Michael Schjønning-Larsen:

olin jalgpalliga juba lõpparve teinud, kui tuli kõne Eestist

23aastane väliseesti taustaga Michael Schjønning-Larsen on teisel hooajal FCI Levadia särgis tõusnud A. Le Coq Premium liiga üheks ohtlikumaks äärekaitsjaks ning murrab juunis lõpuks lahti ka A-koondise ukse. Praegu Levadia eest tegusid tegev vasakkaitsja võlgneb aga saatuse vigurina suure tänu hoopis Levadia suurima rivaali FC Flora peatreenerile

Norbert Hurdale: ilma tema kuus aastat tagasi tehtud telefonikõneta oleks

Schjønning-Larsen praegu ilmselt Taanis tavaline kontorirott.

Alustame algusest. Sa oled sündinud Taanis Kopenhaageni lähedal Stenløses, aga sinu ema on pärit Viljandist ja isa on taanlane. Kuidas ja millal su vanemad kohtusid?

Hea küsimus! Oleksin pidanud vist eeltööd tegema… Minu meelest kohtusid nad kas siin Eestis või Kanadas, aga igatahes oli see seotud nende tööga –nad on mõlemad väga pikalt töötanud lennunduse alal, mu ema näiteks ostab ja müüb Airbusi lennukite varuosi. Igatahes hakkasid nad ühel hetkel koos Taanis elama.

Michael SchjønningLarsen

Sündinud 2.02.2001 (Stensløse, Taani)

Klubi: FCI Levadia

Positsioon: vasakkaitsja

Pikkus: 1,87

Varasemad klubid: Farum BK, Akademisk Boldklub, Hellerup

IK, FC Flora, FC Kuressaare

Ema on mulle korduvalt rääkinud, kuidas taani keel ei ole lihtne keel, mida õppida, ometi sai ta selle vähem kui aastaga selgeks. Kuigi ta on puhas eestlane, ei ole tal minu meelest taani keeles mingit aktsenti, aga teiste taanlaste jaoks on tal väike aktsent olemas.

Koondisekarjäär: U16 2/0, U17 14/0, U18 1/0, U19 3/0, U21 8/0

Mu ema töötas Taanis samas firmas umbes 20 aastat. Kui mina ja mu vend kodust välja kolisime, siis otsustas ta, et võib nüüd midagi uut proovida – kaks aastat tagasi kolis ta USAsse, kus teeb küll sama tööd mis Taanis, aga teises keskkonnas.

Pärast seda, kui mu isa ja ema lahutasid, on isa tööga seoses elanud igal pool üle maailma: Saksamaal, Prantsusmaal, Paapua Uus-Guineas, Nigeerias, Portugalis, Maltal ja Poolas. Nüüd kolib ta tagasi Maltale. Lennunduse kõrvalt tegeleb ta ka krüptorahaga. Kui koos oleme, siis räägib ta sellest päris palju, aga ma ei saa siiani sellest eriti aru…

Milline sinu lapsepõlv oli? Kus sa üles kasvasid ja millal jõudsid jalgpalli juurde?

Umbes sellest ajast peale, kui olin viie-kuueaastane, elasime kolmekesi: mina, mu ema ja mu vend Marcus. Mul on veel kaks poolõve. Esiti elasime Stenløses, hiljem kolisime kõrval asuvasse Ølstykke linnakesse, aga praegu loetakse seda isegi üheks linnaks. Kopenhaagenist on see umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel.

Jalgpalli mängimist alustasin juba kolmeaastaselt. Vend Marcus on minust kaks aastat vanem ja selles vanuses tahavad ju kõik lapsed olla oma vanemate õdede-vendade moodi, nii et kui tema jalgpallitrenni läks, läksin ka mina kaasa. Alustasingi tema vanusegrupiga, nii et kuni 11–12aastaseks saamiseni mängisin endast aasta-kaks vanematega. Marcus mängis jalgpalli vaid mõned aastad ja proovis seejärel teisi alasid: karate, käsipall, lauatennis. Läksin nii lauatennisesse kui käsipalli ka temaga kaasa, aga minu jaoks jäi jalgpall püsima, teisi asju proovisin lihtsalt selleks, et saada teada, kas need on mulle huvitavad.

Kuus aastat Eestis elanud Schjønning-Larsen ei tunne end sellest hoolimata veel eesti keeles eriti kindlalt, mistõttu tegime intervjuu inglise keeles. „Saan tegelikult juba päris hästi aru, aga ise rääkides ma veel eriti kindel ei ole. Kõige suurem pingutus tuleb tavaliselt teha kihlatu vanematel külas käies, seal istume tihtipeale mitu tundi järjest laua taga, kusjuures kogu jutt käib eesti keeles!“ Schjønning-Larseni tulevane Trinity Õismets on samuti jalgpallur – tema mängib Viimsi JK naiskonnas.

