Järjejutt

„Ei, ta treenis ennast nii heaks, et teistele jäi mulje, et ta on ebard. Paljud usuvad siiaJalka avaldab alates maikuu numbrist järjejutuna Tartu maani, et ta pole oma oskusi trenniga linnakirjaniku Juhan Voolaidi saavutanud, vaid et tal on midagi viga. jalgpalliteemalise novelli „KaoAga ainus viga, mis tal on, on andekus. Ta on peajagu andekam kui teised mäntada tuleb osata!“. Uus osa juba järgmises numbris! gijad. Ja õudselt ennast täis muidugi ka. Hiljuti ühes intervjuus ütles ta, et on ideaalne inimene.“ „Kui keegi ennast ideaalseks pidama hakkab, siis on temaga ikka midagi tõsist lahti,“ ütles Hille. „Igaühel on omad vead.“ „Muidugi on,“ nõustus Liis. „Aga spordis on enesekindlust vaja. Ebardinho on mega-enesekindel, sellepärast ta sellist juttu ajabki.“ „No igal juhul on väga kihvt, et Eesti võistkond finaalis on. Mis siis, et õnnega pooleks. Elus peabki vahel õnne olema, see on normaalne.“ „Sa oled ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes Pärmimäe finaalis olekut kihvtiks peab.“ „Kuidas nii?“ „Kõik vihkavad Pärmimäed. Isa ütleb, et ärimees Janikovski vägistas võistkonna raha abil tühja koha peale kokku. Neil pole fännibaasi, võistkonnas on üheksakümmend protsenti võõrleegionäre ja nad mängivad nii koledat jalgpalli, et vastasvõistkonnad ei julge paremaid mehi üldse väljakule pannagi.“ „Miks nad ei julge?“ „Kardavad, et lõhutakse ära.“ „Tead,“ ütles Hille järsku ja vaatas Liisile otsa. „Lähme seda mängu vaatama!“ „Sa tahaksid päriselt ka minna või?“ küsis Liis üllatunult. Rohelised küüned haarasid veeklaasist. „Jah,“ vastas Hille kindlalt. Ta võttis oma veeklaasi ja jõi selle tühjaks. „Lähme!“ „Ma mõtlesin, et sind sport ei huvita.“ „Ei huvitagi, aga kogu see sagimine ja melu aitab mul mõtteid homselt esitluselt eemal hoida. Vaata mu käsi!“ Naine ajas sõrmed sirgu. „Näed! Ei värise.“ Hille naeris. „Mis kell mäng algab?“ „Seitse.“

Nad maksid arve, tõusid ja lükkasid toolid laua alla. Hille võttis sülearvutikoti, Liis viskas pika kotirihma üle õla. „Räägitakse, et Janikovski teenis oma esimese miljoni metsikutel üheksakümnendatel üle laipade,“ rääkis Liis, kui nad kohviku juurest eemale jalutasid. „See on ka üks põhjus, miks Pärmimäel poolehoidjaid ei ole.“ „Kuhupoole metroopeatus jääb?“ küsis Hille. Liis näitas vasakule. „Minu arust sinna.“ „Mis mõttes üle laipade?“ uuris Hille ja peatus ühe nahaäri akna ees. Naine silmitses punaseid rahataskuid. „Isa rääkis, et Janikovski kuulus üheksakümnendatel maffiasse, aga praegu enam midagi tõestada ei saa,“ seletas Liis. „Ta on korduvalt kohtu all olnud, aga alati puhtalt pääsenud. Ja tal on kaela peal mingi tätoveering, ükskord oli ajalehes sellest pilt. Täiesti õudne. Venekeelsed tähed, mis näitavad tema kohta mingis vangla või maffia hierarhias.“ „Täiesti kohutav,“ ütles Hille pilku rahakottidelt ära pöörates. Nad läksid edasi. „Jube, et kurjategijad võivad meie keskel vabalt tegutseda.“ Jõudes vanalinnast välja, sattusid naised laiale tiheda liiklusega tänavale, kus sõitsid trammid ja kõlas tuututamist; tänavaäärsete kaasaegsete majade fassaadid koosnesid suuremas osas klaasist. Siin oli palju kaubakeskusi, hotelle ja kontoreid. Metroo sinine M paistis eemalt ning naised suundusid sinnapoole. „Imelik, et ma enne neid jalgpallisärkides inimesi tähele ei pannud,“ lausus Hille, tõmbudes vastutulijate teelt majaseina äärde. „Kõik kohad on neid täis.“ „Enne sa ei osanud vaadata,“ ütles Liis, kui nad edasi läksid. „Golano on

