Jalka (oktoober 2021)

SELLES NUMBRIS: ROCCO ROBERT SHEIN JOONAS JAANOVITS ANASTASIJA ŠTŠERBATŠENIA

OKTOOBER 2021

Trenni ja mängule jalgrattaga!

Tagaseljajutud FCI Levadiaga

MM-finaalturniir iga kahe aasta tagant?

FC Flora teeb eurosarjas ainulaadse tembu

: POSTRID

Robert istina Kirss, Kr va, Banniko Cristiano Ronaldo

THOMAS HÄBERLI:

HEA MEESKOND SAAB ALGUSE ÕIGETEST ISIKSUSTEST ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Kuidas sünnivad koondise mängusärgid?

Koondisemängud pallipoisina

Järjejutu viimane osa

OKTOOBER

Sügisesed tervitused Oktoobrikuu toob meile suurt ja väikest jalgpalli igal tasemel ja igale maitsele: kuu algus on taas kord rahvuskoondiste päralt ning Eestile tähendab see kaht kodust MM-valikmängu, kus vastasteks on Valgevene ja Wales. Pärast seda liigub fookus tagasi klubivutile: koduses Premium liigas hakkab hooaja lõpp üha lähemale jõudma ning väga põnev on jälgida seda, kas FCI Levadia suudab oma eduseisust kinni hoida või lastakse FC Floral pinge viimaste voorudeni üleval hoida.

Täies hoos on Euroopa klubisarjade alagrupiturniirid: kui eelmise numbri ajaks ei olnud veel päris selge, kas Flora pääseb Konverentsiliiga alagruppi või mitte, siis nüüd saame uhkusega rääkida sellest, kuidas Eesti jalgpalliajalugu on juba tehtud – kas sellele tuleb aga ka lisa? Mõistagi mängitakse paralleelselt veel suuri mänge ka Meistrite liigas ja Euroopa liigas.

Peale noortekoondiste asub oktoobri teises pooles taas võistlustulle ka Eesti naistekoondis, kes astub võõrsil vastu maailma absoluutsele tipule Prantsusmaale ja seejärel Walesile. On, mida vaadata ja kellele kaasa elada!

Paljudel nendel teemadel räägib kaasa ka oktoobrikuu Jalka: suures intervjuus vastab lugejate küsimustele Eesti meestekoondise peatreener Thomas Häberli, koondisemänge meenutame seekord ka täiesti teistsugusest vaatevinklist. Eurosarjade kohta avaldame põneva statistikaloo, kus heidame pilgu sellele, kui unikaalne on ilma ainsamagi leegionärita alagrupiturniiril mängiv FC Flora.

Tagaseljajuttudes pajatab tiimikaaslastest Premium liiga liidermeeskonna FCI Levadia kogenud kaitsja Markus Jürgenson, lõpuloos jälgime üksikasjalikult seda, kuidas sünnivad meeste A-koondise mänguvormid.

Uue rubriigina alustame tagasivaateid varasematele MM-finaalturniiridele, et sellega tasapisi valmistuda juba sisuliselt aasta pärast toimuvaks suurvõistluseks, lõppvaatuse saab aga maikuust avaldatud järjejutt.

Huvitavat lugemist pakub see number kahtlemata veelgi – võta meid kaasa vahetundi, lõunapausile, maakoju, bussi, rongi, lennukisse või sootuks jalgpallimängule. Oleme rõõmuga sinu kaaslaseks!

Foto: Liisi Troska

2021 OKTOOBER JALKA

3

SISUKORD 46

KAANELUGU LK 16–20 Thomas Häberli ei ole Eesti meestekoondise peatreener saanud olla veel aastatki, kuid on juba saanud kogeda nii mõndagi, mida teised treenerid ei pruugi kogu ametiaja jooksul näha – kevadisest koroonakrahhist ajaloolise Balti turniiri võiduni. Mida arvab šveitslane Eestist, eesti keelest, meie koondisest ja oma meetoditest?

Jalka lugejate küsimustele vastates tuleb Häberlil puudutada paljusid teemasid!

KUU TSITAAT „Julgustan kõiki, kes tavapärase rattaga sõidavad, seda mitte vahetama elektrilise vastu. Eriti kehtib see tõukerataste kohta – kes on proovinud, need teavad, mis koormuse lihased saavad.“

Ott Meerits lk 44–45

28 Kolumn

12 Raul Ojassaar

FIFA plaan hakata MM-finaalturniiri pidama iga kahe aasta tagant kütab kirgi. Miks ei ole tegu hea mõttega?

Persoonid & intervjuud

16 Lugeja küsib: Thomas Häberli 28 Naised: Anastasija-Gražõna Štšerbatšenia

Valgevene koondise liider, Eestis kahe Pärnu klubi eest mänginud naine otsustas pisut ootamatult keset hooaega karjääri lõpetada. Kuidas vaatab Štšerbatšenia oma värvikale karjäärile tagasi ning millised on tema tulevikuplaanid?

42 Mängija luubi all: Rocco Robert Shein 46 Kohtunik: Joonas Jaanovits

Kohtunik Joonas Jaanovits tähistas tänavu oma 30 aasta juubelit, 100. kohtumist Premium liigas ja tal on käimas esimene hooaeg FIFA kategooria kohtunikuna. Praeguseks sisustavad tema argipäeva (ja nädalavahetuse) kohtunikutööga seotud tegevused.

Rubriigid

3 6 8 10 14

Oktoober Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Taktikalaud

Eesti koondis pidas septembri alguses kolm kohtumist. Mida neist järeldada, selgitab FC Flora abitreener Joel Indermitte.

22 Koondis

Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar vaatas koduseid koondisemänge seekord teistsugusest vaatevinklist, tegutsedes pallipoisina.

IMPRESSUM ESIKAANEL: THOMAS HÄBERLI FOTO: LIISI TROSKA

39

NR 10 (166) 2021

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee TOIMETAJA: SANDER JÜRJENS sander@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

24 30 Miks?

39 Tagaseljajutud

Meeskonnakaaslasi räägib seekord taga FCI Levadia äärekaitsja Markus Jürgenson.

48 Ajalugu

Jalka alustab ülevaatega varasematest MM-finaalturniiridest. Esimeses osas on luubi all kaks kõige esimest MMi: 1930. ja 1934. aasta turniir.

54 Klõpsud 56 Järjejutt

Jalka avaldab järjejutuna Tartu linnakirjaniku Juhan Voolaidi jalgpalliteemalise novelli „Kaotada tuleb osata!“. Seekord ilmub loo kuues ehk viimane osa.

59 10 aastat tagasi 60 Lõpulugu: kuidas sünnivad Eesti koondise särgid?

64 Lisaaeg 66 Ristsõna Muu

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TOIMETUSE POSTIAADRESS:

24 Eurosarjad

Eesti meister FC Flora jõudis Konverentsiliiga alagrupiturniirile ainult kodumaa mängijaid kasutades. Kui eriline selline saavutus kolme eurosarja alagrupiturniiri näitel on?

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN

TRÜKITUD REUSNERIS

44 Ratturid

Miks mitte sõita trenni ja mängule auto asemel jalgrattaga? Mitu Eesti vutimeest näitab eeskuju ja räägib oma loo.

Postrid

Robert Kirss Kristina Bannikova Cristiano Ronaldo

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2021 OKTOOBER JALKA

5

PEEGELDUSED

Võitlused maailma

esinumbritega

Fotod: Lembit Peegel

Kuigi Belgia koondise puhul ei ole tegemist ei valitsevate maailmameistrite ega Euroopa tšempionidega, on nad siiski FIFA edetabelis endiselt esikohal ning seepärast oli septembri alguse kohtumine Eesti ja Belgia vahel kahtlemata erilise väärtusega. Klubijalgpalli Prantsusmaa tipptiimis Lyonis mängiv Jason Denayer ei ole Belgia koondises küll tavapäraselt põhikoosseisu mees, kuid tänu paarile puudujale sai 26aastane keskkaitsja Eesti vastu võimaluse. Rauno Sappineni õnnestus tal küll nulli peal hoida, kuid kaks väravat suutsid sinisärgid sellegipoolest kirja saada.

Kaks number kaht omavahel: Märten Kuusk ja Toby Alderweireld õhuvõitluses. Kuigi koondisekogemust on 25aastasel Kuusel mitmest kamraadist märgatavalt vähem, oli kaptenipael mängu lõppedes just Kuuse õlavarrel.

6

JALKA OKTOOBER 2021

PEEGELDUSED

Just nii sündis Eesti koondise avavärav, mis belglasi šokeeris ja kodupublikut tohutult rõõmustas: Mattias Käit on vastase väljakupoolel palli endale saanud ja liigub sihikindlalt löögile. Dedryck Boyata (number 4), Alexis Saelemaekers (number 15) ja Toby Alderweireld (küljega) saadavad palli vaid silmadega! Väravat lüües oli Käit sealjuures vabaagent, sest otsustas lepingu senise koduklubi Domžalega augusti lõpus lõpetada. Uut meeskonda ei tulnud väga kaua otsida – septembri keskel lõi Eesti koondise keskväljamees käed Norra tipu Bodø/Glimtiga.

Lembit Peegel

85

Käiti värav ei jäänud Belgia vastu Eesti ainsaks: skoori tegi ka Erik Sorga, kes on samuti värskelt meeskonda vahetanud. MLSi klubi D.C. United andis Eesti ründaja laenule Hollandi esiliigaklubi VVV-Venlo ridadesse. Debüütmängus kõmmutas Sorga kaks kolli!

18. oktoobril tähistab Jalka fotograaf ja Eesti spordifotograafia legend, Valgetähe V klassi teenetemärgi laureaat Lembit Peegel 85. sünnipäeva. Noorena Eesti meistrivõistlustelt poksis medaleid võitnud Peegel tegi oma esimesed spordifotod juba 62 aastat tagasi ning tegutseb senimaani. Jalka kummardab ja soovib vanameistrile palju õnne!

2021 OKTOOBER JALKA

7

NIMED & NUMBRID

Viaplay

Dmitrijs Kalašņikovs

hakkab alates 2022. aasta sügisest näitama Eesti koondise mänge Rahvuste liigas, EM- ja MM-valiksarjas. Lisaks sellele kannab voogedastusplatvorm Eestis üle kaht järgmist EM-finaalturniiri. Eesti koondise mängud jäävad muidu tasulise teenuse puhul tasuta kättesaadavaks.

Läti treener Dmitrijs Kalašņikovs võttis Premium liigas juhendada juba oma neljanda meeskonna, asudes Tartu Tammeka lootsiks. 2019. aastal tüüris Kalašņikovs nii Narva Transi kui FC Kuressaaret, mullu Tallinna Kalevit.

Tartu Tamme staadionil võttis EJLi ja UEFA esindajad vastu Tartu Spordi neljaliikmeline delegatsioon.

Foto: EJL

Eesti valmistub noorte finaalturniiri korraldamiseks Septembri teisel nädalal viibis Eestis kaks UEFA esindajat, kes tutvusid Eesti Jalgpalli Liidu esitatud võistlus- ja treeningväljakute ning majutusasutuste kandidaatidega 2023. aasta kevadel toimuva tüdrukute U17 EM-finaalturniiri eel.

kasutatud Lõuna-Eesti väljakuid – lisaks võistlusstaadionitele leiavad treeningstaadionitena kasutust veel peaaegu kümme treeningväljakut, mida võistkonnad ja kohtunikud turniiri eel ja ajal kasutavad, seega ulatub turniiri mõju märksa kaugemale kui pelgalt nelja areenini, kus tiitli nimel mängitakse.

Turniiri direktori Juss Tammingu sõnul oli UEFA esindajate külaskäik edukas ja võistluste korraldamine edeneb hästi. „Nende visiitide käigus oli meil eesootavast juba võrdlemisi hea ettekujutus. Noormeeste ärajäänud U17 EM-finaalturniirist on meil korraldusplaanid ja -tiim juba suures osas paigas.

Loomulikult tuleb mõnda aspekti kohandada, aga oleme Eestis peetavate turniiride edukaks korraldamiseks kindlasti heal stardipositsioonil.“ Finaalturniir toimub eeldatavasti 2023. aasta maikuu teises pooles ning sellel osaleb kaheksa naiskonda, kelle mängijad on sündinud 2006. aastal või hiljem. Eesti neiud on korraldajana pääsme kaheksa sekka juba taganud. Neli turniiri võõrustavat staadioni kinnitatakse ametlikult järgmise aasta kevadel.

Eesti võõrustab turniiri kahes keskuses: peale Tallinna, kus võistlusmängud peetakse A. Le Coq Arenal ja Kadrioru staadionil, on keskus ka Lõuna-Eestis, kus kolmest staadionist (Tartu Tamme staadion, Võru spordikeskuse staadion ja Tehvandi staadion) sõelutakse välja kaks, kus turniiri kohtumisi peetakse. Mõlemad Lõuna-Eesti valituks osutunud staadionid saavad korraldada kolm alagrupikohtumist, poolfinaalid ja finaal mängitakse Tallinnas.

Mäletatavasti oleks Eesti pidanud eelmise aasta kevadel võõrustama U17 vanuseklassi poiste 16 meeskonnaga EM-finaalturniiri, ent koroonapandeemia tõttu jäi turniir lõpuks ära. Ka sellel turniiril oleks

8

750

47

182,70

eurot maksid Soome klubi Kuopion Palloseura fännid Tallinna Kalevi korraldatud oksjonil Ats Purje Eesti koondise särgi eest.

Saadud raha annetati Salu koolile uue spordi- ja mänguväljaku loomiseks.

minutit hilines Pärnus toimunud Eesti ja Norra U21 koondise vahelise kohtumise avavile, sest norralased ei olnud rahul sellega, kuidas oli mängu eel väljakut kastetud – sealjuures ei erinenud kastmisprotsess tavalisest ning mõlemat väljakupoolt kasteti võrdselt, kastmissüsteemi eripära tõttu said väljaku ääred aga vähem vett kui keskosa.

eurot maksis ühe Nõmme Kalju šotlasest fänni taksosõit Riiast Tallinnasse pärast seda, kui ta oli lennukist maha jäänud, aga soovis kindlasti FC Flora ja Nõmme Kalju kohtumisele jõuda.

JALKA OKTOOBER 2021

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid

„Kui inglasi ühendab rahvuslikult jalgpall, siis meid ühendavad laulupeod.“ Londonis elav muusik Iiris Vesik „See on natuke vägivaldne paralleel, aga FC Flora sai kolmanda taseme eurosarjas alagrupiturniirile. Kolmandat taset võiks enam-vähem võrrelda selle eurosarjaga, mida teie mängite (FIBA Europe Cup – toim.). Kui te teaksite, et jõuate alagrupiturniirile ja saate kolm miljonit…“ Korvpalliajakirjanik Ivar Jurtšenko Pärnu meeskonna abitreenerile Gert Kullamäele „Jalgpallis eksisteerib juhuslikkuse faktor: kaks õnnelikku puudet ja oledki juba väravalööjate paremikus. Võrkpallis tähendab kaks õnnelikku puudet kahte punkti. Aga seda sadadest.“ Eesti võrkpallikoondise taustajõud Alar Rikberg „Käisin vaatamas Eesti–Belgia jalgpallimängu ja ütlen ausalt: mul pole üldse kahju vaadata maailma kõige kallimat mängijat mõne meetri kauguselt 23 või 25 euro eest.“ Endine tippkorvpallur, praegune Tartu Ülikooli meeskonna spordidirektor Janar Talts piletihindadest „Mina olen Eesti jalgpalli inimene. Karjääri alguses ootasin meie jalgpalli jaoks millegi suure saavutamist. Kümme aastat tagasi olime lähedal (koondisega EMi playoff’i jõudmine), aga nüüd me tegimegi seda, mida varem pole juhtunud.

Kui aus olla, siis hakkasin alagrupiturniirist mõtlema paar aastat tagasi, kui tuli teade kolmanda eurosarja loomisest.

Pärast 2019. aastal võidetud meistritiitlit saime aru, kui tähtis võib olla see järgmine ehk 2020. aasta oma, et meid sellele võimalusele lähemale tuua.

Vaikselt-vaikselt see unistus elas. Tõesti vaikselt, sest ma ei suhelnud sel teemal kellegagi.“ FC Floraga Konverentsiliiga alagrupiturniirile jõudnud Konstantin Vassiljev „Päris hea tunne oli, kui ta tuli ühe trenni järel mu juurde ja uuris, kas olen Eestist ja et kas see asub Venemaa lähedal, ning hakkas siis minuga vene keeles rääkima. Olin üllatunud, aga treener selgitas, et mängis omal ajal Venemaal ja oskab natuke seda keelt.

Kui ma mängudes paremkaitsjana tegutsesin, siis ta juhendas mind vene keeles.“ Maksim Paskotši leidis Tottenhami peatreeneri Nuno Espírito Santoga ühise keele

10

JALKA OKTOOBER 2021

Kolm on kohtu seadus.

Meeletu enesekindlus viis rannakoondise suurte sekka Ei õnnestunud see 2015. aastal kodusel Pärnu rannaliival, ei õnnestunud see ka 2017. aastal – ent 2021. aasta läheb Eesti rannajalgpallis ajalukku kuldsete tähtedega, sest meie koondis murdis end viimaks ometi Euroopa absoluutsesse eliiti ehk A-divisjoni.

Eesti rannakoondis on Euroopa 12 parema seas!

Tekst: Raul Ojassaar Portugalis Figueira da Fozis toimunud B-divisjoni finaalturniiril alistati kõik kolm alagrupivastast (Tšehhi, Rootsi ja Moldova), finaalis oldi 4 : 3 üle Türgi koondisest, kes jäi tänavu A-divisjonis viimaseks meeskonnaks. „Läksime jube enesekindlalt juba reisile. Juba esmamulje oli väga enesekindel ja kui mängima hakati, siis oli samuti näha, et punt oli väga ühtne,“ muheleb Eesti rannavuti pikaaegne eestvedaja Kari-Andri Kask Jalkaga vesteldes. Aastaid helesiniseks unistuseks olnud pilet kõrgseltskonda on lõpuks käes!

Kui enne turniiri oli mõne mängija tervis küsimärgi all, siis finaalturniiriks sai Galkin siiski kokku sisuliselt parima rivistuse. Napilt paranes väravakütt Sander Lepik, veidi riskiti ka Edwin Stüfiga. Võistkonna tuumiku moodustasid SK Augur Enemati klubi mängijad: 12 pallurist koguni üheksa kuuluvad just Auguri ridadesse. Sealjuures käis Portugalis väga kogenud rivistus: enam kui pooled pallurid olid 30aastased või vanemad.

Revanš Moldova üle

B-divisjoni finaalturniir koosnes Eesti puhul vaid neljast kohtumisest, kuid sisuliselt tuli neist kõik võita, et edasi pääseda. Sellega sai peatreener Aleksei Galkini meeskond hiilgavalt hakkama. „Pidime kohe algusest peale mängima iga mängu nagu viimast: meie eesmärk enne turniiri oli pääseda finaali, aga selleks ei tohtinud neljaliikmelises alagrupis kellelegi alla jääda,“ räägib Galkin. „Võistkond oli kogu aeg väga enesekindel. Aasta esimese turniiri järel tegime palju tööd ja parandasime vead. Tundus, et minu signaalid jõudsid mängijatele kohale. Alati oli plaan, kuidas me kelle vastu mängime, ja tundsin juba koosolekute ajal, et kindlus oli meeskonnas sees. Vähemalt selline kindlus, et alagrupimängud lähevad kõik hästi.“ Täpselt nii ka läks. Avamängus alistati Tšehhi 4 : 2, teises mängus purustati Rootsi lausa 7 : 1. „Rootsi läks küll juhtima, aga tegelikult polnud neil mingit varianti!“ räägib Kask.

Nii Galkin kui Kask toovad erilisena välja viimase grupimatši Moldova vastu, kus mängu keskel 1 : 3 kaotusseisu jäädi, kuid kordagi pead ei kaotatud – hoolimata sellest, et alles mõned nädalad varem oldi samale vastasele Chișinăus toimunud turniiri finaalis alla jäädud. 4 : 3 võit tõi Eestile alagrupivõidu ja finaalipileti. „Näitasime sisu! Minu jaoks oli nii tähtis, et just meie suutsime selles kohtumises otsustava värava lüüa. Olime sellest varem ka palju eraldi rääkinud: meil oli mitmel turniiril ette tulnud, et just vastased suutsid viimastel minutitel võiduvärava lüüa, mitte meie. Moldovas toimunud turniiril läks asi juba natuke paremaks ja Portugalis suutsimegi need mängud enda kasuks kallutada.“ Kask nägi selle võidumängu puhul samuti koondises midagi erilist. „See mäng näitas ära, et asi on tõsine. Isegi kaotusseisus jäid kõik väga rahulikuks ja ei närvitsenud – teati, et minna on veel palju. Galkin rääkis meestele, kuidas mäng alles algab. Enesekindlust õhkus!“ Finaal Türgi vastu võideti täpselt sama skooriga: 4 : 3. Kask meenutab õhinaga, kuidas peatreener oli meeskonda enne seda motiveerinud. „Meil oli iga mängupäeva eel koosolek ja see lause, mis enne finaali eelmisel

LOOD & TSITAADID õhtul kõlama jäi, oli Galkinilt selline: poisid, ma tean, kuidas Türgit võita – aga ütlen seda teile homme. Ja niimoodi oligi! Türgi oma mängu niisama ei muuda. Au Galkinile, kes on heas mõttes hull ja vaatab öö läbi vastaste videoid. Ta võttis meie plaani väga hästi kokku ja edastas meeskonnale.“ Galkin tunnistab, et tema käik mõjus psühholoogiliselt hästi. „Näitasin, et olen enesekindel, ja sisendasin seda ka meestele: kõik on läbi räägitud ja kõik teavad, mida teha – nüüd on kõik teie kätes. Tundus, et kõik olid valmis, ja finaalis oli meil ka natuke õnne, aga ilma selleta ei saa. Kui vastased on võrdsed, oleneb sellest, kes rohkem tahab, keskendub ja keda soosib õnn.“

Nüüd alles läheb raskeks!

Euroopa 12 tugevama seas saab Eesti koondis rinda pista absoluutsete tippudega. „Oleme nüüd nii-öelda suurte poistega koos!“ muigab Kask. „See hakkab olema uus maailm, ettevalmistus ja kõik muu hakkab olema pisut teistmoodi. Samas olen kogu aeg poistele öelnud, et oleme A-divisjoni meeskond, kes oli lihtsalt parasjagu B-divisjonis.“ Juba tänavuse hooaja eel said koondislased harjutada Ülemistel asuvas uues rannahallis, mille rolli on tänavuste heade tulemuste juures ka keeruline ülehinnata. Ka talvisel perioodil saab seal igal nädalal koondisega treenida, aga põhirõhk jääb siiski tööle klubides.

Seda, kas A-divisjoni suudetakse ka püsima jääda, näitab juba uus aasta. Galkini sõnul oleneb palju loosist – näiteks Saksamaa, Prantsusmaa ja Aserbaidžaan võivad olla Eestile vägagi mängitavad vastased. „Seekord Eestile kaotanud Türgi oli tänavu alagrupis koos Venemaa, Valgevene ja Hispaaniaga. Ei maksa imestada, et nad seal nullile jäid,“ toob Galkin näite.

A-divisjoni kuuluvad peale Eesti uuel aastal Aserbaidžaan, Hispaania, Itaalia, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits, Ukraina, Valgevene ja Venemaa.

