Kaitse Kodu! nr 1 2015. a by Kaitse Kodu!

KAITSELIIDU AJALOOPÄRLID ERAKOGUDEST KAITSELIIDU AJAKIRI 1/2015

PÕLEMINE HOIAB ELUS

Kotkalend viimistles värskeid juhte EXERCISE KOTKALEND POLISHED VOLUNTEER COMMANDERS

10 KAITSELIIT Kaitseliit kui vastutuse väljendus The Estonian Defence League as an Expression of Responsibility

16 KAITSELIIT Hea Kaitseliidu pere My Dear Members of the Estonian Defence League Family

18 VÄLJAÕPE Kotkalend viimistles värskeid juhte Exercise Kotkalend Polished Volunteer Commanders

24 INIMENE Noorte Kotkaste Järva malevat juhib julge naispealik

1 | 2015 KRISTJAN PRII

Courageous Woman Leading Järva District of the EDL Boys' Organisation

30 MEDITSIIN Tsiviil- versus militaarmeditsiin? Või ehk hoopis terve mõistus? Civil versus Military Medicine. Or Common Sense?

36 INTEGRATSIOON Olgu keel eesti või vene – peaasi, et ühine Whatever Your Language – It Should Be Shared

42 HARITUD SÕDUR Üleelamise põhitegija – põlemine The Most Important Thing for Survival – Fire

46 AJALUGU Ajaloopärlid erakogudest Pearls of the EDL History

52 AJALUGU Metsavendade elu pildis Life of Forest Brothers in Pictures

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul

NAISKODUKAITSE Laulupeo supi keetsid kokku naiskodukaitsjad The Women’s Voluntary Defence Organisation Made Soup for the Song Festival

62 NOORED Mida kujutavad endast Kodutütarde erikatsed? What Are the EDL Girls' Organisation's Kodutütred Special Competitions?

70 SÕJARAUD

Armoured Personell Carrier of Järva District Rolls onto the Carpet of Security

www.facebook.com/kaitsekodu

Kotkalend on raskuspunktiga individuaalõppel, kogu õppuse fookus on juhi isikul ja tema arengul. Exercise Kotkalend has a focus on the individual training, the focus of the whole training must be on commander's personality and his development.

Malevati on Kaitseliidul rahuaja ülesannetes üksjagu piirkonna omapärast ja vajadusest tulenevaid erisusi. From district to district the Estonian Defence League is characterised by unique regional features stemming from the speciﬁc character and needs of each region.

62 Erikatsed on mõeldud kodutütre isiklike huvide ja hobide rakendamiseks ja arendamiseks. Kõik erikatsed nõuavad püsivust ja tööd.

Inimesed kipuvad unustama, et üldjuhul peame me abi andma siiski rahuajal ja olukorras, kus häirekeskus (112) on kättesaadav ja kiirabi ligipääs olemas. People tend to forget that generally we must give ﬁrst aid in civil life and peace situation where the Alarm Centre (112) is available and the access of emergency medical care exists.

1 | 2015

The special competitions are meant to give members of Kodutütred the opportunity to use and develop their personal interests and hobbies. All special competitions require perseverance and hard work.

Tüdrukust, kellele alguses tundus isegi metsaminek hirmutav, sai nooremseersant ja reservväelane. The girl who was scared about going to the forest in the beginning became a Sergeant and reservist.

1 | 2015

24 52

Tänu arheoloogiliste kaevamiste tulemustele ja saadud fotomaterjalile on võimalik kokku panna ennenägematult põhjalik uurimus ühest metsavendade grupist. Due to the archaeological excavations and the photo material received it is possible to put together a research of unprecedented thoroughness about one group of Forest Brothers.

Oluline on see, et sa oleksid lojaalne oma riigile ja valmis oma riiki kaitsma. Aga mis rahvusest sa oled, see on juba teisejärguline. What counts is loyalty to your country and readiness to defend it. Your nationality is a matter of little relevance and importance.

58 Tänavu tuli põhiesinemise ajal ehk laupäeval, kui kõik peolised kohal, anda päevas välja 72 000 toiduportsu. During the main performance on Saturday, the women gave out 72,000 meal portions.

36 1 | 2015

Ära maga maha! Do Not Miss That! Ülevaade Kaitseliidu 2015. aasta märkimisväärsetest sündmustest. Abstract of the most noteworthy events of the Estonian Defence League in 2015.

28.–30.05 Kodutütarde iga-aastane jõukatsumine Ernake leiab tänavu aset 28.–30. maini Rapla maakonnas. The EDL Girls' organsation's annual competition Ernake will be held this year in Rapla County from May 28 to 30.

