Aet Ollisaar. Ükskord on kõik jälle võimalik. Näitus ONE OF US Pallase galeriis. Foto
Lisette Laanoja
Kristjan Raua preemia laureaat Aet Ollisaar
Tallinna Raekojas.
Juhataja veerg
Suvelõpp ligineb, loodus muudab värve ja lõhnu tasapisi sügise poole, soojade suvepäevadega kogunenud energia hakkab taas väljapääsu otsima. Viimasesse poolaastasse mahub liidu liikmete näitusi mitmetes Eestimaa paikades, nii isikunäitusi kui koostöös sündinud väljapanekuid. Liit on saanud oma ridadesse ka täiendust – kevadisel üldkoosolekul võeti vastu kuus uut liiget: Reena Curphey, Ülle Järv, Johanna Mauer, Marin Nooni, Liis Pihlik ja Johanna Ulfsak. Sellesse aega mahub aga ka toredaid ühiseid sündmusi – näiteks külaskäik Ameerika Suursaadik George P. Kenti residentsi, kus saadik tutvustas põhjalikult oma mitmekülgset tekstiilikogu. Kutse oli ajendatud saadiku külaskäigust liidu viimasele aastanäitusele ETTE/VAATLIK ARSi majas, kus tutvustasime näitust ja liidu tegemisi ning arutasime edasisi koostöövõimalusi. Väga tore, et residentsi külastus kujunes sündmuseks, mis tõi kohale ka paljusid neid liikmeid, keda liidu üritustel muidu harvemini näha. Tänu saatkonna lahkele võõrustamisele veetsime meeldejääva õhtu, mil oli võimalus kuulda kogus olevate tekstiilide taustalugusid ning aega jagus ka kolleegidega muljete vahetamiseks. Pärast seda kohtumist tundus liit taas natuke ühtsem ja omasem!
On tore, et meie autoreid on märgatud ka rahvusvahelistel näitustel – Marilyn Piirsalu teosed on valitud rahvusvahelisele gobelääninäitusele ARTAPESTRY ning Kadi Pajupuu, Krista Leesi ja Tiina Puhkan osalevad peatselt Tallinnas avataval rakenduskunsti triennaalil. Kadi Pajupuu leiutised jõuavad üha kaugematesse geograafilistesse punktidesse ning septembris tutvustavad Kadi Pajupuu ja Mari-Triin Kirs lõimemanipulatsioonide võimalusi ja sellega seotud Pallase rakendusuuringuprojekti läbi veebi ka New Yorgi tekstiilikuu programmis. Aasta lõpus on oodata liidu 30 tegevusaastat kokkuvõtvat näitust „(Au)hinnatud. Eesti Tekstiilikunstnike Liit 30“ Pärnu Linnagaleriis, mida kureerivad Helen Adamson ja Triin Jerlei. Ja käesolevat aastat ühendab järgnevaga Uue Kunsti Muuseumis toimuv liidu aastanäitus „Aasta värv on kirju“, kuhu registreerus osalema kolmandik meie liidu liikmetest ning kus saab ülevaate autorite viimase aasta loomingust.
Juhatus on jätkuvalt osaline Põhjamaade tekstiilikunstnike organisatsioonide ühisprojektis mille eesmärk on luua ja tugevdada kontakte Põhjamaade ning Eesti, Läti ja Leedu tekstiilikunstnike vahel. Selle aasta kohtumisel Leedus pealkirja all Textile Talk –Talk Textile esindasid liitu Heleri Alexandra Sits-Tamme ja Aet Ollisaar.
Selja taha jäänud poolaasta oli minu jaoks erialaselt õnnelik –olen väga tänulik tunnustuste eest, mis tänu kolleegide märkamisele mulle osaks said. See tunne, et sinu tegemised lähevad kellelegi korda, on tõeliselt tiivustav! Nii liidu preemia Aasta Tekstiilikunstnik kui erakordne ja märgiline Kristjan Raua preemia on andnud mulle tohutult palju energiat ja tegutsemisjulgust. Selle perioodi kunstielamus minu jaoks on aga kindlasti Veneetsia biennaali külastamine ja seal kogetud äärmused –kaasaegse kunsti väljapanekud keset ajaloolist hõngu ning sajanditepikkuse ajalooga Luigi Bevilacqua kudumistöökoda, mida ühel hommikusel ringkäigul külastada õnnestus. Taaskord oli võimalus näha, et suurejoonelise kunstibiennaali üks peategelastest on tekstiil – väljapanekutes oli märkimisväärselt palju tekstiilikunsti! Biennaali märksõnadeks olid minu jaoks värv ja mastaap, seda peamiselt maksimumpööretes, kuid sekka ka vastupidist vaevuaimatavat. Kogu seda mitmekihilist kunsti- ja kultuurielamust annab enda jaoks lahti mõtestada veel pikalt, kui esmased tugevad muljed tahaplaanile vajuvad, saab meeldejäänud autoreid ehk kataloogist ka täpsemalt uurida. Kudumistöökoda Luigi Bevilaqua on aga tõeline peidetud pärl Veneetsia südames, kuhu pääsemiseks tuleb end eelnevalt ekskursioonile registreerida ning siis on võimalik saada kohapeal äärmiselt asjatundlikku ja põhjalikku selgitust ning jalutada läbi töökoja esinduslikku näidiste salongi, mis sisaldab arhiivi ka selle kohta, millistes moemajades ja interjöörides töökojas valminud kangaid on kasutatud. Eelinfot külastuseks või eemalt uurimiseks saab leida kodulehelt www.luigi-bevilacqua.com.
Sügis toob taas kaasa tubasema aja ja loodetavasti on taas rohkem aega ka ateljees olla. Soovin kõigile viljakat ja kuldselt sooja sügist, toredaid kohtumisi ja märkamisi ning aega loomingu jaoks!
Aet Ollisaar
Kudumistöökoda Luigi Bevilaqua on tõeline peidetud pärl Veneetsia südames.
Tekstiilipreemiad 2023
11. aprillil tunnustas
Eesti Tekstiilikunstnike
Liit Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis tänavusi aastapreemiate laureaate.
Aasta Tekstiilipreemiad 2023 nominente tutvustav väljapanek avati 11. aprillil Eesti Tekstiilikunstnike Liidu veebilehel https://www.tekstiilikunst.ee/ tekstiilipreemiad-2023
21. märtsil 2024 kogunes Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis loomevaldkonna esindajatest koosnev žürii, et tunnustada tekstiilikunstnike 2023. aasta erialast tegevust. Autorite tegevust tunnustati kolmes kategoorias: Aasta tekstiilikunstnik, Aasta Noor Tekstiilikunstnik ja Aasta Tekstiilitegu. Preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2023 nominentide hulka kuulusid Maasike Maasik, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu ja Maryliis Teinfeldt-Grins. Tunnustuse Aasta Tekstiilikunstnik 2023 laureaat on Aet Ollisaar (1966) võimsa ja viljaka loomeaasta eest. Žürii hinnangul iseloomustab Ollisaare loomingut poeetilisus, omanäolisus ja aktiivsus. 2023. aastal osales
kunstnik kokku 12 näitusel, olles sealjuures loonud kolm isikunäitust ja esinenud kolmel rahvusvahelisel näitusel.
Preemia Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2023 nominendid olid India Maria Emilia Kiisler, Johanna Mauer, Liisa Hanvere ja Maria Kristiin Peterson. Tunnustuse Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2023 laureaat on Maria Kristiin Peterson (1988). Noor tekstiilikunstnik pälvis tunnustuse magistritöö „Disaineri roll tarbijajärgse tekstiilijäätme ringlussevõtul lõngaarenduse ja kudumikollektsiooni näitel“ eest, mis on oskuslikult sidunud materjalivaliku ja disainilahenduse. Žürii sõnul on see oluline uurimus valdkonna teadusliku arengu jaoks, tutvustades Eesti disaini rahvusvahelisel areenil. Peterson pälvis 2023. aastal tähelepanu New York Textile Month konkursi finalistina.
Tunnustusele Aasta Tekstiilitegu 2023 esitati kolm väärikat kandidaati: Anu Raua juubelisündmuste sari ja suurejooneline Aet Ollisaart õnnitleb Kunstnike Liidu poolt Vano Allsalu.
Maria Kristiin Peterson, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu ja Tütar galerii esindaja Mailis Timmi, kes võttis vastu Maryliis Teinfeldt-Grinsi preemia. Tütar galeriis oli eksponeeritud Maryliisi kogukonnaprojekt.
isikunäitus Heimtali ringtallis, Kadi Pajupuu esinemine rahvusvahelisel erialafoorumil ja teadusartikli avaldamine ning Maryliis Teinfeldt-Grinsi kogukonnaprojekt “Kes mäletab viimasena? Kes mäletab paremini?” Tunnustuse
Aasta Tekstiilitegu 2023 pälvis Maryliis Teinfeldt-Grins´i kogukonnaprojekt “Kes mäletab viimasena? Kes mäletab paremini?”. Maryliis Teinfeldt-Grinsi (1994) suurejoonelise kogukonda kaasava loomingulise ettevõtmise mõju on nii kohene kui pikaaegne. Žürii hindas kõrgelt, et kunstnik on toonud tekstiilikunsti ja -disaini noortele lähemale ja tutvustanud oma uuenduslikku tehnikat laiale publikule.
Žürii poolt märgiti ära Kadi Pajupuu (1963) kui väsimatu tegutseja ja uuendaja tekstiilivaldkonnas. Pajupuu pälvis eripreemia pikaaegse ning järjepideva teadustöö ja tekstiilikunsti arendamise eest
Eesti Tekstiilikunstnike Liit (ETeKL) on tunnustanud pühendunud kolleege alates 1996.