Eesti rannajalgpalli koondise võidukas koosseis B-divisjoni finaalturniiril: Rauno Rahnik (väravavaht), Kaspar Kotter (väravavaht), Kristian Marmor, Rasmus Munskind, Joosep Juha, Sander Lepik, Rauno Nõmmiko, Argo Alaväli, Roman Minlibajev, Edwin Stüf, Ervin Stüf, Priit Mäeorg.

Peatreener Aleksei Galkin, füsioterapeut Madis Arumäe, mänedžer Kari-Andri Kask.

Foto: Jose Manuel Alvarez / BSWW

Nii nad

ütlesid „Olen kahevahel: ühest küljest tahaksin jääda pärast 19aastase väravavahi muljetavaldavat esitust mõistlikuks, samal ajal tahaksin mõelda, et ta on Bernd Lenost juba palju parem ja lihtsalt PEAB laupäeval Norwichi vastu alustama.“ Daily Telegraphi ajakirjanik Sam Dean pärast Karl Jakob Heina hiilgemängu Walesi vastu „Meie poolt võib küll öelda, et oli päris rämmar!“ FC Kuressaare ründaja Mattias Männilaan pärast 3 : 0 võitu Nõmme Kalju üle mängus, kus Kalju mängis esimest korda särkidega, millel kirjas „rämmar“ „Oleme üsna lähedased ja veedame koos palju aega. Alles eile käisime emaga kirjandusfestivalil. Pausi me omavahelise mängu puhul ei tee.“ Levadia ründaja Hannes Anier märkis, et suhtleb venna Henriga tavapärasel moel ka enne omavahelist kohtumist „Võtmekohaks on mängurõõm. Ta ju naudib ja armastab jalgpalli. Miks ta peaks lõpetama? Ta mängib ju nagu 20aastane!

Nägite ju seda spurti Daniel Jamesi vastu? Kostja oli kiirem! Tema head esitused koondises näitavad muu hulgas ka seda, et kasutame teda õigel viisil.“ Thomas Häberli Konstantin Vassiljevist „Ausalt öeldes ei saa ma rahvuskoondiste otsustest vahel üldse aru. Paddy (Põhja-Iirimaa koondislane Paddy McNair – toim.) ütles mulle, et tema tagareis andis tunda juba pühapäevases sõprusmängus. Seejärel teatas ta mulle, et mäng toimus kõige kohutavamal kunstmurul, mida ta elus näinud on. Ime pole, et ta pärast 95 minutit seal üle kogu keha kange on! Miks peaks keegi tahtma kahe väga keerulise valikmängu vahel pidada sõpruskohtumise kunstmurul? See eirab igasugust loogikat!“ Inglismaa esiliigaklubi Middlesbrough’ peatreeneri Neil Warnocki eksitus (kunstmurul toimus tegelikult põhjaiirlaste valikmäng Leeduga, mitte sellele järgnenud maavõistlus Eestiga) jättis Eesti Inglismaa meedias halba valgusesse „Endiselt on arvamus, et Balti riikides pole piisavalt häid jalgpallureid, siinseid noorteturniire ei jälgita piisavalt ning mängijatel on raske testimisele saada.“ Genti skautide koordinaator Samuel Cardenas tõdes, et Lääne-Euroopa jalgpalliklubid üldjuhul Baltimaadest noori talente ei otsi

2021 OKTOOBER JALKA

11

MÕTISKLUSI

Iga päev küpsisetorti Arsène Wenger käis hiljuti täiesti tõsimeeli välja, et kuna jalgpalli MM-finaalturniir on sedavõrd uhke, äge, vinge, populaarne ja oodatud sündmus, võiks turniiri senise nelja-aastase tsükli asemel pidada iga kahe aasta tagant.

Kuidas muidu seletada seda, et mees, kes peaks tänapäevase jalgpalli koormustest, niigi maksimumpiiri peal olevatest mängugraafikutest ja kõigest muust sellisest teadma absoluutselt kõike, tuleb välja sellise avaldusega? Kõik signaalid, mis on koroonaajastul (ja juba enne seda) tippvutist tulnud, on rääkinud sellest, kuidas tippjalgpallurite mängukoormust tuleb vähendada. Just Tekst: seetõttu lisati tippjalgpalli võimalus teha neljas ja Raul Ojassaar viies vahetus. EM-finaalturniirile said koondised kaasa võtta tavapärasest rohkem mängijaid. Piltlikult öeldes on tippvutis kumm sisuliselt viimase üpsisetorti on tore süüa, aga üks selle võvindini pingule tõmmatud. Hüva, Wengeri plaan lusid on just nimelt see, et seda saab harva. kätkeks endas ka valiksarjade kärpimist kümnelt Neelud hakkavad juba käima, kuuldes, et mängult kuuele (kas peale suurriikide oleks selmõnel sünnipäeval või niisama koosviibimisel on lest näiteks Euroopas keegi huvitatud?), aga üks seda magustoiduks valmistatud. Ootus suureneb, suurturniir oleks ju nelja-aastase perioodi peale kui soolase käigu ajal tort külmikust välja tõstekohe juures. takse, ja kulmineerub esimese ampsuga. Täpselt Mängijate koormus on selle plaani juures üks parajalt immutatud küpsised, magus kreem, värssuur probleem, kuid teine ja minu hinnangul isegi ked maasikad… Mida paremat veel tahta? Ometi ei olulisem murekoht puudutab MM-finaalturniiri söö me küpsisetorti iga päev, sest varem või hilajaloolist väärtust. Jalgpalli MM on vaieldamatult jem hakkaks see vastumeelseks muutuma. Täpselt kogu maailma haarav spordisündmus. Ainus, mis samasugused küpsised ei tundu enam mõnusalt spordiväljal sellega vähegi konkureerida suudab, immutatud, vaid vettinud ja maitsetud. Kreem on on suveolümpia, kuid seal vaatavad kõik sporläila, maasikad vesised. Aeg-ajalt võib see küll hästi dihuvilised justkui oma programmi – enda lemmaitseda, kuid kui seda pidupäeval pakutakse, ei mikalasid, lemmiksportlasi, oma riigi kangelasi. ole see enam midagi erilist, vaid tavaliJalgpalli MMil pakutakse kõigile ühte ne reatoit. Kartulid hakklihakastmega. ja sama programmi. Suveolümpia on Mina ei taha, et jalgpalli MMist saaksid seega justkui moodne Netflix, kus on kartulid hakklihakastmega! mõistagi olemas populaarsemad saaArsenali endine peatreener on jalgted ja filmid, aga igal kasutajal on see palliringkondades igati lugupeetud mees.

Kui MM toimuks iga kahe ikkagi oma nägu. Jalgpalli suurvõistlus Hoolimata sellest, et tema viimased aason aga vana hea lineaarne televisioon: aasta tagant, oleks meil tad klubi eesotsas olid saavutuste mõttes üle kogu maailma vaatavad kõik ühel alates 2000. aastast tema kuldaegadest kaugel, ei ole need ajal ühte asja. Kõigi jaoks kulmineerub praeguseni tema renomeed liialt määrinud. Auväärt turniir ühel ajal, samal ajal kui olümpiaametikoht FIFA tagatubades tagab selle, 11 maailmameistrit! mängudel võib kõrghetk saabuda juba et Wenger ei pea veel päris pensionile täiesti mängude alguses, nagu tänavu minema ning saab oma teadmisi ja tarEestiga ka juhtus. kust endiselt maailma jalgpallis jagada.

Ei ole juhus, et nii jalgpalli MM kui suveolümWengeri mõttekäiku näib olulisel määral mõpiamängud toimuvad võrdlemisi pika tsükliga. jutavat tõsiasi, et tema tööandja FIFA on viimasel Just see, et need võistlused on niivõrd harva, lisab ajal soovinud maailma jalgpallis võimu rohkem neile tohutult väärtust ja prestiiži. Maailmameistenda kätte saada (mitu praegust suurt rahalaeva, ri tiitel jalgpallis on au, mille pälvides saab seda eelkõige Meistrite liiga ja EM-finaalturniir, on ju staatust ka tükk aega nautida, mitte alustada kuu UEFA lipulaevad). Just seetõttu soovib FIFA laienaega hiljem uut teekonda tiitli kaitsmiseks. Kui dada praegusel kujul suhteliselt kõrvalist klubide MM toimuks iga kahe aasta tagant, oleks meil alaMMi, samamoodi kombitakse piire 48meeskontes 2000. aastast praeguseni 11 maailmameistrit! nalise MM-finaalturniiriga. Ju on FIFA finantsosaTurniiride pideva paisutamisega on niigi osa kond suutnud kuskil kontori kohvimasina ääres kunagisi saavutusi pisut devalveerunud, ent mind Wengerile augu pähe rääkida, et tema kui austatud kui statistika- ja rekordiusku inimest häiriks jalgpallitegelane mõtte iga kahe aasta tagant korMM-tsükli tihendamine ka seetõttu, et mitu amraldatavast MMist välja käiks – ehk ei naerda seda must rekordit ja legendaarset verstaposti võiks siis kohe välja. hoobilt ajaloo prügikasti heita. Kolmes MM-fi-

K

12

JALKA OKTOOBER 2021

MÕTISKLUSI

Foto: imago images / PanoramiC / Scanpix

naalis mänginud Cafu oleks ehk juba kümne aasta pärast mõni suvaline onu, kelle rekordi seitse hispaanlast vaid kuueaastase ajavahemiku jooksul üle löövad. Miroslav Klose väravate tippmark oleks mõnele Hålandile või Mbappéle mõne aasta küsimus. Ent Klose ja Cafu pidid oma saavutusteni jõudmiseks tippvormis püsima väga pikalt, verinoorest kutist veteranmängijani.

Ajalooline järjepidevus annab karika väärtusele ainult juurde. Ka riikide lõikes ei saaks võitude arvu enam võrrelda. Mida peaksid tundma ungarlased, kelle maagilised madjarid jõudsid kahel korral MM-finaali, ent kaotasid mõlemad? Rohkem võimalusi neil lõpuks ei avanenudki. Kui MM oleks toona toimunud iga kahe aasta tagant, räägiksime Ungarist võibolla kui kolmekordsest maailmameistrist. MMi võlu ongi aga see, et kõigile paratamatult ei jagu. Parimatest sõelutakse parimad välja ja liiga palju ruumi vigade paranduseks ei jäeta. „Mõistan, et nelja-aastase rütmi lõhkumine võib olla paljudele vastumeelne, kuid peame aru saama, et ühiskond nõuab rohkem ja rohkem suurte panustega ja suurte emotsioonidega mänge. Isegi paar kuud tagasi toimunud EM tundub praegu juba ammune üritus,“ rääkis Wenger L’Equipe’ile.

Pläma! Mida MM-tsükli kiirendamine sellisel juhul kaasa tooks? Selle, et paarikümne aasta pärast (ilmselt isegi veel varem!) tunduks paljudele iga kahe aasta tagant toimuv MM liiga harv. Kas

siis hakkame igal hooajal või veel tihedamini MMi pidama? Peale selle jätab Wenger tähelepanuta sellesama „küpsisetordi“ argumendi – kui suur jalgpall koosnekski ainult ja ainult suurte panustega mängudest, siis kas saaksime üldse öelda, et mõnel mängul on panused suured? Kui kõik on erilised, pole ükski neist ju tegelikult eriline.

Vastu võib ju väita, et meil on mitu jalgpallivõistlust, mis toimuvad veel tihedamini kui kord kahe aasta jooksul, aga on suutnud prestiiži säilitada. Meistrite liigas selgub igal aastal uus kuningas, ent mitte keegi ei leia, et suure kõrvadega karika väärtus oleks nigel. Klubijalgpall käibki aga teise rütmi, teise loogika alusel. Kui igal aastal selgitatakse riikide meistrid, on loogiline, et ka meistrite meister saab paralleelselt selgeks.

Meistrite liiga on küll klubijalgpallis prestiižseim, ent ilmselt on väga vähe neid mängijaid, kes sooviksid pigem tulla Meistrite liiga võitjaks kui koondisega maailmameistriks.

Kui Arsène Wenger saab oma tahtmise, võiks sellega seoses ka muus elus sisse viia olulised muudatused. Igal inimesel võiks olla aastas neli sünnipäeva (kui oled sündinud 1. jaanuaril, siis tähistad lisaks nii 1. aprillil, 1. juulil kui 1. oktoobril), jõule hakkame tähistama nii detsembri kui juuni lõpus ning Eurovisioon võiks toimuda iga kuu aja tagant. Lükkame maailma senisest veel kiiremini pöörlema! Mõne aja pärast tunduvad needki tsüklid liiga pikad…

2021 OKTOOBER JALKA

13

TAKTIKALAUD

Foto: Jana Pipar

Patiseis Cardiffis Eesti sai septembrikuise koondiseakna lõpetuseks kirja suurepärase tulemuse, kui MM-valiksarjas mängiti võõrsil Walesiga 0 : 0 viiki. FIFA edetabeli 19. meeskonna vastu saadud punkt oli kahtlemata tervikuna õnnestumine: kõva töö, karmi võitluse ja terakese õnne tulemusena suudeti vastaste rünnakud neutraliseerida ning tabelisse kirjutatud viigipunkt oli väljateenitud tasu.

Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener

M

illised nüansid jäid mängu vaadates Eesti koondise puhul silma? Toon üldised suundumused välja kolmes jaos: üldise asetuse kõrval vaatame ka mõlema meeskonna tegutsemist kaitses ja rünnakul.

Põhikoosseis ja asetus  Eesti koondis rivistas ennast üles Thomas Häberli käe all meile juba tuttavaks saanud 3-5-2 formatsioonis. Kolme puhta keskkaitsjana tegut-

14

JALKA OKTOOBER 2021



TAKTIKALAUD sesid kaitseliini südames Maksim Paskotši, Märten Kuusk ja Karol Mets, tõusvate äärekaitsjate rollis olid Sander Puri ja Artur Pikk.

Keskväljakolmiku moodustasid Vladislav Kreida, Mattias Käit ja Konstantin Vassiljev, edurivis alustasid kaks ründajat Henri Anier ja Rauno Sappinen.

Wales mängis kodumurul vastu 4-2-3-1 asetuses. Põhilised mängijad nende koosseisu ja asetuse puhul olid kaitseliinis tõusvad äärekaitsjad Chris Gunter ja Ben Davies, kaks kontrollivat poolkaitsjat Joe Allen ja Joe Morrell ning mõistagi kaks väga teravat ääreründajat ja võistkonna staari Daniel James ja Gareth Bale.



ja peatama Jamesi ja Bale’i triblinguid.

Eesti koondise mängijad töötasid selles mängus väga palju, et hoida kaitse kompaktsena ja proovida hoida oma värav puutumatuna. Suurelt jaolt suudeti Walesi peamised ohud neutraliseerida ja nendega hakkama saada, kuid mitmel korral pidi võistkonna halvimast päästma väravavaht Karl Jakob Hein, kes tegi mitu supertõrjet ja hoidis nulli tablool.



Eesti rünnak ja Walesi kaitse



Walesi rünnak ja Eesti kaitse

Wales mängis rünnakul üsna liikuvalt ning pani Eesti kaitset ja väravavaht Heina mitmel korral ohtlikult proovile. Meie värava poole lendas lõpuks lausa 18 lööki, millest raamide vahele suundus viis. Walesi koondis kasutas rünnakul küllaltki ründavaid äärekaitsjaid Daviest ja Gunterit, mis sundis meie keskväljamängijaid väga palju kaitses töötama.

Bale, kes oli antud üles parempoolse ääreründajana, liikus kogu mängu vältel väga palju ringi, korjas palle madalamalt keskväljalt, jagas sööte, tegi ise teravust ja võttis mängijaid ette. Üks mängija, kes oma teravusega kogu mängu jooksul meie paremale äärele peavalu valmistas, oli Daniel James, kelle tehnika ja esimesed sammud on ka Premier League’i kaitsjatele paras katsumus. Seega võib öelda, et Jamesi ja Bale’i tegemised olid need hetked, kus Eesti pidi kaitses väga tähelepanelikult neid jälgima ja tihti ka mitme mängijaga julgestama.

Eesti kaitses vastu madalas 5-3-2 kaitseplokis, kus ründajad Anier ja Sappinen olid sunnitud keskjoone lähistel vastase rünnakuid vastu võtma ja neile esimest survet andma. Keskväljakolmiku ülesandeks oli katta kõigepealt Morrelli ja Allenit, et segada nende mängu ülesehitust, kuid olla ka teadlikud Bale’i ja Jonny Williamsi olemasolust, kes võisid mängida liinide vahel. Viiene kaitseliin pidi jälgima tipuründaja Tyler Robertsi liikumisi



Eesti koondise ründe- ja palliga mäng võõrsil tugeva vastase vastu oli korralik katsumus – palli saime hoida 37% ajast. Eestile muutis palliga mängu aga iseäranis keeruliseks Walesi kõrge ja agressiivne pressing, kus mängiti meesmees süsteemis – tuleb tõdeda, et see pani meie peamised käigud kinni. Olime tihti sunnitud mängima pikemaid palle oma ründajatele ning võitlema seal jõuliste keskkaitsjate ja teiste pallide pärast.

Eesti ehitas mängu üles kolme keskkaitsja kaudu, kes pidid suutma leida järgmisi käike. Wales pressis seevastu kohe kõrgelt oma kolme ründemängijaga, mis tekitas juba mängu ülesehitusfaasis kolm kolme vastu olukorra.

Samamoodi pressis Walesi koondis meie poolkaitsjaid mees mehe vastu, võttes meie keskväljakolmiku sellega kinni. Viiese kaitseliiniga mängides võiks tavaliselt olla sel juhul pääsuteeks tõusvad äärekaitsjad Lilander ja Pikk, aga ka sinna andis Wales üsna kõrget survet, saates oma äärekaitsjad välja neid kõrgele pressima. Tipuründajad jäid samuti kahe keskkaitsja vastu ning nõnda tekkiski üle kogu väljaku olukord, kus iga Walesi mängija „vastutas“ ühe eestlase eest.

Seega oli ladusat mängu ülesehitust raske üles võtta ja olimegi sunnitud mängima pigem pikemaid palle vabasse ruumi, et proovida seal neid kätte saada. Ohtu suutsime kujutada peamiselt siis, kui olime palli võitnud ja suutsime kiirelt palliga joostes jõuda vabadesse aukudesse, mida Walesi rünnak oli tekitanud. Sealt tuli omakorda leida kiire lahendus värava poole.

2021 OKTOOBER JALKA

15

LUGEJA KÜSIB

Thomas Häberli:

ma olen inimene, kes tahab midagi edasi viia Selle aasta alguses võttis meeste A-koondise ohjad üle praeguseks 47aastane Šveitsi mees Thomas Häberli, kes on esimesel aastal võitnud fännide südame. Seega andis Jalka just neile võimaluse peatreenerile küsimusi esitada. Perega Eestisse kolinud Häberlilt küsiti isiklike teemade kohta, aga fookuses on loomulikult Eesti koondis ja jalgpall!

Tekst: Sander Jürjens | Foto: Liisi Troska

M

is tunne oli võita Balti turniir? (@robinklimson) See oli fantastiline. Ma ütlesin jaanuaris oma tiimile, et see on selle aasta eesmärk. Realistlikult oli keeruline seada eesmärgiks Katari MMi. Kuigi Balti turniiri võitmine on ka keeruline, on see siiski reaalsem. Tundsime pinget, aga võitsime võõrsil Leedut, seejärel võõrsil (maavõistluses – toim.) ka Soomet, kuid kõige raskem mäng oli kodus Lätiga. Tunne oli tõesti imeline. Esimest korda olin võistlusmängudes treeneripingil meeskonda juhendamas – kolm võitu ning saime kodus Balti turniiri karika pea kohale tõsta. See oli oluline kõigile.

16

JALKA OKTOOBER 2021

LUGEJA KÜSIB Kuidas oled Eesti koondisega rahul? (@sinuta_gt) Väga rahul. Kui poleks, siis peaksin tööd vahetama. Olen rahul kvaliteediga ja inimeste iseloomuga.

Kas mõtted on juba pigem järgmise EM-valiktsükli peal (vaadates praeguse MM-valiktsükli tabeliseisu)? (@karlandressaul) Strateegilisest vaatevinklist küll. Märtsi laagris toimunuga oli raske leppida (Eesti ei saanud kasutada paljusid põhimängijaid, kes olid lähikontaktsed positiivse koroonaproovi andMiks valisid endale just Eesti koondise? nud mängija tõttu. Samuti olid lähikontaktsed (@ernstrajasaare) meeskonna treenerid – toim.). Mängisime ju Ma olen inimene, kes tahab midagi edasi viia. oma alagrupis meeskondadega, kes loosipotTundsin, et suudame tiimina töötada ja midagi tide järgi oleksid pidanud olema kõige jõukotagasi anda. Näen siin potentsiaali. Kõik on nälhasemad – Valgevene neljandast jased, et midagi saavutada, ja selline potist ja Tšehhi kolmandast. Nüüd situatsioon mulle sobib, kui ka teipeaksime väga tugevate vastaste sed on motiveeritud. Pean tunnistavastu saatma korda midagi erama, et otsus siia tulla oli lõpuks üsna kordset. Aga jalgpallis ei tea kunalihtne.

Otsus koondisega gi. Järgmine mäng on Valgevenega liituda oli lihtne: ja hetkel mõtleme sellest. Läheme Kui kaua mõtlesid, kas tulla Eesti mäng-mängult. koondise peatreeneriks? „Kõik on näljased, et midagi (@andupeakurikael) saavutada, ja selline situatsioon Kas plaanid pressingut kõrgemaOlin 2020. aastal osa ajast Eestis ja mulle sobib, kui ka teised on le tõsta? Meid surutakse päris minu jaoks oli küsimus, kas selline motiveeritud.“ alla ja saadakse vabalt löögile. võimalus üldse tekib ja kas mind on (@g.e.n.n.e.t) siia vaja. See polnud kordagi nulMa usun, et me oleme näidanud, et mängime list sajani, vaid protsess. Tean, et rahvuskoonkõrge pressinguga. Aga kui vahe on suur, siis dise treener ei pea alati samas riigis elama, aga peame mõnikord leppima, et vastane on tugev. mina teadsin, et tahan sellisel juhul Eestisse koliKui lähed näiteks Belgia vastu kõrgele, siis nad da, mispärast kaasasin sellesse protsessi ka oma leiavad Lukakule häid lahendusi. Peame leidma pere. Aga abikaasa oli väga toetav ja olen talle seltasakaalu, aga loomulikult tahame ka kõrgelt le eest väga tänulik. pressida ja nagu ütlesin, siis oleme seda ka juba teinud.

Kas oled uhke Eesti–Walesi 0 : 0 üle? (@krismario_imeline_priva) Kuidas parandada Eesti koondise kaitsemängu Mitte ainult mina ei peaks olema uhke, vaid me mängijate markeerimisel? (Raimond) kõik peaksime olema uhked. Wales on hea meesKlubides treenimisega. Teadlikkust saame lookond, kes oli väga motiveeritud ja kes mängis üle mulikult ka koondises erinevaid klippe näidates aastate oma fännide ees koduväljakul. suurendada. Peame teadvustama, millal katta tsooni ja millal mängijat. Peame üks ühe vastu olukordades tugevad olema.

Thomas Häberli Sünniaeg: 11. aprill 1974 Mängijana pikaaegne Young Boysi ründaja (2000–2009), Šveitsi koondises 1/0 Treenerina eri rollides Young Boysis (2010–2013) ja Baselis (2013–2019) FC Luzerni peatreener (2019) Eesti meestekoondis (2021–…)

Kes on koondise kõige parem mängija? (@martinneppo) Raske öelda, sest meil on omaduste poolest justkui esindatud kõik. Meil on kiirust, pikkust, kogemust, talenti, tehnikat, väravalööjaid ja fantastiline kapten.

