Magnus Pehrsson: Eesti võib kümnest mängust

Rootsi vastu hetkel üks-kaks võita

Eesti–Rootsi kohtumise eel võttis Jalka ühendust Eesti koondist aastatel 2014–2016 tüürinud rootslase Magnus Pehrssoniga, et uurida, kuidas paistab see vastasseis rootslaste mätta otsast.

Tekst: Raul Ojassaar

Milline on sinu üleüldine hinnang praeguse Rootsi koondise kohta? Millised on Rootsi koondise tugevused ja nõrkused?

Üleüldiselt arvan, et tegu on koondisega, kes tugineb kindlale kaitsele ja tiimitööle, mis on headel aegadel olnud Rootsi edu alus. Paraku on praegu meie ründavad mängijad tunduvalt kvaliteetsemad kui kaitsvad mängijad.

Väljastpoolt vaadatuna tundub, et 2022 oli Rootsi koondisele tõeliselt kehv aasta. MM-valiksarja playoff’is saadi Poolalt kindlalt lüüa, Rahvuste liigas langeti aga B-liigast C-liigasse, kusjuures naaber Norralt saadud kaks kaotust olid ilmselt veel eriti valusad. Tänavune EM-valiksari ei ole samuti päris ideaalselt alanud: finaalturniirile jõudmise võimalused tunduvad hetkel, pärast kaotusi Belgiale ja Austriale üsna peenikesed. Rootsi on mänginud igal EM-finaalturniiril alates 2000. aastast – mis on juhtunud, et alates eelmisest aastast on tulemused vähikäiku teinud?

Tõsi – see on olnud periood kehvade tulemustega. Minu hinnangul on selle peamine põhjus olnud põlvkonnavahetus, mis on viimaste aastate jooksul toimunud. Eelmisel aastal üritas koondis senise asetuse asemel juurutada ka 4-3-3 formatsiooni, et mänguplaani ja -stiili uue põlvkonna tegijatega kohandada, kuid see ei töötanud, mistõttu mindi tagasi 4-4-2 ja konservatiivsema mänguplaani juurde. Viimased mängud on selle järel taas olnud pisut paremad.

Millise meelsusega Rootsi jalgpalliüldsus hetkel koondisesse suhtub?

Üldiselt on see olnud juba mõnda aega pigem ne- gatiivne, aga jalgpalliteadlikumad inimesed saavad aru, et hetkel on vaja aega, et uus meeskond üles ehitada ja neile ühiseid kogemusi anda. Usun, et fännid on üsna kannatlikud, isegi kui see ei ole tänapäeva ühiskonnas tavaline.

Janne Andersson on Rootsi peatreener olnud 2016. aastast alates. Kas viimase aja tulemusi arvestades on ta väga suure surve all või on Rootsi jalgpalliliit ja fännid valmis talle veel aega andma?

Janne on mu hea sõber ja minu meelest on ta juba aastaid teinud suurepärast tööd. Jah, fännid ja eksperdid on viimase aasta-poolteise jooksul korduvalt tema valikuid kahtluse alla seadnud, ent minu hinnangul on ta selle töö jaoks õige mees ning tundub, et ka Rootsi jalgpalliliit arvab sama. Fännid jagunevad pigem kaheks, sest paljudele on tulemused olulisemad kui nende taga olevad protsessid.

Kui suureks pead Eesti võimalust kodumängus Rootsi vastu vähemalt viigipunkt võtta?

Jalgpallis on see alati võimalik – isegi kui paberi peal ei tohiks võimalust olla, oleme korduvalt ja korduvalt näinud, et selliseid tulemusi tuleb ette. Usun, et kui Eesti ja Rootsi Tallinnas kümme korda mängiksid, võib Eesti nendest üks-kaks korda võita või viigistada.

Eesti–Rootsi: vastasseis, kus 90 aastat tagasi tehti maailma jalgpalliajalugu

Kuigi Eesti ja Rootsi on meeste A-koondise tasemel kohtunud jalgpalliväljakul 18 korda ning esimene omavaheline heitlus jääb juba enam kui sajanditagusesse aega, on lõviosa nendest matšidest olnud maavõistluskohtumised. Valikmängudes oleme rootslastega vastamisi olnud neljal korral, kusjuures kaks mängu neist toimusid veel enne teist maailmasõda.

1933. aasta 11. juunil Stockholmi olümpiastaadionil toimunud MM-valikmäng oli sealjuures jalgpalliajaloos märgiline hetk: nimelt oli tegu läbi aegade esimese MM-valikmänguga üldse! Rootsi võitis kohtumise 6 : 2, kusjuures Eesti legendaarne väravavaht Evald Tipner tegi oma karjääri ühe halvema esituse. Juba seitsmendal minutil hakkas ta käest palli väljakule viskama, kui teda ründas rootslaste kapten Knut Kroon. Tipner tegi sammu tagasi ja pani palli mängu, kuid kohtunikud fikseerisid, et seda tehes viis ta kogemata palli üle väravajoone. Ametlikult läks tabamus küll Krooni nimele, kuid sisuliselt oli tegemist Tipneri omaväravaga. „Kõik on minu süü. Olen vanaks jäänud,“ oli Tipner mängu järel enda suhtes kriitiline.

Eesti tabamused kirjutati selles mängus Leonhard Kassi ja Richard Kuremaa arvele, kusjuures Kass tegi skoori otse nurgalöögist.