ETeKL 2023 Aastapreemiate žüriisse kuulusid: Helen Adamson (ETDM), Elna Kaasik (Aasta Tekstiilikunstnik 2022), Elin Kard (EKL), Erle Loonurm (ajakirjanik), Stella Mõttus (kunstiteadlane), Stella Runnel (EDL) ja Liisa Torsus (Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2022)
Marilyn Piirsalu.
ARTAPESTRY 7
Seekordsel gobelääninäitusel
ARTAPESRTY 7 esindab Eestit Marilyn Piirsalu vaibaga “Raamatuga”, järgmiste aastate jooksul näeb näitust neljas riigis:
Deutsches Textilmuseum, Krefeld, Saksamaa (21. juuli – 31. detsember 2024)
KunstCenter Silkeborg Bad, Silkeborg, Taani (25. jaanuar – 21. aprill 2025)
Janinos Monkutes-Marksi muuseum, Leedu (5. september – 31. detsember 2025)
Szombathely galerii, Szombathely, Ungari (29. jaanuar – 28. veebruar 2026)
näitusega kaasneb veebikataloog https://www.tapestry.dk/ artapestry6-1-1
Marilyn Piirsalu. Raamatuga (detail) Autori foto
ARTAPESTRY 7. Fotod Anet Brusgaardi FB lehelt
Zane Shumeiko SCYTHIA
Aune Taamal. VERBA CREANT
Aune Taamali töö "Mõtteväli" aktsepteeriti rahvusvahelisele tekstiilinäitusele VERBA CREANT, mis toimus 15.06–13.07 2024 Itaalias Firenze lähedal asuvas väikelinnas Barberino di Mugello. Ernesto Balducci nimelises raamatukogus avatav näitus keskendub sõnalisele väljendusele tekstiilikunstis.
Zane Shumeiko töö War Child pälvis II koha 15. rahvusvahelisel tekstiilibiennaalil SCYTHIA. Palju õnne!
SCYTHIA
Ülle Saatmäe MÄLESTUSI EEDENIST
Muistoja Eedenistä
Soome, Porvoo, Galleria
Maari 2.05–31.05 2024
Maikuus sai minu tekstiile näha Soomes, Porvoo vanalinnas, otse ajaloolise raekoja läheduses asuvas galeriis Maari. Galerii on loodusest lähtuvale orienteeritud ja üldiselt kajastab kohalikku kunsti. Seekord tehti erand. Näitusel eksponeerisin taimetrükis kangaid ja nendega seotud fotosid.
Väljavõte näituse saatetekstist:
“Kunagi oli kõik teisiti. Inimestena sulgesime Eedeni väravad endi tagant ja sestajast jäime igatsema tema loomi, linde, taimi ja jõge, mis on kõikide jõgede ema. Kas aed eksisteerib edasi ilma meieta, ei saagi me teada. Võibolla ta on olemas meis endis.
Minu kangastel on taimekujutised jäädvustunud otsekontaktis, pigment on imendunud kangasse otse taimemahladest. Samalaadsed pimekoopiad kunagisest Eedenist võivad olla meie ajukurdudel ja DNAs: mälestused ajast, mil me ei olnud loodusest väljaspool, vaid osa sellest. Igatsus kunagisest Kuldajast ujub aegajalt välja otsekui vesikasvude vahelt ja kaob siis jälle..
Neid kangaid võib vaadelda ka kui omalaadi päevikuid, tavaliselt varun taimed
sama päeva hommikul. Sama taim võib olenevalt ilmast ja kella- ja aastaajast anda sootuks erinevaid jäljendeid.
Nii isegi.
Näitusel eksponeeritud fotod avavad kangaste loomise tausta ja olemust. Kuna teostan oma töid lapsepõlvekodus, minu jaoks omamoodi Eedenis, kus kolhoosipere olelusvõitluses säilisid vanad tavad ja 19. sajandi olustik kuni minu lapsepõlve lõpuni, siis püüan sellest allesjäänud tunnetust neil fotodel edasi anda.“
Ülle Saatmäe
Ene Pars
EESTI TRIIBUKOOD
Riias
Riia Läti Seltsis on veebruar traditsiooniliselt Eesti kuu. Tihedasse programmi on kogutud kontserdid, kirjandusõhtud ja etendused ning meie tekstiilikunsti on palee Valges saalis eksponeeritud juba 11 aastat.
Kas mulle ainult tundub ... aga need näitused on aasta aastalt saanud aina enam kiitust ning tähelepanu. Traditsioon kohustab ning taset tuleb hoida.
Esimesena kutsuti Riiga Peeter Kuutma oma isikunäitusega aastal 2013. Asutuse juhtkond vaimustus – tekstiil sobib sellesse interjööri paremini kui mistahes muu seinakunst! Nii olemegi olnud igal aastal taas ning taas palutud. Seni on õnnestunud koostada väga eriilmelisi näituseid ning kõik väljapanekud on saanud siirast tunnustust. Koostöö Riia Läti Seltsi juhtkonnaga on olnud alati meeldiv ning probleemideta. Vaba Tahe on eksponeerinud mitmel aastal paljude autorite vaibaloomingut, on tomunud ka mitmeid isikunäituseid. Selle aasta veebruaris muutis Ene Parsi näitus “Eesti triibukood” palee näitusesaali värvide ning triipude jõuliseks mängumaaks. Suured etnograafilised seinatekid ja seelikutriibustikud moodustasid
tõesti väga uhkelt toimiva koosluse. Ene autoritehnika vastu tunti avamisel kirglikku huvi. Uuriti ja katsuti, mõistatati – kuidas ning millest ... Kommentaariks kostis ka arvamusi, et need teosed võiks sinna saali alatiseks jäädagi! Näitust pikendatigi juhtkonna palvel, seega sai sel aastal meie tekstiilikunst veel rohkem tähelepanu.
Tänades Riia Läti Seltsi juhtkonda, Eesti Vabariigi Läti suursaatkonda, Juris Žigurst ning Kultuurkapitali – järgmise aasta veebruaris siis korraldan taas. Midagi uut, suurt ning teistmoodi.
Kaire Tali
Kaire Tali ja Ene Pars
Sigrid Huik AEG RAAMIS
14.02–2.03.2024 Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Tallinnas
Minu tekstiilide näitus „Aeg raamis“ oli tagasi- ja sissevaade eri aegadel ja erinevas tehnikas valminud vaipadest ning just selleks näituseks valminud siidimaalidest ja trükitud patjadest.
Kuna armastan võrdselt nii piltvaipade kavandamist ja kudumist kui ka siidimaali, siis otsustasin sellele näitusele mõlemad žanrid tuua ja sahtlisse kogunenud vaibakavandid said selleks näituseks hoopis digitrüki tehnikas valminud patjadeks märkimaks minu värvilist loomingulist teekonda.
„Aeg raamis“ ehk näituse pealkirja raamitud aeg on mälupilt, mis on talletatud kusagil mälusopis, aga samas pidevas muutumises. Juba mõnda aega olen tahtnud kangale maalida mulle olulisi, minu teekonda mõjutanud maju.
Mida kauem ma olen mõttega mänginud, on aeg edasi läinud, mulle olulisi maju muutnud või polegi neid enam alles. Nii otsustasingi maalida kangale mulle tähtsad hooned, mis on veel alles. Kangale maalisin minu jaoks erilise Niguliste kiriku, sest seal töötasid restauraatoritena minu isa ja vanaisa ja sama olulise Börsi käigu, kuna liitusin 16 aastat tagasi Eesti Ajaloomuuseumi perega. Just Börsi käigus asus muuseumipood. Muuseumitöötaja elu on onud väga rikastav ja olen tänulik selle kogemuse eest. Mõned aastad varem valminud gobelääni “Helide lummuses“ jaoks olen samuti saanud inspiratsiooni Niguliste kirikust.
Uued kangad valmisid näituseks tsüanotüüpia ja/või vahabatikatehnikas, mida ühendav sordiini all olev koloriit on mõjutatud impressionistlikust maalimislaadist.
Koos näitusega avanes ka minu kodulehekülg ja e-pood, mis tutvustab minu
loomingut ja digitrükis valminud siidirätikute kollektsiooni. Kodulehekülg on leitav aadressil www.sigridhuik.ee
Näituse kujundas Aime Andresson.
Näitust toetas Kultuurkapital.
Kodulehte aitas teha Laura Salm.
Sigrid Huik
Fotod: Toomas Huik
Näitusevaateid
Sigrid Huik
SIIN- ja SEALPOOL MEREPIIRI
18.04–23.08.2024
Hopneri majas Tallinnas.
Minu maalitud kangaste näitus Hopneri majas avanes aprillis meeleoluka Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia Kammerkoori kontserdiga ja jääb vaatamiseks terveks suveks.
meretagustest kohtadest. Siinpool merepiiri on meie argipäev, meie igapäevane elu, millele me alati ei oskagi tähelepanu pöörata. Oleme harjunud, et linn, mets ja maa on olemas. Teiselpool merepiiri on kauge, värviline ja unistuslik idüll. Oma töödes olen keskendunud elu ilule ja võlule ja need on kui siidile maalitud kujundlikud jutustused. Viimasena maalitud kangastel vaatan tagasi minu valikuid mõjutanud hoonetele. Kangad „Teisel pool mere piiri“ on valminud Merekultuuri aastaks. Merel on oluline osa ka viimasele Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusele valminud kangastel „Näitab ja vaatab“.
Plakati kujundas Hopneri maja.
Fotod: Toomas Huik
Maalitud kangad on selleks näituseks valminud viimastel aastatel ja igal kangapaaril on oma lugu. Need lood kokku moodustavad pildi, mis on mulle antud hetkel olnud oluline.