Kes on selle aasta parim täiendus mängijana koondises? (@reilykaneerut) Raske öelda, sest me tegime võrreldes möödunud aastaga muudatusi. Aga ma ei pea silmas ainult uusi mängijaid, vaid just seda, kuidas nad on sel aastal mänginud. Näiteks paistsid silma Mattias Käiti esitused juunis ja ka nüüd septembris. Ja see ei piirdu ainult Mattiasega, sest ka mitu teist mängijat on tiimi sees sammu edasi teinud.

2021 OKTOOBER JALKA

17

LUGEJA KÜSIB

Kui palju teeb meeskond trenni, et saada nii hea tiimitöö? (@kristoferkutt) Esmalt on vaja kutsuda õiged mängijad, õiged isiksused. Kui isiksused ei klapi, siis on ühtse tiimi ehitamine keerulisem. Vaja on hierarhiat, avatud suhtlust, rolle, reegleid ja loomulikult head juhtimist. Siis peab olema valvas, et see kõik toimiks, sest laagri ajal väga palju trenni teha ei jõua.

Häberli laulab kaasa Eesti hümni. Esimene salm on peas, järgneva kahega aitab A. Le Coq Arenal suur ekraan.

Foto: Jana Pipar

Raske on tulevikku ennustada, aga see on amet, millega võib ka palju raha teenida, ja mõne puhul võib ka see motivatsioon olla (naerab – toim.).

Kellel meie koondise meestest näed kõige suuremat tulevikku? (@andupeakurikael) Sellele küsimusele on keeruline vastata. Sõltub mängijast. See on inimeses kinni, sest iga päev on võimalus saada paremaks, et lõpuks pürgida kõige tippu. Ma arvan, et mitu mängijat on hetkel õigel rajal, aga kui areng ühel hetkel peatub, siis…

Milline on sinu arust kõige parem vasakkaitsja? (@roobaphilip) Meie asetuses on äärekaitse pigem tõusev, aga otsime tasakaalu. Kui mängib näiteks Vlasi Sinjavski, siis on vasak äärekaitsja rohkem ründav ja parem kaitsev ning see toimib ka vastupidi.

Vasakkaitsja peab olema tark, kiire, hea esimese puutega ja kõige tähtJärgmisest suurest mängijast sam on, et ta oskaks kaitsta üks ühe pärast Klavani tähelendu: vastu olukordades.

„Minu jaoks on Ragnar unikaalne, aga meil on palju mängijaid, kellel on suur potentsiaal. Raske on tulevikku ennustada.“

Miks Klavan ei mängi? (@kirillvonavi22) Me oleme temaga kontaktis. Erinevaid põhjuseid on olnud. Eks ole näha. Joome kohvi sel või järgmisel nädalal (intervjuu toimus septembri keskel – toim.) ja vaatame, mis juhtub.

Kellest sirgub sinu, lugupeetud Thomas Häberli arvates järgmine tipptasemel mängija Eestis, nagu oli seda Ragnar? (Stenver) Ma ei tea veel. Minu jaoks on Ragnar unikaalne, aga meil on palju mängijaid, kellel on suur potentsiaal.

18

JALKA OKTOOBER 2021

Koondisemängude eel on olnud näha, et laulad kaasa Eesti hümni.

Kas tead päriselt hümni sõnu või ümised niisama kaasa? (Jon, Pärnu) Hea küsimus! Tean esimest salmi peast, aga edasi on raske. Sõltub mängust ehk siis kodumängudel saab tihtipeale ekraanilt näha teise ja kolmanda salmi sõnu.

Milline oli sinu esimene kontakt Eestiga? (Ainar) 2019. aastal Šveitsis FC Floraga.

2019. aastal käisin ka esimest korda siin.

Enne koondise peatreeneriks asumist olid ääriveeri seotud FC Flora tegemistega. Kui palju tänapäeval Florale nõu annad? (Tarmo, Pirita) Ei, nõu ei anna, aga ühenduses oleme ikka ja räägime Jürgeniga (Henn, Flora peatreener – toim.) mängudest, aga see on rohkem teineteise toetamiseks.

LUGEJA KÜSIB Mis keeles suhtled Norbert Hurda ja teiste eestlastest abilistega? Kas keegi neist räägib ka saksa keelt? (Rainer, Harjumaa) Suhtleme inglise keeles. Mihkel Uiboleht räägib saksa keelt, nii et saan temaga saksa keeles suhelda.

Millal püsivalt Eestisse kolisid? Mis on olnud siin elades suurim üllatus? (Veiko, Tallinn) Kolisime kogu perega siia augusti alguses. Kuna olin varem siin korduvalt käinud, siis ma ei ütleks, et miski mind väga üllatas, kui välja arvata ilm. Minu arvates on ilm väga hea, sest kõik olid alati rääkinud Eesti ilmast negatiivselt. Koondise taustajõud räägivad ka, et oota veel natuke… aga Šveitsis võivad novembrikuus samuti ilmaolud heitlikud olla.

Mida naudid Eesti puhul enim (peale hea töö)? (@reilykaneerut) Toit! Samuti meeldivad Tallinnas vaba aja veetmise ning laste aja sisustamise võimalused. Eesti kasvab ja areneb. Mäletan, et aasta aega tagasi jalutasin ühel rannaalal, aga nüüd avaneb samas kohas täiesti teine pilt. Kui GPSi kasutada, siis vajan pidevalt andmete värskendamist (naerab – toim.). Mulle meeldivad riigid ja linnad, mis arenevad, ja tunnen siin seda motivatsiooni.

Andres Operiga (paremal) võib Häberli ründajate tegevust arutada küll! 2007/08. hooajal oli ta Šveitsi liigas paremuselt teine väravakütt. Foto: Liisi Troska

Kuidas kõlab eesti keel? (@mavdejev) Kõlab raskelt. Järgmisel nädalal kohtume esimest korda õpetajaga, et baastasemel keelt õppida. Aga tean, et eesti keele eripärade tõttu on seda õppida keeruline. Meil on naisega selle teemaga seoses väike võistlus ja ta on väga motiveeritud. Eks ole näha, kui kaugele sellega jõuame. Minule on esmatähtis inglise keelt paremini rääkima õppida (naerab – toim.)!

Kas olid varem Eestist kuulnud? (@silverpaev) Ikka. Tean Balti riikide ajalugu, sest huvitusin koolis ajaloost ja olin 16–17aastane, kui siin pöördelised ajad olid. Eesti, Läti ja Leedu pole mulle seega võõrad ja mäletan Nõukogude Liidu lõpust isegi Mihhail Gorbatšovi nime.

Mitu korda Šveitsi noored (näiteks 14aastased) nädalas trenni teevad? (@kaarel7kiil) 14aastaste puhul sõltub, millisest klubist ja ambitsioonist me räägime. Aga ütleksin, et neli korda nädalas. Ma leian, et oluline pole treeningute arv, vaid just nende intensiivsus, kvaliteet, aga ka pausid. Siinkohal on oluline ka ära märkida, et Šveitsis toimib koolisport teisiti. Tihtipeale arvatakse, et mida rohkem trenni teha, seda parem on, aga jalgpallis pole see alati nii lihtne.

Balti turniiri võit oli oluline kõigile! Suur eesmärk täideti.

Foto: Jana Pipar

Kuidas võrdleksid Eestis tehtavat noortetööd Šveitsi omaga? (@kaarel7kiil) Šveitsis on see natuke rohkem edasi jõudnud, sest nad on seda veidi kauem teinud. Aga Eesti on tegelikult õige suuna võtnud. See on alati protsess. Ka Šveitsis on vigu tehtud ja neid parandatakse, mis on samuti protsessi osa. Eestis on kõik arengujärgus, aga vaja on taristut ja siinkohal on kaht riiki võrrelda keeruline, sest Šveitsi talved pole nii külmad kui siin.

2021 OKTOOBER JALKA

19

LUGEJA KÜSIB

Kas Šveitsi liigast on sinu kaudu reaalselt huvi Mis hobidega vabal ajal tegeled? Koondise taustajõud on tuntud Eesti jalgpallurite vastu? Kui jah, siis (@maariopunder) lõviosas eestkelle? Kui ei, siis kas Eesti liiga mängijate vastu Jalgpalli mängimisega, aga kui saad vanemaks, siis lased, kuid võiks seal üldse huvi tekkida ja miks siiani pole peab midagi muud valima (naerab – toim.). MänŠveitsist on tal seda olnud? (Dannar Leitmaa) gin natuke tennist, ootan murdmaasuusa hooaeabiks Michael Raske öelda. Kui huvi on, siis võibolla tõesti küga. Veedan aega perega looduses.

Müller, kes vastutab kehalise sitakse minult lõpuks. Aga reaalsuses on tegu ettevalmistuse üleminekuturuga ja seal mängivad olulist rolli Kes on kõige kuulsam mängija, kellega mängieest. agendid. Ma olen treener, mitte agent. Loomulinud oled? (@martinneppo) Foto: Jana Pipar kult – kuna tean Šveitsi jalgpallist palju inimesi, Tooksin välja hea sõbra, minust veidi vanesiis selge on see, et osa inimestele oleks ma hea ma Stéphane Chapuisat’. Samuti mängisin koos kontakt, aga kui noor Viljandi mänSeydou Doumbiaga ja hiljem olin ta gija läks Šveitsi (leegionär Carson treener, abitreeneri rollis. Baselis Emanuel Buschman-Dormond siirtöötasin koos ka Walter Samueliga. dus laenulepinguga JK Tulevikust FC Zürichisse – toim.), siis minul polnud Ä-tähte hääldatakse saksa keeles Eesti ja Šveitsi sellega mingit pistmist. Lugesin seltavaliselt „e“, aga kas olen õigesti noortetöö võrdlusest: lest meedia vahendusel nagu teised. aru saanud, et sinu nimes häälda„Eestis on kõik arengujärgus, Aga kindlasti oleks siit Šveitsi liigastakse ä-tähte nagu eesti keeles? se minna huvitav.

(Tiina, Tartu) aga vaja on taristut ja siinkohal Just. Seega sarnaneb eesti keel selon kaht riiki võrrelda keeruline, Kes on su lemmikmängija? (@marle tähe poolest saksa keelega, mida sest Šveitsi talved pole nii tin_valgerist ja @jantartust) Šveitsis räägime. külmad kui siin.“ Kui ma olin noor, siis oli Maradona.

Nüüd… loomulikult Messi ja mulle Kus sa oled olnud 20 aastat? Miks meeldib Ronaldo iseloom. Tööeetika ja suhtumisa varem siia ei tulnud? (@pekkadebiitel) se poolest meeldib Ronaldo rohkem, aga oskuste Oma kodumaalt lahkumiseks on vaja julgust ja ju poole pealt on Messi suurepärane. mul siis polnud seda piisavalt (naerab – toim.).

20

JALKA OKTOOBER 2021

NOORED KALEVIPOJAD!

EESTI

AUSTRIA 08.10.2021 KELL 20.00 PÄRNU RANNASTAADION PILETID PILETILEVIST! PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

KOONDIS

Kaks kodumängu pallipoisi vaatevinklist Olen nüüdseks jalgpalliliidus töötanud peaaegu kaks aastat ning üks, mis selle aja jooksul selgeks saanud, on see, et ootamatuid võimalusi ja põnevaid juhtumisi tuleb Lillekülas ette küll ja veel.

Tekst: Raul Ojassaar

K

oondisemängude korraldamine on tänapäeval suhteliselt massiivne ülesanne, isegi kui tegu on nii-öelda tavalise sõprusmänguga: näiteks septembrikuiste mängude puhul osales Eestis ühe matši korraldamisel eri ülesannetes peaaegu 500 inimest! Nii tehti ka mulle juba suvel ettepanek käsi külge lüüa. Olin nõus, ühel tingimusel: kui saan mängu ennast rahulikult ja harjumuspäraselt ajakirjanikuna vaadata ja jälgida. Enne või pärast seda võin vabalt midagi tassida, üles panna või korraldada, pole probleemi.

Paar nädalat enne koondisemänge saabus aga kõne: ehk oleksin hoopis nõus mängudel pallilapsi koordineerima? Kuna mul polnud selle vastu midagi (mis seal siis ikka on, juhatan nad uksest sisse ja näitan, kus nad seisma peaks!), siis jäigi see ülesanne minu peale.

Vaid päev enne kohtumist Belgiaga, kui mu ülesandeid põhjalikumalt tutvustati, sai aga selgeks, et lihtsalt pallilaste tervitamisest ja instrueerimisest on asi kaugel. Koroonareeglite tõttu on nimelt suur osa väljakuäärsest alast mängude ajal „punane tsoon“, kus liikuda võivad ainult enne proovi andnud ja sellekohase kaelakaardi saanud

22

JALKA OKTOOBER 2021

Jalgpalliliidu jope ja kaelas olev punane kaart olid justkui võluvitsad, mis avasid kõik uksed ja teistele keelatud tsoonid.

Kuna ma võisin välja näha nagu meeskonna taustajõudude liige, soovisid fännitribüünil olnud lapsed mulle pidevalt patsu lüüa!

Foto: Jana Pipar

inimesed – ning kuna pallilastel seda kaarti ei olnud, aga minul oli, jäi mängu ajal minu ülesandeks kogu pinkidepoolse küljejoone ääres selle eest hoolitseda, et pallid oleksid kenasti platsiäärsete markerite peal. Mul oli samal pool abiks küll kaks pallilast, kuid nemad pidid olema tribüünil ning palli mulle andma, kui mõni pall sinna peaks lendama. Muide: kahe mängu peale juhtus seda täpselt ühe korra! Kuuest pallilapsest kaks tükki said seega sisuliselt kogu aja esireast mängu vaadata, ülejäänud neljal oli tööd törts rohkem. Ühesõnaga: rahulikust mängu vaatamisest oli asi kaugel, see-eest sain aga ainulaadse võimaluse kahe koondisemängu ajal tehnilises alas ja riietusruumide juures tolgendada. Tähelepanekuid: Kuna minul oli kõige tihedam osa tööpäevast viis kuni kümme minutit enne mängu algust (pidin kohtunike toast küsima 19 mängupalli 20st (üks jäi kohtunikele), need pallikotist välja võtma, ära desinfitseerima, tagasi pallikotti pistma ja ümber väljaku käies kõik oma markerite peale asetama), taipasin ühel hetkel, et mul pole õrna aimugi näiteks sellest, kas Eesti mängib nelja või viie kaitsjaga. Pealegi liikusin ringi väljaku tasapinnal, mistõttu ei olnud mul ka visuaalselt platsist erilist ülevaadet.

KOONDIS Koroonareeglitest kõige mõttetum oli kahtlemata kohustus nii esimese kui teise poolaja eel kõik pallid ära desinfitseerida. Sealjuures tohtisin selle järel need markeritele asetada ainult mina, mitte pallilapsed! Nähtavasti oli UEFA-l info, et sellisel viisil võib koroonaviirus levida ainult enne mängu ja vaheajal. Enne Põhja-Iirimaa kohtumise teist poolaega läks aga ühtäkki väga kiireks ning pritsida ma ei jõudnud – keegi pole siiamaani midagi öelnud…

Võimalik, et just seetõttu kogesin mänge Belgia ja Põhja-Iirimaaga mitte niivõrd analüüsivalt, vaid hoopis emotsionaalselt, justkui oleksin vaadanud kohtumist inimesena, kes jalgpalli nüansse eriti hästi ei tunneta või taustalugusid ei tunne ning elab kõige paremas mõttes lihtsalt kaasa sellele, mis väljakul parasjagu toimub. Kui Mattias Käit Belgiale juba teisel minutil värava lõi, olin parasjagu jõudnud mängueelsete toimetustega ühele poole ning see, kuidas rahvas mõnusast üllatusmöirgest staadionil sisuliselt katuse pealt ära tõstis, näis platsi äärest võimas!

Mänguliselt jälgisin ilmselt seda, mida mitte keegi teine ei teinud: minu (ja loodetavasti ka pallilaste!) pilk püsis suurema osa ajast sellel, millise palliga parasjagu mängitakse ja kas mõne markeri pealt on pall puudu. Ilmselt ei pannud seda tähele keegi teine, ent Belgia mängu esimesel poolajal jäi mulje, et vahepeal mängiti umbes 15 minutit järjest ühe ja sama palliga!

Isegi kui see vahepeal auti läks, võtsid mängijad kohe sama palli ning jätkasid sellega mängimist.

Kuna pidin tegutsema pinkide juures ja soojendusalas, siis oli pidevalt tükk tegemist, et mängijatele ja treeneritele mitte ette jääda. Selleks et kogu aeg tehnilisest alast mitte läbi kõndida, sain õnneks kasutada tribüüni esimest rida, ent aeg-ajalt tuli sellegipoolest vahetuspingi juurest mõni pall kätte saada või pall keskjoone juures asuvale markerile asetada. Üldiselt suutsin päris edukalt vältida olukordi, kus ma kellelgi ees tolknesin, kuid mõnel puhul jooksid asjad siiski kentsakalt kokku. Belgia mängu algust telepildist üle vaadates nägin näiteks, kuidas mängu alguses Thomas Häberli suurde plaani võeti – ja mina ühtäkki tema eest mööda kõndisin! Ainsal korral sattusin pisut plindrisse ühe Eesti topeltvahetuse ajal, kui olin tähelepanematult parasjagu palli Eesti tehnilisest alast läbi viimas ning ühtäkki treenerite ja pingile tulnud mängijate vahele sattusin. Õnneks ei teinud keegi teist nägugi ning paistis, et telepilti see ei jäänud.

Kuna olin pidevalt soojendusalade juures, nägin lähedalt ja ka kuulsin, kuidas mängijad ja treenerid seal käitusid. Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller jäi näiteks silma mõnusa konkreetsusega: nii-öelda igaks juhuks ennast soojas hoidnud mängijate puhul kontrollis Müller korduvalt, kas neil on ikka kaitsmed peal ja kogu vajalik varustus ole-

Just sellisel viisil tuli enne mänge ja vaheajal kõik pallid ära desinfitseerida.

Foto: Hendrik Osula

mas. Miks? Sest vahel on tarvis ootamatult ja ruttu mängu sekkuda! Samal ajal suutis Müller ka mängu nautida: kord, kui Romelu Lukaku oli karistusalas Eesti kaitsjatele uut ja vana teinud, pööras ta end minu poole ja vangutas muiates pead: „Beast!“ („Elajas!“).

Seesama Müller kehastus Põhja-Iirimaa mängu lõpus ka ise pallipoisiks. Kui Eesti oli kõik vahetused ära teinud ja kedagi soojaks ei olnud enam vaja teha, otsis Eesti isukalt viigiväravat.

Müller võttis ühe palli kätte ja jäi Eesti ründetsooni ootama – kui mõnel eestlasel oleks olnud kiirelt palli tarvis, oleks Müller saanud talle selle kohe visata. Minu elu tegi see pisut lihtsamaks!

Kui võrrelda publikuarve, ei olnudki Belgia (6685) ja Põhja-Iirimaa (2524) mängudel väga suurt vahet – neli tuhat inimest –, ent kõik muu oli mõnes mõttes täiesti võrreldamatu.

Enne kohtumist Belgiaga ja ka selle ajal olid elevus ja emotsioonid väga suured, Põhja-Iirimaa mängus oli aga nii väljakul kui selle kõrval korralduses näha seda, kuidas asju võeti ja tehti tunduvalt rahulikumalt ja tuimemalt. Osaliselt ehk seepärast, et värskelt oli saadud kogemus, kuidas seda kõike teha, aga näiteks ka pallilaste puhul (esimesel mängul olid nad Saku Sportingust ja peamiselt tüdrukud, teisel mängul Tallinna Kalevi poisid) oli erinevus tohutu.

Kuigi suurele mängule nii lähedal olemine oli kahtlemata kihvt kogemus, tabasin end ühel hetkel mõttelt, et lõppude lõpuks polnud see ka midagi uskumatult erilist või ainulaadset, mida tahaks jälle ja jälle kogeda. Muidugi on tore näha, kuidas Arsenali päevilt tuttavad Thierry Henry ja Mart Poom teineteist tervitavad ja embavad või kuidas meeskonnad ja kohtunikud riietusruumide juures mänguks valmistuvad, kuid samal ajal tundus see kogemusena, mis on sisuliselt iga mängu juures samasugune ja korduv. Justkui film, mida oled juba näinud.

2021 OKTOOBER JALKA

23

EUROSARJAD Eesti lipp ei ole FC Flora särgil ilmaasjata! Alagrupimängudeks pidid florakad aga meeskonnale tegema uued särgid, sest UEFA nõuete kohaselt peab mängija nimi olema numbri kohal, mitte selle all nagu florakatel muudes kohtumistes. Foto: Liisi Troska

Leegionärideta Flora naudib

Euroopas ainulaadset olukorda Eesti jalgpallile teeb kahtlemata au tõsiasi, et FC Flora jõudis eurosarjas alagrupiturniirile vaid kodumaa mängijaid kasutades. Vaadates seda, milline dünaamika valitseb ülejäänud 95s alagrupiturniirile jõudnud meeskonnas, on Flora saavutus tõepoolest midagi erilist.

Tekst: Raul Ojassaar

J

alka võttis ette ja kammis läbi kõikide Meistrite liiga, Euroopa liiga ja Konverentsiliiga põhiturniirile jõudnud meeskondade ülesandmislehed ning lõi kokku, kui palju on klubid oma A-nimekirja üles andnud samast riigist pärit jalg-

24

JALKA OKTOOBER 2021

pallureid ja leegionäre. Tulemused võivad mõnes mõttes olla üllatavad, teisalt näitavad need üpris hästi ära, millistel põhimõtetel Euroopa tippklubid tegutsevad.

Miniuurimusest selgus, et mida kõrgemaks läheb tase, seda enam on võistkonnad oma koosseisu registreerinud võõrleegionäre ja selle võrra vähem klubiga samast riigist pärit mängijaid.

Selles suhtes oli FC Flora veelgi silmapaistvam erand: kolme eurosarja peale leidub 96 meeskonnast vaid kaks, kelle koosseisus on vähem kui viis leegionäri! Konverentsiliigasse pääsenud Tšehhi klubi Jablonec on oma ridu tugevdanud kahe võõrmängijaga, Flora ridades teadupoolest leegionäre aga polegi.

Natuke ka metoodikast. Olulise täpsustusena tuleb ära märkida, et kõikide meeskondade pu-

EUROSARJAD

PAOK

Omonia

Feyenoord

Anorthosis

Basel

Kopenhaagen

Alashkert

Roma

Vitesse

Sofia CSKA

Tottenham

Gent

Slovan

Alkmaar

Cluj

Kairat

Randers

Red Imps

Praha Slavia

HJK

Karabahh

Mura

Rennes

Partizan

Berliini Union

LASK

Zorja

Haifa Maccabi

Glimt

Tel Avivi Maccabi

Flora

Kodumängijate osakaal meeskonnas Konverentsiliigas

Jablonec

hul arvestasime vaid A-nimekirja mängijaid (B-nimekirja võivad klubid lihtsustatult öeldes lisada kuni 21aastaseid noormängijaid, kes on vähemalt kaks aastat klubisse kuulunud). Kuna leidub meeskondi, kes jätavad mõne neile tingimustele vastava põhitegija (näiteks Phil Foden Manchester Citys) B-nimekirja, võivad tulemused seetõttu olla pisut petlikud. Leegionäride arvestuses võtsime aluseks nime taha märgitud ametliku kuuluvuse, mitte sünniriigi või jalgpalliriigi, kus mängija on üles kasvanud – ka seetõttu võisid sisse tulla mõned ebatäpsused. Näiteks Manchester Unitedi keskväljamees Scott McTominay on läbi ja lõhki Unitedi kasvandik, ent esindab Šotimaa koondist ning läks meie uurimuses seega automaatselt leegionärina arvesse. Kuna meil ei olnud võimalik kõigi 2242 üles antud mängija tausta põhjalikult uurida, arvestasime kõiki pallureid lihtsalt samadel alustel.

