Hispaania seadis end naiste troonile sisse

Austraalias ja Uus-Meremaal värskelt lõppenud naiste

MM-finaalturniir viis naistejalgpalli mõju taas kord veelgi kõrgemale tasemele – nagu oleme viimastel aastatel naiste suurturniiride puhul juba harjunud. Millised killud, nopped ja momendid jäävad meile tänavust MMi meenutama?

Tekst: Raul Ojassaar

Hispaania domineerib naistevutti

Kuigi turniiri käik näitas, et hispaanlannadele on võimalik ka vastu saada, räägivad faktid selget keelt: Hispaania on naistejalgpallis võtnud sisse vaieldamatu liidripositsiooni, sest on nüüd lisaks naisteklassile valitsev maailmameister ka naiste U20 ja U17 vanuseklassis. Tagatipuks võitis viimase naiste Meistrite liiga samuti FC Barcelona! Tegu on esimese korraga, kui üks riik nimetatud kolme naiste MM-tiitlit korraga enda käes hoiab – meeste seas on korra sellega varem hakkama saanud Brasiilia, kes võitis 2002. aastal meeste MM-tiitli ning 2003. aastal nii poiste U20 kui U17 vanuseklassi MM-tiitli.

Muide, täielikust FIFA MM-tiitlite komplektist on Hispaanial nüüd puudu vaid poiste U17 ja meeste rannajalgpalli MM-tiitel –kõik ülejäänud seitse FIFA välja jagatavat maailmameistritiitlit (meeste MM, poiste U20, meeste futsal, meeste klubide MM, naiste MM, neidude U20, neidude U17) on vähemalt korra Hispaania valduses olnud. Korra on Hispaania mehed jalgpallis ka olümpiavõitjaks tulnud. Selles „arvestuses“ tuleb Hispaania järel Brasiilia, kes on võitnud kõik meestele välja antavad MM-tiitlid, kuid pole seni naiste ega neidude seas kordagi edu maitsnud. Vähemalt korra on mõnes jalgpalli vanuseklassis või harus olümpiavõitjaks või maailmameistriks tulnud 30 riiki.

Positiivne üllatus: tagumised on tippudele lähemale tulnud

Tänavune naiste MM toimus esimest korda 32 koondise osavõtul, mis tähendas, et turniiri üldine tasemesupp, mis tundus juba neli aastat tagasi 24 naiskonnaga natuke liiga lahja, pidi minema veel lahjemaks. Reaalsus pakkus aga väga positiivse üllatuse: hoolimata sellest, et alagruppe oli seekord kaks tükki rohkem, lõpetas turniiri nulliga ehk kolme kaotusega vähem naiskondi kui 2019. aastal. Suuri võite-kaotusi küll tuli sisse, kuid väga selgelt langesid ansamblist välja vaid mõned üksikud naiskonnad. Mitu naiskonda, kes sai ühel hetkel kirja mõne suure kaotuse, suutis aga enne või pärast seda siiski punkte noppida: näiteks Norrale 0 : 6 kaotanud Filipiinid alistasid Uus-Meremaa; Hispaaniale ja Jaapanile 0 : 5 alistunud Sambia tegi seejärel selja prügiseks Costa Rical, Inglismaale 1 : 6 kaotanud Hiina oli enne seda alistanud Haiti. Parim näide oli aga avamängus Saksamaale 0 : 6 langenud Maroko, kes sammus lõpuks nendesamade sakslaste arvelt kaheksandikfinaali!

Ainus võistkond, kes tõesti üheski mängus korralikult konkurentsi pakkuda ei suutnud, oli Vietnam, kes kaotas kolm mängu koguskooriga 0 : 12. Väravata jäi ka Haiti, kuid nemad lasid kolme mänguga endale lüüa vaid neli tabamust.

Kohtunik kui VAR-teadustaja

Uuendusena nägime naiste MMil seda, kuidas väljakukohtunikud tegutsesid teatud olukordades sisuliselt teadustajana. Kui mitmel muul spordialal on see saanud juba tavapäraseks, siis jalgpallis on veel üsna harjumatu, et kohtunik VAR-ekraani vaatamise järel kogu staadionile ja maailmale teada annab, mis põhjusel millise otsuseni jõuti.

