Lugu & tsitaadid

Nii nad ütlesid

„FC Levadia näitas staadioniehituse Maarjamäele kavandamisest loobumisega eeskuju teistele pärandist lugu pidavatele institutsioonidele.“ Arhitektuuriloolane ja muinsuskaitseekspert Jaan Tamm

„Täna toimus Kadrioru staadionil jalkavõistlus Kadrioru Karikas, mis jäi täna küll välja jagamata, sest Nõmme Kalju ja TJK Legion leppisid kokku viigi ja vahe jäi endiselt viie peale.“ Soccernet.ee-d refereerida üritanud Kroonika läks jalgpalliterminite rägastikus Premium liiga mängu kirjeldades omadega rappa

„Ta on kiire õppija, kunagi olnud Tallinnas mupo boss. Ta suudab ka suured kapid ära ehmatada. Õppinud keskkonnaarhitektuuri. Tartu jalgpallihall on tema teene.“ Poliitik Aadu Must Monica Rannast

„Lõpuks võib ometi eksperimendi lõppenuks lugeda – surugu Pohlak kätt kasvõi vanakuradi endaga ja näidaku külajalgpalli kasvõi „Aktuaalse kaamera“ ajal, meie rahvas naudib teisi spordialasid. Mõistlikum oleks isegi TVs näidata, kuidas Erki Nool vormib järgmist olümpiavõitjat. Nüüd olekski paras aeg suunata tähelepanu ja raha aladele, kus meil on olnud ja on praegugi läbilöögivõimet, eelkõige pean silmas võrkpalli. Ja kui midagi peaks üle jääma, siis puistata raha ka korvpallile ja tennisele.“ Postimehe kolumnist Tarmo Pikner uneleb nõukogudeaegsest spordikorraldusest, kus üldpopulaarse jalgpalli asemel toetati väiksemaid alasid

„Mida Eesti jalkpall [sic!] teeb? Miks ta üldse mängib?“ President Toomas Hendrik Ilves ei olnud nõus, et Eesti–Valgevene mängu ajal ei lubatud tribüünile Valgevene fänne valgepunavalge protestilipuga

„Viimased 14 aastat olid valdavalt väga keerulised. Mis seal salata – viimased poolteist aastat olen ma saanud reaalajas jälgida oma emotsioonide kahanemist.“ ETV saatejuht Urmas Vaino lemmikklubi Newcastle Unitedi omanikuvahetusest

Tüdrukute U17 koondis näitas sisu, kuid edasipääsust jäi napilt puudu

Septembri lõpus ja oktoobri alguses Tallinnas toimunud tüdrukute U17 EM-valiksarja miniturniiril sai Eesti koondis Ukraina järel ning Põhja-Makedoonia ja Moldova ees teise koha. Sealjuures oldi lähedal ka alagrupi võidule, millest jäi lõpuks puudu vaid üks tabamus.

Tekst: Raul Ojassaar Valikturniir toimus uudsel Rahvuste liiga põhimõttel, mis tähendab seda, et kõik osalevad riigid on jaotatud kaheks: 28 tugevamat mängivad A-liigas, 21 ülejäänut aga nõrgemas B-liigas. Mõlemas liigas loositakse võistkonnad kolme- või neljaliikmelistesse alagruppidesse: sügiseste turniiride tulemusena langevad A-liiga alagruppide nõrgemad kevadringiks B-liigasse, B-liiga sügisesed alagruppide võitjad aga tõusevad nende asemele tugevamasse seltskonda. 2022. aasta suvel toimuvale finaalturniirile pääsevad need võistkonnad, kes võidavad kevadel A-liiga alagrupi. Eestis toimunud B-liiga alagrupis oli seega mängus üks pääse A-liigasse. Selgeks soosikuks võis turniiri eel pidada Ukrainat, kuid ülejäänud kolmikus olid võimalikud jõudude vahekorrad suur küsimärk: koroonaviiruse tõttu jäi eelmisel aastal sama valikturniir sootuks ära ning selle vanuserühma (sündinud 2005 ja hiljem) neiud ei olnud rahvusvahelises konkurentsis ennast võrrelda saanud. „Nädala alguses ei olnud meil aimu, kuidas me võrreldes Moldova või Põhja-Makedooniaga mängime. Teadsime, et Ukrainaga on varasemalt koondised mänginud ja nad on tugev jalgpallimaa, aga saime teada, kus me oleme, ja süües kasvas isu,“ sõnas koondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva. Seda ootamatum oli see, kuidas Eesti turniiri alustas: suurel A. Le Coq Arenal lõid Eesti neiud Moldovale juba esimese poolajaga neli vastuseta väravat, lisasid teisel kolmveerandtunnil juurde kuus kolli ning kirjutasid tabelisse lõpuks ajaloolise 10 : 0 võidu! Tegu oli Eesti kõikide jalgpallikoondiste ajaloo suurima võiduga, kusjuures jala sai valgeks koguni seit-

Eesti parimaks väravakütiks tõusis turniiril viis tabamust kirja saanud Anette Salei.

