Koondis

Kaks kodumängu pallipoisi vaatevinklist

Olen nüüdseks jalgpalliliidus töötanud peaaegu kaks aastat ning üks, mis selle aja jooksul selgeks saanud, on see, et ootamatuid võimalusi ja põnevaid juhtumisi tuleb Lillekülas ette küll ja veel.

Tekst: Raul Ojassaar

Koondisemängude korraldamine on tänapäeval suhteliselt massiivne ülesanne, isegi kui tegu on nii-öelda tavalise sõprusmänguga: näiteks septembrikuiste mängude puhul osales Eestis ühe matši korraldamisel eri ülesannetes peaaegu 500 inimest! Nii tehti ka mulle juba suvel ettepanek käsi külge lüüa. Olin nõus, ühel tingimusel: kui saan mängu ennast rahulikult ja harjumuspäraselt ajakirjanikuna vaadata ja jälgida. Enne või pärast seda võin vabalt midagi tassida, üles panna või korraldada, pole probleemi.

Paar nädalat enne koondisemänge saabus aga kõne: ehk oleksin hoopis nõus mängudel pallilapsi koordineerima? Kuna mul polnud selle vastu midagi (mis seal siis ikka on, juhatan nad uksest sisse ja näitan, kus nad seisma peaks!), siis jäigi see ülesanne minu peale.

Vaid päev enne kohtumist Belgiaga, kui mu ülesandeid põhjalikumalt tutvustati, sai aga selgeks, et lihtsalt pallilaste tervitamisest ja instrueerimisest on asi kaugel. Koroonareeglite tõttu on nimelt suur osa väljakuäärsest alast mängude ajal „punane tsoon“, kus liikuda võivad ainult enne proovi andnud ja sellekohase kaelakaardi saanud

Jalgpalliliidu jope ja kaelas olev punane kaart olid justkui võluvitsad, mis avasid kõik uksed ja teistele keelatud tsoonid. Kuna ma võisin välja näha nagu meeskonna taustajõudude liige, soovisid fännitribüünil olnud lapsed mulle pidevalt patsu lüüa!

Foto: Jana Pipar inimesed – ning kuna pallilastel seda kaarti ei olnud, aga minul oli, jäi mängu ajal minu ülesandeks kogu pinkidepoolse küljejoone ääres selle eest hoolitseda, et pallid oleksid kenasti platsiäärsete markerite peal. Mul oli samal pool abiks küll kaks pallilast, kuid nemad pidid olema tribüünil ning palli mulle andma, kui mõni pall sinna peaks lendama. Muide: kahe mängu peale juhtus seda täpselt ühe korra! Kuuest pallilapsest kaks tükki said seega sisuliselt kogu aja esireast mängu vaadata, ülejäänud neljal oli tööd törts rohkem.

Ühesõnaga: rahulikust mängu vaatamisest oli asi kaugel, see-eest sain aga ainulaadse võimaluse kahe koondisemängu ajal tehnilises alas ja riietusruumide juures tolgendada. Tähelepanekuid: Kuna minul oli kõige tihedam osa tööpäevast viis kuni kümme minutit enne mängu algust (pidin kohtunike toast küsima 19 mängupalli 20st (üks jäi kohtunikele), need pallikotist välja võtma, ära desinfitseerima, tagasi pallikotti pistma ja ümber väljaku käies kõik oma markerite peale asetama), taipasin ühel hetkel, et mul pole õrna aimugi näiteks sellest, kas Eesti mängib nelja või viie kaitsjaga. Pealegi liikusin ringi väljaku tasapinnal, mistõttu ei olnud mul ka visuaalselt platsist erilist ülevaadet.

Koroonareeglitest kõige mõttetum oli kahtlemata kohustus nii esimese kui teise poolaja eel kõik pallid ära desinfitseerida. Sealjuures tohtisin selle järel need markeritele asetada ainult mina, mitte pallilapsed! Nähtavasti oli UEFA-l info, et sellisel viisil võib koroonaviirus levida ainult enne mängu ja vaheajal. Enne Põhja-Iirimaa kohtumise teist poolaega läks aga ühtäkki väga kiireks ning pritsida ma ei jõudnud – keegi pole siiamaani midagi öelnud… Võimalik, et just seetõttu kogesin mänge Belgia ja Põhja-Iirimaaga mitte niivõrd analüüsivalt, vaid hoopis emotsionaalselt, justkui oleksin vaadanud kohtumist inimesena, kes jalgpalli nüansse eriti hästi ei tunneta või taustalugusid ei tunne ning elab kõige paremas mõttes lihtsalt kaasa sellele, mis väljakul parasjagu toimub. Kui

Mattias Käit Belgiale juba teisel minutil värava lõi, olin parasjagu jõudnud mängueelsete toimetustega ühele poole ning see, kuidas rahvas mõnusast üllatusmöirgest staadionil sisuliselt katuse pealt ära tõstis, näis platsi äärest võimas! Mänguliselt jälgisin ilmselt seda, mida mitte keegi teine ei teinud: minu (ja loodetavasti ka pallilaste!) pilk püsis suurema osa ajast sellel, millise palliga parasjagu mängitakse ja kas mõne markeri pealt on pall puudu. Ilmselt ei pannud seda tähele keegi teine, ent Belgia mängu esimesel poolajal jäi mulje, et vahepeal mängiti umbes 15 minutit järjest ühe ja sama palliga!

