Jalka (august 2023)

Uno Tutki meenutused

Kui kaugelt sündis Ernest Agyiri imevärav?

Postritel:

Mihkel Ainsalu, Kylian Mbappé, Henri Anier

Nigeeria kiri aastast 1992

Mida kujutavad endast klubide suvelaagrid?

POISTEVUTIS ÜLES KASVANUD LISETTE TAMMIK:

tehnika poolest ei jäänud ma kunagi alla!

EESTI SPORDI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Järgmise maailmameistri ja eurolunastuse ootel

Augustikuu pakub meile põnevust väga mitmel rindel. Suure osa jalgpallirahva fookus koondub maakera kuklapoolele, kui Austraalias ja Uus-Meremaal selgitatakse välja tänavune naiste maailmameister, kusjuures esimest korda peetakse naisteturniir samamoodi nagu meeste oma 32 koondisega. Välismaa jalgpallis on põnevust veelgi: augusti keskel stardivad taas Lääne-Euroopa suurliigad eesotsas Premier League’i, La Liga, Serie A ja Bundesligaga.

Meil Eestis läheb hoogsalt edasi aegade põnevaimaks kujunenud Premium liiga hooaeg, kus igas tabeliotsas on põnevust ja pinget küll ja veel. Kas Levadia või Flora suudavad hooaja lõpu eel teineteisega vahe sisse teha? Kas Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus suudavad kolmandast-neljandast kohast endiselt kinni hoida? Kas Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskond suudavad viimaks oma staatuse kohase tabelikoha taastada? Kas Harju JK Laagri suudab Tartu Tammeka ja Narva Transiga vahe kinni nõeluda?

Lisaks sellele on aga Eesti klubidel veel üks kana kitkuda. Juulis peetud euromängud lõppesid meie tiimidele sisuliselt kollektiivse krahhiga, sest avaringist ei saanud edasi mitte ükski meie neljast esindajast. Ainsana avaneb nüüd teine võimalus FC Floral, kes saab meistermeeskonnana teekonda jätkata Konverentsiliiga kolmandas eelringis olukorras, kus alagrupiturniirile pääsemiseks on vaja alistada kaks vastast. Väga nukra eurohooaja päästaks ilmselt vaid Flora pääs alagrupiturniirile.

Seekordne Jalka pakub aga huvitavat lugemist nii pikemas kui lühemas vormis. Kaaneloos räägib oma värvikast ja õpetlikust karjäärist hetkel Eestis ainsa naisprofina tegutsev Lisette Tammik, huvitava kontrastina pajatab oma tööst aga Uno Tutk, kel on kohtunike juhina staaži rohkem kui Tammikul eluaastaid! Jalgpallihaigla juht Frank Kolde ehk Papa selgitab fännitribüünil käitumise tavasid ja kirjutamata reegleid, Ats Purje aga räägib taga tiimikaaslasi Tallinna Kalevist. Ja on palju muudki!

Head lugemist ja mõnusat suve jätku!

Foto: Katariina Peetson

KAANELUGU

LK 14–21

Lisette Tammik on teist hooaega naiste meistriliiga ainus profimängija. Millised valikud, teekäänud ja kogemused on 24aastase naise viinud just sinna, kus ta praegu on?

44

46

Kolumn

11 Frank Kolde

Jalgpallihaigla juht Frank Kolde ehk Papa tutvustab Eesti–Belgia mängul juhtunud intsidentide valguses fännitribüüni etiketti, kirjutamata reegleid ja tavasid.

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Uno Tutk alustas tööd jalgpalliliidus veel siis, kui alaliidu personali sai üles lugeda ühe käe sõrmedel. 27 aastat hiljem on ta endiselt ametis – kuidas on selle aja jooksul tema töö iseloom muutunud ja millised lood enam kui veerandist sajandist meelde tulevad?

EJLi töötaja lk 22–26

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Lisette Tammik

22 EJLi töötaja: Uno Tutk

42 Mängija luubi all: Kristina Teern

44 Treener: Jürgen Kuresoo

FC Elva absoluutne legend on endiselt valmis esiliigas kodulinna meeskonda resultatiivselt aitama – ja on selle juures juba üle kümne aasta teinud usinalt noortetreeneri tööd. Mis hoiab Kuresood nii mitmel rindel jalgpalli juures?

46 Käbi ja känd: Martin ja Mia Martina Kaalma

Viimsi JK naiskonnast leiame huvitava duo: mängijana müttab platsil Mia Martina Kaalma, kelle isa Martin on tiimi väravavahtide treener. Ometi juhtus nii, et Mia Martinast ei saanudki väravavahti! Rubriigid

3 August

6 Lembit Peegel

28 Tagaseljajutud: Tallinna Kalev

48 Arhiivist

Jalka uus rubriik tutvustab põnevaid leide jalgpalliliidu kirjavahetuste arhiivist.

50 Faktifoto: Ernest Agyiri pöörane kauglöök

52 A. Le Coq Premium liiga

54 Klõpsud

56 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1984, kui finaalturniiri võttis üle üks Prantsusmaa koondise kahupea.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna Muu

39 Suvelaagrid

Alates käesolevast suvest ei korralda jalgpalliliit koostöös Rimiga enam populaarseid suvelaagreid, sest teatepulga on klubid edukalt üle võtnud. Vaatame kahe klubi näitel, mida need laagrid endast kujutavad. Poster

Mihkel Ainsalu

Kylian Mbappé

Henri Anier

ESIKAANEL: LISETTE TAMMIK

FOTO: KATARIINA PEETSON

NR 8 (188) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Väravateta rekordmäng

28. juuni oli Eesti jalgpallis ajalooline päev: Tallinna derbi FCI Levadia ja FC Flora vahel meelitas kohale meie Premium liiga ajaloo rekordpubliku ehk 3510 inimest. Osavalt kaasati samal nädalal toimunud laulu- ja tantsupeo osalisi, kes pääsesid mängule tasuta, aga meistriliiga mõttes tohutult suur publikuarv oleks kokku tulnud ka ilma nendeta – kokku sai suurepärane ajaloolise vastasseisu, sportliku pingeseisundi ja väga ilusa ilma kombinatsioon. Puudu jäid ainult väravad –mäng lõppes 0 : 0 viigiga!

Kuigi väravaid ei nähtud, siis draamat mängu siiski jagus – 50. minutil said standardolukorrajärgses seisus omavahelise väikese konflikti eest kollase kaardi nii Levadia keskkaitsja Rasmus Peetson (pildil) kui ka Flora keskkaitsja Märten Kuusk. Pealtnäha üsna tavaline intsident sai lõpuks päris suure kaalu, sest esmalt sai 66. minutil teise kollase kaardi Kuusk, 90. minutil sähvis kollane kaart teist korda aga Peetsoni nina all! Sel fotol heitleb Peetson Premium liiga hooaja debüüdi teinud Otto-Robert Lipuga.

Fotod: Lembit Peegel

Seda kohtumist hästi iseloomustav foto: ründaja (sel juhul Nikita Mihhailov) küll noolib, aga midagi pole teha, pall maandub ikka väravavahi (Karl Andre Vallner) süles!

Mis seal imestada, et omavaheline mäng väravateta viigiga lõpeb, kui vastamisi on selgelt Premium liiga selle hooaja kaks parimat kaitseliini! Poole hooajaga olid nii Levadia kui Flora lasknud endale lüüa vaid üheksa väravat – 36voorulise hooaja Premium liiga rekordit hoiab enda käes 2012. aasta Nõmme Kalju, kes lasi endale teel meistritiitlini lüüa vaid 17 kolli.

Vjatšeslav Zahovaiko

Endine Eesti koondise ründaja ja varem ka Paide Linnameeskonda juhendanud Vjatšeslav Zahovaikost sai esimene Eesti jalgpallitreener, kes tulnud peatreenerina mõne teise riigi meistriks – tema juhendatud Real de Banjul krooniti Gambia meistriks.

Hubert Tammik

Rannakoondis Euroopa valikturniiril kümnes

Juuli alguses peeti Aserbaidžaani pealinnas Bakuus rannajalgpalli MMi Euroopa valikturniir. 20 Euroopa koondise seast selgitati karmi valiksõela abil nädala ajaga välja neli paremat, kes said pileti järgmise aasta veebruaris Dubais peetavale MM-finaalturniirile.

Alagrupiturniiril suutis Eesti alistada küll korraldajamaa Aserbaidžaani, kuid edasipääsu osas otsustavaks saanud kohtumises jäädi Moldovale alla 2 : 6, mis tähendas Aleksei Galkini hoolealustele turniiri jätkumist kohamängudel. 9.–12. koha peale mängitud miniturniiril peeti kaks väga tasavägist lahingut: esmalt suudeti Poola alistada tänu Kristian Marmori lisaajal löödud väravale, seejärel

13,5

sekundit jõudis Eesti ja Türgi naistekoondise mängus platsil olla Katrin Kirpu, enne kui ta vahetusest sekkununa viigivärava lõi. 41 sekundist oli pall jõudnud mängus olla aga vaid kaks sekundit.

miljonit eurot on Narva rajatava pneumohalli projekti kogumaksumus. Peale täismõõtmelise jalgpalliväljaku on loodavas hallis ka jooksurajad.

jäädi Türgile alla penaltiseerias, mis tähendas kokkuvõttes kümnendat kohta.

„Parandasime oma üheksa aasta tagust MM-valikturniiri rekordit, kui saime 11. koha,“ rõõmustab peatreener Galkin. „Eesmärk oli küll saavutada alagrupis teine koht, kuid teeme tööd edasi ja teame, kus sügisel juurde panna. Oleme siis veel paremas vormis ja läheme eesmärgiga jõuda alagrupist edasi.“

Nelja väravaga oli Eesti parim väravakütt turniiril Sander Lepik, kolm kolli said kirja Kristian Marmor ja Ragnar Rump. Eesti koondist ootab nüüd septembris ees euroliiga A-divisjoni turniir. 16 koondisega MM-finaalturniiri pääsme pälvisid Euroopast lõpuks Valgevene, Portugal, Ukraina ja Itaalia.

Juuni keskel lahkus meie seast 70aastaselt kauaaegne jalgpallikollektsionäär ja -statistik Hubert Tammik. Üle poole sajandi eri asjade kogumisega tegelenud Tammiku kogus oli muu hulgas üle kümne tuhande jalgpallimargi, samuti aitas ta kaasa 2009. aastal välja antud, Eesti jalgpalliajalugu kokku võtva ingliskeelse raamatu „Estonian Football 100 Years“ sünnile. 41

22

euromängu järjest on Narva Trans alates 2006. aastast kaotanud. Klubi ajaloo 38 eurosarjakohtumisest on Trans suutnud väljaku peal võita vaid ühe – 2005. aastal Intertoto karikasarjas Belgia klubi Lokereni vastu. Lisaks saadi 2001. aasta suvel UEFA karikasarjas rootslaste Elfsborgi vastu üks tehniline võit, kuid sellest hoolimata ei suudetud paarist edasi pääseda.

Foto: Jose Manuel Alvarez / BSWW

Nii nad ütlesid

„Minu kõige parem matemaatikaõpetaja oli krooniline alkohoolik, kes saatis poisid kevaditi sageli poole tunni pealt õue jalgpalli mängima, et siis segamatult trimbata. [---] Meile võivad elutõdesid õpetada inimesed, kes on nõrgad. See ei tähenda, et nad oma elualal halvad oleksid.“

Abikaasale truudust murdnud kirikuõpetaja Jaan Tammsalu arutleb, kas vaimulik, kes on lahutanud abielu, tohib ise laulatada

„Naabripoisid mängisid jalgpalli, aga mina pidin iga päev oma pikka nooti vedama! See oli väga vaevaline aeg. Kui ma oleksin ise valida saanud, oleks jalgpall pika puuga võitnud!“

Muusik Tõnu Raadik lapsena viiuli õppimisest ja vanemate suunamisest

„Väga suur osa nendest noortest mängis Gambia kõrgliigas esmakordselt, varem ei mänginud nad mitte kuskil. Nad tulid piltlikult öeldes – naljaga pooleks –kuskilt džunglist, nurga tagant ja hakkasid kohe kõrgliigas Real de Banjuli eest mängima!“

Vjatšeslav Zahovaiko viis Real de Banjuli Gambia meistriks

„Soovimata alasid ja saavutusi mingilgi moel kõrvutada, ent sisuliselt kordas võrkpallinaiskond jalgpallimeeskonna hiljutist Rahvuste liiga nõrgima ehk D-divisjoni võitu. Mäletan, et toona andis avalikus ruumis eelkõige tooni hoiak stiilis „see on mudaliiga ega näita midagi“.“

Andres Vaher Eesti võrkpallinaiskonna

Hõbeliiga võidust, mis võeti spordiväljal vastu ovatsioonidega

„Siin on majad nagu Venemaal, rahvas elab nagu Venemaal ja seetõttu polnud mul suurt šokki.“

Narva Transi legend Irie pärast paari

Venemaal veedetud aastat Narva kolimisest

„Vaheajal tuli meile riietusruumis valeinformatsioon! Arvati, et tal on juba kollane all, ja eks siis tuli sealt paari niiti tõmmata. Kahjuks tal ikkagi lõpuks ei olnud seda kollast all ja nüüd jätan hoopis ise mängu vahele! Läks sedasi.“

Nõmme Kalju ründaja Alex Matthias

Tamm otsis kohtumises Harju JK

Laagriga konflikti vastaste äärekaitsja Mark Eduriga, mille peale said mõlemad kollase kaardi

„Näost punane. See tähendab, et oli palju jooksmist!“

Ragnar Klavan naasis peaaegu aastase pausi järel väljakule

Mis saab koondise

ülekannetest?

Suurtesse rahalistesse raskustesse sattunud voogedastusplatvorm Viaplay teatas juuli keskel, et on otsustanud keerulise finantsolukorra tõttu Baltikumis ja mitmes muus piirkonnas spordiülekannete turult lahkuda. Tegu on jalgpallihuvilistele märkimisväärse uudisega, sest viimase paari aastaga on Viaplay enda kätte haaranud lõviosa populaarsete välisliigade näitamisõigustest – neil on Eestis ainsana õigus näidata Eesti koondise kohtumisi, 2024. ja 2028. aasta EM-finaalturniiri, UEFA klubisarju (sh Meistrite liigat), Inglismaa Premier League’i ja Saksamaa Bundesligat.

Viaplay koondisemängude stuudio enne Eesti–Belgia kohtumist –Jonas Grauberg ja Martin Reim.

Esialgse info kohaselt kavatseb Viaplay käesoleva aasta lõpuks Balti riikides spordiülekannete näitamisõigused edasi müüa või leida partner, kellega koostöös ülekandeid edastada – senimaani jätkuvad ülekanded Viaplay eetris. Lähemad kuud toovad ilmselt vastuse: kas koondisemängud ja ka järgmise aasta EM-finaalturniir naasevad ERRi eetrisse ja suured klubisarjad TV3 kanalitele, taastades niimoodi mõne aasta taguse harjumuspärase olukorra, või toob segane olukord teleõiguste osas hoopis mõne üllatuse?

ERR näitab naiste

MM-finaalturniirilt 17 otseülekannet

20. juulist 20. augustini vältav naiste MM-finaalturniir on nähtav ka Eesti jalgpallisõprade jaoks. ERRi kanalites kanti üle turniiri avamängu ja otseülekanded on kavas ka kõikidest kohtumistest alates kaheksandikfinaalidest, millest esimesed peetakse 5. augustil.

Kõikidest teistest kohtumistest saab tasuta otsepilti jälgida FIFA+ veebilehel või nutiseadme rakenduses.

Naiste MM-finaalturniir toimub seekord Austraalias ja Uus-Meremaal, mistõttu on kohtumiste algusajad Eesti ajavööndis pisut tavatud: suurem osa alagrupikohtumistest peetakse varahommikul või ennelõunal. Paljud kohamängud toimuvad aga Eesti jaoks pärastlõunasel ajal, näiteks algab finaalmäng 20. augustil kell 13.

Esimest korda on MM-finaalturniiril esindatud ka Eesti jalgpall: turniiril töötab abikohtunikuna Karolin Kaivoja.

In memoriam Toomas Hurt

21. juulil lahkus meie seast ootamatult FC Flora kogukonnajuht ja pikaajaline noortetreener Toomas Hurt (6.04.1960 – 21.07.2023).

Hurt oli ka klubi pikaajaline fänn ja lapsevanem, keda kirjeldati sageli klubi ühe hingena. Alles eelmisel aastal valiti aktiivne ja mitmekülgne Hurt Flora noormängijate ja lastevanemate poolt aasta treeneriks.

Hurda mälestuseks algasid 22. ja 23. juuli Premium liiga kohtumised leinaseisakuga.

Foto: Katariina Peetson

Naiste MMi finaali võõrustab Sydney olümpiastaadion. Foto: FIFA

Foto: FC Flora

Fännitribüünist, fänlusest ja probleemidest

Kes on fänn, kuidas käitutakse fännitribüünil ja millised tavad ja kultuur tribüünil valitsevad?

Jalgpallihaigla juht Frank Kolde ehk Papa teeb mõned asjad selgeks.

Enne kui hakata lahkama fännisektori reeglistikku ja seal toimuvat, peame selgeks tegema, kuidas ultrafänni defineerida.

Sotsioloog Richard Giulianotti liigitab jalgpalli pealtvaatajad akadeemilises ajakirjas Journal of Sport and Social Issues nelja põhitüüpi: supporter, follower, fan ja flaneur, selgitades nende olemust järgmiselt: supporter – traditsiooniline-kuum, follower – traditsiooniline-jahe, fan – tarbija-kuum, flaneur – tarbija-jahe.

Giulianotti määratluse järgi on supporter (toetaja) inimene, kellel on võistkonnaga, näiteks klubi või koondisega, sügav ja emotsionaalne side. Sellisel inimesel on tõenäoliselt palju klubi või koondise fännitooteid. Selle põhjus võib olla soov näidata üles solidaarsust ja selle kaudu toetada klubi tegutsemist. Klubi nähakse tihti kui kogukonna südant ja sümbolit. Toetajad tunnevad klubi läbi ja lõhki, tunnevad end staadionil nagu oma kodus, isegi mõnikord seda niimoodi nimetades. Klubi vahetada on võimatu, kuna toetajad on tihedalt klubiga seotud, mõnikord isegi mitme põlvkonna vältel.

Fan (fänn) on Giulianotti arvates pealtvaataja, kes pooldab ühte kindlat klubi ja selle kuulsamaid mängijaid, mille pärast kujuneb välja suhe just selle klubiga. Fan suhestab end klubiga, kuid tema suhe klubiga on siiski märksa kaugem kui supporter’i puhul. Ka fan identifitseerib ennast fännitoodete hankimise kaudu. Fan võib olla toetatavast mees-

Tekst: Frank Kolde

Eesti koondise fännitribüün. Foto: Liisi Troska

konnast ka geograafiliselt eraldatud, eriti suurte ja kuulsate klubide puhul, kellel on poolehoidjaid globaalselt. Samas on nad klubisse väga kiindunud ja neid võib võrrelda rokkmuusikute või näitlejate austajaskonnaga, kelle suhe on võrreldes supporter’iga samuti pigem ühesuunaline ja kauge.

Follower (poolehoidja) on jalgpallihuviline, kes on pidevalt kursis, mis talle sümpatiseerivas klubis toimub, ning ta on teadlik klubi ajaloost ja identiteedist. Samas võib austus tulla ka ideoloogilisest aspektist, näiteks Roma Lazio fašistlik taust või Hamburgi St. Pauli antifašistlik taust võivad olla valiku tegemisel määravad. Samuti on ta kursis, et näiteks Liverpooli ja Manchester Unitedi või Liverpooli ja Evertoni poolehoidja ei ole samal ajal olla võimalik.

Flaneur (jälgija) on jalgpallisõber, kes on küll kursis jalgpallis toimuvaga, aga ei seo ennast ühegi kindla klubiga.

Minu arvates on need definitsioonid Eesti kontekstis omavahel segunenud, sest kogukond on liiga väike eristamaks selgemalt kirjeldatud üksikkategooriaid nende spetsiifiliste funktsioonidega. Eesti väiksuse tõttu on sedalaadi jaotusi keeruline teha ka teistes valdkondades, sellised segunemised eri kategooriate piires on Eestis üsna tavapärased. Seepärast määratleksin mina Giulianotti skaala järgmiselt: supporter ja fanultrafänn on pealtvaataja, kes läheb mängule iga ilmaga ja igal võimalusel. Ta on ultratribüünil meeleolu kujundaja, kellel on tihe ja kindel suhe klubiga. Follower ja flaneur on jalgpallisõbrad, kes istuvad küljetribüünil ja jälgivad mängu rahulikult, suurema emotsionaalsuseta, elavnedes vaid väravate või ohtlike momentide puhul. Samuti sõltub nende staadionile tulek mängu atraktiivsusest (kes on vastane?) ja ka ilmaoludest.

Oma bakalaureusetöös tõlgib Siim Kera Giulianotti supporter’i fänniks ja fan’i toetajaks, kuid tõdeb samuti seda, et see oleneb paljuski kontekstist ja kohast. Eesti õigekeelsussõnaraamatus on sõna „fänn“ juures toodud näiteks mõiste „jalgpallifänn“, mille vasteks on toodud väljendid „jalgpallisõber“ ja „jalgpallihaige“. Minu arvates need mõisted ei kattu. Samal arvamusel on ka Kera, kes arvab, et jalgpallisõber on pigem tavaline huviline ja rahulik pealtvaataja. Jalgpallihaige aga viitab juba pigem fanaatilisusele.

Seega on fännisektor kõige aktiivsemate ja koondisemängude puhul mehitatud rahvuslikult meelestatud pealtvaatajatega. Siinkohal tuleb toonitada, et tegemist on rahvuslikult meelestatud fännidega, sest toetatakse ju rahvuskoondist. Mitte segamini ajada rassistlike fännidega ja huligaanidega: nende eesmärk pole mitte klubi või koondist toetada, vaid otsida konflikte vastasfännidega ja solvata vastasvõistkonna liikmeid rassilise kuuluvuse või seksuaalse orientatsiooni alusel.

Eesti–Belgia mängul juhtus fännitribüüni juures inetu intsident, kus purupurjus peaga staažikas fänn Senaator sõimas fännisektori lähedale mängu vaatama sattunud tumedanahalist jalgpallihuvilist, kasutades muu hulgas inglise keeles n-tähega algavat sõna. Pildil olijad pole sündmusega seotud.

Omaette mõiste, mis vajab selgitamist, on „fännitribüün“ või „fännisektor“. Fännitribüün on osa staadionist, kus kogunevad kõige emotsionaalsemad poolehoidjad. Seal kehtib tihtipeale teistsugune kord, mis on mängukorraldajatega kokku lepitud, või hoopis kirjutamata reeglid. Eesti koondise kodumängudel asub fännisektor A. Le Coq Arena lõunatribüüni allosas. Selleks ongi eraldi osa tribüünist ja see kehtib kõikjal üle maailma. Nii FIFA kui UEFA on selleks kehtestanud reeglistiku, et vastasfännid on üksteisest eraldatud ja asuvad enamasti vastastribüünidel.