23.06 Võidupüha tähistatakse Hiiumaal. Kärdla keskväljak on juba broneeritud ning ootab 23. juunil kaitseliitlasi ja teisi külalisi. Victory Day will be celebrated in Hiiu County. The central square of Kärdla City is already booked and waiting for the members of Estonian Defence League and other guests.

Alates 2008. aastast korraldab Naiskodukaitse igal aastal kaks erialavõistlust. Mullu olid kavas esmaabi ja välitoitlustamine, tänavu on fookuses side- ja staabitöö ning avalikud suhted ja ajalugu. Naised panevad oma erialased teadmised proovile oktoobrikuus Võrus ja Läänemaal. Since 2008 the Women’s voluntary defence organisation Naiskodukaitse organises annually two different specialty contests. Last year they had first aid and field catering competitions and in 2015 the focus will be on communications and staff work as well on public relations and history. The women of Naiskodukaitse will be testing their skills in October in Võru and Lääne County. 6

1 | 2015

26.–28.06 Noorkotkad võtavad mõõtu Mini-Ernal, mis korraldatakse Harjumaal kohe pärast suvist pööripäeva, jaanipäeva ja võidupüha 26.–28. juunini. This year, EDL Boys' organisation compete on Mini-Erna in Harju County from June 26 to 28, right after celebrating the Victory Day and the Midsummer Day.

15.–17.01

4.–6.09 24.–26.04 Tallinna maleva õppus Hunt leiab aset 24.–26. aprillini kaitseväe keskpolügoonil ja Tapa vallas. Exercise Hunt of Tallinn District will be held from April 24 to 26 in Tapa parish and on the Central training area of the Estonian Defence Forces.

Viru maleva õppus Põhjakonn leiab aset 4.–6. septembrini Tapa vallas Rabassaare alal. Kirde maakaitseringkonna õppus Kilp toimub Viru maleva juhtimisel 30. oktoobrist 1. novembrini Ida- ja LääneVirumaal, Jõgevamaal ja Järvamaal. Viru Distric organizes exercise Põhjakonn from September 4 to 6 in Tapa parrish. Viru District will be leading the joint exercise Kilp of North-Eastern districts from October 30 to November 1 in Lääne- and Ida-Viru, Jõgeva and Järva County.

Lõuna maakaitseringkonna õppus korraldatakse kogu maakaitseringkonna territooriumil ja õppuse aktiivsem faas on 7. ja 8. novembril. Õppus keskendub sisekaitseülesannete täitmisele hoonestatud alal. The joint exercise of southern districts will take place on the 7 and 8 of November. The main focus of the exercise is on internal security.

4.–8.08

LUS

VÕ

LL E

LUURE

NGE

A L PIT

Kaitseliidu Lääne-Eesti malevate ühine suurõppus Orkaan möllab selle aasta detsembri esimesel nädalavahetusel Pärnumaal. The joint training exercise Orkaan held by the EDL’s districts in West Estonia will take place during the first weekend of December in Pärnu County.

U RECON

1 | 2015

7.–8.11

5.–6.12

MIR

Utria dessant pani 15.–17. jaanuarini Ida-Virumaal taas proovile võistlejate talvesõdurioskused. Military sporting exercise Utria Dessant test competitors’ winter soldier skills from January 15 to 17 in Ida-Viru County.

Rahvusvaheline sõjalis-sportlik jõukatsumine Admiral Pitka luureretk korraldatakse 4.–8. augustini maalilisel Võrumaal. International Admiral Pitka reconnaissance challenge is taking place from August 4 to 8 in the picturesque landscape of Võru County.

1 | 2015

KAITSELIIDU AJAKIRI 1 | 2015

kaitsekodu

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Kaitseliit

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva. ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Naiskodukaitse

Kaastööde saatmise tähtajad: 26. jaanuar, 9. märts, 20. aprill

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu

IN ENGLISH Noored Kotkad

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kodutütred

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu eriorganisatsioonide Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

1 | 2015

Kaitseliit (Estonian Defence League) Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfills the tasks prescribed by the National Defence League Act. The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation. The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and self-initiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order. There are 14,500 members in the Estonian Defence League (EDL). Together with the affiliated organisations Naiskodukaitse (Women’s voluntary defence organisation), Noored Kotkad and Kodutütred, the EDL has more than 23,000 volunteers in action. Magazine Kaitse Kodu! The first issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazines in Estonia. The first issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies. Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue before the war came out on the 20th of July 1940. The year 1993 marks the new beginning for Kaitse Kodu! Altogether four different numbers were published until newly appointed editor-in-chief Ivar Jõesaar made it once again a regularly published magazine in 1995. Today Kaitse Kodu! is published eight times a year and it has a circulation of 7,000 copies.