Sa oled ilmselt üks jalgpallilinn. Mängu ajal jäävad tänavad tühjaks ja liiklus peaaegu seiskub. väheseid inimesi maailmas, Trammid ja metroorongid sõidavad kes Pärmimäe finaalis ilma inimesteta. Ma nägin sellist asja olekut kihvtiks peab. ükskord Barcas.“ „Barcas?“ „Barcelonas.“ „Ah Barcelonas!“ hüüatas Hille edasi trügides. „Räägi veel sellest ärimehest!“ palus ta. „Isa ütles, et praegu võib Janikovski ju enam-vähem aus ärimees olla,“ seletas Liis valjul häälel, püüdes teisest mitte maha jääda, „aga inimesed on pika mäluga. Nõukaajal oli Pärmimäe monofunktsionaalne asula, seal oli üksainus suur metsaettevõte, mis tootis palki. Kui riigikord vahetus, võttis Janikovski ettevõtte juhtimise üle. Isa rääkis, et seal tapeti keegi ära ja valati betooni – igal juhul ettevõtte nõukaaegne juht ja veel mõni asjamees jäid kadunuks.“ „Täiesti uskumatu,“ ütles Hille, kui nad metroopeatusse viivast trepist maa alla läksid. Neile tuli vastu palju rahvast, ilmselt oli rong just tulnud. „Päriselt ka või?“ „Jah,“ ütles Liis. Naised läksid seina ääres magavast kerjusest kaarega mööda, valideerisid sõidukaardid, läbisid turvaväravad ja astusid eskalaatorile. „Aga Janikovskit selle asjaga otseselt siduda ei saavat, kuigi mingeid kaudseid tõendeid nagu on. Vahepeal taheti uue tehasehoone vundamenti lahti raiuda, aga siis oleks pidanud pool maja maha lammutama ja kohus keelas selle ära. Üheksakümnendatel tegi Janikovski metalliäri ka ja müüs bensiini, aga põhiliseks jäi ikka puit. Nad

võtavad väga palju metsa maha ja see ei meeldi kellelegi. Müüvad toormena välismaale, mingit töötlemist ei ole, praegu tahab Janikovski metsa asemele tuuleparki teha. Tal on nii kalk pilk, alati mingi vastik nahkjope seljas. Ise on muidugi täielik jalkahull. Eelmisel aastal sai Pärmimäe staadion valmis – ainuke staadion maailmas, kus istekohti on rohkem kui seda ümbritsevas asulas elanikke. Janikovski ostis võistkonna kokku ja nad tulid eestikatel kuuendaks. Võistkonnas on kõik võõrmängijad, pingil istub vist paar Eesti poissi ka, aga keegi ei tea nende nimesidki. Ja nad mängivad jõhkralt. Isa ütleb, et nende mäng meenutab rohkem Ameerika kui Euroopa jalgpalli. Tihe umbkaitse, kogu aeg vea piiril, pidev rüselemine ja tihti kakeldakse.“