Fännitribüüni reeglistikku saab võrrelda pressitribüüni reeglistikuga. Ka seal kehtivad omad reeglid, mida pole kuhugi kirja pandud. Kõik ajakirjanikud teavad, kuidas seal käituda. See on kõikidel staadionitel eraldi territoorium, kus inimesed teevad tööd. Sinna ei lasta tavapealtvaatajaid ja ammugi mitte ultrafänne, sest siis muutuks ajakirjanikel mängu kajastamine võimatuks.

Koondisemängudel on fännisektorid üle maailma täidetud rahvuslikult meelestatud fännidega. Seega on välismaisel publikul oht sattuda selles sektoris konflikti. Loomulikult tuleb näha vaeva, et A. Le Coq Arena fännisektor täituks ainult Eesti

Foto: Katariina Peetson

koondise poolehoidjatega, et tekiks piletidefitsiit sinna sektorisse pileti hankimisel. See hoiaks ära palju arusaamatusi ja konflikte. Siis sinna pileti hankinud inimesed teavad, mis seal ees ootab.

Olles ise käinud paljudel välisklubide mängudel ja sattunud ka fännisektorisse, olen alati austanud seal kehtivaid reegleid ja tõekspidamisi. Olles ise parempoolse maailmavaate esindaja, ei hakka ma ju kommunistliku klubi fännisektorisse sattunult seletama, et mulle ei meeldi staadionil Karl Marxi ja Che Guevaraga lippude lehvitamine. See on selle klubi omapära ja ma pean seda aktsepteerima, kui tahan seal olla.

Eesti jalgpallikultuur on jõudnud arengujärku, kus selline problemaatika tekib ja seda arutatakse. Veel 10–15 aastat tagasi ei olnud see teema, sest staadion oli pea alati pooltühi ja tavapublik sai endale küljetribüünile alati istekoha. Nüüd, olles jõudnud olukorda, kus Eesti rahvuskoondise mängudel on suur publikuhuvi, tuleb tegeleda ka selgitustööga.

Ehk aitab käesolev kirjatükk selgitada, millised on jalgpallistaadionil kehtivad eripärad ja kirjutamata reeglid. Kõik see on kultuuri küsimus – on ju eri spordialadel erinevad kaasaelamise tavad. Ka jalgpalli ultrafänn käitub tennist vaatama minnes

sealsete reeglite järgi: ilmselgelt ei seisa ta seal püsti ja ei ela häälekalt kaasa, eriti pallingu ajal. Sama kehtib ka näiteks kergejõustiku kohta. Kõik kergejõustiku pealtvaataja-etiketiga kursis olevad inimesed teavad, et stardihetkel peab olema hiirvaikne ja alles pärast stardipauku algab kõvahäälne kaasaelamine. Need ongi sellised reeglid, mis on kujunenud aastakümnetega. Eesti jalgpallikultuuri kiht on õhuke. Fänlusest saame rääkida heal juhul 30 aasta lõikes, traditsioonid ja käitumismallid alles kinnistuvad. Inimeste teadvusesse alles jõuab, et on olemas eraldiseisev üksus nimega fännitribüün (-sektor), kus kehtivad omad tavad ja käitumisreeglid. Aga seda rahvast seal sektoris on Eesti jalgpallile väga vaja, sest muidu ei vaataks märtsis Premium liiga mänge õnnetul Sportland Arenal mitte keegi. Just need „hullud“ ultrafännid tulevad ka lörtsi ja vihmaga oma klubi toetama.

Probleemid Eesti–Belgia mängul

Eestis on (veel) harv juhus, kui staadion müüakse täielikult välja. Sellega seoses satuvad fännitribüünile inimesed, kes ei tea, millised on seal kehtivad reeglid. Kuna Eesti ultrafännibaas pole nii suur, et tervet tribüüni välja osta, siis saavad võimaluse osta sinna pileteid ka tavapealtvaatajad, kellele on ultrafännide kaasaelamine täiesti uus ja tihtipeale arusaamatu nähtus.

Eesti–Belgia mängul oli mitu probleemset olukorda. Üks konflikt tekkis, kui Eesti koondise poolehoidja oli toonud fännitribüünile Belgia koondise poolehoidja, kes hakkas pärast Belgia väravat avalikult rõõmustama. Tuleb olla tänulik, et eestlased on põhjamaiselt uimased ja rahulikud ning seda inimest kohapeal füüsiliselt ei karistanud. Mujal maailmas poleks tal pääsu olnud. Tean seda omast käest, kui tegin sama triki kunagi Türgi–Eesti mängul Saksamaal. Siis päästsid mind eriteenistuse politseinikud. Mind taheti ka politseisse viia, kuna ma olin sakslaste jaoks vales sektoris. Kas kujutaksime ette, et Manchester Unitedi toetaja läheb Manchester City fännide keskele ja temasse suhtutakse seal sügava austuse ja poolehoiuga? Kindlasti mitte.

Teine konfliktide allikas oli see, et paljud fännisektorisse pileti hankinud inimesed ei mõistnud, miks seal püsti seistakse. Aga nii on see fännitribüünil igal pool ja alati. Paljudes fännisektorites polegi pinke, kus istuda, ja need paigaldatakse ainult UEFA egiidi all toimuvateks mängudeks, sest see organisatsioon on nii sätestanud. Jalgpalli suurriikide fännisektorites toolid klubimängudel puuduvad.

Ja nüüd intsident, millest on meedias juttu olnud. Selle eest olen mina kui fänniorganisatsiooni juhatuse liige vabandust palunud, samuti on seda teinud ütleja ise. Konkreetselt ja agadeta. Oleme teinud sellest järeldused. Me ei süüdista selles juhtumis teisi.

Lisette Tammik on juba aastaid kandnud rünnakul liidrirolli nii Eesti koondises kui FC Floras. Varem nii Inglismaal, Itaalias kui Hispaanias mänginud Tammik on olnud Eesti naistevutis sedavõrd kaua pildis, et vabalt võib tulla üllatusena, et ta on alles 24aastane!

Lisette Tammik: laste jalgpallitrennides võiksid

poisid ja tüdrukud mängida koos

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Katariina Peetson

Suures intervjuus Jalkale võtab

Tammik oma senise värvika

karjääri kokku ja räägib seiklustest, kogemustest ja ambitsioonidest. Alustades sellest, kuidas ta ema Helena järeleandmatu võitluse tagajärjel väikese tüdrukuna Operi JKs hoopis poistega jalgpalli mängimist alustas.

Lisette, mulle tundub, et need naised, kes on lapsena mänginud jalgpalli poistega, mitte teiste tüdrukutega, mängivad suurena hoopis teistsuguselt. Kas poistega mängimine tuli ainult kasuks või oli sel ka negatiivseid külgi?

Lisette Tammik

Sündinud 14.10.1998

Klubikarjäär: Operi JK, Tallinna JK Kotkad (noorteliigad)

FC Flora (2014–15), Sunderland (2015), FC Flora (2016–18), Napoli Femminile (2018–20), Santa Teresa (2020), FC Flora (2021–)

A-koondises: 59/8

Naiste meistriliigas: 131/146

Saavutused: Eesti meister (2021, 2022), Eesti karikavõitja (2018, 2021, 2022), Eesti superkarika võitja (2018, 2022, 2023), Itaalia Serie C võitja (2018–19), Itaalia Serie B võitja (2019–20)

Minu meelest ei ole. Mulle tuli küll poistega mängimine ainult väga kasuks. Kui tagasi mõelda, siis võibolla mingisuguste baasvajadustega alati ei osatud arvestada – näiteks välismaal turniiridel käies tuli omajagu tegeleda sellega, et mul eraldi riietusruum ja pesemisvõimalused oleksid. Kui aga vaadata lihtsalt jalgpallilist poolt, siis minu meelest tuleb see kasuks nii tüdrukutele kui ka poistele. Teatud vanuses arenevad ju tüdrukud kiiremini ja siis on tüdrukud poistele parajaks katsumuseks. Ka minul oli periood, kus olin poistest kõvasti üle. Kui aga puberteediiga algab, 12–13–14aastaselt, siis lähevad poisid kasvuspurdi, jõu ja kiiruse poolest eest ära.

Ma arvan, et segavõistkonnad oleksid noortest alates väga kasulikud. Välismaal olen sageli näinud, kuidas ei ole eraldi poiste ja tüdrukute jalgpallitrennid, vaid kõik ongi koos, sest teatud vanuseni ei olegi vajadust eraldi treenida.

Olid oma võistkonnas ainus tüdruk. Kuidas need olukorrad lõpuks lahenesid, kui sul eraldi riietusruumi või pesemisvõimalust ei olnud?

ni ka üks väga hea sõber, kellega ma sellest ajast suhtlen. Ta elab küll Norras, aga kui ta Eestis käib, saame ikka kokku. Ka teiste trennikaaslastega puutun mingil määral aeg-ajalt kokku. Mingi erak ma seal kindlasti polnud, mind võeti väga hästi kampa. Ega mind tol ajal kodus väga ei nähtudki, olin alati nende poistega kuskil väljakul mängimas. Selles mõttes sulandusin massi.

Millistest su toonastest võistkonnakaaslastest jalgpallurid said?

Pavel Fedorenko jõudis näiteks Flora esindusmeeskonda, kuid otsustas siis ise karjääri lõpetada. Oliver Rass mängib praegu Kuressaares, Kristen Lapa on Floras esinduse ja duubeltiimi piiri peal. Kristo Siimerist sai aga näiteks hoopis laskesuusataja. Põgusalt sai mängitud ka koos Markus Poomi ja Henri Järvelaiuga. Suurema osa ajast mängisin koos 1999. aasta poistega.

Meil oli üsna hea vanuseklass talendikate poistega. Kindlasti andsid nad mulle mänguoskust väga-väga palju juurde. Ma väga tahtsin ja mulle meeldis jalgpalli mängida, olin väga võitlushimuline, nagu ka praegu. Võitlesin poistega täiega ja väga hea tunne oli neile ära teha! See surus mind mängijana väga palju edasi ja arendas tohutult.

„Ma väga tahtsin ja mulle meeldis jalgpalli mängida, olin väga võitlushimuline, nagu ka praegu. Võitlesin poistega täiega ja väga hea tunne oli neile ära teha!“

Kuna võistkond oli alaealisi täis, siis pidi kaasas olema teatud hulk lastevanemaid. Minu isa oli ka selles osas hästi aktiivne, käis sageli kaasas ja leidis ikka mõne alternatiivi. Ööbimised olid meil aga ikka koos poistega ühises klassiruumis ja keegi ei tundnud ennast ebamugavalt, see oli nagu klassireis. Vahel harva tulid mõned pisinüansid, mis tuletasid üldse meelde, et ma olen teistest natuke erinev. Väljakul ei olnud aga vahet, mõned lapsevanemad ainult narrisid oma poegi, et kuidas siis nii, et tüdruk poisist mööda jookseb ja nii.

Aga sotsiaalses mõttes – kui olid võistlusreisid või vaba aeg, kas olid pigem omaette või kambas sees?

Ma olin väga kambas sees! Mul on siiamaa -

2013 oli viimane aasta, kui sa poistega koos mängisid – said pärast hooaja lõppu 15aastaseks. Millisel positsioonil sa tol ajal mängisid?

Mäletan, et päris alguses olin üldse väravas. Ilmselt ei osanud ma siis veel mitte midagi, aga olin ka väga noor. Sealt alates hakkasin tasapisi väljakul nii-öelda ülespoole tõusma – esmalt olin vasakkaitsja. Ühel turniiril või ühes mängus pani treener mind ootamatult tipuründesse ja lõin seal kohe kolm või neli väravat, siis mängisin tükk aega ründes, aga poistevõistkonna lõpuperioodil olin minu meelest pigem keskväljal, number kümne või number kaheksa koha peal. Peale keskkaitse sain vist igal pool proovida.

Rohkem sa ei olekski vist tohtinud poistega mängida?

Mängisin niigi mitu aastat eriloaga. Lõpus läks aga mul ka päris raskeks, sest tundsin, et ei jõua enam kiirusega järele, samuti hakkas jõu osas poistega vahe sisse tulema. Vaikselt oligi aeg naistejalgpalli üle minna, see tuli sobival ajal.

Kuidas vastasmängijatest poisid sinusse suhtusid? Kujutan ette, et mõni võibolla hoiab end tüdruku vastu natuke tagasi, mõni teine aga tegutseb veel jõulisemalt.

Jah, ilmselt oli küll nii. Mõni kartis minu vastu jõulisemalt mängida, aga tavaliselt laabus see siis, kui nad nägid, milleks ma võimeline olin – siis nad enam tagasi ei hoidnud. Oli ka neid, kes tahtsid end minu vastu jõuliselt kehtestada.

Aga isegi kui poisid olid puberteedieas jõu ja kiiruse poolest üle, siis tehnika poolest ei jäänud ma kunagi neile alla. Selles osas ju arenesin ja kasvasin nendega koos. Bioloogilised mehe ja naise erinevused tulid ühel hetkel sisse, aga muudes aspektides ma maha kindlasti ei jäänud. Need olid hoopis minu tugevused, millega sain füüsilisi puudujääke tasa teha.

lase jaoks olnud ebamugav variant – neil küll pool naiskonda treenis Tallinnas, aga see ei oleks kindlasti olnud parim variant.

Kuidas 13–14aastaste poiste seast naistekonkurentsi siirdumine läks? Kui sujuvalt see üleminek sulle tuli?

„Kui saaksin asju uuesti teha, siis jääksin ilmselt Inglismaale.“

Tüdrukutega sa lõpuks ei mänginudki, vaid siirdusid otse Flora naiskonda meistriliigasse. Miks just Flora? Kuidas see valik sündis?

Mäletan, et ise tahtsin tol ajal hoopis Pärnu JKsse minna, kes tol ajal Eesti naistejalgpalli valitses. Koondise peatreener oli toona Keith Boanas, kellega sain väga hästi läbi – tema soovitas konkreetselt hoopis Florasse minna. Usun, et ta pidas silmas minu heaolu ja tahtis mulle võimalikult head keskkonda, kus areneda, just kompleksi ja treenimisvõimaluste poolest. Pärnu oleks tallin-

Põhiline keeruline aeg oli see, kui ma olin ise veel väga noor ja polnud veel füüsiliselt nii kiirelt arenenud. See jõulisus ja kiirus, millega naised mängisid, vajas harjumist – kehaga tehti mulle duellides ära, aga jõudsin selles vallas üsna ruttu järele. Taktikaliselt ja tehniliselt olin aga üsna küps, sest olin juba päris väikesest saati jalgpalli mänginud. Suur osa Eesti naistest, kes toona mängisid, olid jalgpalliga tunduvalt hiljem alustanud, mispärast oli mul eelis. Õnneks näen nüüd, et tüdrukud alustavad ka meil aina nooremalt jalgpalli mängimist, mis on neile väga kasulik.

Juba 2015. aasta lõpus siirdusid Inglismaale Sunderlandi, aga tulid sealt paari kuu pärast tagasi. Miks nii?

Mul oli väga-väga-väga suur soov välismaale saada, sest teadsin, et mida nooremana lähed, seda parem see on. Saingi jalgpalli mõttes väga heasse keskkonda, kuid hariduse pool jäi kripeldama. Inglismaal on natuke teistsugune süsteem, kus

Poistega mängimise järel naistejalgpalli siirdudes soovis Tammik ise minna Pärnu JK ridadesse, kuid koondise toonane peatreener Keith Boanas soovitas talle hoopis FC Florat. Foto: Katariina Peetson

2-KÕNE

tuleb juba meie mõistes gümnaasiumisse astudes ära otsustada, millises suunas edasi õppida. Mina aga ei teadnud tegelikult, mida ma edasi tahaksin õppida – ja see ongi täiesti normaalne.

Valisin siis spordisuuna, mille kohta arvasin, et see tähendab, et Eestis oleksin saanud edasi ainult kehakultuuri või midagi sellist õppida. Kartsin seetõttu Inglismaale jääda – jalgpallurikarjäär ei ole ju kindlustatud, mitte kunagi ei tea, millal vigastused või muud mured võivad vahele tulla. See oli üks suur põhjus, miks tagasi tulin.

Jalgpalli mõttes olin aga väga-väga heas keskkonnas. Tegin näiteks trenni Beth Meadiga, kes mängib praegu Arsenalis ja Inglismaa koondises! Ma ei olnud küll Sunderlandi esindusnaiskonnas, aga sain nendega vahepeal trenni teha, samal ajal

Koondise treeningulaagris

Türgis. Sinist särki on Tammik eri vanuseklassides esindanud juba üle kümne aasta – debüüdi U17 koondises tegi ta 2012. aasta suvel vaid 13aastaselt!

mängisin duubelnaiskonna ja ka oma kolledži eest. See oli väga vinge aeg, nad väga tahtsid, et ma jääksin. Treener isegi pakkus, et võin tema juurde elama minna! Muidu elasin ülikooli ühikas. Teine põhjus, miks tagasi tulin, oligi see, et olin veel nii noor, aga mul ei olnud seal nii-öelda tugiisikut. Naistejalgpall ei olnud tol ajal ega ole ka praegu veel nii arenenud, et tüdrukutel oleksid akadeemiad, kus saaks elamise, õppimise ja treenimise ühendada.

Jalgpalli osas sain aga väga hästi hakkama, treenerid kiitsid mu mängustiili ja nägid minus väga suurt potentsiaali. See oli tõeline tipptase! Kogu baas, mis seal oli… Ka naiskonna käsutuses oli üle kümne ideaalses konditsioonis muruväljaku. Esindusnaiskond mängis minu meelest vahepeal isegi Sunderlandi meeste U23 tiimi vastu, et ennast arendada ja vormis hoida. Lisaks muruväljakutele olid hallid, kus sai halva ilma korral treenida.

Lõpuks oli väga palju erinevaid tahke, millele mõelda, ja see oli 16aastase minu jaoks natuke liiga palju, liiga suur amps. Mind hirmutas, et olin nii vanematelt kui teistelt endast targematelt kuulnud, et haridus on väga tähtis – mis siis saab, kui tuleb vigastus? Need mõtted jäid mind kummitama ja kasvasid lumepallina. Ma ei tea, kas tahan seda tulevikus üldse õppida – kas pean siis Eestis kogu gümnaasiumi järele tegema? Ma ei osanud ette kujutada, kuidas seda olukorda lahendada, ja tundus mõistlikum Eestis riiklik gümnaasium ära lõpetada ja siis uuesti välismaale vaadata, lootes, et need kaks-kolm aastat midagi olulist ei muuda.

„Kui oled jalgpalli mänginud ja meeldib seda teha, siis see on üldse üks ägedamaid asju, mida teha saab – pühenduda sajaprotsendiliselt sellele, mida armastad.“

Foto: Liisi Troska

Mida sa täna samas olukorras teeksid? Arvan, et oleksin Inglismaale jäänud. Olen nüüd aru saanud, et ükskõik kas tegu on gümnaasiumipaberi või ülikoolipaberiga – see ei otsusta tulevikku absoluutselt. Siis oli aga natuke teine aeg, ühiskonnas natuke teine suhtumine ja tunnetasin survet. Ütleksin aga praegu, et kui sa midagi õpid, siis see on juba suur pluss. Kindlasti ei soovitaks ma minna nii noorelt lihtsalt välismaale jalgpalli mängima, haridus on ikkagi väga tähtis. Midagi ei ole aga katki, kui õpid mõnda kindlat suunda.

Kui selline võimalus tekib, et mängimise kõrvalt saab õppida ja mängija ise tahab minna, siis see on juba tegelikult päris hea komplekt. Kui saaksin asju uuesti teha, siis jääksin ilmselt Inglismaale. Seda enam, et praegu on tehnoloogia ja arvuti kaudu õppimine tohutult arenenud, koroonaaeg näitas ju samamoodi, et peaaegu kõike on võimalik interneti kaudu teha. Tol ajal aga veel päris nii ei olnud.

Uuesti välismaale läksid 2018. aasta suvel pärast gümnaasiumi lõpetamist, kui liitusid Napoliga. Hoolimata kõlavast nimest oli nende naiskond alles lapsekingades ja mängis Serie C-s. Olid Napolis kaks hooaega – esimesel võitsite Serie C, teisel Serie B. Millised on esimesed muljed või tunded, kui Itaalia ajale tagasi mõtled?

Väga head emotsioonid, samas ka väga õpetlikud olukorrad. Seal sai ikka kogetud igasuguseid huvitavaid asju, selliseid, mis toovad maa peale tagasi. Lisaks täiesti teistsugune jalgpallikultuur. Napoli peale mõeldes tuleb ikka väga soe tunne sisse.

Eesti mängijaid oli Napolis vahepeal korraga neli tükki – lisaks sulle veel Vlada Kubassova, Kristina Bannikova ja Eneli Kutter. Mainisid õpetlikke olukordi – olen kuulnud, et klubi ei hoidnud mängijate tervist seal just kõige paremini. Oli seal tõesti nii?

Nagu tippjalgpallis ikka – tahetakse tulemusi. Võibolla ei olnud seal meditsiiniline pool nii arenenud või midagi sellist, aga naiskonnal oli kindel projekt tõusta Serie A-sse, mille me lõpuks ka täitsime. Sellega kaasnes aga see, et tulemust aeti taga nüüd ja kohe ja mängijate tervis ei olnud kindlasti number üks. Isegi kui kuskilt oli valus ja ei olnud mõistlik täiskoormusega treenida-mängida, tuli seda ikkagi teha. Trennide ja mängude periodiseerimine ei olnud samuti kõige parem – tegime väga palju trenni, kusjuures taastavaid treeninguid ei olnudki. Kokkuvõttes oli see ikkagi õpetlik kogemus. Tahtsin jälle väga välismaale minna ja ei osanud ette kujutada, mida ma enne uurima peaks, mul ei olnud neid teadmisi. Esimese kogemuse sain sealt aga väga hea kätte.

Serie C hooaeg oli teil vist päris kummaline –näiteks ühes mängus lõid sa kuus väravat ja võitsite 22 : 0.

Serie C ei olnud üleriigiline, vaid piirkondlik liiga, kus olid eri regioonid. Hooaja lõpus pidi olema

oma regioonis esikohal, et tekiks üldse võimalus mängida playoff’i Serie B-sse tõusmise nimel. Tulime kenasti oma regioonis esikohale, mis tähendas, et hooaja lõpus oli suur otsustav mäng teise regiooni võitjaga Serie B koha nimel, mille nimel olime kogu hooaja vaeva näinud. Tekkis tohutu pinge – äkki ei ole meil hea päev? Kõike võib ju juhtuda. Õnneks võitsime 1 : 0, aga see oli tohutult pingeline ja närviline mäng.

Serie C-s tulid kohati tõesti sisse väga suured võidud, aga tabeli tipus toimus ikka võitlus esikoha nimel. Eestiga võrreldes oli jalgpalliline pool pisut tugevam – seal on ka naised alustanud mängimist väga noorelt, nende mängulugemine on parem. Itaalia on ikkagi jalgpalliriik, kus väikesed lapsed unistavad jalgpalluriks saamisest – Eestis ma sellist asja eriti palju ei näe.

Esimesel aastal võitsite Serie C, teisel hooajal tõusite Serie B-st juba kõrgliigasse, aga sinu aeg Napolis sai sellega otsa. Kas otsus lahkuda tuli sinult või klubilt?

See oli tegelikult üsna valus – mulle anti teada, et mind tahetakse ka järgmiseks hooajaks naiskonda. Olin sellega arvestanud, aga tegu oli segase ajaga – see oli ju 2020. aasta kevad, kui koroonapandeemia hooaja üldse poole pealt lõpetas. Olime tabeli tipus ja vahe oli sees, mispärast otsustati meid esiliiga võitjaks kuulutada ja Serie A-sse lubada. Mul olid kõik asjad Itaalias, olin just parasjagu koondise juures, kui kõik lukku keerati, aga alles kaks kuud hiljem tuli otsus, et meid tõstetakse Serie A-sse. See pidi siis järelikult olema mai lõpp või juuni algus, kui mulle öeldi, et mind tahetakse ka järgnevaks hooajaks, mul olid seal olnud ka väga edukad aastad. Juuli keskel või augustis öeldi mulle aga ühtäkki, et ei, sa ei tule. Ma ei tea siiamaani tagamaid,

Noorena tuli Tammik Inglismaalt Sunderlandist kiirelt tagasi koju. Praeguste teadmiste pealt tõdeb ta, et oleks võinud suurepärasesse keskkonda jääda kauemaks. Foto: Katariina Peetson

„Isegi kui poisid olid puberteedieas jõu ja kiiruse poolest üle, siis tehnika poolest ei jäänud ma kunagi neile alla!“ Foto: Liisi Troska

mis seal juhtuda võis, aga olin järsku olukorras, kus ma ei teadnud, mis edasi saab – olin ju arvestanud, et saan Napolis jätkata. Tundsin, et ma ei ole veel valmis Eestisse tagasi tulema, sest olin tõesti heas hoos – olin märtsist juunini iseseisvalt kõvasti trenni teinud ja füüsiliselt väga heas valmisolekus. Siis tekkis võimalus minna Hispaaniasse, millest haarasin kinni.

Enne Hispaaniat käisid ju veel testimisel Saksamaa tippklubi Potsdami Turbine juures. See oli ka ehk käik, mida nii lihtsalt ei unusta!

See oli väga ootamatu, aga väga positiivne kogemus – nad on ju naiste Meistrite liiga mitu korda võitnud ja Bundesligas ikka esikolmikus olnud. Kutsuti ja mõtlesin, et muidugi lähen ja proovin. Testiperiood läks tegelikult väga hästi, kuigi pidin mängima äärekaitses, sest selgus, et neil olid paljud kaitsemängijad vigastatud. Jäin neile aga just oma ründeelementidega silma. Peatreeneriga vesteldes tuli välja, et nad oleksid mulle hea meelega isegi lepingut pakkunud, aga neil ei olnud vaja ründajat, vaid kaitsjat. Mind prooviti küll kaitses, aga tundsin ka ise, et heast ründemängijast ei ole mõtet hakata kaitsjat vorpima.

Lisaks ei oleks Bundesliga mulle ilmselt stiili poolest eriti sobinud – seal on pikakasvulised ja jõulisemad mängijad, mulle sobib rohkem Hispaania ja Itaalia tüüpi maast mängimine. Mõistsin neid, aga samal ajal tundsin, et minu oskuste taha tegelikult midagi ei jäänud.

Hispaanias Santa Teresas olid lõpuks vaid pool hooaega – jalalabavigastus sundis sind varakult koju tulema. Mille Hispaaniast enda jaoks kaasa võtsid?

Kui saaksin ajas tagasi minna, siis ma ei lähekski üldse sinna mängima! Aeg oli aga selline, et Eestisse ma jääda ei tahtnud ja sisetunne ütles mulle, et pean minema. Ikkagi Hispaania kõrgliiga ja selline stiil, mis peaks mulle sobima: tehniline palli valdav kiire mäng…

Sinna jõudes sain aga aru, et juba treeningukeskkond ei ole eriti jätkusuutlik. Mängisime ja treenisime kohutaval betoonkunstmurul. See oli kehale hull koormus – ja treenisime seal vahel kaks korda päevas kaks tundi korraga. Ma arvan, et see kõik mulle jalga kuhjuski ja vigastuse tekitas.

Mõnes mõttes panin ennast ise sellesse olukorda – oleksin võinud teha parema taustauuringu, aga tahtsin väga minna, trennid sujusid ja treener oli minuga väga rahul. Tegin näiteks Atlético Madridi vastu väga hea mängu, aga see kõik oli juba vigastuse pealt mängimine. Olin vaimselt ja füüsiliselt juba nii kurnatud, et mul oli targem tulla end Eestisse ravima. Hispaanias ei saanud arstid isegi täpselt aru, mis mul viga oli. Eestis sain tänu Kaspar Rõivasseppale asja korda.

Kui Eestisse naasid, teatas Flora, et sinust sai nende ajaloo esimene tasustatud naismängija, 2022. aastat alustasid juba profina. Mis sinust siis saanud oleks, kui Flora oleks öelnud, et neil ei ole võimalik sulle palka maksta?

See tuli mulle üldse väga ootamatult, aga olen väga tänulik. Ma isegi ei tea, mis must saanud oleks – mul läks päris tükk aega, et kõikidest vigastustest terveks saada, sest haiget labajalga hakkas keha teistmoodi kompenseerima, mis tekitas omakorda muid probleeme. Eks see oli selles suhtes ka arusaadav, et nii Itaalias kui Hispaanias olid lausa ebareaalsed koormused. Kui Flora poleks mulle lepingut pakkunud, siis ei teagi, mida ma teinud oleksin – tahan välismaale minna nii, et tunnen ennast nii vaimselt kui füüsiliselt tervena. Ilmselt oleks pidanud tegema plusside ja miinuste nimekirja, kui oleks välismaal mõni variant tekkinud.

Sõlmisid enne eelmist hooaega Floraga kaheaastase lepingu, mis lõpeb seega selle aasta lõpus. Mis saab edasi? Kas soovid Eestis jätkata või piilud tagasi välismaa poole? Vanust on ju veel vähe! Olen nõus, on vähe! Olen välismaale minemise suhtes väga avatud, aga kuna olen sealt juba teatud kogemuste pagasi kaasa saanud, siis tean, et kui mõni pakkumine tuleb, siis vaatan esimese asjana, milline on sealne keskkond, kas klubi tahab kohe tulemust ja kas nad tahavad mind kui mängijat arendada. Naistejalgpall on veel nii lapsekingades, et palgad ei ole ka välismaal veel nii kutsuvad, et sinna pikema mõtlemiseta kohe minna ja sellega oma tulevikku kindlustada. Muidugi – välismaal mängimine on mängijana väga kasulik, aga samal ajal pean mõtlema ka sellele, mis minust siis saab, kui ma jalgpalli enam ei mängi. Meestega võrreldes on palgalõhe jalgpallis veel väga-väga suur. Kaalumist oleks palju. Olen küll endale tõestanud, et saan välismaal kenasti hakkama, aga kõik muu peab ka sellevääriline olema.

Eesti meistriliigas oled sa hetkel ainus profimängija. Kas oled oma võistkonna sees või vastaste poolt tunnetanud ka kadedaid pilke? Kõik on ju kursis, et sina oled ainus, kes meie liigas mängimise eest päris palka saab.

Ma ei tea, kas niimoodi tunnetanud olen, aga mis siin pilti ilustada – eks kadedaid inimesi ikka eksisteerib. Ma ise vaataks seda aga hoopis positiivse külje pealt – võibolla tekitab see hoopis teistes mängijates isu, et ka neil on võimalik selleni jõuda või välismaale pääseda. Et ka naistel on võimalik Eestis profijalgpalli mängida! See on ju ka minu unistus, et lõpuks oleks kogu Eesti liiga profiliiga, see oleks ju üliäge. Väga soovin, et ka teistel tekiks võimalus Eestis proff olla. Kui oled jalgpalli mänginud ja meeldib seda teha, siis see on üldse üks ägedamaid asju, mida teha saab – pühenduda sajaprotsendiliselt sellele, mida armastad.

Kas sinul kui profimängijal tekib Eestis vahel ka see tunne, et koormust jääb väheks? Naiskonnad mängivad ju tunduvalt vähemate mängudega hooaega kui meeskonnad.

Mängude arvu poolest ma ei tunne, et meil vähe mänge oleks, aga pigem tunnen, et meil on vähe kvaliteetseid mänge. Liiga tase on see, mis vajaks putitamist. Las olla isegi vähem mänge, kui need on kvaliteetsed! Isegi siis, kui see tähendaks, et peaksime samade vastastega rohkem mängima.

Flora vaatevinklist saame tegelikult ju päris palju mängida – praegugi tuleb meil tihe periood, kus on tükk aega kaks mängu nädalas, sest mängime ka Balti liigat. Minul koondislasena tulevad veel ka koondisemängud juurde. Kvaliteeti võiks aga kuidagi juurde saada – Balti liiga natuke annab, aga Läti ja Leedu ei ole ka naistejalgpalliga veel nii heal järjel, et need nüüd väga meeletult taset juurde annaksid. Võibolla oleks äge hoopis see, kui saaksime rohkem Soome klubidega mängida, kui nemad ka Balti liigaga ühendada. Kvantiteet ei ole nii oluline kui kvaliteet.

(Intervjuu toimub 19. juulil – toim.). Homme algab naiste MM-finaalturniir. Kelle poolt oled ja kelle võitu ennustad?

Pöialt hoian Itaaliale – mõnus tunne tuleb sisse, kui oma Itaalias oldud aja peale mõtlen. Mingil määral olen ka Hispaania poolt, sest mängisin seal ja mõnede koondislaste vastu olen ka ise mänginud. Võidu osas kahtlustan USAd: neil on väga head kogemused all ja hea sümbioos noortest ja kogenud mängijatest. Muidugi on ka Inglismaa üks naiskond, kel silma peal hoida. Võibolla kerkib veel mõni üllataja esile?

Kuidas Tammiku tõttu lennukis koroonapaanika tekkis

2020. aasta märtsikuus, vahetult enne seda, kui koroonapandeemia maailma lukku keeras (Eestis kehtestati eriolukord mäletatavasti 12. märtsil), pidas Eesti naistekoondis kaks maavõistluskohtumist – 6. märtsil võõrsil Walesiga, 9. märtsil võõrsil Fääri saartega. Fääridelt tagasi reisides tekkis koondist vedanud lennukis ühtäkki paanika – kuskilt tuli välja, et Tammik on koondise juurde tulnud Itaaliast, mille põhjaosas pandeemia juba tol ajal teadupoolest paksu pahandust põhjustas.

„Meil oli vahemaandumine, ootasime pardaleminekut ja keegi koondislastest tegi nalja, et Lisette, sa oled ju Itaaliast tulnud ja ei tohikski lennata. See oli muidugi naljaga tehtud, aga ju siis keegi teistest reisijatest kuulis seda ja kurtis seda kellelegi,“ meenutab Tammik. „Lennuk oli juba õhus, kui ühtäkki minu juurde tuldi ja mind teistest täielikult eraldati. Tagantjärele oli see muidugi jabur – olin juba nii pikalt koondiselaagris olnud, et kui oleksin nakatunud, oleksid mul juba ammu mingid sümptomid välja tulnud. Siis ei teatud sellest haigusest ju veel eriti midagi. See oli väike lennuk, mind pandi täiesti ette istuma ja jäeti teistega mõned tühjad pingiread vahele, eks ma siis lehvitasin teistele sealt. Veider kogemus!“

UNO TUTK: kohtunike määramine käis kirja teel ümbrikus ja ükski mäng ei jäänud ära!

Septembris täitub Uno Tutkil 27 aastat tööd Eesti Jalgpalli Liidus. Ta meenutab nii seda, kuidas töö on muutunud, kui ka tegutsemist kohtunike vaatlejana UEFA koondise- ja klubimängudel. Ja puistab sekka muhedaid vaheseiku.

Tekst: Indrek Schwede

Ajast, kui Uno Tutk 1996. aastal Eesti Jalgpalli Liitu (EJL) tööle tuli, on tal meeles jõulufoto, millel kuus inimest. Just nii suur oligi siis organisatsiooni palgaliste töö -

tajate hulk. Jalgpalliliit paiknes Männiku staadionil, sealsamas, kus praegu toimetab Mart Poom ja tema Nõmme United. Tutk on algusest peale töötanud kohtunike osakonnas: alguses koos Oleg Timofejeviga, kuid õige pea üksinda ja kuni Neeme Neemlaiu tulekuni lausa kümme pikka aastat.

„Pärast taasiseseisvumist pidime uuesti looma Eesti kohtunike kultuuri,“ vihjab Tutk kultuurikatkestusele Eesti jalgpallis. „Meil oli küll üksikuid kohtunikke, kes käisid NSV Liidu ulatuses vilistamas ka suuri mänge, aga oli vaja luua uus süsteem. Enne mind olid juba olemas Jüri Saar, Sten Kaldma, Heigo Niilop ja Margus Kotter. Mina tulin teises laines, kuigi me pikas perspektiivis kuulume kõik ikka sinna esimesse lainesse.“

Staažikat töötajat tunnustati 2021. aastal jalgpalliliidu hõbemärgiga.

Foto: Liisi Troska

Sünnipäevad kord kuus

Jalgpalliliidu Männikul paiknemise periood eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel peegeldab hästi toonaseid olusid. Ühest küljest oli palgalisi töötajaid ainult kuus, aga teisalt oli neil Eesti koondislastega peaaegu igapäevane side. Nimelt toimusid paljud FC Flora treeningud Männikul, aga Flora andis koondisele lõviosa mängijaist. Tutki sõnul nägi ta peaaegu iga päev tollast Flora ja Eesti koondise treenerit Teitur Thordarsoni, aga ka Marko Kristalit, Marek Lemsalu jt. Praegu näeb koondislasi ainult kodumängude aegu.

„Männikul oli sünnipäevi lihtne pidada,“ meenutab Uno Tutk. „Sünnipäevalaps tõi tordi, mis lõigati kuueks, ja igaüks sai seda kaks päeva süüa. Nüüd on töötajaid umbes 90 ja oleme otsustanud, et eraldi sünnipäevi ei peeta: see paneb inimestele justkui kohustuse kõigile midagi pakkuda ja neid pidulikke päevi oleks liiga palju. Praegu toimuvad sünnipäevad kord kuus ja võõrustajaiks on vastava kuu sünnipäevalapsed.“

Muidugi ei pääsenud Tutk nii väikeses kollektiivis ka kolleegide asendamisest ja teiste ülesannetega tegelemisest, aga peamine oli siiski uute kohtunike koolitamine ja kohtunike määramine mängudele.

Esmaspäev –kirjade saatmise päev!

„Mul on nii selgelt meeles, et üheksakümnendate aastate lõpus oli esmaspäev kirjade saatmise päev,“ jätkab Tutk. „Naine kodus kirjutas minu vihikust aadresse ümbrikele ja mina kirjutasin läbi kolme kopeerpaberi määramisi – kokku oli siis neli lehte: üks kohtunikule, teine abikohtunikule, kolmas teisele abikohtunikule ja neljas jäi jalkaliidule.“

Kirjad sisaldasid mängu, selle kuupäeva, alguse kellaaega ja kohta. Tutk viis need ise esmaspäeval postkasti. Post töötas sedavõrd hästi, et kirjad jõudsid kiiresti kohale. Mobiiltelefon oli toona vähestel ja lauatelefonil sai inimesi kätte tavaliselt kella viieni õhtul, kui lõppes tööpäev.

„Meil oli kokku lepitud, et helistame üksnes äärmisel vajadusel,“ meenutab Uno Tutk. „Ja ma ei mäleta ainsatki korda, kus mäng oleks kohtuniku puudumisel ära jäänud. Pigem võis mõni meeskond jääda kohale ilmumata.“

„Pärast saatsid nad mulle Bulgaaria ajalehe, kus kirjutati, et mäng Eestiga tuleb väga keeruline: see rahvas on täiesti peast segi! Nad sõidavad talviti autodega mööda merd!“

Tõsi, võrreldes praegusega tegi töö lihtsamaks asjaolu, et liigasid ja meeskondi oli vähem. Samuti polnud kõige madalamates liigades abikohtunikke. Nüüd on kõiki liigasid ja mänge – ka naiste ja noorte omi – palju rohkem, kuid abiks on tehnoloogia.

Kohtunike määrajatel on andmebaas, kus kirjas ka rahvusvahelisi mänge teenindavate kohtunike mängud. Kõik määramised saab välja saata ühe nupuvajutusega. Kõigil on kohe pilt ees: kes on kohtunikud, kes nende vaatleja, kes mängu inspektor. Tõenäoliselt vähesed on mõelnud, kui oluline töölõik on tegelikult kohtunike määramine üle maailma kõigis rahvuslikes alaliitudes. Sest kui määramist pole, ei saa toimuda ka mängud. See on töö, mis peab saama tehtud, seda pole kuhugi edasi lükata. Seda vaatamata puhkustele või haigestumistele, olgu kohtunike või nende määrajate ridades.

Uno Tutk võrdleb seda tööd maletamisega. Tänapäeval liigub info kiiresti ja kohe pärast määramise saamist võib kohtunik anda tagasisidet, et talle antud kuupäev ei sobi. Või ärkab kohtunik mängupäeva hommikul palavikuga ja tal on päeval kell üks mäng. See nõuab kiiret tegutsemist, et mängule asenduskohtunik tagada. Seda tööd ei saa ka pikalt ette teha, sest nõrga partii korral

Kohtunike vaatleja töö on Uno Tutki viinud väljaku pealt tribüünile.

Foto: Lembit Peegel

tuleb kohtunikel vähemalt kõrgemates liigades mõni mäng vahele jätta. Eriti rasked on nädalad, mille keskel toimuvad ka mängud. Tutk avaldab tänu kolleeg Neeme Neemlaiule, kellega koos on ta seda tööd aastaid teinud. Samuti on osa tööst delegeeritud regioonijuhtidele, kes määravad kohtunikke madalamate liigade mängudel.

Kohtunike treeninguid

jälgib tehnoloogia

Tutki sõnul püütakse kinni pidada tavast, et 48 tunni sees poleks kohtunikul üle ühe mängu. See on suur edasiminek, sest kui Tutk oli ise kohtunik, oli tavaline see, et pärast abikohtuniku rolli näiteks meistriliigas oli ta järgmisel päeval vilega esiliigamängul.

Praeguseks on suudetud tagada kohtunike pidev juurdekasv. Regulaarselt üle Eesti toimuvad kohtunike koolitused on populaarsed. Kohtunikuamet on suurepärane võimalus neile, kes mängijakarjääriga lõpuni minna ei soovi, aga tahavad jääda jalgpalliga seotuks. Sealjuures ei tähenda kohtunikuamet seda, et enam ei pea treenima.

„Kes tahab saada kõrgel tasemel kohtunikuks, peab arvestama, et nädalas on vähemalt neli treeningut ja viiendal päeval on mäng,“ räägib Uno Tutk. „Meie tippkohtunikel on targad kellad käe peal ja sealt saame jälgida nende treeninguid, keha rasvaprotsenti, kehakaalu muutumist ja palju muid näitajaid.“

Uno Tutki „õpilane“ on olnud ka kuulus Poola kohtunik Szymon Marciniak, kes sai eelmise aasta lõpus kõrgeima määramise mis jalgpallikohtunikel võimalik – ta vilistas meeste MM-finaali.

Foto: erakogu

Tutk ütleb muiates, et kui oled otsustanud saada tippkohtunikuks, siis oled nagu lõksus: sa pead tegema oma tööd korralikult ja järjepidevalt või loobuma. Sealjuures on kohtunik teataval määral ja olenevalt tasemest avaliku elu tegelane. Teda tunnevad nägu- ja ka nimepidi kümned või sajad mängijad ja nende omaksed-tuttavad, kes käivad mänge vaatamas. Premium liiga ja esiliigamänge teenindavad kohtunikud on nähtavad ka teleülekannete auditooriumile.

„Avalikus ruumis peab kohtunik end kontrollima,“ võtab Tutk kohtuniku teema kokku. „Sarnaselt mängijatele on kohtunikud seltskonnaajakirjandusele lihtne saak. Jah, meil pole küll professionaalseid kohtunikke, aga meil on amatöörkohtunikud, kes tegutsevad professionaali tasemel.“

Avatud kontor? Tänan, ei!

„Vanasti juhtus sageli, et esmaspäeval astusid jalgpalliliidust läbi kohtunikud, kes tõid ära mänguprotokolli ning jäid pajatama nädalavahetuse mängust ning maast ja merest,“ räägib Uno Tutk. „Aga see on meie kõige tihedam tööpäev, sest käib määramine järgmisteks mängudeks. Tööpäev kadus sellise rütmi puhul lihtsalt ära. Siis hakkas meil kehtima vaikiv kokkulepe, et esmaspäeval me külalisi ei oota, et saaksime kõige kibedama töö tehtud. Õnneks pole meil jalgpalliliidus ka avatud kontorit – meie osakonna puhul see üldse ei töötaks!“

Hullud eestlased, kes sõidavad autodega merel

Üks kohtunike osakonna ülesanne on vastu võtta rahvusvahelisteks mängudeks Eestisse saabuvaid kohtunikke ja kohtunike vaatlejaid. Praegu kaasab EJL sellesse rolli ka madalamate liigade kohtunikke, mille üks eesmärk on neid motiveerida kohtunikukarjääriga edasi minema. Selle töö põnev köögipool ja rahvusvaheliselt tuntud kohtunikega vahetu suhtlus on paljudele huvitav.

Tutkil endal on eredalt meeles, kuidas ta 2003. aasta talvel võõrustas Bulgaaria delegatsiooni, kes tuli üle vaatama tulevasi mängupaikasid: nimelt toimus EM-valikmäng 2. aprillil A. Le Coq Arenal ja U21 kohtumine päev varem Kuressaares. Tutk viis bulgaarlased Saaremaale ja seletas neile, et praami ootamine ja sõit võtab aega kuni kolm tundi, aga kui läheme jääteed kaudu, saame 11 minutiga üle. Külalised pööritasid jäätee võimaluse peale silmi ja keeldusid. Nad arvasid, et Tutk teeb hullu nalja.

„Ma seletasin neile, et see on turvaline ja riiklikult kontrollitud tee, aga nad ei uskunud,“ meenutab Tutk. „Nende suhtumine oli, et misasja: te olete segased, kui mööda merd sõidate! Aga korraga tuli üks suur veoauto ja kui nad nägid, et see panigi piki jääteed Saaremaa poole, siis nad ikkagi soostusid. Nad hoidsid seljatugedest kinni ja samal ajal suitsetasid mis kole! Kui me tagasiteele asusime, olime sama dilemma ees: kas ootame ja loksume praamiga üle vee või kasutame jääteed. Seekord valisid nad jälle jäätee.“

„Pärast saatsid nad mulle Bulgaaria ajalehe, kus kirjutati, et mäng Eestiga tuleb väga keeruline: see rahvas on täiesti peast segi! Nad sõidavad talviti autodega mööda merd! Et midagi head neid ees ei oota ja nad peavad olema valmis kõigeks.“

Kaks tähtsat meest! Londoni Arsenali kodustaadionil UEFA mängul. Foto: erakogu

Bulgaaria ajalehe hinnang osutus õigeks: meie U21 koondis viigistas bulgaarlastega 1 : 1, kusjuures skooris Ingemar Teever, ning A-koondis tegi väravateta viigi.

20 aastat tippjalgpallis

Uno Tutk 2014. aastal kohtunike osakonnas.

Foto: Lembit Peegel

Alates 2004. aastast on Uno Tutk esimese eestlasena olnud UEFA mängudel kohtunike vaatleja. Aastate jooksul on ta selles ametis olnud kaastegev mängudes, mille osalisteks on olnud Manchester United, Liverpool, Arsenal, Chelsea, Tottenham, Torino Juventus, AS Roma, Rooma Lazio, Madridi Real, Barcelona, Madridi Atlético, Bilbao Athletic, Valencia, Real Sociedad, Müncheni Bayern, Dortmundi Borussia, Hamburgi SV, Marseille Olympique, Amsterdami Ajax, PSV Eindhoven, Rotterdami Feyenoord, Istanbuli Fenerbahce, Glasgow Rangers, Glasgow Celtic, Lissaboni Benfica, Lissaboni Sporting, Brüsseli Anderlecht, Kiievi Dinamo jpt. Lisaks rahvuskoondiste, eri vanuses noortekoondiste ja naiste mänge.

Kohtunike vaatleja töö on samasugune nagu Eestiski. Pärast mängu räägib vaatleja kohtunikega läbi kõik olulised momendid ja võimalikud

da, kas oleks olnud kontakt vastasega või mitte. Eks siis Modrić vaatas, et see ei ole normaalne ja nii võib vigastuse saada, ja karjus oma treenerile, et katkestame selle mängu. Treener tuli neljanda kohtuniku juurde, ütles, et võimatu on edasi mängida, lõpetame ära. Nii et Modrić selle mängu alustamise ja katkestamise otsustas. Jätkati järgmisel päeval, Horvaatia lõi mängu ainsa värava ja aasta pärast mängis MM-finaalturniiri finaalis.“

Palju kaebusi distsiplinaarkomisjonile Praegu tegeleb Uno Tutk peale kohtunike määramise kõrgemate liigade mängudele ka distsiplinaarkomisjoni esimehena. See on laiema ulatusega töö kui kohtuniku oma.

valeotsused. Tutk tunneb, et on aastatega kogunud selles rollis arvestatava autoriteedi.

„Kui alustasin, võisin tunduda vanadele kaladele poisikeseohtu, aga aja jooksul koguneb oskusteavet, enesekindlust ja kindlasti ka tõsiseltvõetavust,“ räägib Tutk, kel kogunenud 20 aastaga 186 UEFA mängu. „Kui sa jõuad teatavale tasemele ja sind pannakse vaatlejaks tippkohtunikele, siis eeldavad nemadki, et oled neile võrdne partner. Päris alguses olid ju peamiselt noorteturniirid ja ma olen märganud, et praegugi lähetatakse mind sageli sinna. Võin uhkusega öelda, et olen olnud vaatleja ka sellistele noortele kohtunikele, kellest tänaseks on saanud maailma absoluutsed tipud. Kõige värskem näide on poolakas Szymon Marciniak, kes on tänaseks vilistanud nii MM-finaalmängu kui ka Meistrite liiga finaalmängu.“

„Distsiplinaarinspektorina tegutsedes on see mull palju suurem ja koosneb paljudest 90 minuti mullidest. Kui nädala alguses postkasti lahti lööd, tuleb vahel ahastus peale: kes keda ja milles süüdistab!“

„Kui oled kohtunik või kohtunike vaatleja, on su töö kontsentreeritud 90 minutile,“ selgitab Tutk. „Sa pead lahendama probleemid selle 90minutilise mulli sees. Teed oma töö ja saad selle unustada. Distsiplinaarinspektorina tegutsedes on see mull palju suurem ja koosneb paljudest 90 minuti mullidest. Kui nädala alguses postkasti lahti lööd, tuleb vahel ahastus peale: kes keda ja milles süüdistab! Sagenenud on igasugused kaebused. No hästi, see, et kohtuniku peale kaevatakse, see on igivana asi. Aga nüüd kaevatakse ka vastaste treenerite ja vastaste pealtvaatajate peale! Pealtvaatajad kirjutavad ja kaebavad mängijate peale! Et kes neid ja millega on solvanud. Kui varem olid rahvuslikud solvangud eesti-vene teljel, siis nüüd on lisandunud teisi rahvusi, nüüd hüütakse ka: „Kuradi pitsapoisid ja makaroniõgijad!“ See kõik on väga kurb. Aga eks see peegeldab muutunud maailma meie ümber. Kohtunikutöö ise on siiski väga põnev!“

Hullunud hobune ja stoiline vanaproua väljakul

Luka Modrić alustas ja katkestas mängu

Üks meelde jäänud mäng on Tutkil septembrist 2017, kui MM-valikmängus kohtusid Zagrebis Horvaatia ja Kosovo. Meeletu vihm ja loigud väljakul püstitasid küsimuse, kas üldse mänguga alustada.

„Läksime siis väljakule: mina, delegaat, mõlema võistkonna kaptenid ja treenerid, et palli veeretada,“ räägib Tutk. „Horvaatide staar Luka Modrić ütles, et kõik on korras, mängime. Eks vastased tahtsid ka ära mängida ja nii alustasimegi mänguga. Aga poole poolaja peal libistas Kosovo kaitsja end taklingusse ja sõitis seitse-kaheksa meetrit veepilves piki väljakut. Mitte midagi polnud näha, kohtunikul olnuks ka raske otsusta-

Oma kohtunikukarjäärist meenutab Uno Tutk üht Lelle staadionil toimunud madalama liiga mängu, kui väljakule tormas korraga hobune. Oli ta hädas verejanuliste putukatega või oli põhjus muus, aga kui ta meeste vahele niimoodi ootamatult ilmus, kangestusid kõik mängijad. Tutk vilistas mängu seisma. Hobune tegi kaks ringi ümber platsi ja kimas siis minema. Mäng sai jätkuda.

Valga vanal staadionil kulges aga jalgrada risti üle väljaku ja keset mängu ilmus sellele vanaproua, kel ühes käes pikk plekist piimamannerg ja kes teise käega lükkas kõrval jalgratast. „Polnud midagi parata,“ muigab Tutk. „Aitasime vanaproua teisele poole platsi ja mängisime edasi.“

Kolmas lugu juhtus Kalevi keskstaadionil, kus väravavaht Oleg Andrejevile läks seltsi pakkuma suur buldog. Peakohtunik Oleg Timofejev kamandas neljanda kohtunikuna tegutsenud Uno Tutki olukorda lahendama. „Andrejev seisis liikumatult, mina püüdsin ergutada koera lahkuma, aga ei julgenud midagi liiga äkilist ette võtta,“ naerab Tutk. „Nii me seal kolmekesi seisime, kuni koer otsustas lahkuda.“

Kohtunike seas on Tutk tuntud ka mõnusa olemise ja huumorisoone poolest. Siin on ta 2017. aasta Meistrite liiga finaali eel sättinud ennast Karim Benzema ja Cristiano Ronaldo vahele! Alumises reas piilub Marcelo asemel Tutki hea sõber Vallot Andres. Foto: erakogu

Tallinna Kalev

Oma võistkonnakaaslastest

pajatab seekord Tallinna

Kalevi kogenud ründaja

Ats Purje, kes toob muu hulgas ilmekalt välja, kui palju on osa tiimikaaslasi temast kui võistkonna vanimast tegijast nooremad ja millist vutikuulsust nad mängustiililt meenutavad!

Oskari Forsman

väravavaht, 1988

2008. aastal tulime Turu Interis koos Soome meistriks. Läbis pika karjääri Soome satsides. Õnneks leidis ta tee Kalevisse, kus saab meie esindust tassida ja klubi noori vära vavahte treenida. Väravavahina kindel ja mängib riskivabalt, treenerina väga põhjalik ja analüüsiv.

väravavaht, 2003

Rahvusvahelise tasemega jalamänguga. Meenutab Man City

Edersoni. Palliga vana rahu ise. Vastase kaitseliin peab eriti valvas olema, kuna tihti saadab meie ründajad pika sööduga vastase väravavahiga silmitsi. Vanusevahe 18 aastat.

Aron Kirt

kaitsja, 2006

On teinud suure arengu. Tulevikus Kalevi esinduse tugitala.

Äärekaitsja, kes naudib vastasega üks ühe vastu duelle ja tuleb neist suure protsendiga võitjana välja. Mängustiililt meenutab Gary Neville’i. Vanusevahe 21 aastat.

kaitsja, 1985

Meie suur eeskuju. Tema jalgpallioskused tutvustamist ei vaja. Toob meeskonda liidriomadusi, nõuab kvaliteeti ning innustab ja ergutab meie kutte. Minulegi annab lisatõuke, sest duellid temaga sunnivad rohkem pingutama. Võiks olla nagu Cristiano Ronaldo ja keelduks oma karjääri lõpetamast nii koondise kui ka klubi eest.

Kaspar Laur

kaitsja, 2000

204 sentimeetrit pikk. Mänguliselt valmis ka A-koondises mängima. Kiirus, tugevus, vasak jalg ja tehnika teevad temast turul väga ahvatleva müügiartikli. Kui kelleltki šnitti võtta, siis Giorgio Chiellinilt. Agressiivsus ja vastaste ründajate jaoks vastik olemine on kohad, kus juurde panna. Vanusevahe 15 aastat.

Ragnar Klavan

Maico Rimmel

Hugo Palutaja

kaitsja, 2004

Potentsiaalikas äärekaitsja, kelle tugevusteks on kiirus, sitkus ja palliga jooksmine. Kyle Walkeri moodi. Tsenderduste treenimine peaks kuuluma igapäevasesse menüüsse. Neli aastat Kalevi esinduses teevad temast meie satsis juba kogenud mängumehe. Vanusevahe 19 aastat.

Georg Pank

kaitsja, 2004

Mängib läbimurdehooaega. Palliga rahulik ja kindel. Sergio Ramos oleks tema jaoks mängija, kelle moodi olla. Sarnaselt Lauriga on ka temal vaja agressiivsem olla ja räpasemalt mängida. Vanusevahe 19 aastat.

Tanel Tamberg

kaitsja, 1992

Kapten. Pole sel aastal palju mänginud, kuna vigastus segas ja Pank võttis koha ära. Kindlasti pole oma viimast sõna veel öelnud. Samuti võib mängida kaitsvaid positsioone. Meeskonnas liider, kes seob nii vanemaid, nooremaid, venekeelseid, eestikeelseid kui ka ingliskeelseid kokku. On ka meeskonna suurim naljamees, kellel on alati mõni lõbus video näidata. Mängustiililt agressiivne, ohverdab end meeskonna nimel löökide ette. Tema iidol võiks olla Carles Puyol. Kuulub satsi vanurite hulka.

Marek Kaljumäe

poolkaitsja, 1991

Abikapten, sarnaselt Tambergile on meeskonna vanurite hulgas. Tambergiga võrreldes pole riietusruumis nii häälekas, aga Eesti kohtunikud on kindlasti tema rahulolematust kuulda saanud. Heade puudetega täpne söötja. Andrea Pirlo võiks olla tema iidol.

kaitsja, 2003

Nagu Pank, teeb ka tema läbimurdehooaega. Äärekaitsja, kes lapib suure osa olukordadest tarkusega. Füüsiline pool on kõvasti arenenud ja palliga mängib rahulikult ja kindlalt. Kui millegi kallal viriseda, siis vahel mängib ta osa olukordi liiga naiivselt, nii palliga kui ilma. On ka universaal, kes saab hakkama igal positsioonil, ka väravas. Tema iidoliks võiks olla Philipp Lahm. Vanusevahe 18 aastat.

Daniil Sõtšugov

kaitsja, 2003

Mänge Premium liigas ligi 100. Äärekaitsja, kes mängib mõlema jalaga. Pidas talvel vigastuspausi, ja jõudis end samal ajal jõusaalis põkiks treenida. Trumpideks on kiirus ja üks ühe vastu olukorrad nii kaitses kui ka rünnakul. Suuri miinuseid väga pole, aga stabiilsus võiks olla parem. Meenutab Achraf Hakimit. Vanusevahe 18 aastat.

Daniil Ševjakov

kaitsja, 1999

Ründav vasakkaitsja, vajadusel ka vasakründaja. Imeline vasak jalg nii tsenderdustel kui standardolukordades. Oskab ka hästi sööta ja täpselt lüüa. Kuna konkurents tema positsioonile on tugev, siis väga palju pole mänguaega saanud. Mängustiililt meenutab Aleksandar Kolarovi. Vanusevahe 14 aastat.

Kenlou Laasner

poolkaitsja, 1999

Kuigi mängib ja treenib minu juures U21 tiimis, siis tema kvaliteet lubaks kindlasti ka esinduses mängida. Tema arusaam jalgpallist paneb ahhetama. Oskused ja otsused toovad mängu ilu, mida Eestis näeb väga harva. Mängustiililt meenutab Neymari ja Mesut Özili segu.

Markus Johannes Leivategija

poolkaitsja, 2006

Mängib suurema osa ajast U21 tiimis. Ülipika audiga tüüp, viskab vajadusel ka tagumise posti juurde välja. Muidu aga keskvälja mängujuht, heade puudetega ja kavalate kehapetetega. Audid meenutavad Rory Delapi, mängustiil aga Nicolò Barellat. Kuna on ülinoor, siis ei ole veel füüsiliselt välja arenenud. Vanusevahe 21 aastat.

Sander Sinilaid

poolkaitsja, 1990

Meie tiimis kõige mustema töö tegija. Paneb end meeskonna jaoks nii likku, et peab ise vahetust küsima. Lisaks töökusele on ka kindel söötja ja ohtliku kauglöögiga. Töökust on ilmselt kopeerinud James Milnerilt. Kuulub tiimi vanurite hulka.

Mikk Johannes Siitam

Ramon Smirnov poolkaitsja, 2004

Veel üks noor, kes mängib head hooaega. Tark, hea tehnika ja löök. Samuti on füüsiliselt kõvasti arenenud ja saab Premium liigas suurepäraselt hakkama. Frenkie de Jong sobiks tema eeskujuks. Vanusevahe 19 aastat.

Tristan Toomas Teeväli

poolkaitsja, 2003

Kui meil on Pirlo, siis peab ka olema Gattuso! Selle tüübi peale võib kindel olla: kui tuleb pallikaotus, siis jahib vastast lõpuni välja ja klaarib olukorra. Samuti universaal ja oskab ka hästi väravaid lüüa. Vanusevahe 18 aastat.

Foday Trawally

poolkaitsja, 2001

Väga hea ninaga mängumees. Satub tihti õigele positsioonile, et värav lüüa. Sellepärast meenutabki Thomas Müllerit. Vanusevahe 16 aastat.

Taavi Jürisoo

ründaja, 2005

Jälle üks Kalevi kasvandikest, kes murdnud end esindusse ja nüüd ka põhikoosseisu. Töökas ja sirgjooneline ääreründaja, kelle trumbiks on kiirus ja tugev löök. Oma töökusega meenutab Dirk Kuijti. Vanusevahe 20 aastat.

Andreas Kiivit

ründaja, 2003

Ligi kahemeetrine mitmekülgne ründemängija. Trumpideks on kiirus ja löök mõlema jalaga. Oma pikkuse kohta hea tehnikaga ja kui oskaks jõudu õigesti ära kasutada, siis oleks tulevik helge. Lausa nii helge, et võiks olla nagu Erling Håland. Vanusevahe 18 aastat.

Arseni Kovaltšuk

ründaja, 2001

Kreenholmi Kvaratshelia! Meie parimaid üks ühe vastu ründemängijaid. Võiks täita eelmisel hooajal säranud Yakovlevi suured saapad ning miks mitte temast isegi parem olla. Vanusevahe 16 aastat.

Vadim Mihhailov

ründaja, 1998

Sama tüüpi mängija kui Jürisoo. Tema trumbiks peale kiiruse on ka supertsenderdused. Koos Tambergiga on Kalevi WhatsAppi grupis kõige aktiivsemad ja säravad oma nal jadega. Kuigi on veel päris noor, siis meie meeskonnas kuulub juba vanurite seltskonda.

Ramol Sillamaa

ründaja, 2004

Ilmselt meie kõige erilisem mängumees. Temasuguseid mängijaid sünnib Eestis ilmselt üks 20 aasta kohta. Oma plahvatuse, triblingu ja väravate löömisega teeb ta iga vastasmeeskonna kaitsja elu põrguks. Samuti peavad väravavahid jälgima, et ta sulle chip’i ei paneks. Kuigi on paremajalgne, siis meenutab noort Lionel Messit. Vanusevahe 19 aastat.

Evert Talviste

ründaja, 2006

Terava löögi ja liigutusega ründaja, kes tundub naturaalne väravalööja.

Kui hooaja esimene pool läks vigastuse nahka, siis nüüd on mehel kõvasti aega end tõestada. Oma mängu poolest meenutab Marcus Rashfordi. Vanusevahe 21 aastat.

Aivar Anniste

peatreener, 1980

Kuna tal endal on tugev mängijataust, siis oskab hästi end panna mängija olukorda. Tunnetab väga hästi, mida mängijatele öelda ja mida mitte, ega lahmi niisama. Naudib vastase jooksutamist ja tahab leida lahendusi vastase ülemängimiseks. On riietusruumis rahulik ja süstib meile enesekindlust. Minule ta meenutab Carlo Ancelottit.

Daniel Meijel

peatreener, 1974

Kalevis töötanud umbes 20 aastat. Teab enam-vähem kõiki Kalevi noormängijaid. Oskuslik mängijate taseme ja potentsiaali hindaja. Pragmaatilise lähenemisega ja nõuab rangelt positsioonile vastavaid ülesandeid. Mängib oma mängijate kvaliteedi ja meeskonna tugevuste peale. Ei ole ehk nii emotsionaalne, aga meenutab José Mourinhot.

Henri Anier Eesti

Foto: Aurelien Meunier, UEFA via Getty Images

Kylian Mbappé

Prantsusmaa Henri Anier Eesti

Klubid võtsid jalgpalliliidult suvelaagrite teatepulga rõõmuga üle

Suvi, jalgpall ja laagrid – see on kooslus, mis käib kaasas iga vutisõbrast poisi ja tüdruku südamega. Suvised jalgpallilaagrid on koht, kus kohtuvad uued ja vanad sõbrad, kus kohtuvad aktiivne treening ja meelelahutus. Jalgpallilaagritest on kahtlemata saanud üks oodatumaid hetki kogu suve vältel. Kui viimased 15 aastat on suvelaagrite korraldust vedanud Eesti Jalgpalli Liit koostöös Rimiga ja toimusid Rimi suvelaagrid, siis alates sellest aastast on suvelaagrite korraldamine läinud üle täielikult klubidele.

Laagrite peamine eesmärk on olnud peale selle, et lapsed teeksid sporti ja liiguksid, aidata klubidel suurendada harrastajate arvu, kasvatada oma kogukonda ja abistada neid treenerite koolitamisel. „Nüüdseks on 15 aastat kestnud töö hakanud kandma vilja. Enamik meiega varasemalt koostööd teinud klubisid ja treenereid on jõudnud selleni, et saavad ise väga hästi hakkama suvelaagrite korraldamisega, ja seega on suviste lastelaagrite korraldamine läinud ainult klubide ja kohalike organisaatorite pärusmaale,“ kommenteerib suvelaagrite projekti alates 2015. aastast vedanud Martti Pukk.

„Eks iga aeg saab kord otsa,“ tõdeb Pukk, lisades, et tasapisi hakkas kasvama nende klubide arv, kes hakkasid ise järjepidevalt laagreid korraldama, mistõttu hakkas järk-järgult vähenema Rimi suvelaagrites osalejate arv. „Oleme andnud laagrite korraldamises teatepulga üle klubidele ja alates sellest aastast Eesti Jalgpalli Liit koostöös Rimiga enam suvelaagreid ise ei korralda. Kui mõni klubi vajab abi, siis oleme aga nõu ja jõuga hea meelega abiks,“ sõnab ta.

Üle Eesti korraldavad klubid suurepäraseid laagreid, mis pakuvad suve vältel unustamatuid elamusi noortele vutisõpradele. Artiklis toome näitena välja kaks klubi.

Aastas kuus laagrit

FC Kuressaare, kes mullu korraldas aasta jooksul viis laagrit, lisas käesoleval aastal veel ühe, et kõik lapsed, kel huvi, saaksid laagritest osa, olenemata sellest, kas õues on lumi või särab päike. Laagrite koordinaator Maarek Suursaar kommenteerib, et

Tallinna Kalevi linnalaagri lapsed. Foto: Remy Põld

Tekst: Maarja Trauss

kogu laagrite korraldamise idee sai alguse Rimi suvelaagritest, kus ta oli aastaid tööl nii abitreeneri kui peatreeneri rollis.

„Siinkohal suured tänud Martti Pukile ja Rauno Tutkile, kes laagrit läbi viisid ja mind sellesse tõmbasid. See tekitas minus huvi korraldada natuke teises formaadis, aga samuti jalkalaagreid siin koduses Kuressaares. Lisaks oli meil sel hetkel tööl suurepärane kogukonnajuht Liina Tamm, kes tuli koheselt minu esmalt pöörasena tundunud ideedega kaasa, ning üheskoos me neid laagreid vedama hakkasime,“ räägib Suursaar inspiratsiooniallikast laagrite korraldamisel.

Tänavu on FC Kuressaare laagrid läbinud väikese värskenduse ning senise viie asemel korraldatakse kuus laagrit. Eesmärk on pakkuda igal koolivaheajal poistele ja tüdrukutele sünniaastaga 2011–2016 põnevaid tegevusi.

„Lühikestel koolivaheaegadel on laagrid kahepäevased, suvel, kui kestab pikk koolivaheaeg, on laagri pikkuseks kolm päeva ja see leiab aset korra kuus. Laagri põhirõhk on ikka jalgpallil, aga olulisel kohal on ka muud ühistegevused ning loomulikult uute sõprade leidmine.“ Laagrite esimene pool on jalgpalliga seotud, teine pool aga pakub muid tegevusi. „Näiteks külastame Thule kino, turnime Kuressaare seikluspargis ja käime WOW’ elamuskeskuses,“ kirjeldab Suursaar laagris toimuvat.

Laagrite tagasisidet kommenteerib Suursaar positiivselt. „Peale laagrit nii mõnigi lapsevanem

180

last

osales 2008. aastal esimeses jalgpalliliidu suvelaagris. Neist 14 olid tüdrukud.

kirjutab ja jagab lapse positiivseid emotsioone ja just see annabki indu juurde, et neid laagreid ikka ja veel korraldada. Jõudu annab juurde ka Kure juuli jalkalaager, kus osales rekordiliselt 40 last. Tavapärane laagris osalejate arv jääb 25–30 lapse kanti,“ rõõmustab ta.

Üle kümnendi jagu kogemusi

JK Tallinna Kalevi Jalgpallikooli linnalaagrid on klubitasandil ilmselt Eestis ühe pikaajalisema traditsiooniga. Esimesed linnalaagrid toimusid Kalevi staadionil aastal 2010, seega on tänavu käimas 14. hooaeg. Laagri eestvedaja Ander Aaviku sõnab, et suurt inspiratsiooni andsid toona Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud Rimi suvelaagrid. „Nägime, et nõudlus sinna oli suur, ja tuli äratundmine – taolist lõbusat ja kasulikku ajaviidet lapsed vajavadki,“ sõnab ta.