Mina küll Eestiga ei jändaks Eestlaste enesekindlus iseolemise ja oma riigi kaitsmise küsimuses on lausa intellektuaalselt nauditav: Kopenhaageni linna rahvaarvuga riik tõstab kivinäoga riigikaitse eelarve 2%-ni sisemaisest kogutoodangust ja peaaegu kõik eestlased toetavad Euroopas juba väljasuremisohus ajateenistuse jätkamist. Riigi militariseerituse indeks, mis võtab muu hulgas arvesse sõjaväelaste ja arstide suhtarvu, paigutab Eesti maailmas 21. kohale. Isegi Venemaa tõusev agressiivsus ei suuda sundida alalhoidlikke eestlasi Kaitseliidust välja astuma või kolima kusagile turvaliselt kaugele Eesti idapiirist. Otse vastupidi, ühes Ukraina kriisi algusega hakkas vaikselt ja kindlalt kasvama Kaitseliidu liikmeks astumise avalduste hulk. Kaitseliitu astus mees, kes kolis Ukraina sündmuste peale mõeldes Austraaliast tagasi Eestisse. Rohkem kui 60% elanikest, naised ja pensionärid kaasa arvatud, ütlevad, et kui keegi tuleb Eesti iseseisvust näppima, astuvad nemad vastu. Detsembris 1924 ebaõnnestus Eestis kommunistlik riigipöördekatse. Ajaloolane Jaak Valge nimetas Kaitseliidu aastapäevakonverentsil mässu ebaõnnestumise oluliseks faktoriks eestlaste meelsust: idapoolsed niiditõmbajaid ei saanud olla päris kindlad, et siin leidub mässule piisav toetuspind, katse jäi poolikuks ja kukkuski läbi. Ligi 2% eestimaalastest, nende hulgas muide ka etnilisi venelasi, kuulub Kaitseliitu. Seda rahvast juba naljalt ei murra.

Liivi Reinhold. peatoimetaja

I Wouldn‘t Mess with Us The self-confidence in its national sovereignty and security of the Estonians is just intellectually enjoyable! The population of our country equals Copenhagen, yet we do not hesitate to increase the defense budget up to 2 percent of GDP. Almost everyone in Estonia support conscription for young men regardless the fact that the system is in threat of extinction in the rest of the Europe. Global Militarization Index, that among other things contrasts the total number of military and paramilitary forces in a country with the number of physicians, places Estonia 21st in the world. The aggressive face of Russia cannot repel the selfpreserving Estonians from Defence League or force them to take a precautionary move anywhere safely far from the eastern border of Estonia. On the contrary, since the beginning of the crisis in Ukraine, we have witnessed a steady rise in the number of EDL membership applications. There’s a guy who moved back to Estonia from Australia because of what happened in Ukraine. Of course, he joined the Estonian Defence League. More than 60% of the population, including women and seniors, declare they will resist, should anyone try to tinker with our sovereignty. In December 1924, an attempted communist coup in Tallinn failed. Historian Jaak Valge believes that an important factor of the failure was in the mindset of Estonians: the eastern influencers could not be quite sure that this rebellion will meet sufficient support. And it didn’t. Approximately 2% of the Estonians population, including ethnic Russians, belongs to the Estonian Defence League. Sure isn’t easy to intimidate Estonians. Liivi Reinhold. Editor in Chief 1 | 2015

KAITSELIIT

Kaitseliit kui vastutuse väljendus Eesti geopoliitiline asend ja agressiivne naaber on taas suunanud meid ühendama jõud ja tegutsema õlg õla kõrval, olles valmis reageerima mis tahes kriisile. Seda ka Kaitseliidu ridades. Tekst: JAANUS OTS

Eesti on olnud iseseisev üle 20 aasta, kuid viimasel aastal on julgeolek Euroopas teinud järsu kannapöörde. Külma sõja põhimõtete esilekerkimine on andnud äratuskellana märku jätkuvast ohust Eesti iseseisvusele ja see on avanud paljude silmad. Kaitseliitu lisandus möödunud aastal ligi 700 meest ja naist, kes muretsevad oma pere, kodu ja kodumaa turvalisuse pärast ning on otsustanud anda riigikaitsesse oma panuse. Selle üle võib ainult rõõmu tunda. Kuid siiski on kodanikke, kellele on vastutus oma riigi ees jätkuvalt arusaamatu sõnakõlks. Loodetakse, et kõik, mis juhtub, juhtub kusagil mujal, ja keskendutakse peamiselt enda heale äraolemisele, soojale toale ja ninaesisele. Suuremad väärtused tunduvad justkui nii enesestmõistetavad, et tähelepanu neile kipub kaduma.

