Raul Ojassaar

Poliitikast ja sotsiaalsetest liikumistest jalgpallis

Kui FCI Levadia kamerunlasest mängumees Gando Biala juuni lõpus Narva Transi vastu värava lõi, laskus ta mõneks sekundiks ühele põlvele ja tõstis üles parema käe rusika. Kõigi eelduste kohaselt soovis Gando selle žestiga näidata solidaarsust Black Lives Matteri liikumisele – sarnast põlvitamist olime näinud varemgi ja seda üle kogu maailma.

Kuigi suurtes liigades organiseeriti selliseid žeste ka ametlikult, siis Eestis tekitas Gando lüke imestust ja küsimusi. Kas nii ikka tohib? Kas distsiplinaarkomisjon karistab mängijat, sest ta tegi väljakul otsapidi poliitilise varjundiga liigutuse? Anonüümsed kommentaatorid viisid absurditaseme muidugi veel mitu pügalat ülespoole.

Mõni soovitas Levadia palluril kodumaale tagasi pöörduda, kui talle asjad Eestis ei meeldi; mõni teine väitis, et Eestis rassismiga probleeme ei ole (!) ning seetõttu oli Gando žest inetu ja kohatu. See selleks. Hea oli näha, et jalgpalliliit ei hakanud pilli lõhki ajama, ülejäänud maailma suhtes vastuvoolu ujuma ja Gandot ei karistatud. Ometi annab see põhjust arutleda selle üle, mida tohivad jalgpallurid platsil ette võtta ning miks on poliitiliste žestide tegemine vutiväljakul üleüldse tabuks kujunenud.

***

Üks suuremaid probleeme kogu temaatika juures seisneb lihtsas küsimuses: mida peetakse silmas „poliitilise või muul viisil sobimatu sõnumi“ all, mis on kirjas näiteks EJLi distsiplinaarmääruses? Ehk siis: kust jookseb piir sobiva ja sobimatu sõnumi vahel? Laiast maailmast näiteid noppides on seda defineerida äärmiselt keeruline ning ilmselt on just

Tekst: Raul Ojassaar seetõttu ka võistluste juhendi punkt sihilikult ümmarguseks jäetud. Kõik saavad aru, et selle alla käib näiteks natsisaluut, aga ka žestid, mis on eelkõige jalgpallivälistel põhjustel provokatiivsed. Oluline on ka kontekst: meenutame näiteks 2018. aasta MM-finaalturniiri, kui Šveitsi koondislased Xherdan Shaqiri ja Granit Xhaka – mõlemad etnilised Kosovo albaanlased – tähistasid Serbia vastu löödud väravaid, näidates kätega Albaania sümbolit, mis ajas serblased tagajalgadele. FIFA otsustas meestele rahatrahvi määrata. Sama žesti on väravaid ja võite tähistades kasutanud teisedki mängijad (näiteks Albaania koondislased), kuid kui vastaseks ei ole Serbia, ei ole sel sümbolil sedavõrd poliitiliselt laetud tähendust ja sellega karistust ei kaasne. Suurbritannias on igal sügisel kuum teema mooniõite kandmine. 11. novembril tähistatakse seal I maailmasõja lõppemist ning selle kuupäeva eel ja järel kannavad paljud inimesed igal võimalikul juhul oma riietusel mooniõie sümbolit, et mälestada sõjas hukkunuid. Neli aastat tagasi pidasid täpselt sel kuupäeval omavahel MM-valikmängu Inglismaa ja Šotimaa, kelle mängijad kandsid käe peal mooniõiega leinalinti. Pealtnäha suhteliselt neutraalne žest, aga FIFA karistas mõlemat alaliitu, sest mängijatel on keelatud särgil kanda poliitilist, usulist või kommertslikku sõnumit. Iirimaa koondislane James McClean saab aga igal aastal tohutult kriitikat ja isegi tapmisähvardusi, sest ei kanna oma särgil põhimõtte pärast mooniõit. McClean viitab sellele, et sümboliga mälestatakse ka neid hukkunud sõdureid, kes osalesid Briti armee poolel Põhja-Iirimaa konfliktis – teadupoolest tapsid Briti sõdurid mitmel puhul ka Põhja-Iiri tsiviilelanikke. Seega võivad

Spordiorganisatsioonidel tuleks vältida oluteha sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlejatele konkreetne ja reljeefne toetusavaldus, mis oleks suurem kui juba tapeediks muutunud „Say no to racism“. Nagu oleme näinud McCleani puhul, leidub aga mängijaid, kes ei pruugi mõne liikumise puhul kõikide aspektidega nõus olla.

***

Kas sport ja sportlased peaksid aga üldse olema apoliitilised, nagu paljud väidavad? Poliitikud ja isegi riigijuhid on ajaloo jooksul pidevalt kasutanud sporti ära selleks, et ennast paremast küljest näidata. Võtame näiteks kasvõi 1936. aasta Berliini olümpia, mis oli natsipropagandat täis. Või siis natuke lihtsama näite: mõne medalivõidu või hea tulemuse taustal on ikka poliitikud ühed esimesed, kes sportlasele lennujaama vastu lähevad ja temaga koos pildile ronivad. Sportlane ei ole enam ammu keegi, kes ei suuda laiemat pilti mõista või kes oli trennis, kui mõistust jagati. Näeme tänapäeval varasemast enam kasvõi Premier League’is algasid mängud sotsiaalse ebavõrdsuse vastase võimsa sõnuseda, et omal alal tippu jõudmine nõuab üha rohmiga – mõneks hetkeks põlvitasid korraga kõik mängijad, kohtunikud ja treenerid. kem mõtestatud tööd, mitte lihtsalt hommikust Foto: Julian Finney, PA Wire / PA Images / Scanpix õhtuni kangiga kükkide tegemist. Ei saa, ei tohika pealtnäha süütud avaldused olla kellelegi väga jääma, treeningute-võistlustega piirduma ja muus tundlik ja õrn teema. *** osas suu lukus hoidma. Seda enam, et poliitika ise trügib sporti alalõpmata sisse. McCleani näitel saab välja tuua veel ühe valupunkti: Pärast seda, kui Donald Trump 2018. aastal USA ilmselt on võimatu teada saada, kui paljudele sportpresidendiks valiti, kritiseeris mitu tippsportlast lastele surutakse sääraseid avaldusi peale. Võib eesotsas korvpallur LeBron Jamesiga avaarvata, et McClean pole ainus jalgpallur likult Trumpi väljaütlemisi ja seisukohti. Inglismaal, kes ei soovi tegelikult mooniKonservatiivne meedia mõistis sportlaste õit kanda – teised ei pruugi aga olla piisakäitumise hukka, kuid atleedid ei jäänud valt julged, et oma seisukoht välja öelda. vastust võlgu: eriti suure kriitikalaviini alla Miks peakski keegi riskima tapmisähvarMiks peakski keegi riskima jäi hoopis Foxi telenägu Laura Ingraham, duste, põlastavate pilkude ja pideva väljavilistamisega? Tunduvalt turvalisem on ju igal aastal oma põhimõtete ees silm kinni tapmisähvarduste, põlastavate pilkude ja pideva kes üritas Jamesi naeruvääristada ja ütles, et too paneks poliitika arvustamise asemel oma suu kinni ja tegeleks palli põrgatamipigistada, mooniõit kanda ja massi suväljavilistamisega? Tunduvalt sega („shut up and dribble“). landuda, selle asemel et iseennast ja oma turvalisem on ju igal aastal James ja teised sotsiaalselt aktiivsed perekonda ohtu seada. Sarnane olukord tekkis pärast koroonapausi ilmselt ka Premier League’is, kus oma põhimõtete ees silm kinni pigistada, mooniõit sportlased on pööranud Ingrahami kommentaarid aga enda kasuks. Miks peaksidki nad olema vait, kui saavad ära kasuesimeses pausijärgses voorus kandsid kanda ja massi sulanduda, tada platvormi, mis on neile sportliku edu kõik mängijad selja peal oma nime aseselle asemel et iseennast ja abil tekkinud? Seda enam, et viimasel ajal mel loosungit „Black lives matter“ ja iga mängu alguses laskusid kõik mängijad oma perekonda ohtu seada. oleme näinud, kuidas sportlased on sotsiaalsel või poliitilisel rindel korda saatnud ja kohtunikud mõneks sekundiks ühele vägevaid asju: seesama LeBron James avas põlvele, et avaldada liikumisele toetust. Oleks narr 2018. aastal kodukandis vähekindlustatud lastele arvata, et absoluutselt kõik mängijad selle žestimõeldud põhikooli, Manchester Unitedi ründaja ga sada protsenti nõus olid, kuid teisiti käitumine Marcus Rashford aga survestas Ühendkuningriigi oleks kaasa toonud veel suurema pahameeletormi, valitsust pakkuma koolilastele koroonapandeemiast kus enda selgitamine avalikkusele (ja kaasmängijatulenenud finantskriisi tingimustes tasuta söögikortele!) osutunuks ääretult vaevaliseks. di ka suvel. gi eeldada, et atleet peaks ainuüksi spordi juurde kordi, kus atleete sunnitakse kas otseselt või *** kaudselt selliseid sõnumeid või sümboleid kandTeise nurga alt võib edukalt argumenteerida, et ma ning seega valima oma turvalisuse ja põhisport peaks jääma ja võiks jääda apoliitiliseks – mõtete vahel. Jah – sel juhul taheti spordiliigana iseäranis jalgpall, mis on alati olnud erineva sot

