Meeletud üleminutikogused on õige lahendus

Esmalt eelmisel aastal meeste MM-finaalturniiril, tänavu naiste MMil, Premier League’is ja La Ligas – uus lähenemine jalgpallimängus üleminutite andmisele on tekitanud osas jalgpallifännides ja mängijates pettumust ja pahameelt. Tegelikult tasub aga kõigil sellega harjuda.

Huvitav on meenutada, et kirjutasin sellestsamast teemast Jalkas 2021. aasta juunis, kui mulluse MMini oli jäänud veel peaaegu poolteist aastat – olin juba siis täheldanud, et jalgpallis antakse üleminuteid mõlema poolaja lõpus krooniliselt liiga vähe. 2022. aasta MMil pööras sellele küsimusele eelneva hoiatuseta tähelepanu FIFA, kelle kohtunike komitee otsusel hakati kohtumise jooksul tekkinud pause täpsemalt mõõtma ja kaotatud aega ka kompenseerima: mäletame ju hästi, kuidas Inglismaa ja Iraani kohtumises jagati kahe poolaja peale kokku lausa 27 üleminutit. Jah, see on ekstreemne näide, kuid alla kümne minuti kahe poolaja peale oli alagrupifaasis erand, mitte reegel.

Suurturniiril oli üleminutite kogus uudne ja ehk lihtsalt harjumatu, kuid suurt sellevastast võitlust toona lahti ei läinud. Nüüd, kus Premier League’i ja La Liga näitel on varasemast tunduvalt suuremad üleminutiportsud jõudnud mängijate igapäevaellu, on ettearvatult tekkinud omajagu nurisemist.

„Rääkisime sellest nii Arsenali mängijate kui kohtunikega – isegi nemad ise ei taha seda teha, kuid need on uued reeglid ja nii on,“ rääkis Manchester City poolkaitsja Kevin De Bruyne pärast Inglismaa hooaja avamängu Community Shieldi, kus teisele poolajale lisati 13 üleminutit – 11. üleminutil lõi sealjuures Arsenal viigivärava. „Võib ainult ette kujutada, mis saab siis, kui mängida mõne madalama liiga meeskonnaga, kes pidevalt aega venitab. Kui mängime näiteks kolmapäeval

Tekst: Raul Ojassaar

15–20 üleminutit ja laupäeval samamoodi, on see sisuliselt kaks lisaaega. Eks ole näha, kuidas läheb, aga minu meelest ei ole see normaalne.“

Sarnase avaldusega tuli välja ka Manchester Unitedi keskkaitsja Raphaël Varane, kes süüdistas suuniste tegijaid mängijate heaolust mitte hoolimises. „Mänge on niigi liiga palju, graafik on ülitihe ja see kõik on mängijate füüsilisele ja vaimsele tervisele väga ohtlik.“

De Bruyne ja Varane’i murest võib muidugi aru saada – pikemad mängud tähendavad suuremat koormust ja suurenenud vigastusohtu. Samal ajal ei muutu ju oluliselt pikemaks jalgpallimängu intensiivne osa, vaid rohkemate üleminutitega kompenseeritakse aega, mis kulub muidu seismisele ja passimisele. Jah, varem kompenseeriti seda vähem ning selle võrra on jalgpallimängus intensiivset osa tõesti pisut rohkem, kuid see mõneminutiline vahe ei tohiks olla teab mis määrav, eriti praegusel ajal, kui juba mitu hooaega on ka tippvutis saanud meeskonnad teha mängus viis vahetust. Uus lähenemine vajab lihtsalt harjumist. Eelkõige peavad sellega arvestama treenerid, kel tuleb ilmselt hakata julgemalt mängijatele puhkust võimaldama, selle asemel et neid kümme kuud järjest pidevalt ruunata.

Millal jõuavad „ausad üleminutid“ Eestisse?

Seisakud, mille eest antakse üleaega

On loogiline ja arusaadav, et tippjalgpallis kehtestatavad uuendused ja muudatused jõuavad meie konnatiiki viivitusega. Kuivõrd uus üleminutipoliitika ei ole isegi tippjalgpallis veel igale poole jõudnud, võib ka Eestis sellega veel natuke aega minna, aga seni pakuvad kohtunike siinsed otsused teravat kontrasti.

^ vahetused

^ vigastuspausid ja mängijate tohterdamine

^ aja venitamine

^ distsiplinaarkaristuste jagamine

^ joogi- ja jahutuspausid

^ VARiga seotud pausid

^ muud seisakud (näiteks pikad väravatähistused)

20. augusti kohtumine FC Kuressaare ja FCI Levadia vahel, mille Kuressaare kodupubliku ees üllatuslikult 2 : 1 võitis, oli üleminutite osas eriti markantne näide. Suure osa teisest poolajast kaheväravalises eduseisus olnud Kuressaare venitas igal võimalusel hoolega aega ja lõi mängutempot alla.