Vastutus isamaa eest ja kvaliteetaeg Eesti ajalugu on näidanud, et omariiklus ja vabadus ei ole olnud 10

1 | 2015

igikestvad ja riigi iseseisvus enesestmõistetav. See on olnud pikk võitlus vabaduse ja iseseisvuse eest. Meenutagem, et Vabadussõja päevil oli Kaitseliitu kuulumine kohustuslik kõigile meeskodanikele, kes ei kuulunud kaitsejõududesse mobiliseerimisele. Nii oligi kaitseliitlasi toona ligi kümme korda enam kui täna. Peale kaitseväelaste ja ajateenijate oli riigikaitseks valmis üle saja tuhande sõjalist väljaõpet saava Eesti kodaniku. See oli olude sunnil hädavajalik. Inimesed tahtsid ja suutsid end riigile rasketel ja ohtlikel aegadel ühise eesmärgi nimel mobiliseerida. Nüüd on probleemiks paljude kaaskodanike arusaamatus vastutusest riigi eest, kus me elame. Praegune olukord nõuab ilmselgelt taas konkreetseid valikuid, kuid paljud ei julge võtta kanda uusi ülesandeid ega vastutust. Eesti riigikaitsesse on valikuliselt kaasatud vaid osa võitlusvõimelistest meeskodanikest. Enamgi veel, paljud noored püüavad

The Estonian Defence League as an Expression of Responsibility Text by JAANUS OTS Estonia’s geopolitical position and its aggressive neighbour are once again forcing us to consolidate our efforts and act shoulder to shoulder ready to respond to any crisis. This also holds true for the ranks of the Estonian Defence League (EDL). Estonia has been independent for over two decades, but in the last year security in Europe has done an abrupt about-turn. The coming to the fore of the Cold War principles has become an alarming indication of the persisting danger to Estonia’s independence and a real eye-opener to many. About 700 men and women joined the EDL last year. These people are concerned about the safety of their family, home and country and have decided to make their contribution to national defence. This can only be welcome. However, there are citizens for whom responsibility towards their state remains an alien concept. They live with the belief that everything that is happening is happening elsewhere and are mostly preoccupied with their own wellbeing, cosy comfort and belly-happiness. Greater values are almost taken for granted and no due attention is paid to them.

Quality Time and Responsibility towards Your Fatherland

Kuigi suur osa Alutaguse maleva liikmeid kõneleb emakeelena vene keelt, on nad väga eestimeelsed. Seda võib märgata ka Ida-Virumaal peetaval patrullvõistlusel Utria dessant / Although the many members of the Alutaguse District speak Russian as their mother tongue, they are very pro-Estonian. This can also be seen in the military sporting competition Utria Dessant held in Ida-Viru County

kõigi meetoditega sellest kõrvale hoida. Kas tõesti on osal kodanikel suurem kohustus oma riiki kaitsta kui teistel – neil, kes ainult vabaduse hüvesid naudivad ja loodavad, et nende kaitsmisega tegeleb keegi teine? Ajateenistuses õpetatakse välja tulevasi reservväelasi. Nende teenistus kujundab küll kaitsetahet ja annab hea sõjalise algõppe, aga edasi... Edasi kogunetakse heal juhul viie aasta tagant korra reservõppekogunemisele. Samas on olemas vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit, mis pakub jooksvalt palju võimalusi pidevaks aktiivseks ja eneseteostuslikuks ajakasutuseks nii noortele kui ka reservistidele. Igaühele vastavalt võimalustele ja võimetele.

The Estonian history has shown that sovereignty and freedom are not everlasting and that independence is not self-evident. We’ve made a long journey to liberty. It’s worth to remember that in the days of the Estonian War of Independence all male citizens who were not mobilised to serve in the Estonian Defence Forces were obliged to join the EDL. So in those times there were ten times more members of the EDL than there are today.In addition to servicemen and conscripts more than one hundred Estonian citizens who had received military training were ready to defend Estonia – one hundred thousand. This was necessary in the face of the circumstances. People were keen and managed to mobilise themselves for a common purpose in difficult and dangerous times to serve their country. Nowadays, the problem is that many fellow countrymen fail to understand their responsibility towards the place where they live. The current situation once again clearly calls for special choices, but many do not dare to take on new duties and responsibilities. Only a fraction of combat-capable male citizens are selected to contribute to Estonia's national defence. Many young men try to avoid it at all costs. Is it really so that some citizens have a greater obligation to defend their country than others who only enjoy the benefits of freedom and hope that they will be protected by someone else? Conscription service trains future reservists. It does shape the will to defend and provides good basic military training, but what happens then?... Then former conscripts will be invited to reservist training at five-year intervals, if even that often. Alternatively, there is the voluntary national defence organisation called the EDL, which continuously offers various active and self-fulfilling pastimes for both youngsters and reservists suiting their skills and abilities.