Mis on see, mis pärast nii pikka korraldamisaega tõmbab ikka ja jälle selle juurde tagasi? „Kalevi staadion on juba kord selline, et „andsin sõrme, võttis terve käe“. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma usun, et kõige olulisem asi on sellistes ettevõtmistes inimesed. Kui teha õigeid asju koos sarnaselt mõtlevate inimestega, siis kujuneb sellest kõigest, nagu ka meie klubi slogan ütleb, midagi enamat kui jalgpall.“

Lastelaagreid pikka aega korraldades on Kalev klubina mõistnud, et märksõnadeks on lihtsus ja lapsesõbralikkus. „Erinevale vanusele on vaja lähe-

16 029 last

võttis 15 aasta jooksul jalgpalliliidu suvelaagritest osa.

toimus rekordiliselt nii 2014. kui 2015. aastal.

Lõbus hetk Kalevi suvelaagrist. Foto: Anna Andreas

Kuna tegu on ikkagi jalgpallilaagriga, on fookuses väljakul toimuvad tegevused –aga mitte ainult! Ja nii peaaegu kõikides sarnastes laagrites. Foto: Anna Andreas

neda erinevalt, aga peame jälgima, et laager oleks kõigile samal ajal nii lõbus kui ka kasulik,“ selgitab Aaviku, lisades, et kindlasti soovitakse enamat ning kuna laagris osalejad on eri vanuses ja erineva tasemega, siis on siinkohal oluline tasemeid ja seeläbi ka eesmärke eristada. „Parima keskkonna loomiseks tuleb kindlasti jälgida, et edasijõudnud treeniks ühes grupis ning esimesi samme jalgpalliga tegevad lapsed eraldi grupis. See on väljakutsuv edasijõudnutele ning ka alles jalgpalliga alustavad ei pea ennast ebamugavalt tundma.“

Klubi missioonitunne

Laagrid on toimunud Kalevi keskstaadionil, üks vahetus kestab esmaspäevast reedeni. Sealhulgas võetakse arvesse perede nädalavahetuse plaane ja nii lõppeb reedene laagripäev kõigile sobivalt kell üks päeval. Olenemata varajasest lõpuajast pakutakse laagris iga päev sooja lõunasööki. Kõikide vahetuste peale kokku leidub jalgpallitegevusi lastele vanuses 5–15.

„Seejuures vanuses 5–11 pole oluline, kas laps on varem jalgpalliga tegelenud,“ täpsustab Aaviku, lisades, et tegutsetakse staadionil, aga mitte ainult: ühel päeval nädalas külastatakse näiteks kino. „Staadionil tegeleme palju jalgpalliga ning sinna juurde kuuluvaga. Jalgpall on intensiivne mäng, seega sisaldab päev ka üksjagu intensiivseid tegevusi. Kuna päev on aga pikk, siis mahuvad selle sisse ka vähesema intensiivsusega tegevused. Treenerid jälgivad, et kellelgi ei esi -

1873 last

oli vutiliidu suvelaagritel 2016. aastal.

neks ei üle- ega alakoormust. Enamik tegevusi toimub läbi mängu. Kuna ka jalgpall ise on mäng, siis läbi eri mängude on võimalik luua lõbus ning kasulik keskkond.“

Laagrites on ka huvitavaid külalisi ning koostööpartneritega korraldatakse midagi erilist. „Näiteks eelmisel aastal oli meil Peetri Pizza erivahetus. Kui on võimalik, siis oleme külastanud ka Tallinna Kalevi Premium liiga mänge.“

Kõige suuremaks katsumuseks peab Aaviku lastelaagrite korralduses ilma. „Alati tuleb arvestada, et ilm ei pruugi 24/7 meie sõber olla. Oleme aastatega erinevat ilma kogenud ja seeläbi kohandanud oma tegevusi. Põrgukuumusega tõmbame intensiivsust alla. Eriti vihmase ilmaga leiame kasulikke sisetegevusi. Kohe meie staadioni kõrval asub kergejõustikuhall, mida on olnud mugav kasutada.“

Laagrite tagasisidest kõneledes jääb Aaviku tagasihoidlikuks. „Oleme saanud palju positiivset tagasisidet osalejatelt. See teeb alati meele rõõmsaks. Siiski ei tähenda see, et me ei mõtleks, kuidas meie käsutuses olevate vahenditega veelgi paremini laagrit korraldada. Keskmiselt käib suve jooksul laagris umbes 250 last. Arvestades meie võimalusi, siis on see number optimaalne. Usun, et meie linnalaager on üks taskukohasemaid linnalaagreid lapsevanema jaoks Tallinna piirkonnas. Kui me aga vaatame, milline on tõus elukalliduses, siis on seegi üks suur väljakutse,“ lõpetab ta.

2009. aastal

võttis 2016. aastal EJLi suvelaagritest osa – see jäi ühe aasta rekordiks.

liitus suvelaagrite projektiga toetaja Rimi.

Kure juuli jalkalaagri poisid-tüdrukud koos treeneritega. Foto: Maarek Suursaar

Kristina Teern

Jalka luubi all on sedapuhku Tallinna FC Flora ründeäss Kristina Teern. Saaremaal üles kasvanud ja FC Kuressaares vutiga alustanud Teern esindab Eesti meisterklubi neljandat hooaega ning on suurepärast ründevaistu näidanud ka kõikidel noortekoondiste tasemetel. 18aastast talenti analüüsivad Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva ja Teerni varem Kuressaares juhendanud Reivo Vinter.

ÕHUVÕITLUS

Ševoldajeva: Miski, mis võiks ründemängijal olla natuke tugevam. Ilma võitluseta võib pallide peale minna, aga kontaktis peaks juurde panema, et selliseid palle rohkem võita. Vinter: Võimekus kõrgete pallide pärast võidelda ja neid võita on täiesti olemas. Jääb puudu otsustavusest ja konkreetsusest võitlusesse minekul, et rohkem duelle võita.

JÕUD

Ševoldajeva: On läinud paremaks, aga ei ole veel sellel tasemel, kus võiks olla. Ülakeha jõud, palli katmine kontaktis ja vastase ärasurumine on kohad, milles peab juurde panema, et rohkem palle võita ja säilitada.

Vinter: Tegemist on loomu poolest küllaltki atleetliku mängijaga. Kui varasemalt on sitkusest natuke vajaka jäänud, siis viimaste aastatega on ka süvalihaste jõus samme edasi teinud.

SISU

Ševoldajeva: Ambitsiooni ja motivatsiooni on. Võiks jääda veelgi rohkem kindlaks oma oskustele ja tugevustele ning mitte lasta end mingitel olukordadel mõjutada, aga tõenäoliselt on see miski, mis tuleb aja ja kogemusega.

Vinter: Kogu elu ainult jalgpallist elanud ja hinganud. Kui võimalik, mängiks iga päev 90 minutit. Ajaga on läinud endast maksimaalse pingutuse andmine paremaks, kuid selles osas on veel arenguruumi, et fookus ja pingutus ära ei kaoks.

SÖÖT JA LÖÖK

Ševoldajeva: Mõlema jalaga vaieldamatult Eesti parimad söödud ja löögid. Ainus, kellega võistleb, on samalt saarelt pärit Helina Tarkmeel.

Vinter: Mõlema jalaga väga tugev löök ning valdab ka erinevaid löögi- ja söödutehnikaid. Kindlasti üks suurim tugevus.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Ševoldajeva: Enamasti loeb palliga mängu hästi ja vahetab koridore kohtades, kus see vajalik on. Pallita võiks veelgi paremini tunnetada avanemise võimalusi vastase „pimedas nurgas“.

Vinter: Näeb platsi üldiselt hästi ja leiab kaaslased üles. Kitsastes oludes ei jõua alati infot koguda ja otsuse tegemine võib liialt aega võtta.

VASTUPIDAVUS

Ševoldajeva: Eesti liiga jaoks okei. Rahvusvahelisel tasemel võiks olla veelgi rohkem vastupidavust teha väga palju kiireid liikumisi.

Vinter: Ei ole kunagi tohutu mootori ja töövõimega olnud, kuid samas ei ole selle taha ka midagi kinni jäänud. Ühtlasel tempol peab pikalt vastu, kuid rohkeid spurte nõudvas mängus võib raskeks minna.

LIIKUVUS

Ševoldajeva: On läinud väga palju paremaks. Võrreldes näiteks eelmise aastaga teeb ja proovib väljakul rohkem – küsib rohkem palli jalga, avaneb selja taha. Ka pallikaotustel töötab rohkem.

Vinter: Noorteklassides kindlasti üks suurimaid puudujääke. Hea on näha, et selle kallal töö käib ja see on ajas paremaks läinud.

TEHNIKA

Ševoldajeva: Tsipakene võiks juurde panna õhust tulevate pallide puhul. Mis puudutab maast tulevaid palle, siis sellega probleeme ei ole – suudab olla kaval ja teha ootamatuid puuteid.

Vinter: Suur tugevus ja seda mõlema jalaga. Tuleb iga elemendiga toime ning tehnika veab väga harva alt.

KIIRUS

Ševoldajeva: Potentsiaali on, aga parema ajastuse, jõulisuse ja plahvatuslikkusega võiks olla veelgi teravam. Oluline on saada kiirus üles, seda hoida ning selle pealt asju teha, ilma et tempot maha võtma peaks. Vinter: Tippkiirus küllaltki hea ja on võimeline kaitsjaid ära jooksma. Esimeste sammude plahvatuslikkuses saab juurde panna.

Poiste vahel alustanud

Saaremaa

hingega tüdruk

Kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid?

Kui ma olin 4,5aastane, tulid meile lasteaeda treenerid jalgpalli näitama. Meil olid mõned trennid, mulle hakkas meeldima ja ütlesin emale, et tahaksin hakata jalgpalli mängima. Rääkisime treeneritega ja hakkasin endast aasta vanemate poistega trennis käima. Mängisingi enamiku ajast nendega ja tüdrukutega läksin trenni alles 12- või 13aastaselt, sest Saaremaal muidu tüdrukute võistkondi ei olnud.

Mida poistega mängimine ja treenimine sulle juurde andis?

Ma arvan, et kõige rohkem tehnikat. Poistega oli tempo ikka suurem ja pidi alati kohe teadma, mida palliga edasi teha.

Kui sa jalgpalli ei mängiks, siis millega tegeleksid?

Võrkpall ja kergejõustik on kaks asja, millega ma olen natuke jalgpalli kõrvalt tegelenud. Miskipärast arvan, et valiksin võrkpalli, sest see on mulle rohkem meeldinud. Aga kui kergejõustik, siis hüppe- või jooksualad.

Kas Saaremaa või Tallinn?

Kui ma pean jalgpalli poolelt valima, siis Tallinn, aga kui see valik ei oleks jalgpalliga seotud, siis ikka Saaremaa. Kõige olulisem põhjus on see, et seal on vanemad ja kodusem tunne.

Väravaid oled sa karjääri jooksul löönud päris palju. Kas on mõni selline, mis on kõige paremini meelde jäänud?

Ma arvan, et esimene mäng Flora eest, kui ma seal kübaratriki lõin – ma tegelikult ei osanud seda oodata! (Teern debüteeris Floras 29.08.2020, sekkudes vahetusest ja mängides 28 minutit – toim.). See, kui ma kaks aastat tagasi Sakule karika veerandfinaalis kübara lõin, jäi ka hästi meelde.

Kui saaksid jalgpallis muuta mingit reeglit, siis millist? Võibolla seda, et naiste meistriliigas ei jääks ainult kolme kollase kaardiga mäng vahele. Et oleks näiteks neljaga nagu meestel.

Lähed 5 vs. 5 turniirile ja pead oma võistkonna kokku panema. Kes sinu eest mängima hakkavad?

Ma jään Eesti piiridesse! Võtan Lisette Tammiku, Mari Liis Lillemäe… Oo, ma võtaksin Kostja Vassiljevi ka endale! Kaitsvamaks mängijaks võtaksin Joonas Tamme ja väravas oleks Karl Jakob Hein.

Kui peaksid ühel päeval olema keegi oma võistkonnast, siis kes sa oleksid?

Oleneb päevast. Ma arvan, et kui toimuks mõni koondisemäng, siis äkki Maarja Saulep või Kelly Rosen, sest mulle tundub, et nad näevad seal jalgpalliliidus hästi palju sellist, mida võibolla tavalised inimesed ei näe.

Kellele naiste MMil pöialt hoiad? Inglismaale. Varem oli naistejalgpallis mu lemmik USA, aga nüüd on Inglismaa hakanud mulle rohkem silma jääma.

CV

Sünniaeg: 13.11.2004

Positsioon: ründaja

Klubi: Tallinna FC Flora

Endine klubi: FC Kuressaare

Treenerid: Arli Saar, Maiko Mölder, Liisa Liesment, Sander Viira, Annemari Pruul, Jan Važinski, Mario Pruul, Roland Kütt, Reivo Vinter, Kateriin Kuusk, Margus Kuusk, Aleksandra Ševoldajeva, Taavi Midenbritt, Richard Barnwell, Kaidi Jekimova

Koondisekarjäär: U19 18/7, U17 5/3, U15 2/2

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Üks on see, et ma üldse Florasse sain. Teine on see, kui me mängisime Floraga Moskva CSKA vastu. See oli minu jaoks esimene selline suurem ja uhkem väljak ja esimene suurema mõjuga mäng. Vastane oli väga hea ja me kaotasime neile ainult 0 : 2. See on üks selline mäng, mis on hästi meelde jäänud.

FOTOD: Elijus Kniežauskas / LFF; Liisi Troska

Elva legendi Jürgen Kuresoo 10 aastat treenerina

Jürgen Kuresoo on FC Elva eest enim mänge mänginud jalgpallur ning ühtlasi klubi parim väravakütt, lüües karjääri jooksul üle 200 värava. Veiko

Kütt ja Kaarel Tinn, kes on FC Elva ridades mänginud juba klubi sündimise ajast saati, jäävad mängude poolest napilt

Kuresoole alla. Kuresoo loodab aga ise, et lähiajal lüüakse ta mõlemad rekordid üle.

Varem koondisesärgis mänginud ja igaveseks oma nime FC Elva ajalukku kirjutanud Jürgen Kuresoo süda kuulub kodulinna. Peale esindusmeeskonna legendiks olemise on Kuresoo juba üle kümne aasta töötanud klubi noortetreenerina – tema eesmärk on viia Elva noored nii Eesti kui ka maailma tippjalgpalli.

Mis sind Elvas hoiab?

Elva on minu sünnilinn, mispärast on mul Elvaga väga suur side. Ma tahaksin öelda, et siin algas minu jalgpallurikarjäär, kuigi trennis käimist alustasin ma siiski Tartus, kuna Elvas ei olnud trenne. Kuid ma pean tunnistama, et kui ma Tallinna Floras ja Sillamäel mängisin ning Tallinna koolis käisin, siis väga Elvasse tagasi minna ei tahtnud. Ma olin ikka pikka aega Elvast ära ja olin selle Tallinna suurlinnaeluga juba ära harjunud, mispärast tundus Elva minu jaoks liiga väike. Olude sunnil sattusin ma õnneks Elvasse lõpuks tagasi ning ütleme, et kui umbes pool aastat sai taas Elvas oldud, siis mõtlesin: kurat, sinna Tallinnasse küll enam tagasi ei tahaks! Praegu olen ma enda valikuga väga rahul ja arvatavasti siia ma ka jään.

Jürgen Kuresoo on FC Elva ihu ja hing.

Tekst: Volli Soasepp | Foto: Liisi Troska

Kas mängijana aastaid esiliigat ja esiliiga B-d taguda pole ära tüüdanud? Endise koondislasena oleks tase ju palju enamat lubanud.

Kui Sillamäelt ära tulin, oli üleminekuga suuri probleeme: ma küll soovisin ikkagi tipptasemel jätkata, aga Sillamäel ma mängida ei tahtnud. Nad hoidsid mind seal kinni, nõudsid liiga suurt üleminekutasu, millesugust ei olnud ükski Eesti klubi nõus maksma, mistõttu oli mu ainuke võimalus mängida paar aastat madalamas liigas, et siis loodetavasti sealt edasi meistriliigasse saada. Kuid siis hakkas kuidagi see Elva asi mulle meeldima.

Siin on tohutult lahe kogukond ja lõpuks oligi nii, et kui siin oli kolm-nelisada pealtvaatajat kogu aeg mängul, näod olid sulle juba tuttavad ning kaasaelamine oli isegi meistriliigast suurem, hakkas mulle see asi uuesti meeldima. Lisaks oli mul võibolla selline suurem ambitsioon jalgpallurina kuskil läbi lüüa juba möödas. Pigem võtsin sellise missiooni endale, et aitan enda kodulinna klubil võimalikult kõrgele tõusta.

Aga kas välismaa ei tulnud kordagi mõttesse?

Ma testimisel käisin küll, ütleme seal Flora ja Sillamäe aastatel, aga seal lepingut ei teeninud ja mingi hetk siia Elvasse kolimisega sain ka ise aru, et võibolla rong on juba läinud. Vanus oli ka juba selline, et üldjuhul liikusid välismaale nooremad mängijad ja olin aru saanud, et pigem teen treeneritööd ja mängin rohkem oma lõbuks.

Millised on sinu sihid treenerina?

Treenerina ma ei ütle, et ma tahaksin saada meesteklubi treeneriks või kuskile välismaale, ma näen ennast rohkem noortetreenerina. Pigem on sihiks aidata siit võimalikult palju mängijaid Eesti noortekoondisesse, A-koondisesse ja välismaale. Tahaksin siit Elvast aidata mõnel noormängijal jõuda Eesti ja maailma tippjalgpalli. Kuid ma ei välista seda, et ma teen kunagi ka… (Mõtleb kaua – toim.). Mulle on pakutud küll meeste jalgpallitreeneri kohta, ma olen seda Elvas teinud ka, juhendasin duublit ning olen ka naisi juhendanud, nii et võime öelda, et olen kõike teinud. Hetkel ma tunnen aga, et tahaks noortesse panustada, ja ma näen, et minu missioon on enda praeguse 2013. aasta motiveeritud vanusepundiga veel vaeva näha, ja ma näen, et sealt võiksid päris mitmed näod jõuda veel kaugele.

Mis sind treeneritöö juures võlub ja millise treenerina ennast ise kirjeldad?

See, et sa näed arengut. Ma ise arvan, et olen üpris nõudlik treener ja nõuan trennis lastelt üpris palju, aga samal ajal olen ma poiste jaoks nagu sõbra eest. Ma kirjeldaks ennast kui midagi vahepealset. Nõudlik, aga samal ajal saan lastega hästi läbi. Ma arvan, et selline üks hea treener peakski olema.

Kas sinu elu ongi jalgpall või on sul kõrval ka veel mõni muu ettevõtmine või töö?

Jah, ma ei taha öelda, et elu on ainult jalgpall, aga nii ta on jah, et seda on ikka pikka aega tehtud, ise mängijana ja nüüd üle kümne aasta juba treenerina, et ei kujutaks ette elu ilma jalgpallita, ja ma arvan, et nii see ka jääb. Jalgpalliga jään ma seotuks elu lõpuni. Lisaks jalgpallile olen ka kooliõpetaja, täpsemalt kehalise kasvatuse õpetaja, et need kaks asja kuidagi hästi sobivad. Hommikupoolikul annan lastele koolis tunde ning õhtupoolikud mööduvad kõik jalgpalliväljakutel olevaid lapsi juhendades ja päev lõpeb sellega, et on vaja ise ka trenni teha. Nii kaua, kuni mul veel tervis lubab, tahaksin ma ise ka jalgpalli mängida.

Kas sul on mängijana veel mõni kindel eesmärk või ambitsioon ja kui kaua veel mängida kavatsed?

Mul oli vahepeal vaheaasta, kus ma olin juba jalgpalliga lõpu teinud, aga siis üks hetk sain aru, et midagi oleks nagu puudu. Mul oli väga palju vaimset tööd – koolis lapsi õpetada ja õhtul trenni anda – ning enda jaoks ei olnud üldse aega. Õhtu lõpuks olin jube väsinud ja tundsin puudust ise liigutamisest, võistkonnavaimust ja kõigest sellest, mis sellega kaasneb. Lõpuks tulin jalgpalli tagasi, aga eelmise aasta augustikuus oli mul kahjuks niisugune põlvevigastus, millest ma pole siiamaani korralikult taastunud. Täie koormusega pole saanud veel trenni teha, aga nüüd hakkab vaikselt juba lubama, et viimased paar mängu olen saanud isegi põhikoosseisus alustada. Ma tahaks teha veel vähemalt ühe sellise korraliku hooaja, kus ma näen, et mul on veel midagi sellele võistkonnale anda. Selline mu eesmärk praegu ongi.

Võistkonna eesmärkidest rääkides – eks meil ole praegu keerulised ajad. Palju noori tuleb peale ja ma ei saa öelda, et praegune eesmärk oleks meistriliigasse jõuda, pigem püsida meistriliiga lähedal. Ühel päeval, kui noored hakkavad pead kandma, siis ma arvan, et me veel koputame meistriliiga uksele. See, et me eelmisel aastal esiliigas kolmanda koha saavutasime, ei olnud juhus, vaid raske töö tulemus. Kindlasti jõuame millalgi ka meistriliigasse, aga see tuleb raske tööga.

Elva tegevjuht:

Kuresoo on laste suur eeskuju!

FC Elva tegevjuht Marie Pau kirjeldab Kuresood kui väga hoolivat ja asjalikku inimest, kes teeb kõike nii täpselt ja detailselt, et kohati on lausa hirmuäratav, kui põhjalikuks üks inimene minna saab. Tegevjuhi sõnul on Kuresoo peale kõige muu ka laste suur iidol, kellele kõik alt üles vaatavad.

„Tihtipeale on laste suust kuulda, kuidas nad omavahel räägivad ja arutavad, mida Jürgen teeb ja kuidas ta teeb, selles mõttes on ta nende jaoks suur eeskuju,“ lisab Pau.

Martin Kaalma: minu lapsed on turvahällist saati kasvanud jalgpalluriks

Viiekordne Eesti meister, endine koondise väravavaht ja praegune Viimsi JK väravavahtide treener Martin Kaalma ning värske omaealiste Balti turniiri võitja tütar Mia

Martina on teineteisele toeks nii kodus kui ka jalgpalliväljakul. Kaalmad räägivad intervjuus oma karjäärivalikutest ja Viimsi JK tulevikust.

Lisaks sellele, et nad on isa-tütar, on Martin ja Mia Martina mõlemad ametis naiste meistriliigas debüteeriva Viimsi JK juures – Martin väravavahtide treenerina, Mia Martina kaitsjana.

Martin, kuidas sinust treener sai?

Hea küsimus! Kui oled juba nii kaua mänginud ja tunned, et oled kõvasti teadmisi omandanud, siis võiks ju ära lõpetades anda need teadmised edasi ka noortele, kellel on mingid jalgpalliga seotud eesmärgid või kes soovivad jalgpalli mängida ja uusi teadmisi saada. Ma arvan, et mängijast treeneriks minna oli loogiline ja lihtne samm.

Mis sind treeneritöö juures võlub ja millise treenerina ennast ise kirjeldad?

Martin Kaalma:

Martin, kui suur roll oli sul selles, et Mia Martinast sai samuti jalgpallur?

