EM 2012: Läbi napikate tähtede poole, IV osa

Läbi napikate tähtede poole. Kümme aastat imelise valiksarja algusest

IV osa: Sloveenia kangelased ja vihatud Kassai

Jalka suur tagasivaade Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas jätkub neljanda ja ühtlasi viimase osaga. Kui esimeses osas võtsime luubi alla 2010. aasta sügise, teises osas 2011. aasta esimese poole ja kolmandas osas 2011. aasta sügise esimesed kohtumised, siis viimases osas oleme jõudnud kolme viimase olulise mängu juurde – kusjuures esimeses neist ei käinud Eesti koondis isegi platsil!

Tekst: Raul Ojassaar

Eesti koondis oli kõik oma kohtumised valiksarjas juba ära pidanud, kuid ei teadnud endiselt, millise koha saadud 16 punkti meile annavad. Kuna kodumäng Fääri saartega oli tõstetud kõledast oktoobrikuust 2010. aasta augustisse, kus see oli kogu valiksarja avamatš, pidime küüsi närides ootama viimast mänguvooru, sest siis läksid Mariboris vastamisi Sloveenia ja Serbia. Serblastel oli suurepärane võimalus Eestilt endale teine koht napsata: neil oli vaja vaid sloveenidele tuul alla teha ja teine koht oleks olnud nende. Eestile oleks teise koha jätnud viik või Sloveenia võit. Võõrustajatel ei olnud aga samal ajal enam peale au suurt midagi mängus – alagrupi neljas koht oli veel teoreetiliselt lahtine, kuid see oli puhtalt formaalsus.

Jalgpallibuumis Eesti fänne ootas 11. oktoobri õhtul omapärane maiuspala: kell 20 algas Lillekülas maavõistlus Eesti ja Ukraina vahel, sisuliselt koos selle lõpuvilega pandi pall mängu aga Mariboris Sloveenia ja Serbia vahel. Et võimaldada Eesti fännidele mõlemat mängu võimalikult hästi jälgida, organiseeriti A. Le Coq Arenale ühe nurgatribüüni kohale suur ekraan, millelt said fännid Eesti–Ukraina mängu järel kohe ka Sloveenia–Serbia kohtumist vaadata.

Mäng nr 11

11. oktoober 2011

Sloveenia–Serbia 1 : 0

45 + 1. Vršič

Kummalisel kombel sattus nii, et Eesti koondise kõige olulisem mäng selles valiksarjas sündis ilma meie osaluseta. Juba avaminutitest alates oli näha, et kohtumine tuleb tuline – Serbia vajas võitu, et edasi pääseda, kuid sloveenid ei soovinud kodus mitte midagi kergelt ära anda. Belglasest kohtunikul Frank De Bleeckerel tuli juba avapoolajal tegeleda mitmel puhul närviliste mängijate rahustamisega. Suure

Pareiko: sellist närvi pole isegi platsi peal tundnud!

Sloveenia ja Serbia kohtumine on Eesti jalgpallisõbrale kahtlemata üks nendest hetkedest, kui mäletatakse hästi, kus ja kellega seda kohtumist vaadati. Eesti koondise liikmed kutsuti pärast mängu Ukrainaga A. Le Coq Arena VIPi-looži, kus jälgiti närvesöövat lõpplahendust koos tähtsate ninade ja ajakirjanikega puupüsti täis ruumis. Kõik koondislased sinna aga ei tulnud, lõpuni suutsid suurt närvipinget taluma jääda vaid vähesed.

Tarmo Kink: „Mõtlesin, et vaatan rahulikult kodust. Olin millegipärast suhteliselt kindel, et Sloveenia ei lase Serbial võita – kogu ajaloo ja põhimõtete pärast. Tean nende mentaliteeti ja ajalugu – nad ei saa seda ju ometi ära lasta. Serbia oli valiktsükli jooksul nii ebastabiilne olnud, et ma ei näinud, miks nad peaksid selle mängu võitma. Viskasin ülikonnaga ennast diivani peale. Mäletan, et enne kui mina jõudsin hõisata, pistsid naabrid juba kisama!“

Sergei Pareiko: „Esimese poolaja vaatasin VIPi-loožis, aga läksin siis koju, sest ma ei suutnud edasi vaadata. Närv oli sees nii suur! Koduteel keegi helistas ja ütles, et Serbial oli penalti, aga Handanović võttis selle ära. Kui koju jõudsin, siis viimased kümme minutit vaatasin seal. Sellist närvi pole ma isegi platsi peal olles kunagi tundnud! Natuke kahju oli, et me ise otsustavat mängu mängida ei saanud.“

Isegi peatreener Tarmo Rüütli ei suutnud viimast veerandtundi VIPi-loožist vaadata, vaid läks autosse rahunema. „Mõtle, kuidas võib jalgpallis juhtuda – see on täiesti uskumatu, kuidas võib vahel see pall väravasse minna! Kui meie edasipääs selgeks sai, olin nagu pärast autoavariid – totaalses šokis. Emotsioonid olid nullis. Võtsin fakti vastu, eks pärastpoole hakkasid peast läbi laskma, et mis toimus. Mäletan, et kuskil kirjutati, et Rüütlil oli pokkerinägu peas ja midagi välja ei näidanud. Ma ei olegi selline, kes iga asja peale midagi välja näitaks. Võtsin fakti omaks ja elu läks edasi.“

Konstantin Vassiljev: „Ma ei vaadanudki seda mängu! Meil läks pärast Ukraina mängu staadionil natuke pikemalt ja sõitsin pärast seda koju. Kui koju jõudsin, oli veel viis minutit mängida, aga ma ei suutnud telekat mängima panna, vaid kõndisin kodus edasi-tagasi. Alles pärast vaatasin tipphetki.“

ehmatuse elas Eesti üle 38. minutil, kui väravava- ja kõigile üllatuseks kukkus see latipõrke kauhiga silmitsi pääsenud Serbia ründaja Milan Jova- du täpselt üle väravajoone, põrgates sealt tagasi nović selja tagant maha niideti. Mäng seisis tükk välja. Kohtunikud nägid olukorda hästi ja lugeaega ja õhk oli pingest paks, aga Belgia sid erakordse tabamuse ära – Sloveekohtunik andis kollase kaardi hoopis nia üks, Serbia null! Valiksarja napikas Jovanovićile! Kordused näitasid, et Slo- number seitse! veenia kaitsja Mišo Brečko mängis küll Teisest poolajast kujunes Eesti jalgpalli, kuid seda ülinapilt – penaltile ja Tarmo Rüütli: pallisõpradele aga ilmselt elu kõige pipunasele kaardile oli see olukord igatahes väga lähedal. Selle valiksarja napi- „Kui meie edasipääs kem kolmveerandtund. Serblased surusid, ründasid ja Sloveenia näis aeg-ajalt kas number kuus! selgeks sai, olin nagu juba murduvat. 63. minutil paistiski, et

Avapoolaja üleminutitel juhtunu oli pärast autoavariid – Serbia saab oma värava kätte: vasakäär aga tõeline šokk – eelkõige Serbiale, totaalses šokis. Aleksandar Kolarov võeti karistusalas aga positiivses mõttes ka Sloveeniale ja Eestile. Tasapisi oodati juba poolaja Emotsioonid olid nullis.“ maha ja kohtunik De Bleeckere näitas seekord penaltipunkti peale. Sedavõrd lõppu, kui Sloveenia sai keskväljalt ka- olulist trahvilööki otsustas sooritama ristuslöögi, mis andis hea võimaluse õhuvõitlejad minna Serbia kapten, Manchester Unitedis mänvastase karistusala juurde viia. Dare Vršić saatis ginud keskkaitsja Nemanja Vidić – sealjuures oli palli 45(!!) meetri kauguselt kõrge kaarega teele Vidić oma profikarjääris varem penaltit löönud

Kes seda mängu Ukrainaga üldse mäletab?

Mõistagi ei saanud Eesti koondise mängijad rahus Sloveenia–Serbia kohtumise vaatamiseks valmistuda – selle asemel tuli samal päeval pidada kodune maavõistlus Ukrainaga. 0 : 2 kaotusmängus eksis Konstantin Vassiljev penaltil – kusjuures see on suuresti ainus asi, mida asjaosalised sellest mängust üldse mäletavad. Kõik ootasid ju tegelikult õhtust matši.

Ukraina vastu teise poolaja kirja saanud Dmitri Kruglov arvas näiteks Jalkaga vesteldes, et tema selles mängus ei osalenud. „Ma arvan, et neid inimesi, kes seda mängu mäletavad, on üsna vähe! Meenub ainult see, et Kostja ei realiseerinud penaltit. Kõik ootasid juba Sloveenia ja Serbia mängu.“

Penaltil eksinud Vassiljev teab aga hästi, et Oleksandr Rõbka tõrje sundis teda edaspidi oma penaltite löömise taktikat üle vaatama – tihtipeale lõi Vassiljev toona oma penaltid ühte kindlasse nurka. „Lüües olin pigem kindel, aga see löök lihtsalt ei õnnestunud – läks natuke kõrgemale ja väravavahi jaoks mugavale kõrgusele. Pärast seda pidin natuke mõtlema.“

Maavõistlus Ukraina vastu oli vaid eelroog: tõeline maiuspala ootas ees ja see oli Sloveenia–Serbia matš. Foto: Lembit Peegel

Spekulandid jäid pika ninaga Mäng nr 12 11. november 2011

Kui Eesti–Iirimaa kohtumise piletid 17. oktoobri hommikul Eesti–Iirimaa 0 : 4 vabamüüki paisati, said need otsa juba poole tunniga, sest 13. Andrews, 67. Walters, 71., 88. pen. Keane huvi nende vastu oli meeletu. Soodsast olukorrast üritasid Eemaldamised: 35. Stepanov, 76. Piiroja kasu lõigata aga hangeldajad: esimese hooga müüdi 194 pi- Eesti: Pareiko, Jääger, Stepanov, Piiroja, Klaletit inimestele, kelle eesmärk oli ostetud piletitega hangeldada. Viru keskusest õnnestus ühel iirlasel endale hankida kokku suisa 150 piletit, Tondi Selveris müüdi ühele mehele van, Kink (67. Purje), Dmitrijev, Vunk (61. Lindpere), Kruglov, Vassiljev, Ahjupera (55. Voskoaga korraga 44 piletit. Seda ekslikult: reegel sätestas, et boinikov). ühele inimesele võib kõige rohkem müüa neli piletit. Need spekulandid saadi aga kätte ja kasumist jäid nad ilma – Kauaoodatud sajandi mäng Iirimaaga algas meioleks aga narr arvata, et mõni teine hangeldaja ei teeninud le tegelikult paljulubavalt. Esimese kümne minuti väiksema piletikoguse pealt hõlptulu. jooksul jõudsime mitmel korral vastase karistusala tumist hakkas ka Serbia usku kaotama – neil oli vaja kaht väravat, ent rünnakul ei tulnud enam midagi välja. Lõpuvile 1 : 0 seisul kuulutas võitu Sloveeniale, aga veel suuremat võitu Eestile. *** Edasipääsu järel ei tulnud pikalt oodata – juba ülejärgmisel päeval loositi kaheksa koondist, kes oma alagrupis teiseks jäid, omavahel playofflahinguid pidama. Eesti oli mõistagi asetamata tiimide seas, mistõttu olid loosi eel meie neli võimalikku vastast Portugal, Horvaatia, Tšehhi ja Iirimaa. Loosiurnist tõmmatigi välja Iirimaa. Rõõmustasid mõlemad: paljud eestlased pidasid nelikust nõrgimaks just iirlasi, Iirimaale oli Eesti aga samuti selgelt parim valik, sest ülejäänud variandid olid Türgi, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Janno Kivisild: „Ootasime loosimist väga. Sain juba varem teada, et Arno Pijpers tegi sel ajal mingil määral Hollandi jaoks skautingutööd, ja just Iirimaa oli koondis, keda Arno oli väga põhjalikult kogu valiktsükli ajal skautinud. Saimegi loosimise järel väga põhjaliku taustainfo ja mänguanalüüsid juurde ning kümne minuti täitudes kukkus Konsvaid kahel korral, 2005. aastal Moskva rimaa värava katusele. Kõik paistis looSpartaki ridades. Meie õnneks andis tusrikas, kuni 13. minutil saabus esimene praktika puudumine tunda: penaltitõr- külm dušš: Aiden McGeady tsenderdas juja kuulsusega Sloveenia väravavaht vasakult äärelt, väravaesisel jäeti Keith Samir Handanović ootas kannatlikult Tarmo Rüütli: Andrewsile liiga palju ruumi hoovõtuks ära Vidići väikese pausi ja püüdis nõrga „Mul oli enne mängu valik: ning iirlane suunas palli peaga posti kõrlöögi kinni! Arvestades seda, et mängida jäi veel sisuliselt pool tundi, mille jooksul Serkas panen mängu Stepanovi või Taavi Rähni. Tegin sellise vale – 0 : 1. Eesti mätta otsast sai paraku mängu peategelaseks ungarlasest kohtunik bia surve ei lakanud, tasub tunnistada – valiku ja olen ikka aeg-ajalt Viktor Kassai. 17. minutil petsid iirlasee penalti oli meie valiksarja napikas mõelnud: ei tea, kuidas oleks sed esimese kollase kaardi välja Andnumber kaheksa! Viimaste minutite jooksul said serblased korra ka palli võrku, kuid õnneks viläinud, kui oleksin teise otsuse teinud?“ rei Stepanovile. 34. minutil eksis aga keskväljal sööduga rängalt Aleksandr Dmitrijev ja Stepanov sõitis viimase listati suluseis. Pisut enne 90 minuti täi- kaitsjana sisse iirlaste ründajale Robbie

tantin Vassiljevi rikošetiga kauglöök Iikoos statistikaga, kõik see oli meil olemas.“ Jon Walters

Iirimaa meedia end tagasi ei hoidnud: Eestit kerkis Martin nimetati unistuste loosivastaseks, alamõõduliseks ja väljapaistmatuks autsaideriks. Iirimaa vuVungist kõrgemale ja aitas Iirimaa tiüldsus võis ju eestlasi alahinnata, ent koondis suurele võidule. seda kahjuks ei teinud. Foto: Lembit Peegel

Keane’ile. Kassai taskust välkus sel- Sergei Pareiko: „Põlesime läbi. Kelle peale Stepanovile mõistagi teine lelgi ei olnud varem sellist kogemust ja kollane kaart ja Eesti jäi vähemus- pinge oli väga suur. Oleks meil olnud se. mängijaid, kes oleks varem Meistrite

Tarmo Rüütli: „See punane kaart liigas või kasvõi Euroopa liigas veepani mängule pitseri, see lõi män- randfinaalis või poolfinaalis mänginud, gu meie jaoks rütmist välja. Mul oli kus samuti suure pinge all asi kahe enne mängu valik: kas panen män- mänguga otsustatakse… Kahjuks meil gu Stepanovi või Taavi Rähni. Tegin seda ei olnud. Iirlastel ei olnud see sellise valiku ja olen ikka aeg-ajalt esimene kord, nad olid varem sellega mõelnud: ei tea, kuidas oleks läinud, kokku puutunud. Tahtsime oma pubkui oleksin teise otsuse teinud? Ste- liku ees proovida teha seda, mida Läti panov võttis natuke liiga vara või 2004. aasta EMi eel Türgi vastu suutis, pisut mõtlematult selle punase. Nii aga läks nii nagu läks. Minu meelest juhtus.“ häbi me tundma ei pea – mängisime

Stepanovi eemaldamise järel ei nii hästi, kui suutsime, kahjuks läks muutnud Eesti koondis oma män- nii.“ guplaani oluliselt. Ragnar Klavan Tarmo Kink: „Oleks pidanud natuke toodi küll keskkaitsesse ja Dmitri targemalt mängima – läksime Iirimaad Kruglov vasakult äärelt äärekait- kodus maha tampima. Olime Põhja-Iiri sesse, kuid Rüütli ei otsustanud kodus maha tampinud – mis see Iirimaa seisu hoidma minna, vaid soovis siis ette võtta on? Teine asi – kui pärast endiselt näha ründavat mängu. See Eesti vaate- väravaid analüüsisime, siis kõik tekkisid sellistest tõi iirlaste värava all kaasa ka mitu ohtlikku olu- vinklist kerkis asjadest, mida olime enne mängu video pealt üle korda ja poolvõimalust, ent skoori me teha ei üheks peatege- vaadanud. Punane kaart lõi ka kõik plaanid sassi. suutnud. Teisel poolajal tuli juba lagunemine. 67. minutil kasutas meie karistusalas tekkinud tohuvabohu ära Jon Walters. laseks Ungari tippkohtunik Viktor Kassai. Foto: Lembit Peegel Tagantjärele on muidugi lihtne öelda, et oleksime pidanud targemad olema – sel hetkel arvasime, et nii on õige, ja läksime mängima.“

Konstantin Vassiljev: „Kuni teise väravani oli- Janno Kivisild: „See oli elu mäng. Sisemine me isegi vaatamata punasele kaardi- ärevus oli väga suur, aga seda tuli tasale mängus sees, aga võibolla oleksime kaalus hoida, et see kuidagi resultaati siis pidanud tagasi hoidma ja proovi- pärssima ei hakkaks. Ülehäälestatust ma mängu 0 : 1 peal lõpetada. Seal tuli ma ei mäleta. Kõik oli tavaline, valmiskogemus mängu – ühel hetkel tulnuks meil endale selgeks teha, et parem oleks olnud see napp kaotus vastu võtta Raio Piiroja: „Siiamaani ise põen tusime selleks nii, nagu olime harjunud. Staadionil oli aga küll väga suure mängu atmosfäär, ühelgi teisel valikmängul ja järgmiseks mänguks valmistuda, mit- seda aeg-ajalt – näen pole ma sellist asja tunnetanud. Vastaste edasi rünnata.“ seda unes, ärkan üles ja võistkonna fännitribüün oli roheliseks Mängu lõpp kiskus meie poolt vaadatuna suisa inetuks. Vaid neli minutit pärast Waltersi tabamust suutis Pareimõtlen, et milline võimalus see oli…“ värvunud, kogu ülejäänud staadion aga siniseks. See oli eriline. Läksime mängima ka nii, nagu olime harjunud. Me ei ko küll Andrewsi rikošetiga karistuslöö- üritanud kuidagi vastast üle kavaldada gi pareerida, ent tagasipõrkunud palliks ei olnud ükski Eesti kaitsja valmis ja Robbie Keane suunas nahkkera tühjaks jäänud võrku. Karistuslöök oli sealjuures tulnud olukorrast, kus Raio Piirojale näidati kollast kaarti.

Veel viis minutit hiljem sattus Piiroja karistusala nurga lähedal Keane’iga kahevõitlusesse, mängis palli käega ja saadeti teise hoiatuse tõttu samuti väljakult minema. Üheksakesi jäänud eestlaste haavadele raputati veel soola 88. minutil, mil Keane realiseeris penalti, mille Stephen Hunt oli Ats Purje vastu teeninud. 0 : 4 oli šokk. Ülikõrgele aetud ootused toodi 90 minutiga üheselt ja konkreetselt maa peale Mängu olulitagasi. Neljaväravaline kaotus tähistab siiani Eesti sim hetk: Andrei koondise suurimat allajäämist A. Le Coq Arenal. Stepanov saab juba avapoolajal Hiljem on see kordunud vaid 2019. aasta sügisel punase kaardi. maailma tippkoondise Hollandi vastu. Foto: Lembit Peegel

Seiklejast Iiri fänn sai mängu vaadata Rüütli kõrvalt

Eesti–Iirimaa kohtumise ajal juhtus avalikkusele märkamatult ka üks väga kentsakas olukord: nimelt suutis üks piletita Iiri koondise fänn ennast leidlikul moel väljaku äärde smugeldada. Piletiostu lootuses staadioni ümber luusides silmas ta avatud ust, läks sealt sisse ja leidis pallikoti koos Eesti koondise dressidega. Dressid kiirelt selga, pallikott üle õla – ja kuhu mujale kui väljaku äärde, otse Eesti koondise pingi kõrvale!

Peaaegu üheksa aastat hiljem mäletab personaaltreenerina töötav Conor Cunningham Jalkaga vesteldes sündmuste käiku nagu eilset päeva. „Istusin alguses Eesti pingi kõrval, aga kuna olin ka ise šokis, et mul õnnestus nii kaugele jõuda, võtsin paaril korral telefoni välja, et sellega pilte teha. See äratas neljandas kohtunikus ilmselt kahtlust ning ta tuli uurima, kes ma olen. Arvan, et minu aktsent koos Eesti dressiga oli selge märk, et midagi on valesti, aga ütlesin, et olen pallipoiss, ja näitasin oma pallikotti. Kohtunik pidi aga mängule keskenduma – ilmselt seetõttu palus ta mul lihtsalt tribüünile minna ning ei hakanud turvamehi kohale kutsuma.“ Suurt osa kohtumisest vaataski Cunningham otse tiimi pinkide tagant juhuslikul vabal istekohal, hoides aga silma peal pallikotil, mis Eesti pingi Iiri televisiooni ülekande ekraanitõmmis, mis Cunninghamil endal on kindlasse kohta salvestatud: korra sai iirlane ka reaalselt pallipoisi tööd teha, ulatades palli Ragnar Klavanile audisisseviskeks. kõrvale jäi. Mängu lõppedes suutis ta turvatöötaja pehmeks rääkida, et peab pallid kokku korjama, ning pääses seepärast uuesti väljakule, kus tähistas koos Iirimaa koondisega võitu, kandes samal ajal Eesti dressi!

Staadionilt minema saadeti Cunningham alles siseruumidesse jõudnult, kuid Eesti koondise dress jäi iirlasele selga. „Mul on see endiselt kodus olemas. Olen alati endale öelnud, et peaksin selle korralikult ära raamima, aga pole veel selleni jõudnud. Ehk siis nüüd, kui sellest varsti kümme aastat täis saab?“

Eesti abitreener Janno Kivisild meenutab hiljem, et mängu ajal pani ta Cunninghami tähele küll, kuid arvas, et ju on tegu mõne vabatahtlikuga. „Selleks mänguks kaasati palju inimesi ja kõikide nägusid ju tunda ei saa. Panin teda küll tähele, aga ei mõelnud sellele pikemalt. Alles pärast mängu meediast lugesin, kellega tegu oli!“

või ei hakanud üle mõtlema. Mis läks valesti, oli ilmselt see, et me ei kohandanud punase kaardi järel oma mänguplaani, ei valinud turvalist ja kindlat hardcore-betoonkaitset, ei hakanud bussi parkima. Mängisime oma mängu edasi ja lõikasime sellega näppu – muutusime seetõttu haavatavaks ja tasakaalust väljas olevaks, vastane karistas selle ära. Takkajärele võib ju mõelda, et pool lahingut oli tegelikult veel ees ja oleks pidanud tulemuse minimaalse hoidma. Me seda valikut ei teinud ja see maksis meile lõpuks kätte.“

Konstantin Vassiljev: „Sergei Zenjov sai enne mänge vigastada – tema oleks Iiri suurte ja natuke kohmakate keskkaitsjate vastu väga vajalik olnud. Me ei olnud selleks mänguks valmis, meil ei olnud sellisel tasemel kogemust. Tahtsime väga Lillekülast ära minna hea tulemusega, aga see maksis meile kätte. Iga väike asi mõjutas natuke – olime näiteks kogu tsükli mänginud Nike pallidega, aga playoff’i jõudes pidime mängima teistsuguste pallidega. Pall palliks, see on pisiasi, aga see ilmestas, kuidas olukord hakkas kiiresti muutuma.“

Raio Piiroja: „Tore, et Iirimaa meile vastu tuli – nad olid sel hetkel täiesti mängitav võistkond. Siiamaani ise põen seda aeg-ajalt – näen seda unes, ärkan üles ja mõtlen, et milline võimalus see oli… Oleks pidanud pead natuke külmemana hoidma. Kui oleks esimene mäng võõrsil olnud, oleks ehk isegi parem olnud – oleksime saanud playoff’i atmosfääriga natuke harjuda. Kui võõrsil sulle üks ära lüüakse, pole ju hullu. Me läksime aga kodus kindlalt võidu peale mängima, aga kui jäime taha ja vähemusse, ei teinud me oma korrektiive. Aga see on takkajärele tarkus.“

Mäng nr 13

15. november 2011

Iirimaa–Eesti 1 : 1

32. Ward – 57. Vassiljev Eesti: Londak, Jääger, Rähn, Klavan, Kruglov (18. Puri), Teniste, Vunk, Vassiljev, Lindpere (54. Kink), Saag, Voskoboinikov (73. Purje).

Kordusmänguks olid Eesti koondise read märgatavalt hõredamad: punaste kaartide tõttu kandsid mängukeeldu keskkaitsjad Piiroja ja Stepanov, ühe Viktor Kassai otsuse peale protestimise eest sai kollase kaardi Sergei Pareiko, kes seetõttu samuti Dublinis platsile tulla ei saanud. Oli selge, et Iirimaale sõidetakse oma au päästma, ei muud.

Mõlemad väravad sündisid väravavahi eksimusest: iirlased läksid avapoolajal juhtima pärast seda, kui Pavel Londak oli nurgalöögi olukorras palli liiga lihtsalt Stephen Wardi jalale tõrjunud; Konstantin Vassiljev virutas 57. minutil väravasse

Janno Kivisild: „Analüüsisime mängu eel eelmise kohtumise läbi, aga ühel koosolekul vaatasime näiteks „Tulnuka“ filmi. Ma ei tea, kelle idee see oli, ja algusest lõpuni me seda ei vaadanud, aga mingeid klippe küll. Läksime täiesti kastist välja.“

Konstantin Vassiljev lõi Dublinis küll värava, kuid nagu ka tema näost näha, oli see vaid lohutuseks. Foto: Lembit Peegel aga kauglöögi, mis lipsas Shay Giveni rusikate alt läbi. Viik võõrsil Iirimaaga oli ju iseenesest hea tulemus, ent avamängu kontekst ei lubanud sellest üleliia rõõmu tunda. See ei takistanud 800-l Dublinisse sõitnud Eesti fännil mõistagi Vassiljevi väravat tähistamast.

Tarmo Rüütli: „Valmistusime nii hästi, kui suutsime, ja püssi põõsasse viskamise tunnet ei olnud. Väljas Iirimaaga 1 : 1 – polnud paha!“

Janno Kivisild: „Tarmo suutis meeskonna niimoodi mängima panna, nagu seis oleks olnud 0 : 0. Analüüsisime mängu eel eelmise kohtumise läbi, aga ühel koosolekul vaatasime näiteks „Tulnuka“ filmi. Ma ei tea, kelle idee see oli, ja algusest lõpuni me seda ei vaadanud, aga mingeid klippe küll. Läksime täiesti kastist välja. Mängisime ainult oma väärikuse nimel ja saime natuke leevendust.“

Konstantin Vassiljev: „Tähtis oli lõpetada valiktsükkel väärikalt ja normaalse mänguga. See mäng näitas ka selle meeskonna sisu – võitlesime lõpuni välja hoolimata sellest, et suuremad šansid olid juba läinud.“

Joel Lindpere taas koondises Koondise esindamine on auasi, tuli teha valikuid. Kas Ronaldo, Messi, Federer, Nadal või ükski teine professionaalKogu valiktsükli jooksul oli taustal jututeemaks olnud ne tippsportlane ütleks, et ma lõpetan oma profilepingu tõsiasi, et 2010. aasta alguses New York Red Bullsi siir- ära, ei mängi ja lähen vabatahtlikult koondist esindama? dunud Joel Lindpere koondisele appi ei tulnud. Vutiliidu Kui Eesti koondise mängud oleks praegu millegipärast president Aivar Pohlak ütles avalikult välja, et Lindpere Flora omadega samal ajal, kas Flora saadaks ka siis ühekoli Red Bullsiga sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt talle sa-kümme mängijat koondisesse? Ma ei usu seda. Kui maksti koondisse mitte tulemise eest. Lindpere ise lükkab Flora mängiks Levadiaga ja annaks oma põhimehed ära, sellised väited ümber. siis nad ju kaotaksid suurelt.“ „Ükski normaalne klubi ei paku koondise mitte esin- Aivar Pohlak: „Teadsime fakti, et Joel on sellise kokkudamise eest raha! Mu peatreener oli rootslane, spordi- leppe teinud, ja see oli kõik. Seda on raske pahaks panna, direktor norralane, nad ise jälgisid oma koondisemänge kuna ta oli läinud Ameerikasse sisuliselt karjääri viimast kogu aeg. Mängud ju kattusid ja ma ei saanud tulla! MLSi lepingut välja teenima. New Yorgist on koondisemängudel graafik ei arvestanud EM-valikmänge, kuna ameeriklastel ka väga keeruline käia, eriti arvestades neid seljaprobleesamal ajal koondisemänge ei olnud. Ma olin äkki esimene me, mis tal sel ajal olid. Pikad lennureisid olid tema jaoks jalgpallur Eestis, kelle klubimänge selliselt telekas üle paras mõrv. Tol hetkel oli see loogiline otsus.“ kanti. Paljud, kes läksid koondisemängule, läksid pärast Playoff’i ajaks oli aga Red Bulls MLSi playoff’ist välja seda Tommi Grilli ja pärast seda Joel Lindpere mängu langenud ning Lindpere sai korraliku ažiotaaži saatel koonvaatama,“ on Lindpere sel disele appi tulla. Arvamusi teemal rääkides endiselt tema tuleku kohta oli aga emotsionaalne. erinevaid. Kapten Raio „Teiseks pikk lend ja Piiroja leiab, et toonane ajavahe. Rääkisime ka Tar- olukord oli maitse asi. „Nii mo Rüütliga: meditsiinili- ja naa. Mina olen kogu aeg selt on tõestatud, et aja- seda meelt olnud, et kas vahega harjumisel võrdub oled kogu aeg koondises üks tund ühe päevaga. või ei ole üldse. Eks tal olid New Yorgiga oli kogu aeg ka muidugi omad põhjused, ajavahe seitse tundi – kui miks ta vahepeal ära oli. mul oleks olnud pühapäe- Maitse asi. Lõpuks on see val klubimäng ja kolma- treeneri otsus, selline asi ei päeval koondisemäng, siis läinud ju hääletusele.“ oleksin Eestisse jõudnud Avamängus sekkus alles teisipäeval ja pikas Lindpere teisel poolajal perspektiivis poleks see vahetusest, teenides edu toonud. Rüütli ütles publikult suure aplausi. ka: miks sa tuled, kui su Koondisesse naasnud Joel Lindpere (alumises reas paremalt esime- Dublinis sai Lindpere kirja põhitöökoht on klubis? ne) alustas Dublinis põhikoosseisus. Foto: Lembit Peegel esimesed 54 minutit.