Foto: Liisi Troska

se mängijat. Kübaratrikiga säras JK Tabasalu vasakäär Anette Salei, kaks väravat kirjutas enda nimele Tartu Tammeka ründaja Kirkeliis Lillemets. Ka teises voorus ei olnud eestlannadel suuri probleeme: Põhja-Makedoonia, kes oli avavoorus Ukrainale 0 : 3 alla jäänud, pidi Eestilt vastu võtma 0 : 5 sauna. Eesti resultatiivseimana sai kaks väravat kirja taas Salei. Viimase vooru kohtumise eel Ukraina vastu oli Eesti ülesanne selge: viik või võit oleks meile toonud alagrupi võidu ja edasipääsu, kaotus aga jätnud meid teiseks. Kuigi Eesti suutis iseäranis mängu lõpus vastastele peale panna korraliku surve, libises edasipääs lõpuks siiski käest: esimese poolaja sisuliselt viimase puutega tegi kauglöögist skoori Miroslava Nevar ning 1 : 0 võit tõi ukrainlannadele ka alagrupi esikoha. „Mängisime hästi, mõned olukorrad mängisime päris hästi välja, mõnes ei tulnud kõige paremini toime,“ sõnas Ševoldajeva viimase mängu järel. „Mingites kohtades hindasime üle, kui palju või vähe meil palliga aega on – mõnes kohas oleks tahtnud mängijatelt pisut kannatlikumat tegutsemist, viimastel minutitel oleks pidanud palli natuke kiiremini üles viima. Üldpildis on kaotus valus, aga tegime korraliku mängu.“ Kokkuvõttes tuli treeneril turniiriga siiski rahule jääda – kolme mängu peale löödi kokku 15 väravat, oma võrgust tuli välja võtta vaid üks pall. „See, kuidas nad sel turniiril mängisid, on minu jaoks olnud tubli ja väga hea. Saime teada, et võime mängida – me ei pea oma mängu ainult kaitsest lähtudes üles ehitama. Peame suutma ja julgema ka ise palliga mängida, et saaksime oma oskusi ka tugevamal tasemel proovile panna. Kui mäng Ukrainaga ei oleks meil olnud viimane, siis oleksid tüdrukud ilmselt ka värskemad olnud. Saime aru, et ühe nädala jooksul kolm tugevat mängu võib olla natuke palju, eriti kui kõige tugevam jäi kõige lõppu.“ Seda, et A-liigasse tõus oleks ehk olnud liiga suur suutäis, Ševoldajeva ei arva. „Ma kaotuste pärast ei muretse, tahame ikka tugevaid mänge. Miks siis üldse jalgpalli mängida, kui tahta ennast kogu aeg nõrgemate või keskmikega võrrelda? Jalgpall on selline ala, kus tuleb ennast pidevalt proovile panna, et oma piiri kogu aeg natuke kõrgemale nihutada.“ Oluline osa tänavusest U17 naiskonnast saab sünniaasta poolest osaleda ka 2023. aastal Eestis peetaval U17 EM-finaalturniiril. Nii avamängus Moldova vastu kui viimases matšis Ukrainaga mängis Eesti täpselt sama algrivistusega, kelle seast kuus (väravavaht Liisa Liimets, kaitsjad Annegret Kala, Karola Purgats ja Anna Mariin Juksar, poolkaitsja Bianka Uhtjärv ja ründaja Aleksandra Orlova) on sündinud 2006. aastal ja saavad seega kodusel finaalturniiril mängida. Eesti koosseisu kuulunud 21 mängijast olid samuti enam kui pooled – 12 – sündinud 2006. aastal. Ševoldajeva sõnul alustatakse peagi ka finaalturniiri koosseisu ühistreeningutega – siis liituvad 2006. aastal sündinutega ka 2007. aastal sündinud tüdrukud, kes on seni mänginud U15 koondises. Augusti lõpus Läti osaluseta toimunud Balti turniiril said nemad Fääri saarte järel ja Leedu ees teise koha.

Nii nad ütlesid

„Ei oleks üldse imelik, kui Partizani peatreener, kelle meeskonnal algab nelja tunni pärast mäng Floraga, tuleks praegu siia restorani, istuks minuga samasse lauda ja arutaks paar tundi erinevaid jalgpalliasju ning läheks siis staadionile mängule. See on kirg jalgpalli suhtes. Jalgpallitreeneriks olemine on Serbias elustiil, mitte elukutse. Pole tähtis, et vabu päevi on vähe ja pühapäeva pidada ei saa. Seda me armastamegi.“ FCI Levadia endine peatreener

Aleksandar Rogić

„Ma ei oska öelda, kas minu jaoks on olulisemad koondisemängud tippriikide vastu või mängud Floraga tippklubide vastu. Kumma sa valid, kas ema või isa?“

Rauno Sappinen

„Ma ütleks, et pärand on ebatavaline ja seisab horisontaaltasandil teistest päranditest sedavõrd eraldi, et vertikaaltasandile on seda keeruline paigaldada.“ Aivar Pohlaku filosoofiline mõttelend Joel Lindpere pärandi kohta

„Paljudele meie mängijatele on oluline sellisel tasemel mänge pidada. Kogu austuse juures: Eesti vastu on küll hea ja tore mängida, aga see on tippude tipp.“ Belgia koondise mängujuht Kevin De Bruyne pärast seda, kui belglased Rahvuste liiga finaalturniiril viimaseks jäid

„Kui olin Eesti koondise juures abitreener, siis meil oli Jelle Goesiga diskussioon: näitasime esimest korda koosolekul videoid. Tõsine diskussioon tekkis sellest, kas näitame neid või ei näita, sest osa mängijaid tulid nagu kinno. Nad polnud enne sellist asja näinud! Oli küll kuskile midagi joonistatud ja nuppe liigutatud... Mõtlesime, et nad ei suudagi kontsentreeruda sellele, mida me tahame rääkida, sest nad vaatavad nagu kino. Lõpuks jõudsime selleni, et ükskõik, mängijad peavad harjuma.“

Marko Kristal