Enne kultuur, siis superklubi

Mõnes mõttes on nii korvpallil kui jalgpallil Eesti spordis samasugused mured. Kõik algab aga paraku sellest, et Eestis ei ole seni tekkinud või suudetud tekitada spordikultuuri, mis tooks klubispordis järjepidevalt inimesed tribüünidele.

Aprilli lõpus ilmnes, et Eesti korvpalli esiklubi BC Kalev/Cramo on pidanud teatud määral ühinemisläbirääkimisi Ukraina klubiga BC Prometey, kes on viimasel paaril hooajal löönud Ukrainas käiva sõja tõttu „külalisesinejana“ kaasa Eesti-Läti korvpalliliigas.

Kalevi/Cramo ja Prometey ühinemise korral oleks käivitunud kolmeaastane projekt, mille jooksul oleks tahetud Euroopa tugevuselt teisest klubisarjast EuroCupist (kus Prometey praegu mängib) tõusta tugevaimale tasandile ehk euroliigasse. Ambitsioonika projekti üks alustalasid oleks olnud tugevates välisklubides mängivate Eesti koondislaste tagasi kodumaale meelitamine. Prometey omaniku Volodõmõr Dubinskõi rahasüsti toel oleks Kalevi/Cramo praegu umbes miljoniline eelarve kasvatatud esimeseks hooajaks neli-viis korda suuremaks, millega oleks loodud võimalused senisest tunduvalt kõvema tasemega mängumeeste (sealhulgas eelmainitud Eesti koondislased) palkamiseks.

Eesti poolelt oli projekti üks eestvedaja korvpalli maailmameister ja endine koondise treener Heino Enden, kes on olnud üks Eestisse „superklubi“ loomise pooldajaid ja propageerijaid. Superklubi ihalejad toovad tihtipeale võrdlusi Leedu esiklubi Kaunase Žalgirisega, kes on juba üle 25 aasta järjepidevalt euroliigas mänginud, on seal üldjuhul tugev keskmik ning müüb kõik kodumängud 15 000 inimesele välja.

Kuna Žalgiris naudib ka Eestis suurt populaarsust (ja hiljutisele Žalgirise–Baskonia kohtumisele, kus Žalgirise vastu mängisid euroliigas Eesti koondislased Maik Kotsar ja Sander Raieste, läks kohale mitu tuhat eestlast), tehakse tihtipeale üks ühele järeldus, et samasugune nähtus oleks tehtav ja vajalik ka Eestis. „Miks ometi Tallinna linn või riik Kalevit/Cramot samaväärselt või kasvõi poole jagu ei toeta kui Kaunase linn Žalgirist?“ on üks põhiline argument. Tõsi, Kaunase linn toetab oma meeskonda aastas kahe miljoni euroga (Žalgirise kogueelarve on umbes 13 miljonit, millest umbes viis miljonit tuleb puhtalt piletitulust), aga see ei tule ju samuti vaid heast tahtest, vaid Žalgirisel on päris suur mõju linna majandusele. Erinevalt Kalevist/Cramost Tallinnas.

Mulle on need jutud kõlanud alati kaunis utoopiliselt ja sinisilmselt. Žalgiris nähtuse, suisa fenomenina ei ole ju tekkinud nii, et ühel hetkel otsustas sealne linnavalitsus või mõni kahtlase taustaga välismaa ärimees (eelmainitud Prometey omanik Dubinskõi on näiteks FBI poolt tagaotsitav), et meil on vaja superklubi, ja hakkas ühtäkki klubisse raha sisse pumpama. Žalgirise kui fenomeni tekkimise eeldus oli hoopis Leedu meeletu korvpallikultuur, pidev kohalike heal tasemel mängijate esiletõus, fännide tohutu huvi ja kõik sellega kaasnev. Just selles järjekorras – esmalt kultuur, seejärel Žalgiris. Jah, teatud määral on Žalgirise efekt kindlasti sealset korvpallikultuuri tugevdanud ja arendanud, aga see, mida me Žalgirise mängudel ja nende ümber näeme, räägib pigem sellest, kui võimas oli sealne kossukultuuri vundament.

Isegi kui selle projektiga suudetaks koju meelitada mõned meie koondislased (olen pisut skeptiline, et tugevuselt teise eurosarja tiimiga õnnestuks ära moosida näiteks Maik Kotsari, kellel peaks loogiliselt jätkuma kosilasi ka euroliigast), siis kas see oleks ikka päris… see? Kas need mängud tooksid saalid stabiilselt täis, olukorras, kus niigi mitme meie koondislase koduklubiks olev BC Kalev/Cramo suutis suure saali esimest korda enam kui 5000 inimesele müüa alles siis, kui eelmisel kevadel eurosarjas poolfinaali pääseti? Juba paar mängu pärast seda, kui Kotsarid, Kullamäed ja Raiested meie superklubiga ühineksid, ei oleks nende vaatamas käimine enam eriline tõmbenumber, mis inimesed saali tooks. Samuti ei ole eraldi võluvits see, kui meeskond senisest kõrgemal tasemel mängib. Inimesed toob saali tunne, et nad on osa klubist. Kultuur, traditsioonid, kambavaim, kogukonnatunne –kõik see, mis on Eesti spordis paraku üle välja seni väga nõrk olnud.

Ärge saage valesti aru – mul poleks mitte midagi selle vastu, kui Eestis oleks mõnel pallimängualal olemas Euroopa tippsats. Kellel saakski midagi selle vastu olla? Ent umbes viie trepiastme korraga vahele jätmise ja otseteede jahtimise asemel (sest mida muud on kõige rajamine välismaalt pärit äärmiselt küsitavat päritolu rahalaevadele?) tuleks keskenduda kultuurikihi tekitamisele. Muidu oleme kolme aasta pärast, kui rahameeste tuju pöördub, taas nullis tagasi. Või isegi miinuses, sest see, mis edasi toimuks, tunduks vahepealsega võrreldes äärmuslik tagasiminek.

Millal tohib hakata järeldusi tegema?

Varem Delfis spordiajakirjanikuna töötades kajastasin tihti autoralli MM-sarja. Juba tol ajal käis mulle päris kõvasti kõrvade pihta sõnakõlks, mida nii sõitjad kui ajakirjanikud praeguseni papagoina korrutavad. Nimelt koosneb ralli MM-sari viimastel aastatel üldjuhul 13–14 etapist üle kogu maailma, millest esimesed on üsna traditsiooniliselt paigas. Jaanuari lõpus toimub hooaja avaetapp Monte Carlos, kus võisteldakse Alpides jäistel asfaltteedel, sellele järgneb veebruaris Rootsi talveralli, mis on ainus üleni lumel sõidetav MM-etapp. Tänavu järgnesid sellele ainus Aafrikas sõidetav etapp ehk Keenia safariralli ja Horvaatia asfaldietapp, enne kui mai alguses Portugali kruusarallini jõuti.

Mind häiriv sõnakõlks puudutab seda, et hooaja esimesi rallisid (tänavuse hooaja näitel nelja esimest) nimetatakse läbivalt spetsiifilisteks rallideks, mille põhjal ei tohiks justkui kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja et „õige“ hooaeg algab alles Portugali rallist, mis on olemuselt järgmiste rallide sarnane – näiteks sel aastal peetakse alates Portugali etapist järjest seitse kruusarallit, mis on küll kõik piirkondlike eripäradega, kuid olemuselt siiski omavahel sarnasemad kui kruusaralli ja asfaldiralli.

Rallis on aga sõna „spetsiifiline“ kasutatud juba nii palju, et see on kaotanud igasuguse tähenduse. Ometi jagatakse igal „spetsiifilisel“ rallil täpselt sama palju punkte kui nii-öelda tavalistel rallidel (millest ka sisuliselt igaüht varem või hiljem keegi spetsiifiliseks nimetab). Ja isegi kui mitte mingisuguseid järeldusi mitte kunagi nende rallide põhjal teha ei tohi, tuleb üldjuhul maailmameistriks ikkagi sõitja, kes nendelt rallidelt kõige rohkem punkte kogub.

Tasapisi tundub, et spetsiifilised rallid on jõudnud ka Eesti jalgpalli. Aasta alguses saab ju rääkida, kuidas talvele kalduvate ilmadega on kõval kunstmurul kõik võimalik ja järeldusi ei maksa teha – õige hooaeg algab alles siis, kui meeskonnad murule pääsevad. Kui lõpuks murumängud kätte jõuavad, on samuti kehv hetk järelduste tegemiseks – kevadised muruväljakud on ju kõikuva kvaliteediga ning ei lase head söödumängu harrastada. Kui see probleem justkui lahendatud saab, jõuavad kätte suvised euromängud – kes siis ometi suudab kaheks mänguks nädalas fookust hoida? Nende põhjal küll mingeid järeldusi teha ei maksa! Kui Euroopas just väga hästi ei lähe, lõpevad augusti lõpuks need väga spetsiifilised mängud ära ja hooaeg saab lõpuks alata. Ainult et siis on konkurendid juba eest ära läinud…

Žalgirisega vähegi võrreldava nähtuse tekkimise eeldus on selle jätkusuutlikkus, mis eeldab omakorda fännikultuuri tekkimist ja arengut. 100 inimesest tribüünil tuleb teha 200, seejärel 500, 1000 ja 3000 ja nii edasi. Kalev/Cramo on sealjuures viimastel aastatel samamoodi nagu Eesti jalgpalliklubid teinud head ja mõtestatud tööd, et publikut senisest rohkem platsi äärde tuua. Stabiilsemalt suurem publikuarv toob sisse suuremat tulu, aitab meeskonda paremaid mängijaid tuua ja kogu sportlikku tööd kvaliteetsemaks muuta –see on end taastootev mudel. Erinevalt sellest, kui mõni rikas välismaa onu kogu lõbu oma kulu ja kirjadega kinni taob.

Tuletame meelde enne mainitut – Kaunase Žalgiris teenib ühe hooajaga viis miljonit eurot piletitulu. Selle juures on Leedu tiim kogu euroliiga kõige väiksema eelarvega meeskond…

Jalgpallikeelde pannes – kui tõsiselt saab võtta kedagi, kes väidab, et suudab kolme aastaga mõne Eesti klubi suure raha abil Meistrite liigasse viia?