Kodumängijate osakaal meeskonnas Euroopa liigas

Lazio

Napoli

Genk

Ludogorets

Lyon

Rangers

Eintracht

Ferencváros

PSV

Celtic

Olympiakós

Midtjylland

Leicester

Leverkusen

West Ham

Monaco

Fenerbahçe

Legia

Marseille

Braga

Galatasaray

Brøndby

Crvena zvezda

Lokomotiv

Royal Antwerp

Real Betis

Zagrebi Dinamo

Moskva Spartak

Sparta Praha

Viini Rapid

Sturm Graz

Lille

PSG

Milan

Leipzig

Atlético

Sheriff

RB Salzburg

Man City

Sevilla

Benfica

Liverpool

Ajax

Man United

Real Madrid

Chelsea

Atalanta

Wolfsburg

Porto

Brugge

Inter

Bayern

Barcelona

Juventus

Beşiktaş

Dortmund

Sporting

Šahtar

Malmö

Zenit

Villarreal

Young Boys

Kodumängijate osakaal meeskonnas Meistrite liigas

Kiievi Dinamo

Kui enne tõime juba välja, et skaala ühes ehk maksimaalselt „koduseid“ mängijaid kasutavas otsas on FC Flora ja Jablonec, siis skaala teises pooles on klubid, kes on A-nimekirja üles andnud vaid neli-viis mängijat, kes esindavad klubiga sama riiki.

Kõige väiksem protsent kodumaiseid mängijaid on Prantsusmaa valitseva meistri Lille’i ridades: nende 21 mängijast on lausa 17 leegionärid, mis teeb kodumängijate protsendiks vaid 19. Sarnase näitajaga paistab silma veel mitu absoluutset tippklubi nagu Pariisi Saint-Germain (20%), RB Leipzig (20,8%), AC Milan, Rooma Lazio ja Atlético Madrid (kõik 21,7%), Napoli (22,7%) ja Manchester City (23,8%), aga ka mõned väiksemad klubid. Konverentsiliigas on vähem kui neljandik palluritest kodumaalt kreekakeelsetes PAOKis ja Omonias, Euroopa liigas Genkis, Ludogoretsis ja Lyonis, Meistrite liigas Tiraspoli Sheriffis.

Meistrite liiga debütant Sheriff paistab sealjuures silma Flora totaalse vastandina: kaheksas Meistrite liiga eelringilahingus sai nende eest platsile vaid kaks moldovlast.

Real Sociedad

Kosmopoliitsed tippklubid

2021 OKTOOBER JALKA

25

EUROSARJAD Meistrite liigas kasutab kõige vähem leegionäre Kiievi Dinamo (kodumängijaid 76%), kuid Euroopa tugevaima klubivõistluse keskmine näitaja on vaid 36,8%, samal ajal kui Euroopa liigas on see 42% ja Konverentsiliigas 52,9%. Kolme eurosarja peale kokku tuleb keskmiseks 43,9% – keskmine eurosarja alagrupis mängiv meeskond on üles andnud 23 mängijat, kellest 13 on leegionärid ja 10 kodumaalt pärit pallurid.

Tasub märkida, et UEFA reeglite kohaselt tohib meeskonna A-nimekirja anda üles kõige enam 25 mängijat – kaheksa kohta on aga reserveeritud klubiga samas riigis treenitud mängijatele, kellest neli peavad olema klubi oma kasvandikud. Seega ei ole võimalik üles anda 25 leegionäri, kui osa neist just KTMiks ei liigitu.

Lõviosa leegionäridest eurooplased

Üks neist, Moldova koondiseski palliv Luvannor on kodustatud brasiillane, teine, kaitsja Aleksandr Beloussov pääses platsile täpselt ühe mängu lõpus viimaseks minutiks vahetusest!

Meistrite liigas potentsiaalselt võidumõtteid mõlgutavatest klubidest on kõige rohkem kodumaa mängijaid Dortmundi Borussias (44%), Juventuses (43,5%), Barcelonas (41,7%) ja Müncheni Bayernis (40%), kuid ka nende meeskondade puhul on leegionäre meeskonnas selgelt üle poole.

Helsingi JK mängijat David Browne’i võib pidada tänavuste eurosarjade kõige eksootilisemaks palluriks: tegu on läbi aegade esimese Paapua Uus-Guinea koondislasega, kes teeninud Euroopas profilepingu.

26

JALKA OKTOOBER 2021

Viimane leegionär mängis FC Flora ridades 2019. aastal – selleks oli soomlane Anselmi Nurmela, kes kahe Eestis veedetud hooaja jooksul põhitegijaks ei kerkinud.

Foto: Jana Pipar

Kui mõelda jalgpalli ja leegionäride peale, võivad esimese hooga silme ette kangastuda kuumaverelised ja tehnilised brasiillased või talendikad aafriklased, ent vähemalt eurosarjade puhul on asi tunduvalt lihtsam: 1258st üles antud võõrmängijast on 766 ehk pisut enam kui 60 protsenti pärit mõnest teisest Euroopa riigist. 215 leegionäri on pärit Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu ehk CONMEBOLi liikmesriikidest, 192 Aafrikast, 50 Põhja- ja Kesk-Ameerikast (CONCACAFi liikmesriigid), 33 Aasiast (siia alla liigitusid ka austraallased, kuivõrd nende koondis mängib Aasia konföderatsioonis) ning kaks pallurit on pärit Okeaaniast.

Huvitava tendentsina tuli välja, et kui Konverentsiliigas ja Euroopa liigas on Aafrika mängijaid lõunaameeriklastest rohkem, siis kõige kõrgemal tasemel ehk Meistrite liigas on see kaalukauss väga selgelt hoopis Lõuna-Ameerika kasuks. Kui Konverentsiliigas on lõunaameeriklasi vaid 4,6%, siis Meistrite liigas on neid juba 15,8%!

Väljastpoolt Euroopat on kõige rohkem mängijaid samuti Meistrite liigas (26,7%), Euroopa liiga (23,2%) ei jää kaugele maha, kuid Konverentsiliigas (15,9%) on see näitaja juba pisut väiksem.

Kõige rohkem väljastpoolt Euroopat palgatud leegionäre on klubidest kolme eurosarja peale Amsterdami Ajaxil ja Lyonil: mõlemas meeskonnas mängib lausa 13 pallurit, kes esindavad rahvusvahelises jalgpallis koondiseid, mis ei kuulu UEFA liikmete sekka.

PSV Eindhoven

Ainult eurooplastega

on kolme eurosarja peale ainulaadne meeskond: nimelt on ainsana nende ridadesse üles antud vähemalt üks mängija iga maailmajao konföderatsioonist.

mängib kolme eurosarja peale kokku vaid kolm klubi: peale FC Flora ka sloveenide NŠ Mura (16 sloveeni, 8 leegionäri Euroopast) ja Praha Sparta (16 tšehhi, 9 leegionäri Euroopast).

ESITLEB:

EESTI

VALGEVENE MM-VALIKMÄNG

8. OKTOOBER 2021 KELL 21.45 VÄRAVAD AVATAKSE KELL 18.45 PÄÄSMED PILETILEVIST!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

NAISED

Vapruse väravamasin Štšerbatšenia: karjäär oli ere, kuigi kõik eesmärgid ei täitunud Pärnu Vapruse naiskonna väravakütt ja Valgevene koondise kapten Anastasija-Grazina Štšerbatšenia ehk Šerba (31) otsustas sel suvel põlvevigastuse tõttu mängimise lõpetada. Oma karjääri peab ta kokkuvõttes säravaks, kuigi tunnistab, et kõiki eesmärke ta ei saavutanud.

Tekst: Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee

V

utiteekonda alustas Štšerbatšenia 13aastaselt. „Jalgpalli tulin jäähokist, kus sai jää puudumise ajal jalkat mängida. Sealt saingi jalgpallipisiku,“ meenutab ta. Siiamaani on alles ka armastus jäähoki vastu, kuna veel sel talvel käis Šerba kolm korda nädalas Pärnu uisuväljakul hokitrennis. Kaht spordiala ühitada polnud tal talvel probleem: „Kuna jäähokitrenn algas kell 21.45, jõudsin sinna pärast jalgpallitrenni ilusti.“ Štšerbatšenia tuli aastal 2013 FK Minski koosseisus Valgevene meistriks ning hooaegadel 2016–2017 Pärnu JK ridades kahekordseks Eesti meistriks. Aastail 2019 ja 2020 valiti ta Valgevene parimaks naisjalgpalluriks. „Minu karjäär oli ere ja meeldejääv. Kõiki

28

JALKA OKTOOBER 2021

Anastasija Štšerbatšenia tänavu Tartu Tammeka kaitsjate eest ära jooksmas.

Katkiste põlvesidemetega!

Foto: Liisi Troska

eesmärke ei jõudnud saavutada, näiteks pääseda koondisega EM-finaalturniirile,“ resümeerib Štšerbatšenia. Kõige meeldejäävamaks peab ta aastaid 2014, 2019 ja 2020, kuna nendel õnnestus tal lüüa eriti palju väravaid.

Vigastus halvendas elu kvaliteeti

Štšerbatšenia sõnul mängis ta põlveliigese ristatisideme rebendiga viimased kolm aastat. Mullu oli ta 21 tabamusega meistriliiga paremuselt teine väravalööja, aidates Kristina Bannikova juhendataval Vaprusel kõrgliiga debüüthooajal neljanda koha teenida.

Tänavu mõtles ründaja aga platsile enam mitte tulla. „Juba aasta alguses oli mõte hooaega mitte alustada, kuid rääkisime Kristinaga ja leppisime kokku, et mängin nii kaua, kui suudan. Vigastus andis tunda nii mängu ajal kui ka pärast, mis langetas oluliselt elu kvaliteeti,“ selgitab Štšerbatšenia, kes puudus põlveprobleemi tõttu mitmelt matšilt.

Tulevase operatsiooni järel taastumisele ja karjääri jätkamisele meelestuda oleks tal keeruline, kuna kaduma läheks ikkagi terve aasta ja valgevenelanna pole tippjalgpalluri kohta enam noor.

Suvel andis Vapruse naiskonna ainus välismaa kodakondsusega mängija treenerile ja võistkonnale teada, et 24. juuli mäng kodumurul Saku

NAISED Sportinguga jääb tema viimaseks.

Vaprus kaotas Sakule 2 : 3, aga Štšerbatšenia lõpetas eeskujulikult, lüües 90. minutil värava. See oli tal liigahooaja kaheksas kohtumine ja üheksas värav. „Emotsioonid olid laes nii mängu eel, ajal kui ka järel. Seda enam, et Saku Sportingus töötab Jüri Saar, kes oli mind Eestisse kutsunud ja oli minu esimene treener Eestis. Samuti mängib Sakus palju PJKst tulnud naisi, kellega mul on palju ühiseid mälestusi. Sel päeval oli nii õnnekui ka kurbuspisaraid,“ kirjeldab Štšerbatšenia oma 24. juuli tundeid.

Koos klubiga otsustati siiski pidada veel ka Štšerbatšenia ametlik lahkumismäng 24. septembril, kui Vaprus võõrustas Tallinna Florat (artikkel läks trükki enne seda). Karjääri lõpetaja usub, et Vapruse naiskond saab väga hästi hakkama ka ilma temata, kuna liidrid on satsis olemas ja noored arenevad.

Esimesele lõpetamiskatsele järgnes suur edu

Eestisse saabus Štšerbatšenia juba 2016. aastal ning suurema osa siin peetud kohtumistest mängis ta Pärnu JK ridades.

Foto: Jana Pipar

külgi: rohke pallivaldamine ja kehaline jõumäng tulid mulle kasuks.“ Eesti II liigas mängides pidas meie loo peategelane targemaks Valgevene koondisest siiski loobuda, aga treener ei lasknud sel sündida. „Peab aru saama, et Valgevene koondises on kõik mängijad professionaalid, kes tegelevad ainult jalgpalli mängimisega ja omavad eri klubides lepinguid, saades selle eest palka. Minu arvates ei olnud koondise teiste tüdrukute suhtes aus, et mina, mängides Eesti II liigas, olen nende kõrval,“ selgitab Štšerbatšenia. „Treener ei olnud minu arvamusega nõus ja ootas mind koondisesse tagasi.“ Septembri- ja oktoobrikuistele EM-valikkohtumistele mineku tegi Štšerbatšeniale lihtsamaks see, et peale naiste II liigas mängimise sai ta treenida koos Vapruse duubelmeeskonna ja U17 noormeestega. Novembris 2019 õnnestus Štšerbatšenial lüüa sõprusmängus, mille Valgevene võitis 2 : 0, värav Eesti koondise vastu.

Pärnu linna puhul meeldib rahu ja vaikus

2019. aasta suvel hakkas Štšerbatšenia mängiKogu varasema karjääri Valgevenes veetnud Štšerma Eesti II liigas ning andis Valgevene koondise batšenia siirdus Eestisse 2016. aasta hooajaks, kui treenerile teada, et lõpetab koondisekarjääri. Juliitus PJKga. Algul polnud tal plaanis end jäädavalt tuks hea küll! Järgnes see, et kapten Eestiga siduda, kuid nüüdseks on ta Štšerbatšenia kõmmutas 2019. aasta Pärnus elanud rohkem kui viis aastat septembris alanud EM-valiksarjas ning jätkab töötamist Vapruse noorValgevene resultatiivseimana viis vätetreenerina. ravat, valiti kaks korda oma kodumaa „Kohanemine läks kiiresti, sest ena„Peab aru saama, et Valgevene parimaks jalgpalluriks ning tagus mik PJK tüdrukutest rääkis vene keelt, koondises on kõik mängijad ootamatult meistriliigasse kutsutud nad võtsid mind soojalt vastu ja aitasid professionaalid, kes tegelevad Vapruse eest rohkem kui ühe värava palju. Esimesel aastal ei olnud plaane mängu kohta. oma elu Eestiga siduda, seega ei olnud ainult jalgpalli mängimisega ja Kui Štšerbatšenia läks tunamullu ka vajalik kohaliku keele õppimine. omavad eri klubides lepinguid, suvel Pärnu JKst mängima kahe liiEesti keelt läks vaja siis, kui alustasime saades selle eest palka. Minu gataseme võrra allapoole VaprusesKristinaga oma lastetreeningute proarvates ei olnud koondise teiste jekti, kus oli vaja väga palju riigikeeles se, kus ta oli noortetreenerina tööle hakanud, siis ta enda kinnitusel ei suhelda,“ sõnab Štšerbatšenia, kes sai tüdrukute suhtes aus, et mina, aimanud, et pool aastat hiljem lõpetänavu talvel eesti keele B1 taseme ekmängides Eesti II liigas, olen tab PJK naiskond tegevuse. „Klubivasamil kätte 95% punktidest. nende kõrval.“ hetuse põhjuseks oli see, et tundus Pärnusse jäämist põhjendab enkeeruline olla kahes klubis korraga – suundusin dine Minski elanik nii: „Mulle väga meeldib väikese tööle Pärnu Vaprusesse ja mängisin PJKs. Kuna ka linna rahu ja vaikus, suure linna rabeluse ja umVapruses oli naiskond, tundus ainuõige mängida ja mikute puudumine. Mul oli võimalus minna tagasi töötada samas klubis,“ sõnab ta.

Valgevenesse mängima, kuid otsustasin, et jätkan II liigas lõi Štšerbatšenia kuue mänguga 22 siin. Loomulikult oleks mul – nagu igal normaalsel väravat, aga ta keeldub seda nimetamast kerinimesel – soov sagedamini oma lähedasi näha, kuid geks jalutuskäiguks: „Teises liigas ei olnud lihtne praeguses olukorras on see väga keeruline.“ mängida, sest seal pidi isegi rohkem jooksma kui Nüüd pühendub Štšerbatšenia täielikult Vapmeistriliigas. Paljudel naiskondadel oli eesmärk ruse U17 ja U15 tüdrukute võistkondade juhendamitte lasta mul mängida, mind markeeriti koguni misele. Treeneritöö juures huvitab teda eriliselt kolme-nelja kaitsjaga korraga. Samuti on II liigas üldfüüsilise ettevalmistuse teema. „Olen läbinud mäng palju agressiivsem, meistriliigas on rohkem palju koolitusi ja soovin sel alal areneda,“ märgib taktikalist mängu. Igal pool leiab aga positiivseid 31aastane noortetreener.

2021 OKTOOBER JALKA

29

MIKS?

Miks ei näidata staadioni tablool

üleminutite tiksumist?

Neile, kes on harjunud jalgpalli televiisorist vaatama, võib tribüünil olles tunduda võõrastav, et staadioni tabloo näitab küll kogu kohtumise ajal mängukella tiksumist, kuid üleminutite puhul mitte.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

K

ujuta siis ette: oled vaatamas lemmikmeeskonna mängu ja ta on üheväravalises kaotusseisus. Teisel poolajal oli mitu vigastuspausi, väikesel tablool näidatakse lausa seitset üleminutit. Staadioni suurel tablool jääb aeg seisma aga 90:00 peal. Kas peaks nüüd taskust stopperi välja võtma, et aru saada, kui palju aega on veel jäänud?

Televaatajad saavad samal ajal rahus kõike jälgida, sest nende ekraanil tiksub kell endiselt.

Niisiis – miks ei näidata staadioni tablool seda, kui palju üleminuteid on parasjagu kulunud? Vastab Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna juhataja, endine FIFA esimese kategooria kohtunik Hannes Kaasik: „Võib öelda, et see on nii mängu kui kohtuniku kaitseks, et säiliks kord. Kohtuniku poolt mängule lisatud üleminutite arv on alati miinimum – seda

30

JALKA OKTOOBER 2021

aega võib olla vaja pikendada. Kui mängule on antud kolm üleminutit, aga värav lüüakse hetkel, mil tabloo näitab 93:15, siis võib see tekitada väga suurt pahameelt. Seetõttu on ette nähtud, et üleminuteid tabloo peal ei kuvata.

On väga tavaline, et selle võistkonna personal, kes tahab, et mäng kohe ära lõppeks, tuleb juba kahe üleminuti järel seletama, et kolm üleminutit on täis ja mäng tuleks ära lõpetada, ja vastupidises olukorras meeskonnad käituvad risti vastupidi. Üleminutite aeg on tervikuna niikuinii suhteliselt lühike ja see on kohtuniku otsus, millal mäng lõppeb. Ühe poolaja normaalaja pikkus on alati 45 minutit ja seal mänguruumi ei ole, aga üleminutite puhul näidatakse esmalt miinimumarvu, täpse kestuse otsustab ainult kohtunik. Segaduse vältimiseks minutite tiksumist staadioni tablool ei kuvata.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud.

Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Portugal

Manchester United

Cristiano Ronaldo

Foto: Oli , AFP/Scanpix LiisiScarff Troska

Eesti

FCI Levadia

Robert Kirss

Foto: Jana Pipar

Eesti

Pärnu Vaprus

Kristina Bannikova Portugal

Manchester United

Cristiano Ronaldo

Foto: Oli Scarff, AFP/Scanpix

TAGASELJAJUTUD

FCI Levadia Seekord arvustab oma võistkonnakaaslasi Premium liiga liidermeeskonna FCI Levadia kogenud äärekaitsja Markus Jürgenson. Jürgensoni abil saame ka teada, millise autoga keegi sõidab!

Karl Andre Vallner väravavaht, 1998 Väliselt rahuliku fassaadi taga on ülimalt enesekindel isiksus, mis suure tõenäosusega aitab tal karjääris veelgi suuremaid samme edasi teha. Üllataval kombel on ka kindel, et võidab mind foot-tennis’es. Vahele on pandud terve paagitäis Circle K kütust. Senimaani on lahing pidamata ning kasutangi võimalust, et küsida ajakirja kaudu: „Kus oled?“ Sõidab ringi punaka džiibiga, ilmselt Honda.

Trevor Elhi kaitsja, 1993 Mees, kes teab peaaegu kõikide maailmas toimunud jalgpallimängude tulemusi. Kui vaja infot mingi meeskonna või liiga kohta, siis temalt saab vastuse. Siiamaani pole teada, kas tema muskulaarne kehaehitus on jõusaalis käimise tulemus või ta sündiski niimoodi. Sõidab valget värvi sport-Peugeot’ga. Pidavat olema kolmese mootoriga diisel.

Milijan Ilić

kaitsja, 1993 Ta oleks edukas ilmselt ükskõik millises valdkonnas. Meeldib asjatada ja toimetada, mõelda ning nuputada.

Teab kohti, kus pakutakse Tallinna parimat kohvi. Mees armastab espressot ning leiab tihti pärast trenni võimaluse, et mõnes Kadrioru või Kesklinna prestiižses puhvetis pooleks tunniks aeg maha võtta. Ostis Honda.

Artur Kotenko väravavaht, 1981 Ei ütleks, et mehel hakkas mõni nädal tagasi viies aastakümme jooksma.

Läbinisti positiivse ellusuhtumisega inimene, kelle näol on 24/7 naeratus.

Ilma suurema probleemita võiks pärast karjääri lõppu anda välja õpetliku raamatu, kus jagab positiivselt elatud elu põhimõtteid ka teistele. Sõidab halli Mersuga.

Luka Luković

kaitsja, 2001 Kindel pole, aga äkki peaks mees olema Guinnessi rekordite raamatus: pole lihtne ülesanne kolmes järjestikuses mängus punast kaarti hankida! Hästi suure südame ja naljasoonega positiivne kuju. Alles sai 20aastaseks, aga piltidelt on näidanud, et kodumaal on tal (peaaegu) AMG Mercedes (siiski mitte päris sama mis meie spordidirektoril).

2021 OKTOOBER JALKA

39

TAGASELJAJUTUD Maximiliano Uggè kaitsja, 1991 On võtnud enda kanda meeskonnakaaslaste harimise toidu- ja joogivaldkonnas: late pole kohv, vaid lihtsalt piim; ananass ei käi pitsa peale ja ketšupi kasutamine toidus on kriminaalselt karistatav. Kui ta läks Tallinnas uut korterit vaatama, siis ootamatul kombel muutus esialgne hind kahekordseks, kui Uggè oli öelnud, et võtab tolle korteri ära. Loomulikult oli ta selga pannud oma kõige viisakamad ja kallimad riided, mida Itaaliast pärit moedisainerid loonud on. Sõitudeks kasutab meeskonnakaaslaste teenust.

Ernest Agyiri poolkaitsja, 1998 Manchester Cityst, aga telefonis näiteks Fodeni numbrit pole. Ilmselt parima löögi ja tsenderdusega mängija Eesti liigas. Suur tantsu- ega laulumees pole, aga arvan, et tulevikus võiks olla edukas vlogger. Meeldib teha lühivideoid elust ning jätta mulje, et ta tegelikult ei filmi. Liikumiseks kasutab koos Abdallahiga sõidujagamisteenuseid.