inimesed on sarnaselt käitunud ehk pere või su

korvpalliliiga NBA, kui sealse klubi Houston Rocketsi peamänedžer Daryl Morey otsustas Twitteris toetada Hongkongi protestijaid, kes avaldasid meelt Hiina keskvõimu vastu. Kuigi säuts kustutati kiirelt, oli jäädav kahju juba tehtud: Hiina reageeris avaldusele valitsuse tasandil ja ähvardas NBAga katkestada kõik suhted, mis oleks korvpalliliigale maksma läinud miljardeid dollareid. NBA sattus seepeale väga keerulisse olukorda, kus oli valida halva ja veel halvema vahel. Ühest küljest sooviti demokraatlikke väärtusi kandva organisatsioonina toetada Morey õigust sõnavabadusele ja Hongkongi inimeste demokraatiaihalusi, teisalt oleks selle avalik tunnistamine tähendanud Hiina miljarditest ilma jäämist. Alguses üritatigi kahe poole vahel laveerida ja neutraalseks jääda, kuid satuti veel kehvemasse seisu: hiinlased ei soostunud siaalse, usulise ja rahvusliku taustaga inimeste Ajal, mil kõik sealsetest suurtest profiliigadest kõige progressiivühendaja. Kui poliitika tuua kontrastsemalt ka teised seda sema ja ühiskonnateadlikumana tuntud NBA hüljajalgpalliväljakule, võib see kaasa tuua tarbetu lõtegid, jäi James nud suure raha nimel oma põhiväärtused. henemise või võõrdumise jalgpallifännide seas. Lihtne näide: kui populaarse vutiklubi mängiMcClean (vasakult teine) oma põhimõtetele Lõpuks otsustas NBA kindlamalt väärtustele truuks jääda ning nende õnneks on ka suhted jad teevad üheskoos mõnel teraval teemal konktruuks ja mooniHiinaga ajapikku paranenud – rahaline kaotus on reetse poliitilise avalduse, võib juhtuda, et see õie sümbolit aga endiselt kolossaalne ja kajastub väga otseselt põhjustab paksu verd ja vastandumist klubi nensärgil ei kandnud. ka näiteks mängijate palkades. See tüli näitas häsde fännide seas, kel on samal teemal hoopis risti Foto: Jason Cairnduff, Reuters/Scanpix ti ära, kui õhukesel jääl võib ka nii suures mängus vastupidine hoiak. Teravatest teemadest hoiduteinekord tants käia: piisab ühest-kahest lausest ja mine võib sel juhul aidata konflikte vältida. Paljud Pandora laegas ongi avatud. endiselt leebuma, USAs jäi aga mulje, nagu oleks gulastega kokku saades, kui on juba ette teada, et *** kui mõni kindel teema juturingis üles võtta, lõpeb Võib väita, et üleüldine poliitiliste avalduste asi vaidluste ja tülidega. keeld jalgpalliväljakul on õigustatud, sest lahen*** dab probleemi lihtsakoeliselt: kõik on keelatud. Tegelikkuses on asi aga märksa keerulisem, sest Kõige selle juures tuleks vahet teha poliitilistel totaalset keeldu on rakendada sisuliselt võimatu. sõnumitel ja sotsiaalsetel kampaaniatel, Piir lubatu ja lubamatu vahel joonistakuid aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus takse lihtsalt natuke teise kohta. Jõuanende kahe eristamine võib olla raskenme tagasi algse küsimuse juurde: mida datud. Rassismi, šovinismi ja muu diskrisaame üldse lugeda poliitiliseks avaldumineerimise vastu võitlemise on jalgpall teatud mõttes võtnud ju südameasjaks – spordiala tunnetab tervikuna oma sotEi saa, ei tohigi eeldada, et atleet peaks ainuüksi seks? Väljakule astudes risti ette löömine või väravat tähistades abielusõrmuse suudlemine näivad meile praegusel siaalset vastutust ja haarab initsiatiivi. spordi juurde jääma, hetkel ju näiteks täiesti süütuna, nagu Üha enam on ka näha olnud, et nendes treeningute-võistlustega oleks seda mõned aastad tagasi olnud küsimustes julgevad klubid vastanduda ka omaenda fännidele. Kui Inglismaa esiliigaklubi West Bromwich Albion avalpiirduma ja muus osas suu lukus hoidma. Seda enam, ka kuulus „hea tuju märk“, millest on tänaseks saanud teatud kontekstis vägagi rassistlik sümbol. das sotsiaalmeedias toetust mõni aeg taet poliitika ise trügib sporti Kuna sääraste žestide ja isegi sõnagasi levinud rassismivastasele initsiatiialalõpmata sisse. de tähendus pidevalt muutub, tulebki vile, vastas neile Twitteris üks kasutaja, välja, et üht ja kindlat joont õige ja vale kes nimetas klubi käitumist haledaks ja palus oma vahele on tõmmata väga raske, kui mitte võimatu. hooajapileti tühistada. West Bromi vastus? „Me ei Teatud hetkel võib see tõsiasi ajada otsustajad – tunne sinust puudust.“ olgu nendeks siis vutiliit, klubid või keegi kolmas *** – kahvlisse, nii et neutraalseks jääda ei ole oma väärtusi järgides võimalik. Kõike kokku võttes Tõelises tippspordis saab selliseid vaidlusi ja tülisaamegi ummiku, milles on laveerida äärmiselt sid mõõta rahas – ning mitte tuhandetes või kümkeeruline – nii mängijatel kui klubidel, aga eriti netes tuhandetes, vaid miljonites ja miljardites. jalgpalliliitudel, kes peavad otsustama, kuhu tõmOmal nahal sai seda alles eelmisel sügisel tunda mata lubatu ja lubamatu piir.