Raul Ojassaar

Kust jookseb PIIR?

Inglismaa jalgpallis on sel sügisel kuum teema kohtunikud. Mitte klassikalisel viisil („kuidas kohtunike tase küll nii nõrk on?“), vaid hoopis vastupidisel toonil: mida saaks ära teha, et säästa kohtunikke neile osaks saavast sõimust ja kohati lausa füüsiliseks kiskuvast inetust kohtlemisest?

Tekst: Raul Ojassaar

Rõve ja ropp sõim on Inglismaal käinud jalgpallikohtuniku töö juurde juba aastakümneid. Ilmselt sellest ajast saati, kui neutpepguardioladest ja seda näevad televiisorite ja muude meediumide kaudu miljonid jalgpallurid ja treenerid üle kogu maailma. Nad saavad seetõttu raalsed kohtunikud üldse jalgpallimängu juurde jõudsid: algaastatel lahendasid olukordi omavahel üldse võistkondade kaptenid. Kas keegi kujutaks seda tänapäeval ette, isegi rahvaliiga tasemel?

Premier League on maailma kõige kvaliteetsem jalgpalliliiga, ent mängude otseülekandeid vaadates torkab pidevalt silma, kuidas eelkõige mängijad ja treenerid kohtunikuga suhtlevad. „F**k off, f**k off, F**K OFF, YOU P***K!“ otse kohtuniku suunas – ja mäng läheb edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Kas kujutate ette, Kas kujutate ette, et Eestis et Eestis laseks mõni kohtunik ennast laseks mõni kohtunik ennast niimoodi valjuhäälselt ja südamepõh- niimoodi valjuhäälselt ja jast sõimata? Õnneks mitte. Inglased on aga millegipärast kergitanud sõi- südamepõhjast sõimata? mu taluvuspiiri nii kõrgele, et kui vahel Õnneks mitte. mängijaid siiski suupruukimise eest karistatakse, tekib kohe küsimus: mida hirmsat siis NÜÜD öeldi?

Mõni peatreener võtab mõne suhteliselt tühise, aga küsitava olukorra peale ette isegi neljanda kohtuniku. Fotograafid ja operaatorid saavad vägevaid kaadreid raevunud jürgenkloppidest ja kinnitust, et niisugune käitumine ongi normaalne. Miks ei peakski mõne amatöörvõistkonna treener jätma andmata penalti peale kohtuniku nägu täis sõimamata, kui maailma parimad treenerid niiviisi käituvad? Absoluutses tipus on kohtunikega mölisemine kindlasti mõneti teadlik ja psühholoogiline relv, mida treenerid oma võistkonna heaks ära kasutavad. Jah, kindlasti on seal oma osa siirast frustratsiooni, kuid oleks narr arvata, et tipptreenerid pidevalt üle keevad ja ennast kontrollida ei suuda – nad poleks muidu nii kaugele jõudnudki. Kohtunike töötlemine on saanud osaks tippmängust, kuid madalamal tasemel selle peale tingimata ei mõelda, vaid lastaksegi tunnetel üle keeda, mõtlemata tagajärgedele või oma tegude tegelikule põhjusele.

Kohtuniku peale end välja elama

Just eelkõige madalamal tasemel on ka väga tõsine oht, et verbaalsest sõimust saab aeg-ajalt füüsiline noomimine. Me ei pea näiteid otsima kau-

gelt välismaalt – selliseid intsidente on juhtunud ka meie oma liigades. Alles tänavu läksid II liiga mängus totaalselt endast välja Jõhvi Phoenixi pallurid ja treenerid, kes teenisid kohtumises Võru Heliosega kolm punast kaarti, kusjuures enda eemaldamise järel virutas mängija Nichita Gorea kohtunikule palliga. 2018. aastal määrati kohtuniku ründamise eest eluaegne võistluskeeld lausa kahele mängijale: nii FC Tallinna esindanud Andrej Voilenko kui FC Soccernetis mänginud Alvin Kuuskmäe virutasid punase kaardi saamise järel kohtunikule käega näkku.

Millegipärast selgub selliseid olukordi hiljem videost üle vaadates (kui video on saadaval) tavaliselt, et kohtuniku antud kaardid olid igati õiged. Sellistes olukordades on alati süüdi mängijad, kes lähevad ennast jalgpalliväljakule välja elama ja siis totaalselt enesevalitsuse kaotavad.

Ka mina tegutsesin mõned aastad tagasi mitu hooaega kohtunikuna ning selle jooksul sai mulle selgeks enamasti kehtinud reegel: mida madalam on (täiskasvanud) jalgpallurite mängutase, seda primitiivsemalt ja agressiivsemalt nad käituvad. Mäletan teravalt üht juhtumit III liiga tasandilt, kui omaaegse „kohtunike hirmu“ Trummi SK võistkonna ründajad kiirrünnakul kahekesi väravavahiga silmitsi sattudes värava lõid, ent mina selle täiesti korrektselt suluseisu tõttu tühistasin – sööt oli küll suunaga oma värava poole, kuid selle vastu võtnud ja palli tühja väravasse löönud mängija oli söödu hetkel siiski suluseisupositsioonil. See ei mahtunud ühele Trummi mängijale kohe üldse pähe ning ta asus minuga riidlema – ei aidanud ka peakohtuniku määratud kollane kaart, mis teda veelgi rohkem ärritas, nii et mõned sekundid hiljem ei jäänud muud üle kui talle ropu sõimu ja ähvardamise eest punast kaarti näidata. Lihtsalt seetõttu, et mängija ei saanud suluseisureeglist aru. Võibolla isegi sai, aga ju siis oli vaja frustratsiooni kellegi peal välja elada, sest värav oleks mänguseisu viigistanud.