Merepiir on mu koduaknast näha. Maa ja meri on mõlemad tähtsad, mere lähedus ja suur avarus kujundab maad ja inimesi. Mere lähedus mõjutab aastaaegade saabumist ja annab mõttelendu
Vahaga siidile maalimine on teekond, mille puhul näen lõpptulemust alles siis kui vaha on välja triigitud. See tulemuse ootamatus ongi põhjus, miks ikka ja jälle selle protsessi ette võtan. Armastan seda teekonda väga.
Näitus on täienduseks minu veebruaris toimunud isikunäitusele „Aeg raamis“ Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, mis oli tagasi- ja sissevaade eri aegadel ja erinevas tehnikas valminud töödest ning just selleks näituseks maalitud kangastest.
Sigrid Huik
TALVEUNE NÄGU
23.02– 01.04.2024 galerii
Kunstiaken näituseaknal, Vene tänav 20, Tallinnas.
Padjanäitus galerii näituseaknal avanes veebruaris, mis on külmakuu ja tuisukuu, aeg kui loodus on värvi poolest vaene ja ega märtski rikkalikult värvi lisa. Tegu on rahvasuu järgi hangekuu ja sulakuuga. Kuigi looduses on värvi vähe, siis unenäod võivad olla väga värvilised. Pehme värviline padi lisab värve unenägudesse ja igapäeva ellu. Näitus avanes kui Disaini- ja Arhitektuurigaleriis oli veel vaatamiseks lahti minu isikunäitus „Aeg raamis“. Nii sain lisada värve halli ja raagus linnapilti mitmes kohas korraga. Armastan värve ja jagasin rõõmuga oma värvilisi emotsioone kuniks loodus tärkas.
Erinevates suurustes padjad vaibakavandite ainetel valmisid digitrükis Lipuvabrikus.
Sigrid Huik
Foto Laura Salm
Kontsert Hopneri majas
JÕGI VOOLAB
IKKA EDASI
Aet Ollisaar
Hopneri majas
1.02–15.04.2024
Kohtumine autoriga toimus 29.02
Mis on see, mis muudab mõned hetked elus oluliseks ja meeldejäävaks, kui samas nii palju sellest, mida teen või näen, kaob viiv hiljem olematusse?
Miks on just need unustatud ja kasutusest välja jäänud esemed nii tugeva mõjuga, et tundub, nagu need oleksid osa minust?
Keset igapäevast tööd ja kiirustamist on hea võtta vahel aega ja mõelda, mis on kestnud üle ja läbi erinevate aegade. Olulised kohtumised, mällu sööbinud hetked, silme ette kerkivad eredad valguslaigud – kõik see, mis tuleb ikka ja jälle meelde. Näitusele valitud tööd on väljavõtted autori visuaalsest päevikust, avades läbi värvi ja materjali elu muutlikku palet. Juhuslikuna näiv detail, ootamatu kujund, heledast tumedasse muutuv koloriit, struktuur ja peegeldus – kõik muutub ja teiseneb. Ometi räägib iga töö ühte lugu, millel pole hetkel ei algust ega lõppu. Kõige selle taustal on miski, mis jääb alati muutumatuks. Jõgi voolab ikka edasi.
Näitus Hopneri majas tõi vaataja ette valiku Aet Ollisaare viimaste loomingust, väljapanekus oli nii gobelääne kui materjalide ja objektide mõjul sündinud emotsionaalseid improvisatsioone. Näituse tutvustus ja kohtumine autoriga toimus 29. veebruaril, kandlel musitseeris Tuule Kann.
Näituse kujundas Madis Liplap.
Muljeid
Tallinna vanalinnas asuva Hopneri maja saalis oli 1. veebruarist 15. aprillini väljas valik tekstiilikunstnik Aet Ollisaare viimaste aastate loomingust. Lisaks vaipadele on näitusel mitmeid leidobjekte, mille puhul on tekstiilne puudutus vaid aimatav. Näitusel räägib iga teos oma loo, olgu see siis muutumisest või muutumatusest. 29. veebruaril kell 17-19 toimus näituse tutvustus, millest mul oli hea võimalus osa saada. Tutvustust viisid läbi kunstnik Aet Ollisaar ja kujundaja Madis Liplap, sündmusel esines kandlel Tuule Kann. Kuna külastasin Hoperi maja esmakordselt, mõtisklesin läbi sombuse vanalinna näitusele jalutades mitme küsimuse üle. Kuidas on kujundatud näitus keskaegsetes ruumides? Kas näitusest, mis ei ole tavapäraselt ligipääsetav,
saab osa vaid väga väike vaatajaskond? Näituseruum, kus näis loomulikku valgust pea olematult ja millele valgushelki andsid vaid mõned vitraažaknad, ei näinud sellest hoolimata välja raske, rõske või pime ning teosed tulid kaunilt esile. Mitmeidki Ollisaare töid iseloomustavad jõulised värvid ja narmapinnad rääkisid nende sajanditevanuste paekivist seintega justkui sama keelt. Olles külastanud erinevates riikides mitmeid näitusi, mis on kujundatud keskaegsetesse hoonetesse, eristus näitus selgelt. Taaskord pidin tõdema, et osaval valguskujundusel on näitusepaiga ülesseadmise juures suur roll. See tõi välja objektid, tekstuuri ja lõi meeleolu. Elegantselt oli kujundatud ka muu näitusetutvustuse juurde kuuluv nagu laud lillede ja suupistetega. Hea mõte on ruumi hubasemaks muutmiseks kasutada aku- või patareitoitel laualampe, mis on näiteks
küünaldest turvalisem lahendus. Toolide sundimatu paigutus lõi ruumi kontserdi kuulamiseks ja sellele järgnevalt vestluste arendamiseks vabama meeleolu. Tore oli näha, et näitusetutvustusel oli igas vanuses külastajaid, nende hulgas nii mõnedki väga tuntud tegijad tekstiilimaastikult. Kandlel mängitud muusikapalad, mille esitajaks Tuule Kann, lõid mõnusa meeleolu ning aitasid luua seoseid kunstniku kujunemisloo kohta. On ju kandlemängu ja piltvaiba kudumise motoorika sarnane. Näituse teemaga sobivalt kõlas kandlel lugu „Ei saa mitte vaiki olla“. Peale näituse külastamist ja põgusat uurimist Hopneri maja kohta hajus ka kahtlus, kas näitus jõuab oma vaatajaskonnani. Hopneri majas toimub iganädalaselt erinevaid koolitusi ning kontserte, mille raames saal avatud on. Kujutan ette, et enne kontserti või selle
vaheajal näitusega tutvumine võib olla eriti mõnus tegevus. On ju külastaja võtnud aja, et tulla kohale, keskenduda muusikale ja ruumile. Samas võib ka juhtuda, et tegevus või kontsert annavad teoste sisule tõuke tõlgenduseks. Mind lummavad Ollisaare tööde puhul kindlasti suuremad gobeläänid, kuna näen seal kadestamapanevat püsivust, töökust ja oskust anda kujundite ning värvilaikude abil edasi tunnet. Kuna olen lugude inimene, siis oli taaskord põnev kuulata meenutuste kohta, mis ühe või teise teosega kaasas käivad. Sama olulised on minu jaoks Ollisaare tööde puhul ka nende luuleliselt sõnastatud pealkirjad, mis annavad vihje, ent ei ütle kõike. Ollisaar sõnas tutvustusel ise nii, et on tore kui kunstniku kogetud hetked leiavad äratundmist kelleski teises. Arvan, et see on ilus mõte. On ju kunstnikule antud võime avada hetki, mis
muidu kõlapinda ehk ei leiakski, kuid oma harilikkuses on siiski äärmiselt paeluvad. Väljapanekus esitatud tööde inspiratsiooniks on olnud nii autoga kiirelt sõites kogetud hetked kui öises valguses maja otsasein, mereigatsus ja klaver, mida korda teha ei õnnestunud. Kõigi nende argisena näivate lugude taustal kumab aga midagi igavikulist. Nagu jõgi, mis voolab ikka edasi.
Liisa Hanvere
Näituseülevaade on valminud Kõrgema Kunstikooli Pallas õppetöö raames
Ingrid Helena Pajo
LENDAV VAIP
JA MUUD
LEIUD
14.06. – 9.07.2024.
HOP galeriis (pressiteatest)
Näitus „Lendav vaip ja muud leiud” toob kokku tekstiilikunstnik Ingrid Helena Pajo teosed seeriatest “Kümne tuhande mõtte vaibad” ja “Halli hägu niisked kangad”. Esimeses on kunstnik kudunud kangastelgedel kangad, pidades protsessi käigus kinni idamaade vaibakudumise tarkuseteradest. Teise seeria kangastel on läbi maalitud Ateena ja Rooma arheoloogiamuuseumite leide, tuues tähelepanu antiiksetele ja ürgsetele elementidele, mis maailma visuaalkultuuri ajaloos aina korduvad, kuid mille tähendused varieeruvad kultuuriti ning mille algmõtted ja funktsioonid on ainult spekuleeritavad. Kahte seeriat on sidumas gobeläänid, leidobjektid ning artefaktid, mille läbi jutustub kunstniku, materjali, tekstiilikunsti kui ka maailma ajalugu.
Ingrid Helena Pajo (1996) kombineerib oma töödes leidmaterjalid algupäraste tekstiilitehnoloogiate nagu ketramise, kangakudumise ja -värvimisega.
Saateteksti autor: Kerly Ritval
Näituse kujundus: Eugenio Marini
Graafiline disain: Ingrid Helena Pajo Risoprint: Do you copy?, EKA GD
Tänud: EKA GD MA, Auðunn Kvaran, Laura Garbštienė, Tiina Puhkan, Elna Kaasik, Juulia
Aleksandra Mikson, Katariin Mudist, Patrick Zavadskis, Sten Heinoja, Triin Koris, Johanna Ruukholm, Elefteria Irene Kofidou ja paljud teised.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Põhjala ning Punch Drinks.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Lisainfo: Maria Valdma-Härm
Fotod Marilyn Piirsalu
26.01.–20.02.2024
Hop Galeriis (pressiteatest)
Näitusel saab näha unikaalses autoritehnikas valminud tekstiile mis on inspireeritud 30 aastat tagasi EKA (tolleaegse Tallinna Kunstiülikooli) lõputöö pealkirjast “Oo, tigu, roni üles Fuji mäele, aga aeglaselt, aeglaselt...” Näituse läbivaks motiiviks peab kunstnik kulgemist, sooviga luua ümbritsevale kiirustamisele vastukaaluks avarus inimolemise sees, kohalolu hetkes ja ruumis ning selle sümbioosise märkamises. Kunstnik kirjeldab oma avatavat näitust järgmiselt: Täpselt ei olegi enam meeles, mis ajendas mind toona Jaapani poeedi Kobayashi Issa haikut kasutama. Ehk paelus vastandumine – teo väiksus suurele mäele. Tegelikult peitub selles kolmerealises haikus palju tarkust – orienteeruda kõrgeima eesmärgi poole, mida võiksime ette kujutada. Otsi üles oma Fuji ja roni sellele võimalikult aeglaselt!
Eesmärgi suunas liikumise protsess võib olla parim, mida elul pakkuda on. Õnn ja rahulolu on peidus mitte saavutamises, vaid kulgemises. Need 30 aastat ongi möödunud piltlikult öeldes pidevalt ronides, arenedes nii loominguliselt, vaimselt, hingeliselt, ikka omas tempos. Tippu jõudmine ei pruugigi olla eesmärk, tähtis on teekond ise. Hakkaks ju igav, kui ühel päeval enam kuhugi püüelda poleks. Teo aeglus liikumisel võimaldab tunnetada, näha tervikut ka väiksemates asjades ning mõista, kuhu ta ajas ja ruumis sobitub.
Teo aeglase liikumisega seostub mulle asjaolu, et minugi tööd valmivad läbi rea tegevuste nagu kavandamine, lõikamine, ühendamine, sulatamine, lahustamine, tikkimine, kollaaź...ehk nõuavad teostamiseks omajagu aega. Eksponeeritavaid töid iseloomustab kergus, õhulisus,
läbipaistvus, teatraalsus. Nad peegeldavad elu rabedust, meie habrast eksistentsi, sisaldades erinevaid tundmusi ja kogemusi, nii rõõmuhetki kui ka arme. Vahel on tunne, et mitte mina ei teosta tööd, vaid töö loob iseennast, muutub, kasvab välja rännakutest enda sisemuses, oma elusolemise mustrist. Töödes kombineerin erinevaid visuaalseid sümboleid ja koode: E. Enno, D. Kareva, Rumi luuleridu, tekste Hiina luuletaja ja filosoofi Laozi iidsete õpetuste raamatust Tao Te Ching, mida teiste sõnadega nimetatakse ka Kulgemise väe raamatuks. Toimuvat võib määratleda kui teksti kujunemist tekstiilitaieseks. Olen tekste oma töödes kujunduselemendina varemgi kasutanud. Naljaga poolekskas tuleneb selline tekstilembus sõnade tekst ja tekstiil sarnasusest või ajendab säärast kujutamislaadi tundmus, et pelgalt sümbolid ja koodid ei suuda mõtet nii hästi edastada kui sõnades peituv vägi. Kuigi autorid ja tekstid, mida oma töödes kasutan on erinevad, ühendab neid mõttelõngana Tigu ronimas oma elu mäele ehk mina kogemas oma algset olemust, elu sügavamat sisu.
Aune Taamal (sünd. 1963) on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli tekstiilikunsti eriala (1993). Oma loomingus eksperimenteerib Taamal erinevate tekstiilsete materjalide ja tehnikatega, eelistades läbipaistvaid tekstuure, mis võimaldavad luua mitmekihilisi ruumilisi installatsioone.Taamali töid on eksponeeritud erinevatel näitustel Eestis ja välismaal. A. Taamal on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Stuudio 22 liige. Loominguga tegelemise kõrvalt on Taamal alates 2012 aastast olnud galerist Lühikese Jala Galeriis.
Näitust toetavad eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Lisainfo: Maria Valdma-Härm
Fotod Marilyn Piirsalu, Aune Taamal
Ehalill Halliste VETEVARDJAD
Saaremaa Kunstistuudios 22.01–06.03.2024
Ehalill Halliste on üle 50 aasta rikastanud Eesti tekstiilikunsti isikupärase tundliku ja lüürilise käekirjaga, loonud värvirõõmsaid ja elujaatavaid gobelääne ja põimevaipu, kudunud Hageri Lambertuse kiriku altarikatted, süüvinud paestesse sügavustesse, ehtinud tanudega eesti naisi, otsinud Ehalille.
Aastal 2023 valiti Ehalill Halliste Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.
Näitus VETEVARDJAD koosneb autori nelja viimase aasta ideekorjest sündinud vaipadest. Paevaibad süüvivad ürgminevikku, mil soojas merevees settis meie paekivi, mille imelisi lõikepindu püüdis
Ehalill gobelääntehnikas edasi anda. Kõik/eimiski viitab maailma haprusele ja võimalikult vastandlikele tõlgendustele. Kariibi palmide alla viib paljusid meist unistuste tiivapaar... Noor jää toob jahedust noore jaapani neiu palgeile. Viraaž on hulljulge saltomortale kuldses laotuses. Üle-elusuurused õied muutuvad ehalilledeks, kui neid vaadata
läbi kolmveerandsajandi – Florissimo ja Flora Blue Vetevardjad, minu uusim vaibapaar valvab veepeegleid, eriti saarte rannikuid, nagu esiemad muiste.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital. Lisainfo: Anne Tootmaa www.kunstistuudio.ee
Fotod Saaremaa Kunstistuudio FB lehelt
Ilme Rätsep
ÜHENDUSED
Saaremaa Kunstistuudio Galerii
7.03–16.04.2024
Näituse avamisele 7. märtsil 2024 järgnes loeng “Tekstiil interjööris” koos disainer Margus Haavamäega ja vahamaali töötuba.
ÜHENDUSED
Ilme Rätsep: “Esimene ühendus on lapsepõlvest alguse saanud ühendus loodusega. Olin kuuene, kui vanemad mind esimest korda telkima viisid, õppisin, et inimene on looduse osa. Teine ühendus on kontaktid inimestega. Kuidas suhelda ja suhestuda… Kolmandaks aga veel loendamatu hulk kõikvõimalikke erinevaid seoseid.
Maalides ateljee vaikuses kasutan ilmselt suurt osa aastate jooksul kogetud ühendustest. Ma ei tea alati kuidas ma seda teen, aga ma tean miks ma seda teen. Paberil kavandist valmis kangani on teekond, mille lõpptulemust ei ole võimalik ette teada. Kuuma vahaga maalides võib saavutada kõike ja vabalt liikuda kujutluste piiritutel väljadel. Olen maalinud nelikümmend viis aastat ja kui oleksin selgeks saanud või aimaksin lõpptulemust ette, poleks põhjust värvipurke avada.
Tehnoloogia on loonud võimalused kasutada fotot maalile lisaks. Foto on objektiivne dokument. Kohapeal tunnetatav tegelikkus erinevate aistingutega hoopis midagi muud, ehk subjektiivne. Nii maalingi oma kaadritele tajumisi ja taipamisi juurde. Eestimaa looduses pildistades on see nagu kauge ühendus lapsepõlvega.
Inimene on endiselt looduse osa.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Ilme Rätsep
Foto Saaremaa Kunstistuudio FB lehelt
Aune Taamal KAKS SAMMU SISSEPOOLE…
Saaremaa Kunstistuudios 1.03–9.04. 2024
Näituse avamisele Saaremaa Kunstistuudios järgnes töötuba – õmblusmasin kui loominguline tööriist. Kunstnik näitab vabakäe tikkimist vees lahustuvale kangale, aga ka kanga manipuleerimise, sulatamise ja lõikamise eksperimentaalseid tehnikaid, mida ta oma praktikas kasutab.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainfo: Anne Tootmaa Saaremaa Kunstistuudio
Fotod Kati Sokko
Aune Taamal
Aino Maria tuli koju
11. augustil avati Ants Laikmaa Muuseumis minu installatsioon Aino Maria tuli koju. Töö koosneb kahest osast: Ants Laikmaa isiksusest, tema heledatest kui ka tumedatest kihtidest, Taebla maastikest ning kindakirjadest inspireeritud pintsak ning filmidiivalik vaimutaoline kleit, mille sleppi kaunistavad orhideed. Kas Aino Maria tuli päriselt koju või on see ettekujutus? Tagatoas olev täisportree Anu Kilpiöst annab aimu, et ta võiks sellist kleiti kanda küll. Näitusel saab ka vaadata soome filmi “Pieni Ilona ja hänen karitsansa”, üht
paljudest, milles Anu Kilpiö osales. Tolles filmis mängib ta teenijannat. Näitus jääb avatuks kuni 29. septembrini.
