2-kõne: Aleksandra Ševoldajeva

Aleksandra Ševoldajeva: Floras pole naiskond tüütu sabarakk

Tallinna FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva tüüris Flora naiskonna tänavu kolmanda järjestikuse meistritiitlini, kusjuures florakad ei ole koduses konkurentsis enam kui kahe aasta jooksul ühtegi mängu kaotanud. Intervjuus Jalkale räägib Ševoldajeva nii Flora käekäigust, isiklikest ambitsioonidest kui ka Eesti naistejalgpalli käekäigust üldisemalt.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Jana Pipar

Aleksandra – palju õnne kolmanda järjestikuse meistritiitli puhul! Sügisene 1 : 1 viik Saku Sportinguga oli teil esimene võiduta jäämine sel hooajal ja lükkas tiitli kindlustamise ühe mängu võrra edasi. Kui suur tagasilöök see oli?

Päevaks-kaheks ikka oli, pidigi olema. Ma arvan, et see oli aga lõpuks isegi kasulik. See oli meie poolt kehv mäng ja kui oleksime isegi selle kehva mänguga kolm punkti kätte saanud, siis oleks see andnud signaali, et võime ükskõik kui palju Eestis mängides taset alla lasta, aga võidame ikka. Kuigi mäng jäi viiki, räägin sellest, nagu oleksime kaotanud. Minu jaoks ei olnud see punktikaotus aga tegelikult niivõrd suur üllatus. Mängijad ja klubi töötajad on ju kõik lõpuks inimesed ja inimesed ongi vahepeal laisad. Saad vitsad kätte ja töötad edasi. Mingid asjad on küll alati meie kontrolli all, aga Saku poolt oli see väga hea mäng, nad olid targad ja mängijad täitsid väga hästi oma ülesandeid. Mängijad on ju kvaliteetsed, ei olnud midagi sellist, et rahvaliigasats tuli ja tegime nendega 1 : 1 viigi. Saku Sportingu treenerid teevad head tööd. Ei ole päris nii, et kui me tuleme, siis visatakse punane vaip maha ja näidatakse, et värav on seal, lööge täis.

Pärnu JK areenilt lahkumine ähvardas supi naiste meistriliigas jätta väga lahjaks. Saku, Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus said sellest küll pisut tugevamaks, aga kokkuvõttes tundus mulle, et käärid meistriliiga ülemise ja alumise otsa vahel on meeletult suured.

Nii on, jah. Samas on selline olukord juba aastaid olnud. Kui võrdlen näiteks viie aasta tagust olukorda, kui olin Tartu Tammeka peatreener, siis tahtsime mängida kolmanda-neljanda koha peale, sest ees olid Flora, Levadia ja siis Pärnu. Kõik olid meist tugevamad, aga suutsime Tammekaga neilt kõigilt punkte võtta. Täna näen, et võibolla on tabeli keskosa jäänud veidi nõrgemaks.

Millest see tuleb? Kas meil pole piisavalt kvali-

teetseid mängijaid, kes meistriliigat täidaks, või ei ole klubid piisavalt ambitsioonikad? FC Flora ja Pärnu Vapruse naiskonna mänLisaks on oluline koht see, et Eestis on üldiselt vähe klubisid, kes naistepoole reaalsest arendaMa ei saa nii öelda, et näe, siin on üks selge põhjus. gu külastanud misest üldse huvituvad. Muidugi võiks see nii olla, Esiteks usun, et kvaliteetseid mängijaid on tegeli- Kersti Kaljulaid et naiskond ei ole ainult selle treeneri probleem, kult küll, selle taha ei sooviks ma pugeda. Samas ei vaatas mängu kes nendega töötab, vaid et asju tehakse klubiole meil nüüd ka nii palju mängijaid, et igal tiimil oleks 30-liikmeline koosseis ja saaks pidevalt rokoos Flora keskkaitsja Liis Lepikuga, kes siseselt. Täna on aga paljudes klubides väga suur kohustus ainult ühel treeneril, kes peab muutma teerida. Floras ei saanud me ka väga pikalt roteeri- on töötanud naiskonna nii heaks kui võimalik. da, tänavu oleme olnud sunnitud seda tegema. presidendi

