Raamatusarja teine osa vaatab tagasi aega, kui vutt sai hoo sisse, aga profid olid põlu all

Mai keskel ilmus Eesti jalgpalli ajalugu kajastava raamatusarja teine osa, mis võtab luubi alla aastad 1925–1933 – Eesti esimese jalgpallistaadioni rajamisest kuni läbi aegade esimese MM-valikmänguni Rootsi ja Eesti vahel.

Raamatu autor Indrek Schwede räägib, et 1924. aastal toimunud Pariisi olümpiamängude jalgpalliturniiri järel, kus osales ka Eesti, sai jalgpalli areng nii meil kui mujal uue hoo sisse.

„Need olümpiamängud olid maailma jalgpallis väga tähenduslikud, sest esmakordselt olid koos meeskonnad neljast maailma osast. Eri mandritelt pärit võistkonnad said võrrelda üksteise stiili. Käidi omavahel läbi, ka Eesti koondis käis olümpiakülas vaatamas, kuidas Uruguay meeskonnal läheb,“ toob Schwede välja, lisades, et Eesti ajakirjandus hakkas olümpialt naasnud koondist olümpiavõitjate järgi hellitavalt suisa uruguaylasteks nimetama.

„Eesti jalgpall, olles maailma jalgpalli orgaaniline osa, arenes paljuski Pariisi olümpia tõukel omasoodu edasi. Raamat lõpeb aastaga 1933 – seda piiri ei panegi niivõrd sündmusest sündmuseni minek, vaid raamatu maht. Ei saa teha ju sellist paksu kolli, mis ära laguneb. Samas tundus hea lõpetada aastaga 1933, kui toimus kõigi aegade esimene jalgpalli MM-valikmäng, kus Eesti oli teadupoolest osaline,“ selgitab Schwede raamatusarja teise osa kajastatava ajavahemiku valikut.

Schwede rõhutab, et Eesti spordiajakirjandus oli juba sajand tagasi väga heal tasemel. Jalgpalli kajastati kõige rohkem, sest see oli emotsionaalne ja pakkus rahvale kõige rohkem huvi. Suuresti perioodika põhjal kokku pandud lugude ja kronoloogia seas on tema sõnul kõik materjalid, mis tundusid huvitavad või olulised ning mis seda aega ja ajastut iseloomustavad.

„Toonased jalgpalliliidu juhid olid kõik tegevad ka muudes ametites, aga arhiivimaterjalidest nähtub, et jalgpalliliidu juhatus käis keskeltläbi koos kord nädalas, suvekuudel isegi kaks korda nädalas!“ toob ta näite. „Inimesed, kes olid kõrgetes ametites, vahel ka ministrid, ohverdasid palju oma isiklikku aega jalgpallijuhtimise peale.“

Kuna Eesti soovis tihtipeale käia ühte jalga Skandinaavia riikidega, oli ka meil au sees amatörism. „Kõik, mis puudutas professionalismi, oli põlu all. Sporditegemise ja võistlemise eest raha võtmine oli suur patt ja kõik, kes langesid kahtluse alla, et nad võiksid neid reegleid rikkuda, olid jalgpallis väga pahad poisid.“

Raamatu kajastatavasse perioodi jääb ka 1928. aasta, kui esimest korda mängiti Balti turniir. Sellest sai kiirelt Balti riikide jalgpallielus keskne sündmus. „Mõtleme end korra tagasi – tiitlivõistlusi siis ju sisuliselt polnud. Jalgpalli MMi veel ei olnud ja ka muudel aladel ei olnud midagi vastu panna. Ühest mängust lätlaste ja leedukatega tehti väga kaugeleulatuvaid järeldusi – tänapäeval võib tunduda, et see on ainult üks mäng, aga toona defineeris see võibolla kogu hooaja ära. Muide: kui tahame juriidiliselt täpsed olla, siis kolme esimese Balti turniiri tulemused pole üldse jõus, sest omavahel mindi põhjalikult tülli. Kompromiss saavutati sedakaudu, et need kolm turniiri kuulutati tühistatuks, kõigi kolme Balti riigi jalgpalliliidu juhatus pidi selle kinnitama ja seda nad ka tegid.“

Muu hulgas räägitakse raamatus ka Eesti esimese jalgpalliprofi Arnold Pihlaku vutiteest ning tollal Inglismaa meistriks tulnud Londoni Arsenalis massööri ja kehalise ettevalmistuse treenerina töötanud Albert Vollratist.

Raamatu kujundas Kalle Müller, toimetaja oli Priit Lööper ja keeletoimetaja Triinu-Mari Sander. Raamatut saab soetada Teamspiriti veebipoest, kus on saadaval ka raamatusarja esimene osa. Samuti on mõlemad osad müügil suuremates raamatukauplustes üle Eesti. Raamatu väljaandmist toetas Eesti kultuurkapital.