“Kui Ants Laikmaa muuseumist mulle kirjutati, siis mõtlesin algul millegi tillukese peale, kuid selles muuseumis on peategelaseks siiski isikud: Ants Laikmaa ise oma värvika isiksusega, millega käib kaasas tagasihoidlik hall pintsak, ning naised tema elus, ja isiksused nõuavad midagi erilist. Ants Laikmaa tütre lugu elustus mu vaimusilmas lihas ja veres, kujutlesin, kuidas ta võinuks olla filmidiiva, kui asjad poleks teisiti läinud. Ja
isa, kes oli juurdunud oma tallu metsade keskel, ümbritsetuna kirevatest orhideedest ja mitmetest muusadest, kuhu tütar kunagi ei jõudnud. Nii sündis Taebla maastikest, põlistest kindakirjadest, Ants Laikmaa joonistustest ning tema isiksuse hele-tumedatest kihtidest inspireeritud pintsak, ning 1930ndate stiilis filmidiivalik kleit, mille slepp tõmbab tuppa astudes õuest kaasa üleelusuurused orhideed. Isa ootab oma tütart, unes kui ka ilmsi. Kas Aino-Maria tuli koju? On see fantaasia või tegelikkus, mis maalib kleidisabale lilli? Ja ikka ei puutu nad kokku... ikka on aeg nende vahel. Meil kõigil on tähtsaid unistusi, mis ei lähe täide. Aga kunstis on kõik päriselt. Kunst saab meile unistused tagasi anda. Anda meile veel ühe võimaluse, isegi, kui kaotame aega.
Proovin alati oma töödes otsida sidet teatud inimeste või kogukondadega. Minu hiljutised tööd on olnud pühendatud mu enda perekonnale ning kaasanud nende valmistatud esemeid. Pintsaku lõike eeskujuks on foto Ants Laikmaast eesli seljas, mille leidsin MuiSist. Olgu meil kõigil julgust uljalt ja põikpäiselt oma teed otsida ning koht, kuhu meid alati oodatakse.”
Tuuli Reinsoo
Maa ja mere ulmad
on kolme keraamiku ja ühe tekstiilikunstniku näitus – Jaana Kormašov, Kattri Taklaja, Külli Kõiv ja Kerttu Varik. Nii nagu igal inimesel läheb mõte vahel uitama, peatudes siin-seal ja jõudes välja endalegi üllatavate tulemusteni, nii on ka siin kunstnikud oma uitamistest-unistustest üksikuid hetki välja noppinud ja need eriilmelises vormistuses vaatajate ette toonud. Ühendavateks lülideks on savi ja loomisrõõm. Kõik teosed on valminud 2024. aastal. Näitus jääb avatuks 16.08–07.09.2024.
Kerttu Varik
Suvised näitused Palmses
Muinastaide Kojas (Palmse kunagises kauplusehoones) on suviti lisaks püsinäitustele, mis tutvustavad kiviaegset kunsti koopiate ja fotode kaudu, kutsutud osalejatega näitused. Sel aastal eksponeeris Läti tekstiilikunstnik Ginta Kristjansone turbaskulptuure näitusel SÕNASTIK. Teoste vormid tõukusid vanadest läti sõnadest, mille tähendusi tänapäeval enamasti ei teata. Turvas kui ajaga seotud materjal ja vormide robustne väljendusrikkus sobis muistsete kaljujooniste kujundikeelega hästi kokku.
Muinastaide Koja teises saalis oli suve jooksul väljapanek METSAS Marilyn Piirsalu suuremõõtmelistest kuivnõelatöödest.
Tegevusi Muinastaide Kojas korraldab Muinastaide Selts.
Pallase
lõputööd 2024
Eliise Järve
Tehisintellekti kasutamine disainiprotsessis moekollektsiooni näitel
Juhendajad: Maarja Raidla, Kirke Leinatamm Tekstiiliõpingute käigus olen järjepidevalt uurinud, milliseid võimalusi pakub masina ja inimese koostöö. Oma lõputöös sukeldusin tänapäeva ühiskonna lahutamatu kaaslase – tehisintellekti – maailma, soovides teada saada, kuidas saaksin tehisintellekti kui tööriista kasutades jutustada lugu maagilistest tegelastest. Minu lõputöö eesmärk oli anda ülevaade pildi genereerimise tarkvara kasutusvõimalusest moekollektsiooni loomisel ning arendada kangaid, mis meenutavad virtuaalmaailma.
Disainiprotsessi käigus lõin koostöös tehisintellektiga visandid tehistegelastest, millest inspireeritult valmisid moejoonised. Samuti katsetasin piire reaalsuse ja virtuaalsuse vahel, kujundades moelavadele suunatud silmuskudumitest koosneva kollektsiooni „PIXEL DREAM“, mis jutustab lugu kuuest tehistegelasest.
Karl Olaf Kolla
Elektroonilise muusika festivali „Kauge” lava- ja ruumikujundus
Juhendaja: Laura Pormeister
Kauge on koht, kuhu kõik jõuavad harvemini või tihemini, kuid selleks peab rändama. Olgu see retk lühike või pikk, aga alati jõutakse kohale. Rändaja teha on see, mis teekonna jooksul juhtub, keda seal kohatakse või mis külge jääb.
Lõputöö praktilise osana valmis 20-meetrine kangainstallatsioon elektroonilise muusika festivali „Kauge“ jaoks, mis toimus 20. aprillil 2024 Tartu Kammivabrikus. Kujundasin festivali lavale kohaspetsiifilise installatsiooni, kasutades nii lähedalt kui ka kaugelt kogutud materjale. Teose idee tekkis rongisõidust ja mõttest, kuidas millegi poole sõitmine võiks välja näha. Kuidas läbitud vahemaa tekitab tunde, et midagi tuleb järjest lähemale ja midagi jääb järjest kaugemale.
Eliise Järve. Foto Enes Kanat
Karl Olaf Kolla
tekkelugu
Juhendaja: Liisi Tamm
Mis värvi on armastus? Mis muster on armastus? Kui armastus oleks kootud värviline kampsun, siis mis lugu ta räägiks? Minu lõputöö eesmärk oli tõlkida armastuslood kootud mustrite keelde.
Kollektsiooni „Kirmastus“ kampsunid on ustavad kaaslased külmadel päevadel ja toovad rõõmsa meeleolu ja kirkad värvid aastaaega, mil pimedust on kõige rohkem. Soovin pöörata tähelepanu armastusele meie ümber ning iseäranis tingimusteta armastuse võlule. Iga muster räägib loo ühe paari armastusest. Villane kampsun hoiab keha soojas, samamoodi nagu armastus hoiab hinge soojas. Disainiprotsessi kõige olulisem osa on kogutud lugude tõlgendamine mustrite kaudu.
Kollektsioon „Kirmastus“ on valminud villasest materjalist ning järgib materjalisäästliku disaini põhimõtteid.
Materjal on rõiva disainiprotsessis määrava tähtsusega. See pole üksnes visuaalse efekti looja, nagu vorm, värv või tekstuur, vaid mõjutab ka rõiva vastupidavust, hooldusvajadust ja kandmise kogemust.
Pean oluliseks materjali päritolu. Eestis on ainus kohalikku päritolu tööstuslikult töödeldav tekstiilkiud vill, mida väärindatakse aastas toodetavast kogusest ligikaudu 10 protsenti. Villa omadused on väga varieeruvad ning kanga kvaliteeti mõjutavad kasutatud lõnga omadused ja kanga valmistamise tehnoloogia.
Toetudes uuringutele, mis käsitlesid Eestis kasvatatud lammaste villast telgedel kootud rõivakangaste omadusi, lõin disainilahenduste süsteemi, mille põhjal valmisid toodete prototüübid kollektsioonile „Kalev & Linda“.
Aja jooksul on rõivaste valmistamisel tekkinud kindel süsteem, mille järgi toimitakse ka tänapäeval. Tavaliselt võetakse aluseks baaslõige, millele konstrueeritakse suurusnumbritele vastavad moekohased muudatused. Selline rõivaste valmistamise süsteem on aga loominguliselt piirav ning esitab materjalile üsna kindlad nõudmised. Kas tänapäeva ühiskonnas on selline lähenemine üldse enam piisav?
Lõputöö eesmärk oli klassikalisele rõivaloomise loogikale vastandudes mängida erinevate struktuuri- ja vormilahendustega, mille käigus tekkisid ebatraditsioonilised rõivavormid. Kollektsioon „Aju_vabadus“ loob vaatajaga dialoogi, kutsudes murdma seniseid rõivaloomise reegleid, julgustab avastama vabaduse piiramatuid võimalusi ning inspireerib mõtlema moest, identiteedist ja loovusest uut moodi.
Mood on alati enamat kui esialgu silmale näha ja sama saab öelda ka maastiku kohta. Erinevalt maastikust, kus inimene saab ringi jalutada ja kogeda ümbritsevat, kogeme moodi intiimsemal skaalal. Rõivad on taktiilsed ehk kompimisega tajutavad ja kantavad. Maastik kohandab ümbrust. Sarnaselt loob tekstiil kehale maastiku, mis on ühtaegu nii funktsionaalne kui ka esteetiline.
Lõputöö moekollektsiooni loominguline impulss on maastik. Praktilise osa fookus on telgedel käsitsi kootud kangas, mis lähtub kodumaise maastiku vaadetest. Materjalide ja looduse dialoogis kujuneb uus maastikutüüp Materioaasis, mis kutsub avastama uusi horisonte ja kasvama koos maailmaga.
Jätkusuutlike alternatiivide leidmine on muutunud moedisainis järjest tähtsamaks, sest moetööstus on liikunud kiirmoe juurest juba ülikiire moeni. Ühe võimaluse pakub kapselgarderoob, sest tegemist on funktsionaalse lahendusega, mis vähendab tarbetuid kulutusi trendiesemetele.
Analüüsisin kapselgarderoobi kokkupaneku võimalusi, lisades sellele moodulriietuse elemente. Töö eesmärk oli leida lahendus, kuidas luua mitmekülgne garderoob võimalikult väheste esemetega.