Kuigi suures plaanis on tegu väga positiivse uuendusega, mis hoiab loodetavasti ära hulga segadust (eriti staadionil kohapeal), siis naiste MM näitas ära, et kohtunikel endal läheb ilmselt natuke aega, et uue ülesandega harjuda. Tihtipeale jättis nende verbaalne esinemine ebakindla mulje, mõned eksootilisematest riikidest pärit vilenaised kõnelesid ka võrdlemisi arusaamatus inglise keeles.

Kõige markantsem näide sündis Hispaania–Sambia mängul, kus lõunakorealasest kohtunik Oh Hyeon Jeong teatas pärast Hispaania löödud värava järel ekraani juures käimist esiti „No goal!“ ehk „Väravat ei ole“, kuid kui rahvas

Brasiilia legend Marta pidi oma kuuendalt MMilt lahkuma juba alagrupiturniiri järel. Foto: Chris Putnam, ZUMA

Taseme ühtlustumise osas oli aga parim indikaator üllatuste rohkus: kes oleks osanud turniiri eel oodata, et alagruppi jäävad pidama nii valitsev olümpiavõitja Kanada, FIFA edetabelis teisel kohal olnud Saksamaa, samuti Brasiilia ja Itaalia? Vaid sentimeetrite kaugusel oli ka tiitlikaitsja USA krahh alagrupis.

Üleminutid taas fookuses

Vähem kui aasta tagasi meeste MM-finaalturniiril maailmale tutvustatud uudne üleminutipoliitika (kohtumise jooksul tekkinud pause mõõdetakse pedantselt ja poolaegadele lisatakse selle arvelt harjumuspärasest rohkem üleminuteid) kehtis ka naiste MMil ja hakkab tasapisi maailma jalgpallis kanda kinnitama – samasugune lähenemine on kasutusel ka Premier League’i alanud hooajal. Võib arvata, et mõne aasta jooksul saab see kõikides liigades uueks normaalsuseks.

Foto: Carl Recine, Reuters/Scanpix seepeale vilistama hakkas, sai kohtunik aru, et eksis, ning parandas end kohe: „Wait – no offside! Goal!“ ehk „Oota –suluseisu ei ole! Värav loeb!“ Mõistagi tekitas see olukord väljakul ja selle kõrval segadust veelgi juurde.

Ehk siis: õige suund, aga arenguruumi veel jagub!

Jamaica jõudis ühisrahastuse abil 16 parema sekka

Kui Eesti jalgpallis oleme ühisrahastuse toel näinud Tartus kahe staadioni sündi, siis naiste MMil oli ühisrahastusel oluline roll Jamaica koondise tegemiste juures. Nimelt tekkis naiskonnal turniiri eel suur tüli alaliiduga, keda mängijad süüdistasid ebaprofessionaalses ja ebapiisavas ettevalmistuses, kehvades tingimustes ja puudulikus kompensatsioonis. Seetõttu otsustas poolkaitsja Havana Solauni ema Sandra Phillips-Brower algatada GoFundMe keskkonnas mängijate ja personali kulude katmiseks ühisrahastuskampaania. Kui FIFA maksis kinni naiskonna majutuse ja reisid turniiri ajal, siis GoFundMe abil kaeti kulusid, mis tekkisid Hollandis turniiriks valmistudes, kusjuures osa rahast läks ka otse mängijatele.

„Loodan mängijate jaoks selle seikluse natuke lihtsamaks teha – nad peaksid saama keskenduda jalgpallile, mitte muretsema poliitika pärast või selle pärast, kas nad saavad või ei saa lennuki peale või hotellis ööbida,“ kirjutas Phillips-Brower. Kogutud raha kasutati muu hulgas toitlustuseks, aga ka lihtsakoeliste reisikulude katmiseks –näiteks maksti selle abil kinni sõidud Uberiga või lennukile võetud lisapagas.

Jamaica koondis näitas turniiril, et nad on tõsiseltvõetav jõud: alagrupis tehti väravateta viigid nii Prantsusmaa kui Brasiiliaga ning võideti 1 : 0 Panamat. Otsustavas

Jaapani ja Hispaania déjà vu

Kas mäletate, kuidas eelmise aasta lõpus meeste MM-finaalturniiril suutis Jaapan otsustavas alagrupimängus Hispaaniat 2 : 1 võiduga šokeerida?

Hoolimata sellest, et Hispaania hoidis selles mängus palli 83% mänguajast ja tegi 1058 söötu vastaste 228 vastu, oskasid jaapanlased mängu kaotusseisust enda kasuks pöörata.