Ilja Antonov poolkaitsja, 1992 Grupeeringu Antonov-Vaštšuk-Podho üks eestvedajaid ning selle hierarhias väga kõrgel. Temaga seoses meenub alati üks seik, kui ma käisin Austrias üht klubi uurimas ja mulle öeldi, et olen hotellis koos teise eestlasega. Mul polnud õrna aimugi, kellega tegu, ning kui hotelli kohale jõudsin ning ukse avasin, siis leidsin eest PlayStationiga mängiva Ilja. Kuskil eikellegimaal Austria nurgas! Just soetas uue uhke valge Volkswageni linnamaasturi, R-Line loomulikult.

Milan Mitrović

poolkaitsja, 1990 Väike pallivõlur, kellest on saanud täielik oma jope. Hästi abivalmis ning soe inimene. On valmis oma sünniriigis eestlasi võõrustama kombel, nagu see sealmail kombeks on. Aastal 2010 või 2011 oli meil Thbilisis eurosarjamäng ning pärast mängu kutsus ta mõned poisid endale külla õhtusöögile. Kui kunagi kellelgi on võimalust, siis tasub kindlasti selle seiga kohta uurida! Istumise all kuldset karva Lexus, millel üks lähituli endiselt ei tööta.

Brent Lepistu poolkaitsja, 1993 Meeskonna kaptenina on tal privileeg igal hommikul kohvi kõrvale peatreeneri kabinetist läbi käia. Seega algab pahatihti tema tööpäev suuremat sorti raputusega. Brent on alati valmis vestlema väga sügavatel ja tõsistel teemadel ning tal on alati oma arvamus. Ilmselt pole vaja lisada, et kaubanduslikku välimust on tal kuhjaga, ning TikToki abil juba teatakse, et ringi sõidab ta Saksa lipulaeva toodanguga.

Amir Natho poolkaitsja, 1996 Jälle üks mängija, kellele on kõrgemalt poolt midagi jalgpallilist kaasa antud.

Pikalt pole veel meie meeskonnas olnud, aga tundub, et tegemist on suuremat sorti romantikuga ning pikema jututa on ta valmis ilusale neiule sületäie roose saatma. Natukene kõrgeks on standardid selles osakonnas ajanud, aga väidetavalt pidavat Eestis olema vähemalt üks naisterahvas, kes talle sümpaatse mulje jättis. Autot pole, sõidab tavaliselt Brendi ja Zakaga.

Rasmus Peetson

kaitsja, 1988 Pole veel näinud, et ta oleks millegi või kellegi peale närvi läinud. Ebaserblaslikult vaikne ning rahulik inimene, kelle vastu jalgpalliväljakul ma isiklikult väga mängida ei tahaks. Käivad jutud, et tal on Türgis maja, mida ta üürib välja ühele endisele Manchester Unitedi mängumehele. Eestis ringi liikumiseks kasutab suurele mehele kohaselt Fiati sõiduautot.

poolkaitsja, 1995 Kasutab hästi tihti selliseid väljendeid, millest ma mitte midagi aru ei saa. „Flex’ima“ ja „jubagi“ on vaid mõned näited. Proovige tähelepanelikult vaadata, kui ta teiega vestleb. Tal on komme hästi kergelt pea kuklasse ja nina ülespoole ajada (mingi Pärnu teema ilmselt, sest Robert Kirsil on sarnane komme). Ringi liigub Kiaga, millel on sportsummuti. Ilmselt peab selle varsti välja vahetama, sest saab lapsevanemaks.

Maksim Podholjuzin

Marko Putinčanin

kaitsja, 1992 Mees, kellele on antud selline anne, et ta võiks jalgpalli mängida ilma järgmiste tavajalgpallurile oluliste asjadeta: soojendus, jõusaal, foam rolling, mobiilsus, sööduharjutus, aktivatsioon, vaimne treening, taastumine, massaaž, jäävann, mini band, vesi.

Ringi liigub valget värvi sport-Škodaga.

40

Zakaria Beglarišvili

JALKA OKTOOBER 2021

poolkaitsja, 1987 Härrasmees. Väga viisakas, kaalutletud, intelligentne ning heade kommetega inimene. Iga asi, mida teeb või ütleb, on läbi mõeldud ja kaalutletud.

Ilmselt oleks kaugemas tulevikus edukas ka Serbia poliitikas. Eestisse kolinult ostis pisikese Mazda, millega jõudis juba ka avarii teha.

Mark Oliver Roosnupp poolkaitsja, 1997 Tal on selline huumor, millest aru saamiseks kulub umbes kolm aastat. Asi on lihtsalt selles, et esialgu on võimatu öelda, kas mees teeb nalja või räägib tõsiselt. Üldiselt täitsa okei kutt, aga naerab ainult Peetsoni tehtud naljade üle. Väljaspool jalgpalli väga rahulik inimene, lisab üsna palju romantilisi pilte Instagrami ja sõidab halli pikap-Toyotaga.

Bogdan Vaštšuk poolkaitsja, 1995 Kindlalt kõige meeldejäävama naeruga kutt meie riietusruumis. Kui temaga koos jalgpalliväljakul olla, siis tasub üldjuhul sööduga teda otsida, sest siis võib midagi sündima hakata. Üks selliseid inimesi, kellest varem jäi isiklikku suhtlust omamata hoopis teine mulje kui nüüd meeskonnakaaslasena. Ei ütle ära heast (või ka mitte nii heast) naljast. Sai load, ostis rahuliku Honda. Siis sai koondisesse, ostis uhkema Audi, S-Line’i muidugi.

Amar Yunis Abdallah ründaja, 1999 Kuna ta on Austraalias kasvanud, siis räägib meile võõra aktsendiga ning kasutab keerulisi ingliskeelseid sõnu.

Agyiriga nagu sukk ja saabas. Konstantselt kannab kõrvas Apple’i juhtmevabu kõrvaklappe ning väga tihti oma korterist välja ei jõua. Suve lõpus teatas uhkusega, et jõudis esmakordselt ka Tallinna avastama minna.

Hannes Anier ründaja, 1993 Siseneb hommikuti riietusruumi viimasel sekundil ning tavaliselt teeb sarnase nõksu nagu sprinterid 100 meetri finišis. On omandanud õigusteaduse kraadi ehk vaidlemine, vaidlustamine, väitlemine ja protesteerimine pole talle võõras. Tutvustas jalgpalliüldsusele väljendit „maailma kell“ juba aastal 2010 ning tänu temale ja ta vennale on nüüdseks viraalsed ka väljendid „Ei, väga rahulik“, positive ja positive vibes only. Muidu väga rahulik, elab Kalamajas, sõidab hetkel musta bemmiga, kolmanda seeria oma.

Robert Kirss ründaja, 1994 Tal on riietusruumis moodustatud oma bande, kellel on isegi omanimeline tänav Nõmme linnaosas. Peale tema kuuluvad grupeeringusse veel Roosnupp ja Peetson. Arvab senimaani, et Pärnu on Eesti pealinn. Ehe näide selle kohta, kuidas suure töökuse ja tahtmisega on võimalik kaugele jõuda ning edu saavutada.

Mees, kes jookseb mängus sõna otseses mõttes nii kaua, kuni pikali kukub. Sõidab edeva valge BMWga, millel on eritellimusel valmistatud numbrimärk.

TAGASELJAJUTUD Frank Liivak ründaja, 1996 Kuna isa ja onu on tuntud endised korvpallurid, siis lapsena läks ka kossutrenni, aga kael jäi korvi poole vaatamisest liiga kangeks ning pidi jalkasse minema. Ilmselt mees, kes oskab kõige rohkemates keeltes suhelda. Saab hakkama nii hollandi, itaalia kui ka serbia keeles suheldes. Kaugelt kõige erilisema „seamängu“ tehnikaga. Sõidab ringi Gran Turismo BMWga, aga ilmselt on liigud tegemata jäänud, sest ta kipub autoga seoses sattuma ebameeldivatesse olukordadesse.

Karl Rudolf Õigus ründaja, 1998 Ilmselt üks perspektiivikamaid noormängijaid Eestis. Töökas ja distsiplineeritud poiss. Kuna meil oli sama noortetreener, kadunud Hillar Otto, siis meenub temaga seoses alati seik, kui käisin Tartus noortele poistele jalgpalluriametist rääkimas ning Karl Rudolf oli ka kuulavate poiste hulgas. Ta võis olla kümneaastane. Mõned aastad hiljem oleme meeskonnakaaslased! Küsib alati hästi palju küsimusi ja nõuab juttude juurde konkreetseid näiteid. Kuigi isa on autoärimees, siis sõidab erkpunase Volvo C30ga.

Marko Savić

peatreener, 1984 Inimene, kes naudib võistlemist ja absoluutselt ei salli kaotamist. Kui oleks võimalik, siis ilmselt kahe trenni vahel (kaasa arvatud öö) ta koju ei läheks, vaid mängiks foot-tennis’t. Mingil imelikul kombel on kõikidel spordialadel osav – lauatennisest korvpallini. Ülisuure (enese)analüüsivõimega inimene, kelle peatreeneriks olemise teekond kindlasti ei piirne Eestiga.

Vladimir Vassiljev peatreener, 1988 Omal ajal oli muide Tartu kõige nõutum poissmees (2005. aasta kandis).

Väga suure õppimisvõime ja -tahtega inimene, kes võtab igalt poolt midagi endale kasulikku ja kasutab seda oma käekirja kujundamisel. Oskab väga hästi tõmmata piire olukordade vahele: kui vaja, on konkreetne, karm, otsekohene ning nõudlik. Kui on õige hetk, siis jällegi võrdsustab ennast näiteks mängijaga ning tekitab seeläbi meeskonnaspordis hädavajaliku usalduse enda ja teiste vahel. Samamoodi nagu Savić ülimalt võitlushimuline kõikvõimalikel spordialadel, aga pahatihti ei kipu edu teda saatma.

2021 OKTOOBER JALKA

41

MÄNGIJA LUUBI ALL

Rocco Robert Shein

FC Flora ja Eesti U21 koondise keskpoolkaitsja Rocco Robert Shein tähistas tänavu suvel oma 18. sünnipäeva. Hooaja esimeses ametlikus mängus, kus Flora võitis superkarika, mängis Shein keskväljal 90 minutit. Seejärel on lõviosa minutitest tänavu tulnud esiliigas, kuid noormehel on olnud roll ka esindusmeeskonna teekonnal Premium liigas ja karikavõistlustel.

Jalka rääkis Sheinist teda noorteklassis Tallinna Kalevis juhendanud Atko Väikmeriga ja FC Flora abitreeneri Joel Indermittega. ÕHUVÕITLUS:

VÄLJAKUNÄGEMINE:

Väikmeri: Füüsiliselt heas tasakaalus mängija ning duellid talle sobivad. Samas on kõrgete pallide puhul mängijaid, kes temast jagu saavad. Tema vastu on ebamugav mängida.

Indermitte: Kui võtan standardiks meestejalgpalli, siis õhuvõitluses saab kindlasti palju juurde panna nii ajastuse kui julguse poole pealt. Seejärel võib temast saada keskvälja domineeriv mängija.

Väikmeri: Noorteklassis oli ta ründaja ehk siis rohkem orienteeritud väravale ja alles seejärel söödule.

Indermitte: Suudab mängu hästi siduda enda lähedal asuvate mängijatega ning leiab võtmesööte ja ebastandardseid lahendusi, mis vastaseid üllatavad. Kindlasti peab parandama pikemate läbi- ja diagonaalsöötude kvaliteeti ning teadlikkust teda ümbritsevast ruumist.

SISU:

Väikmeri: Kui tal oli U17 koondises kõva konkurents, siis jätkas tööd iseendaga ja hakkas tasahilju esile tõusma. Keskväljale liikudes pidi omandama uusi oskuseid ja oma profiili muutma. Ta on oma karjääri planeerides püsinud fookuses. Tal on vaimutugevust, püsivust ja võime sihipäraselt eesmärke seada ja neid täita.

Indermitte: Võitja mentaliteediga mängija. Tahab võita ja on valmis selle nimel vaeva nägema.

VASTUPIDAVUS:

Väikmeri: Maast madalast olnud hea füüsilise võimekusega mängija.

Indermitte: Vastupidavus on väga heal tasemel, suudab töötada suure raadiusega ja hea intensiivsusega.

JÕUD:

Väikmeri: Seda on alati olnud. Geenid on olnud hea vundament. Tervel perekonnal on olnud ta karjäärile suur mõju.

Indermitte: Küllaltki sitke mängija ning suudab duellides palli tagasi võita ja palle ka vastase eest katta. Meesteklassis vajab mõni element veel kohanemist.

LIIKUVUS:

Väikmeri: Hea töövõimega mängija.

Indermitte: Väga liikuv, hea tööraadiusega.

Suudab mängu üles-alla toetada.

TEHNIKA:

Väikmeri: Vahepeal võib olla rabe, kui rääkida esimesest ja teisest puutest.

Aga ta on üleminekutes väga tugev ja nendes olukordades enam tehnika teda alt ei vea.

Indermitte: Suudab palli mängida mõlema jalaga ja vastaseid triblinguga alistada. Keskväljamängijana peab parandama oma esimese puute kvaliteeti ja suunda.

KIIRUS:

Väikmeri: Ta on väga ohtlik mängija. Kiiruse tavalisele mõistele võib lisada, et tal on ka hea mõttekiirus, kuidas käike leida.

Indermitte: Kiirus on heal tasemel, suudab just palliga joosta ja vastastest mööduda. Parandada annab esimesi samme.

SÖÖT JA LÖÖK:

Väikmeri: Jalad on tasakaalus ja tal on soov olla palli lähedal, mistõttu tuleb neid korduseid väga palju.

Indermitte: Lühikesed söödud on heal tasemel. Endise ründajana on löögid mõlema jalaga pigem head. Ta suudab lüüa kaugelt, aga lahendab hästi ka lähilööke.

5 4 3 2 1 0

Väljakunägemine

42

5

4

Vastupidavus

JALKA OKTOOBER 2021

5

Liikuvus

4

Tehnika

4,5

4,5

Jõud

Sisu

3,5

Õhuvõitlus

4

Kiirus

4

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL FOTOD: Jana Pipar, Liisi Troska

Tähistasid suvel 18. sünnipäeva!

Helistasin sulle hetkel, kui telefoni võttis vastu isa, kes ütles, et oled roolis ehk juhiluba on juba taskus, aga kas tunned, et elus on veel midagi muutunud pärast seda, kui täisealiseks said?

Minu jaoks midagi erilist ei muutunud, vanus on ju ainult number.

Kuna käin veel viimast aastat koolis, siis elan ikka koos vanematega. Kodus on ikka samad kohustused ja kord nagu varem, võibolla on nüüd isegi suurem vastutus minu õlgadel.

Vanuse järgi pakun, et käid keskkoolis. Millises koolis sa käid ja mitmendas klassis õpid?

Olen Tallinna Arte gümnaasiumi abiturient.

Paljud lähevad ülikooli või kutsekooli haridust omandama ja seejärel tööle. Võib öelda, et sul on amet juba olemas. Kas oled mõelnud, kas soovid ühel hetkel pärast gümnaasiumi veel kooli minna?

Minu fookus praegu on teha tööd selle nimel, et peale gümnaasiumi siirduda välismaale profijalgpalli mängima. Kui peale kooli jään siiski mängima Eestisse, siis kindlasti soovin kõrgharidust omandama minna. Minu meelest peab sportlane olema haritud ja tänapäeval on hea planeerimise korral võimalik ka profisportlastel kõrgharidust edukalt omandada.

Mis spordialal oled lisaks jalgpallile väga hea?

Ma olen väga sportlikust suguvõsast pärit ja sport on meil kõigil geenides. Tooksin välja korvpalli, mis mulle väga meeldib, aga ka lauatennise ja tennise. Minu emapoolne perekond on maadlejad (vanaisa Vahur Proovel, onu Toomas Proovel – toim.), aga maadlus mulle kuidagi külge ei jäänud. Jalgpallis on minu jaoks rohkem hasarti ja ilu.

Kas on mingeid spordialasid, mida sulle meeldib jälgida?

Põgusalt jälgin UFCd ning tennist, aga tihemini vaatan NBAd. Mulle meeldivad need emotsioonid ja hetked, need annavad mulle ka lisamotivatsiooni.

Sellest aastast alustas jalgpalliliit formaadis 5 versus 5 toimuva võistlusega. Kui peaksid tiimi välja panema, siis millised mängijad sinult sõnumi saaksid?

Kuna valik on suur ja lai, siis minu koosseisus oleksid Lionel Messi ja

Ronaldinho, keskel Andrés Iniesta, kaitses Rúben Dias ja väravas Víctor Valdés. Pingil istuks ise ja vahetaks Iniestaga.

Suurest jalgpallist ka veidi. Oled keskpoolkaitsja. Oled sa vastase mängu lõhkuja, kastist kasti jooksja või hoopis loov mängija?

Või hoopis mingi segu?

Minu lemmikuks on box-to-box ehk kastist kasti, kuna mulle meeldib mängida ründavat jalgpalli, ma olen loomult loov ja agressiivne mängija. Kunagi noortes mängisin ründajana ja see tuli mul ka hästi välja, aga kuna tihti jäi pall keskväljast minu jaoks hiljaks, siis otsustasin proovida keskväljal end proovile panna. See hakkas mulle isegi rohkem meeldima. Kui vaja, saan hästi hakkama ka number 6 positsioonil. Ideaalis mängiksin segu kõigist nendest, sest selline mitmekülgsus teeb mängijast väga hinnatud mehe.

CV Sünniaeg: 14.07.2003 Positsioon: poolkaitsja Klubi: FC Flora Endine klubi: JK Tallinna Kalev (2010–2016)

On sul iidoleid, kelle mänge jälgid erilise tähelepanuga?

Erilise tähelepanuga jälgin Frenkie de Jongi ning Kevin De Bruynet. Nad on erilised mängijad oma mängustiili pärast: nad on tehnilised ja liikuvad ning väga hea väljakunägemisega.

Septembrikuus mängisid väga tähtsat rolli U21 koondises, olles samal ajal tiimi kõige noorem mängija. Milles oled enim tänavuse hooajaga juurde pannud?

Kuna tahan kindlasti Eestist välismaale mängima siirduda, siis olen kõige enam tööd teinud oma füüsilise vormiga, kuna Euroopa jalgpalliliigades on hea füüsiline vorm ja kiirus suureks eeliseks.

Lisaks tegelen kogu aeg oma tehnika lihvimisega. Kindlasti on mul arenenud kiire mängulugemine ning väljakunägemine.

Noorteklassis olid väga tugevas Kalevi tiimis, kus mängisid koos näiteks Maksim Paskotši, Martin Vetkali ja praeguse meeskonnakaaslase Danil Kuraksiniga. Eesti jalgpallisõbrale tuttavaid noortekoondislasi jagus seal loomulikult veel! Mis oli teie edu saladus?

Kõige tähtsam oli hea treener ning meeskond, toetavad lapsevanemad ja mängijatevaheline keemia.

Käisime ka palju välismaal turniiridel, kus saime tugevate vastastega mängida ja areneda.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist? Üks emotsionaalsemaid oli kindlasti Floraga esmakordselt Eesti ajaloos Konverentsiliiga alagruppi saamine. On kindlasti olnud eredaid hetki, aga kõige eredam on veel ees.

2021 OKTOOBER JALKA

43

RATTURID

Rattasõit on ajavõit Õues on sügis ja head rattailma on veel loodetavasti ühe kuu jagu. Kui palju on neid, kes ratta seljas rõõmsalt jalgpallitreeningule lähevad? Rõõm on näha, et ka Tallinnas Lilleküla jalgpallikeskuses on mitme treeningu ja turniiri ajal jalgrattaparkla täis, kuid teame, et Eestis pole jalgrattakultuur veel nii au sees kui nii mõneski riigis üle Euroopa.

Tekst: Sander Jürjens

A

lustagem ikkagi Eestist. Pealinnas Tallinnas on jalgrattateede võrgustik – peamiselt küll selle puudumise tõttu – hästi teada. Hiljuti võõbati mitu teelõiku punaseks, aga mitmel puhul paistab pigem silma tehtud töö kõikuv kvaliteet, mispärast on keeruline öelda, kui palju nendest punastest lõikudest ajakirja trükkimineku hetkeks alles on.

Pealinnast vaadates näib elu Tartus kui jalgratturi ilus unenägu. Tartu.ee leheküljelt saab lugeda, et linn alustas 8. juunil 2019 rattaringlusega, mis koosneb rohkem kui 70 rattaringluse parklast ja ligi 750 jalgrattast. Nendest peaaegu 500 on elektrilised ja 250 tavalised rattad.

Tartut väisates jäävad need jalgrattad hästi silma.

Kõik pole aga kuld, mis hiilgab. Jalka rääkis Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Ott Meeritsaga, kelle eelistatuim liikumisvahend (peale Tallinna–Tartu rongi) on just kaherattaline. Aeg-ajalt läheb – lisaks rattatoolile – selle kaherattalise külge veel treiler, mis aitab lapsi viia punktist a punkti b. „Rattaringluse üks mure, mida on ka nende eestvedaja tõdenud, seisneb selles, et isegi kui tuleb juurde kümme ratturit, siis tuleb juurde ka kümme autojuhti, sest autode arv jääb samaks, kui

44

JALKA OKTOOBER 2021

Herol ostis ratta FC Flora III-s pallinud Georg Lepikult. Foto: erakogu

JK Tuleviku mängija Herol Riiberg on pikemat aega eelistanud kondimootorit. Tänavusest aastast elab ta Viljandi jalgpalliväljakutele niivõrd lähedal, et mõistlikum on minna jalgsi, kuid varem liikus ta jalgratta abil. „Eelmisel aastal kogu aeg! Elasin Männimäe kandis ja nii staadionile kui ka niisama kesklinna oli palju mõnusam rattaga minna. Mul lube pole, aga isegi kui oleks, siis Viljandi linn on täpselt selline, et rattaga on väga mõnus neid vahemaid läbida.“ Herol eelistas väiksemana jalgrattasõitu ja seejärel läbis pikema perioodi vältel vahemaid jalgsi. „Soetasin ratta, kui mängisin Floras. Tol hetkel mängis Flora III-s Georg Lepik, kes putitas üles vintage-stiilis (vanaaegseid – toim.) jalgrattaid. Läksin õhtusesse trenni ja nägin teda. Tal oli äge ratas, mis oli valge ja tuunitud. Poolnaljaga ütlesin, et ostaks ära, sest näeb äge välja, aga läks nii, et polnudki nali ja ostsingi selle!“ Ründav poolkaitsja kasutaski seejärel jalgratast liikumisvahendina, mille ta jättis koduse Raasiku rongijaama juurde ennast ootama. Tänini kasutab ta Raasikut külastades sama sõiduvahendit.

Uue jalgratta leidis Herol tänu Facebooki müügikuulutusele. „Kui eelmisel aastal Viljandisse tulin, siis talveperioodil rattaga ei sõitnud, aga kui kevadisemaks kiskus, siis hakkasin otsima. Mäletan, et olin söömas ja lõin otsingusse taas oma märksõna vintage sisse ja nägin pakkumist.

Leidsingi, järgmisel päeval kirjutati vastu ja saime kaubale,“ meenutab Herol.

Heroli praegune meeskonnakaaslane Kaimar Saag sai endale ratta Taanis mängides, sest tal polnud autojuhilube. Lepingus oli auto kirjas ja parim asendus oli just ratas! „Kui veel lube polnud, siis loomulikult sõitsin seal rattaga. Kõik olenes sellest, kuhu elamise said. Silkeborgis kasutasin tõesti ratast. Isegi kui auto oli olemas, siis treeningule on nii väike vahemaa minna, et tegin otsuse ilma järgi. Kui rattaga läksin, siis aktivatsioon oli juba tehtud. Hiljem esiliigas mängides oli elamine natuke kaugel ja puhkuseperioodil tegin Eesti autojuhiload ära.“ Saag on JK Tulevikus peale mängija ka noortetreener. „Mul on rattabande, suvel eriti! Talveperioodil aitavad vanemad transpordiga, aga muidu tulevad nad trenni rattaga või jalgsi. See sõltub pigem elukohast, sest järve ääres elavad poisid tulevad ikka jalgsi.“

RATTURID linnaruum seda soosib. Eesmärk peaks olema see, et rattaga sõita on lihtsalt nii mugav, et taristu puudumine või lumest puhastamata teed poleks argumendid ja lapsevanemad liiguksid rattaga aastaringselt nii ise, kui ka julgeksid oma võsukesed iseseisvalt liiklusesse saata,“ räägib Meerits, viidates tõsiasjale, et hoolimata rattaringlusest tuleb ka Tartusse autosid pidevalt juurde.

Tema sõnul on selge see, et elektrirattad on osutunud tavaratastest populaarsemaks, kuid just tavalisi soovitab ta jalgpalluritele rohkem. „Julgustan kõiki, kes tavapärase rattaga sõidavad, seda mitte vahetama elektrilise vastu. Eriti kehtib see tõukerataste kohta – kes on proovinud, need teavad, mis koormuse lihased saavad. Olen sellel teemal Tammeka noormängijatele isegi loengu pidanud,“ sõnab Meerits. Põhjus on lihtne: aktiivne liikumine, mis parandab kehalist võimekust.

Kaugelt vaadatuna tundub, et Tartus on vahva olla jalgrattur, kuid Meerits ütleb, et kohapeal elades tulevad siiski murekohad välja ja esikohal on ka siin autod, mitte inimesed. „Kvartali (kaubanduskeskus – toim.) ees on neli autoteed, aga samas rattaga sõita ei tohi. Tartus on kergliiklusteed seal, kuhu on neid mugav ehitada, ja jalakäijad on ratturitest eraldatud ainult mõnes üksikus kohas,“ lisab Meerits. Kuigi tartlane näeb ses linnas puudujääke, on linnapildis ka palju positiivset. „Tartus eelistavad siiski paljud jalkapoisid rattaga trenni minna, aga neid oleks kindlasti rohkem, kui teed ja parkimisvõimalused seda toetaks. Kohalikud valimised ootavad oktoobrikuus ees ja jalgrattateed on olulisemal kohal kui eales varem,“ ütleb Meerits lõpetuseks.

FCI Levadias tänavu meistritiitlit püüdev Frank Liivak on elanud mitmes riigis, sealhulgas Hollandis, kus ta käis ka koolis. „Hollandi-aeg oligi üks suur ratas,“ räägib ta. „Hommikul 15 minutit rattaga kooli ja siis tagasi ka. Õhtul 15–17 minutit rattaga trenni ja pärast trenni tagasi. Alguses oli natuke imelik, aga kui näed kõrvalt seda kultuuri, et kõik lähevad ratta selga, siis hankis ema ka mulle üsna kiirelt kasutatud ratta.“ Esimene ratas Hollandis jäi talle eredalt meelde. „Teises klassis käies oli ikka uhke bike säravate värvidega, peamiselt tumepunane. Pärast seda pigem klassikaline Hollandi ratas. Sellest piisas, sai punktist a punkti b.“ Hollandlaste Almere City FC särgi Itaalia klubi Napoli oma vastu vahetamine tähendas, et jalgrattakultuur jäi sinnapaika. „Elukeskkond oli teistsugune. Olin alaealine, elasin kaks aastat hotellis ja igale poole viis meid meie nii-öelda valvaja.“ Praeguseks taas Eesti eluga harjunud Liivak on autoga liikleja. „Kui ma Floras (2018–2020 – toim.) mängisin, siis olin seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. Oleksin võinud rattaga minna, aga see oli nii lühike tee, et ei hakanud ratast isegi panipaigast välja võtma.“

Schjønning-Larsen rattaga maailma avastamas.

Foto: erakogu

FC Kuressaares palliv U21-koondislane Michael Schjønning-Larsen veetis noorpõlve Taanis, kus on teada-tuntud jalgrattakultuur. „Oma esimeses klubis, kui olin väiksem, läksin trenni rattaga. Distants oli kolm-neli kilomeetrit. Teel trenni kohtusime veel ühe-kahe trennikaaslasega, kellega koos sõitsime,“ meenutab ta. „See on Taanis tavapärane. Kuigi vanemad saaksid autoga sõita, lähed ikka rattaga, siis kui oled noor.“ Eestis toob ta peamise erinevusena välja vähese eraldatuse eri liikumisviise kasutavate inimeste vahel. „Kui autotee kõrvale vaadata, siis Taanis on üks tee jalgratturitele ja teine jalakäijatele.“ Praeguseks elab Schjønning-Larsen Viimsis ja seega kisub Lilleküla jalgpallikeskusesse viiv teekond natuke pikaks, mistõttu liigub ta nüüd treeningutele autoga.

Taanis saab rattaga sõidu selgeks õite vara.

Foto: erakogu

2021 OKTOOBER JALKA

45

KOHTUNIK

Joonas Jaanovitsi uute tähiste aasta

Kohtunik Joonas Jaanovits tähistas tänavu oma 30 aasta juubelit, 100. kohtumist Premium liigas ja tal on käimas esimene hooaeg FIFA kategooria kohtunikuna. Praeguseks sisustavad tema argipäeva (ja nädalavahetuse) kohtunikutööga seotud tegevused.

Tekst: Sander Jürjens

F

IFA kategooria ei garanteeri kohe suures koguses tipptasemele määramist ning seda sai Jaanovits esimesel hooajal omal nahal kogeda. „Teeme nalja küll, et alustasin kohe Meistrite liiga poolfinaaliga, aga reaalsuses oli tegu kvalifikatsiooniturniirile eelnenud ringiga,“ ütleb hea huumorisoonega kohtunik. Brigaad koosseisus Joonas Jaanovits, Aron Härsing, Riivo Stolts ja Karl Koppel teenindas Albaanias toimunud mängu, kus olid vastamisi Andorra meeskond Inter Club d’Escaldes ja Fääri saarte HB Tórshavn. Esimene mäng läks Jaanovitsi enda sõnul debüüdi kohta hästi.

See oli enne oktoobrikuud ainus rahvusvaheline määramine, sest mitu kevadist noortekoondise turniiri jäi ära. „Oktoobris pidin minema Soome,

46

JALKA OKTOOBER 2021

Foto: Jana Pipar

aga lõpuks toimub turniir Iirimaal. Ka Albaanias toimunud mäng pidi alguses Fääri saartel olema.

Nii et koroonapandeemia tõttu on muutunud isegi mu esimese kahe määramise sihtkoht.“ Vähene määramiste arv teda veel ei morjenda. „Tutvusin COREis (inglise k FA Centre of Refereeing Excellence, mis on mõeldud hea potentsiaaliga kohtunike arenguks – toim.) ühe kohtunikuga, kellel oli eelmine aasta esimene FIFA kategooriaga, ja ta sai avahooajal kaks määramist. Vaadates tema tänavust hooaega, siis sai ta vaikselt end käima. Seega – äkki järgmine aasta on normaalsem.“ Samamoodi nagu jalgpallurid peavad ka kohtunikud isiklikus elus palju ohverdama. „UEFA-l on Eesti omaga sarnane süsteem, kus on kalendris rohelised ja punased kuupäevad, mis tähistavad sobivaid ja ebasobivaid päevi. Mul oli küll aeg ebasobivaks märgitud, aga seal reisipäevaga ei arvestatud, nii et õe pulma jäi tänavu minemata, sest just järgmisel päeval oli Meistrite liiga eelringi mäng,“ räägib Jaanovits.

Koroonapandeemia jättis oma jälje

COVID-19 ei jätnud jälge ainult määramistele, vaid ka hooajaks valmistumisele. Uued FIFA kohtunikud kogunevad tavaliselt kokku ja saavad silmast silma suhelda, kuid tänavu jagati neile tar-

KOHTUNIK näeb ju uhke välja. Kui eelmiste märkide puhul kuseid interneti abil. „Oli kaks üsna pikka päeva, kippus vihmase ilmaga märk ära kukkuma, siis kus prooviti ühtlustada kohtunike arusaama olukuidagi leppisin sellega ja panin taskusse, aga kordadest. Minu jaoks oli info loogiline, sest meid FIFA märk ei tohi ju ära kukkuda! Ostsin kohe koolitatakse Eestis UEFA suuniste järgi, aga on ka tugevama teibi ja vajadusel kasutan klambreid,“ alaliite, kus seda nii ei tehta.“ räägib Jaanovits õhinal. „Aga ma pole otseselt Jaanovits pidi oma füüsilist võimekust tõentunnetanud, et see kuidagi mängidama video abil. Pealinnas paiknev jatele mõjub. Hooaja esimene kohJaanovits võttis ette teekonna Põlttumine oli küll karikamäng Kuressamaale, kus tegutseb kohtunike saare ja Flora vahel ja isegi legend kehalise ettevalmistuse treener Kostja (Vassiljev – toim.) tuli ja õnMaikel Mikson, kelle abiga sai tõenFIFA märgist: nitles. Muus osas seda küll pole, et datud, et mees on valmis rahvusva„FIFA märk ei tohi ju ära kukkuda! väljakul öeldakse, et FIFA mees ja helist jalgpalli teenindama. „Pidime nüüd seda ei näe… nii et vaimselt teste filmima. Sprindid ja jojo-test Ostsin kohe tugevama teibi ja mõjutab see positiivses mõttes aioli vaja ära joosta.“ vajadusel kasutan klambreid.“ nult mind.“ Oma füüsilise vormiga teeb JaaHea suuvärgi poolest tuntud novits palju tööd. „Eks alati on Jaanovitsilt on loomulikult mõistlik küsida ka ideaalne kava üheks nädalaks, aga seda ei õnnesviimastel aastatel kõneainet tekitanud küsimus, tu alati rakendada. Sprinditreeningud, HI-treekas kohtunikud peaksid oma otsuseid põhjenningud (suure intensiivsusega – toim.) ja kõik muu dama. Ka Eestis on see tänavu teemaks olnud. peab ära mahtuma, aga kõik sõltub mängude ar„Aeg-ajalt on ikka midagi kommenteeritud, tavust. Näiteks maikuu polnud ainult mängijatele valiselt suurturniiride järel antakse intervjuu või raske. Kohtunikuna võis ka juhtuda, et on mänJaanovitsi midagi sellist. See on ka kohtunike ringkonnas gueelne treening, mäng, mängujärgne treening, eurodebüüdil vahepeal teemaks, sest mõttel justkui jumet on, ja järgmine oli juba taas mängueelne trenn.“ olid tema abilisteks aga see pole siiski tavapärane. Aga sellised otAron Härsing sused peavad kuskilt kõrgemalt tulema ja ei saa Kohtunikutöö(d) (vasakult olla nii, et äkitselt ühel hetkel hakkan oma otEestis ei ela üldjuhul ära vaid mängudelt saateine), samuti suseid kommenteerima. Asjad peavad olema läbi davatest tasudest, kuid Jaanovits kuulub vähesdebüüdi teinud mõeldud ja näiteks oleks mõeldamatu, kui kohte hulka, kes teenib leiba vaid kohtunikutööga Riivo Stolts (paremal) tunik peaks andma kommentaari olukorras, kus seotud tegevusega. Ta töötab Eesti Jalgpalli Liija neljanda küsija on videot näinud, aga kohtunik pole. Kui dus kohtunike regioonijuhina, tema vastutada kohtunikuna ülaltpoolt ühel hetkel selline otsus vastu võetakon põhja regiooni kohtunikud. „See on andnud Karl Koppel se, siis mul otseselt probleemi poleks,“ sõnab ta uuesti väga hea ülevaate, mis Eesti jalgpallis toi(vasakul). lõpetuseks. mub, sest ainult Premium liigas toimetades seda Foto: erakogu poolt ju ei näe. Käin vaatlemas, koolitamas ja pean ütlema, et keskmine tase on rahuldav. See loogika, et mängijate ja kohtunike tase omavahel nii-öelda sobitub, vastab tõele.“ Lisaks töötab Jaanovits RefPalis, mis aitab kohtunikel olukordi analüüsida ja hinnata ning saada sellega tegeleva komisjoni ametlikku tagasisidet mängudes olnud situatsioonide kohta. „Mida suuremaks see läheb, seda rohkem tahan olla seotud. Aga tahan olla professionaalne kohtunik ja hetkel on mul nii-öelda kolm töökohta, mis kõik sellega seotud.“ Mitme töö puhul on tavapärane mure mitme asja sattumine samale perioodile. „See on keeruline, sest eks oma peas peab olema prioriteetide järjekord paigas, ja selge on see, et tihedal perioodil on kõiki kolme tööd sarnase pühendumisega raske teha.“

FIFA märk taskusse ei lähe

Küsimusele, kas FIFA kategooria märk rinnas annab Premium liiga mänge teenindades midagi juurde, vastab Jaanovits: „Mulle endale annab! Suunurgad on ilased olnud selle järele ja 2021 OKTOOBER JALKA

47

AJALUGU

21 turniiri, esimesest järgmiseni Foto: ULMER via www.imago-images.de / Scanpix

Jalka alustab uue tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: selles numbris alustame kahe esimese MMiga, tuleva aasta novembris jõuame aga järjega seni viimase, 2018. aasta MMini.

Tekst: Raul Ojassaar

K

uigi Inglismaal võisteldi jalgpallis juba 1870. aastatel ning ka esimesed koondisematšid peeti samal kümnendil, oli rahvusvaheline jalgpall aastaid lapsekingades: mitmes riigis tekkisid konkureerivad jalgpalliliidud, rahvusvaheline koostöö tervikuna ei olnud väga arenenud ja eri riikides oli jalgpall väga erinevas arengujärgus. Kuigi olümpiamängudel mängiti jalgpalli juba 1900. aastal Pariisis (osales kolm klubi), jõuti ülemaailmse katusorganisatsiooni FIFA loomiseni neli aastat hiljem. Esimesed maailmameistrivõistlused oli vastsündinud FIFA-l plaanis korraldada juba 1906. aastal Šveitsis ning selle eel loodi isegi praeguses mõttes valikgrupid, kuid õige pea selgus jalgpallijuhtidele, et eelmainitud põhjustel ei tule üritusest midagi välja.

Esimene korralik rahvusvaheline jalgpalliturniir peeti 1908. aasta Londoni olümpial ning mõneks ajaks oligi olümpiavõit koondistejalgpallis kõige prestiižsemaks autasuks. 1924. aastal oli Pariisis jalgpalliturniirist saanud juba olümpiamängude täielik hitt (osales 22 koondist, nende seas Eesti, Läti ja Leedu!), kuid toona veel vaid amatööridele mõeldud olümpiaformaat hakkas üha professionaalsemaks muutuvale klubijalgpallile jalgu jääma.

1928. aastal Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võetigi vastu ajalooline otsus: 1930. aastal peetakse esimesed rahvusvahelised meistrivõistlused, mis on mõeldud kõikidele liikmesriikidele.

Esimeseks korraldajariigiks sai kaks olümpiakulda järjest võitnud Uruguay. Jalgpallist sai sellega

18

mängu peeti esimesel MM-finaalturniiril.

48

JALKA OKTOOBER 2021

Eesti oli MMi vastu!

1928. aasta FIFA kongressil hääletas maailmameistrivõistluste korraldamise otsuse poolt 23 riiki, vastu olid amatörismi pooldanud Põhjamaad Soome, Rootsi, Norra, Taani… aga ka Eesti!

Sealjuures on Andres Must 1932. aastal Spordilehes avaldatud artikli põhjal järeldanud, et Eesti vastuhääl oli küllaltki juhuslik. Toonane jalgpalliliidu president Aleksander Mänd oli nimelt istungile hiljaks jäänud ja kohale jõudnud just siis, kui hääletus oli alanud. Tähestiku järjekorras uuriti kõigilt liikmesriikidelt, kas nad on ettepaneku poolt või vastu, ning kuigi teised eelnenud maad olid turniiri loomise poolt, oli Põhjamaa Taani andnud vastuhääle. Selle peale oli Mänd kiirelt mõeldes samuti ettepaneku vastu hääletanud, arvates, et Põhjamaade huvid puudutavad ka Eestit. Männi solidaarsus tõi talle seepeale Skandinaavia vutipealike pikaaegse lugupidamise!

esimene suur spordiala, mis olümpiamängude raamidest välja murdis ning oma maailmameistrivõistlused korraldas. Võrdluseks: korvpall jõudis selleni 1950. aastal, ujumine 1973. aastal, kergejõustik alles 1983. aastal!

Uruguay 1930: kodupubliku pidu hõredas konkurentsis

Läbi aegade esimene MM korraldati niisiis Uruguays, kes alustas kahe järjestikuse olümpiavõidu järel kodust turniiri samuti suursoosikuna. Seda aga mitte nii väga isegi tänu olümpiavõitudele, vaid seepärast, et suurem osa maailma paremikust otsustas kohale mitte sõita! Ülemaailmne majanduskriis, väga pikk reis (Atlandi ookean tuli ületada laeva, mitte lennukiga) ja sellest tulenevad suured kulu-

13

meeskonda osales Uruguays peetud turniiril.

70

väravat löödi läbi aegade esimesel MMil – ühe mängu kohta keskmiselt 3,9.

AJALUGU tused peletasid eemale mitu Euroopa tippkoondist eesotsas Hispaania, Tšehhoslovakkia, Taani ja Saksamaaga, samuti ei osalenud Briti koondised, kes olid enne seda FIFAst välja astunud. Euroopast astus laevale (meeskonnad tegid mitmenädalase reisi kaasa ühel ja samal laeval!) vaid neli koondist: Prantsusmaa, Belgia, Jugoslaavia ja Rumeenia.

Valikmängudeta turniiril (osaleda võisid kõik soovijad) oli ainsa maailmajaona esinduslikult kohal Ameerika, seda nii põhja kui lõuna poolt. USA ja Mehhiko kõrval võtsid lõunaameeriklased turniiri väga tõsiselt: kodumandril toimunud turniirile tuli kohale suisa seitse koondist (Uruguay, Argentina, Boliivia, Brasiilia, Paraguay, Peruu ja Tšiili oma), kusjuures sellest rohkem pole siiamaani ühelgi MMil Lõuna-Ameerika koondiseid kohal olnud.

13 võistkonnaga turniiril moodustati kolm kolmeliikmelist ja üks neljane alagrupp. Igast grupist pääses edasi vaid võitja, järgnesid poolfinaalid ja finaal. Ajastule kohaselt oli alagrupiturniiri ajal mitu skandaali ja tänapäevases mõttes pöörast juhtumit. Näiteks vilistas Prantsusmaa ja Argentina kohtumises brasiillasest kohtunik Argentina 1 : 0 eduseisul mängu lõppenuks kuus minutit enne õiget aega, kui prantslased olid parasjagu väravavahiga silmitsi pääsenud! Tulivihased prantslased suutsid kohtunikku eksimuses veenda ning mäng peeti lõpuni, ent argentiinlased suutsid eduseisust siiski kinni hoida.

Tõsisem madin läks lahti Argentina ja Tšiili kohtumises, kus kahe mängija konflikt kasvas üleüldiseks massikakluseks. „Iga argentiinlane leidis lähima tšiillase ja tekkis 11 eraldi poksimatši.

Politsei pidi sekkuma, samal ajal kui fotograafid veristest mängijatest pilte klõpsisid. Reeglite järgi oleksin pidanud nad kõik minema saatma, kuid pidime siiski välja selgitama meeskonna, kes poolfinaali pääseb. Lõpuks lepiti omavahel isegi nii sõbralikult ära, et tšiillased tulid vastaseid suisa võidu puhul õnnitlema,“ on matši kohtunik John Langenus hiljem meenutanud.

Poolfinaalid kujunesid MM-ajaloo kõige ühepoolsemaks. Kerge üllatusena Brasiilia ja Boliivia ees alagrupi võitnud Jugoslaavia langes korraldajamaale 1 : 6, täpselt sama skooriga sai USA tappa Argentinalt. Ameeriklased, kes olid tugevdatud mitme Briti saartel sündinud palluriga, olid sealjuures mõlemad alagrupimängud Paraguay ja Belgia vastu võitnud 3 : 0 ning pidasid end poolfinaalide eel juba tiitlisoosikuks, ent said siis valusa reaalsuskontrolli. Selles mängus juhtus kohtunik Langenusega veel üks mälestusväärne asi: vilemehe tegevust kritiseerinud USA abitreener-arst Jack Coll tormas ühel hetkel väljakule, et Langenusega vaidlema hakata. Sõnasõja lõpetuseks viskas Coll jõuga vastu maad oma esmaabikoti, milles olnud kloroformipudel purunes ja niitis jalust nii Colli kui USA koondislase Andy Auldi!

Finaalkohtumine pakkus väravaid ja pinget igale maitsele. Kahe naaberriigi ja tulise rivaali Argentina ja Uruguay kohtumine meelitas vast avatud

FIFA president Jules Rimet (vasakul) annab enne turniiri algust Uruguay jalgpalliliidu presidendile Raúl Judele üle maailmameistrivõistluste trofee.

Foto: AFP/Scanpix

Esimest MM-finaali käis ametlike andmete järgi vaatamas küll pisut enam kui 68 000 inimest, kuid tegelikult oli ligi 100 000 inimest mahutav staadion sisuliselt pilgeni täis. Foto: AP/Scanpix

Fakte 1930. aasta MMi kohta ^ Finaalmatšis Uruguay ja Argentina vahel ei jõudnud meeskonnad mängu eel kokkuleppele, millise palliga mängitakse. Saalomonliku otsuse tagajärjel palliti esimesel poolajal Argentina, teisel poolajal Uruguay palliga. Mine tea, kui palju sellest kasu oli, ent mõlemad meeskonnad oma palliga mängitud poolaja igatahes võitsid. ^ Finaali viimase värava löönud Héctor Castro oli invaliid: 13aastaselt juhtunud õnnetuses lõikas elektrisaag küünarnukist altpoolt ära tema parema käe. ^ Boliivia koondise peatreener Ulises Saucedo tegutses turniiril ka kohtunikuna: peakohtunik oli ta Argentina ja Mehhiko alagrupimängus, abikohtunikuks aga ka suisa finaalis. Esimeses mainitud mängus oli Saucedo üheks assistendiks Rumeenia koondise peatreener Costel Rădulescu! Mitmekülgne rumeenlane osales kuus aastat hiljem Garmisch-Partenkircheni taliolümpiamängudel bobisõitjana. ^ Enam kui 70 aastat hiljem UEFA poolt mõneks ajaks kehtestatud hõbedase värava reegel (lisaaja esimese poolaja järel eduseisus olev meeskond kuulutatakse võitjaks) kehtis ka kõige esimesel MMil, toona mõistagi mitte sellise nime all. Õnneks või kahjuks ei läinud seda mitte kordagi vaja. ^ Francisco Varallo elas 1930. aasta MMil pallinud mängijatest kõige kauem: argentiinlasest ründaja lahkus siitilmast 2010. aastal 100aastasena. 80 aastat pärast turniiri!