1 | 2015

KAITSELIIT

MARK GRIMITLIHT/KAITSEVÄGI/DEFENCE FORCES

IN ENGLISH

KAITSELIIT

Paljud aktiivsed inimesed on leidnud Kaitseliidus sõbrad, kellega koos on hea ühiselt aega veeta ka väljaspool organisatsiooni / Many active people have found friends in the Defence League, with whom they enjoy spending time together also outside the organisation

Kaitseliit on midagi palju enamat kui püssiga metsas jooksmine ja lõkke ääres istumine. See on lahedate inimeste tutvuskond, mis kujuneb üldjuhul suuremaks kui eeldada oskame. Kaitseliidu struktuur pakub heal tasemel võimalusi militaar- ja juhtimisvaldkondades väljaõppe saamiseks ja eneseteostuseks. On ka hulgaliselt teisi adrenaliinirikkaid ettevõtmisi, näiteks matkad, üleelamiskursused, militaar-, laske- ja spordivõistlused jpm. Kogu seda tegevust võiks kokku võtta lausega „Elu kui seiklus“. Paljud aktiivsed inimesed, kellele lisaks kaitsetahtele meeldib looduses viibida ja tegutseda, on leidnud Kaitseliidus endale väljundi. Tekivad sõpruskonnad, kellele meeldib vaba aega ühiselt veeta ka väljaspool organisatsiooni. Ei ole erand, kui Kaitseliidu tegemistes osaletakse lausa perekonniti.

dikindral Meelis Kiili on selle kohta öelnud: „Kaitseliitlane tuleb välja oma vabast ajast. Ei ole midagi hullemat kui see, et tema vaba aega ei kasutata efektiivselt.“ Ja selle efektiivse kasutamise poole püüeldakse tõepoolest igati.

Vastuseks mureküsimusele, kas meil ikka on piisavalt ressurssi võimalikule agressioonile vastu astuda, on vastuseks, et jah on. Ajalugu on tõestanud, et alati pole tähtis, kui palju tanke või kahureid on mängus. Rah-

Kaitseliidu tegevusse saavad inimesed panustada oma vaba aega ja organisatsioon väärtustab kõrgelt oma liikmete ajalist ja teotahtelist panust. Kaitseliidu ülem brigaa12

1 | 2015

KAIO RAAMAT

Võimalus kõigile aktiivsetele Eesti kodanikele

Piirkondlikud eripärad Malevati on Kaitseliidul rahuaja ülesannetes üksjagu piirkonna omapärast ja vajadusest tulenevaid erisusi. Üheks näiteks on siin Eesti läänerannikut räsinud 2005. aasta jaanuaritormile järgnenud päästerühma moodustamine Pärnumaal. Suurõnnetuse ajal olid esimeste hulgas inimesi abistamas Pärnumaa kaitseliitlased ja seejärel moodustati Pärnumaa malevas eraldi struktuuriväline päästerühm OPER (otsi-päästa-evakueeri-rühm), mis on suuteline loodusstiihiates või kriisiolukorras elanikke päästma, evakueerima ja andma elupäästvat esmaabi. Sõjalise ohu korral on Pärnumaa maleva kõige suurem ülesanne kaitsta merepiiri, seetõttu taasloodi rannikualade ja sadamaobjektide kaitseks rannakaitseüksus. Suurt initsiatiivi näitasid selle taasloomisel üles vabatahtlikud ise, kelleks on põhiliselt merendusega kokku

The Estonian Defence League is much more than just running with a rifle in the forest and sitting around a campfire. It is a circle of great acquaintances and it usually proves much bigger than you first expect. The structure of the EDL offers good opportunities for military and management training and for self-fulfilment. The organisation also arranges other adrenaline-pumping pastimes such as hiking trips, survival courses, military, shooting and athletic competitions, etc. All these activities can be summed up with a phrase “Life is an adventure”. Many active people who, in addition to their desire to defend like being in the wilderness have found an output for themselves in the Estonian Defence League. Members form friendship networks and enjoy spending time together also outside the organisation. It is not uncommon that whole families take part in the activities organised by the EDL.