Teine ja ehk kõige tõsisem (õnneks!) minu kui kohtuniku ründamine oli U17 eliitliigas, kus ühes hooaja viimases kohtumises oli üks meeskond võõrsilmängule kaasa võtnud päris mitu treenerit ja esindajat. Mine seda tagantjärele tea, mis nad niivõrd üles kütnud oli, aga põnevas ja tulises mängus ajasid kõik kohtunike tehtud otsused neid tohutult närvi. Mängus, kus penalteid anti mõlema võistkonna kasuks, läks kohtunike suunas kasutatud sõnavara ühel hetkel üle piiri ning peakohtunik hakkas treenereid ükshaaval tehnilisest alast eemaldama. Viisaka lahkumise asemel otsustasid täismehed demonstratiivselt risti üle väljaku loivata, samal ajal sõimamist jätkates.

Treenerite käitumine küttis ilmselgelt üles ka võistkonna mängijad, kes juhendajate eeskujul ühiselt kohtunike vastu pöördusid. Abikohtunikuna aeg-ajalt vahetuspingi ette sattudes tundsin juba ette, et asi lõpeb halvasti – ja ühel hetkel lärtsataski minu pihta ühelt välja vahetatud mängijalt suutäis sülge.

Kas kujutate ette, mis selle mängija peas pidi sel hetkel toimuma? Mis oli sülitamise eesmärk? Vaevalt oleks asi nii kaugele üldse läinud, kui võistkonna treenerid poleks oma käitumisega noortemeeskonda selgelt kohtunike vastu häälestanud. Kusjuures peakohtuniku otsused ei olnud isegi vastuolulised, üks meeskond lihtsalt reageeris nende peale üle.

Muide: alles aastaid hiljem sain teada, et minu pihta sülitanud mängija jõudis Eesti koondisesse välja!

Jürgen Klopp enne kohtumist Manchester Cityga kohtunikele naeratamas. Mängu ajal sõimas ta vilemehi aga nii rängalt, et sai punase kaardi, näidates kogu jalgpallimaailmale väga halba eeskuju.

Foto: Jon Super, AP/ Scanpix

Tee reeglid selgeks, enne kui kohtunikku süüdistad

Mängijate, treenerite, fännide ja ajakirjanike puudulikud teadmised reeglitest ja nende nüanssidest mõjutavad suhtumist kohtunikesse aga igal tasemel. Käsi püsti, kes ei ole mõnel jalgpallimängul istunud tribüünil mõne eriti valjuhäälse jorsi läheduses, kes oma lünklikku arusaamist jalgpallimängust teistega pidevalt jagab…

Hiljutises Meistrite liiga mängus Chelsea ja AC Milani vahel oli hea näide intsidendi kohta, mille mõistmiseks tuleb olla reeglitega hästi

kursis. Mängu 17. minutil pääses Chelsea poolkaitsja Mason Mount palliga kaitseliinist mööda Lükkame müüdid ümber! ja Milani kaitsja Fikayo Tomori üritas teda karistusalas paar korda õlast sikutada. Mount jäi küll Olgu siinkohal ümber lükatud ka mõned müüdid, mida iseärapüsti ja pääses isegi löögile, ent Tomori tegutse- nis madalamates liigades korduvalt väljakul kohata võis. mine hoidis teda selgelt tagasi. Sakslasest koh- Sellist veatüüpi nagu „käed seljas“ ei ole jalgpallitunik Daniel Siebert näitas penaltipunktile, aga reeglites olemas. See, kui õhuvõitluses paneb üks mängija tõmbas paljudele üllatuseks ka punase kaardi õhulennu kontrollimiseks käed vastase seljale, ei ole autotaskust välja! Kuigi see võis tunduda liiga karm karistus maatselt rikkumine. Vea saab vilistada siis, kui vastast kätega lükatakse või tõugatakse teda seljast. (penalti anti ju ka!), ei olnud Siebertil reeglite Pallini esimesena jõudmine ei tähenda automaatselt järgi muud võimalust, sest Tomori ei üritanud mängida palli, vaid tegi viimase kaitsjana ründaseda, et mängija võitis palli puhtalt. „Palli mängimine“ ei ole vabandus, et teha seda vastasele ohtlikult või ülemäärast jõudu kasutades. Vea võib ses olukorras teha ka mängija, kes ja vastu vea. Seega käitus kohtunik reeglite järgi lahtist palli esimesena puudutab. õigesti. Paradoksaalsel kombel oleks Tomori ee maldamisest pääsenud, kui oleks käetõmbe ase Sihilikku käega mängu ei pea alati karistama kollase kaardiga. Reeglite järgi tuleb kollase kaardiga karistada käemel Mountile jalgadesse viskunud. See aga pole ga mänginud jalgpallurit vaid juhul, kui ta üritab käega väravat enam vilemees Sieberti, vaid hoopis Tomori oma lüüa (või vastase väravat ebaõnnestunult ära hoida), häirib probleem. Või mõttekoht jalgpallireeglite koos- sellega vastase lubavat rünnakut või peatab selle. tajatele. Karistuslööki sooritav mängija/võistkond ei pea koh-

Paljud kommentaatorid ja stuudioeksperdid tunikku paluma, et vastane palli eest ära tuleks. Kui mänüle maailma rääkisid aga seepeale tõsimeeli, kui- gija seisab sihilikult palli ette, et lahtimängu takistada, võib das Tomorile tehti selgelt liiga ja kuidas Siebert kohtunik talle ka eelneva suulise hoiatuseta kollase kaardi tegi kohutava otsuse. Ime siis pole, et kogu surve anda, eriti kui rikkumine on konkreetne ja jultunud. taas kohtunike peale langeb. Ja mõnel madalama Punase kaardi viga ei pea olema sihilik. On täiesti liiga mängul sarnases olukorras samuti õigesti võimalik lohakusest või lihtsalt õnnetul moel teha näiteks käitunud kohtunik läbi sõimatakse. Oleme ka Jalkas varem puudutanud Eesti jalgviimase kaitsjana ründaja vastu viga, mis toob kaasa punase kaardi. Ilmse väravavõimaluse ärahoidmine on see ikka, mis sest, et kogemata.palliajaloo ehk kõige markantsemat näidet telekommentaatorite mõju kohta rahva käitumisele – loomulikult on jutt 2011. aasta Eesti–Iirimaa kuulsast playoff-lahingust, kus Eesti koondis kodumurul kaks punast kaarti sai ja iirlastele 0 : 4 kaotas. Läbi sinimustvalgete prillide kohtumist vahendanud kommentaatorid asusid juba mängu ajal Viktor Kassai otsuseid kritiseerima ning iga Eesti vastu lastud vile peale tõmmati end veel rohkem käima, hoolimata sellest, kas otsus oli tegelikult objektiivselt õige või mitte. Kas keegi saab tõsimeeli vaadata näiteks Andrei Stepanovi tehtud vigu ning väita, et need ei olnud väärt eemaldamist? Raio Piiroja teise kollase kaardi situatsiooni üle saab ehk pisut vaielda, sest tegu oli subjektiivsema küsimusega, kuid on selge, et mingisugust sihilikku ärateKäsi püsti, kes ei ole mõnel jalgpallimängul gemist seal ei olnud. Ometi on Kassai istunud tribüünil mõne eriti nimi senimaani Eesti jalgpallisõprade valjuhäälse jorsi läheduses, leksikonis sõimusõna. kes oma lünklikku

Ütle kohtunikule „aitäh!“ arusaamist jalgpallimängust

Uuel aastal jõuab Premium liigasse vi- teistega pidevalt jagab… deokohtunik. Nagu ka Eesti kohtunike pealik Hannes Kaasik eelmises Jalkas vihjas: olge juba ette hoiatatud, sest alguses ei toimi see süsteem ilmselt nii sujuvalt, nagu oleme seda tippliigades näinud. Ja VARi olemasolu ei välista seda, et mõned suured eksimused endiselt märkamata jäävad – videokohtunik pole ju mingisugune eksimatu arvutisüsteem, vaid lihast ja luust inimene. Kindlasti saavad mingeid asju paremini teha ka kohtunikud, kuid peamine vastutus lasub siiski mängijatel ja treeneritel. Ärge valage oma frustratsiooni ebaõnnestunud olukordade või mängu kohta välja õigusemõistjate peale – nemad teevad oma tööd. Nii hästi, kui suudavad. Väike vihje ka kohtunikele: mängu ajal ei ole tarvis rangelt kinni jääda kujutelma, et kõik kohtuniku otsused on absoluutselt õiged. Aeg-ajalt on võimalik vihane mängija relvituks teha, tunnistades, et tal võib õigus olla. Loomulikult mitte siis, kui oled äsja tema kahjuks penalti andnud või ta punase kaardiga duši alla saatnud, aga mõne väiksema otsuse puhul – mõni süütu küljeaut või väike viga keskväljal kõlbab selleks suurepäraselt! Mängijad ja treenerid – võtke endale uuel hooajal südameasjaks kohtunikke pärast mängu tänada. Ükskõik, mis platsil 90 minuti jooksul juhtus – mine, suru kohtunikel kätt ja ütle neile aitäh. See väike žest ei võta sinult mitte midagi, küll aga tähendab palju kohtunikule. Mitte keegi ei saa kohtunikutööd tehes rikkaks, teinekord on ausad tänusõnad pingelise mängu järel kohtunikule kõige parem palk.