Eesti ja Rootsi olid vastamisi ka 1938. aasta MM-valiksarjas, kus rootslased võtsid veelgi suurema, 7 : 2 võidu, hoolimata sellest, et Eesti oli juba kolmandaks minutiks Georg Siimensoni ja Heinrich Uukkivi kollidest 2 : 0 ette läinud. Eesti taasiseseisvumise järel kohtuti 1998. aasta MM-valiksarjas: 1997. aasta juunis jäi Eesti Kadriorus alla 2 : 3 (Eesti tabamused Andres Operilt ja Marko Kristalilt), sama aasta oktoobris võttis Rootsi kodus napi 1 : 0 võidu.

18 senise omavahelise mängu järel on Eesti poolt vaadatuna saldo nukker: kolm viiki, 15 kaotust ja mitte ühtegi võitu. Viimase kümne aasta jooksul oleme rootslastega neljal korral läinud vastamisi sõprusmängudes: 2014. aastal saime Solnas Friends Arenal Zlatan Ibrahimovići väravatest 0 : 2 kaotuse, 2016. ja 2018. aasta jaanuaris kohtusime nendega Araabia ühendemiraatides, kus mõlemad meeskonnad olid üsna eksperimentaalse koosseisuga (mõlemad mängud lõppesid 1 : 1 viigiga). 2021. aasta märtsis saime Friends Arenal 0 : 1 kaotuse – mäletatavasti toimus see kohtumine kurikuulsas koondiseaknas, kus suur osa meie põhitegijatest koroonaisolatsiooni langes ning Martin Reimi juhendatud „asendajate brigaad“ Eesti au kaitsma pidi.

Kas nüüd on lõpuks käes aeg, kui Rootsist ka jagu saame? A. Le Coq Arenale on oodata enam kui 10 000 pealtvaatajat, kusjuures Rootsist on mängule oodata ligi 1300 võõrsilfänni.

Pehrsson seikleb Hispaanias: tahtsime klubi, mille saaksime ise üles ehitada

Pärast Eesti koondise juurest lahkumist töötas 47aastane Pehrsson Rootsi kõrgliigas nii Malmö kui Kalmari klubi juhendajana, kuid alates 2020. aastast on ta elanud Hispaania lõunaosas, kus töötab tugevuselt neljandal liigatasemel mängiva Vélez CFi juures. Lisaks sellele, et ta on klubi omanike ringis ja asepresident, on ta ka spordidirektor ja käesolevast hooajast alates ka esindusmeeskonna peatreener.

„Ostsime Vélezi klubi kolm aastat tagasi koos Jesper Norbergiga, kes oli Eesti koondise juures minu abitreener, ja veel kahe Rootsi investoriga. Tegime seda, sest tahtsime klubi, mille saaksime ise üles ehitada, ja seadsime eesmärgiks jõuda seitsme aastaga vähemalt Hispaania esiliigasse,“ selgitab Pehrsson.

„Eesmärk on olla jätkusuutlik isemajandav klubi, kes mängib intensiivset ja efektiivset jalgpalli, samuti soovime leida ja arendada mängijaid, keda kõrgemale tasemele edasi aidata. Muidugi soovime ka luua väärtust meie klubi kogukonnale ja teha sellest Málagast pisut ida poole jäävast kohast parem paik, kus elada – soovime, et inimesed oleksid oma jalgpalliklubi üle uhked. Isiklikust plaanist lähtuvalt mängis rolli võimalus elada ilusas kohas, õppida uut keelt ja kultuuri ning ehitada aja jooksul midagi üles.“

Käesolevat hooaega, mis algab 3. septembril, alustab Pehrsson meeskonna peatreenerina, kuigi esimestel aastatel keskendus ta tööle spordidirektorina. „Minu peamine fookus on olnud sellel, et üles ehitada skautinguvõrgustik, ning leida andmete ja videote abil ja kohapeal mänge jälgides meile õigeid mängijaid ja treenereid, kes aitaksid meil rohkem mänge võita. Olen varem kahel korral keerulistes olukordades asunud peatreeneri kohusetäitjaks, kuid algavat hooaega alustasin juba ettevalmistuse esimesest päevast alates peatreenerina.“

Vélez on „Rootsi ajastul“ korra küll tugevuselt neljandalt liigatasemelt kolmandale tõusnud, kuid kuna Hispaania jalgpalliliit viis liigasüsteemis hiljuti läbi suure reformi, sattus Vélez tagasi tugevuselt neljandale tasandile, kus mängitakse Segunda Federacióni IV grupis. „Oleme sel tasandil kaks aastat püsinud ja selle tasemega harjunud, nüüd oleme valmis sammu ülespoole tegema. Pärast seda jääkski vaid üks samm esiliigani, mis oli meie pikema plaani eesmärk. Esiliigasse jõudnult muudab kõike teleraha, mis teeb klubi finantsilise jätkusuutlikkuse palju lihtsamaks ning annab paremaid võimalusi mängijaid La Ligasse ja teistesse tippliigadesse müüa.“

Praeguse liiga taset hindab Pehrsson Premium liigaga suures plaanis võrreldavaks.

„Ütleksin, et meie praeguse liiga tase on Premium liiga omast hästi natuke parem. Kõik meie mängijad ja personal on sada protsenti professionaalid ning klubi kontoris töötab täiskohaga seitse inimest. Meie kodumänge käib keskmiselt vaatamas 1500 inimest, kusjuures staadioni mahutavus on vaid 300 inimese jagu suurem.“