An Opportunity for All Proactive Estonian Citizens People are welcome to contribute to the work of the Estonian Defence League in their free hours and the organisation values highly the time and dedicated effort they put in. The Brigadier General Meelis Killi, Commander of the Estonian Defence League, said the following in that respect: “Members of the Estonian Defence League give us their precious free time. There is nothing worse than that the free time is not used effectively.” We are really trying our best to make the most of it.

The people’s desire to defend themselves is a powerful force what is hard to overcome.

KAITSELIIT

va vaba kaitsetahe on kõige suurem jõud, mille vastu on väga raske seista. Kaitseliitu iseloomustab VanaHiina mõõtetarga Konfutsiuse lause: „Suure sõjaväe juht võib saada lüüa. Veendumusega lihtne maamees on võitmatu.“ Kaitseliitu kuulub kõikvõimalike elualade inimesi: tippjuhte, omavalitsustegelasi, õpilasi ja koduperenaisi. Kõik nad leiavad rakendust Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Kodutütarde või Noorte Kotkaste ridades. Uute inimeste lisandumisel saab tekkida uusi struktuure, areneme selle abil ise, arenevad ka organisatsioon ja riik. Tihti küsivad inimesed, kes Kaitseliidu tegevusest suurt ei tea, kellega sõdima me valmistume. Sellele küsimusele olen vastanud Rooma väejuhi Flavius Vegetiuse sõnadega: „Tahad rahu, valmistu sõjaks.“ Nonsenss, aga paratamatu. Samas on kogu riiki hõlmaval organisatsioonil ka palju rahuaja ülesandeid, kus erisusi tingivad malevati vastutusalast ja liikmete aktiivsusest tingitud eripärad. Osaletakse isamaalisuse kasvatamisel, propageeritakse sportlikke eluviise, abistatakse päästetöödel kriisiolukordades ja tehakse aktiivset koostööd pääste ja korrakaitse eest vastutavate institutsioonidega.

The answer to the concern whether we have enough resources to fend off a possible aggression, is ‘yes, we have’. The history has shown that the number of tanks or guns in the game is not always that important. The people’s desire to defend themselves is a powerful force what is hard to overcome. The EDL can be characterised by the old Chinese Confucian wisdom: “The leader of a great army can be beaten. A simple farmer with conviction is invincible.” The Estonian Defence League is made up of all sorts of people: top managers, local government officials, students, housewives. They all make their contribution in the ranks of the EDL, the Women’s voluntary defence organisation, EDL girls' organisation Kodutütred or EDL boys' organisation Noored Kotkad. If people keep joining as members, new units may be formed. This is a development on the personal, organisational and national level. Sometimes those who know very little about the activities of the EDL ask us who we are preparing to fight. The Roman General Flavius Vegetius answered this question in the following way: “If you want peace, prepare for war.” This may make little sense, but this is a hard fact of life. At the same time, the organisation spanning the entire nation also has plenty of peacetime activities on offer depending on the peculiarities of individual districts and enthusiasm of their members: patriotic education, promotion of athletic lifestyles, help to rescuers in emergency situations and close cooperation with rescue and enforcement institutions. 1 | 2015

Malevati on Kaitseliidul rahuaja ülesannetes üksjagu piirkonna omapärast ja vajadusest tulenevaid erisusi.

Eestimaale pühendumine on paljudele eeskujuks. Märksõnade „kaasamine“ ja „ühtekuuluvus“ all toimib integratsioon Kaitseliidus edukalt, erinevalt sellest, mida püütakse massimeedia abil läbi viia. Võrumaa malevas on aktiivseim noorteorganisatsioonide tegevus. See on saavutatud süsteemse ja pikaajalise koostööga omavalitsuste, kohalike asutuste, koolide ja lastevanematega. Neil on haritud ja motiveeritud noortejuhid, kes on ise välja kasvanud samast organisatsioonist. Tugevate noorteorganisatsioonide tekke ja püsimise on taganud dist-

Võrumaa malevas on aktiivseim noorteorganisatsioonide tegevus, mis on saavutatud süsteemse ja pikaajalise koostööga omavalitsuste, kohalike asutuste, koolide ja lastevanematega / Youth organisations are the most active force in the Võrumaa District. This is achieved through systematic and longstanding cooperation with local governments, authorities, schools and parents