Ma kahtlustan, et see võis päris suur olla! Ütleme nii, et üks põhjus, miks ma arvan, et Mia ja samamoodi ka minu teine laps Markus mängivad jalgpalli, on see, et kui sa oled minuga juba põhimõtteliselt turvahälliajast saati väljaku kõrval trennides kaasas olnud, on päris keeruline, et sealt midagi muud peale jalgpalli mängimise võiks tulla.

Aga Mia, mis sa ise arvad: kas isa oli suur eeskuju?

Ma arvan, et ikka oli, sest ema tahtis, et ma ikkagi balletti tantsiks, käiksin akrobaatikas või midagi sellist naiselikumat teeksin, aga valisin ikkagi jalgpalli.

Martin kandis kunagi särki numbriga üks ja Mia Martina kannab nüüd särki numbriga üheksakümmend üheksa. Kas see on planeeritud või kogemata nii juhtunud, et teie numbrite summa on sada, ja kas selle taga on ka mingi sõnum?

„Me oleme Miaga selle omavahel kokku leppinud, et jalgpalliteemaliste küsimuste või mänguarutelusid puudutavate küsimuste juures mina teemat ei alusta ega initsiatiivi ei võta.“

Kui räägime näiteks laste treenimisest ja sellest, kuidas nad tulevad trenni ning mina pean hakkama neid juhendama ja suunama, siis näen, kuidas mõned neist arenevad kiiremini ja teised aeglasemalt. Kuid näen oma silmaga, kuidas need lapsed arenevad, kuidas nende teadmised täienevad ja kuidas nad saavad jalgpalliväljakul paremaks. Ma arvan, et see on see, mida on hea jälgida. Mõnikord juhtub ka nii, et õpetan inimestele, lastele, poistele – miks mitte ka tüdrukutele – teatud asju, kuid see ei toimi. Ei tule, ei tule ja siis äkki pärast kuut, seitset, kaheksat kuud vaatad ja ütled: oo, nüüd jõudis siis lõpuks kohale!

Mia Martina: See on küll üllatus! Selle peale mõelnud ei ole.

Martin: Kui keegi selle otsuse tegi, siis see oli Mia, kes tegi selle mingisugust oma kanalit pidi, ja teine variant on see, et üks on kõige väiksem number ja teine kõige suurem number enne sadat (naerab – toim.). Kuid ma ei tea – kui nüüd väita, et oli juhuslikult, siis ma ei tea, kas sellist juhuslikkust on olemas.

Mia, miks sinust isa eeskujul väravavahti ei saanud?

Mia Martina: Ei sattunud sinna kuidagi. Ma ütleks, et väravavahtidel võib olla peas midagi natuke teistmoodi – normaalne inimene hüppab palli eest ära, aga nemad ikka sinna palli järele. Minul ei ole olnud mõtet väravasse minna.

Martin: Ta on küll proovinud väravas olemist, mõnikord trennides, väiksemana käis ka mõnel võistlusel, aga nagu Mia ütleski: normaalsed inimesed ei satu väravasse.

Tekst: Volli Soasepp

Sündinud 27.02.2008

Saavutused: U17 Balti turniiri võitja (2023), U17 koondises 2/0, U15 koondises 8/1

Martin Kaalma

Sündinud 14.04.1977

Saavutused: Eesti meister (2001, 2002, 2003, 2007, 2008, 2009), Eesti karikavõitja (2006/07, 2009/10), Eesti superkarika võitja (2002, 2003, 2004, 2010), 35 mängu Eesti koondises

Aga Mia, kas isa juuresolek mängudel on abiks või motivatsiooniks mängudel rohkem pingutada või pigem tekitab see sinus rohkem pinget ja ärevust?

Mia Martina: Ma arvan, et isa juuresolek on kindlasti pigem toeks ja motivatsiooniks, et pingutada. Isa on ka see, kes annab kõige ausamat ja otsesemat tagasisidet, mida võibolla teistelt treeneritelt niimoodi ei tule.

Martin: Me oleme Miaga selle omavahel kokku leppinud, et jalgpalliteemaliste küsimuste või mänguarutelusid puudutavate küsimuste juures mina teemat ei alusta ega initsiatiivi ei võta. Kui Mial on midagi hingel, siis olen öelnud, et ma olen olemas. Kuid see peaks olema ikka minu lapse enda soov, kui ta minult nõu soovib. Tema tahab jalgpalli mängida, tema tahab paremaks saada. See ei ole minu eesmärk, et ta peab mängima, et ta peab paremaks saama. Mina ei suru ennast peale.

Kas jalgpallielu siis eraelu ei sega? Kui näiteks jalgpalliväljakul juhtus midagi või oli mingi sõnavahetus, kas see kodust elu ei häiri?

Martin: Minu jaoks on oluline see, et kõik, mis toimub staadionil, jääb staadionile. Seal öeldakse kõik asjad ära, mis on vaja öelda, ja sinna see ka jääb.

Viimsi jalgpalliklubi naiskond mängib esimest hooaega naiste meistriliigas ja hiljuti tõite koju ka uhke võidu Tabasalu naiskonna vastu. Mia, kuidas on meistriliigas mängida?

Mia Martina: See on kindlasti noorteliigadega võrreldes täiesti teine tase. Noortes oli see, et sa teadsid peaaegu iga mäng, mida vastastest oodata – et nüüd tuleb natuke nõrgem või natuke tugevam vastane. Meistriliigas on nii, et iga mäng tuleb endast 100 protsenti anda ning arvestada sellega, et väga paljudes tiimides on ka A-koondise mängijaid, kellest mõned mängivad ka ründes. Mina näiteks kaitsemängijana tean, et kui mulle tuleb A-koondise mängija vastu, siis vahepeal on ikka selline tunne, et issand jumal, kas ma ikka saan hakkama. Aga see paneb pingutama!

Mida me võime sel hooajal Viimsi naiskonnalt oodata? Jääte meistriliigasse püsima?

Martin: Kõike võib oodata. Hooaja eesmärk on püsima jääda ja tekitada kõigile vastastele, kes meist tabelis eespool, päris korralikku ja ebameeldivat peavalu. Ütleme nii, et Tabasalu vastu on nüüd õnnestunud mõned kaikad kodaratesse visata ja kõigi teistega, kes on veel alles jäänud, on meil sama plaan.

Mia Martina Kaalma

Kiri Nigeeriast aastast 1992

Kõik, kes on viimase paarikümne aasta jooksul töötanud mõnes jalgpalliklubis, teavad hästi, et klubide ja klubi töötajate e-postkastidesse saabub vaat et igapäevaselt kirju Aafrikast – kirjutajateks sealsed mängijad, kes paluvad, lausa anuvad, et saaks tulla testimisele oskusi näitama.

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Benson Ibeabuchi, AFP/Scanpix

Nigeeria noored pealinna Lagose tänaval jalgpalli tagumas.

Julgemad küsivad isegi lepingut, aga suur osa paneb enda kohta kaasa ka portsu andmeid: gabariidid, se nised klubid ja saavutused, vahel isegi videomaterjali. Kuna kogu selle hunni ku mõttega läbitöötamine võtaks tohu tult aega ning enamasti ei ole niikuinii reaalne, et juhuslikult õnge vette visa nud mängijaga kaubaks läheks, leiavad paljud sellised kirjad automaatselt tee rämpsposti kausta ja jäävad läbi vaa tamata.

Kolmkümmend aastat tagasi olid olud ja vahendid pisut teistsugused, kuid üks oli sama – Nigeeria jalgpal lurid kirjutasid ikka ja jälle Euroopa klubidele ning palusid võimalust oma võimeid näidata.

Jalgpalliliidu arhiivis on näiteks üks selline kiri aastast 1992, ja see on saa bunud paberil. Saatjaks keegi Ndubuisi Opara, kes oli toona 21aastane ja pärit Nigeeria ühest miljonilinnast Onit shast. 31 aastat hiljem ei saa paraku interneti avarustest teada, mis Opa ra jalgpallikarjäärist sai, kuid Eestisse tema 17. märtsil 1992 saadetud kiri iga tahes jõudis.

Kallis härra

Mul on au teile kirjutada, olen teadlik, et minu kiri võib tulla teile üllatusena. Kuidas läheb teie perel? Loodetavasti on tervise ja muuga kõik korras.

Härra, ma olen Ndubuisi Opara Nigeeriast, olen mängija ja mängin profina Nigeeria II divisjonis. Olen osalenud võistlustel nii osariiklikul kui riiklikul tasandil. Olen ründaja ja võin ründes täita eri rolle. Härra, olen oodanud võimalust teiega ühendust võtta ja mul vedas, et nägin teie aadressi siinses ajakirjas, ja kasutasin seda oma avalduse saatmiseks. Härra, oleksin väga õnnelik, kui teie inimesed kutsuksid mind testimisele. Teate ju küll, kuidas siin Nigeerias talenti tapetakse – meil on head jalgpallurid, aga mitte kedagi, kes aitaks neil välja paista.

Härra, ma võin kihla vedada, et te ei kahetse mitte midagi, vaid olete hoopis väga õnnelik, kui tuleb välja, et olete sattunud kulla otsa. Kui teil on vaja minu kohta veel soovitusi või näha, kuidas ajalehed ja ajakirjad minu kohta kirjutavad, vastake mulle kõhklemata ja saadan need teile, et aidata teid veenda.

Olen hetkel mänginud hooaja ilma klubita, sest oleksin pidanud siirduma Ghanasse (Accrasse), kuid Nigeeria jalgpalliliit ja mu toonane klubi kü-

sisid minu eest liiga kallist hinda, mille peale tulin tagasi ja olin kogu hooaja ilma klubita – nüüd olen vaba. Palun, härra, nagu ma ütlesin, vastake mulle kiirelt ja saadan teile kõik soovitused, mida on vaja, et teid veenda, et saadaksite mulle vajalikud dokumendid, et saaksime juba teie juures testimisel kohtuda.

Palun, härra, ma loodan, et te ei hävita mu kirja, vaid mõistate, et see toob teile palju rohkem tagasi. Ma luban! Soovin teile ja teie meeskonnale uueks hooajaks head õnne ja teie perele jumala kaitset.

Vanus: 21 aastat

Pikkus: 6 jalga (183 cm)

Ernest Agyiri

9. juuli kohtumises FCI Levadia ja Nõmme Kalju vahel lõi Levadia ründav poolkaitsja Ernest Agyiri

A. Le Coq Arenal värava sügavalt oma väljakupoolelt – kiirrünnakul nägi ta, et Kalju väravavaht Henri Perk on oma joonelt väljas, ning saatis palli ülikaugelt otse väravasse. Sarnase tembuga sai Agyiri mäletatavasti hakkama eelmisel aastal FC Flora vastu – samuti A. Le Coq Arenal, aga teise väravasse! Jalka võttis appi värava videosalvestise ja Pythagorase teoreemi ning rehkendas välja, et tabamus sündis umbes-täpselt 70 meetri kauguselt. Millega saab seda pikkust võrrelda?

75 MEETRIT

Agyiri värav ei ole aga sugugi kõige kaugemalt löödud värav sel Premium liiga hooajal – see au läheb Henri Järvelaiule, kes tegi 10. juunil Nõmme Kalju eest FC Kuressaare vastu skoori veel pisut kaugemalt, umbes 75 meetrilt.

Agyiri tabamusest eristab Järvelaiu

oma aga tõsiasi, et tema saatis palli täiesti tühja väravasse, sest Kuressaare väravavaht

oli mängu lõpuminutitel tulnud Kalju karistusala juurde viigiväravat noolima.

68,5

MEETRIT

Just nii kõrge on Tallinna üks esimesi moodsaid kõrghooneid Viru hotell maast katuseni.

66,85 MEETRIT

Nii pikk on olnud pikim kettakaar, mida A. Le Coq Arena on näinud – 2009 heitis vutistaadionil toimunud kettaheitevõistlusel oma kahekilose kamaka nii kaugele ei keegi muu kui olümpiavõitja Gerd Kanter.

62 MEETRIT

Sellise kauguse pealt skooris Agyiri eelmise aasta suvel samal staadionil Karl-Romet Nõmme valvatud FC Flora väravasse. Kes oleks võinud arvata, et aasta hiljem trumpab mees selle Premium liiga aasta väravaks valitud tabamuse üle!

pöörane värav

39 MEETRIT

Samal päeval, kui Henri Järvelaid

lõi värava 75 meetrilt, nähti Premium liigas veel üht väga kauget tabamust – selle autoriks oli

Konstantin Vassiljev, kes sahistas

Pärnu rannastaadionil kohaliku

Vapruse võrku 39 meetrilt.

68 MEETRIT

A. Le Coq Arena (ja ka paljude teiste standardmõõtmetes jalgpalliplatside) väljak on 68 meetrit lai. Minge ja proovige ühe küljejoone juurest teise juurde lüüa!

Foto: Katariina Peetson

Läbi aegade põnevaim

Premium liiga kasvatab numbreid

A. Le Coq Premium liigas on praeguseks mängitud veidi üle poole hooajast ning ees ootab põnev võitlus medalitele ja pingeline püsimajäämisheitlus. Senine hooaeg on olnud täis ootamatust ja põnevust, sellist, mida Eesti jalgpallisõbrad pole viimastel aastatel kogenud. Liiga tase on muutunud ühtlasemaks, mis omakorda toob iganädalaselt põnevaid vastasseise, mille tulemuses saab kindel olla alles lõpuvile kõlades.

Tekst: Maarja Trauss

Uut põnevustaset ilmestas hästi 6. mai kohtumine, kus tabeli viimasel real paiknev Harju JK Laagri suutis kukutada tabeli liidripositsioonil olnud Tallinna FCI Levadia, kusjuures enne seda kohtumist ei olnud Harju saanud mitte ühtegi võitu ja Levadia mitte ühtegi kaotust. Tabeli esikoha nimel käib kõva heitlus, kus Levadia ja eelmise aasta Eesti meister Tallinna FC Flora konkureerivad punkt punktis esikohale.

Pinget ei jagu vaid tippude heitlusesse – vaat et põnevamgi on see, mis toimub nende selja taga. Kui Levadia ja Flora on teistel pikalt eest ära läinud, siis ülejäänud kaheksa tiimi seas pole veel mitte midagi selget, kuna vahed on väga väikesed. Endiselt püsivad esikolmikumängus kaks suurt üllatajat, Tallinna

Kalev ja mullune punane latern Pärnu Vaprus, kusjuures hooaja eel selgeteks esinelikumeeskondadeks arvatud Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskond on mõlemad vahetanud peatreenerit ning ei ole veel suutnud Kalevit ja Vaprust kinni püüda.

Kui vahepeal juba tundus, et liiga uustulnuk Harju JK Laagri kipub ülejäänud ansamblist maha jääma, siis võidud Vapruse ja Tartu Tammeka üle tõstsid nemadki tartlaste kannule ning tundub, et liigast välja langeja selgitavad omavahel välja just Harju ja Tammeka, kuid päris turvaliselt ei saa ennast tunda ka Narva Trans.

Ümmarguselt on ees veel pool hooaega ning põnevus jalgpalliväljakul ei tundu kuidagi vähenevat. Kuid mitte ainult põnevad heitlused ei meelita üha enam publikut staadionile – väga palju tööd publikuarvu suurendamiseks on viimaste aastatega teinud klubide kogukonnajuhid. Ikka selleks, et kaasata üha enam fänne ja luua tugevamaid sidemeid klubi ja kogukonna vahel. Selle tulemusena on publikuarvud võrreldes varasemate aastatega märkimisväärselt tõusnud.

Kümne päevaga kolm publikurekordit

Juunikuus sündis Premium liigas kolm kodupubliku rekordit, millest üks on ka liiga absoluutne publikurekord. Kolmapäeval, 28. juunil jälgis A. Le Coq Arenal tänavuse hooaja tiitlinõudlejate Tallinna FCI Levadia ja Tallinna FC Flora omavahelist heitlust 3510 silmapaari. Pärast mängu sõnas Tallinna FCI Levadia kapten Rasmus Peetson: „Väga mõnus atmosfäär oli. Sooviksin tänada Lauri Väljat (Levadia kogukonnajuhti – toim.) ja meie mees-

Premium liiga ajaloo rekordpublik –3510 inimest Levadia–Flora mängul!

Foto: Katariina Peetson

konda, kes koos temaga selle asja püsti pani ja igapäevaselt vaeva näeb.“

Paar päeva hiljem kohtusid Pärnu rannastaadionil kohalik JK Vaprus ja Paide Linnameeskond, kelle mängule tuli kohale 2495 pealtvaatajat, mis tähistab Vapruse kodumängude tippmarki. Järgmine rekord sündis 7. juulil, kui Paide Linnameeskonna ja Tallinna FC Flora vahelist mängu tuli vaatama 816 inimest – see märgib Paide rekordpublikut.

Premium liiga mängude keskmine pealtvaatajate arv on rekordite toel võrreldes eelmise aasta sama ajaga tõusnud 124 võrra, mis teeb keskmiseks pealtvaatajate arvuks 398. Tallinna FCI Levadia mängudel on keskmiselt 776 (+ 374 võrreldes eelmise aastaga), Pärnu JK Vapruse mängudel 668 (+ 194) ja Paide Linnameeskonna mängudel 305 (+ 89) pealtvaatajat.

Kui aastal 2022 külastas sama ajaga Premium liiga mänge kokku 27 128 silmapaari, siis käesoleval hooajal on selleks numbriks juba 39 367 pealtvaatajat. Vaadeldes publikut kodumängudel hoiab esikohta 7757 pealtvaatajaga Tallinna FCI Levadia, kellele järgneb Pärnu JK Vaprus (7350) ja 4553 pealtvaatajaga Tallinna FC Flora.

Veebiülekannetel on veerandi võrra rohkem vaatajaid

Huvi koduliiga vastu on tõusnud ka otseülekannete jälgijate seas. Keskmiselt vaatab otseülekandeid 23% rohkem huvilisi kui mullu. Märkimisväärselt on tõusnud jälgijate arv nii Soccernet.ee kui ka jalgpall.ee keskkonnas. Soccernet.ee portaalis jälgis Premium liiga otseülekandeid eelmisel aastal keskmiselt 3340 unikaalset vaatajat, tänavu on see arv tõusnud 4200ni. Seejuures on kõige populaarsematel mängudel olnud üle 10 000 unikaalse vaataja.

Eesti Jalgpalli Liidu liigade arendusosakonna juhataja Veiko Soo sõnul on publikuhuvi suurene-

mine klubide, kogukonnajuhtide ja vutiliidu ühise järjepideva ja pühendunud töö tulemus, millele aitab kaasa ka sportlikult põnev ja ettearvamatu hooaeg.

„Kui COVIDi-ajal ja selle järel andsime publikunumbris tagasi ja pidime ennast tagasi töötama mõõnast, mis meid tabas, siis tänavu oleme jõudnud heale tasemele ja rõõm on näha, et selline hulk inimesi on leidnud tee taas meie kõrgliigajalgpalli juurde. Mängupäevad on tehtud töö kaudu muutumas järjest rohkem piirkondlikuks suursündmuseks, millest tahetakse osa olla. Need emotsioonid ja atmosfäär, mida näiteks ka viimased publikurekordi-mängud on pakkunud, on olnud imelised. Klubide poolt on tehtud palju tööd ja siinkohal tahaks tänada kõiki kogukonnajuhte ja inimesi klubides, kes on sellesse pühendunult panustanud ja kaasa aidanud!“

„See võiks olla iganädalane!“ õhkas Vapruse–Paide 2495 pealtvaatajaga mängu järel pärnakate ründaja Kevin Kauber. „See annab väga palju juurde. Pärnu publik on niigi hea, me oleme neile väga tänulikud, et nad käivad mängudel ja toetavad meid, aga tänane emotsioon oli midagi teistsugust.“ Foto: Katariina Peetson

Paide Linnameeskonna uus Premium liiga kodumängude publikurekord on 816 inimest. Foto: Liisi Troska

KLÕPSUD

EUROSUVE minoorne algus

Nagu ikka, olid juulikuus Eesti jalgpallisõprade närvid tavapärasest kõvemini pingul, sest Eesti klubidel oli aeg euromängudeks. Paraku tuli välja, et Premium liiga meeskondadele osutus esimene eelvoor nii Meistrite liigas kui Konverentsiliigas kannatuste ja õnnetuste jadaks.

Meistrite liiga esimeses eelringis sai valitsev Eesti meister FC Flora loosimiseks küll asetuse, kuid suurt tolku sellest ei olnud, sest vastaseks tuli tugev Poola tšempion Częstochowa Raków. Avamängus võõrsil saadud 0 : 1 kaotus lubas A. Le Coq Arenal toimunud kordusmatšiks pinge õhku jätta, kuid vigastustest räsitud Flora murdus teisel poolajal täielikult ja kaotas kodumängu 0 : 3, vastasseisu kahe mängu kokkuvõttes 0 : 4. Need numbrid oleksid aga võinud olla palju hullemad – Flora väravavaht Evert Grünvald tegi mõlemas kohtumises lausa hiilgepartiid! Tänavune euroteekond jätkub Floral augusti keskel Konverentsiliiga kolmandas eelringis, mis tähendab, et alagrupiturniirile jõudmiseks on tarvis alistada kaks vastast.

Fääri saarte klubile Tórshavni

B36-le tähendas loosiga Paide

Linnameeskonna vastu saamine tuttavat tunnet – viimase kuue hooaja jooksul oli see nendel juba kolmas kord, kui Euroopa liigas või Konverentsiliigas on esimeses eelringis vastaseks saadud Eesti meeskond. Kui

Nõmme Kalju suutis 2017. aastal B36 vastu mõlemad kohtumised 2 : 1 võita, siis 2020. aasta koroonatingimustes peeti euroduellid vaid ühemängulisena ning FCI Levadia jäi Tórshavni

tiimile võõrsil lisaajal 3 : 4 alla.

Nüüd lõppes duellis Paide

Linnameeskonnaga mõlema

kohtumise normaalaeg väravateta, ent Kadriorus peetud kohtumise lisaaja alguses skoorisid fäärlased kahel korral nurgalöögist ja võisid lõpuvile järel peo käima panna. Üks ulakas mängija ronis suisa väravalatile!

Foto: Katariina Peetson

Foto: Katariina Peetson

Samal ajal kui B36 Kadriorus juba tähistas, oli Levadia veel duellis Slovakkia klubi Žilinaga elus – aga mis elu see õigupoolest ikka oli… Mõlemad kohtumised kaotati 1 : 2 ning vastast ei suudetud selili suruda isegi pea 2500pealise kodupubliku ees. Foto: Oliver Tsupsman / Soccernet.ee

Eesti mängija eurosarjas Eesti klubi vastu mängimas! Narva Transi kahe mängu kokkuvõttes 5 : 0 alistanud Jerevani Pjuniku ridades sai Rakveres mängimas näha ka keskkaitsja Nikita Baranovit. Foto: Sergei Stepanov

Enne naiste MM-finaalturniiri algust sai platsil käia ka Eesti naistekoondis, kes kohtus Kadriorus nelja päeva jooksul kahel korral Türgiga. Esimese kohtumise eel tänati ja tunnustati pidulikult karjäärile joone alla tõmmanud Katrin Lood, kelle arvele jäi naistekoondises 114 mängu ja 20 väravat. Foto: Liisi Troska

Kui avamängus jäid meie naised Türgile alla 0 : 3, siis teine kohtumine ja koondiselaager tervikuna lõpetati väga positiivse emotsiooniga: 0 : 2 kaotusseisust rabeleti välja ja lõpetati mäng 2 : 2 viigiga. Avapoolajal tegi Eesti poolt skoori Lisette Tammik, 87. minutil saabus aga 18aastase Katrin Kirpu (pildil) suur hetk: alles teiseks koondisemänguks platsile tulnud Kirpu tegi karistuslöögijärgses segaduses kohe esimese puutega skoori! Foto: Liisi Troska

Ta on tagasi! Ragnar Klavan tõmbas enam kui kümne kuu pikkuse mängupausi järel taas Premium liigas putsad jalga, aga seekord mitte Paide Linnameeskonna, vaid hoopis Tallinna Kalevi eest –teadupoolest on ta ju sama klubi president. Debüütmängus Pärnu Vapruse vastu sai ta kohe kirja väravasöödu, kuid Kalevile see hooaja esimest koduvõitu ei toonud – tulemuseks jäi 1 : 1 viik.