Ka teistes võistkondades on hästi oluline ära kantseleis. Veel Kas need hooajad, kui ajasite Pärnu JKd taga ja tunda ja realistlikult hinnata seda, millised mängijad sul on, mis on nende tugevused ja nõrkused, praegugi töötab presidendi nõunikuna aga suutsite nad lõpuks alistada, olid nauditavamad kui viimased aastad, kui olete, oleme ausad, sija see kõik võistkonna kasuks tööle panna. Palju Triin Väljataga, suliselt segamatult tiitlile marssinud? üritatakse ehitada kindlat mängupilti võistkonna kes on endine Ma arvan, et kõikidele inimestele meeldivad välpeale, kes ei ole selleks võimeline, ja siis öeldakse, Flora mängija. jakutsed. Kui nii võtta, siis jah, kogu aeg oli mingil et peame arenema. määral pinge peal. Minu jaoks ei olnud see nii pikk

Mulle meeldib siinkohal Einsteini tsitaat: „Iga- protsess, aga kui Florasse tulin, siis oli mängijaid, üks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime kes olid vaat et kümme aastat ainult hõbedal oljärgi ronida puu otsa, siis elab ta kogu oma elu, nud. Ehitasime asjad vaikselt üles, avastasin ise uskudes, et ta on rumal.“ Reaalsus on enda jaoks treenerina palju uut. Usun, see, et ega sa 16–17aastast mängijat väga et kui tänaste teadmistega Florasse tupalju enam ümber ei kujunda. Kui on leksin, läheks tunduvalt vähem aega, et mängija, kes oskab ainult väga lihtsaid eesmärgid saavutada. sööte, aga on samas meeletult töökas, siis treener peabki teda õpetama näiteks „Ei ole päris nii, et kui me Samas on see ka päris hea tunne, kui oled midagi üles ehitanud ja näed nüüd, väga hästi kaitsma, temast võib saa- tuleme, siis visatakse kuidas see toimib. Alguses võtsime da väga hea keskkaitsja või äärekaitsja. punane vaip maha ja Florasse tulles eesmärgiks Pärnu taseEi saa eeldada, et ta hakkab kohapealt diagonaalpalle laskma, kuigi see sobiks treeneri ideaalsesse mänguplaani. näidatakse, et värav on seal, lööge täis.“ mele jõudmise. Sain aga ühel hetkel aru, et see ei vii meid mitte kuskile – võtsime siis sihiks hoopis palju tugevamad

Minul läks nii Tammeka kui Flora tree- võistkonnad. Mida peaksime tegema, nerina esimene aasta aia taha, see läks võistkonna et saaksime mängida võrdselt palju tugevamate tundma õppimisele. Sellest hoolimata läks mõle- võistkondadega kui Pärnu? Kümnepalliskaalal on ma tiimiga põhirõhk kaitsele. Tammekas õppisime Eesti liiga tugevus ju heal juhul seal kahe juures. kaitsma selliselt, et me ei võtaks igas mängus taga Meie mängijad ei pea kahe juurest kolmeni jõudkümmet palli välja. Floras päris nii polnud, aga ees- ma, vaid veel kõrgemale rihtima! Hakkasime seda märk oli ikkagi kaitses tasakaal kätte saada. Alles kõike üles ehitama, alustades kaitsepõhimõtetest. tänavu keskendusime näiteks rohkem positsioo- Pärast esimest aastat hakkasin aga mõtlema: meil nirünnakutele. Julgen öelda, et Floras on mul kasu- on sellised mängijad nagu Lisette Tammik ja Kattada Eesti parimad mängijad, kelle peale üldse saab rin Loo, aga kuidas nad väravaid ei löö? Muutsime positsioonirünnakuid üles ehitada. Vastase poolel seejärel päris mitut asja ja jätkasime oma eesmärhakkasime positsioonirünnakuid alles tänavu roh- kide suunas töötamist. Eelmisel aastal mängisime kem tegema, sest liiga hakkas meilt seda nõudma Meistrite liigat juba võrdlemisi hästi, lõime kolme – vastased tulid meid väga madalalt vastu võtma. mängu peale neli väravat.

