikita Mihhailov 22
21.06 Leo Ira 73
22.06 Pirjo Orn 42
22.06 Ariina Mürkhain 25
23.06 Jaanis Kriska 36
24.06 Toivo Vapper 83
24.06 Aleksandr Zakarljuka 29
26.06 Kuno Tehva 53
26.06 Theimo Tülp 53
26.06 Igor Subbotin 34
28.06 Kaidi Jekimova 45
28.06 Jevgeni Novikov 44
28.06 Kristo Hussar 22
29.06 Priit Lehismets 45
29.06 Mattias Käit 26
30.06 Kaspar Rõivassepp 42
Endist Portugali koondislast süüdistatakse kaksikvennapettuses
Noorena FC Barcelona hingekirja kuulunud ning profina näiteks Lille’i, Nantes’i, Feyenoordi ja Trabzonspori esindanud keskkaitsja Edgar Ié on sattunud tõeliselt veidrasse skandaali. Nimelt süüdistab tema koduklubi Bukaresti Dinamo teda suures pettuses: Dinamo väitel saatis Ié enda asemel neile mängima hoopis kaksikvenna Edelino Ié! Kahtlused kerkisid esmalt üles siis, kui tuli välja, et Dinamo eest viies mängus platsil käinud pallur ei räägi inglise keelt hoolimata sellest, et ta oli profina varem viies Euroopa riigis mänginud. Samuti keeldus ta näitamast oma juhiluba. Edelino on samuti jalgpallur, kuid mitte nii kõrgel tasemel kui vend Edgar: viimati pallis ta ründajana Portugali tugevuselt neljandas liigas.
Kuigi Dinamo jäi sportlikult napilt Rumeenia kõrgliigasse püsima, ähvardab neid nüüd esiliigasse langemine – kui tuleb välja, et tegelikult käis Edgar Ié asemel väljakul teine inimene, võidakse neid kas punkti- või rahatrahviga karistada.
Levadia sai tiitlivöö ringiga tagasi
16. aprillil Tallinna Kalevi käest Eesti jalgpalli tiitlivöö enda kätte saanud FCI Levadia on vöö omanik küll kolmandat Jalka numbrit järjest, kuid see ei tähenda, et tiitlivöö poleks vahepeal käest kätte käinud. Nimelt napsas selle 5. mail Levadia käest endale FC Flora, kes võitis suure ažiotaažiga 100. Tallinna derbi 1 : 0. Seejärel kaotas Flora tiitlivöö kohe järgmises mängus Pärnu Vaprusele, kellele nad sama skooriga alla jäid. Ka Pärnu ei suutnud aga tiitlivööd kaitsta – järgmises kohtumises jäädi ise 0 : 2 alla FCI Levadiale, mis tähendab, et juunikuise koondisepausi ajaks rändas tiitlivöö tagasi Levadia kätte. Levadia suutis tiitlivööd kaitsta ka karikafinaalis, kus Paide Linnameeskonna vastu küll 0 : 2 taha jäädi, kuid seejärel võimsa teise poolajaga 4 : 2 võideti.
Kui Flora puhul ei ole tiitlivöö enda käes hoidmine teab mis haruldane, siis Pärnu Vaprusel küll: Vaprus oli tiitlivööd enda käes saanud varem hoida vaid ühe mängu jagu ning seda aastal 2007, kui see Tallinna Kalevi käest endale saadi ning järgmises mängus 0 : 5 kaotusega FC Levadiale edasi anti. Vaprus on ühtlasi ainus Pärnu meeskond, kes kunagi tiitlivöö omanik olnud.
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 29. mai, Paide Linnameeskond – Tallinna FCI Levadia
2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
64 JALKA JUUNI 2024 LISAAEG
Karikatuur: Meelis Naudi
Viktor Levada 65
12. juunil, kaks päeva enne tänavuse EM-finaalturniiri algust tähistab väikest juubelit FCI Levadia asutaja ja omanik Viktor Levada. Ukrainast Oleksandrija linnast pärit Levada kolis Eestisse 1982. aastal ja asutas metallifirma Levadia 1991. aastal. Jalgpalli sukeldus Levada 1998. aastal, kui hakkas esmalt toetama Maardu Olümpia esiliigameeskonda, mille baasil asutati sama aasta lõpus Maardu FC Levadia. Praeguseks on Levadia kümnekordne Eesti meister, 11kordne karikavõitja ja kaheksakordne superkarikavõitja. Sel fotol elab emotsionaalne Levada 2007. aastal lemmikklubile kaasa.
LHV edetabel
Aprillikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (1.) Tallinna FC Flora
2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
3. (3.) Nõmme Kalju FC
4. (4.) FC Elva
5. (10.) JK Tabasalu
6. (5.) FC Nõmme United
7. (7.) Paide Linnameeskond
8. (8.) Pärnu JK Vaprus
9. (6.) JK Tallinna Kalev
10. (9.) Viljandi JK Tulevik
11. (12.) FC Kuressaare
12. (–) FCI Tallinn
13. (11.) Viimsi JK
14. (14.) Rakvere JK Tarvas
15. (16.) Tallinna FCI Levadia
16. (13.) Raplamaa JK
17. (20.) JK Welco
18. (19.) Saku Sporting
19. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
20. (15.) FC Tallinn
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
VANA FOTO
Foto: Lembit Peegel
2024 JUUNI JALKA 65 RUBRIIK LISAAEG
Maikuu ristsõna õige vastus oli „Väsimatu Aksalu“.
Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti koondise Balti turniiri mängule Fääri saarte vastu Ahti Strati. Võitjaga võtame ühendust.
Juunikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. juuniks.
Õigesti vastanute vahel loosime välja värskelt ilmunud raamatu „Eesti jalgpalli ajalugu. II osa“.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
66 JALKA JUUNI 2024
RISTSÕNA