Enne ja pärast – kümme aastat on nii staadioni kui mehega teinud oma töö! Vasakul pildil on nooruke Schjønning-Larsen esimest korda Eestis talenditreeningul, paremal tänavu, kui peab A. Le Coq Arenal kodumänge. Fotod: erakogu, Liisi Troska

Milline oli sinu jalgpallitee Taanis? Andmebaasid ütlevad, et mängisid noorena kolmes väiksemas klubis, enne kui 2018. aastal Eestisse kolisid. Pärast lapsepõlveklubi liikusin edasi FC Nordsjællandi, mis on suur klubi ja millel on hea akadeemia. Hoolimata sellest, et olin veel päris noor, oli konkurents seal väga kõva, ja ühel hetkel langesin sealt välja. Seejärel liikusin Akademisk Boldklubi ridadesse, kus mängisin kuni U15 klassini, kuid seal juhtus sama – parimad sõeluti välja ja mina jäin valikust välja. Sealt liikusin edasi Hellerup IKsse, mis asus kodust veelgi kaugemal. Seal mängisin ühe hooaja U15 vanuses, misjärel öeldi mulle, et mind tõstetakse aasta varem U17 võistkonna juurde.

Natuke pärast seda, kui U17 võistkonda pääsesin, kaotasin aga jalgpallis motivatsiooni. See ei pakkunud mulle enam positiivseid emotsioone, kuna mind oli varem juba mitmes kohas kõrvale jäetud. Kuu aega pärast seda, kui olin Eesti U17 koondise eest 2017. aasta sügisel Taani vastu mänginud, lõpetasin jalgpalli mängimise ära.

Ma ei olnud selleks hetkeks kolm kuud mänginud, kui [toonane Flora spordidirektor] Norbert Hurt mulle mu 17. sünnipäeval helistas ja mind Florasse kutsus.

Kui lihtne või raske otsus oli elu Taanis maha jätta ja Eestisse kolida, et uuesti jalgpalli mängima hakata?

Otsuse tegemine võttis kindlasti mõned päevad aega. Kõigele lisaks ei olnud ma ju vormis ning pidin kolima teise riiki. Olin kuus kuud Taanis gümnaasiumis käinud. Arutasime emaga seda päris pikalt, aga lõpuks viis see liigutus mind mu unistuseni – olin alati tahtnud saada profijalgpalluriks.

Mis sinu haridusest sai?

Kui Eestisse jõudsin, siis jätkasin kaugõppes –haridustee jätkamine oli üks asju, mille isa mulle südamele pani. Algul küll õppisin ühe aine korraga, kuid varsti jätsin selle pooleli, nii et tänaseni on mul üheksa klassi haridus. Olen alati öelnud, et soovin kooli tagasi minna – samal ajal tahan aga näha, kuhu võin jalgpallurina jõuda. Kooli saab ju alati tagasi minna.

Mis oleks sinust saanud, kui Norbert ei oleks sulle tol hetkel helistanud? Kus või kes sa praegu oleksid?

Olen selle peale palju mõelnud ja sellest ka kihlatuga rääkinud – ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Tegin kindlasti Eestisse tulles õige valiku, vaadates seda, kuhu ma praegu nii väljakul kui eraelus jõudnud olen. Ilmselt töötaksin kuskil kontoris üheksast viieni ja ei oleks selle eluga eriti rahul.

Olen seda elu saanud Eestis natuke maitsta. FC Kuressaares mängimise kõrvalt töötasin aasta aega Tallinnas Taani Adidase klienditeeninduses, mis tähendas üheksast viieni kontoritööd. See ei olnud lihtne elu – üsna sageli nägi mu päev selline välja, et läksin üheksaks tööle, sealt otse trenni ja jõudsin tagasi koju alles kell üheksa õhtul. Tundsin, et sellisel viisil ei jõudnud ma ka jalgpallis soovitud tasemele, mistõttu tegin ühel hetkel raske otsuse ja tulin töölt ära, et jalgpallile keskenduda.

Kas mäletad, milline oli sinu esimene kontakt Eesti Jalgpalli Liiduga? Eesti U15 koondise eest mängisid juba 2015. aastal.

Ma ei mäleta täie kindlusega, kas jalgpalliliit sai ise sellest teada, et Taanis mängib üks Eesti passiga poiss, või võttis mu ema ise nendega ühendust.

Olin 13- või 14aastane, kui esimest korda siin talenditreeningul käisin, see oli veel enne U15 koondist. Nüüdseks olen sisuliselt kõik noortekoondised läbi käinud.

Oli see sinu jaoks mingil hetkel ka keeruline otsus, et Eesti eest mängima hakata? Kujutan ette, et kuna oled Taanis sündinud ja üles kasvanud, olid sinu sõbrad ju suures osas taanlased. Oli see mingil hetkel imelik tunne ka?