Kapselkollektsiooni „ETÜI“ loomisel keskendusin ideele, kuidas kanda üht eset võimalikult kaua, eri viisil ja hooajaüleselt, ilma sellest tüdimata. Kasutasin neutraalseid toone ja lihtsaid mustreid, mida saab ilmestada julgete ja värviliste aksessuaaridega.
Grete Maruste. Foto Hanna Näkk
Ülle Järv. Foto Katriin Rätsepp
FABINO konkurss tekstiilitudengitele
Pallase TAL (teadus-, arendusja loome-) projekt “Lõime ja koe manipulatsioonid käsikangastelgedele” 2023–2025
Olen pikemat aega tegelenud käsikangastelgedel kasutatavate lisavahendite arendamisega, mis võimaldavad lõime ja koe manipulatsioonidega tekitada kangasse vormi- ja struktuurimuutusi. Lõimemänge on oma Pallase lõputöös kasutanud ja edasi arendanud MariTriin Kirs. Pallase TAL projekti “Lõime ja koe manipulatsioonid käsikangastelgedel” toel korraldasime konkursi FABINO Pallase 2. kursuse tekstiilitudengitele. Kangakudumist juhendas Mari-Triin.
Telgedel oli võimalik kasutada RailReedi, Stepping Reedi, ilma soata kudumist, avatud suga, tihvamooduleid, ning tudengid, kes soovisid oma kursusetööga FABINO konkursil osaleda, kasutasid neid vahendeid rõivakangaste loomisel. Tulemusi hindasime jaanuarikuisel hindamisel. 1. koht ja preemiaraha 1000 € läks jagamisele Kätlin Kalmuse ja Sigre Kodasma vahel.
Maria Org, Christina Kasesalu, Grete Käärma, Liisi Tasso.
Žüriis osalesid osakonna õppejõud ja külalisena Marilyn Piirsalu kui RailReedi ja Stepping Reedi arendaja ja Alide Zvorovski.
Tudengid said kasutada minu ja Liisi Tamme koostöös Haine paelavabriku masinatel valmistatud villaseid mahulisi lõngu. Kirjutasin konkursist artikli pealkirjaga Vulnerable weavings USA ajakirja Surface Design suvenumbrisse. Artikliga löögile pääsemisel oli suur osa ka Lisette Laanoja hoogsatel ja meeleolukatel fotodel.
Hanna Maria Org kasutas lõimena roosat heidelõnga, mis valmistatud Haine paelavabrikus eksperimenteerides.
Soovime ka 2024 aasta sügissemestril konkursiga jätkata. Eelarvamustevaba eksperimenteerimine sobib ka neile, kes kangakudumises alles esimesi samme teevad. Ja muidugi liigutab see minu vana leiutajasüdant. RailReedi leiutamise pikast ja käänulisest teest saab lugeda ka artiklist Muudetava tihedusega kangasuga. Ühe tööriista leiutamise lugu, mis ilmus Studia Vernaculas nr 15. https://ojs.utlib.ee/index.php/SV/ article/view/23502/17873
Kadi Pajupuu
Fotod Lisette Laanoja, modell Ingemari Randaru
Kätlin Kalmus
Vaimukaid tulemusi näitasid Hanna
MultiWeave innovatsioonikonverentsil.
Juunis toimus Tallinnas kultuurikatlas ISPIM innovatsioonikonverents. Pürgisin sinna ettekandega MultiWeave – inspired by 3D printing. Saingi ettekande sektsiooni, mille nimeks “Loovus innovatsioonis”. Uurisin korraldajatelt, kas oleks võimalik ka moodustada multiveevitud struktuuridest ekspositsioon ja seda ka lahkelt lubati. Tungisin Kultuurikatlasse enne konverentsi algust ja valisin väljapanekule ideaalse koha: dramaatiliselt valgustatud seina saalis, kus toimusid lõunasöögid. Natuke võib öelda et “skvottisin” näitusepinna. Kasutasin Marilyn Piirsalu veevitud valget teost “Lõputu” ja kombineerisin sinna ümber füüsilisi näidiseid ja pilte Pallase tekstiilitudengite ja teiste autorite selles tehnikates tehtud töödest. Siis saingi varitseda inimesi, kes konverentsi vaheaegadel tulid näidiseid näppima, ja pidasin kihutuskõnesid MultiWeave’i maagilistest võimalustest.
Ettekanne läks ka hästi, oli palju küsimusi ja toetusavaldusi.
MultiWeave on Kõrgema Kunstikooli Pallas TAL projekt.
Kadi Pajupuu
ja
Elis Privoi. Multiveevitud rõivaese kursuse Struktuur
materjal raames. 2023, Pallas.
HOMME?
KOOSOLEK. Sofia Lanman. Foto Lisette Laanoja
Tartu Ülikooli raamatukogus
toimus 3.05–2.06 Pallase tekstiiliosakonna 3. kursuse tudengite gobeläänide näitus „Homme?“. Näitus oli osa Prima Vista festivali kunstiprogrammist.
Elu on tsükliline. Me kogeme tõuse ja langusi, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kuid aeg aitab näha, et minevikul ei ole lõplikku mõju meie tulevikule. Aeg võimaldab taastuda ning edasi liikuda, hoolimata tehtud vigadest. Kõigil inimestel on võime kohaneda ja areneda, kui lubame ajal end juhtida. Aeg paneb mõistma, et oluline pole mitte ainult praegune hetk, vaid ka see, mis ees ootab. Kõik, mis meid puudutab, on ajutine ja mööduv. See annab lootust ja julgustab vaatama parema tuleviku poole. Helge ja ilus tulevik ei ole siiski garanteeritud. Sõltumata meie püüdlustest, võib tulevik tuua midagi ootamatut, isegi katastroofilist. Düstoopiline tulevik aga innustab olevikulist vastuhakku. Keegi
tegelikult ei tea, mis meid ees ootab. Homme? Ülehomme? Kohtume siis, kui homme on käes.
Näitusel esinesid: India Maria Emilia Kiisler, Kristiin Kuuslap, Sofia Lanman ja Brigitte Mihkelson.
Väljapanekut täiendasid tööd osakonna metoodilisest fondist. Tööde autorid on
Tööd valmisid piltvaibakursuse raames ning nende valmimist juhendas ja näitust kureeris Pallase tekstiiliosakonna juhataja, professor Aet Ollisaar.
3.05-2.06.2024
Tartu Ülikooli Raamatukogu III korrus avamine 2.05 kell 16
HOMME? HOMME? HOMME? HOMME?
Prima Vista kunstiprogramm
Pallase Tekstiiliosakonna III kursuse gobelääninäitus
India Kiisler
Kristiin Kuuslap
Brigitte Mihkelson
Sofia Lanman
Tekstiilinäitus
Forssa tekstiilinädal
15.–18. augustini toimus Soomes Forssa muuseumi korraldatud mitmekülgne tekstiilisündmuste kava. Peamine fookus oli trükikangastel: nii ajaloolistel kui tänapäevastel, nägi näitusi ja sai kuulata ettekandeid. Eestist osalesid Marju Roos, Marilyn Piirsalu ja mina. Kenasti renoveeritud tehasealal tegutseb töökoda-pood, kus külalistele demonstreeriti siiditrükki. Seal sain kingiks Kaarina Kellomäki raamatu “Ahkera ja aikaansaapa”. Kaarina käis 1992. aastal Signe Kivi kutsel eesti tekstiilikatele reaktiivvärvitrükki tutvustamas. Sellest mälestusväärsest sündmusest Kehras on raamatus isegi väike lõik. Kaarina Kellomäki palus kõiki tervitada!
Ettekannetest jäi meelde Petri Juslini tõdemus, et kui ta noore trükispetsialistina Marimekkos töötas, siis teda tutvustati uutele disaineritele alati kui inimest, kes ütleb, millised on piirangud. Mille peale tema alati parandas: Ma olen see, kes tutvustab VÕIMALUSI.
Tekstiilinäitus NAISE TÖÖ juugendvilla Villafors pööningul oli kõige ootamatum kogemus. See maja on inimeste kodu, külalistel oli luba kõikjal ringi uidata: perenaine tegeleb ka ise maalikunstiga. Peremees tutvustas maja ja pidas aias grillrestorani ja kohvikut.
Soovitame Forssa tekstiilinädalat kõigile tekstiilikatele. K.P.
Kadi ja Kaarina. Foto Marilyn Piirsalu
NAISE TÖÖ.
tekstiilidisaini lend 2024
Bakalaureusekraad
Triin Anijalg
Loojang Joosus
Tehnika: Autoritehnika
Materjalid: 100% lina (Leedu), punane savi (Joosu), hernepiim (Eesti)
Mõõdud: 138 x 450 cm
Juhendaja: Kärt Ojavee
Mul on hea meel, et mul on savi, siinsamas Lõuna Eestis, ukse ees. Vaid mõne meetri raadiuses minu ümber ja all, on nii palju varandust ja rikkust. Oma töös olen laulatanud Eesti traditsioonis pikalt armastatud linase kanga ja Joosu punase savi päikeseloojangu kumaks. Linnulaul, soojad lehmakoogid ja kodukandi punased põllud teevad mind sentimentaalseks. Mõnikord on selline tunne, et kui üldse kuhugi minna, siis tagasi maa peale, tõmmata mõtted õhust tühjaks ja tulla kosmosest alla.
