Indrek Schwede

Mängijate klubitruudus on jalgpalli huvides

Äsjane Euroopa Superliiga kokkukukkumine 48 tunni jooksul tuletas meelde, et jalgpall pole ainult meelelahutus: klubid on kuuluvuse institutsioonid, mille lahutamatu märksõna on fännide lojaalsus. Mida rohkem lojaalsust ilmutaks mängijad, seda põnevama jalgpalli me saaksime.

Tekst: Indrek Schwede | Foto: Nick Potts, AFP/Scanpix

Jalgpalli uueks loova Euroopa Superliiga teke oli kaua õhus. Paljud kõrvalseisjad pidasid selle tulekut paratamatuks ja neil oli õigus. Vaevalt oskasid aga ka kõige innukamad ootajad arvata, et uue liiga eluiga kujuneb vaid kahe ööpäeva pikkuseks. Vastuseis Superliigale kujunes totaalseks: alates fännidest, UEFAst ja FIFAst kuni endiste ja praeguste mängijate, treenerite ning poliitikuteni välja. Väga täpne oli Manchester City peatreeneri Pep Guardiola hinnang: kui kaotusega ei kaasne tagajärgi (liigast väljakukkumist), siis pole see sport. Ilmselt tahtmatult (ja veidi ülekohtuseltki) andis katalaan negatiivse hinnangu ka Põhja-Ameerika korvpalli, Ameerika jalgpalli, pesapalli ja jäähoki profisarja kohta, samuti jalgpalliliiga kohta, kus mängib praegu Erik Sorga.

Jalgpall on mujal maailmas üles ehitatud sportlikule loogikale, mille kohaselt langevad tagumised nõrgemasse liigasse, kust omakorda paremad tõusevad kõrgemasse seltskonda. Nii on alati olnud. Mõistagi paikkonniti rakendatud eranditega, kui skeemitamisega on hoitud ära mõne tugeva klubi väljalangemine meistrisarjast. Ajaloo jooksul on paljud maailma suurklubid oma nõrkushetkedel pidanud ajutiselt meistrisarjaga hüvasti jätma. Keskmike puhul on see olnud paratamatus. See on üks jalgpallifänniks olemise valudest, mida aitab üle elada liigasüsteemis valitsev õiglus: ka konkurendid peavad kehvadel perioodidel allapoole langema. Traditsioonilistes jalgpallikultuurides, eelkõige Inglismaal, on paljud kunagised tippklubid aastakümneid püsinud tagaplaanil, aga fännitruudus

Jack Grealish on läbi ja lõhki Aston Villa poiss. Tema klubisse paigale jäämine oleks kogu Inglismaa jalgpalli huvides.

on neile tagatud. Tõsi, nad ei suurenda märkimisväärselt oma välismaist fännibaasi, mis saab toitu eelkõige võitudest Euroopa karikasarjades.

Liiga palju raha poole kaldu

Mängijate truudusega on lood teised pärast niinimetatud Bosmani seaduse kehtestamist 1995. aastal, kui neile rakendus õigus pärast lepingu lõppemist klubist lahkuda, ja tänu tööjõu vabale liikumisele Euroopa Liidu liikmesriikides kadus piirang ka jalgpallis. See tähendas välismaiste jalgpallurite limiidi kadumist klubides. Algas jaht parimatele mängijatele. Oluliseks muutusid agendid, kes korraldasid üleminekuid ja kelle huvides oli mängijate sagedane klubivahetus (ning võimaluse ja vajaduse korral neis olemasolevaga rahulolematuse tekitamine), mille pealt nad teenisid. Parimate koondumine rikkamatesse klubidesse muutis Euroopa suurte riikide meistrisarjad rahakate omavaheliseks tiitlijagamiseks ja käristas tasemevahet teistega suuremaks. Selles veendumiseks pole tarvis muud, kui vaadata suurte liigade tabeliseise kuni läinud sajandi lõpuni, kui muudatused hakkasid vilja kandma. Kui tänapäeval on Inglise Premier League’is saanud mantraks, et 40 punkti kogunu on väljalangemisohust vaba, siis enne Bosmani seadust oli liigatabel nii tihe, et 40 punkti polnud mingi tagatis: näiteks 1983. aastal kogus tollase I divisjoni (meistrisari) viimaseks jäänud meeskond just 40 punkti ja kaks aastat hiljem kukuti liigast välja 49 punktiga. Tõsi, tuleb märkida, et mõlemal aastal oli liigas 22 meeskonda ehk mängiti praegusega võrreldes neli mängu enam. Ühe näitena selle kohta, kui põnevad olid Inglismaa meistrivõistlused II maailmasõja järgsetel aastakümnetel, olgu ära toodud hooaja 1959/1960 tabel (vaata kõrval). Ehkki valisin välja võimalikult ilmeka hooaja, oligi üldpilt selline. Selliseid meistrivõistlusi tahaks näha iga jalgpallisõber! Mitte hooaega nagu tänavu või mullu, kui Manchester City ja Liverpooli tiitlivõit sai selgeks varakult.