HELI MAASLEIB

KAITSELIIT

puutunud inimesed: meremehed, piirivalvurid, sukeldujad ja kalurid nii maakonnast kui ka saartelt. Samalaadse suunitlusega on ka Saaremaa malev, kus piirkondlikust eripärast lähtuvalt on värskelt moodustatud Mere malevkond ja tehakse tõsist koostööd merepäästealases ühistegevuses, kuhu on kaasatud kõigi väikesaarte kaitseliitlased. Sellealasest tegevusest ei ole kõrvale jäänud noorkotkad ega kodutütred, kes saavad nüüd osaleda kaitse- ja päästeringi tegevuses ning huvi selle valdkonna vastu on väga suur. Väikestes kohtades tuleb palju tegevusi liita, lähtudes just piirkondlikust vajadusest. Ida-Virumaal paikneva Alutaguse maleva puhul toon välja asukohast tuleneva mitmerahvuselise liikmeskonna, sest suur osa Narva ja Jõhvi malevkonna liikmed on vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Kuid nad väga eestimeelsed ja nende

1 | 2015

Pärnumaa maleva struktuuriväline päästerühm OPER on suuteline loodusstiihiates või kriisiolukorras elanikke päästma, evakueerima ja andma elupäästvat esmaabi / The OPER rescue group, a non-structural element within the Pärnumaa District, is able to rescue, evacuate and provide life-saving first aid to inhabitants in the event of natural disasters and emergencies

siplineeritud isamaaline kasvatus, lapsi arendavad tegevused, eduelamuse pakkumine, tunnustamine ning traditsiooniks kujunenud võistlused ja matkamängud. Iga Kaitseliidu malev on eripärane ja omanäoline nagu ka nende liikmed, kes on kaasatud nii riigi kui ka kodukoha turvalisemaks muutmisse elukogemuste ja oskuste, õppuste ja õpetamiste kaudu. Kuid kõrgemad väärtused ja eesmärgid on vaatamata tegevuste eripäradele siiski ühed ja samad. Kaitseliit on võimalus kõigile aktiivsetele Eesti kodanikele ja nende lastele kasulikuks ja ennastharivaks tegevuseks. See on võimalus osaleda vabatahtlikus, kogu riiki katvas kaitsesüsteemis ja täita selles erinevaid rolle vastavalt oma võimetele, oskustele ja väljaõppele ning tugevdada selle abil kodanike kaitsetahet ja ühtekuuluvustunnet.

From district to district, the Estonian Defence League is characterised by unique regional features stemming from the specific character and needs of each region. One example of this is the formation in the Pärnu County of a rescue group after a terrible storm that hit the western coast of Estonia in January 2005. Members of the Estonian Defence League in the Pärnu County were one of the first to come to the rescue of victims during that calamity. Subsequently, the OPER rescue group (OPER standing for ’search (O) – rescue (P) – evacuate (E) – group (R)), a non-structural element within the Pärnumaa District, was created in order to rescue, evacuate and provide life-saving first aid to inhabitants in the event of natural disasters and emergencies. In the face of a military peril the principal task of the Pärnumaa District is to defend the sea border, so a coastal defence unit was relaunched to protect the coastal areas and the port facilities. As far as the relaunch is concerned, great initiative was shown by volunteers themselves who are mostly people involved in maritime activities: seamen, border guards, divers and fishermen who come from the county and the islands. The Saaremaa District on the Island Saaremaa has a similar focus. In response to the specific character of the region the Sea Subdistrict has recently been created. Now it eagerly participates in sea rescue operations and members of the Estonian Defence League from all small islands lend a helping hand. The members of Noored Kotkad and Kodutütred are also involved in this work and can now take part in defence and rescue activities. The interest in this sphere is very high. In small places many activities have to be combined to cater for the needs of the region. The Alutaguse District located in the Ida-Viru County is notable for its multi-ethnic membership explained by its geographic location: a large number of members of Narva and Jõhvi Subdistricts speak Russian as their mother tongue. They are, however, very pro-Estonian in their attitudes and their devotion to Estonia sets a good example to others. Keywords inclusion and cohesion characterise the success of integration in the Estonian Defence League which contrasts with the failing attempts made by the media. Youth organisations are particularly active in the Võrumaa District. This is achieved through systematic and long-standing cooperation with local governments, authorities, schools and parents. These organisations have well-educated and motivated young leaders whom they taught to lead themselves. The creation and development of strong youth organisations have been made possible by disciplined patriotic upbringing, educational activities for children, recognition, the experience of success as well as competitions and hiking games that have already become a good tradition. Each district of the EDL is unique and special just as its members who are trying to make their country and their home a safer place by using their experience and skills and by teaching and learning. Despite of the different character of the activities they are all united by the same values and goals. The EDL offers all active Estonian citizens and their children useful and self-cultivation pastimes. This is the opportunity to be a part of the voluntary defence system covering the entire country and to perform various roles there in accordance with your abilities, skills and training reinforcing other citizens' desire to defend Estonia and their feeling of belonging. 1 | 2015

KAITSELIIT

KARRI KAAS

Unique Regional Features

AIVAR KROONMÄE

KAITSELIIT

Hea Kaitseliidu pere! Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili pöördumine.