Foto: Katariina Peetson

EM 1984: Michel Platini turniir

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud

EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1984. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020.

aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Tekst: Raul Ojassaar

Pärast nii sportlikult kui kommertslikult täielikult ebaõnnestunud 1980. aasta EMi oli UEFA 1984. aasta turniiri eel täbaras olukorras – tagantjärele võib isegi öelda, et 1984. aasta EMi õnnestumine oli mõnes mõttes otsustava tähtsusega, sest teine järjestikune publikuhuvita ja raha neelav võistlus oleks võinud EM-finaalturniiride traditsiooni halvemal juhul suisa lõpetada või pausile panna. Finaalturniiri korraldusõigus anti Prantsusmaale, mis oli küll suur jalgpalliriik, kuid ei olnud seni suure publikuhuviga hiilanud – ka see oli risk.

Riskide maandamiseks otsustas UEFA president Artemio Franchi nelja aasta taguste vigade vältimiseks teha turniirile suure promokampaania, mis läks maksma miljoneid Šveitsi franke. Paraku ei olnud tal võimalik selle vilju ise näha, sest 1983. aasta augustis sai ta 61aastaselt autoavariis surma.

Pisut atraktiivsemaks muudeti ka võistluste formaati. Valiksarjas pääsesid küll endiselt finaalturniirile vaid seitsme valikgrupi võitjad, kuid finaalturniiril loobuti 1980. aasta kummalisest poolfinaalideta playoff’ist ning mindi loogilisema süsteemi juurde, kus kahe alagrupi esimesed kaks teenivad pileti poolfinaali. Samuti visati ajaloo prügikasti kolmanda koha matš, millel ei nähtud lihtsalt mõtet.

Maailmameistri krahh

Valiksari pakkus päris mitut väga tihedat andmist ja nappi pääsemist, kuid kvalifikatsiooniturniiri suurim lugu puudutas hoopis 1982. aasta maailmameistrit Itaaliat, kes oli pärast MM-tiitlit piltlikult öeldes minetanud igasuguse vutimänguoskuse. Ka-

heksast valikmängust jäädi lausa viies ise kuivale, kusjuures neljast võõrsilmängust teeniti kokku vaid üks punkt ja sedagi väikese Küprose vastu. Rootsile jäädi aga kahe mängu kokkuvõttes alla lausa 0 : 5 ning valikgrupis suudeti lõpuks edestada vaid Küprost, jäädes kindlalt nii Rumeenia, Rootsi kui Tšehhoslovakkia seljataha. Grupi võitnud rumeenlaste edu rootslaste ees oli sealjuures lõpuks vaid üks punkt, Tšehhoslovakkia ees kaks punkti.

Ka alati tugeva Jugoslaavia edasipääs rippus juuksekarva otsas – ekstsentriline peatreener Todor Veselinović tegi peaaegu iga mängu eel koosseisus väga suuri muudatusi ning nende

Michel Platini –1984. aasta EMi kuningas.

Foto: Imago Images / Colorsport / Scanpix

Hispaania fenomenaalne hävitustöö

Valikgrupis 7 oli juba loosi järel selge, et edasipääsu peale hakkavad omavahel heitlema Hispaania ja Holland. Pärast seda, kui mõlemad olid korra viigistanud eeldatavalt nõrgema vastasega (hispaanlased Iirimaaga, hollandlased Islandiga, sealjuures lõi islandlaste värava eestlasest isa Evald Miksoni poeg Atli Eðvaldsson) ja võitnud kodus omavahelise kohtumise, jäi alagrupi võitja selgumine mõlema tiimi viimase mängu peale, mis oli ka paberil selgelt grupi lihtsaim – mõlemal jäi pidada kodumäng Maltaga. Võrdsete punktide juures oli enne viimaseid mänge selge edu Hollandil, kelle väravate vahe oli 17 : 6 ehk + 11, samal ajal kui hispaanlased (12 : 7 ehk + 5) ei olnud seni ühtegi väga suurt võitu teeninud.

Otsustavad mängud Maltaga peeti 1983. aasta detsembri keskel viie päeva jooksul, kusjuures esimesena sai proovida Holland. Rotterdamis enam kui 53 000 pealtvaataja ees võetud 5 : 0 võit suurendas nende edumaa väravate vahet arvestades Hispaaniaga võrreldes 11 kolli peale, mis tähendas, et Hispaanial oli viimases mängus Malta vastu vaja vähemalt 11väravalist võitu, et edasi pääseda.

21. detsembri kohtumine Sevillas kirjutati aga Hispaania jalgpallilukku kuldsete tähtedega: kuigi veel 25 minuti järel oli seis 1 : 1 ja vaheajaks vaid 3 : 1, õnnestus neil tormilise teise poolaja jooksul lüüa täpselt piisav arv väravaid, et hollandlastest mööda lipsata. 12 : 1 võit oli tollel hetkel EM-valiksarja rekordvõit ning sellest enam on hiljem suutnud vaid Saksamaa, kes kihutas 2006. aastal San Marino võrku 13 vastuseta väravat.

2018. aastal süüdistasid kaks toonast Malta koondislast vastaseid dopingu tarvitamises – väidetavalt olevat hispaanlastel suud vahutanud ja nad olid vahetpidamata vett kaaninud. Samuti kahtlustati, et vaheajal pakuti neile mürgitatud sidruniviile. Kumbki süüdistus pole aga tõendust leidnud – kohtumise järel liikusid hoopis kõlakad, nagu oleksid hispaanlased vastased ära ostnud.

üles-alla käimist ilmestas hästi kodus Walesiga tehtud 4 : 4 viik, kus Jugoslaavia andis kahel korral käest kaheväravalise eduseisu. Valiksarja viimase mängu, Jugoslaavia ja Bulgaaria kohtumise eel oli seis ääretult põnev: Wales lootis viigile, mis oleks nemad finaalturniirile saatnud, Jugoslaavia ja Bulgaaria teadsid aga mõlemad, et võit viiks Prantsusmaale hoopis nemad. 90 minuti täitudes oli seis 2 : 2 viigis ning bulgaarlastel imeline võimalus kohtumine võita, kuid Radoslav Zdravkov oskas ära käkkida olukorra, kus kolm bulgaarlast olid vastaste väravavahiga silmitsi. Mõni hetk hiljem lükkas Ljubomir Radanović hoopis teisel pool platsi palli peaga võrku ja viis Spliti staadioni ekstaasi. See jäigi Walesi omaaegse kuldse põlvkonna – Ian Rush, Neville Southall, Kevin Ratcliffe, Mark Hughes ja teised – parimaks võimaluseks suurturniirile pääseda.

Vaid ühepunktilise edumaaga pääses finaalturniirile ka Taani, kes suutis napilt Inglismaad edestada – nende edu pant oli Wembleyl saadud magus 1 : 0 võit. Viimases voorus otsustas edasipääsu väikese üllatusena Portugal, kes vajas selleks koduplatsil Nõukogude Liidu vastu võitu.

Ootamatult napilt tuli edasipääs Lääne-Saksamaale, kes lõpetas küll valikgrupi Põhja-Iirimaaga võrdsete punktide peal, kuid läks

edasi tänu paremale väravate vahele. Sealjuures suutsid põhjaiirlased omavahelise mängu võita nii kodus kui võõrsil.

Avamängu varjutasid inetud vahejuhtumid

Finaalturniiri avakohtumine Prantsusmaa ja Taani vahel ja turniir üldiselt oleks pidanud olema Taani koondise ründetuusa ja 1977. aasta Ballon d’Ori võitja Allan Simonseni koondisekarjääri tipphetk: 31aastane ja vaid 165sentimeetrine ründaja tunnistas ka ise kohtumise eel, et tegu on tema karjääri tähtsaima mänguga. Paraku jäi turniir tema puhul lühikeseks – avamängu esimesel poolajal võitles ta vastaste kaitsja Yvon Le Roux’ga lahtise palli peale ja kokkupõrge oli nii õnnetu, et Simonsen murdis jalaluu. Teised mängijad ega kohtunik ei saanud sealjuures esialgu olukorra tõsidusest aru – mäng pandi seisma alles 30 sekundit pärast Simonseni ja Le Roux’ kokkupõrget.

Hoolimata ehk oma parima mängija kaotamisest jätkasid taanlased väga distsiplineeritud ja kannatlikku kaitsemängu, mis seisnes peamiselt Prantsusmaa ründeliidri Michel Platini ohjeldamises. Ka prantslased ise ei leidnud Platinid eriti sageli üles. Juventuse ründetäht kirjutas kohtumise järel Gazzetta dello Sporti kolumnis (!), et talle tundus, et koondise Bordeaux’ klubi kontingent (Alain Giresse, Jean Tigana, Bernard Lacombe ja Patrick Battiston) kippus söötu omavahel mängima rohkem kui Platinid otsima. „Ilmselt oli see nende jaoks automaatne, justkui refleks. Ma ei olnud just väga tihti sündmuste keskmes.“

Ometi oli just Platini see, kes mängu saatuse lõpuks otsustas – 78. minutil sai tema kauglöök kaitsja peast õrna rikošeti ja osutus 1 : 0 lõppenud kohtumise võiduväravaks. See ei olnud aga sugugi kohtumise viimane märgiline sündmus – mõned minutid hiljem kaotas enesevalitsuse prantslaste kaitsja Manuel Amoros, keda kaks taanlast järjest päris jõuliselt hakkisid. Pärast seda, kui Jesper Olseni vikat oli Amorosi kukutanud, võttis ta palli ja üritas sellega Olsenit näkku tabada, kuid viskas vaid meetri kauguselt mööda! See ajas Amorosi aga veel rohkem närvi ning ta otsustas Olsenit hoopis peaga vastu otsaesist lüüa. Löök oli sedavõrd tugev, et jätab häbisse ka Zinedine Zidane’i 22 aastat hiljem MM-finaalis tehtud soorituse!

Väravasadu grupis 1

Avamängu 1 : 0 (ja Belgia 2 : 0 võit Jugoslaavia üle päev hiljem) oli esimeses alagrupis täielik erand, sest ülejäänud neljas kohtumises löödi kõigis viis väravat. Teises voorus pandi jõudude vahekorrad väga konkreetselt paika – Prantsusmaa purustas Belgia 5 : 0, täpselt sama skooriga lõppes paar tundi hiljem ka Taani ja Jugoslaavia kohtumine. Belglased pidid juba avaminutil palli oma väravajoonelt klaarima ning ka ülejäänud kohtumine kulges samas rütmis – Platini viis juba neljandal

minutil omad juhtima ja sai lõpuks kirja kübaratriki, jala said valgeks veel Alain Giresse ja Luis Fernández.

Suur võit oli Prantsusmaa imelise keskvälja võidumarss – peatreeneril Michel Hidalgol oli kasutada suurepärane kombinatsioon üksteist täiendanud mängijatest. Fernández oli suurepärane taklaja, Tigana säras töövõimega, Giresse lõi võimalusi ja Platini realiseeris neid. Kindel võit tõstis prantslaste aktsiad ja lootused juba väga kõrgele ja kindlustas neile Taani võidu abil pileti poolfinaali.

Kui Prantsusmaa 5 : 0 võit oli ülimalt kindel, siis taanlaste 5 : 0 Jugoslaavia üle oli hoopis teist masti mäng – natuke halvemal päeval oleksid taanlased võinud ka endale sama palju väravaid sisse lasta. Sakslasest peatreener Sepp Piontek oli pannud taanlased mängima väga julget mängu – rünnakutel tormas suur osa meeskonnast vastase karistusala juurde ja kuigi see lõi väga palju võimalusi läbisöötudeks, jäeti samal ajal kaitsesse väga suuri auke.

Paraku ei olnud lõunaslaavlastel värava ees piisavalt kvaliteeti ega õnne, et oma šansid ära kasutada. Taani väravavaht Ole Qvist andis sellesse

Tuline hetk turniiri avamängust: Manuel Amoros saab vastase peaga löömise eest punase kaardi.

Foto: imago/Scanpix

Mäng kestis tragöödiast hoolimata edasi

Alagrupiturniiri viimase vooru kohtumist Prantsusmaa ja Jugoslaavia vahel varjutas traagiline vahejuhtum – teisel poolajal mängijat Ivan Gudeljit abistama tõtanud Jugoslaavia koondise füsioterapeut Božidar Milenović sai väljakul südamerabanduse.

Kui tänapäeval oleks see lausa mõeldamatu, siis toona ei toonud see kaasa isegi mängukatkestust – 65aastane Milenović aidati lihtsalt väljaku kõrvale, kus teda esmalt elustati, enne kui ta haiglasse toimetati. Sealjuures tegi kohtunik näo, nagu polekski midagi juhtunud, ja lasi mängul jätkuda, kusjuures ka mängijad ei teinud sellest suurt numbrit, kuigi nende tiimiliige vaakus mõne meetri kaugusel hinge. „Sel hetkel ei saanud keegi arugi, et asi on nii tõsine. Need olid teistsugused ajad, mitte nagu praegu,“ on Gudelj tänapäeval meenutanud. Tõepoolest – isegi paljudel mängu kohapeal vaadanud inimestel ei olnud aimugi, et midagi sellist üldse juhtus.

Milenovići elu ei õnnestunud arstidel päästa.

ka omalt poolt panuse. Veel 25 minutit enne lõpuvilet oli Taani edu 2 : 0, kuid mängu lõpp kaldus kindlalt nende kasuks. 0 : 5 kaotus oli sedavõrd suur pinge, et Jugoslaavia peatreener Veselinović pidi selle tõttu öö veetma haiglas. Taanlaste loots lubas aga mängijatel poole ööni pidutseda, kusjuures Taani fännid jõid Lyoni kesklinnas peatänava baaridest kogu õlle ära, nii et õhtu tuli paljudel lõpetada hoopis veini seltsis.

Viimases voorus oli seega kavas üks sisulise tähtsuseta kohtumine edasipääsu kindlustanud Prantsusmaa ja välja langenud Jugoslaavia vahel ning tõeline edasipääsulahing Taani ja Belgia vahel. Kohtumises Jugoslaaviaga sai Platini hakkama teise järjestikuse kübaratrikiga, lüües oma kolm tabamust teisel poolajal vaid 18 minuti jooksul. Jugoslaavia viimase tabamuse autor oli penaltipunktilt 19aastane Dragan Stojković, Serbia vutiajaloo suurkuju ja koondise praegune peatreener.

Edasipääsulahing Taani ja Belgia vahel oli piletiraha väärt. Juba esimestest minutitest peale oli selge, et tahtmise ja võitlusvaimu taha ei jää midagi – üsna toored kokkupõrked ja taklamised kujunesid kohtumises pigem reegliks kui erandiks. Võitu vajanud belglased läksid esmalt 2 : 0 juhtima. Jan Ceulemans tegi 26. minutil skoori postipõrke kaudu, enne kui Franky Vercauteren 39. minutil turniiri ilusaima tabamusega eduseisu duubeldas – karistusala nurga juures lõi ta põrkava palli otse õhust kaarega üle Qvisti lati alla.

Vaheajaks 2 : 1 eduseisu nautinud belglased said kohe teise poolaja alguses kuldse võimaluse eduseisu veelgi kasvatada, ent Erwin Vandenberghi löök tabas Qvisti jalgu. See osutus pöördepunktiks – taanlased said sellest indu juurde. Kenneth Brylle skooris vaid neli minutit pärast vahetusest sekkumist ja viigistas seisu, 84. minutil kindlustas Preben Elkjær taanlastele edasipääsu. Hoolimata meeletust toorutsemisest ja kohati lausa kaklusteks arenenud konfliktidest piirdus Ida-Saksa kohtunik Adolf Prokop vaid kahe kollase kaardiga.

Eelmisel korral mängijatel poole kolmeni pidutseda lubanud Piontek käskis seekord mängijatel hotelli naasta kella viieks hommikul. „Pärast sellist mängu pole mitte mingit mõtet neid kella üheks voodisse käsutada. On okei, kui nad joovad viis, kümme või viisteist õlut ja suitsetavad sigarette. Lubadustest tuleb aga kinni pidada – kui nad kella 11ks hommikusöögile ilmuvad, on kõik hästi. Ja nad ilmusid!“ sõnas Piontek hiljem.

Edasipääseja oleks äärepealt

selgunud loosiga

Teises alagrupis selliseid väravapidusid ei korraldatud ja skoorid meenutasid pigem nelja aasta taguse turniiri omi. Lääne-Saksamaa koondises oli küll palju tugevaid ja tuntud mängijaid, kuid erinevatel põhjustel jäi turniirist eemale suurem osa nende loovatest keskväljameestest: Bernd Schuster, Paul Breitner, Hansi Müller ja Felix Ma-

Rumeenia legendaarne

peatreener käitus kui spioonipõnevikus

Rumeenia koondise peatreener oli aastatel 1981–1986 endine tippmängija Mircea Lucescu, kes juhtis konkurentidega võrreldes üsna erinevat sorti seltskonda. Kommunistliku Rumeenia valitsus kartis paaniliselt, et Prantsusmaal peetud turniiril võivad nende mängijad koondise juurest põgeneda ja võõrriiki üle joosta. Selle vältimiseks ühendati pallurite hotellitubades televiisorid lahti, et Lääne propaganda nendeni ei jõuaks. Päevarahaks pakuti mängijatele valuutat vaid umbes viie dollari jagu, mida kogudes ostsid paljud mängijad endale teksapüksid. Koondise treeninguid tulid vaatama kohalikud välisrumeenlased, kes kinkisid mängijatele välismaa kaupa!

Lucescu ise oli tol ajal samuti pooleldi paranoiline. Valiksarjas reisis ta vastast Rootsit luurama, seal elas ta nädal aega Rumeenia saatkonna keldris ja käis maskeeritult vastaste treeninguid pealt vaatamas. Kõigest sellest oli kasu, sest rumeenlased alistasid Rootsi nii kodus kui võõrsil.

Finaalturniiri eel käis Rumeenia esimese vastase Hispaania peatreener Miguel Muñoz Craiovas vaatamas Rumeenia sõprusmängu Kreekaga. Kui ta pärast koh-

gath. Peatreener Jupp Derwall kompenseeris seda suurte ja füüsiliselt tugevate mängijatega ning Saksa meedia lootis võistluste eel, et ilusa jalgpalli asemel näitab nende koondis hoopis pragmaatilist turniirijalgpalli.

Meedia toon oli Portugaliga mängitud 0 : 0 viigi järel juba hoopis negatiivsem, mõnel pool kirjeldati seda isegi kui koondise ajaloo üht halvimat mängu. Sellest hoolimata suudeti teises voorus Rudi Völleri tabamustest Rumeenia 2 : 1 alistada,

tumist Lucescult matši videosalvestist palus, vassis Lucescu esiti, et mängu ei filmitud, kuid lubas hiljem siiski Muñozele video saata – see kassett jäigi aga hispaanlastel kätte saamata. Finaalturniiril treenisid rumeenlased Lucescu soovil kolm päeva enne avamängu salajases paigas, sisuliselt suvalisel põllul, et vastaste spioone vältida.

Suurt tolku suurest salatsemisest lõpuks tulemuste mõttes ei olnud: Hispaaniaga tehtud 1 : 1 viigile järgnesid 1 : 2 kaotus Lääne-Saksamaale ja 0 : 1 kaotus Portugalile. Lucescu paistis turniiril silma väga konservatiivse mänguplaaniga – muu hulgas ei andnud ta eriti palju mänguaega säravale 19aastasele loova stiiliga talendile Gheorghe Hagile, kellest sai hiljem Rumeenia läbi aegade parim jalgpallur.

Toona veel 39aastasest Lucescust sai aga treenerina tõeline suurkuju – tema värvikas karjäär on teda viinud muu hulgas Milano Interisse, Istanbuli Galatasaraysse ja Beşiktaşi ja Peterburi Zeniti, kuid kõige rohkem tuntust kogus ta Donetski Šahtari lootsina, kus ta töötas aastatel 2004–2016. Alates 2020. aastast on 77aastane vutilegend tüürinud Kiievi Dinamot.

Võidetud tiitlite ja karikate arvu poolest (35) on jalgpalliajaloos Lucescust rohkem ette näidata vaid Sir Alex Fergusonil, rumeenlasega ühele pulgale jõudis värskelt Pep Guardiola.

Hetk Hispaania ja Lääne-Saksamaa otsustavast alagrupimängust: palliga Rafael Gordillo, tema kõrval Bernd Förster.

Foto: Imago / Sportfoto Rudel / Scanpix

kuid viimase vooru 0 : 1 kaotus Hispaanialt tähendas sakslastele varajast kojusõitu. Sealjuures tekkis vaid mõni minut enne samal ajal toimunud viimase vooru kohtumiste lõpuvilet olukord, kus Portugali ja Lääne-Saksamaa vahel oleks edasipääseja selgunud liisuheitmise teel. 90. minutil võtsid hispaanlased viimased jõuraasud kokku, tormasid rünnakule ja tegidki karistuslöögijärgses olukorras skoori, lüües tiitlikaitsjad auti.

„Ma ei ole suitsumees, aga sellise mängu järel jagasime peatreener Derwalliga väljakul sigaretti. Olime kõik täiesti löödud,“ meenutas väravavaht Toni Schumacher, kelle sõrmede vahelt Antonio Maceda pealöök väravasse pudenes. Teine mäng otsustati samuti lõpuminutite väravaga – Nené 81. minuti koll saatis Portugali Hispaania kõrval edasi.

Kaks lisaaega ja üks penaltiseeria

Prantsusmaa ja Portugali kohtumise eel elasid prantslased üle väikese ehmatuse: Marseille’is toimunud mängule sõites sattus nende buss avariisse, mille tagajärjel sai keskväljamees Jean Tigana näole paar haava, ent õnneks mitte midagi sellist, mis oleks tema mängu oluliselt häirinud. See ei olnud muide üldse esimene äpardus, mis turniiril mõne võistkonna bussiga oli juhtunud – Lääne-Saksamaa oleks ühele alagrupimängule peaaegu hiljaks jäänud, sest bussijuht oli kiirteel vale mahasõidu valinud. Sujuva kulgemise asemel tuli sakslastel seetõttu ootamatult veeta tunnike külavahe- ja kruusateedel.

Mircea Lucescu 2021. aastal Kiievi Dinamo juhendajana. Foto: Gualter Fatia / Getty

Avapoolaeg esimeses poolfinaalis oli üldiselt üsna unustamisväärne – tehnilist praaki ja erilise perspektiivita pikki sööte harrastasid mõlemad meeskonnad ning kui poleks olnud Jean-François Domergue’i suurepärast karistuslööki, mis prantslased 24. minutil juhtima viis, polekski selle kolmveerandtunni kohta midagi kirjutada.