Naiste MMil juhtus samade vastaste alagrupimängus aga midagi veel pöörasemat. Hoolimata sellest, et Hispaania oli taas palliga enesekindel ja hoidis palli 78% ajast, olid väledad ja distsiplineeritud jaapanlannad vasturünnakutel sedavõrd täpsed ja halastamatud, et said kirja lausa 4 : 0 võidu!

mängus tagas neile edasipääsu just Brasiilia nullil hoidmine. Kaheksandikfinaalis jäädi 0 : 1 alla Kolumbiale. Kahe ühisrahastusplatvormi abil oli selleks ajaks kogutud enam kui 125 000 USA dollarit.

Tasub märkida, et Jamaica koondisesse ei kuulunud mitte ükski mängija koduliigast – võistkonna tuumik tuli hoopis Euroopa profiklubide ja USA ülikoolide pallurite seast. 2019. aasta MMil kaotati alagrupis kõik kolm kohtumist suurelt.

USA pääses sentimeetritega, et langeda millimeetriga

Kahel eelmisel MMil triumfeerinud USA naiskond oli sedapuhku oma paremate päevade hale vari. Ühest küljest oli nende naiskond vahepeal kõvasti noorenenud ja ka kahe aasta tagusel olümpiamängude turniiril jäädi kuldmedalist ilma, teisalt alustati kihlveokontorite hinnangul turniiri siiski peamise võidusoosikuna. Esimesed ohumärgid ilmnesid juba avamängus autsaider Vietnami vastu, keda võideti suhteliselt tujutu mänguga hoolimata suurest ülekaalust vaid 3 : 0. Pärast teises mängus Hollandiga tehtud 1 : 1 viiki oli selge, et viimases kohtumises tuleb edasipääsuks Portugali vastu kaotust vältida. Hoolimata suurtest ootustest läks ameeriklannadel kohtumine eelmise aasta EM-finaalturniiril üheks nõrgemaks tiimiks olnud Portugali vastu väga keeruliselt ning piinlikust krahhist jäädi vaid mõne sentimeetri kaugusele – kohtumise üleminutitel raksatas Portugali vahetusnaise Ana Capeta pealelöök posti…

Väravateta kaheksandikfinaal Rootsi vastu läks USA-l lisaajale ja siis veel ka penaltiseeriasse. Mõlema naiskonna mängijad olid äärmiselt närvilised ning põrutasid palli mitmel korral väravast mööda –teiste seas eksis ka USA naiskonna kogenuim liige 38aastane Megan Rapinoe, kelle viimaseks puuteks suurturniiril jäi üle värava põrutatud penalti. Rootsi edasipääsu otsustanud penalti ei oleks aga saanud olla palju dramaatilisem: Lina Hurtigi löögile suutis USA väravavaht

Alyssa Naeher käed vastu saada, kuid pall kukkus sellest hoolimata kaarega joone peale. Naeher jõudis selle sealt küll kiirelt ära pühkida, kuid abikohtuniku käel olnud käekell, mis väravajoonetehnoloogiaga ühendatud, andis märku: värav!

Igaks petteks lasi peakohtunik löögi üle vaadata videokohtunikel, kes kinnitasid peaaegu 30sekundilise kandva pausi järel, et värav loeb. Ekraanigraafika näitas, et pall ei oleks saanud veel napimalt väravajoont ületada!

Ühe aastaga värav kolmel

MM-finaalturniiril. Pärast vähi alistamist!

Kogu finaalturniiri üks säravamaid noormängijaid tuli veerandfinaali jõudnud

Kolumbia koondisest, kelle eest säras vaid 18aastane ründaja Linda Caicedo.

Juba 14aastaselt kodumaa meistriliigas debüteerinud

Caicedo lugu on tõeliselt muljetavaldav – eelmisel aastal aitas ta Kolumbia poolfinaalis otsustava väravaga Copa América finaali, samuti tegi ta noortekoondistega kaasa nii

U20 kui U17 MM-finaalturniiril – U20 tiimiga jõudis ta veerandfinaali, U17 tiimiga aga lausa finaali. Tänavusel naiste MMil lõi ta alagrupiturniiril kaks väravat – üks

Lõuna-Korea vastu, teine (ja ilmselt turniiri ilusaim!) tabamus aitas Kolumbia šokivõiduni Saksamaa üle. See tähendas, et Caicedo oli vähem kui aastaga löönud värava kolmel MM-finaalturniiril! Selle aasta veebruaris Real Madridiga liitunud Caicedo eduloo teeb aga veelgi harukordsemaks tõsiasi, et vaid 15aastaselt diagnoositi tal munasarjavähk, millest ta sama aasta jooksul paranes. Vaid mõned päevad pärast viimast keemiaraviseanssi naasis ta juba platsile.

