Tristan Koskor: olen saanud enesekindluse tagasi

Hooaja eel JK Narva Transiga liitunud ründaja Tristan Koskor on suutnud uues keskkonnas ja rollis suurepäraselt kohaneda, mis on võimaldanud tal tõusta liiga väravaküttide edetabeli tippu. Koskorile on käesolev hooaeg kujunenud mälestusväärseks, olles täis olulisi saavutusi: meeskonnaga on võidetud esimene Tipneri karikas ning ta on kogunud väärtuslikke kogemusi Konverentsiliiga mängudes. Kuid mida arvab sellest kõigest mees ise?

Tristan, oled nüüd üle poole hooaja mänginud Transi ridades. Kuidas sul päriselt läheb ja kuidas oled uude keskkonda sisse elanud?

Hästi läheb, Eesti suvi pakub meile ilusaid ilmasid ja rohkelt värskes õhus üritusi, millest üritan ka ise osa saada nii palju kui võimalik. Uues keskkonnas tunnen ennast mugavalt – meeskond ja klubiga seotud inimesed on mind esimesest päevast saati toetanud. Narva on väga kokkuhoidev punt ning tunnen, et mind on väga hästi omaks võetud.

Millistest suvistest sündmustest oled suve jooksul osa saanud?

Ma väga rahvamasside armastaja ei ole. Pigem naudin lähedastega igal vabal võimalusel koos olemist, looduses viibimist, grillimist, sporditegemist ja paljut muud. Olen avastanud palju suvist Ida-Virumaad, eriti just Narva-Jõesuud ja selle imeilusat pikka liivaranda. Näiteks just ühel nädalavahetusel nautisime elukaaslasega Narva-Jõesuus toimunud välikino ning peale seda ka kohalikku kontserti.

Tänavusel hooajal täitus sul 200 mängu Premium liigas. Mida see number sinule tähendab?

27aastase Koskori seni resultatiivseim hooaeg Premium liigas oli 2018. aastal, kui ta lõi Tartu Tammeka eest 21 väravat. Kas tänavu suudab mees isiklikku tippmarki parandada?

Mäletan, et juba väiksena esimesi pallipuuteid trennis tehes unistasin ja vaatasin alt üles suurtele ja osavatele mängijatele. Soovisin, et ka mina saaks kunagi seal mängida ja nii osavalt. Seega võib öelda, et seda unistust täites on tunne muidugi suurepärane.

Oled sel hooajal saanud palju uusi kogemusi ja unustamatuid mälestusi – sinu esimene Tipneri karikas, eurosarja kogemus. Kuidas sellele tagasi vaatad?

„Flora vastu karikas võita oli minu jaoks erilisem, sest olime autsaideri rollis, keegi meisse ju ei uskunud – see üllatus, mille me suutsime karikafinaalis sepistada, oli kõigile äge šokk ning kindlasti elu lõpuni meeldejääv.“

Väga palju tähendab. Käisin kõrgliigamänge vaatamas juba lasteaiapoisina. Peaasjalikult käisin kas Tartu Tamme staadionil või Annelinnas.

Tõesti unustamatud kogemused. Kui hooaja algul Narvaga lepingu sõlmisin, siis ei osanud sellisest teest isegi mõelda ega unistada. Kogu karikafinaal, sellega kaasnevad euromängud ning reisimised, need on väga ägedad ja ühendavad sündmused kogu klubile. Lisaks annavad indu veel rohkem enda kallal töötada. Mind isiklikult panid euromängud veel rohkem mõistma, kui palju tööd on vaja endaga teha lisaks tavatrennidele, et ka Konverentsiliiga kvalifikatsioonis tulemust tuleks. See ajas heas mõttes vihaseks, nii-öelda reality check

Mis sai sinu hinnangul Jerevani Pjuniku vastu saatuslikuks?

Klassivahe. Tuleb tunnistada, et Armeenia meister oli igas elemendis meist parem, ja seda kajastas ka kahe mängu kokkuvõttes saadud kaotus. Suurem ja peamine erinevus oli palliga tegutsemise kiirus, samuti kiire õigete otsuste vastuvõtmine.

Kui küsida intrigeeriv küsimus – kumb trofee on sulle väärtuslikum, kas Floraga võidetud tiitel või Flora vastu võidetud karikas?

Väga hea küsimus. Aga ma tunnen, et Flora vastu karikas võita oli minu jaoks erilisem, sest olime autsaideri rollis, keegi meisse ju ei uskunud – see üllatus, mille me suutsime karikafinaalis sepistada, oli kõigile äge šokk ning kindlasti elu lõpuni meeldejääv. Karikamängude võlu on see, et seal mängitakse ainult üks mäng ja kõike võib juhtuda – vastupidiselt liigale, kus on pikk maraton.

Hetkel, mil räägime, oled 23 vooruga löönud 11 tabamust ning tõusnud väravaküttide tabelis esikohale. Kas tunned, et oled hea hoo sisse saanud? Tunnen, et meeskond usaldab mind, ning mulle meeldib see vastutus. Kindlasti olen saanud enesekindlust tagasi võrreldes sellega, mis emotsioonide ja tunnetega Küproselt naasin. Motivatsioon on laes ja olen valmis andma endast kõik, et edasi kõmmutada ja teha tugevalt tööd meeskonna heaks.

Märkimisväärne on see, et 11 väravast kuus oled löönud just Daniil Tarassenkovi söötudest. Olete kahekesi muutunud meeskonnas heaks dünaamiliseks duoks – kuidas teil selline hea klapp ja mõistmine platsil tekkis?

Tema roll minu väravates on kahtlemata väga suur, ma hindan seda. Ma arvan, et selle üheks eelduseks on ka hea kommunikatsioon ja üksteise mõistmine. Selgitame, anname nõu, parandame ja aitame teineteist trennides. Lisaks suhtleme ka väljaspool jalgpalliplatsi ja teeme ka muid trenne / muud sporti koos lisaks jalgpallile. Kõik sellised pealtnäha pisikesed asjad kanduvad ka väljakule ja aitavad kaasa.

Milliseks hindad ise oma hooaega ja mis on need kohad, kus soovid võibolla veel juurde panna?

Alati võiks ju rohkem väravaid lüüa ja võibolla Tarassenkovile vahelduseks ise mõne väravasöödu anda! (Naerab – toim.).

Tristan, räägi oma vahvatest väravatähistustest. Kustkohast need pärinevad, mis on nende tähendus ja mida on sul veel varuks?

Mulle meeldib vaadata välismaa liigade jalgpalli. Üritan jälgida nii palju, kui võimalik ja aega on. Minu väravatähistused pärinevadki peamiselt sealt. Minu meelest on see tore, kui väravaid tähistades ikka rohket rõõmu ja emotsiooni välja näidata. Kõiki asju ei pea tegema eestlaslikult vaoshoituna (muheleb – toim.).

Kas sul on kindel rutiin või ettevalmistus enne mängu, et end vaimselt või füüsiliselt ette valmistada?

Kindlasti pean ma mängupäeva alustama hea hommikusöögiga, näiteks avokaadoröstsai pošeeritud munaga ning värskelt pressitud apelsinimahl. Teen 30–45minutilise jalutuskäigu. Mängud on nädalavahetuseti, siis on linn mõnusalt tühi, võtan väljast kohvi ja kuulan podcast’e. Lõunaks söön tavaliselt kanapastat ning vaatan paralleelselt mõnda jalgpallimängu, kas kordusest või otseülekandes. Mängu eel teen põhjaliku ettevalmistuse: venitused, kummilindiga harjutused, samuti visualiseerin mängu.