Teisel poolajal panid prantslased järgmise käigu sisse, kuid ei suutnud oma arvukaid võimalusi ära kasutada – ning hoopis Rui Jordão oli see, kes 74. minutil skoori tegi ja seisu viigistas, viies mängu lisaajale. Seal säras taas Jordão – 97. minutil sai ta Portugali ohtlikemalt keskväljamehelt Fernando

Mitmekülgne väravamasin Platini

Kuigi ta mängis lõpuks kaasa vaid ühel EM-finaalturniiril ja oli tegelikult ründav poolkaitsja, mitte kesktormaja, hoidis Platini mitukümmend aastat enda nimel EM-finaalturniiride ajaloo parima väravaküti tiitlit – kõigi aegade arvestuses on temast mööda suutnud minna vaid Cristiano Ronaldo, kes on viie finaalturniiri peale kokku löönud 14 kolli. Üheksa tabamusega on Platini aga kindlalt ühe EM-finaalturniiri väravarekordi omanik – kõige lähemale on sellele jõudnud rahvuskaaslane Antoine Griezmann, kes lõi 2016. aasta turniiril kuus väravat.

Finaalmatši otsustav hetk: Hispaania väravavaht Luis Arconada laseb käte vahelt väravasse

Michel Platini karistuslöögi.

Foto: Imago Images / Colorsport / Scanpix

Märkimisväärne on ka tõsiasi, et EM-ajaloos on finaalturniiril kokku löödud vaid kaheksa kübaratrikki – enne Platinid said sellega hakkama sakslased Dieter Müller (1976) ja Klaus Allofs (1980), hiljem hollandlane Marco van Basten (1988), portugallane Sérgio Conceição (2000), hollandlane Patrick Kluivert (2000) ja hispaanlane David Villa (2008).

Mõlemad Platini kübaratrikid olid sealjuures perfekt-

Chalanalt suurepärase söödu ning kuigi ta tabas palli kehvasti, lüües selle otse õhust vastu maad, võttis mänguvahend sellise põrke, et Joël Batsil Prantsusmaa väravas ei olnud mitte midagi teha.

Küll aga hoidis Bats mõni minut hiljem ära veel hullema, nurjates portugallaste ründaja Nené lähilöögi. Finaalist jäi Portugali lõpuks lahutama kuus minutit – 114. minutil lõi vasakkaitsja Domergue oma kohtumise teise värava, 119. minutil murdis Portugali südame Platini, kes realiseeris väravaesisel Tigana fantastilise eeltöö.

Normaalajast ei piisanud ka teises poolfinaalis edasipääseja otsustamiseks. Alagrupimängus

sed kübaratrikid – üks värav vasaku jalaga, üks parema jalaga ja üks peaga. Ülejäänud kübaratrikimeestest sai sellise tembuga hakkama vaid Conceição. Tõelist mitmekülgsust näitas Platini puhul ka see, et ta skooris turniiri jooksul kaks karistuslööki ja ühe penalti.

Mõneti kummaline on mõelda, et turniirieelses treeningulaagris läks toona Juventuses pallinud Platini raksu meeskonna arsti Marc Bichoniga, kes testis mängijate füüsist ja vastupidavust ränkraske rattasõiduga. „Sinu meetodid pole kellelegi ühtegi väravat löönud! Ma pole jalgrattur!“ olevat Platini vihastanud, kui ta jalg sõidu ajal krampi kiskus. Bichon ähvardas seepeale kuulutada Platini füüsiliselt mitte valmis olevaks, kuid meenutas aastaid hiljem, et poleks iialgi söandanud midagi sellist tegelikult teha.

Aastatel 1983–85 võitis Platini kolm Ballon d’Ori järjest, kuid suurturniiridel tal peale 1984. aasta EMi erilist õnne ei olnud – 1982. ja 1986. aasta MMi tegi ta kaasa vigastust trotsides, 1988. aastal Prantsusmaa EM-finaalturniirile tiitlit kaitsma ei pääsenud. See-eest oli tema esitus 1984. aastal ilmselt läbi aegade parim individuaalne EM-turniir.

Michel Platinid peetakse Diego Maradona kõrval kaheksakümnendate paremuselt teiseks mängijaks.

Foto: Imago Images / Kicker / Liedel / Scanpix

Lääne-Saksamaa vastu imekombel edasi saanud hispaanlaste õnn näis jätkuvat – kuigi Taani läks Søren Lerby kollist juba seitsmendal minutil juhtima, läks seejärel peale juba eelmisest Hispaania mängust tuttav plaat: nende vastased ründasid ja ründasid, aga ükskõik kui head olid võimalused, rohkem väravaid nad lüüa ei suutnud. Seetõttu oli igati loogiline, et Hispaania 67. minutil viigiväravani jõudis.

Rohkem väravaid ei toonud ka pool tundi lisaaega, mistõttu otsustati edasipääseja penaltiseerias. Tohutu pinge all osutus ainsaks murdujaks Taani esiründaja Preben Elkjær, kes 4 : 4 seisult löögi üle värava kõmmutas. Hispaanlaste eest seejärel otsustavat lööki tegema tulnud Manuel Sarabia oli sedavõrd närviline, et tuli oma lööki tegema soojendusdressis, enne kui kohtunik tal selle eemaldada palus. Aga löök oli sees ja Hispaania finaalis!

Jälle Platini, jälle karistuslöögist

Finaali eel ei olnud kahtlustki, kes on soosik –Prantsusmaa jõulist tiitlimarssi ei näinud miski peatavat ja nende soosikustaatust ei vähendanud isegi see, et nad poolfinaalis Portugali vastu üsna napilt pääsesid. Hispaania finaali jõudmist peeti aga paljuski õnnelikuks asjade kokkulangemiseks – nii sakslaste kui taanlaste vastu olid nad mänguliselt pisut kehvemad, kuid nautisid soodsat õnne.

Finaalis oli õnn aga võõrustajate poolel. Prantslased alustasid närviliselt ja kangelt, loovutades initsiatiivi ja paremad võimalused hispaanlastele, aga seekord ei suutnud nad ise võimalusi kasutada ning väravateta avapoolaja järel tundus, et kodumeeskond on oma suurt võimalust tuulde laskmas.

57. minutil saabus aga läbimurre, kusjuures prantslastel oli mitu korda järjest kõvasti õnne. Esmalt andis Tšehhoslovakkia kohtunik Vojtech Christov neile karistusala joone lähedalt karistuslöögi, kuigi kordused näitasid, et Bernard Lacombe pigem ise libises, mitte ei sattunud vastase vea ohvriks. Platini madal löök posti kõrvale oleks pidanud Hispaania väravavahile Luis Arconadale olema rutiinne saak, ent Real Sociedadi legend lasi pallil käte vahelt läbi minna ja hetkeks üle väravajoone lipsata.

Eduseisus said ka prantslased mängu käima ning kohtumise viimane kolmandik kuulus selgelt neile. Kuigi Yvon Le Roux teenis 85. minutil teise kollase kaardi ja eemaldati, leidis Bruno Bellone 90 minuti täitudes ruumi, et lüüa seisuks 2 : 0 ja võit omadele kindlustada.

Jugoslaavia

koondisest sai EM-finaalturniiride ajaloos esimene meeskond, kes kaotanud ühe turniiri jooksul kolm mängu.

EM 1984

Alagrupiturniir

Alagrupp 1

Prantsusmaa 6

Taani 4

Belgia 2

Jugoslaavia 0

Poolfinaalid

Alagrupp 2

Hispaania 4

Portugal 4

Lääne-Saksamaa 3

Rumeenia 1

Prantsusmaa–Portugal 3 : 2 (l.a)

Taani–Hispaania 1 : 1, pen 4 : 5

Finaal

Prantsusmaa–Hispaania 2 : 0

Suure triumfi järel oli teenitult fookuses Platini, kellele oli 1984. aasta kevad olnud niigi imeline: Juventusega tuli ta parima väravakütina Itaalia meistriks ja Euroopa karikavõitjate karikavõitjaks. Lacombe rääkis ajakirjanikele, kuidas Platini oli koondiselaagrisse saabudes teistele kuulutanud, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Ja ühel päeval oligi ta kasiinos pannud masinasse ühe mündi ja sellega jackpot’i võitnud!

Rahast rääkides – Platini jäi mängijana veel suure palgabuumi eelsesse aega. Maailma parima mängijana teenis ta Juventuses toona aastapalka, mis vastab tänapäevases vääringus umbes 300 000 eurole. Vaid kümmekond aastat hiljem oleks tema teenistus ilmselt olnud mitmekümnekordne! Ehk selgitab see natuke neid otsuseid, mille Platini hiljem UEFA presidendina vastu võttis ja mille eest talle jalgpallis tegutsemiskeeld määrati…

Fakte 1984. aasta EMi kohta

^ Alates sellest, kui EM-finaalturniiril osalejate arvu 1980. aastal suurendati, on Prantsusmaa tänini ainus korraldajamaa, kes suutnud turniiri oma kodukamaral võita.

^ Alagrupimängu Lääne-Saksamaa ja Portugali vahel vilistas leedulane Romualdas Juška. Tegu on seni ainsa meeste suurturniiri kohtumisega, mille peakohtunik on olnud pärit Baltimaadest.

^ Prantslaste viiest võidust enam pole ühe turniiri jooksul endiselt mitte ükski koondis suutnud, kuigi tänapäeval mängivad finaali jõudnud meeskonnad turniiri jooksul seitse kohtumist.

^ Yvon Le Roux teenis esimese mängijana EM-finaalis punase kaardi. Tänini on tegu ainsa mängijaga, kes EM-finaalis platsilt ära saadetud.

^ Prantsusmaa ja Portugali kolme väravaga lisaaeg on EM-finaalturniiride ajaloo resultatiivseim lisaaeg – 2020. aasta turniiril lõid lisaajal kolm tabamust ka Itaalia ja Austria.

12

mängu 12st võitis Prantsusmaa koondis 1984. aastal. Täiuslik aasta!

2,8

väravat mängu kohta lõi Prantsusmaa koondis turniiri jooksul – see on tänini EM-finaalturniiride rekord, nagu ka nende turniiril löödud 14 väravat.

Kristo Tohver

oli ametis kuuel U21 EM-finaalturniiri kohtumisel – kolmel peakohtuniku ja kolmel täiendava abikohtuniku ehk kastikohtunikuna.

100

eurot pidi trahvi maksma rahvaliigavõistkond FC Dominaator, kes kasutas matšis Tartu Tammeka ründajat Martin Jõge. Jõgi sai karistuseks kahekuulise mängukeelu.

Laisad lätlased nurjasid toreda plaani

2013. aasta augustikuu Jalka kaanestaar oli FC Levadia ründaja Rimo Hunt, kes oli hilise õitsejana esile kerkinud alles 2011. aastal 25aastaselt esiliigas Tallinna Kalevis, misjärel ta otse FC Levadiasse siirdus ja 2013. aastal ka esimese koondisekutse teenis. Levadias tuli tal harjuda täiesti teistsuguse tasemega. „Esimeses mängus Kalju vastu tundsin, et hakkan varsti oksendama, sest nad lükkasid kogu aeg taga ja söödutsoonid tuli kinni joosta. Kalevis sellist asja ei olnud!“ meenutas Hunt.

Pärnakas ja kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe kirjeldas oma kolumnis põnevat kogemust – nimelt kutsus tema laste tiim Paikuse Vaprus enne Pärnu Summer Cupi turniiri enda juurde külla Nõmme Kalju venekeelsete eakaaslaste võistkonna, kellega korraldati omalaadne lõimumisprojekt. „Kõige põnevam oli aga see, et sai kohtuda medalitega ülekullatud meeskonnaga, kus vanemad elavad kirglikult oma laste edu nimel. Vene hing, mis on kehastunud jalkaemaks, on ikka väga suur. Armastav ja kaitsev. Soccer mum on tema kõrval vilets koopia. Vene hingega jalkaemale on tulemus tähtis. On lapsed tähtsad. Ja treener on tema silmis kõikvõimas. Kui treener karjub laste peale, ju siis on vaja. Ta on proff ja teeb oma tööd,“ muljetas Altjõe.

Indrek Schwede kritiseeris lätlaste tõttu läbi kukkunud Eesti–Läti 100+ maavõistluse taustal lõunanaabrite jalgpallikultuuri.

Kuigi Eesti pool korraldas 100+ maavõistlust (suvepäeva, mil võimalikult paljud Eesti tiimid kohtuksid Läti tiimidega) juba kuid varem, selgus alles mai lõpus, et lätlased ei olnud hoolimata lubadustest ja kinnitustest teinud mitte midagi. Lõpuks läks arvesse vaid 55 kohtumist, kuigi Eestis oli lätlastega valmis mängima väidetavalt lausa 350 võistkonda. Lätlased võitsid maavõistluse 29 : 26, kuid said võidu osaliselt tänu sohile – sinna sisse arvestati mõned minimängud, mis liiga lühikese mänguaja tõttu tegelikult reglemendiga ei sobinud, samuti pidid Ruhnu karika peale mängima poole mängust ekskoondislased ja teise poole

60% FC Kuressaare eelarvest kattis FC Flora.

muusikud, aga lätlased saatsid kohtumisele ainult ekskoondislased, kes Eesti muusikutele löödud väravate toel kohtumise lõpuks võitsid.

„Tänapäeva Läti jalgpalli üheks iseloomustavaks jooneks on totaalne mälukatkestus. Venestunud jalgpall ei tunne oma juuri. Kui eelmisel aastal tegi meie alaliit lõunanaabritele ettepaneku hakata igal aastal korraldama maavõistlust Arnold Pihlaku ja Arvids Jurgensi karikatele, küsisid Läti alaliidu juhid: „See Pihlak on tõenäoliselt Eesti jalgpallur, aga kes see Jurgens on?“ Nii Pihlak kui Jurgens olid riikide esimesed jalgpalliprofid, kes mängisid läinud sajandi kahekümnendate aastate lõpul koos kuulsas Viini Austrias.“ Oma teekonnast Eestisse rääkis FC Flora naiskonna inglasest peatreener Richard Barnwell, kes sattus Maarjamaale tänu Eesti neiule, kellega ta New Yorgis tutvus. „Mul polnud mingit plaani hakata mängima profijalgpalli, aga käisin Levadia treeningul. See oli külm detsembriõhtu Wismari staadionil ja Tarmo Rüütli ütles, et sobin küll, ent peab ootama saabuva itaallase Franco Pancheri otsust. Ka tema oli nõus,“ meenutas Barnwell 2002. aastat. Sealjuures jõudis Barnwell hiljem ka Eesti koondisesse – aga mitte jalgpallis, vaid hoopis kriketis!

Suures intervjuus meenutas oma värvikat karjääri endine mängija, kohtunik ja treener Toomas Kaldma (pildil), kes tunnistas, et tema mängijakarjääri rikkus tähehaigus – samu ilminguid nägi Kaldma Maksim Paponovil. „Kerge tähehaigus on Tarmo Kingil ja temal on ka kõnnak natuke Paponovi moodi.“

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Juuli alguses üllatas Eesti jalgpalliüldsust Henri Järvelaiu siirdumine Nõmme Kaljust FCI Levadiasse. Varem on poole hooaja pealt Kaljust Levadiasse siirdunud kaks mängijat, sealjuures on mõlemad olnud leegionärid. Kes? Esimene neist tegi ülemineku juba 2010. aasta suvel, teine alles hiljuti, 2021. aastal.

2. Endise Itaalia koondislase Giuseppe Bergomi nimel on üks omapärane saavutus. Nimelt mängis ta Itaalia eest kaasa neljal MM-finaalturniiril, aga mida ta selle juures mitte kordagi ei teinud? Eraldi võetuna ei oleks see, mida ta kordagi ei teinud, mitte midagi erilist, aga tähelepanuväärseks muudab selle just asjaolu, et ta mängis neljal MMil kaasa. See, mida Bergomi ei teinud, on isegi Eesti jalgpallikoondislaste puhul üsna tavaline asi. Näiteks Erik Sorga on seda, mida Bergomi kordagi ei teinud, teinud kuus korda, Ragnar Klavan aga 34 korda.

3. Kümme aastat tagasi pidas Eesti U19 koondis Kadrioru staadionil maavõistlusmängu Inglismaa eakaaslastega, kellele jäädi alla 1 : 6. Millise 1996. aastal sündinud jalgpalluri nimi on algkoosseisudes kinni kaetud? Chelsea noortesüsteemi kasvandik lahkus klubist alles tänavu suvel AC Milani, olles varasema kümne aastaga Chelsea eest Premier League’is kirja saanud 103 mängu ja 7 väravat.

Sina oled kohtunik

1. Ründaja sooritab penaltit, pall on väravasse minemas – väravavaht selleni ei ulatu. Enne kui pall on täielikult ületanud väravajoone, peatab selle platsile pääsenud fänn. Milline on sinu otsus?

a) penaltilöök läheb kordamisele

b) vabalöök kaitsvale võistkonnale

c) kohtuniku pall kaitsvale võistkonnale

d) värav loeb

2. Pall on mängus. Palli vallanud võistkonna mängija võtab palli kätte ja viskab sellega vihaselt, ülemäärase jõuga oma võistkonna treenerit, kes on tehnilises alas. Milline on sinu otsus?

a) punane kaart

b) kollane kaart

c) suuline hoiatus

3. Eelmise olukorra jätkuks: kuidas lased mängul jätkuda?

a) kohtuniku pall

b) vabalöök

c) karistuslöök kohast, kus mängija võttis palli kätte

d) karistuslöök kohast, mis on lähim küljejoone punkt, kus treener sai palliga pihta

4. Millises Saudi Araabia klubis mängis paar hooaega tagasi Karol Mets? Sama klubi peatreener on praegu Steven Gerrard ja meeskonna keskvälja toodi tugevdama Jordan Henderson.

5. Saku Sportingust sai tänavu alles neljas klubi, kes on võitnud naistekarika. Millised kolm klubi on varem selle saavutuseni jõudnud?

4. Al-Ettifaq

3. Ruben Loftus-Cheek

2. Ta ei osalenud mitte üheski MM-valikmängus

1. Felipe Nunes ja Amir Natho

Õiged vastused

3. Õige on variant c) – kuna pall oli mängus, oli tegu esmalt käega mänguga.

2. Õige on variant a) – tegu on vägivaldse käitumisega, mida tuleks karistada punase kaardiga.

1. Õige on variant a) – reegel 14 sätestab, et kui pärast palli liikumist ettepoole puutub seda väline tegur, lüüakse löök uuesti. Erandiks on olukord, kui pall on minemas väravasse ja sekkuja ei sega väravavahil või kaitsjatel väravasse suunduvat palli mängimast – kui pall sellises olukorras väravasse läheb, siis värav loeb, isegi kui sekkuja puudutas palli.

Vastused

Foto: Katariina Peetson

5. Pärnu JK, FC Levadia ja FC Flora

Augustikuu sünnipäevad

Tiitlivöö haaras endale Levadia duubeltiim

Juulikuu tõi Eesti jalgpalli tiitlivöö teekonnal järjekordse pöörde, kuid hoolimata uue karikahooaja algusest püsib rändauhind endiselt esiliigavõistkondade käes. Nõmme Unitedi kuuemängulise tiitlivööga seeria lõpetas 18. juulil FCI Levadia U21 meeskond, kes nad omavahelises duellis 1 : 0 alistas. Kui maikuus andis Levadia U21 tiitlivöö enda käest kohe järgmises kohtumises ära, siis seekord suudeti seda esimesel võimalusel FC Elva vastu kindla 3 : 0 võiduga ka kaitsta.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 31. juuli, FC Flora U21 – FCI Levadia U21

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Kohtunikult ühe päevaga kaks tiitlivõistluste matši

Juunis ja juulis mängiti 16 koondise osavõtul ära Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistlused. Mehhiko üheksanda tiitliga lõppenud turniiri üks markantsemaid juhtumeid leidis aga aset kahe korraldajamaa USA ja Kanada vahelises veerandfinaalis, kui vaid 40sekundilise mängu järel klaaris Kanada vasakkaitsja Kamal Miller küljejoone juures palli täiest jõust auti, tabades aga õnnetul kombel vaid paari meetri kaugusel seisnud mehhiklasest abikohtunikku Christian Espinosat otse näkku.

Hoop oli nii tugev, et lõi Espinosa pikali – verise ninaga meest tohterdasid arstid väljaku kõrval kümmekond minutit, samal ajal kui vaevu alanud mäng seisis. Lõpuks osutus saadud löök sedavõrd tugevaks, et abikohtunik ei saanudki joonele naasta – kohtumine sai jätkuda alles siis, kui samal staadionil kaks ja pool tundi varem eelmist veerandfinaalkohtumist teenindanud Trinidadi ja Tobago abikohtunik Caleb Wales vigastatud kolleegi asemel koha sisse võttis.

Wales sai sealjuures sisuliselt teise täispika tööpäeva otsa – USA ja Kanada dramaatiline kohtumine otsustati alles penaltiseerias, kus Matt Turneri tõrjed ameeriklased edasi poolfinaali viisid.

Karikatuur: Meelis Naudi

Toomas Kaldma 80

16. augustil tähistab uhket sünnipäeva endine mängija, kohtunik, treener ja ametnik Toomas Kaldma. Mängijana Tallinna Kalevit ja Tallinna Normat, aga ka Tallinna Dünamot ja Tallinna Tempot esindanud Kaldma on rohkem tuntud kohtunikuna – seitsmekümnendate teisest poolest üheksakümnendate alguseni teenindas ta kohtumisi nii Eesti NSV, Eesti kui Nõukogude Liidu meistrivõistlustel.

Kohtunikutöö lõpetamise järel on Kaldma töötanud nii mänguinspektori, noortetreeneri kui klubi ametnikuna – ametnikuametit täitis ta aastaid Nõmme Kaljus. 2005. aastal oli ta madalamates liigades suisa Kalju peatreener.

Kaldma on jalgpallidünastia liige – juba tema isa Valter mängis jalgpalli Haapsalu Läänela ridades, poeg Sten jõudis mängijakarjääri järel FIFA kategooria kohtunikuks. Steni poeg Sören Kaldma on Premium liigas mänginud 115 kohtumist ning tegi 2017. aastal Okeaania turneel kolm mängu ka A-koondise eest.

LHV edetabel

Juunikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) FC Elva

4. (4.) Nõmme Kalju FC

5. (5.) FC Nõmme United

6. (8.) Paide Linnameeskond

7. (7.) FC Kuressaare

8. (6.) Viljandi JK Tulevik

9. (10.) JK Tallinna Kalev

10. (9.) JK Tabasalu

11. (12.) Pärnu JK Vaprus

12. (17.) Tallinna FCI Levadia

13. (13.) FC Tallinn

14. (16.) Pärnu JK Poseidon

15. (14.) Viimsi JK

16. (18.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

17. (–) JK Welco

18. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta

19. (–) FC Kose

20. (11) Saku Sporting

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Juulikuu ristsõna õige vastus oli „Paide suur lootus“.

Õige vastuse eest võitis EJLi pleedi Karolin Tiivel. Võitjaga võtame ühendust.

Augustikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. augustiks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti–Rootsi EM-valikmängule.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.