Koondis

Hästi või halvasti? Väitlevad optimist ja pessimist

Oktoobrikuised koondisemängud tekitasid ka väga negatiivse mätta otsast. Teemegi siis mõEesti jalgpallisõprades vastakaid emotsioone. Kui septembrikuu mängud möödusid väga lemat – mõnuga üle pingutades! Kokkuvõttes ongi ju alati nii, et kui võtta kümme jalgpallifänni, võtame ühtlasi ka kümme erinevat nägemust. negatiivse alatooniga, siis oktoobris nägid jalgpallisõbrad Lillekülas juba midagi pisut Vaatenurk 1. etemat. Või kas nägid? Ühest küljest oli põhjust tunda optimismi, teisalt pessimismi. JalKaks viigipunkti, mõlemad kaotusseisust. Koondis on tõusuteel! Millest me üldse räägime? Eesti koondise maika „kuulas ära“ mõlemad leerid. ne ja enesekindlus olid niigi viimase paarikümne aasta vaat et madalaimal tasemel ning 1 : 3 Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee kaotus Leedule süvendas madalseisu veelgi. Kui Märten Kuuse tragikoomiline omavärav meid ka Põhja-Makedoonia vastu juba kolmandal minutil

Koondise endise arsti Gunnar Männiku kirju- kaotusseisu jättis, siis milline koondise fänn potatud laul „Võit“ („See on võit, kõigist kõige leks pakkumist vastu võtnud, kui meile oleks sel tähtsam, kui andnud endast kõik, siis voo- hetkel kahest mängust kaht punkti pakutud? dis öösel vähkren…“) pole A. Le Coq Arenal saanud Kõik oleneb ju sellest, millisel hetkel tekkinud meestekoondise mängu järel kõlada juba enam kui ootusi lõpptulemuse juures arvestada. Jah – võib kolm aastat – viimati suutis koondis Tal- väita, et oleksime võinud mõlemad mänlinnas võita 2017. aasta septembris, kui gud võita, ent meil on kõigil hästi meeles Mattias Käidi hiline värav meile Küprose see negatiivsus ja suisa lootusetus, mis vastu kolm punkti tõi. Mõned nooremad meid pärast kaotust Leedule tabas. See, fännid võibolla ei teagi seda laulu… Tänavu oktoobris oli staadioni heli- Mida iganes Karel Voolaid kuidas koondis kõik selle seljataha jättis ja mängulises mõttes kaks korralikku tehnikul taas põhjust kassett Männiku mängijatele nende mängude kohtumist tegi, oli imetlusväärne. lauluga riiuli pealt üles otsida ja valmis eel ja ajal sisendas – palun Märten Kuuse omavärav makedoonseada – kuigi play-nuppu lõpuks vajutada ei tulnud, oli juba pelgalt tõsiasi, et seda veel ja veel ja veel! laste vastu oli koondisele mõnes mõttes murdepunkt: koostöös eelmiste mavõidupunktid olid lähedal, viimase aja sündmusi sendavate tulemustega oleks see võinud meesarvestades positiivne. konna totaalselt murda. See nõudis mängijatelt ja

Jätame siinkohal puudutamata maavõistluse treeneritelt ülimalt suurt vaimujõudu, et kõigest Leeduga, mis läks täiesti aia taha ja ei olnud õn- sellest üle olla. Sellise alguse järel kaotuse vältineks punktide peale mäng – aga oktoobrikuiseid mine oli suurepärane tulemus! Rahvuste liiga kohtumisi Põhja-Makedoonia ja Ar- Üks asi oli see, kuidas kaotusseisu jäämisele meenia vastu saab vaadata nii väga positiivse kui reageeriti, teine aga see, millist mängupilti pa-

kuti. Septembrikuised koperdamised olid ühtäkki unustatud ning nii Põhja-Makedoonia kui Armeenia vastu oleksime pidanud mängu võitma. Jalgpallis lüüakse aga nii vähe väravaid, et alati ei pruugi parem võistkond võita – meil oli seekord lihtsalt pisut ebaõnne. Kui neid mänge veel viis või kümme korda läbi matkida, oleksime neist suurema osa võitnud. Üksikuid õnnetuid tulemusi ei maksa üle tähtsustada!

Pealegi – võistkonna noorendamine õnnestub Voolaidil kenasti. Viigimängus Armeeniaga oli meil mängu lõpus väljakul koosseis, mille keskmine vanus oli 22,7 aastat. Mattias Käit (22) ja Vladislav Kreida (21) valitsesid keskvälja, kus totaalselt

madalseis jätkub. Kaua võib?

me pidanud saama kuus punkti, aga saime närused kaks. See on blamaaž! nulliti vastaste suurima tähe Henrih Mhitarjani efekt. Püssi sai lõpuks paukuma Rauno Sappinen.

Ja peale kõige olid meil veel puudu Karol Mets, Joonas Tamm, Henri Anier, Henrik Ojamaa ja Sergei Zenjov, rääkimata Ragnar Klavanist!

Voolaid ütles õigesti, et koondisel oli vaja rahvas taastada usk ja see õnnestus – piisab vaid sellest, kui vaadata publikuarve. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et pühapäeval suurepärasel kellaajal toimunud mängu Põhja-Makedooniaga tuli vaatama vähem inimesi kui kolm päeva hiljem tööpäevaeelsel hilisõhtul toimunud kohtumist Armeeniaga? Andke lihtsalt sellele meeskonnale ja treenerile aega –

Vaatenurk 2. Kas rõõmustada või kurvastada? Tundub, Voolaid endiselt võiduta, meie et Karl Hein ei ole ise ka kindel! Hõbepalli au päästetud!

Lõpetame selle heietamise ja padu- Hõbepall ehk Eesti Jalgpalliajakirjaoptimismi nüüd lõpuks ära. Vaata- nike Klubi (EJAK) poolt igal aastal me otsa reaalsusele: oleme mudas ja langeme üha sügavamale! välja antav auhind koondiseaasta ilusaimale väravale oli oktoobrikuu eel kriitilises seisus: koroonakriisi

Põhja-Makedoonia oli siin vaid tõttu jäid ära kevadised ja suvised kolm päeva pärast oma üliolulist kohtumised ning septembrikuine playoff-mängu Kosovoga, kus nende väravapõud tekitas küsimuse: mis jaoks oli kaalul pääs EM-finaalturniirile. Võrreldes selle mänguga olid makedoonlased oma algkoosseisus saab Hõbepallist, kui koondis tänavu üldse skoori ei tee? Või lööb vaid ühe värava, mis osutub totaalseks plönniks? teinud kaheksa(!) vahetust. Sisuliselt Õnneks jääb see mure vähemalt oleks võinud seda nimetada nende tänavu pelgalt teoreetiliseks, sest B-koondiseks, millest Eesti kodus kolme mänguga lõi koondis viis jagu ei saanud. Armeenia puhul küll B-koondiseväravat (Märten Kuuse omavärav Hõbepallile ei kvalifitseeru) ja päästis sellega uhke trofee au. Lõplik tõde ga tegu polnud, ent nende mängijad selgub mõistagi hääletusel, aga ei mängi meie omadega võrreldes nii praegu peaks virtuaalsel liidrikohal palju tugevamates liigades, et me po- olema Rauno Sappineni esimene leks nende vastu pidanud võitu oota- värav Põhja-Makedoonia vastu, mille ma, eriti koduväljakul ja oma fännide ees. Nendest kahest mängust oleksisünnile eelnes vasakul äärel suurepärane kombinatsioon Vlasi Sinjavskilt ja Artur Pikalt. sealt tuleb varem või hiljem tulemus!

Võime rääkida sellest, kuidas mõlemas män- gel momendil mängutempo tükeldamine ja mängu gus kaotusseisust välja tulime, aga medalil on ka tapmine on oskused, mis peaksid olema iga jalgteine külg: kõigepealt suutsime mõlemas mängus pallimeeskonna arsenalis olemas. kaotusseisu üldse jääda. Märten Kuuse omavärav Karel Voolaidi statistika Eesti U21 ja A-koondioli olukord, mida ei tohiks juhtuda se peatreenerina on õnnetu: 27 mängust ka rahvaliigas, rääkimata koondi- oleme saanud ühe võidu, üheksa viiki ja semängust. Armeenlased kasutasid 17 kaotust. Kui me novembrikuus imet ei oma väravat lüües aga ära Eesti to- tee ja alagrupi viimast kohta ei väldi, siis taalse võimetuse rünnakust kaitsesse ümber lülituda. Miks peaksime kevadistes miks peaksime kevadistes üleminekumängudes usaldama peatreenerit, kelle

Rääkimata siis veel sellest Põh- üleminekumängudes usaldama käe all on koondise võit vähem tõenäoja-Makedoonia mängu lõpust… Mil- peatreenerit, kelle käe all on line kui see, et võtad tavalisest kaardiliseid mänge me siis veel võitma koondise võit vähem tõenäoline pakist välja musta värvi ässa? Lõpuks on peaks, kui mitte neid, kus kodupubliku ees 80. minutiks 3 : 1 juhime? kui see, et võtad tavalisest meil vaja ikkagi tulemust – kui me jäämegi kehvade tulemuste juures rääkima Sellised äravajumised peaksid olema kaardipakist välja musta aina arenevast mängupildist, lõpetame suisa kriminaalselt karistatavad! Õi- värvi ässa? järgmisel sügisel mudaliigas.

Soome A-liigasse, Luksemburg B-liigasse?

Rahvuste liiga võlu seisneb selles, et hooajad on lühikesed ja alagrupid väikesed – nõnda võib ühest küljest olla juhuse osakaal suur, teisalt näeme igal korral kindlasti omajagu verevahetust, kuna alagruppide viimased langevad (vähemalt A- ja B-liigas) kindlasti astme võrra allapoole ja alagruppide võitjad B-, C- ja D-liigas tõusevad kindlasti ülespoole. See loob olukordi, kus näiteks A-liigas oma grupi viimaseks jäänud võistkond ei pea olema tingimata nõrgem kui B-liigas alagrupi võitnud tiim, ometi vahetavad nad järgmiseks hooajaks kohad ära.

Novembrikuise lõppvaatuse eel on õhus mitu küllaltki põnevat liikumist. A-liigast ükski päris suur jalgpalliriik allapoole ei kuku (tõenäolised langejad on Bosnia, Island, Rootsi ja Šveits), küll võib aga B-liigast tõeliselt suurte poiste mängu kerkida Soome koondis, kes võitleb Walesiga alagrupi esikoha peale. Väga võimalik, et A-liigas näeme uuel hooajal ka Šotimaad, kes viimati pääses mõnele suurturniirile aastal 1998. Omamoodi muinaslugu on aga õhus Luksem-

Soome koondislased Glen Kamara ja Robin Lod said kaks aastat tagasi Eestist lahkuda napi 1 : 0 võiduga. Nüüd on soomlased juba EM-finaalturniiril ja A-liiga lävel. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Māris Verpakovskis 2013. aastal Eesti kaitsjaid kimbutamas. Foto: Lembit Peegel burgi jaoks, kes alustas Rahvuste liiga esimesel hooajal D-liigast, kus sai oma alagrupis Valgevene järel teise koha, ent tõusis tänu Rahvuste liiga ümberorganiseerimisele C-liigasse. Nüüd on nad aga suisa B-liigasse kerkimise lävel: pisut üle 600 000 elanikuga riik sai äsja magusa võidu peamise konkurendi Montenegro üle ja on kaks mängu enne hooaja lõppu grupi liider.

Tasub meelde tuletada, et alagrupi võit on Rahvuste liigas sel hooajal eriliselt hinnas, sest see võib kaasa tuua MM-valikturniiri playoff’is: nimelt saavad 180 minuti kaugusele finaalturniirist kaks parimat Rahvuste liiga alagrupivõitjat, kes MM-valikturniiril oma grupis esimese kahe sekka ei mahtunud.

Muide, Rahvuste liiga kahe hooaja peale on 55 koondisest vaid kuus tükki endiselt ilma ühegi võiduta: kaks hooaega A-liigas mänginud Island, B-liigas olevad Iirimaa ja Põhja-Iirimaa ning kogu aja D-liigas kükitanud Andorra, San Marino ja… Läti. Island on ühtlasi ainus võistkond, kes pole veel kirja saanud mitte ühtegi punkti.

Pidevalt kääbusriikide murdmisega hädas olnud lõunanaabrid lätlased on kahe hooaja peale senise kümne mänguga löönud vaid neli väravat ja saanud kolme kaotuse kõrval kirja lausa seitse viiki – neist kolm on tulnud Andorra vastu.

Lätlaste agoonia võttis hästi kokku 41aastane endine tähtründaja Māris Verpakovskis, kes põrutas sotsiaalmeedias, et tal on hädaoru vaatamisest kõrini. „Helistage Rubale ja Stjepale, hakkame hommepäev tõsiselt treenima ja oleme novembrikuu mängudeks valmis!“ Ruba ja Stjepa all mõtles Verpakovskis endiseid Inglismaa Premier League’i mängijaid, 41aastast endist ääreründajat Andrejs Rubinsit ja 44aastast endist keskkaitsjat Igors Stepanovsit, kes mängisid mõlemad Läti koondise kuldaegadel kandvat rolli.

Õnneks või kahjuks tegi Verpakovskis ainult nalja. Vist…