Maa all ooteplatvormil oli palju inimesi, igal pool jäid silma kollased ja mustad riided. Inimesed kandsid Golano jalgpallisärke, millest enamiku seljal oli number kümme ja nimi EBARDINHO. Eemal lauldi: „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ Kusagil plaksutati käsi ja vilistati, rööbastelt levis õlilõhna. Eestlased jäid seisma üsna perrooni äärde kollase joone lähedale, millest üle minna ei tohtinud. „Mis kell on?“ küsis Hille. „Natuke kuus läbi,“ vastas Liis ja tõmbus eemale, kui temast mööda trügiti. „Ma arvan, et me ei hakka hotellist läbi minema,“ ütles Hille. „On see sinu jaoks ok? Muidu jääme hiljaks.“ „Jajaa, muidugi. Õhtud on siin nii soojad, et saab ilma jakita hakkama. Pealegi on staadionil saja tuhande inimese seas alati paar kraadi soojem kui väljas.“ „On see tõesti nii?“ „Jah, ma olen päris mitu korda suurtel staadionitel mänge vaatamas käinud. Barcelonas ja Münchenis, Inglismaal ka.“

Hille kõrval seisva musta naise süles olev imik vaatas naisele otsa. Hille naeratas lapsele tahtmatult, laps hakkas nutma ja Hille pööras pilgu kiiresti ära. Rong tuli ja naised läksid peale. Vagunis oli rahvast veel tihedamalt kui ooteplatvormil, musti ja kollaseid särke samuti. „Imelik, et nad suvel salle kannavad,“ ütles Hille sülearvutikotti tugevasti vastu kõhtu surudes ja teise käega torust kinni hoides. Toru oli soe ja rasvane ning naine mõtles, et peab pärast tingimata käsi desinfitseerima.

Liis naeris. Tundus, et talle meeldis see, mis ümberringi toimus. „Jaa,“ ütles ta. „Jalgpallifännid kannavad alati salle.“

Nad sõitsid kaheksa peatust, istusid ümber, sõitsid veel kuus ning lasksid siis massil ennast maapinnale kanda. Tänavale jõudes nägid nad kohe staadionit, mõistusvastaselt suurt tumekollast objekti, mis kõrgus eemal keset ulatuslikke parklalagendikke. Gigantse ehitise taustal olevad paarikümnekorruselised kortermajad tundusid madalad; majade taga linn lõppes ja algasid mäed, mille metsaste nõlvade kohal troonisid hallid nurgelised kaljud. Voolujooneline staadion meenutas hiiglaslikku pudrukaussi, mille mõni sõbralik hiiglane oli mägede vahele maha unustanud. Erksavärviline, sile ja kena ehitis oleks võinud olla ka ovaalne komm, mille laps just purgist välja raputas, või Noa laev, seekord lodjakujuline, veidi maasse vajunud, veidi küljele kaldunud. Kaasaegse arhitektuuri ime näiliselt pehmet keha toetas alt rida beežikaid koonusekujulisi sambaid, seda kaunistas ruudukujuline muster ning selle ülemises servas jooksis kalligraafilises kirjas arusaamatu tekst. „Appi, kui võimas ehitis,“ ahhetas Hille seisma jäädes. Naine pani käe suu ette, kuid võttis kohe ära, sest talle meenus, et oli sama käega rongis rasvast toru katsunud. „Kui mu lapsed väiksed olid, lugesin neile „Kääbikut“,“ ütles Hille. „Mul on praegu täpselt selline tunne nagu Kääbikul, kui ta esimest korda Üksildast mäge nägi. Sa oled „Kääbikut“ lugenud?“ „Ma olen filmi näinud,“ vastas Liis. „Suured staadionid on hästi muljetavaldavad asjad jah. Ufode lauluväljakud.“ „Mis asjad?“ „Kui isa õlut joob, ütleb ta ikka, et suured jalgpallistaadionid on ufode lauluväljakud. Wembley, Camp Nou, San Siro ja nii edasi. Seesama Herilasepesa siin ka. Isa ütleb, et inimene on liiga väike, et staadioni ehitamisega hakkama saada. Tema teooria kohaselt ehitavad staadioneid ufod ja seni, kuni nad ise neid sihtotstarbeliselt ei kasuta, mängivad inimesed seal jalgpalli.“ „Su isa on ikka eriline frukt,“ naeris Hille ja raputas pead, nii et lokid silmade ette vajusid. Naine lükkas juuksed tagasi, silmitsedes endiselt staadionit. „Ja mis see ufode sihtotstarve siis on?“ „Isa ütleb, et ühel heal päeval tulevad nad meile oma kultuuri tutvustama ja siis lähevad staadionid laululavadena käiku,“ vastas Liis. Naised naersid, möödujad vaatasid neid, naersid ka ja tõstsid pöidlaid. „Kas sa ütlesid selle staadioni kohta Herilasepesa?“ küsis Hille, kui nad staadioni poole minema hakkasid. „Jah, Golano staadioni nimi on tõlkes Herilasepesa. See on vastaste hirmutamiseks pandud. Iga võõras, kes pesasse siseneda julgeb, saab nõelata.“

Kohalike peomeeleolu oli täies hoos, kuigi mängu alguseni oli veel üle poole tunni aega. Massid kulgesid üksmeelselt staadioni poole,

Voolujooneline staadion meenutas hiiglaslikku pudrukaussi, mille mõni sõbralik hiiglane oli mägede vahele maha unustanud.

siin ja seal puhuti pasunaid ja löödi trummi, ikka ja jälle kõlas laul: „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamppamp!“ Staadioni kõrval müüdi hot dog’e ning naised tundsid sooja saia ja viinerilõhna. Sealsamas lõid tantsu Golano võistkonna värvides akrobaadid, inimesed kogunesid nende ümber ja plaksutasid käsi. Valgeks värvitud nägudega akrobaadid käisid kolmemeetristel karkudel, nad jäid seisma ja hüüdsid kooris: „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamppamp!“ Rahvas hõikus kaasa. Kui eestlased staadioniväravate juurde jõudsid, Liis peatus ja lõi käe otsaette. „Oh jumal küll,“ hüüdis ta. „Piletid! Me oleme ikka päris naiivsed. Kindlasti on piletid juba ammu välja müüdud, vaata, kui palju siin inimesi on.“ „Näe, kassad on seal,“ ütles Hille. „Üks luuk on lahti, ma lähen küsin järele.“

Klaasi taga istus kollases triiksärgis ametnik, Hille kummardas luugi ette ja vestles mehega. „Mingi segadus,“ ütles ta Liisile. „See mees ütleb, et kõik meie kohad on tühjad. Ma ei saa sellest aru. Mis meie kohad? Kelle meie?“

Liis kummardus luugi kohale ja vestles omakorda ametnikuga. „Aa!“ hüüdis ta ja noogutas mitu korda. „Mees räägib, et kogu külalisvõistkonna fännisektor on tühi,“ ütles ta Hillele. „Ja meie olemegi tema arust külalisvõistkonna ehk Pärmimäe fännid. Muidu on kogu staadion välja müüdud.“ „Yes, yes,“ kinnitas mees kassas ja naeratas, nii et naised nägid tema suus läikivat kuldhammast. „Parmimae zero people,“ ütles mees vigases inglise keeles ja näitas näppudega nulli: „Golano one hundred thousand people!“

Naised ostsid piletid ja sisenesid suurtest valgetest metallväravatest staadioni territooriumile. Staadionihoones oli turvakontroll, Hille sülearvutikott pandi lindile ja see sõitis läbi musta kasti. „See on arvuti,“ ütles Hille kasti kõrval seisvale turvamehele. „Ega röntgen sellele midagi ei tee?“ „Kõik on korras, proua,“ vastas turvamees. Ta ulatas Hillele koti ning naised nägid tema kollase särgi kaenlaaluses higilaiku. „Võite edasi minna!“

