KOONDIS
Kaks kodumängu pallipoisi vaatevinklist Olen nüüdseks jalgpalliliidus töötanud peaaegu kaks aastat ning üks, mis selle aja jooksul selgeks saanud, on see, et ootamatuid võimalusi ja põnevaid juhtumisi tuleb Lillekülas ette küll ja veel. Tekst: Raul Ojassaar
K
oondisemängude korraldamine on tänapäeval suhteliselt massiivne ülesanne, isegi kui tegu on nii-öelda tavalise sõprusmänguga: näiteks septembrikuiste mängude puhul osales Eestis ühe matši korraldamisel eri ülesannetes peaaegu 500 inimest! Nii tehti ka mulle juba suvel ettepanek käsi külge lüüa. Olin nõus, ühel tingimusel: kui saan mängu ennast rahulikult ja harjumuspäraselt ajakirjanikuna vaadata ja jälgida. Enne või pärast seda võin vabalt midagi tassida, üles panna või korraldada, pole probleemi. Paar nädalat enne koondisemänge saabus aga kõne: ehk oleksin hoopis nõus mängudel pallilapsi koordineerima? Kuna mul polnud selle vastu midagi (mis seal siis ikka on, juhatan nad uksest sisse ja näitan, kus nad seisma peaks!), siis jäigi see ülesanne minu peale. Vaid päev enne kohtumist Belgiaga, kui mu ülesandeid põhjalikumalt tutvustati, sai aga selgeks, et lihtsalt pallilaste tervitamisest ja instrueerimisest on asi kaugel. Koroonareeglite tõttu on nimelt suur osa väljakuäärsest alast mängude ajal „punane tsoon“, kus liikuda võivad ainult enne proovi andnud ja sellekohase kaelakaardi saanud
22
JALKA OKTOOBER 2021
Jalgpalliliidu jope ja kaelas olev punane kaart olid justkui võluvitsad, mis avasid kõik uksed ja teistele keelatud tsoonid. Kuna ma võisin välja näha nagu meeskonna taustajõudude liige, soovisid fännitribüünil olnud lapsed mulle pidevalt patsu lüüa! Foto: Jana Pipar
inimesed – ning kuna pallilastel seda kaarti ei olnud, aga minul oli, jäi mängu ajal minu ülesandeks kogu pinkidepoolse küljejoone ääres selle eest hoolitseda, et pallid oleksid kenasti platsiäärsete markerite peal. Mul oli samal pool abiks küll kaks pallilast, kuid nemad pidid olema tribüünil ning palli mulle andma, kui mõni pall sinna peaks lendama. Muide: kahe mängu peale juhtus seda täpselt ühe korra! Kuuest pallilapsest kaks tükki said seega sisuliselt kogu aja esireast mängu vaadata, ülejäänud neljal oli tööd törts rohkem. Ühesõnaga: rahulikust mängu vaatamisest oli asi kaugel, see-eest sain aga ainulaadse võimaluse kahe koondisemängu ajal tehnilises alas ja riietusruumide juures tolgendada. Tähelepanekuid: Kuna minul oli kõige tihedam osa tööpäevast viis kuni kümme minutit enne mängu algust (pidin kohtunike toast küsima 19 mängupalli 20st (üks jäi kohtunikele), need pallikotist välja võtma, ära desinfitseerima, tagasi pallikotti pistma ja ümber väljaku käies kõik oma markerite peale asetama), taipasin ühel hetkel, et mul pole õrna aimugi näiteks sellest, kas Eesti mängib nelja või viie kaitsjaga. Pealegi liikusin ringi väljaku tasapinnal, mistõttu ei olnud mul ka visuaalselt platsist erilist ülevaadet.
