Eesti treener Arsenalis, Barcelonas ja Moskva Spartakis

2013. aasta septembrikuu Jalka kaanel oli naistekoondislane Kaire Palmaru, kes vaatas ette koondise kahele valikmängule tugevate Itaalia ja Hispaania vastu. „Kui välja tuua mõni trump, siis on see meie usk ja tahtejõud, et oleme võimelised Euroopas mängima ja ka võitma, mis sest, et oleme väikesest Eestist,“ sõnas Palmaru. Oma kolumnis kirjeldas pärnakas Kirsi Altjõe, kuidas välismaalt Pärnusse noori jalkapoisse pildistama saabunud stiilifotograafid ei soovinud pilte teha rannas vee ääres, vaid neid köitis hoopis lagunev rannastaadion, mis oma tondilossiliku välimusega oli küll äge võtteplats, kuid pani Altjõe mõtlema, mille nimel Pärnu poisid üldse vutti taovad. „Viis korda nädalas putsad jalga tõmmata ei ole enam lõbu, vaid paras töö ning olgem ausad, esiliigas palliv Pärnu linna esindusmeeskond ei ole just kõige magusam marjamaa, millest und näha. Ehk on nende poiste unistus tõsta Pärnu uuesti meistriliigasse? [---] Ilmekas näide treening- ja võistlustingimuste tähtsusest on Vändra Vapruse meeskond ja nende tähelend. Pane kokku särasilmne punt, leia innustav treener ja püstita korralik staadion ning voilà, sünnivad ka tulemused.“

Indrek Schwede tõi välja omapärase dissonantsi, mis oli tekkinud varasemate arusaamade ja hetkeolukorra vahel. „Aastakümned on meil pinda leidnud (väär)arusaam, et slaavlased kui temperamentsem rahvas sobibki vutis ründama ja looma ning eestlased on pigem kaitsev rahvas. Nüüd aga on eestikeelne Flora viljelemas palli hooldavat ja ründavat ilusat stiili ning venekeelne Levadia istub kaitses ja passib momenti,“ tõi Schwede välja. „Koondise tasemel, muuseas, on sarnane muutus samuti toimunud: kaitseliinis on võimsalt esil algkoosseisumehed Sergei Pareiko, Igor Morozov, Dmitri Kruglov ja Enar Jäägeri selja taga visalt oma hetke ootav Tihhon Šišov ning ründeliini mehitavad valdavalt eestlased (Andres Oper, Henrik Ojamaa, Henri Anier, Tarmo Kink, Jarmo Ahjupera, Ats Purje, nüüd ka Rimo Hunt), kellele pakub ainsana tõsiseltvõetavat seltsi Sergei Zenjov.“

Indrek Schwede tutvustas lugejatele põhjalikumalt Eesti läbi aegade uhkeima karjääriga jalgpallitreenerit Albert Vollratit, kes töötas abitreeneri ja massöörina Budapesti Ferencvárosi, Barcelona CD Europa ja Londoni Arsenali juures, enne kui asus Moskva Spartaki peatreeneriks. Ferencvárosi abitreenerina tuli Vollrat näiteks Mitropa Cupi võitjaks, mida võib lugeda tänapäevase Meistrite liiga eelkäijaks – Spartaki peatreenerina viis ta (vene keelt purssides!) klubi kahel korral NSVLi karikavõitjaks.

Telemees Sven Soiver rääkis sellest, kuidas temast oli vaid poolteise aastaga saanud tohutu jalgpallihull – TV3 kolleeg Urmas Pardane vedas ta 2012. aasta kevadel Nõmme Kalju mängule ning jalgpallivõõrale Soiverile hakkas asi nii meeldima, et temast sai Kalju andunud fänn, kel oli mängudel laulmisest pidevalt hääl ära. „Enne kui pole ise tribüünil kogenud rõõmu ja adrenaliini, mis tekib oma meeskonna rünnakul, ning viha, mis vallandub vastaste edu korral, ei oska seda hinnata. See tekitab sõltuvust!“ kinnitas Soiver. Noore treenerina oli luubi all 26aastane Jan Harend (fotol), kes oli Saku Sportingus klubi eestvedaja, klassivend Argo Zirgi kutsel trenne andnud juba 2009. aastast saati. Harend meenutas, et kuna ta tegutses tollal projekteerijana, ei soovinud ta algul ehitusbuumi ajal suure töökoormuse tõttu treeneritööga alustada – tekkinud masu andis aga rohkem vaba aega, mispärast leidis ta uue kutsumuse. Praeguseks on Harend endiselt Saku Sportingu juures, aga töötab samal ajal jalgpalliliidus koolitajana.

Luubi all oli Vladimir Avilov, postritel Rauno Alliku, Henrih Mhitarjan, Radamel Falcao ja Paulinho.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil