Fännid

Kadri (vasakul) ja Triin Teeväli Brasiilia MMil vaatamas veerandfinaali Prantsusmaa ja Saksamaa vahel.

Peipsi äärest Brasiilia ja Katarini ehk õed Teevälid MMidel

Kui südamesse on pugenud armastus jalgpallivaatamise ja reisimise vastu, tuleb need kaks ühendada. Just seda on juba 21 aastat teinud õed Kadri (38) ja Triin (37) Teeväli. Selle aja jooksul on nad teel MMfinaalturniiridele ööbinud kolm päeva paadis võrkkiikedes Amazonase jõel, sõitnud pea kolm kuud kollases Scania veokis läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika, sattunud Kolumbias röövi ohvriks, nautinud maailma eri nurkades inimeste külalislahkust ja suurt jalgpallipidu Copacabana rannal. Sel sügisel sõidavad õed Kataris toimuvale MMile, kus on mitu asja teisiti kui varem.

Tekst: Kadi Parts | Foto: erakogu

Esimesed hägused mälestused jalgpallist on Kadril 1996. aastal toimunud Atlanta olümpiamängudest, oluliselt eredamaks lähevad meenutused aastast 1998. Siis istusid õed teleri ees ja jälgisid juba huviga mänge. 1999. aastal jõudsid õed Teevälid esimest korda Eesti koondise kodumängule ja on siiani tulihingelised sinisärkide fännid (vaata lisalugu). Peale Eesti rahvustiimi köidab õdesid ka rahvusvaheline jalgpall ja nad on alates 2006. aastal Saksamaal toimunud MMist käinud 2010. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis ja 2014. aastal Brasiilias peetud MMil. Aga miks pole kordagi külastatud mõnda EMi? „Eesti koondise mängudel käies reisime niikuinii Euroopas ringi, aga MMid toimuvad ka riikides, kuhu meie koondise pärast ei satu. Oleme alati suurturniirid ühendanud reisimisega: näiteks 2010. aastal rändasime Aafrikas kokku neli kuud ehk alustasime Keeniast ja liikusime allapoole Lõuna-Aafrika vabariiki. Ka 2014. aastal Brasiilia MMi ajal olime seal kuus kuud ning tegime tiiru peale tervele Lõuna-Ameerikale,“ selgitab Triin.

Reisihimu tõttu jäi Teevälidel aga vahele 2018. aastal Venemaal peetud MM. Põhjus oli lihtne: meie idanaaber asub liiga lähedal. „Piletitele kandideerimise esimeses ringis me ei esitanud avaldust, sest siis polnud veel teada, kes kellega mängib. Me ei tahtnud sõita Venemaale selleks, et vaadata kaht Euroopa koondist omavahel mängimas – see oleks olnud igav. Ja hiljem, kui olid konkreetsed riigid teada, siis me enam pileteid loosiringis ei saanud, ning niisama fännifestivalidele mänge vaatama ja sealset atmosfääri nautima minna polnud tol korral soovi,“ räägivad õed.

Õed Teevälid 2010. aasta MMil. Kui nüüd jagatakse MMidel pileteid ostjatele mobiilirakenduse kaudu, siis 12 aastat tagasi anti need piletipunktides kõik korraga füüsilisel kujul kätte ning neid tuli valvata elu hinnaga.

Melu ja seikluseid ei näe ainult staadionil

Nii ongi Venemaal peetud MM 2006. aastast alates ainuke, kus Teevälid käinud pole. Tõsi – 2006. aastal Saksamaal ei olnud eestlannadel mängupileteid taskus, kuid see-eest käidi ametlikul fännifestivali alal. Just seal nähtud melu andis neile mõtte, et neli aastat hiljem tuleb Lõuna-Aafrikas kindlasti kohal olla ja vahele ei saa jätta ka MMi Brasiilias. Mälestused sealt ei kustu ilmselt kunagi. „Eredalt on meeles, kuidas reisisime Kolumbiast mööda Amazonase jõge pisikeses kolmekorruselises laevas Brasiiliasse Manause linna. Kolm ööpäeva magasime võrkkiikedes. See oli väga huvitav kogemus,“ heidab Kadri pilgu minevikku. Kadri Teeväli:

Lisaks toovad õed välja ka ägeda „Eredalt on meeles, kuidas kogemuse finaalmängust: „Olime fän- reisisime Kolumbiast mööda nialal Copacabana rannas ja oli võimas näha, kuidas teeääred olid täis Argentina numbrimärkidega autosid. Kohale Amazonase jõge pisikeses kolmekorruselises laevas oli sõitnud kümneid tuhandeid argen- Brasiiliasse Manause linna. tiinlasi, kes tahtsid näha, kuidas nende Kolm ööpäeva magasime koondis võidab MMi – ja mitte ainult võidab, vaid teeb seda Brasiilia koondivõrkkiikedes.“ se kodus. See oleks olnud nende jaoks suur asi.“

Samas pole eksootiliste riikide külastamine ainult pidu ja pillerkaar. Kadri räägib, et ligikaudu kuu aega enne Brasiilias toimunud MMi olid nad Kolumbias Bogotás, kui päevavalgel joosti talle selja tagant juurde, ta lükati tänavale pikali ja varastati mobiiltelefon ära. Õed meenutavad ka üht juhtumit Aafrikas: „Sõber jäi tänaval meist paar meetrit tahapoole, kui väljaveninud pusaga tegelane kargas talle terariistaga juurde ja nõudis: „Give me your money!“ (inglise keeles „Anna oma raha siia!“). Meie sõber vastas talle, et andku pätt hoopis oma raha talle, ja seejärel tegime sealt kiirelt minekut.”

Ees ootab omapärane Katar

Nüüd on Peipsi äärest pärit naised võtnud ette Kataris toimuva MMi. Sinna pääsemine on võrreldes varasemate suurturniiridega erinev. Nimelt on Katarisse sisenemiseks vaja Hayya kaarti ehk MMi fänni ID-kaarti. Selle alusel pääsevad pealtvaatajad riiki terve turniiri ajal. Kui sul mängupiletit ette näidata pole, siis on internetiportaalide andmetel Katari piir sinule suletud kuni 2. detsembrini – siis saavad läbi alagruppide mängud ja algavad 1/16-finaalid. Piirangu põhjus on asjaolu, et Katari pindala on ainult 11 600 ruutkilomeetrit – kuna riiki on oodata suurt hulka vutifänne, ei mahu tavaturistid sinna hästi ära. Omamoodi on seegi, et enne reisimist ja Hayya kaardi saamist peab olema ette näidata kinnitatud ööbimiskoht. „Ei ole nii nagu teistes riikides, et lähed kohale ja vaatad, kus saad telkida vms. Alagrupimängude ajal toimuvad Katarisse igapäevaselt tšarterlennud nii Dubaist kui Omaanist, sest paljud fännid ööbivad Katari asemel just nendes riikides,“ selgitavad Kadri ja Triin.

Eestlannadel on ööbimine olemas mõlemas riigis, aga just Omaani külastamise võimalus oli see, mis pani õed Teevälid mõtlema, et peab seal maailmanurgas ikka ära käima. „Kui teiste MMide puhul oli võimalik mängude vahepeal riigisiseselt kuhugi mujale nii-öelda põgeneda ja näha huvitavaid kohti, siis mis seal Kataris väga teha oleks? Vaatad natuke linna ja kõrbet ning ongi kõik. Omaan tundub reisikohana vägagi atraktiivne ning nii tekkiski plaan seal natuke pikemalt ringi vaadata,“ räägivad Kadri ja Triin.

Soovitused kaasfännidele

MMide kogenud külastajatena oskavad õed jagada teistele huvilistele ka mõningaid soovitusi. Alustada tuleks piletitest. „Esimeses ametlikus FIFA piletite loteriivoorus saab mängudele kandideerida siis, kui pole veel teada, millised koondised konkreetsetes mängudes omavahel kohtuvad. Järgmisena saab taotluseid esitada siis, kui on teada, kes kellega kohtub, kuigi siis võib tekkida oht, et ei saa enam pileteid,“ selgitavad Kadri ja Triin, kes on pääsenud vaatama veerandfinaale, aga mitte tähtsamaid mänge. Piletiinformatsiooni hakatakse tavaliselt jagama ligikaudu aasta enne MMi. Teine soovitus on nautida peale jalgpalli ka kohalikku elu: „Võimaluse korral võiks tutvuda nii riigi, kohalike inimeste kui ka teistest riikidest pärit fännidega. Oleme varasemalt oma reisidel kasutanud couchsurfing’u (kohalike elanike juures ööbimine – toim.) kogukonda, kus enamjaolt on tegemist inimestega, kel on huvi teiste inimeste

Eesti koondis on ikka hea ja oma

Kui Eesti rahvusmeeskond võõrustas 1999. aasta juunikuus Kadrioru staadionil Tšehhit, oli perekond Teeväli kohal ning see oli Kadri ja Triinu esimene koondisemäng. Seal vaatasid noored piigad kadedusega teisel pool väljakut paiknenud fännisektorit ja otsustasid, et peavad samuti sinna pääsema. Läks mõni aasta aega ja kuigi 2001. aastal A. Le Coqi avamängule ehk Eesti–Hollandi matšile fännisektorisse pileteid veel saada ei õnnestunud, hakkasid Kadri ja Triin vaikselt, aga kindlalt astuma mööda tulihingeliste fännide rada – 2001. aastal käidi juba esimesel võõrsilmängul. „Oli juulikuu ja isa pakkus, et kuna nädalavahetusel pole midagi teha, võiksime sõita Pärnusse. Meie leidsime, et lähme siis parem Riiga Eesti koondist vaatama!“ meenutab Triin. Alates 2009. aasta sügisest pole õdedel vahele jäänud ühtegi sinisärkide EM- ega MM-valikmängu, ei kodus ega võõrsil.

Kuigi Kadri ja Triin on käinud ka MMidel, on sealsest melust hoolimata Eesti koondise mänge vaadata sootuks teistmoodi. „MMil on meil hea ja pingevabam mänge nautida, kuna puudub kindel lemmik. Meie jaoks pole tunne kindlasti seesama mis Eesti koondise mängudel. Mis siis, et paberil pole me maailma tippmeeskondade hulgas ning kodumängudel ei käi staadionil kümneid tuhandeid poolehoidjaid; sellest hoolimata on ta oma ning iga Eesti koondise mängu eel ja ajal valdab hoopis teine tunne kui näiteks kuulsal Maracanãl Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist veerandfinaali jälgides,“ selgitavad Teevälid.

ja kultuuride vastu, ning kes on abivalmid ja sõbralikud.“

Pärast Katarit toimub MM 2026. aastal USAs, Kanadas ja Mehhikos. „Nii kaugele me veel mõelnud pole,“ jätavad Teevälid lahtiseks selle, kas nad ka nelja aasta pärast MMile reisivad.

See tubli kollane Scania veok viis õed Teevälid läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika.