E-grupp: alagrupp, kus loosiga võisid kõik rahule jääda

E-alagruppi võib pidada vähemalt paberil selle EMi kõige nõrgemaks: ainsa raskekaallasena on siin Belgia, ülejäänud kolm meeskonda võivad aga olla loosiga veel eriti rahul, sest üheski teises grupis ei oleks nende edasipääsulootused sedavõrd suured.

Belgia

Peatreener: Domenico Tedesco (Itaalia)

Senine parim tulemus: 2. koht (1980)

Eelmisel EMil: kaotus veerandfinaalis

Itaaliale

Koht FIFA edetabelis: 3.

Viimasele viiele suurturniirile järjest kvalifitseerunud

Belgia on selle aja jooksul iga kord turniiri alustanud võidumõtetega, kuid peale 2018. aasta MMi pronksi on neil ette näidata vaid kolm veerandfinaalikohta ja viimase MMi krahh alagrupis. MMi järel määrati peatreenerina ametisse itaalia-saksamaa päritolu Domenico Tedesco, kes oli enne RB Leipzigi Saksamaa karikavõitjaks viinud. 38aastane Tedesco juhtis Belgia väga libedalt valiktsüklist läbi, kuid päris mõõdupuu on siiski finaalturniir. Belgia kuldsest põlvkonnast, mis natuke üle kümne aasta tagasi pead tõstis, on praeguseks alles veel mõned kõvad tegijad eesotsas Kevin De Bruyne, Jan Vertongheni, Axel Witseli ja Romelu Lukakuga, kuid nende kõrvale on tasapisi tekkinud ka nooremad ässad, kelle senised koduklubid ei ole küll sedavõrd kõlava nimega, kuid kes on end koosseisu üha enam sisse söönud. Manchester City välkkiire vasakäär Jérémy Doku on peavalu igale kaitseliinile, Evertoni võimas keskpoolkaitsja Amadou Onana on samal ajal ilmselt iga tippklubi radaril. Arsenali ründaja Leandro Trossard ei kuulu oma 29 eluaastaga enam noorte sekka, kuid tema on esile tõusnud viimase paari hooajaga. Sellist võidukoormat nagu eelmistel turniiridel ei tohiks Belgia peal enam olla, kuid nende liidermängijad ei ole sellist tüüpi, kes millegi vähemaga lepiksid. 2022. aasta MMi katastroof vajab heastamist ning Belgia on meeskond, kes loosiga ilmselt kõige rohkem rahule jääb – kui nad ka seekord peaksid 16 parema seast välja jääma, oleks see paras šokk.

Võtmemängija: Kevin De Bruyne

Kuigi Romelu Lukaku oli lausa 14 kolliga kogu valiksarja parim väravakütt (neli neist tulid Eesti võrku), tundub, et hoopis De Bruyne tõeliselt käima saamine võiks olla see, mis belglased päriselt suurte saavutusteni aitaks. Koondisemängudesse tihtipeale suhteliselt külmalt suhtuv De Bruyne jättis suure osa hooajast vigastuse tõttu vahele, kuid tõusis kevadel Manchester City eest väga heasse hoogu.

Slovakkia

Peatreener: Francesco Calzona (Itaalia)

Senine parim tulemus: 14. koht (2016)

Eelmisel EMil: kolmas koht alagrupis Rootsi ja Hispaania järel

Koht FIFA edetabelis: 48.

Slovakkia koondis tagas pääsu kolmandale järjestikusele EM-finaalturniirile valikgrupis Luksemburgist, Islandist, Bosniast ja Liechtensteinist jagu saades – alla jäädi vaid kõik mängud võitnud Portugalile, kellelt saadi kaks nappi kaotust. Valiksarja esitused olid üsna veenvad, kuid pole kahtlustki, et materjali poolest ei kuulu slovakid hetkel nende meeskondade sekka, kes peaksid finaalturniiril kõrgetest kohtadest unistama.

Slovakkia puhul on pretsedenditu nende peatreeneri Francesco Calzona olukord: nimelt võttis 2022. aastast slovakke tüüriv Calzona veebruaris vastu ka Napoli peatreeneri ameti, mis tähendab, et ta on juba sisuliselt pool aastat istunud kahe tooli peal korraga. 55aastasele Calzonale on need sealjuures peatreenerina üldse esimesed tööotsad. Serie A-s pole varem mitte kordagi nähtud, et mõne klubi peatreener oleks samal ajal ka mõne koondise juhendaja.

Aastaid Slovakkia mootoriks olnud Marek Hamšík on mängijakarjääri lõpetanud, aga endiselt on meeskonna juures mitu veterani: 37aastased Juraj Kucka ja Peter Pekarík on mõlemad üle 100 koondisemängu klubis, laiemale publikule tuttavam nimi on ka 35aastane väravavaht Martin Dúbravka. Tõelist tippliigade kvaliteeti on meeskonnas aga puudu, eriti ründeliinis, kus muu hulgas kannab endiselt põhiraskust 33aastane Róbert Mak, kes mängib klubijalgpalli juba mitu aastat Austraalias.

Võtmemängija: Stanislav Lobotka PSG keskkaitsja Milan Škriniari kõrval on Slovakkia praeguse koondise ehk kõlavaim nimi Napoli 29aastane kaitsev poolkaitsja Lobotka, kes on viimasel paaril hooajal olnud klubi põhimees ning tegi eelmisel, Serie A triumfiga lõppenud aastal kaasa kõik liigamängud.

Romelu Lukaku pidurdamisega jäid valiksarjas totaalsesse hätta kõik Belgia vastased – 14 väravaga ühes valiksarjas püstitas ta EMide rekordi. Kas tema hoog jätkub ka finaalturniiril? Foto: Joosep Martinson, UEFA via Getty Images

Rumeenia

Peatreener: Edward Iordănescu

Senine parim tulemus: 7. koht (1984, 2000)

Eelmisel EMil: ei pääsenud finaalturniirile, jäi valikgrupis Hispaania, Rootsi ja Norra seljataha Koht FIFA edetabelis: 46.

Viimati 2016. aasta EMile pääsenud Rumeenia on pärast kaheksa-aastast pausi tagasi finaalturniiri meeskondade ringis – suure üllatusena saadi oma valikgrupis võrdlemisi kindel esikoht Šveitsi, Iisraeli, Valgevene, Kosovo ja Andorra ees, püsides kümnes kohtumises kaotuseta ja lastes endale lüüa vaid viis väravat. Märtsikuised sõpruskohtumised (1 : 1 viik Põhja-Iirimaaga, 2 : 3 kaotus Kolumbiale) ei olnud küll sama lubavad, kuid sellest hoolimata sõidavad kunagise Bukaresti Steaua ja Rumeenia koondise legendi Anghel Iordănescu poja Edwardi hoolealused Saksamaale üsna heas meeleolus ja enesekindlalt, lootes neid valiksarjas kandnud suurepärase kaitsemängu peale.

Tippliigade mängijaid on Rumeenia ridades vaid käputäis, kusjuures arvestatav osa koondisest mängib kodumaa liigas. Tippudest saab peale Tottenhami keskkaitsja Radu Drăgușini välja tuua veel Răzvan Marini (Empoli) ja riigi suurima vutilegendi Gheorghe Hagi poja Ianis Hagi (Alaves), kuid kellegi nende roll oma klubis ei ole kindla põhimängija oma.

Tänu soodsale loosile sihivad rumeenlased kindlasti alagrupist edasipääsu, kuid iga samm sealt veel edasi liigituks meeskonna koosseisu vaadates juba totaalseks õnnestumiseks.

Võtmemängija: Radu Drăgușin 22aastane keskkaitsja siirdus talvises üleminekuaknas Genoast 25 miljoni euro eest Tottenham Hotspuri, mis teeb temast kõigi aegade kalleima Rumeenia jalgpalluri. Spursis jäi kevadel tema roll pigem väikeseks – algkoosseisumänge Premier League’is sai üles lugeda ühe käe sõrmedel. Sellest hoolimata oli ta üle ootuste edukas valiksarjas meeskonna põhijõud, tehes koos kogenuma partneri Andrei Burcăga keskkaitses kaasa kõik kohtumised.

Ukraina

Peatreener: Serhi Rebrov koht (2021)

Senine parim tulemus: 8.

Eelmisel EMil: kaotas veerandfinaalis Inglismaale

Koht FIFA edetabelis: 22.

Venemaa jätkuva räige agressiooni tingimustes ei ole jalgpallikoondise tegemised Ukrainas mõistagi prioriteet, kuid sõjakoleduste taustal oli nende koondise EMile jõudmine siiski väga uhke ja rõõmustav sündmus. Ja see ei tulnud sugugi lihtsalt –väga keerulises valikgrupis napilt Inglismaa ja Itaalia järel kolmandaks jäänud ukrainlased pidid selleks edukalt läbima märtsikuise playoff’i, kus esmalt mängiti Bosnia ja Hertsegoviina ja seejärel Islandi vastu 0 : 1 kaotusseis lõpuminutitel 2 : 1 võiduks. Eelmisel EMil vapralt võidelnud ja väikese üllatusena veerandfinaali jõudnud meeskond ei ole vahepealse kolme aastaga väga oluliselt muutunud – nagu ikka, on mõned vanemad olijad vahetunud nooremate vastu, ent vähemalt paberil on meeskond läinud tugevamaks. Noored kaitsjad Vitali Mõkolenko ja Ilja Zabarnõi on Premier League’is tõusnud põhimängijaks, Mõhhailo Mudrõk saab kõvasti mänguaega Chelseas ja ka Oleksandr Zintšenko sai hoolimata pisut ära vajunud kevadest Arsenalis omajagu põllule. Belglase Thibaut Courtois’ vigastus avas aga Real Madridi väravasuul võimaluse Andri Luninile, kes selle ka imeliselt ära kasutas. Viktor Tsõgankov ja Artem Dovbõk särasid Hispaanias Meistrite liiga koha kindlustanud Girona ridades. Ühesõnaga – väga positiivse klubihooaja pealt tuleb koondisesse tavatult palju mängijaid, mis võib teinekord olla millegi väga erilise retsept… Ukraina on Belgia kõrval selles grupis suhteliselt selge soosik teisele kohale ning edasipääs peaks koondises hea õhkkonna ja vaimsuse saavutanud ukrainlaste puhul olema kohustuslik programm. Hea õnnestumise korral võib olla igati võimalik ka eelmise EMi tulemust korrata või see isegi ületada.

Võtmemängija: Oleksandr Zintšenko Nagu öeldud, käis Zintšenko hooaeg Arsenalis pisut üles-alla: sügisel alustas ta põhikoosseisu vasakkaitsjana, kuid talvel saadud säärevigastuse järel jäi tema roll väiksemaks ning hooaja lõpus jäi ta sootuks pingile. Ukraina koondises mängib üldjuhul aga hoopis teistsugune Zintšenko: keskväljal ja kaptenina tegutsev 27aastane mängumees on meeskonna hing ja südametunnistus.