Poolfinaal Inglismaa vastu

püstitas Austraalia teleajaloo absoluutrekordi

Suurtest riikidest tekitas naiste MM seekord kõige suurema vutibuumi ühes korraldajariigis Austraalias, kus üllatuslikult poolfinaali jõudnud naiskond pani sisuliselt kogu riigi samas rütmis hingama. Ehtsaks tõendiks selle kohta on tõsiasi, et Matildade (hüüdnimi, mille järgi Austraalia naiskonda tuntakse) poolfinaalkohtumine Inglismaaga osutus Austraalia moodsa teleajaloo kõige vaadatumaks ülekandeks!

Pisut enam kui 25 miljoni elanikuga Austraalia ametliku telereitinguid mõõtva organisatsiooni OzTAM andmetel jälgis kohtumist Austraalias keskmiselt 7,13 miljonit inimest – neist lõviosa televisiooni kaudu, aga ligi miljon ka netistriimina. Sealjuures ei ole nende näitajate sisse arvestatud neid vaatajaid, kes jälgisid kohtumist pubides, avalikel vaatamisüritustel või mitmel staadionil, kus samuti suurtelt ekraanidelt mängu näidati. OzTAMi kinnitusel on tegu suurima telereitinguga, mille nende 2001. aastal kehtima hakanud süsteem on kunagi välja mõõtnud!

Karolin Kaivojale kaks mängu

Tänavune MM tegi teadupoolest ka Eesti jalgpallis ajalugu: esimest korda osales täiskasvanute MM-finaalturniiril Eesti kohtunik – kahes alagrupimängus oli abikohtunikuna ametis Karolin Kaivoja. Eelmisel aastal ka naiste EMil säranud Kaivoja oli esimeses kohtumises ametis soomlanna Lina Lehtovaara brigaadis Nigeeria–Kanada mängul (lõppes 0 : 0). Lehtovaarale jäi see paraku turniiri ainsaks kohtumiseks väljakukohtunikuna. Kaivoja teine mäng oli Horvaatia kohtuniku Ivana Martinčići brigaadis Vietnami ja Hollandi kohtumine (0 : 7).

Foto: Liisi Troska

Esimene hijab’iga mängija MMil

Lisaks sellele, et turniiri ühe suurema autsaiderina alustanud Maroko suutis pärast Saksamaale 0 : 6 kaotamist alagrupist röögatu sürpriisina just nimelt sakslannade arvelt edasi minna, tegi üks nende naiskonna liige veel ajalugu – nimelt sai nende kaitsjast Nouhaila Benzinast esimene jalgpallur, kes on täiskasvanute tiitlivõistlustel mängides islami traditsioonilist peakatet hijab’i kandnud.

FIFA lubas peakatete usulistel põhjustel väljakul kandmise 2014. aastal. Maroko koondisest sai sealjuures tänavu esimene araabia riik, kes naiste MM-finaalturniiril mänginud.

Saripronksivõitja Rootsi

Rootsi koondisel paistab olevat kummaline suhe poolfinaalidega. Alates 2011. aastast on mängitud kokku seitsmel EMja MM-finaalturniiril – ning lausa viiel korral on poolfinaalis kaotatud! Nii 2016. kui 2020. aasta olümpiaturniiril suudeti küll poolfinaalist edasi pääseda, kuid mõlemal korral saadi finaalis siiski kaotus. Viimasest neljast MMist kolmel on rootslannad poolfinaalis kaotamise järel aga suutnud end koguda ja pronksimängu võita: nii läks ka seekord, kui viimases mängus alistati võõrustajamaa Austraalia. Kas Rootsi jalgpallifännid peaksid olema rahul sellega, et naiskond stabiilselt kõrges konkurentsis kaasa lööb, või pettunud, et kõikide nende kordade peale pole ühtegi täistabamust tulnud? Ainus suur võit pärineb Rootsi koondisel MMidelt, EMidelt ja olümpiaturniiridelt 1984. aastast, kui kõigi aegade esimene EM võideti. Sellest ajast saati on vähemalt poolfinaali jõutud kokku lausa 16 korda, kuid alati kas poolfinaalis või finaalis kaotatud.