Isegi kui see vahepeal auti läks, võtsid mängijad kohe sama palli ning jätkasid sellega mängimist. Kuna pidin tegutsema pinkide juures ja soojendusalas, siis oli pidevalt tükk tegemist, et mängijatele ja treeneritele mitte ette jääda. Selleks et kogu aeg tehnilisest alast mitte läbi kõndida, sain õnneks kasutada tribüüni esimest rida, ent aeg-ajalt tuli sellegipoolest vahetuspingi juurest mõni pall kätte saada või pall keskjoone juures asuvale markerile asetada. Üldiselt suutsin päris edukalt vältida olukordi, kus ma kellelgi ees tolknesin, kuid mõnel puhul jooksid asjad siiski kentsakalt kokku. Belgia mängu algust telepildist üle vaadates nägin näiteks, kuidas mängu alguses Thomas Häberli suurde plaani võeti – ja mina ühtäkki tema eest mööda kõndisin! Ainsal korral sattusin pisut plindrisse ühe Eesti topeltvahetuse ajal, kui olin tähelepanematult parasjagu palli Eesti tehnilisest alast läbi viimas ning ühtäkki treenerite ja pingile tulnud mängijate vahele sattusin. Õnneks ei teinud keegi teist nägugi ning paistis, et telepilti see ei jäänud. Kuna olin pidevalt soojendusalade juures, nägin lähedalt ja ka kuulsin, kuidas mängijad ja treenerid seal käitusid. Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller jäi näiteks silma mõnusa konkreetsusega: nii-öelda igaks juhuks ennast soojas hoidnud mängijate puhul kontrollis Müller korduvalt, kas neil on ikka kaitsmed peal ja kogu vajalik varustus ole-

mas. Miks? Sest vahel on tarvis ootamatult ja ruttu mängu sekkuda! Samal ajal suutis Müller ka mängu nautida: kord, kui Romelu Lukaku oli karistusalas Eesti kaitsjatele uut ja vana teinud, pööras ta end minu poole ja vangutas muiates pead: „Beast!“ („Elajas!“). Seesama Müller kehastus Põhja-Iirimaa mängu lõpus ka ise pallipoisiks. Kui Eesti oli kõik vahetused ära teinud ja kedagi soojaks ei olnud enam vaja teha, otsis Eesti isukalt viigiväravat.

Müller võttis ühe palli kätte ja jäi Eesti ründetsooni ootama – kui mõnel eestlasel oleks olnud kiirelt palli tarvis, oleks Müller saanud talle selle kohe visata. Minu elu tegi see pisut lihtsamaks! Kui võrrelda publikuarve, ei olnudki Belgia (6685) ja Põhja-Iirimaa (2524) mängudel väga suurt vahet – neli tuhat inimest –, ent kõik muu oli mõnes mõttes täiesti võrreldamatu.

Enne kohtumist Belgiaga ja ka selle ajal olid elevus ja emotsioonid väga suured, Põhja-Iirimaa mängus oli aga nii väljakul kui selle kõrval korralduses näha seda, kuidas asju võeti ja tehti tunduvalt rahulikumalt ja tuimemalt. Osaliselt ehk seepärast, et värskelt oli saadud kogemus, kuidas seda kõike teha, aga näiteks ka pallilaste puhul (esimesel mängul olid nad Saku Sportingust ja peamiselt tüdrukud, teisel mängul Tallinna Kalevi poisid) oli erinevus tohutu. Kuigi suurele mängule nii lähedal olemine oli kahtlemata kihvt kogemus, tabasin end ühel hetkel mõttelt, et lõppude lõpuks polnud see ka midagi uskumatult erilist või ainulaadset, mida tahaks jälle ja jälle kogeda. Muidugi on tore näha, kuidas Arsenali päevilt tuttavad Thierry Henry ja Mart Poom teineteist tervitavad ja embavad või kuidas meeskonnad ja kohtunikud riietusruumide juures mänguks valmistuvad, kuid samal ajal tundus see kogemusena, mis on sisuliselt iga mängu juures samasugune ja korduv. Justkui film, mida oled juba näinud.

Just sellisel viisil tuli enne mänge ja vaheajal kõik pallid ära desinfitseerida.

Foto: Hendrik Osula