Kristina Oja
Ma olin kadunud
Tehnika: Masinkudumine
Juhendajad: Liisa Kanemägi, Kirke Talu
Uurides oma suguvõsa ja nende lugusid, jutustan kudumikollektsiooniga loo eneseleidmisest. Kudumismasin on vahend, mille abil saan ma edasi anda emotsioone, mis jäävad kestma vaatamata mälestuste tuhmumisele. Vana kudumismasina abil, mille korpus on juba kollakaks pleekinud, saan ma pikendada inimeste lugusid, andes neile uue tähenduse. Kudumismasin on tujukas –temaga tuleb olla kannatlik. Tema tundmaõppimine võtab aega. Läbi selle tegevuse saan ma endale selgust, kuidas puuduolev kontakt oma vanavanematega on minust kujundanud selle, kes ma olen naise ja disainerina. Mängulised kudumid on inspireeritud nendest piltidest, millel kadunud hingi
on fotokaamera tabanud ootamatult keset lustakat hetke. See on mu isiklik lugu, mis jutustab, kuidas ma aastatega olen “plaasterdanud” seda tühimikku, mis on mu sees. Kas seda saab nimetada kaotusvaluks, kui ma pole kohanud neid inimesi? Ma olen saanud aru, et mitte kellegi koht siin maailmas ei ole staatiline ega igavene. See on narratiiv, mis avaneb iga uue kudumiga, uurimine, mis jätkab minu identiteedi kujundamist. See kollektsioon on lahendus mulle, kui sõnad ei ole piisavad.
Kangaste loomiseks on kasutatud erinevaid tehnikaid: kangastelgedel kudumine, silmuskudumine, vanutamine, taimedega värvimine ning siirdetrükk dispersioonvärvidega. Materjalid on peamiselt teise ringi materjalid ning looduslikku päritolu. Erandiks on siirdetrüki tehnoloogia puhul kasutatud polüester kangas.
Juhendaja: Kärt Ojavee
Mitte miski pole hirmsam kui ujudes vetikad sind puudutavad - prove me wrong! Hirmu ületamiseks tuleks sellega silmitsi seista: vaadata vetikaid lähedalt ning harutada lahti nende saladuslikke põimunuid puntraid. See, mis sulle avaneb, saab olema poeesia ja mängulisus vetikases kuues. Fükosümbioos on (autori)kangaste kollektsioon, mille lähte-allikaks on rannalt leitud Läänemere vetikad. Kollektsiooni eesmärgiks on tutvustada kangaste loomise meetodit, mida antud materjalide koosluse arendamisel on kasutatud. Laiemalt võiks väljapanek julgustada märkama looduslike jõudude poolt vormitud kompositsioone ning detaile nendes struktuurides.
Pärand, adrenaliin ja tipptase – kontseptuaalsed tafting-tekstiilid Mercedes-Benz E-klassi sisustusse
Tafting, 100% akrüül, 50 x 50 cm
Juhendaja: Stella Hein
Pärand, adrenaliin ja tipptase on märksõnad, mis defineerivad kontseptuaalseid tafting-tekstiile Mercedes-Benz E-klassi sisustusse. See kontseptsioon toob esile tafting-tehnika potentsiaali, pakkudes sõiduki sisustusele nii visuaalset kui ka praktilist väärtust, mis autotööstuses võib jääda unistuseks. E-klassi ajalooline maine ja ulatuslik sihtrühm toovad esile mudeli klassikalise staatuse. Projekti keskmes on kuus materjalinäidist, mis on loodud tehase enda poolt 2023 aastal avaldatud sihtrühmade põhjaliku analüüsi tulemusel. Mercedes-Benz jagab oma E-klassi mudelite kasutajad kolmeks peamiseks segmendiks: pere-, sport- ja ärisegment. Valitud tafting-tehnika loob pehmeid ja mitmekesiseid mustreid. Taftinguga antud viimistlus avab ukse ruumilisematele vormidele, rõhutades samal ajal inimkeha ja ergonoomikat. Igale segmendile kohandatud ideekavandid ja materjalinäidised vastavad täpselt selle vajadustele. Täiustub koos sinuga. Täiustub koos iga reisiga. Täiustub koos iga väljakutsega.
Põisadrust ja agarikust eraldatud pigmendid, tekstiil, alginaat, teras, vetikaplokid
Juhendajad: Kärt Ojavee PhD, Estelle Silm PhD
“Teisenenud aakrik” avab, milliseid pigmente peidavad endas rannal lebavad adruvallid. Keskendun Läänemere vetikate biomassile, kui väärtuslikule lähtematerjalile, liikudes labori ja töökoja tasandite vahel, kus kohtuvad teadus ja praktikapõhine loovuurimus. Peategelasteks olen valinud kaks vetikaliiki – Fucus vesiculosus, tuntud kui põisadru ja Furcellaria lumbricalis ehk agarik. Aina sagedasemad ja suuremad vetikavallid Läänemere kallastel viitavad biomassi üleküllusele, mis põhjustab eutrofitseerumist. Sellest tulenevalt olen uurinud, mida sisaldavad endas rannal lebavad vetikavaibad ja kas neid kasutusele võttes saame olla
tasakaalukalt üksteisele vajalikud. Hoolimata rohelise värvi küllusest looduses, on selle edukas kandmine kangale üllatavalt keeruline ülesanne. Seetõttu on suur osa tööst keskendunud klorofülli ekstraktsioonile ja meetoditele, kuidas muuta see stabiilsemaks erinevatele keskkonnamõjudele. Katsete tulemusi on võimalik vaadelda ekspositsiooni osana näitusel, kus spekuleerin materjalis võimalike tulevikus kasutatavate bioaktiivsete tekstiilide ideega.
Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilitudengi stipendiumi laureaat 2024. aastal on bakalaureusetaseme lõpetaja Kristina Oja.
Kristina jookseb mööda avastuste radu. Ta kummardub traditsiooniliste oskuste järele ja sirutub uuenduslike lahenduste poole. Ta seob põlvkondade vahel tähenduste niite, loeb kogemuste valgel oleviku kaarti ja keerutab tuleviku värvilist kaleidoskoopi.
Kristina kirjutab oma portfolios:
“Kui küsitakse, mida täna teen, vastan ilmselt: “Koon.” Kudumine on abivahend, mis juhib mind läbi eksistentsi kaardistamata territooriumide. See on viis leida ennast üles selles kiires elutempos, kus vaevu jõutakse uurida lähedastelt, kuidas neil läheb. / Maailm, kus ma elan, on täis erinevate tekstuuride, toonide ja funktsioonidega isikupäraseid materjale, mis inspireerivad mind iga päev looma ja avastama midagi uut.“
Bakalaureusetöö Ma olin kadunud on inspireeritud perekonna ajaloost ja kirest masinkudumise vastu. Fotod vanavanematest, kellega ei olegi võimalust olnud kohtuda, on andnud tõuke katsetusteks masinkudumise tehnikas, mille tulemusel sündis isikupärane rõivakollektsioon. Lõputööna valminud kollektsiooniga esineb Kristina Oja 2024. aasta ERKI Moeshowl.
Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakond jagab õppetöös edukale ja loominguliselt aktiivsele tudengile stipendiumit alates 1998. aastast ehk käesoleval aastal 27. korda. Tunnustus on mõeldud õppetöös häid tulemusi saavutanud aktiivsele tekstiilitudengile. Stipendiumit rahastab EKA tekstiiliosakond.
Kristina Oja. Foto Iris Tähema
Tekstiiliteemalisi leide KUMU näitustelt augustis 2024.
Jevgeni Zolotko. Aadama saladus
Tundmatu autori töö “Neitsi Maarja värtnaga” näituselt Ajalugu ja müstika. LadinaAmeerika kunst ja Euroopa ja Jaanus Samma vaibasein näitusel Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma
MARIN NOONI 1982
“Mulle meeldib tegeleda eksperimentaalselt erinevate tekstiilivaldkonna tahkudega, muudkui katsetades ja proovides, et seda mitmekihilist ala enda jaoks lahti mõtestada. Viimasel ajal köidab mind näiteks tekstiilide ja taimekasvatuse kokkusidumine ja läbi selle tekstiilide muutumine ajas ning ajutise kunsti mõiste. Oma töödes pean oluliseks mõtestatud materjalivalikuid ning kogemise teekonda. Olen enda jaoks sellise piiridega kompamise nimetanud tekstiiliteraapiaks ning jälgin huviga, kuhu see protsess mind tulevikus välja viib.”
ÜLLE JÄRV 1982
”Soovin liituda Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga, et aidata kaasa tekstiilikunsti maastiku rikastamisele ja arendamisele. Oma loomingus keskendun jätkusuutlikkusele, kasutades peamiselt kohalikku villa ning jääkmaterjale. Eriti paeluvad mind erinevad vormiloomise tehnikad, mille kaudu püüan pakkuda alternatiivi traditsioonilisele tekstiilikunstile. Austan väga kohalikku käsitööd ja kunstipärandit ning soovin aktiivselt osaleda selle valdkonna edendamises. Soovin panustada mitte ainult oma loominguga, vaid ka jagades oma teadmisi ja oskusi läbi õpetamise. Usun, et minu avangardistlik lähenemine aitab laiendada traditsioonilise tekstiilikunsti piire ning inspireerida noori katsetama loovalt ja julgelt. Loodan, et minu kirg ja pühendumus leiavad teie toetuse ning mul avaneb võimalus oma loominguga Eesti Tekstiilikunstnike Liidu tegevusse panustada. Usun, et minu värsked ideed ja uued vaatenurgad rikastavad liidu tegevust.”
JOHANNA MAUER 1999
”Lisaks individuaalselt tekstiilimaailmas tegutsemisele sooviksin panustada ka ühisesse eesmärki ja kogukonda. Naudin osalemist grupinäitustel ning tahaksin olla abiks tulevaste ühiste näituste korraldamisel ja võimalusel ka kätt proovida kujundamises. Tunnen, et saan oma oskuste, kogemuste ning sooviga olla pidevas arenemises panustada Eesti Tekstiilikunstnike Liidu tegemistesse.”