Rootsi koondise võtmetegijaks osutus sel MMil tõeliselt säranud väravavaht Zećira Mušović.

Sarina Wiegmani muster kordus

Inglismaa koondise esimest korda MM-finaali tüürinud hollandlannast peatreeneril Sarina Wiegmanil kordus kõik justkui taas. 2017. aastal viis ta kodumaa Hollandi Euroopa meistriks, kuid pidi kaks aastat hiljem MM-finaalis kibedat kaotust tunnistama. Seejärel Inglismaale tööle läinud Wiegman suutis mullu suvel inglannad EM-tiitlile viia, kuid MM-finaalis tuli seekord taas kaotus. Sealjuures kehtib nii meeste kui naiste MMil endiselt omapärane reegel: veel mitte kunagi pole maailmameistriks tulnud võistkond, keda juhendab välismaalasest peatreener.

Hispaania maailmameistriks… treeneri kiuste?

Alates 2015. aastast Hispaania naistekoondise peatreeneriks olnud Jorge Vilda on viimasel ajal olnud koondise eesotsas tõeliselt vastuoluline tegelane. Eelmise aasta augustis, kui koondis kogunes esimest korda pärast mullust EM-finaalturniiri, kus Hispaania veerandfinaalis kaotas, kohtusid koondise kolm kaptenit Vildaga ning ütlesid talle naiskonna nimel, et nende meelest vajab muutust lähenemine nii taktikale kui treeningutele, samuti peeti Vildat liiga karmikäeliseks treeneriks, kusjuures tippklubide pallurid tundsid samal ajal, et koondise treeningute tase ei küündi klubides kogetu lähedalegi.

Septembris andis 15 olulist koondislast (+ vigastatud superstaar Alexia Putellas) korraga teada, et ei soovi koondise eest mängida. Kuigi otsesõnu ei nõutud Vilda lahkumist, oli kõigile selge, et peatreenerivahetus oleks olukorra lahendanud. Hispaania jalgpalliliit võttis aga mõneti ootamatult kindla Vildat toetava seisukoha ning asus seega omaenda mängijatega sisuliselt sõjajalale.

MM-finaalturniiri lähenedes üritas mitu mängijat 15 seast jalgpalliliidu ja koondisega naasmise suhtes läbirääkimistesse astuda, kusjuures mõnel puhul käitus Putellas kahe leeri vahendajana. Lõpuks võttis Vilda MM-koondisesse „Las 15“ seast vaid kolm mängijat (Ona Batlle, Aitana Bonmatí, Mariona Caldentey; lisaks oli tiimis ka Putellas), mis tähendas, et mitu väga tugeva tasemega mängijat jäid Hispaania tiitlinaiskonnast välja.

Turniiri jooksul oli kehakeelest näha, et Vilda ei saanud mängijatega tegelikult läbi, ning kui staadioni teadustaja tema nime kohtumise eel välja hõikas, vilistati see tavaliselt välja. Ühe mängu ajal loobus Alexia Putellas väljavahetamise järel demonstratiivselt treeneri pakutud käepigistusest. Sageli oli näha, kuidas Vilda oli tähistamise ajal omaette või pigem koos teiste treeneritega – sama kordus isegi finaali järel, kuigi mõned mängijad soostusid siiski ka treenerit tänama. MM-tiitel annab Vildale mõnes mõttes suurepärase võimaluse koondise juurest, pea püsti, lahkuda. Teistele naiskondadele võib aga päris hirmutav mõte olla see, mida suudaksid hispaanlannad veel siis, kui kõik paremad koondises oleksid ja naiskond treeneriga läbi saaks.

Norra tähe emotsiooniplahvatus

Hispaania koondisest pisut väiksema skaalaga olid vastuolud treeneriga Norra koondises. Juba eelmisel suvel EMil teise peatreeneri Martin Sjögreni käe all kõrbenud 1995. aasta maailmameistrinaiskond sattus tormituultesse pärast turniiri kaht esimest ebaõnnestunud mängu – avakohtumises kaotati 0 : 1 Uus-Meremaale, teises matšis lepiti Šveitsiga 0 : 0 viiki. Teiseks mänguks ootamatult pingile jäetud

Caroline Graham Hansen, naiskonna üks suuremaid tähti, otsustas seepeale mängujärgses teleintervjuus peatreener Hege Riise suunas väga teravaid torkeid saata, mainides, et ei olnud treeneri koosseisuvalikuga üldse nõus.