Tribüünialused koridorid olid laiad ja hästi valgustatud, seinad olid kujundatud võistkonnavärvides. Rahva seas liikus mitu herilast, Golano jalgpallimaskotti, kes müüsid popkorni, lõid lastega patsu ja sumisesid sõbralikult. Seintel oli hulk elusuuruses pilte naeratavatest, palli jalal kõksivatest või seda kaenlas hoidvatest sportlastest. Keset koridori oleval postamendireal olid üksnes Ebardinho pildid. Hille jäi ühe postamendi ette seisma ja vaatles kuulsat jalgpallurit tähelepanelikult. Ebardinho oli tõmmu, umbes kolmekümneaastane noormees, tugeva lõua, lakitud juuste ja kindla silmavaatega. Ühe Ebardinho pildi ees põlvitas halli peaga mees, kummardas ja suudles maad. Inimesed tegid fanaatikust pilti, kuid keegi ei naernud. Fännihordid ujusid tasa oma kohtade poole, eestlased nägid eemalt H-sektori silti ja liikusid sinna. Nende ees peatus herilasemaskott, naised ostsid viieeurosed popkornituutud, herilane sumises tänulikult ja väristas tundlaid. Seejärel sisenesid Hille ja Liis staadionikatlasse.

Saja tuhande istekohaga staadioni sisemus oli muljetavaldav. Kõrged tribüünid laskusid järsult nelinurkse staadionimuru poole, inimseintega orgu liigendasid horisontaalis tribüünitasapinnad, vertikaalis jagasid staadioni mitmekümneks sektoriks betoonist liitekohad. Kollased ja mustad toolid olid sektoriti vaheldumisi. Tribüüni ülemise osa kohal olev katus jättis jalgpallimuru kohale ovaalse avause, kust paistis sinine taevas. Staadioni otstes paiknesid hiiglaslikud ekraanid, millel jooksid tootereklaamid. Tribüünidel oli mürarikas, inimesed vestlesid valjul häälel, hõikusid ja naersid, paljud jõid plasttopsidest õlut. Üle kõige kostis valjuhäälditest tulev klassikaline muusika, mida rikastas kaasaegne bassirütm, kusagilt imbus naisteni kerget sigarisuitsulõhna. Tribüünid olid inimestega pooles ulatuses täitunud, välja arvatud tühi külalissektor, mis lõikus üksiku kollase viiluna rahva sekka.

„Appikene,“ sosistas Hille. Ta kobas kätega lähima tooli seljatoe järele, leidis selle ning istus. „See ei ole võimalik! Ma poleks iial uskunud, et staadion selline asi on. Huvitav, kas inimesed kõige selle musta ja kollase käes hulluks ei lähe? Van Gogh lõikas endal lõpuks kõrva maha.“ Liis naeris, talle meeldis siin. Hille keeras järsult pead, et kõike näha, lokid kübara all aina hüppasid. „See on tõesti ebareaalne!“ hüüdis naine ja lõi käsi kokku. „Ma hakkan arvama, et su isal võib õigus olla. On raske uskuda, et see paik on inimtekkeline. See kallak on siin nii järsk. Kas me alla kukkuda ei või?“

Viimase küsimuse esitas Hille juba siis, kui naised trepist üles oma kohtade poole ronisid. Nad istusid päikesekollastele plasttoolidele ja Hille pani sülearvutikoti kõrvalistmele. Kallak näis naist tõepoolest hirmutavat. Ta hoidis kramplikult oma toolist kinni, pani põlved kokku ja ajas sääred laiali, püüdes nii end alla kukkumise vastu kindlustada. Ta vaatas külalissektorit kahelt poolt piiravaid traataedu. „Miks me kinnises puuris istume?“ küsis ta. „Tahaks ikka koos teiste inimestega olla.“

Ma poleks iial uskunud, et staadion selline asi on. Huvitav, kas inimesed kõige selle musta ja kollase käes hulluks ei lähe? Van Gogh lõikas endal lõpuks kõrva maha.

järgneb