Kuressaare väravavaht Magnus Karofeld sai teise poolaja esimese 45 minuti jooksul koguni 11 korda väravalöögist palli mängu panna – kõige lühem aeg, mis selle peale ühel korral läks, oli 23 sekundit, enamasti kulus aga löökideks valmistumise, palli hankimise ja paika sättimise peale enam kui 30 sekundit. Ühe korra kulus palli auti minemisest Karofeldi väljalöögini koguni 39 sekundit, kusjuures selle aja jooksul ei olnud mitte ühtegi muud põhjust, miks mäng oleks seisma pidanud! Kokku seisis mäng teise poolaja 45 minutist Karofeldi väljalöökide ootuses viis minutit ja 40 sekundit (ühe väljalöögi ajal tehti ka vahetus, mis võttis 20 sekundit). See on enam kui 12 protsenti mänguajast!

Kuressaare mängijad võtsid hoolega aega ka iga karistuslöögi ja küljeaudi lahtimängimisel. Lisaks sellele oli poolaja jooksul kaks vigastuspausi (kogupikkusega 2 minutit ja 25 sekundit), kaks vahetuspausi (kokku 75 sekundit), kaks

VARist tingitud seisakut (kokku u 45 sekundit) ja üks seisak, kui kohtunik tuli Kuressaare pingi juurde abitreener Igor Morozovile kollast kaarti näitama (20 sekundit).

Juba pelgalt teises lõigus mainitud olukordade eest oleks pidanud poolajale juurde andma vähemalt neli minutit (nimetatud olukorrad võtsid kokku aega 4 minutit ja 45 sekundit). Eelkõige Karofeldi väljalöökide, aga ka muudes surnud palli olukordades viivitamise eest oleks pidanud aga aega veelgi juurde lisama – kuus-seitse üleminutit ei oleks olnud ülepingutamine. Kas tahate pakkuda, mitu minutit tegelikult neljas kohtunik tabloole märkis?

Kaks.

Ja lõpuvile kõlas piinlikult täpselt kahe minuti täitudes olukorras, kus Levadia oli liigutamas palli Kuressaare karistusala äärele. Poole rünnaku pealt.

Kohtunikud ei tohi lasta endale pähe istuda

Tegu oli röövimisega päise päeva ajal. Seda, kas Levadialt rööviti punkt või kolm, ei saa me kunagi teada, aga neilt rööviti aus võimalus reeglites ette nähtud mänguaja jooksul viigi- või võiduväravani jõuda. Rööviti ka pealtvaatajaid ja publikut, kellele pakuti arusaamatul kombel vähemalt nelja-viie minuti jagu vähem jalgpalli kui kavas.

Tasub märkida, et tegu ei ole mitte kuskilt otsast etteheitega FC Kuressaarele või Magnus Karofeldile – vastupidi, nad väärivad kiitust ja austust, sest suutsid mänguaega kohtuniku lubatud võtetega esmaklassiliselt manageerida ja mängutempo täielikult ära tappa.

Kohtunikel on võimalus sellist käitumist tolereerida või venitatud aeg poolajale tuimalt ja sirge seljaga otsa lisada. Paraku minnakse sageli mõnes mõttes lihtsama vastupanu teed: olen madalamal tasemel kohtunik olnud ja tean hästi, kuidas vahel on mängu lõpu ajal kiusatus kohtumine pigem varem kui hiljem lõppenuks vilistada, et mõnus pingelangus saabuks enne. Sellele tundele tuleb aga vastu võidelda, sest aega venitavatel mängijatel ei tohi endale lasta pähe istuda. Tegelikult soovime ju kõik näha tempokat jalgpalli, mitte seda, kuidas mängijad platsil seisavad ja ootavad, et väravavaht aegluubis hoogu võtaks ja lõpuks ometi palli uuesti mängu paneks.

LIIGAMÄNG MM-FINAALI AJAL!?

Naiste meistriliiga ja esiliiga mängugraafiku koostajad lasid mingil põhjusel sisse väikestviisi fopaa: pühapäeval, 20. augustil toimus üks naiste meistriliiga kohtumine ja kaks naiste esiliiga matši samal ajal kui naiste MMi finaalmäng. Meistriliigas algas kell 12.30 JK Tabasalu ja Põlva Lootose kohtumine, esiliigas pandi kell 14 pall mängu nii Lasnamäe Ajaxi ja FC Elva kui FC Flora duubli ja Tallinna FC Ararati vahel, samal ajal kui Austraalias toimunud finaal sai avavile meie aja järgi kell 13.

Võimalik, et tegu oli pikalt planeeritud mänguaegadega tihedas kasutuses olevatel staadionitel, kuid samal ajal tundub väheusutav, et kasvõi naiste kohtumisi ei oleks saanud samal päeval muule ajale panna. Meie oma naismängijad võiksid ju olla põhiline sihtrühm, kes naiste MMi mänge vaadata sooviks, sealt inspiratsiooni leiaks ja ka meie naistevuti taset pikas plaanis tõstaks. Paraku oli selline graafiku koostamine naistejalgpalli suhtes inetu ja lugupidamatu.

Kas kujutaksite ette, et mõni Premium liiga mäng peetaks samal ajal meeste MM-finaaliga?