„Tunnen, nagu oleks minu peal aasta otsa tallatud. Kõik räägivad kogu aeg, kuidas peaksime võistkonna ja riigina ühte hoidma, kuid tunnen, et pidevalt olen mina see, keda süüdistatakse,“ rääkis Graham Hansen.

Sõnavõtu järel andis Graham Hansen enne viimast alagrupimängu Filipiinide vastu suisa pressikonverentsi,

Lauren James pääses Beckhami ja Rooney saatusest

Finalisti Inglismaa turniiri üheks säravamaks mängijaks kerkis Chelsea ründaja Lauren James. Avamängus pingilt sekkunud James pääses teises alagrupimängus Taani vastu põhikoosseisu ning tänas treeneri usaldust juba kuuendal minutil löödud imeilusa väravaga, mis osutus lõpuks võiduväravaks. 6 : 1 võidumängus Hiina vastu sai James kirja lausa kolm väravat ja kaks väravasöötu ning oli ühtäkki kuumim nimi Inglismaa jalgpallis. kus palus oma sõnade eest vabandust ja tunnistas, et emotsioonid said temast võitu. Filipiinide vastu oli ta taas algkoosseisus ning tegi 6 : 0 võidumängus ka skoori, kuid kaheksandikfinaalis jäid norralased Jaapanile selgelt alla ja sõitsid koju.

Kaheksandikfinaalis Nigeeria vastu oleks aga Jamesist saanud äärepealt inglannade patuoinas: normaalaja lõpus kaotas ta enesevalitsuse ja trampis kõhuli olnud vastase Michelle Alozie peal, teenides selle eest punase kaardi. Mõistagi tõmmati kohe paralleele 1998. aasta meeste MMiga, kus David Beckham kaotatud kaheksandikfinaalis Argentina vastu analoogse tembu eest eemaldati, samuti 2006. aasta MMiga, kus Wayne Rooney vastase peale astumise eest veerandfinaalis Portugaliga punase kaardi teenis. Kui Inglismaa mehed kaotasid mõlemad mainitud kohtumised penaltiseerias, siis Jamesi päästsid tiimikaaslased välja: Inglismaa naised said Nigeeriast penaltitega jagu.

Salma Paralluelo kandis kiiruse tartaanilt murule

Hispaania tüdrukute ja naiste viimase aja edu juures on olnud üks ühine nimetaja – selleks on 19aastane Salma Paralluelo, kes on nüüd omapärasel moel lausa kolmekordne maailmameister, sest tuli 2018. aastal meistriks U17 naiskonnaga, mullu U20 naiskonnaga ja tänavu naistekoondisega. Hispaania A-koondise eest eelmise aasta septembris debüteerinud ründaja tegi finaalturniiril skoori nii veerand- kui poolfinaalis ning sai verinoorelt Hispaania põhitegijaks.

Ometi oleks Paralluelo sporditee võinud võtta hoopis teistsuguseid pöördeid. Noorena tegi ta väga kõrgel tasemel ka kergejõustiku sprindialasid ning osales vaid 15aastaselt(!) 2019. aastal kergejõustiku sise-EMil 400 meetri jooksus. Tema võistlus küll ebaõnnestus, kuid ta on tänini noorim sportlane, kes üldse sise-EMil osalenud. Samal aastal hakkas ta jooksma hoopis 400 meetri tõkkejooksu ning oli selles kohe omavanuste maailmatasemel, võites Euroopa noorte olümpiafestivalilt kuldmedali nii 400 meetri tõkkejooksus kui teatejooksus.

Jalgpalli ja kergejõustiku vahel pidi Paralluelo lõplikult valima alles eelmisel suvel, kui tema esitused Villarrealis äratasid FC Barcelona huvi. Juba esimesel hooajal aitas ta Barcelona nii Hispaania meistritiitli, superkarika kui Meistrite liiga võiduni. Lisame siia veel ka koondisega võidetud tiitlid – pole üldse paha saak naise kohta, kes on täiskohaga jalgpallur olnud vaevu aasta!

Foto: Harry Murphy, UEFA via Sportsfile