MÕTISKLUSI
Poliitikast ja sotsiaalsetest liikumistest jalgpallis Kui FCI Levadia kamerunlasest mängumees Gando Biala juuni lõpus Narva Transi vastu värava lõi, laskus ta mõneks sekundiks ühele põlvele ja tõstis üles parema käe rusika. Kõigi eelduste kohaselt soovis Gando selle žestiga näidata solidaarsust Black Lives Matteri liikumisele – sarnast põlvitamist olime näinud varemgi ja seda üle kogu maailma.
K
uigi suurtes liigades organiseeriti selliseid žeste ka ametlikult, siis Eestis tekitas Gando lüke imestust ja küsimusi. Kas nii ikka tohib? Kas distsiplinaarkomisjon karistab mängijat, sest ta tegi väljakul otsapidi poliitilise varjundiga liigutuse? Anonüümsed kommentaatorid viisid absurditaseme muidugi veel mitu pügalat ülespoole. Mõni soovitas Levadia palluril kodumaale tagasi pöörduda, kui talle asjad Eestis ei meeldi; mõni teine väitis, et Eestis rassismiga probleeme ei ole (!) ning seetõttu oli Gando žest inetu ja kohatu. See selleks. Hea oli näha, et jalgpalliliit ei hakanud pilli lõhki ajama, ülejäänud maailma suhtes vastuvoolu ujuma ja Gandot ei karistatud. Ometi annab see põhjust arutleda selle üle, mida tohivad jalgpallurid platsil ette võtta ning miks on poliitiliste žestide tegemine vutiväljakul üleüldse tabuks kujunenud.
***
Üks suuremaid probleeme kogu temaatika juures seisneb lihtsas küsimuses: mida peetakse silmas „poliitilise või muul viisil sobimatu sõnumi“ all, mis on kirjas näiteks EJLi distsiplinaarmääruses? Ehk siis: kust jookseb piir sobiva ja sobimatu sõnumi vahel? Laiast maailmast näiteid noppides on seda defineerida äärmiselt keeruline ning ilmselt on just
12
JALKA AUGUST 2020
Tekst: Raul Ojassaar
seetõttu ka võistluste juhendi punkt sihilikult ümmarguseks jäetud. Kõik saavad aru, et selle alla käib näiteks natsisaluut, aga ka žestid, mis on eelkõige jalgpallivälistel põhjustel provokatiivsed. Oluline on ka kontekst: meenutame näiteks 2018. aasta MM-finaalturniiri, kui Šveitsi koondislased Xherdan Shaqiri ja Granit Xhaka – mõlemad etnilised Kosovo albaanlased – tähistasid Serbia vastu löödud väravaid, näidates kätega Albaania sümbolit, mis ajas serblased tagajalgadele. FIFA otsustas meestele rahatrahvi määrata. Sama žesti on väravaid ja võite tähistades kasutanud teisedki mängijad (näiteks Albaania koondislased), kuid kui vastaseks ei ole Serbia, ei ole sel sümbolil sedavõrd poliitiliselt laetud tähendust ja sellega karistust ei kaasne. Suurbritannias on igal sügisel kuum teema mooniõite kandmine. 11. novembril tähistatakse seal I maailmasõja lõppemist ning selle kuupäeva eel ja järel kannavad paljud inimesed igal võimalikul juhul oma riietusel mooniõie sümbolit, et mälestada sõjas hukkunuid. Neli aastat tagasi pidasid täpselt sel kuupäeval omavahel MM-valikmängu Inglismaa ja Šotimaa, kelle mängijad kandsid käe peal mooniõiega leinalinti. Pealtnäha suhteliselt neutraalne žest, aga FIFA karistas mõlemat alaliitu, sest mängijatel on keelatud särgil kanda poliitilist, usulist või kommertslikku sõnumit. Iirimaa koondislane James McClean saab aga igal aastal tohutult kriitikat ja isegi tapmisähvardusi, sest ei kanna oma särgil põhimõtte pärast mooniõit. McClean viitab sellele, et sümboliga mälestatakse ka neid hukkunud sõdureid, kes osalesid Briti armee poolel Põhja-Iirimaa konfliktis – teadupoolest tapsid Briti sõdurid mitmel puhul ka Põhja-Iiri tsiviilelanikke. Seega võivad