Jalgpall vajab suuri lugusid

Inglise I divisjon 1959/1960

Vaevalt oleks tasavägiste ja äraarvamatute tulemustega meistrivõistluste vastu ka ajakirjandus. Rohkem intriigi on meediat alati paelunud. Aga seda pakuvad ka suured klubid ja nende ümber toimuv. Seepärast spekuleerib meedia meelsasti teemadel, millised suured ostud võiksid mõne maailma kümne rikkama hulka kuuluva klubi veelgi tugevamaks teha. Ühest küljest protestitakse Euroopa Superliiga, selle rahaahnuse ja ülejäänud

Kõik võistkonnad pidasid 42 jalgpallimaailmaga vähese solidaarsuse mängu. Meeskonna nime järel vastu ning kurdetakse ebaühtlase kopunktide arv. Võidu eest sai duse liiga üle, aga teisalt soositakse kaks punkti, II divisjoni langes klubi oma järjekindlate spekulatsiookaks viimast. nidega ja üleskutsetega vahetama välja 1. Burnley 55 neid pallureid, kes oma praeguses klu 2. Wolverhampton Wanderers 54 bis tiitleid ei võida. Hea näide on Tot 3. Tottenham Hotspur 53 tenhami fännina üles kasvanud Harry 4. West Bromwich Albion 49 Kane, kelle üleminekut Spursist eel 5. Sheffield Wednesday 6. Bolton Wanderers 7. Manchester United 8. Newcastle United 49 48 45 44 kõige Manchester Unitedisse on järjepannu tuututatud. Üheks põhjuseks on toodud ka asjaolu, et Manchester Uni 9. Preston North End 44 tedil olevat teda ründeliini vaja. 10. Fulham 44 Sama hästi võiks väita, et teda 11. Blackpool 40 on vaja ka teistel ja eriti Tottenha12. Leicester City 13. Arsenal 14. West Ham United 39 39 38 mil endal. Ja tervel liigal oleks vaja, et tippmängijad jaotuksid klubide va15. Everton 37 hel võrdsemalt. Sportlikus mõttes on 16. Manchester City 37 kummaline loogika, et mängija peaks 17. Blackburn Rovers 37 üle minema klubisse, mida ta on Tot18. Chelsea 37 tenhami esindades neljal hooajal edes19. Birmingham City 20. Nottingham Forest 21. Leeds United 36 35 34 tanud ja millele vaid kolmel (tänavu lisandub neljas) korral alla jäänud. Ja 22. Luton Town 30 mida tõeliselt suurt United siis viimastel aastatel võitnud on? Kane’i kõrval on teine hea näide Jack Grealish, kes on poisipõlvest peale olnud veendunud Aston Villa toetaja. Oma esimest mängu Villa Parkis käis ta isaga vaatamas nelja-aastaseÜhest küljest protestitakse na, tal oli seitsmesena hooajapilet ja ta käis regulaarselt vaatamas võõrsil-

Euroopa Superliiga, selle mänge. Grealishi vanavanavanaisa Bilrahaahnuse ja ülejäänud ly Garraty võitis Villaga Inglise karika jalgpallimaailmaga 1905. aastal. Ka Grealishit sobitatakse vähese solidaarsuse meedias täie enesestmõistetavusega suurklubide koosseisu. vastu ning kurdetakse Mõne mängija teeb suureks staebaühtlase koduse liiga tistika – ta on suurepärase meeskonüle, aga teisalt soositakse na koosseisus ja võidab hulga tiitleid. klubi oma järjekindlate Mõne mängija teeb rahva seas tõeliselt suureks tema pühendumus. Terve elu spekulatsioonidega ja AS Romas mänginud maailmameister üleskutsetega vahetama Francesco Totti võitis ainult ühe Itaavälja neid pallureid, kes oma lia meistritiitli. Aga oma lojaalsusega praeguses klubis tiitleid ei tegi ta oma nime tõenäoliselt suuremaks kui kümne scudetto’ga. Ka Kane võida. ja Grealish ning kõik nende taustaga tippmängijad võiks proovida saata midagi tõeliselt ajaloolist korda oma lapsepõlveklubidega, mitte superklubides rutiinselt tiitleid jahtides. See oleks ka Inglise liiga ja terve jalgpalli huvides. Jalgpall vajab suuri hingematvaid lugusid, mis pajatavad unistustest, eesmärgi poole pürgimisest ja mis ei pea tingimata lõppema tiitlivõiduga.