2021 OKTOOBER JALKA

49

AJALUGU

ALAGRUPID Grupp 1 Argentina 6 Tšiili 4 Prantsusmaa 2 Mehhiko 0

Grupp 3 Uruguay 4 Rumeenia 2 Peruu 0

Grupp 2 Jugoslaavia 4 Brasiilia 2 Boliivia 0

Grupp 4 USA 4 Paraguay 2 Belgia 0

PLAYOFF Poolfinaalid Uruguay–Jugoslaavia 6 : 1 Argentina–USA 6 : 1

Finaal Uruguay–Argentina 4 : 2 12. Dorado, 57. Cea, 68. Iriarte, 89. Castro – 20. Peucelle, 37.

Stábile

Centenario staadionile kohale kümneid tuhandeid inimesi: kuigi ametlikku statistikasse läks kirja pisut üle 68 000 pealtvaataja, räägivad ajaloolased ka 93 000 silmapaarist. Rahvale pakuti kuus väravat: Argentina läks avapoolajal küll 2 : 1 ette, kuid kodupubliku tuge nautinud Uruguay lõi teisel poolajal kolm vastuseta väravat ning tuli läbi aegade esimeseks maailmameistriks. Buenos Aireses puhkesid rahutused, Montevideos meeletu rõõmupidu.

Esimese MMi parimaks väravalööjaks sai kaheksa tabamusega argentiinlane Guillermo Stábile.

Itaalia 1934: fašistlik Itaalia istub tühjale troonile

1932. aastal toimunud FIFA kongressil otsustati, et läbi aegade teise MMi korraldusõigus antakse Itaaliale. Samamoodi nagu 1936. aasta Berliini olümpia korral kasutas Benito Mussolini juhitud fašistlik partei võistlusi ära propaganda hüveks: korraldusesse panustati kõvasti, võistlusteks avati uued ja uhked staadionid, mis jätsid välismaalastele Itaaliast peene mulje. Kõige selle kõrval oli enesestmõistetav, et Itaalia koondis pidi ka sportlikult edukaks osutuma.

Esimese turniiri populaarsuse järel ärkasid ka paljud teised jalgpalliriigid: FIFA toonasest 47 liikmest registreerus võistlustele 32, mis tähendas, et enne finaalturniiri korraldati läbi aegade esimene valikturniir. 11. juunil 1933 tegid Rootsi ja Eesti Stockholmis ajalugu, pidades läbi aegade esimese MM-valikmängu, kusjuures esimese värava „au“ läks Eesti väravavahile, kohutava esituse teinud Evald Tipnerile. Mängu seitsmendal minutil püüdis Tipner väravaesisel palli ning kui vastaste ründaja Knut Kroon tema poole jooksis, otsustas ta paari sammu jagu taganeda, enne kui palli taas mängu viskas. Õnnetuseks taganes ta oma väravasse ning Rootsi läks täielikust kingitusest juhtima. 27aastane Tipner võttis pärast mängu süü enda peale ning arvas, et on vanaks jäänud. Rootsi võitis lõpuks ajaloo esimese MM-valikmängu 6 : 2, Eesti väravad lõid Leonhard Kass (otse nurgalöögist!) ja Richard Kuremaa (käega!).

Valiksarjas osalesid esimest korda Aafrika ja

50

JALKA OKTOOBER 2021

Aasia esindajad: Türgi loobumise tõttu mängisid ühe koha finaalturniiril välja Egiptus ja Briti võimu all olnud Palestiina. Kuigi toonane Palestiina koondis koosnes juutidest ja brittidest ning seda loetakse praeguse Iisraeli koondise eelkäijaks, peab FIFA toonast Palestiina koondist esimeseks MMil osalenud Aasia riigi omaks. Kahe debütandi duell lõppes egiptlaste kindla 7 : 1 võiduga.

Suurim turniirieelne skandaal puudutas aga hoopis valitsevat maailmameistrit Uruguayd, kes otsustas tiitli kaitsmisest loobuda. Uruguaylased põhjendasid otsust sellega, et neli aastat varem olid paljud Euroopa riigid nende juurde MMile sõitmata jätnud. Nüüd vastasid nemad samaga! Kui esimesel MMil oli lõviosa meeskondadest Lõuna-Ameerikast, siis seekord olid sealt platsis vaid Brasiilia ja kriisis Argentina, mõlemad piirdusid vaid ühe matšiga.

Kuidas vaid ühega? Itaalia korraldustiim otsustas alagrupiturniirist loobuda ning 16 meeskonnaga turniiri läbi viia vaid playoff-mängudena. Nõnda piirdusidki pooled meeskonnad finaalturniiril vaid ühe mänguga, kusjuures veerandfinaali pääsesid vaid Euroopa meeskonnad. Sellest hoolimata lahkusid kõik meeskonnad turniirilt vähemalt ühe löödud väravaga.

Kaheldavad otsused aitasid itaallased tiitlini

Kuigi põnevas finaalmängus sai Itaalia Tšehhoslovakkia üle lisaajal magusa 2 : 1 võidu ning mängus kohtunik liiga palju silma ei paistnud, sattus nii itaallaste poolfinaali Austriaga kui ka finaalmatši vilistanud 28aastane rootslane Ivan Eklind siiski skandaali: nimelt olevat ta nii enne poolfinaali kui finaali diktaator Mussoliniga õhtustanud.

Iseäranis pahased olid austerlased: legendaarne väravakütt Josef Bican on hiljem meenutanud, kuidas Eklind ühe austerlaste ohtliku söödu ise peaga vahelt lõikas ja sellega võimaliku värava ära hoidis! Eklind lasi mõlemas kohtumises palluritel mängida väga jõuliselt, mis sobis just itaallastele.

Sarnase mustri järgi kulges ka Itaalia veerandfinaal Hispaaniaga, mis venis esimese mängu viigiga lõppemise tõttu kahepäevaliseks. Tohutult füüsiliseks ja lausa inetuks kujunenud avamängu järel vahetati kordusmatšiks välja pooled mängijad, hispaanlaste õnnetuseks nende seas ka nende legendaarne väravavaht Ricardo Zamora, kes oli saanud silmavigastuse. Kordusmängus löödi vaid üks värav – 11. minutil tegi nurgalöögijärgses olukorras skoori Giuseppe Meazza, kusjuures samal ajal olevat itaallased hispaanlasi karistamatult kinni hoidnud, lükanud ja tõuganud. Šveitslasest kohtunik Rene Mercet jättis kõigele lisaks mängu lõpus olematu suluseisu tõttu lugemata Hispaania viigivärava. Giuseppe Meazza järgi nimetati hiljem praegugi kaht Milano suurklubi võõrustav legendaarne San Siro staadion, Mercet aga teatas paar nädalat hiljem kohtunikukarjääri lõpust, veel enne kui Šveitsi alaliit tema litsentsi tühistada jõudis.

EESTI WALES MM-VALIKMÄNG

11. OKTOOBER 2021 KELL 21.45 VÄRAVAD AVATAKSE KELL 18.45 PÄÄSMED PILETILEVIST!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

AJALUGU

PLAYOFF 1/16-finaalid Itaalia–USA 7 : 1 Hispaania–Brasiilia 3 : 1 Austria–Prantsusmaa 3 : 2 (l.a) Ungari–Egiptus 4 : 2 Tšehhoslovakkia–Rumeenia 2 : 1 Šveits–Holland 3 : 2 Saksamaa–Belgia 5 : 2 Rootsi–Argentina 3 : 2 Veerandfinaalid Itaalia–Hispaania 1 : 1, kordusmäng 1 : 0 Austria–Ungari 2 : 1 Tšehhoslovakkia–Šveits 3 : 2 Saksamaa–Rootsi 2 : 1 Poolfinaalid Itaalia–Austria 1 : 0 Tšehhoslovakkia–Saksamaa 3 : 1 3. koha mäng Saksamaa–Austria 3 : 2 Finaal Itaalia–Tšehhoslovakkia 2 : 1 (l.a)

Itaalia koondis on peatreener Vittorio Pozzo õlgadele tõstnud ning tähistab maailmameistritiitlit.

Foto: AP/Scanpix

Fakte 1934. aasta MMi kohta ^ Kuna penaltiseeriat polnud veel leiutatud, kehtis reegel, mille kohaselt mängiti viigilise normaal- ja lisaaja järel järgmisel päeval kordusmatš. Seda läks vaja Itaalia ja Hispaania veerandfinaalis. ^ Esimest ja seni viimast korda pidi MMi korraldajariik ka ise valikturniiril osalema. ^ Kuna teleülekandeid turniirilt ei tehtud, ei olnud tarvis mängude algusaegu hajutada. Kõik kaheksa kaheksandikfinaali toimusid ühel päeval ja ühel kellaajal kaheksas eri linnas. ^ Itaalia koondisega tuli maailmameistriks mitu Argentinas sündinud pallurit, kes olid parasjagu Itaalias klubijalgpalli mängimas. Naturalisatsiooni puudutavad reeglid muutusid karmimaks alles 1962. aastal. ^ Turniiri parim väravakütt oli viis väravat löönud Tšehhoslovakkia ründaja Oldřich Nejedlý, kuid ametlikult nimetati ta MMi parimaks väravalööjaks alles 2006. aastal, kui FIFA ajaloo annaalides esmalt Rudolf Krčili arvele pandud värav Nejedlý kontole kanti.

Paraku oli Nejedlý juba 16 aastat varem surnud – sealjuures heitis ta 80aastaselt hinge 1990. aasta MM-finaalturniiri ajal, mis peeti samuti Itaalias.

52

Kohtunike kummaliste otsuste üle kurtis ka mitu teist meeskonda. Esimeses ringis Ungarile alla jäänud Egiptuse väravavaht Mostafa Kamel Mansour on hiljem meenutanud, et nende mängu vilistanud itaallane Rinaldo Barlassina tühistas ühe Egiptuse värava suluseisu tõttu, kuigi tegu oli olnud ründaja keskringist alanud sooloväravaga. Ungarlaste viimase värava puhul väitis aga Mansour, et oli väravaesisel palli kinni püüdnud, kuid vastased olid teda seepeale löönud ja ta koos palliga väravasse tõuganud.

Kuigi teise maailmasõja eel jõuti mängida ka 1938. aasta turniir, oli 1934. aasta MM mitme põlvkonna ja ajastu luigelaul. Argentina jõudis näiteks järgmisel korral MMile alles 1958. aastal, suur võimalus läks raisku ka Hugo Meisli juhendataval Austrial, kes oli hoolimata finantsraskustest üks turniiri soosik, kuid pidi lõpuks neljanda kohaga leppima. Wunderteam’iks kutsutud austerlased tulid küll kaks aastat hiljem Berliini olümpial hõbedale, kuid 1938. aasta MMiks oli Natsi-Saksamaa Austria annekteerinud ning järgmist võimalust pidid austerlased ootama 1954. aastani.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut „The Official History of the FIFA World Cup“ ja Andres Musta eestikeelset raamatut „Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade“.

17

16

70

mängu peeti teisel MM-finaalturniiril. See on kõigi aegade väikseim näitaja.

meeskonda osales Itaalias peetud turniiril. Valikturniirile registreerus 32 riiki, sealhulgas Eesti.

väravat löödi samamoodi nagu nelja aasta tagusel ka 1934. aasta MMil – ühe mängu kohta keskmiselt 4,1.

JALKA OKTOOBER 2021

NEIDUDE U17 EM-VALIKTURNIIR 27.09-03.10.2021 | A. LE COQ ARENA

EESTI | PÕHJA-MAKEDOONIA | MOLDOVA | UKRAINA

PILETID PILETILEVIST! PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

KLÕPSUD

Käib töö ja vile koos Mida lähemale jõuab hooaja lõpp, seda tulisemaks ja olulisemaks mängud teadupoolest lähevad – see on lihtne tõdemus. See aga ei tähenda, et selle kõige juures ei võiks nalja saada – septembrikuised klõpsud toovadki välja nii kirglikud momendid kui humoorikad juhtumised.

Ilma heal tasemel füsioteraapiata on tänapäeva tippsporti võimatu ette kujutada. Enne mängu Walesiga juhtus kuidagi nii, et meeste A-koondises seda ametit täitev Priit Lehismets võttis Henri Anieri õla peale nagu Jüri Ratas saepalgi!

Foto: Jana Pipar

Paistab, et maadlustujus olid ka treenerid: Nõmme Kalju loots Sergei Frantsev ja FCI Levadia peatreener Marko Savić pärast omavahelise kohtumise avapoolaega.

Foto: Liisi Troska

54

JALKA OKTOOBER 2021

KLÕPSUD

Tulises esiliigakohtumises Paide Linnameeskond U21 ja FC Elva vahel eksis paidelane „Mida sa minu kohta ütlesid!?“

Foto: Jana Pipar

Siim Aer penaltil ning üritas seejärel palli väravavahi rüpest veel kätte saada. Elva kaitsjatele selline käitumine mõistagi ei meeldinud! Tõsi – ei meeldinud ka kohtunikule, sest Aer sai selle eest kollase kaardi. Foto: Liisi Troska

Kui tavaliselt tuleb Eesti jalgpalluritel kogu hooaeg ära mängida sama Jõu- ja ilunumbreid pimedast Tartu õhtust. Peaosas Reio Laabus ja Deabeas Owusu Sekyere. Foto: Liisi Troska

võistlusvormiga, siis Ragnar Klavanile sellist „luksust“ ei lubata: fännid nõuavad mängude järel tema käest meeneid. Tartus läks peale võistlussärgi, ohtrate selfide ja Jalka postritele antud autogrammide loosi ka Klavani alussärk! Foto: Liisi Troska

Skandaalne hetk suurest mängust Paide Linnameeskonna ja FCI FC Flora paremkaitsja Michael Lilander näitas, et loovad väravatähistused ei ole talle võõrad: Tallinna Legionile löödud tabamust tähistas ta kehva tervisega vanainimest imiteerides. Foto: Liisi Troska

Levadia vahel. Karl Andre Vallner tõrjus Henri Anieri penalti ning Anier lükkas lahtise palli võrku, kuid peakohtunik Grigori Ošomkov oli vahepeal poolaja lõppenuks vilistanud ja värav ei lugenud. Ošomkovil oli hiljem kõvasti seletamist ja selgitamist… Foto: Liisi Troska 2021 OKTOOBER JALKA

55

JÄRJEJUTT

Kaotada tuleb osata!

6. osa Tekst: Juhan Voolaid, Tartu linnakirjanik Illustratsioon: Margus Kontus

56

JALKA OKTOOBER 2021

JÄRJEJUTT

„I

„Appi!“ sosistas Liis ja haaras Hillel ssand jumal!“ hüüdis Hille. „Ühel käest.

Ekraanile ilmus pilt neist endist. rohelisel on ju käsi selja taha Jalka avaldas alates maikuu Naised seisid politseinike vahel tribüüväänatud!“ numbrist järjejutuna Tartu linnakirjaniku Juhan Voolaidi ni väljapääsu juures, ehmunud näod „Mis on?“ küsis taksojuht kuivalt. Ta jalgpalliteemalise novelli ees. Hillel oli telefon käes, ta pildistas vaatas ekraanile, kuid pööras kohe pil„Kaotada tuleb osata!“. parasjagu midagi; Liisi nägu varjas kaagu tagasi teele. buserva vari, kuid tema roheline kleit ja „See jalgpallivõistlus on pettus,“ seküüned olid selgelt äratuntavad. letas Hille kiiresti ja pistis käe istmete „Mis nad räägivad?“ küsis Hille erutatult. Takvahelt ette. Ta osutas sõrmega ekraanile. „Kollasojuht tõstis näpu ja kuulas. Järsku mees võpatas. sed mehed ei löönud tegelikult neid kahte viimast Ekraanil näidati FC Golano vapiga kollast lippu, väravat.“ mille peal oli mingi tumedam lärakas. „Kuidas ei löönud?“ „Mis asi see on!?“ hüüdis Liis. „Palun öelge, mis „Me olime staadionil,“ pistis Liis vahele. „Me asi see on!“ nägime kõike.“ „See on see lipp, mille te täis sülitasite,“ vas„Mida te nägite?“ küsis taksojuht. Tema pilk tas taksojuht, tõmbas auto järsult tänava äärde ja käis jälle korraks peeglis. peatus. Mees trummeldas sõrmedega raevukalt „Seis jäi üks-null Pärmimäe kasuks ja mingeid roolirattal, hingeldas raskelt ja jõllitas kissis sillisaminutite väravaid ei olnud. Vaadake ise seda madega tänavat. Ta mõtles. videot. Nii udune pilt, kedagi ära ei tunne.“ „Mis lipp!?“ hüüdsid naised. „Me ei ole midagi „Otseülekanne katkes tehniliste probleemide täis sülitanud.“ tõttu enne lõppu,“ ütles taksojuht. „See on käsitsi „Ja telepilt valetab, jah?“ pressis taksojuht tigetribüünilt filmitud klipp.“ dalt hammaste vahelt. „Jälle udune pilt, jah?“ „Mina ei usu, et otseülekanne tehniliste prob„Jah, valetab,“ ütles Liis, pisarad kurgus. „Me leemide tõttu katkes,“ ütles Liis. „Ma arvan, et see pole mingit sellist lippu üldse näinudki.“ pandi meelega seisma.“ „Pandi meelega seisma? Milleks?“ Taksojuht säilitas oma rahuliku oleku, kuigi tema hääl väratas. Juht silmitses naisi peeglist ja kissitas mõtlikult silmi. „Ma arvan, et tegu on pettusega,“ ütles Liis. „Me nägime kõike oma silmaga.“ Ta kordas: „Pärmimäe võitis 1 : 0 ja mingeid lisaminuteid polnud.“ Taksojuhi hingamine muutus raskeks. Ta sõitis natuke aega vaikides, möödus hoovi manööverdavast kaubikust ja peatus punase fooritule taga. Takso eest läksid läbi kollastes jalgpallisärkides inimesed, kellest üks puhus pasunat ja üks lõi trummi. Ülejäänud laulsid: „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ „Kõik on usu küsimus,“ ütles taksojuht edasi sõites. „Teie näete asja nii, kohalikud naa.“ „Usu!?“ hüüdis Hille. „Kuidas nii? Mängu tulemus on ju fakt!“ „Fakte pole olemas,“ ütles taksojuht. „Tõde oleneb vaatepunktist.“ „No mis vaatepunktist!“ ei olnud Liis rahul. „Tabloo on ju kõigile üks. Spordis loeb seis.“ „Loebki,“ ütles taksojuht. „Ja seis jäi 2 : 1 FC Golano kasuks.“ „Aga ei jäänud ju!“ hüüdsid naised kooris, kuid taksojuht ei vastanud neile, vaid puuris silmad nagu trelliga sõiduteesse. Mees liigutas omaette huuli, sõimas hääletult kedagi ja masseeris nii tugevasti kaela, et see punaseks läks, kuid naised ei pannud seda tähele. Pilt pisikesel ekraanil vahetus ja reporterite hääl muutus murelikuks ja süüdistavaks.

2021 OKTOOBER JALKA

57

JÄRJEJUTT muti, silmitsedes akna tagant mööda vajuvaid „Ja tatt lipu peal? See pole ka teie suust pärit, äärelinnahooneid, tehaseid ja angaare. Naise mis?“ sõrmed olid surutud enda kõrvale istmesse, nagu „Kuulge, lõpetage ära!“ hüüdis Hille. „Ma ei saa kardaks ta sellelt maha kukkuda. praegu üldse aru, mis siin toimub.“ „Kuulge!“ pöördus Hille uuesti taksojuhi poole. „Siin toimub see, et ma viskan teid praegu tak„Mis te...“ Kuid ta ei saanud lõpetada, sest autosost välja ja teid pekstakse tänaval läbi,“ ütles takjuht keeras kiirteelt maha. Ees ei olnud maju ega sojuht. Ta tumedad silmad olid autopeeglis halasvalgustatud tänavaid, lihtsalt öötaeva taustal kõrtamatud. „Kaotada tuleb osata!“ guv tume mäemassiiv. Hille nuuksatas tahtmatult. „Me ei ole midagi kaotanud,“ õigustas Liis enTakso keeras tolmu üles kaapides asfaldilt kruunast. „Ja kui olekski, siis oleks meil Pärmimäe sateele ja sõitis paarsada meetrit kitsal käänulisel kaotusest ükskõik.“ teel. Hille ja Liis vaatasid üksteisele pimedas otsa. „Ha-ha-haa!“ naeris taksojuht valjult ja irooniHirm nööris naiste kõrisid ja nad ei saanud rääliselt. „Ja fännikleit ja fänniküüned? Nalja pärast kida. Siis takso peatus ja juht ronis välja. Ta avas seljas, nalja pärast värvitud, jah? Te olete liiga tagaukse ja käsutas tasa: „Välja!“ läbinähtavad! Mul on taksos igasugu seltskonHille ja Liis ronisid kiiresti autost välja, tundi olnud, nii otse vangist tulnud kriminaale kui des kergendust, et teadmatusse viiv sõit otsa sai. oksendavaid tõpraid, aga selliseid lurjuseid näen Nad nägid autotulede valguses tee kõrval olevat esmakordselt. Miks te lipu peale sülitasite, ah? umbes meetrikõrgust kuiva heina, kõikjalt kostis Kähku! Ja ilma valedeta!“ valju tsikaadisirinat, mis mattis enda „Me ei ole millegi peale sülitanud,“ alla paarsada meetrit eemal kihutavaseletas Hille kiiresti. Ta pea, kaabu ja te autode müra. Kiirteel paistsid sajad lokid värisesid. „Ja pealegi, kui me oleks linnast väljuvate autode stopptuled sülitanud, kuidas see lärakas siis nüüd, ja sama palju linna tulijate esitulesid. tükk aega hiljem, ikka veel näha on?