Arvestades seda, et tänavu ei toimunud koroonaviiruse tõttu ka Balti liigat, on Flora naiskonnal ainsaks rahvusvaheliseks jõuprooviks Meistrite liiga, mis viidi tänavu suvest üle hilissügisesse. Tavapärase alagrupiturniiri asemel on eelringid seekord ühemängulised, mis tähendab, et halvemal juhul võib kogu eurohooaeg piirduda ühe mänguga. Kui suure pinge see naiskonnale peale paneb?

See ei ole väga suur stress. Tõepoolest on kahju, et Balti liigat sel hooajal ei olnud, aga mängisime hooaja alguses mitu rahvusvahelist sõprusmängu, suvel kohtusime ka Leedu klubi Gintraga, kellega tegime 2 : 2 viigi. Kui küsitakse, kas oleme valmis, siis tahaksin loota, et jah. Kõik sõltub sellest, et kui kiiresti suudame mängu sisse elada. Meil pole praegu õnnestunud isegi poiste vastu mängida, sest kõigil on väga tihedad graafikud. Oleme selle asemel teinud treeninguprotsessis sellise muudatuse, et meil on rohkem harjutusi väiksema maaala peal, mis tähendab seda, et trennis on meil tempo tunduvalt kõrgem kui näiteks liigamängus. Loodame, et mängijad on selle abil rohkem valmis.

Kui palju on Flora naiskonnas mängijaid, kes võiksid lähiajal teha sammu välismaale profijalgpalli poole? Sel hooajal liikus piiri taha vaid Mari Liis Lillemäe, kes läks USAsse õppima.

Ikka on. Mängijad saavad ka hooaja keskel pakkumisi välismaale minna, mitu on tulnud ja öelnud, et tuli selline pakkumine või õhus on selline variant. Täpset arvu ma ei oska öelda, aga ma ei liialda, kui ütlen, et pooled meie mängijad on kindlasti valmis juba täna välismaal mängima. Usun, et lähiajal on mõned ka kindlasti minemas.

See peabki olema mängijate jaoks eesmärgiks. Eestis on ka väljaspool Florat selliseid mängijaid, kes on võimelised profitasemel mängima. Treeneritena on ülioluline, et me näeksime seda potentsiaali, kui meil on keegi, kes võiks mängijana teatud aja pärast kuskil kõrgemal olla. Me ei tohi neid tagasi hoida, kui see võistkond või liiga jääb mängija jaoks liiga väikeseks.

Mainisid, et mängijad on tulnud ise ütlema, et välismaalt on selline variant. Kui palju klubi ise sellega tegeleb, et naistele välismaalt väljundit otsida?

Oleme sel teemal klubis rääkinud ja ka mängijatega rääkinud. Tahame klubiga ehitada mängijatele üles loogilise arengutee. Näiteks: mängija tuleb Florasse, on kaks-kolm aastat siin ja siis ühel hetkel läheb välismaale, nagu praegu Lillemäe tegi. Täna meil veel head süsteemi ei ole, aga töö selles suunas käib. Praegu üritame mängijaid võimalikult palju toetada – kui võimalused avanevad, vaatame koos need üle ja aitame otsustada. Me ei taha ju, et läheks nii, et saadame mängija ära, aga siis istub ta kuskil aasta otsa pingil või on tingimused sellised, mis ei soosi mängija arengut.

Sa oled üks kahest Eesti naistreenerist, kel on kõrgeim treenerikvalifikatsioon ehk UEFA Pro litsents. Millised on su oma ambitsioonid – kas soovid ühel hetkel juhendada Eesti koondist? Kas meeste või poiste juhendamine on asi, mille peale oled mõelnud?

Olen erinevatele variantidele päris avatud. Näen, et jalgpall on jalgpall – muidugi on meeste- ja naistemängus erinevused, eelkõige tempos, aga sisuliselt kõik põhimõtted on ühised. Kui täna keegi tuleks ja ütleks, et meie meeskond on sinust huvitatud, siis kaaluksin seda päris tõsiselt. Olen mõelnud, et poiste- või meestejalgpalli juurde liikumine oleks minu enda jaoks huvitav väljund, samamoodi näiteks välismaale minek. Ma ei välista enda jaoks midagi. Olin viis aastat Tammekas, nüüd saab Floras viis aastat täis. Kas peaksin juba mõtlema, mis võiksid järgmised sammud olla? Need sammud peavad aga olema loogilised, ajastus peab olema õige. Ambitsiooni edasi arenemiseks on minus aga väga-väga palju. Kui Tammekast edasi liikusin, tundsin, et olin sellest keskkonnast maksimumi välja pigistanud. Kui tunnen, et olen sama saavutanud Floras, siis arvan, et liigun edasi.

Praegu siis veel ei ole? Samas on mul esimene küsimus iseendale ja Mida rohkem on rahvusvahelisi mänge, seda roh- mängijatele see: kõik me teame, millistes tingikem väljakutseid need pakuvad. Mida rohkem mustes töötame – kas kasutame sellest ära makmeistritiitleid võidame, seda rohkem saame Meist- simumi? Kui mina treenerina ei tee praegustes rite liigat mängida. Eelmisel aastal ma vaikselt mõt- tingimustes oma tööd nii hästi kui võimalik ja sellesin mõne variandi peale, aga samas võin öelda, et le asemel lihtsalt vingun ja toon sada vabandust, kui mul seda aastat Floras poleks olnud, ei oleks ma siis mul ei ole ka õigust öelda, et kuulge, tahame treenerina see, kes olen täna. Aeg Flora on mulle seda, teist ja kolmandat. Mängijatel ja klubidel on üldse väga palju juurde andnud, klubis töötavad ini- vastutus anda endast nendes tingimustes maksimesed on naistejalgpalli osas väga toetavad. Proo- mum, siis saame rääkida ka sellest, et oleksime vin naistepoolel palju asju läbi suruda ning kordagi tõsiseltvõetavad. Me ei saa rääkida ka sellest, et pole ma Floras kohanud seda, et mulle ära öeldaks. meesteliigas kõike arendatakse ja meil mitte – Vahel küll öeldakse, et praegu ei ole võimalik, aga sellest aastast hakati ju ka naistemänge otsepildis proovitakse edaspidi asju reaalsuseks teha. üle kandma. Teatud samme tehakse, muutused Milliseid asju oled läbi surunud, mis seas jõuti alles nüüd profitasemele, siis on reaalsuseks saanud? see mingis mõttes näitab, kui algses Toon näiteks mõne väiksema asja: kasvõi faasis meil üldse kogu jalgpall on. naiskonna treeninguvarustus või see, et Samas on meil mängijaid, kes on naiskond ei pea meil täna enam mängu- „Kui mina treenerina ei tee valmis profitasemele astuma, ja on ka vormide eest ise tasuma. Meil on varus- praegustes tingimustes oma neid mängijaid, kes on juba ka kõrgele taja, kes tegeleb naiskonnaga sisuliselt sama tõsiselt ja professionaalselt kui esindusmeeskonnaga. Meile on tagatud tööd nii hästi kui võimalik ja selle asemel lihtsalt vingun jõudnud: Inna [Zlidnis], Lisette [Tammik], Vlada [Kubassova], Soomes on tüdrukud. Lisette ja Vlada mängivad ju alussärgid ja liibukad, mis on kõigil sama ja toon sada vabandust, siis Hispaania ja Itaalia kõrgliigades, mitte värvi. Mängupäevadel on riietusruumis mul ei ole ka õigust öelda, et kuskil Läti viiendas võistkonnas! Lisette mängueelsed ja mängujärgsed puuviljad, mängijad ei pea ise snäkkide pärast muretsema. Kui mängijana tuled, siis tead, kuulge, tahame seda, teist ja kolmandat.“ käis Potsdami Turbines testimas, mis on olnud Meistrite liiga võitja. Keegi kuskil järelikult nägi, et ta on väga hea et sinu eest hoolitsetakse. mängija. Need mängijad on näidanud,