Olin alati tahtnud profijalgpalluriks saada ja samamoodi tahtsin ka koondise eest mängida. Tunnen, et Eesti on samuti minu riik. Mu ema on siit pärit ja ta on teinud palju pingutusi ja ohverdusi, et ma saaksin siin olla. Kui mul ükskõik mida vaja on, on ta alati rõõmuga valmis aitama.

Mäletan, kui uhke mu ema oli, kui esimest korda siin talenditreeningul käisin, või siis, kui esimest

2017. aastal noortekoondises sünnimaa Taani vastu mängimas. Kuu aega pärast seda mängu viskas Schjønning-Larsen putsad nurka, kuid kõne Eestist aitas tal armastatud mängu juurde tagasi jõuda. Foto: Jana Pipar korda Eesti noortekoondises ametliku mängu tegin. Nüüd on Eestist ka minu jaoks kodu saanud. Ma ei pruugi küll eesti keelt perfektselt rääkida, kuid enam ei ütle ma Taani kohta, et lähen koju –nüüd käin Taanis külas. Eesti on mu kodu, elan siin väga mõnusat elu!

Schjønning-Larseni

USAs Atlantas elav ema Külli on teinud plaanid selliselt, et tuleb juuni alguses pojale Eestisse külla. Kui kõik läheb hästi, näeb ta Michaelit ka Eesti A-koondise eest mängimas!

Foto: Liisi Troska

U17 vanuseklassis said 2017. aastal ühe EM-valikmängu pidada ka Taani vastu. Mida sellest mängust mäletad?

Mäletan, kuidas sain mängu ajal aru, mida vastased räägivad, nii et tundsin, et saan ka natuke teise külje alt kasulik olla. Samuti teadsin poisse, kes meie vastu mängisid – ka see on koondisemängudes päris ebatavaline. See on kindlasti mäng, mida ma kunagi ei unusta.

Mäng ise oli ka väga dramaatiline – kaotasime selle viimase minuti penaltist 0 : 1. Ja mina lõin natuke enne seda posti!

Kuidas sai sinust äärekaitsja? Kas sinuga on ka läinud nii nagu paljude kaitsjatega, kes on alustanud ründajana ja siis samm-sammult väljakul justkui allapoole liikunud?

Mõnes mõttes küll! Olin nooremana alati ääreründaja, vahel ka tipuründaja. Alles Hellerupis tehti minust äärekaitsja, kusjuures noortekoondises mängisin samal ajal ääreründajana edasi. Ühel hetkel hakkasin ka koondises äärekaitsjana mängima ja sinna olen hetkel pidama jäänud.

Liitusid FC Floraga 2018. aasta suvel. Milline kogu see protsess sinu vaatevinklist välja nägi?

Millega oli Eestisse kolimise juures kõige keerulisem kohaneda? Kujutan ette, et kontrast Taani ja Eesti jalgpallikultuuri vahel on hiiglaslik. Esiteks tuli kõigega ju sisuliselt nullist alustada. Mul ei olnud ju enam mu sõpru, kellega pärast kooli või trenni hängida, pidin palju uusi suhteid looma. Elasin koos vanaema ja vanaisaga, kes kumbki inglise ega taani keelt ei osanud – ja minu eesti keel oli tol hetkel sisuliselt olematu. Õnneks mäletas mu vanaema noorusest natuke saksa keelt – mina olin ka seda koolis natuke õppinud. Seetõttu rääkisime nii palju kui võimalik saksa keeles. Aga tuli ette ka päris palju kõnesid emale, kes tõlkida aitas!

Toit oli ka Taani omaga võrreldes teistsugune. Taani ja Eesti ei ole loomulikult maailma eri otstes, aga siin sõin palju riisi kanalihaga, Kiievi kotlette, koorekastet ja suppe, mida ma näiteks Taanis üldse ei söönud. Olin kolimisest ja keskkonnavahetusest stressis, sõin palju ja ei olnud seetõttu vormis, olin kindlasti mõned kilod ülekaalus. See ei olnud lihtne aeg.

Flora duubeltiimis pallisid poolteist hooaega. Kui lähedal või kaugel olid selle aja jooksul esindusmeeskonda pääsemisele?

Ainult päris alguses, kui Eestisse tulin. Ilmselt nägid nad aga siis, et ma polnud vormis ega selline mängija, keda neil oleks tol hetkel vaja olnud. Ma ei olnud tegelikult kogu Floras oldud aja jooksul kordagi sellises vormis, nagu oleksin pidanud olema. Jõudsin selleni alles Kuressaare ajal, kui olin seal juba peaaegu aasta olnud.

Mainisid FC Kuressaaret – siirdusid sinna vahetult enne 2020. aasta koroonapandeemia