LIIS PIHLIK 1981
”Soovin saada Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liikmeks, et olla paremini kursis tekstiilikunsti vallas toimuvaga. Leida uusi tutvusi ja koostöövõimalusi, osaleda näitustel ja olla rohkem seotud oma valdkonna inimeste ja tegemistega. Kui oskan, siis panustan ka hea meelega ühingu töösse.”
REENA CURPHEY 1981
”Soovin astuda Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liikmeks, kuna soovin panustada Eesti tekstiilikunsti jätkusuutlikkusse arengusse võttes osa liidu näitustest ja tegevustest.”
JOHANNA ULFSAK 1987
”Avaldan soovi kandideerida Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liikmeks, kuna leian, et olen peale 15 aasta pikkust vabakutselise loovisiku praktikat ETeKL vääriline kunstnik. Minu oskustepagasisse kuulub erinevate keeruliste tekstiilikunsti ja käsitöötehnikate valdamine kaasaegse kunsti meetodina. Olen aktiivselt osalenud arvukatel kunsti ja disaini grupinäitustel nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.
Olen õppinud läbi iseseiva praktika end positsioneerima nii rahvusvahelisel kui ka lokaalsel tasandil ning leian, et minu looming muudab distsipliinide vahelisi piire paindlikumaks ja Eesti kunstimaastikku mitmekülgsemaks.
Hägustades distsipliinide vahelisi piire, olen loonud arvukalt tekstiili-alaseid installatsioone, kunstiteoseid, limiteeritud kollektsioone ning kordumatuid tarbekunstiseeriaid. Navigeerides kaasaegse kunsti ja disaini puutepuktides, sean kahtluse alla väljakujunenud hierarhiad erinevate alade vahel.”
In memoriam
Marju Raabe
Ajast igavikku on kutsutud Eesti kirikutekstiilide ajaloo uurija ja Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu hoidja Marju Raabe (25.04.1971–31.07.2024).
Marju Raabe (neiuna Simon) sündis Tallinnas. Õppis 1978–1989 Tallinna 3. keskkoolis (nüüdne Lilleküla gümnaasium), 1989–1990 V. Klementi nimelises 32. kutsekoolis naiste kergete rõivaste rätsepa erialal, 1990–1995 Tallinna
Aitäh, Marju! Jääme sinust puudust tundma!
Marju Raabe ajaveeb, kus leidub palju põnevat lugemist. https://tekstiilid.raabe.ee/
pedagoogikaülikooli käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal ning 1999–2002 magistriõppes kultuuriajalugu. Tema magistritöö teema oli „Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917–2000“.
Oma teise magistritöö kaitses ta muinsuskaitse ja konserveerimise erialal Eesti kunstiakadeemias 2017. aastal. Magistritöö teema oli „Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud: Luterliku kiriku tekstiilide riikliku kaitse alla võtmine alates Eesti Vabariigi esimesest muinsuskaitseseadusest tänase päevani“.
Lisaks täiendas ta end fotograafia alal ja läbis EKAs arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituse. Ta on juhendanud magistritöid, aidanud kaasa mitmete näituste korraldamisel ja pidanud loenguid.
Aastatel 2003–2017 töötas Marju Raabe muinsuskaitseameti raamatukogu juhatajana ning 2019. aastast Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu hoidjana. Alates 2002. aastast oli ta EELK konsistooriumi kultuuriväärtuste komisjoni liige ning selle tegevsekretär. Ta oli Tallinna Jaani koguduse liige.
Marju Raabe elutööks kujunes kirikutekstiilide uurimine –nende ajalooline kontekst, materjalid, tehnikad, töövõtted ning esteetika. Valdkond on oma põhiolemuselt väga habras. Marju oli oma töös pühendunud ja järjekindel. Ta kaardistas EELK kogudustes olevaid kirikutekstiile, andis asjakohast nõu ja väärtustas seega kogu kiriku jaoks valdkonna, mida muidu poleks isegi tähele pandud.
Muinsuskaitseameti tellimusel käis ta aastate jooksul läbi enamiku EELK kogudustest, inventeerides ajaloolisi kirikutekstiile, ning jagas soovitusi nende säilitamiseks ja võimalusel uute tellimiseks. Ta pidas oluliseks, et uued kirikutekstiilid, sh liturgilised rõivad oleksid kavandatud ja tellitud professionaalsetelt kunstnikelt.
2006. aastal asutas Marju Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi, et ühendada kirikutekstiilidest huvitatuid. Inimesena, kes teadis teadmiste jagamise väärtust, pidas Marju blogisid, kus ilmusid tema suurepäraselt kirjutatud tekstiili- ja ajalooteemalised artiklid.
Marju tööd on tunnustatud EELK tänukirjaga (2008), EELK III järgu teeneteristiga (2015), EELK Tallinna Jaani koguduse tänumärgiga (2017) ning 2021 pälvis tema tegevus Eesti tekstiilivaldkonna tutvustamisel ja mõtestamisel Eesti Tekstiilikunstnike Liidu tunnustuse aasta tekstiilitegu.
Eesti Kirik
Foto Aet Ollisaar
Leedu ja Eesti tekstiilikunst
MŪSŲ
Grupp „Baltos kandys“ (Austė Jurgelionytė-Varnė, Karolina Kunčinaitė, Miglė Lebednykaitė, Rasa Leonavičiūtė, Laura Pavilonytė-Ežerskienė, Julija Vosyliūtė), Egle Ganda Bogdanienė, Liisa Hanvere, Lina Jonikė, Mari-Triin Kirs, Severija Inčirauskaitė Kriaunevičienė, Krista Leesi, Gerda Liudvinavičiūtė, Aet Ollisaar, Laima Oržekauskienė, Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu, Maryliis Teinfeldt-Grins, Monika Žaltauskaitė Grašienė Žaltė
Galerii Pallas
Riia 11, Tartu
23.08.-21.09.2024
New Yorgi tekstiilikuu pakub üritusi, millele saab kaasa elada veebi teel
https://www.textilemonth.nyc/
Pallase tekstiiliosakonna kudumisprojekti tutvustavad veebis 25. septembril Mari-Triin Kirs ja Kadi Pajupuu.
AASTA VÄRV ON KIRJU
Eesti Tekstiilikunstnike
Liidu aastanäitus 2024
Uue Kunsti Muuseumis
7.12.2024-02.02.2025
(AU)HINNATUD
Eesti Tekstiilikunstnike
Liit 30
Juubelinäitus Pärnu Raekojas
Näituse kuraatorid Helen Adamson ja Triin Jerlei
18.12.2024 – 18.01.2025
Värvides on jõudu ja väge nii üksikult kui ka mitmekaupa, kõik sõltub kooslusest ja kooskõlast. Särav ja tuhm, intensiivne ja vaoshoitud, valik vastandite vahel on alati erinev. Üksikult harmooniline ja talitsetud, saab mõnikord kõigest kokku tõeline pillerkaar! Nii on ka näitusel osalevate autoritega – ühisnäitusel avaldub kõrvutiolemise vastandlikkus ja tugevus. Eesti Tekstiilikunstnike Liit ühendab väga erinevate autoripositsioonide
Näitus keskendub Eesti Tekstiilikunstnike Liidu kolm kümnendit väldanud tegevuse laiemale publikule tutvustamisele. Tekstiilikunstnike Liit on professionaalsete tekstiilikunstnike loominguline ühendus, mis asutati 15. veebruaril 1993. aastal. Sealt alates on liit aktiivselt olnud tekstiilikunstnike ühendavaks keskmeks ning kohaliku tekstiilikunsti kontekstis oluliseks toeks, ühendades eri põlvkondadesse kuuluvaid autoreid. Hetkel kuulub Tekstiilikunstnike Liitu 101 liiget. Näituse eesmärgiks on rääkida ETeKL-i olulisusest kohaliku tekstiilikunsti nähtavana hoidjana.
SCYTHIA
ja loomekäekirjadega kunstnikke, kelle töödes on tekstiil keskne materjal. Juba traditsiooniks kujunenud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus on oodatud sündmus nii osalejatele endile kui ka publikule.
Aastanäitusele registreerus 36 autorit. Täpsem info saadetakse osalejatele oktoobrikuu jooksul.
Juubelinäitus annab võimaluse koondada kokku erialaliidu mahukas arhiiv, kaardistada kümnendite kaupa ETeKL-i olulisemad nimed, näitused nii Eestis kui väljaspool, preemiad ja tunnustused ning liidu algatused. Samuti heidab näitus pilgu 1980. aastate lõppu, uurides, milliselt baasilt erialaliite üheksakümnendatel looma hakati. Läbi selle joonistub välja ühe erialaliidu lugu: miks sünnivad loomeliidud? Kuidas muutub nende roll ning olulisus? Sageli jäävad sellised tegevused ja organisatsioonid teenimatult varju, kuigi nende roll kunstnike toetamisel on hindamatu.
Minitekstiilid Ukrainas
12. rahvusvaheline minitekstiilide näitus "Scythia" ja 4. mikrotekstiilide näitus "Scythia" kutsuvad osalema.
Minitekstiilide näitus SCYTHIA ja samanimeline mikrotekstiilide näitus toimuvad 3–17. juunil 2025 Ivano-Frakivskis.
Tähtaeg: 1 veebruar 2025
MINItekstiilide näitusel saavad osaleda kõik tekstiili ja kiukunstiga tegelevad kunstnikud. Iga autor võib esitada 2 teost, mille mõõtmed ei ületa 30x30x30 cm.
MIKROtekstiilide näitusele oodatakse töid, mille mõõdud ei ületa 5x5x5 cm. Üks autor võib esitada 2 mikrotööd.
Lisainfo: www.scythiatextile.com. Registreerimislehe saamiseks kontakteeru: scythiatextile@gmail.com
