2-kõne: Tarmo Lehiste

Tarmo Lehiste meenutab elu agendina:

„Ma ei mäleta, et kellelgi teisel oleks suurde klubisse siirdumine nii napilt vussi läinud kui Operil…“

Tarmo Lehiste on karjääri jooksul aidanud kaasa sadade jalgpallurite klubivahetusele. Ta võib oma CVsse panna väga suure osa Eesti paremaid mängumehi, kuid nii-öelda vahemehena on liigutatud jalgpallureid ka Londoni Chelsea ja Manchester City ridadesse.

Tekst: Kaarel Täll

Nüüd on käes aeg, kus Lehiste on juba mõnda aega agenditööst tagasi tõmbunud, ning pikemas usutluses vaatab ta tagasi kogetud seiklustele, mis on pakkunud nii helgeid kui ka ärevaid hetki. Põnev, põhjalik ja telgitaguseid avav intervjuu ilmub kahes osas: teine pool intervjuust juba jaanuarikuu Jalkas!

Tarmo Lehiste nimi on taasiseseisvunud Eestis käinud kaasas peaaegu iga rahvusvaheliselt eduka jalgpalluri karjääriga. Kas nüüd on käes aeg, kus saab öelda, et agenditöö on sinu elus lõpetatud peatükk?

Ma ei tegutse juba mõnda aega agendina. Tavapärane agenditöö tähendab igapäevast väga aktiivset suhtlemist eri kontaktidega: klubide, mängijate ja teiste agentidega. Sellega kaasneb ka väga palju reisimist. Sellist elu ma enam ei ela, kuid teatud suhted on endiselt alles. Juhul kui peaks tekkima võimalus mõnda Eesti mängijat aidata, siis olen lahkesti kontaktide või nõuannetega abiks.

Miks sa agendimaailmast tagasi tõmbusid?

Kui vaadata agendimaailma väga üldises plaanis, siis see on noorte ja agressiivsete meeste pärusmaa, kus peab pühenduma 24 tundi ööpäevas. Nad peavad olema valmis pidevalt reisima. Vanuse suurenedes ei tahtnud ma sellist elu enam igapäevaselt kogeda, et õhtul kell kümme selgub, et homme varahommikul tuleb lennukile minna. Pere ja lapsed nõuavad samuti tähelepanu – ei saa päris nii, et oled kogu aeg lennus. Vanasti oli normaalne, kui tegin nädalas kolm reisi. Käisin korraks kodus ja seejärel olin taas kadunud. Pensionini niimoodi välja ei venita…

Tundub, et mõned ikka suudavad.

Eks olen ka mõne vanema härraga kokku puutunud, aga nad töötavad suuremates agentuurides, kus igapäevast tööd teevad ikkagi nooremad. Vanemad on seal pigem juhi rollis.

Kas Karol Mets oli üks viimaseid jalgpallureid, kellega tegelesid aktiivselt? Kui suurt rolli mängis su taandumisotsuse juures tõik, et Karol vahetas Hollandis mängides agenti?

Ütleme nii, et kui tegelesin Karoli asjadega, siis ma polnud enam kuigi aktiivne. Siiski proovisin Eesti mängijaid aidata nii palju kui võimalik. Mul oli hea meel, et sain Karoli Eestist välja aidata. Eks selliseid asju (mängija ja agendi koostöö

Agenditööst loobus Tarmo Lehiste, kuna soovis rahulikumat eluviisi. „Vanuse suurenedes ei tahtnud ma sellist elu enam igapäevaselt kogeda, et õhtul kell kümme selgub, et homme varahommikul tuleb lennukile minna. Pere ja lapsed nõuavad samuti tähelepanu – ei saa päris nii, et

oled kogu aeg lennus.“ Foto: Erki Pärnaku / Õhtuleht

lõppemist – toim.) on ka varem juhtunud. See käib mingitmoodi justkui asja juurde… Tavaliselt on see lõppenud pigem nii, et inimesed saavad ringiga hiljem taas omavahel kokku. Siin mängib rolli ka see, et rahvusvahelises mõistes pole ma olnud päris tavaline agent. Traditsiooniline agent on agressiivsem ja pealetükkivam tüüp, kelle huvi number üks on eelkõige endale raha teenida. Kui üleminekuga raha teenitud, aga mängijal klubis hästi ei lähe, siis pole välismaisel agendil enam motivatsiooni. Otsib uue mängija, kelle pealt teenida. Minu töö oli üles ehitatud teistele alustele – kuidas aidata just Eesti jalgpalluritel karjääris edasi minna. Meil on andekaid mängijaid vähe ja igaühe karjäär on tähtis. Samuti sain aidata oma tegevusega Eesti klubidel raha teenida, et nad saaksid järgmisi jalgpallureid kasvatada. Näiteks Viktor Levada ütles mulle paar aastat tagasi, et tal on kahju, et ma agendina enam ei tegutse, nad pole enam ammu saanud mõnda mängijat müüdud. Eelkõige olen muretsenud selle pärast, et sellise töö kaudu muu-

tuks tugevamaks Eesti koondis. Maailma mõistes tavaline agent ei mõtle selliste asjade peale. Muidugi on agentide seas ka toredaid inimesi, aga olen piisavalt kokku puutunud ka mitte kõige toredama kontingendiga. Paljude jaoks on oluline, kuidas suudetakse endast jutuga paremat muljet jätta, et mängijatega lepingut saada, ning kuidas õnnestub juba pooleli olevatele tehingutele vahele pugeda. Ütleme nii, et kui eesmärgiks on vaid raha teenimine, siis läheb see maailm päris keeruliseks.

See on ju ilus mõte, et paned kõige tähtsamale kohale mängijad, Eesti klubid ja Eesti koondise. Aga ilmselgelt pidid ise ka ju sellega raha teenima. Kui keeruline oli sul sellesse suurde Eesti jalgpalli arendamise plaani sisse suruda isiklikku huvi? See oli sulle ju ometi oluline sissetulekuallikas.

Me ei tegelenud ainult Eesti jalgpalluritega. Meil olid suhted läänes ja idas. Sajandivahetuse eel ja järel liikusid meie kaudu näiteks Leedu, Aserbaidžaani ja Gruusia jalgpallurid. Teenisime nendelt üleminekutelt raha, mida kasutasime Eesti jalgpalli arendamiseks. Meediat on alati huvitanud just agenditööga seostuv, aga tegelikult tegelesin oluliselt suuremal määral teleõigustega. Meie agentuur oli tähtis vahelüli Euroopa suurima teleõiguste firma ja kogu endise Nõukogude Liidu vahel. Kui UEFA teleõigused eelmise kümnendi algul tsentraliseeris, sai see äri läbi, samas pakuti mulle UEFAst tänu senistele kogemustele hästi tasustatud tööd ja nüüd teen seda juba aastaid venue operations and broadcasting manager’ina UEFA koondise- ja klubimängudel. Ühenduslüli ida ja lääne vahel: Kokkuvõttes andis agenditöö mulle väga hea elu- ja ärikooli. Kui „Meil olid suhted läänes ja saad seal maailmas hakkama ja nenidas. Sajandivahetuse eel de huntide seas läbi lööd, siis saad ja järel liikusid meie kaudu näiteks Leedu, Aserbaidžaani ja hakkama ka mujal. Sain selle kogemuse abil ja koostöös mõnede agenditöö kaudu leitud partneritega ka Gruusia jalgpallurid. Teenisime muudel aladel oma ärid püsti panna.

nendelt üleminekutelt raha,

mida kasutasime Eesti jalgpalli arendamiseks.“ Kuidas sa üldse jõudsid agenditööni? Mul on lapsepõlvest saati olnud suur huvi spordi ja eriti jalgpalli vastu. Kuna ma olen väikesest maakohast pärit, siis polnud mul endal võimalust kusagil trennis käia. Huvi piirdus seega jalgpalli vaatamise ja kirjanduse lugemisega. Lisan siia, et mul on väga hea meel, et praeguseks on minu kodukandile lähimas

keskuses Vändras korralik jalgpalliklubi ja kõik Ronaldoks või Messiks saada unistavad lapsed saavad trennis käia. Omalt poolt sain kohaliku volikogu liikmena anda olulise panuse, et nüüd on seal korraliku kunstmuruväljaku kujul ka head treeningutingimused. Ühe tuttava kaudu jõudsin pärast ülikooli Eesti Raadiosse sporditoimetajaks, aitäh siinkohal Koit Luusile ja Tiit Karuksile. Läksin, sest huvi spordi vastu oli lihtsalt nii suur. Sealt jäi juba Aivar Pohlakule silma, et mul on just jalgpalli vastu kõrgendatud huvi. Varsti kutsus ta mind Florasse pressitööd tegema.

Aivar vaatas, et tore ajakirjanik, ja kutsus tööle?

Täpselt nii! Eks tol ajal oli inimesi vähe, jalgpalli hakati ju alles üles ehitama ja kaasati kõiki, kes huvi tundsid ja midagi teha tahtsid. Mul endalgi oli tekkinud arusaam, et ajakirjanikuna asjade ainult kommenteerimise asemel tahaksin ise ka midagi ära teha ja kuidagi kaasa aidata. Floras tekkis mul võimalus jalgpallis aktiivselt kaasa lüüa. Varsti selgus, et neil oleks vaja inimest, kes tegutseks äriasjadega. Sujuvalt nihkusin pressišefi koha pealt äri suunas.

Meenuta oma kõige esimest tehingut jalgpalluriga. Ärme võta arvesse mängijat, kes liikus Flora ja Lelle vahel, vaid midagi, mis oli nii-öelda päris!

Aivar ütles kunagi hea lause. See jäi aega, kui mängijad hakkasid juba rohkem liikuma. See kõlas: „Soome müüvad meil Floras mängijaid isegi sekretärid!“ Minu esimene tõsisem lugu on seotud ühe Leedu kaitsjaga, kel oli nimeks Ramūnas Stonkus. Aasta oli 1996. Sel perioodil võis öelda, et Eesti passiga oli umbes 30 enam-vähem mängijat, aga leedulased tulid natukene teistmoodi olukorrast, sest nende Žalgiris oli Nõukogude Liidu mõistes tippklubi. Tegime 1990ndate keskel Žalgirise presidendiga palju koostööd ja nende mängijad olid kõrgelt hinnatud. Ka Florasse jõudis mitu leedukat. Türgi klubi Zeytinburnu tahtis Stonkust endale, üleminekusumma oli kokku lepitud. Minu töö oli koos mängijaga sinna lennata ja lepingud vormistada. Pidin tehingu lõpuni viima. Lennupilet oli ühel päeval sinna, järgmisel tagasi. Sain aru, et ta teeb meditsiinilise kontrolli ja siis olen juba tagasi kodus. Asi lõppes sellega, et elasin nädal aega Bosporuse kaldal imeilusas hotellis. Lihtsalt ootasin, et mis saab. Selgus, et türklased on kõvad kauplejad, ning neid üldse ei huvitanud, mis varem oli kokku lepitud – nad soovisid maksta oluliselt vähem. Ma olin noor ja roheline – arvasin, et kui asjad on kokku lepitud, siis nii peab ka jääma! Ma ei andnud mitte grammigi järele. Istusin nädal aega… Türklased olid tigedad, aga mängijat tahtsid nad ikkagi. Lugu lõppes sellega, et mulle anti raha – see oli üle 100 000 Saksa marga sularahas. Raha korjati kuidagi kokku, seal sees oli ka väikseid kupüüre. Samal ajal kui kirjutasime lepingutele alla, teavitasid tigedaks aetud türklased lennujaama, et keegi kodanik püüab riigist väljuda suure rahasummaga. Õnneks juhtus nii, et türklased arvasid, et ma lähen õhtuse lennuga. Aga mul oli nädalasest Türgis passimisest nii siiber, et istusin kohe taksosse ja jõudsin napilt lõunasele lennule. Sisuliselt jooksin läbi lennujaama…

…100 000 Saksa marka taskus!

Õhtul tuli lennujaamast läbi Saksamaa agent, kes oli koos minuga Türgis kaasas, ning tema oli selle tehingu ka algselt kokku leppinud. Tema otsiti lennujaamas kuni aluspüksteni põhjalikult läbi… Aga kogu raha oli minu käes! Eks see oli kõva õppetund. Ma ei tundnud kultuurilisi erinevusi. Selgus, et kui türklastele järele ei anna, siis muutuvad nad väga tigedaks. Mina aga lendasin Vilniusesse ja andsin raha Žalgirise presidendile üle. See oli minu esimene tehing… Päris keeruline! Aga elasin üle ja sain kogemusi edaspidiseks. Tulles tagasi agentide iseloomustamise juurde, siis kokkuvõttes sai minust selline rahulik ja vaiksem tüüp. Võimalik, et just seetõttu pidin palju lahendama keerulisi olukordi. Tihti on juhtunud, et tehingusse on segatud eri osalised erinevate huvidega, aga lõpuks on vaja rahulikuma natuuriga inimest, kes kogu asja kuidagi kokku paneb. Tihti oli minu ülesanne leida kõigi nende osaliste vahel kompromiss.

Tarmo Lehiste 2011. aastal.

Foto: Lembit Peegel

Esimesest vahendustehingust Türgis: „Lugu lõppes sellega, et mulle anti raha – see oli üle 100 000 Saksa marga sularahas. Raha korjati kuidagi kokku, seal sees oli ka väikseid kupüüre. Samal ajal kui kirjutasime lepingutele alla, teavitasid tigedaks aetud türklased lennujaama, et keegi kodanik püüab riigist väljuda suure rahasummaga.“ Kas see oligi normaalsus, et panid tehingu järel kohvri sularaha täis ja tulid tulema?

Jah, alustasime ju 1990ndatel…

Järelikult olid hiljem seal kohvris palju suuremad summad?

Eks hiljem arenesid ka maailm ja reeglid. Aga 1990ndatel käisid asjad sel viisil nii mängijate kui ka teleõigustega. Mäletan, et kui meie mehed

Tarmo Lehiste Eesti koondisega 2009. aastal Türgis Kayseris. Foto: Lembit Peegel

mängisid näiteks Venemaal, siis ega neil polnud seal pangakontosid. Neil oli hoiulaegas!

Räägime mõnest konkreetsest mängijast. Kui näiteks Mart Poom oli juba Inglismaal ja mitu kuulsat klubi tundis tema vastu huvi, siis kas see jutt käis endiselt kuidagi sinu kaudu?

Ei. Mina olin seotud ainult sellega, kui Mart läks esialgu Inglismaale. Meid aitas selle protsessi juures üks Inglismaa agent, kes jäi ka edaspidi Mardi asju ajama.

Andres Operi käigud Londoni Arsenali ja Sunderlandi juurde on sul kindlasti hästi meeles.

Andres on üks selline mängija, kellega meil on pikk ühine ajalugu. Oleme siiani head sõbrad, kuigi ka seal on meie omavahelistes suhetes tulnud ette igasuguseid perioode. Üks mu karjääri kõige kummalisem lugu ongi seotud Sunderlandiga. Kõik oli kokku lepitud. Olin Mick McCarthyga (Sunderlandi toonane peatreener – toim.) kaks nädalat asju ajanud. Meil oli leping valmis, olime seda mitu korda omavahel edasi-tagasi saatnud. Meil oli vaja vaid Andresega sinna minna, teha meditsiiniline kontroll ja anda allkiri. Andresest oleks saanud esimene eestlasest väljakumängija Premier League’is. Kui jõudsime Sunderlandi, hakkasid toimuma imelikud asjad. Vaatasime treeninguid ja veetsime seal paar-kolm päeva… Aga meditsiinilist testi polnud veel toimunud. Küsisin McCarthy

käest, mis toimub. Öeldi, et lepingut ikkagi ei tule. Hiljem uurides selgus, et McCarthy tahtis Andrest oma tiimi, kuid klubi president otsustas üle mänedžeri pea, et võetakse hoopis üks teine mängija laenule. Nii see jäi. Tol ajal oli Inglismaal tavaline, et selliseid asju otsustab mänedžer, kuid meile sattus halb juhus ning sekkus president.

Andres oli alles noor kutt ja selline jama võib endast päris välja viia. Kas selliste õnnetuste järel oled pidanud kehastuma ka psühholoogiks ja mängijaid vaimselt toetama?

Elus on tihti nii, et kui inimesel juhtuvad head asjad, siis ongi kõik hästi. Aga kui on mured ja probleemid, siis pöördutakse kellegi poole abi saamiseks. Mured ja probleemid on selle töö üks osa. Jalgpallimaailmas tuleb päris tihti ette, et mängijaid vallandatakse… Või on lepingutega mingid arusaamatused. Kõige raskem on aidata siis, kui mängijal ei lähe jalgpalliliselt hästi. Siis saabki ainult lohutada. Küll aga saan aidata siis, kui klubid rikuvad reegleid. Siinkohal ei ole ma aidanud mitte ainult neid mängijaid, kellega olen ise tegelenud. Kuna sõnum levis, siis pöördusid minu poole abipalvetega ka teised Eesti jalgpallurid. Ikka juhtub, et agendid meelitavad sind kuskile, aga kohale jõudnult tekivad probleemid ja nendega suvaline agent enam tegeleda ei taha. Näiteks Vladimir Voskoboinikov sai minu abiga Belgias oma lepingu lõpetatud ja FIFA abiga korraliku kompensatsiooni. Vjatšeslav ZahoKohtuvaidlustest: „Näiteks Vladimir Voskoboinikov vaiko minek Kuveiti oli esialgu täielik katastroof, aga lõpuks, kui saime probleemid lahendatud ja ta oma sai minu abiga Belgias oma pangakontot vaatas, oli ta kindlasti lepingu lõpetatud ja FIFA abiga väga rahul. korraliku kompensatsiooni. Vjatšeslav Zahovaiko minek Viimane teema puudutas Tristan Koskorit. Kui tal tekkisid Indoneesias probleemid, siis loomulikult aitasin.

Kuveiti oli esialgu täielik Mees sai oma karjääri rahulikult jätkatastroof, aga lõpuks, kui saime kata ning ka pangakonto oli kopsaprobleemid lahendatud ja ta oma pangakontot vaatas, oli ta kam kui varem. Mul tekkisid aastate jooksul jalgpallijuristide seas head kontaktid. Kui Tristanil tekkis mure, kindlasti väga rahul.“ sain ta õige inimesega kokku viia.

Poomi tahtis endale väravasse Manchester United. Oper käis end näitamas Arsenalis. Marek Lemsalu oli peaaegu Liverpoolis. Selliseid näiteid leiab veel. Praegu elame ajas, kus peab olema rahul, kui Flora põhimees läheb Rootsi esiliigasse. Kas mehed olidki sajandivahetuse paiku nii kõvad?

Turg on muutunud. Tänapäeval on kõik klubid oluliselt professionaalsemad. Skautimine käib väga kõrgel tasemel. Kasutusel on programmid,

Läbimurdeta jäänud mängija: „Üks mängija, kellest lootsime, et kasvab suurem täht, oli Meelis Rooba. Ta tegi ühel hetkel Floras ja koondises tõesti väga hea hooaja. Tundus, et temast kasvab tolle ajastu Konstantin Vassiljev.“

mis hindavad mängija iga liigutust. Tol ajal oli rohkem õnnefaktorit. Mängijaid ei tuntud kuigi hästi ning tehingutes mängisid rolli suhted ja teatav juhuslikkus.

Kas Lemsalu oli Liverpoolile sama lähedal kui Oper Sunderlandile?

Ma ei mäleta, et kellelgi teisel oleks suurde klubisse siirdumine nii napilt vussi läinud kui Operil…

Kes oli sajandivahetuse paiku selline mängija, kellel olid väga head eeldused, aga läbimurre jäi tegemata?

(Mõtleb pikalt – toim.). Üks mängija, kellest lootsime, et kasvab suurem täht, oli Meelis Rooba. Ta tegi ühel hetkel Floras ja koondises tõesti väga hea hooaja. Tundus, et temast kasvab tolle ajastu Konstantin Vassiljev. Pakkusime teda igale poole, kuid karjäär hakkas minema allamäge.

Milline telefonikõne, e-kiri või faks on sul endal pannud südame eriliselt puperdama ja tekitanud kõige suuremat elevust?

(Mõtleb väga pikalt – toim.). Kahjuks ei ole Eestis kunagi olnud sellist luksust, et keegi võtaks väga meiega ühendust. Pigem tuleb ise hästi aktiivselt töötada ning mängijaid pidevalt pakkuda. Nii pole olnud, et tuleb kõne sisuga: Liverpool tahab meie mängijat. Meie roll siin Eestis on teistsugune. Väga hästi on, kui aitame kellegi siit keskmise tasemega klubisse. Kui seal läheb edasi edukalt, siis võivad hakata ühendust võtma ka need klubid, kes panevad südame puperdama. Kuid tippjalgpallis töötavad edasi juba teised agendid. Minu jaoks oli väga-väga positiivne näide näiteks Urmas Rooba, kes õnnestus aidata Midtjyllandisse, kus ta töötas end nii kõrgele tasemele, et FC Kopenhaagen võttis ise ühendust. Ja nemad on Euroopa mõistes juba tippklubi moodi. Samamoodi töötas Ragnar Klavan end üles Heracleses. Järgnenud Alkmaari pakkumine oli juba tipu lähedalt, nad tulid ju Hollandi meistriks.

Ärev seiklus Kasahstani stepis

Peale mängijate on Tarmo Lehiste kaudu liikunud ka treenerid. Näiteks Eesti koondise juurde jõudsid Tarmo kontaktide toel Magnus Pehrsson ja veidi kaudsemalt ka Thomas Häberli. Samamoodi kolisid tema abil Eestist Kasahstani Arno Pijpers ja Tarmo Rüütli. „Rüütliga koos toimus ka minu karjääri üks kõige omapärasemaid reise. Kui käisime esimest korda Pavlodaris, siis tagasi tulles jäime stepis lumetormi kätte. Üldse polnud kindel, et me ei mattu Mercedesega täielikult lumehange…“ meenutab Tarmo ärevaid hetki. „Sõidad kottpimedas autoga, mitte midagi ei näe, tee on täis tuisanud. Polnud aimugi, kas me üldse jõuame kuskile. Asi lõppes sellega, et pidime ööbima bensiinijaama hostelis, kus oli väga külm. Hommikuse lennu peale me muidugi ei jõudnud, pidime veel päev läbi lennujaamas ootama. See oli päris karm seiklus.“

Aastaid mängis Lehiste neljandas liigas FC Toompea ridades. Resultatiivseimad hooajad olid 2006 ja 2007, kui ta lõi 30 liigamänguga 27 väravat! See foto pärineb aga 2003. aastast. Foto: Lembit Peegel