Takso ees olev kruusatee viis mäkke; Ega sülg ei ole mingi, ma ei tea, masuut, „Mul on taksos igasugu mäge ennast näha ei olnud, lihtsalt pimillest igavene plekk riide peale järele seltskondi olnud, nii otse medus ja kuskil kõrgemal vilkuvad mojääb. Aga olgu pealegi.“ Hille oli ka nüüd vangist tulnud kriminaale biilimasti punased tuled. kuri ja otsustav. „Liis, lähme maha!“ kui oksendavaid tõpraid, „Vabandust,“ küsis Hille aralt, suru„Maha?!“ möirgas taksojuht ja võttis des sülearvutikoti vastu rinda. „Kus me kummide vilinal paigast. „Ma siin teen aga selliseid lurjuseid näen oleme?“ teile maha!“ Takso kiirendas sõiduteel esmakordselt. Miks te lipu „Ära,“ vastas taksojuht ja lõi auto tajärsult ja eestlased vajusid tagaistme peale sülitasite, ah? Kähku! Ja gaukse kinni. pehmele seljatoele. Hille kiljatas ja hüüilma valedeta!“ „Ma ei saa aru, miks te meid siia tõite?“ dis: „Kui te linna tagasi tulete,“ ütles tak„Mis te teete!?“ sojuht ja osutas näpuga Golano tulekumale, „siis Taksojuht ei vastanud, ta tõmbas järsult paretaon ma teie päid oma kätega vastu majaseina.“ male ning Liis kukkus õlaga vastu ust. Veel ja veel „Ärge tehke nalja!“ hüüatas Hille. „Mul on möödus takso tavakiirusel sõitvaist autodest ning homme kell 9.30 ettekanne. Ma pean hiljemalt naised aina vajusid ühele ja teisele poole külili. Ja 8.30 Salvei konverentsikeskuse saalis olema, arsiis järsku olid nad linnast välja viival laial tänaval. vutit sättima ja Powerpointi proovima. Palun viige „Oleme me ikka õigel teel?“ küsis Hille hirmunult. meid kohe hotelli Panorama 2!“ „Panorama 2 asub ühe suure kaubakeskuse kõrval.“ Taksojuht oli tahtnud masinasse istuda, kuid Taksojuht ei öelnud midagi, ta oli otsusekindel mõtles Hille ägedat kõnet kuuldes ümber. Ta asja karm. Auto sõitis kesklinnast välja ning keeras tus naise juurde, rebis selle käest sülearvutikoti kiirteele, mis omaette betoonrenni pidi äärelinja tagus seda täiest jõust vastu maad. Šokeeritud na läbis. Juht lisas aina hoogu ning peagi küündis naised taganesid, kuni neid torkasid tee ääres takso kiirus saja kahekümne kilomeetrini tunnis. kasvavate kuivade vahemereliste taimede tera„Me sõidame ju linnast välja,“ sosistas Liis hirvad ogad. Hille kotist sai midagi L-tähe sarnast, munult Hillele. Naised nägid aknast kauget tuletaksojuht viskas selle eemale sõiduteele ja jõllitas merd, kesklinna, mille kohal lahvatas endiselt siin verd täisvalgunud silmil naisi. ja seal üksikuid ilutulestikuklumpe. Merel oli mitu „Homme pole sul mingit ettekannet,“ lausus ta. valgustatud laeva, kus näis samuti pillerkaar käiHille tahtis vastata, kuid mees näitas talle näpuga vat. Hille kummardus istmete vahelt ette. näkku ja urises ähvardavalt: „Barracuda di Mare.“ „Vabandust,“ ütles ta, püüdes hääles hirmu Ta istus autosse ja sõitis minema, jättes naised maha suruda. „Me tahtsime hotelli Panorama 2. omapäi pimedusse. Kusagilt kaugelt, õige kaugelt, Kas see on mingi otsetee?“ kostis läbi pimeduse naisteni lauluviis, mida nad Taksojuht vaikis. Mehe kissis silmad jälgisid olid sel õhtul juba kümneid kordi kuulnud. kollases laternavalguses auto alla kaduvaid val„Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ geid jooni. Hille vaatas Liisi poole, see vaikis sa-

58

JALKA OKTOOBER 2021

10 AASTAT TAGASI

2741 pealtvaatajat

58. kohale

LHV jalgpallikaart

ehk toona meie läbi aegade parimale kohale tõusis Eesti koondis FIFA edetabelis.

meelitas Hiiu staadionile Nõmme Kalju ja FC Flora kohtumine.

oli saadaval alates 2011. aasta 7. septembrist.

Ajaloolised võidud ja imelühike pink

2

011. aasta oktoobrikuu Jalka rõkkas rõõmust: Eesti koondis oli värskelt alistanud järjepanu nii Sloveenia kui Põhja-Iirimaa ning võis enne euRot! 68 Leh eKü Lge 1,85 valiksarja viimast vaatust täiesti tõsiselt mõelda playoff-ringi pääsemise peale. Peale esikaane olid A-koondisega suuremal või vähemal määral seotud umbes kakskümmend lehekülge!

Peatoimetaja Indrek Schwede viskas toonasele Postimehe sporditoimetuse juhile Peep mi se ks Pahvile nina peale Pahvi väidet, Ja koht järele mõtle id Ass gRiM AA nagu oleksid Eesti võidud Serbia Põh JA-i iRiM igA sAA b JALg PAL LiKA ARd ja Sloveenia üle olnud pimeda es KLu bi toe tAdA Mis tAh noo Rte gA tAb töö i AtL LA kana leitud terad. „Pärast kodust RAP st KohtuniK K i R i K u õ P e tA J A võitu Põhja-Iirimaa üle nimeKAuPo PõLd / scott Parker tas nurka aetud Pahv seda kolPostrid: eesti koondis mandaks teraks. Kas pole natuke paljuvõitu pimeda kana jaoks?“ kirjutas Schwede, kes torkas oma arvamusloos Eesti korvpalli seisu jalgpalli omast paremaks pidanud fänne – korvpallikoondis oli FIBA maailma edetabelist välja langenud, jalgpall aga aegade parimat perioodi nautimas.

Suures intervjuus rääkis värskelt Norrast Hollandisse Vitesse klubisse siirdunud, aga peagi vigastada saanud Raio Piiroja pikalt Norras olemisest tekkinud mugavusest, elust Hollandis ja koondisega seotud küsimustest. Muu hulgas avaldas Piiroja, et tegutses Hollandis samas klubis mänginud noore väravavahi Marko Meeritsa autojuhina! „Kuni vigastatud olen, on see mu kõige tähtsam ülesanne! Otsin Marko hommikuti ta korterist üles ja viin väljakule. Proovin teda ikka nõu ja jõuga aidata,“ rääkis Piiroja.

Koondise vägevaid võidumänge analüüsis taktikarubriigis Karel Voolaid. „Mõlema mängu kokkuvõttes võib koondise edu trumbiks nimetada väga heal tasemel meeskondlikku kaitsetegevust. Kaitse- ja poolkaitseliini vaheline koostöö oli super! Õhuvõitluses domineerisid Rähn ja Piiroja täielikult ning vastupidavuse poolelt on teinud enamik mängijaid kõva sammu edasi,“ resümeeris Voolaid.

Meistriliiga külgedel andis Soccernet.ee

eesti Koondise tRiuMf

ISSN 1736-7379

toimetaja Kristjan Lukk ülevaate sellest, mitut mängijat on meie kõrgliiga klubid selle hooaja jooksul kasutanud. Kõige enam mängijaid olid mõistetavalt kasuhind 1,85 euRot 29 KRooni tanud amatöörtiimid: septembri keskoKtoobeR 2011 paiga seisuga oli FC Kuressaare eest platsil käinud 32 mängijat, 31 mängijat oli kirjas FC Viljandil, Lasnamäe Ajaxil ja Paide Linnameeskonnal. Skaala teises otsas oli uhkes üksinduses vaid 17 pallurile (!) mänguaega andnud Nõmme Kalju, Narva Transi näitaja oli 24 ja Tartu Tammekal 25. Tabeli keskele jäid Sillamäe Kalev ja FC Flora (mõlemad 29) ja FC Levadia (27).

Naistejalgpalli rubriigis võttis sõna Eesti naistevuti toonase valitseja Pärnu RAio PiiRo JA: oLen MeeR itsA JK peatreener Jüri Saar (pildil), kes leitAKs oJuh t dis, et naiste mäng peaks Eestis tegeMAR eK ma samme professionaalsuse poole. e KALJ uMä PLus sid JA Miin used „Kõik nädalavahetused on neil kinni.

Kellel on pered, lapsed, neile on see ikka tohutu pingutus. Tihtipeale ei saa pereüritustest osa võtta, rääkimata siis sõpradega ajaveetmisest,“ muretses Saar, kelle sõnul ei mõelnud ta suurt palka, vaid stipendiume ja muid rahalisi toetusi.

Käbi ja kännu rubriigis saadi kokku Põldude perega: pereisa Kaupo ehk isa Andreas tegutses nii kirikuõpetaja kui kohtunikuna, jalgpalliga olid suuremal või vähemal määral seotud ka neli last ja kõigile kaasa elav pereema. „Ma olen vahel mõelnud sülitamise peale – katoliiklikes ja õigeusu maades on see inimese needuse alla panemine. Meil ei saadagi vahel aru, miks kohtunik võib kohe selle peale punase anda,“ mõtiskles Kaupo Põld.

Luubi all oli Marek Kaljumäe, treenerirubriigis tegime juttu Tallinna Kalevi noortetöö juhi ja treeneri Ander Aavikuga. Külas käis Jalka Rapla Atli noorterühmal, madalamate liigade meeskondadest olid luubi all Valga Warrior, Jõhvi Lokomotiv, FC Elva ja Ambla Vallameeskond.

2011 OKTOOBER JALKA

1

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

2021 OKTOOBER JALKA

59

LÕPULUGU Eesti ja Belgia kohtumiseks lisati esimest korda Eesti koondise särgile mängu osalised, toimumiskoht ja kuupäev.

Tehasest väljakuni:

kuidas sünnivad Eesti koondise mänguvormid?

Koondislaste mängusärgid on hinnatud kaup: tihti näeme, kuidas pallurid neid pärast mänge omavahel vahetavad, sõpradele-tuttavatele kingivad või fännide sekka viskavad.

Komplekt mänguvorme ei ilmu aga mängude eel riietusruumi iseenesest – mõistagi eelnevad sellele paljude inimeste pingutused.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Anna Andreas

P

raegusel juhul ei hakka me vaatama seda, kuidas Nike tehases särke valmistatakse ja kuidas need Eestisse jõuavad, küll aga jälgime koondisesärgi teekonda trükikojast selleni, kuhu tahes särk pärast mängu lõpuvilet jõuab.

Meeste A-koondise mänedžer ning varem ka koondise varustajana töötanud Miko Pupart

60

JALKA OKTOOBER 2021

on mõistagi kõige õigem inimene, kellega nendel teemadel juttu puhuda – just tema vastutab koondise mänguvormide eest ning teab Eesti koondise puhul sellest kõike.

Särkidega algab Puparti töö siis, kui selgeks saab koondiselaagri lõplik nimekiri. Veel mõned aastad tagasi sai sealjuures suure töö juba peaaegu kohe pärast seda ära teha. Asjad muutusid, kui UEFA kehtestas reegli, mille kohaselt tuleb rahvuskoondistel mängida numbrites 1–23. „Varem oli natuke lihtsam – mängijaid oli vähem ja numbrite valik oli vaba, ühest 99ni. Praegu tähendab see nõue aga seda, et kui meil on laagris 26 mängijat, siis on esimesel päeval keeruline särke valmis teha, sest ma ei tea, millised kolm mängijat koosseisust välja jäävad,“ räägib Pupart.

Küllaltki suure osa särkidest saab siiski ära trükkida – omajagu põhimängijaid, kes niikuinii koosseisu kuuluvad, on siiski teada ning nende särgid on võimalik varem ära trükkida. Kui keegi saab vi-

LÕPULUGU

Särgile pressitavad elemendid nagu nimed ja numbrid lõigatakse käsitsi välja just sellistest lehtedest.

Nimed, numbrid ja muud elemendid asetatakse särgile hoolikalt

Varrukatel olevate embleemide puhul ei ole joonlauda vahel isegi tarvis

joonlauaga. Kõik peab olema sirge ja ühesugune!

– kogenud silmaga Fifaa töötajad oskavad neid asetada ka vaba käega.

gastada või langeb muul põhjusel rivist välja, saab hiljem korrektiive teha, sest viimased särgid trükitakse niikuinii alles mängueelsel päeval. Särgid trükitakse A. Le Coq Arena lähedal Fifaa esinduses. „Nimekirja lõpus on tavaliselt kuus-seitse tüüpi, kes võivad 23 sekka pääseda, kuid sealt ka välja jääda. Mängueelse treeningu järel saab koosseis selgeks ja siis saame ka nende särgid trükki anda.“ Puparti sõnul on vahel tehtud ka nii, et Fifaal on lastud valmis trükkida nimed ja numbrid, ning kui on selgunud, millised neist särkidele lähevad, on kasutatud kas Kristiine kaubanduskeskuses

asuva T-särgi-poe abi või laenatud kuumpressi A. Le Coq Arenal asuvast Sportlandi poest.

Koondisel omaenda aparatuuri ei ole, kuigi selle soetamisele on aeg-ajalt mõeldud – suuremate koondiste ja klubide puhul tehaksegi sellised tööd „maja sees“. Takistuseks on aga muu hulgas saanud tõsiasi, et kõikide vormide ise trükkimine oleks varustustiimile väga suur lisakoormus.

Samuti oleks peale kuumpressi sel juhul tarvis ka spetsiaalset printerit, millega nimed, numbrid ja muud elemendid välja trükkida, enne kui need vormidele saab kanda.

2021 OKTOOBER JALKA

61

LÕPULUGU RUBRIIK

Eesti ja Belgia kohtumise mänguvormil oli just nii palju elemente (pluss tagaküljel olev siililogo, nimi ja number). Tehasest tulles on olemas vaid Nike logo, kõik muu lisatakse ükshaaval juurde.

Välismängude puhul protsess pisut erineb tavapärasest – kõik oleneb olukorrast ja vastasest. „Walesis toodi meile press hotelli ja kasutasime seda ise. Itaalias käisime aga nende koondise baasis, kus nende varustajad töö ära tegid. Lahenduseta asi kindlasti ei jää – kui märtsis pidime kodumängu Tšehhiga Poolas pidama ja võistkond tuli viimasel minutil välja vahetada, siis jõudsin Eestis ainult lasta nimed ja numbrid välja trükkida – pidime Lublini hotellitoas triikraua, küpsetuspaberi ja triikimislaua abil siis kogu töö ära tegema! See pole aga mõistagi nii kvaliteetne kui päris press – kui õigesti mäletan, siis oli see Karl Rudolf Õigus, kelle särgil tuligi kiri pisut lahti.“

Särgid usaldatakse mängijatele kindlal põhimõttel

Igaks A-koondise mänguks valmistatakse igale pallurile ette kaks särki. 90 minutit mängivad pallurid kasutavad üldjuhul neist mõlemat. „See on väga individuaalne, aga ütleksin, et enamik paneb teiseks poolajaks selga uue kuiva särgi. Väravavahid seda üldiselt ei tee, kuna nende särgid tavaliselt nii higiseks ei saa. Küll aga võivad nad siis seda vahetada, kui ilm on väga vihmane või on tulnud palju maas pori sees püherdada,“ räägib Pupart.

Tegelikult on koondisel kogu aeg iga mängija jaoks olemas ka kolmas särk, kuid see on ilma nimeta ning käib mängult mängule meeskonnaga kaasas. Seda kasutatakse juhul, kui mängu ajal särk katki läheb või veriseks saab – sel juhul saab pallurile varusärgi kohe anda ja seda ei pea minema riietusruumist otsima. Sama kehtib ka pükste ja sokkide kohta. Muide: samamoodi nagu särke

62

JALKA OKTOOBER 2021

Kiletatud kirjad särgile, „küpsetuspaber“ vahele ja kuumpress peale…

LÕPULUGU

Sappinen või Klavan?

Paljudel koondislastel on aastatega välja kujunenud omad eelistused, millist numbrit keegi kanda soovib. Konstantin Vassiljev on näiteks alati 14, Henri Anier 8, Mattias Käit 4 ja nii edasi. Tulist andmist „heade“ numbrite peale Puparti sõnul koondises pole. Väljakujunenud särginumbritega mängijate puhul küsimust ei teki, uute või noorte puhul aga küll. „Tavaliselt annan neile mõne vaba numbri vahel valida,“ räägib Pupart ja toob värske näite. „Maksim Paskotšiga oli näiteks septembrikuu laagris nii, et esimeseks mänguks olid vabad 21 ja 23 ning ta valis endale 23.

Kahes järgmises mängus oli Joonas Tamm väljas ning Paskotši sai endale särgi 16 – Taijo Teniste oli vahepeal tagasi koosseisus ning temalt ei saanud 23 omakorda ära võtta.“ Koondise esiründajaks kerkinud Rauno Sappinen on viimastel aastatel kandnud särki 15 – mis saab aga siis, kui koondisesse naaseb Ragnar Klavan, kes on samuti traditsiooniliselt sama särginumbrit kandnud? Kas peale jääb see, kel on rohkem vanust ja koondisemänge? „Mängijad peavad omavahel võibolla läbi rääkima, kuidas seda kõige õigem lahendada oleks.

Usun, et Sapi on mõistlik vend ja tal pole probleemi numbrit vahetada. Mõtlesin selle peale hirmuga juba septembrikuu laagri eel, aga siis lahenes olukord iseenesest,“ muigab Pupart.

…seejärel kiled ükshaaval maha ja ongi valmis!

on ka pükse kolm komplekti, kuid püksid, sokid ja ka alussärgid on taaskasutatavad: neid kasutatakse mitmel mängul, mistõttu ei ole igaks korraks tarvis uusi tellida.

Taaskasutus käib tegelikult ka särkide kohta ning selleks on mängijatega kokku lepitud ka kindel põhimõte: ühe särgi saavad pallurid igas mängus endale ja teise annavad tagasi, et seda saaks järgmistel mängudel kasutada. „See on ka põhjus, miks meie koondis pole üldiselt trükkinud särgile selliseid lipukesi, nagu nüüd oli Belgia mängul. Belgia mänguks otsustas Sportland mängijatele suure matši puhul lihtsalt väikese lisažesti teha,“ selgitab Pupart.

Reeglit suures laastus järgitakse ning vahel annab mõni mängija koguni mõlemad kasutatud särgid tagasi varustajatele. „Näiteks just vaatasimegi, et Walesi mängult oli üks Karol Metsa särk meil kenasti kotis olemas ning Valgevene vastu saab ta vähemalt ühe poolaja sama särki kasutada. Me ei ole politseid mänginud, mängijad on sellest reeglist teadlikud. Suures plaanis ei ole see probleem, kui keegi mõnikord mõlemad särgid endale võtab või ära kingib, see ei ole kindlasti koht, kus hakata näpuga järge ajama.“

S-suuruses

Joonas Tamm

69

särki kannab kaks Eesti koondislast – Vlasi Sinjavski ja Erik Sorga.

on ainus koondislane, kes mängib XL-suuruses särgis. Kõige rohkem kasutavad pallurid M-suuruses vorme.

särki on iga mängu puhul A-koondise käsutuses: kõigil 23 mängijal on kaks nime ja numbriga särki, lisaks üks ilma nimeta varuvorm.

2021 OKTOOBER JALKA

63

LISAAEG Oktoobrikuu sünnipäevad 01.10 Mark Švets 01.10 Albert Prosa 01.10 Teisi Toomsalu 02.10 Kalev Pajula 02.10 Sirje Roops 02.10 Liis Lepik 02.10 Matvei Igonen 04.10 Signy Aarna 04.10 Bogdan Vaštšuk 05.10 Margus Kröönström 05.10 Joel Lindpere 05.10 Madis Vihmann 06.10 Andrei Kalimullin 06.10 Janno Jürisson 06.10 Tarmo Kink 07.10 Sander Sinilaid 07.10 Maksim Ramazanov 09.10 Kert Kütt 09.10 Maarit Junolainen 10.10 Peeter Küttis 10.10 Maaren Olander-Doyle 11.10 Aleksandr Volkov 11.10 Silver Suup 14.10 Tõnu Vanakesa 14.10 Meelis Lindmaa 14.10 Andrei Karhu 14.10 Lisette Tammik 15.10 Bert Klemmer 16.10 Vjatšeslav Smirnov 16.10 Erkko Liiv 17.10 Gerlin Naisson 17.10 Georg Grahv 18.10 Lembit Peegel 19.10 Viktor Neštšeretnõi 19.10 Aivar Pohlak 20.10 Erko Saviauk 20.10 Karolin Kaivoja 20.10 Ander Ott Valge 20.10 Carmen Tiivel 21.10 Igor Prins 22.10 Hillar Maldre 22.10 Aleksandr Starodubtsev 22.10 Maksim Rõtškov 23.10 Gleb Pevtsov 23.10 Liisa Kalista Sapas 26.10 Priit Adamson 27.10 Timo Teniste 28.10 Martin Lepa 28.10 Enver Jääger 28.10 Sander Saga 28.10 Kristen Saarts 29.10 Tõnu Sirel 29.10 Rein Pajunurm 29.10 Marko Sonn 29.10 Maria Sootak 29.10 Ralf-Sander Suvinõmm 30.10 Elar Tarkus 30.10 Ragnar Klavan

64

JALKA OKTOOBER 2021

45 31 19 52 29 27 25 31 26 52 40 26 44 41 36 31 31 41 37 79 46 27 22 59 51 41 23 28 64 30 43 20 85 71 59 44 29 23 20 55 90 70 48 21 20 46 36 45 39 34 27 64 58 33 31 20 38 36

Karikatuur: Meelis Naudi

Kiirelt vananevad vutimehed said järjekordse karikavõitja Eelmise aasta maikuu ja selle aasta jaanuarikuu numbris tutvustasime lugejatele geniaalset Twitteri kontot „80s Footballers Ageing Badly“, mis kogus kokku fotosid peamiselt kaheksakümnendatest pärit jalgpalluritest, kes nägid oma tegeliku ea kohta uskumatult vanad välja. Kui esimene karikaturniir toimus eelmise aasta lõpus, siis nüüd, kui fotosid oli vahepealse ajaga veel omajagu kuhjunud, pandi püsti järjekordne turniir, mida nimetati hellitavalt vanameeste FA karikaks. Kõik Twitteri kasutajad said igas võistluspaaris hääletada just selle mängija poolt, kes nägi oma tegeliku vanuse kohta eakam välja.

Kuu aega kestnud turniiri võitjaks krooniti seekord waleslane Peter Rodrigues, kes sai tänu sellele ühtlasi hakkama enneolematu duubliga: nimelt tõstis praeguseks 77aastane Rodrigues 1976. aastal Southamptoni kaptenina pea kohale ka päris FA karika! 40 korral Walesi koondist esindanud äärekaitsja osales Twitteri võistlusel sealjuures fotoga, mis tehti temast samal aastal, kui ta oli 32aastane.

Põnevas finaalis alistas Rodrigues hääletustulemustega 58,8%–41,2% itaallase Giuliano Castoldi, kes oli oma fotol vaid 31aastane. Esimese niisuguse võistluse võitis mäletatavasti 29aastane Brasiilia jalgpallur Nivaldo (vaata tema pilti jaanuarikuu Jalkast!).

Finaalipaar: Peter Rodrigues (32) – Giuliano Castoldi (31).

Fotod: Twitter/80sAging

LISAAEG RUBRIIK

Joel Lindpere 40 Oktoobrikuu viiendal päeval jõuab olulise verstapostini endine Eesti koondise poolkaitsja Joel Lindpere.

Värvika karjääriga värvikas mängija jõudis sinises särgis pidada 107 kohtumist ja lüüa seitse väravat, klubikarjääris seostub Lindpere nimi aga paljudele eelkõige glamuurse ajaga New York Red Bullsis, kus vasakujalgsel eestlasel õnnestus teiste seas mängida koos Thierry Henry ja Rafael Márqueziga. Sealjuures ei olnud Lindpere suurte staaride keskel sugugi statisti rollis, vaid oli pidevalt üks Red Bullsi liidreid! Profikarjääri jooksul peale USA ja Eesti veel Bulgaarias, Norras ja Tšehhis pallinud Lindpere tõmbas karjäärile joone alla 2015. aasta lõpus, olles viimase hooaja teinud kodumaal Nõmme Kalju ridades.

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

Sel fotol tähistab toona 22aastane Lindpere 2003. aastal FC Floraga Eesti meistritiitlit.

LHV edetabel Augustikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Tallinna FC Flora 3. (3.) Viljandi JK Tulevik 4. (4.) FC Elva 5. (6.) Nõmme Kalju FC 6. (5.) FC Nõmme United 7. (7.) JK Tallinna Kalev 8. (10.) FC Kuressaare 9. (12.) Paide Linnameeskond 10. (8.) Ambla Vallameeskond 11. (18.) Saku Sporting 12. (16.) Tallinna FCI Levadia 13. (9.) JK Tabasalu 14. (17.) FC Hiiumaa 15. (11.) Viimsi JK 16. (–) Pärnu JK Vaprus 17. (20.) Läänemaa JK 18. (14.) Rakvere JK Tarvas 19. (15.) FC Kose 20. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2021 OKTOOBER JALKA

65

RISTSÕNA

Septembrikuu ristsõna õige vastus oli „…mudi sealt jah…“. Õige vastuse eest võitis EJLi kruusi Tiit Lehtme. Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. oktoobriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi pleedi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA OKTOOBER 2021