Klubi leidis võimalused, et meid selliste asja- et praegustest tingimustest on võimalik võtta nadega toetada – naiskonda ei vaadata Floras nagu tuke rohkem. Ma arvan, et mängijatel ja treeneritüütut sabarakku, vaid nagu täieõiguslikku osa tel võiks olla pisut rohkem usku sellesse, mida me klubist. Floras töötamine on selles mõttes liht- pikemas plaanis teeme. Et saaksime öelda, et see saks tehtud, et ma näen, kuidas klubi liigub nais- asi läheb kellelegi hinge, et seda maksabki toetatejalgpalliga kogu aeg edasi. da, maksabki vaadata, ja huvi selle vastu tõuseb.

Meestevutis arendab jalgpalliliit jõudsalt Premium liigat – sel aastal muudeti see sisuliselt täisprofessionaalseks liigaks. Kas naistejalgpall on selles valguses jäetud liiga tagaplaanile? Eesti liigas ei saa mängimise eest raha ju ükski naismängija.

Ma tahaks loota, et see teema võetakse lähiajal ette, mitte ainult Floras. Andekamatele mängijatele peab olema toetus olemas – ma ei räägi siin sellest, et kuskile tuleks lihtsalt raha visata. Arengutee peaks mängija jaoks olema igasuguste võimalustega lahti kirjutatud ja välja töötatud, et toetada tema jõudmist kõrgemale tasemele ja paremasse treeningukeskkonda. Kui jõuame Eestis ühel päeval selleni, et naismängijad saavad palka, siis võib ta ka Eestisse jääda, aga seni tähendab see välismaad. võtavad kaua-kaua aega. Kui meeste

Kolm korda

nädalas teeb Flora naiskond hooaja sees ühistrenni. Sellele lisanduvad iseseisvad treeningud ja võistlusmängud.

51 mängu

järjest on Flora naiskond Eesti klubide vastu suutnud kaotuseta püsida.

Lõpetuseks – hiljuti käis Flora ja Pärnu Vapruse mängul president Kersti Kaljulaid. Piltidelt oli näha, et ta suhtles seal ka teie naiskonnaga. Mida ta teile ütles?

Värbasime järgmiseks hooajaks endale mängijaid ja siis ta käis meil katsetel! (Naerab – toim.). Ega ta meile midagi maagilist või elumuutvat ei öelnud – ta käis mängu vaatamas ja soovis edu. Juba tema kohalolek ning see, et ta ei soovinud sellest teha suuremat meediaüritust, näitas tema toetust välja.

Mina sain presidendi tulekust teada eelmisel õhtul, aga mängijatele ütlesin seda alles mängueelsel koosolekul pärast seda, kui olime koosseisu ja mänguplaani läbi rääkinud. Kui nägin, et fookus on paigas, ütlesin, et teie tänast mänguplaani täitmist tuleb vaatama ka Eesti vabariigi president!

10 minutit

on Ševoldajeva saanud mängijana kirja naiste A-koondises. 2010. aasta mängus Lätiga vahetas ta mängu lõpus välja Anastassia Morkovkina.