1 | 2015

2014 on olnud keeruline aasta, oleme olnud tunnistajateks Venemaa agressioonile Ukrainas ja olukorra pingestamisele Georgias. Kuigi meie olukorda võib pidada jätkuvalt turvaliseks NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse tõttu, ei tähenda see, et võime või peame oma kaitset kergelt võtma. Vastupidi, leian, et meie esmane kohus on tugevdada Eesti iseseisvat kaitsevõimet. Riigikaitse arengukava seab olulisi ülesandeid Kaitseliidule: oleme esimesed, kes ohtudele vastu astuvad, olgu see siis sõjategevus, sisekaitselised toetusülesanded või muud kriisisreguleerimise tegevused. Selline ülesandepüstitus tuleneb Kaitseliidu olemusest – vabatahtlikust kodanikuinitsiatiivist ja sellest, et oleme esindatud kogu Eesti territooriumil. On oluline, et Kaitseliidu kasutamine on kooskõlas tema olemusega, meid tuleb hõlmata meie tugevustes tervikorganisatsioonina, tagades tasakaalu sõjaliste ja mittesõjaliste

tegevuste vahel. Olen kirjeldanud meie organisatsiooni kolme v-na: võitlejad, võimaldajad ja võimendajad ehk teisisõnu on kõikide meie liikmete panus kasutatud ja väärtustatud. Täna ja praegu oleme osa käimasolevast kaitseväe reformist, mis Kaitseliitu puudutab küll suhteliselt vähe, kuid nõuab siiski teatud ümberkorraldusi juhtimises. Ka on tänasesse päeva langenud õigusruumis tehtavad korrektuurid, täpsemalt riigikaitseseaduse kirjutamine. See on fundamentaalne riigikaitset reguleeriv õigusakt, mistõttu on oluline, et see oleks läbi mõeldud ja funktsionaalne ja loomulikult kajastaks kõiki riigikaitse komponente. See seadusloome protsess on olnud meile keerukas katsumus, sest esmane eelnõu sisuliselt ei sisaldanud Kaitseliitu ja selle rakendamist riigikaitses. Riigikokku jõudnud eelnõu aga võtab arvesse Kaitseliitu kui tervikorganisatsiooni tema tugevustes. Sellise saavutuseni jõudmine

IN ENGLISH

My Dear Members of the Estonian Defence League Family! Text by Brigade General MEELIS KIILI Commander of the Estonian Defence League

2014 has been a complicated year; we have been witnesses to Russian aggression in Ukraine and continued high tensions in Georgia. Although our situation can be interpreted as secure due to membership in NATO and the European Union, this does not mean that we may or have to take our defence lightly. The opposite is true; I believe that our first responsibility is to strengthen the independent defence capabilities of Estonia. The development plan of the Estonian National Defence has assigned significant tasks to the Estonian Defence League: we will be the first to face any threats, be that combat, support assignments for internal defence or any other crisis motivated activity. This type of assignment of tasks stems from the nature of the Estonian Defence League – voluntary initiative of citizens and our representation throughout Estonia’s territory. It is imperative that the use of the Estonian Defence League is in accordance with this essence of our nature, we must utilize our strengths with use of the entire organisation, ensuring a balance between military and non-military activities. I have written that our organisation is based on three types: fighters, enablers and enhancers. In other words, all of our members’ contributions are used and valued. Currently we are a part of an ongoing Estonian Defence Forces reform, which affects the Estonian Defence League only slightly, but does require some re-adjustment in command. At present there is a legal correction being implemented, to be exact, a rewriting of the National Defence Act. This is fundamentally a National Defence regulative act, which means that it is essential, that it is well thought out as well as functional and of course reflects all of the components of National Defence. This legislative process has been a complicated ordeal for us because the first draft did not include the Estonian Defence League or its implementation in Estonian National Defence. The current draft in front of Parliament does however include the Estonian Defence League in all of its totality and strengths. This was accomplished by the rigorous commitments, discussions and explanations of many individuals and in retrospective; I can say that the ultimate result was positive. I am pleased with the everyday operations of the Estonian Defence League last year: with our duties, training, national patriotic schooling and other society assisted activities, although there is still plenty of room for development. 2015 will be just as intensive and with new assignments. We must continually enlarge our effectiveness and activity. My priority in the New Year is more training and the capability of our readiness. Readiness also means that we know and have constant contact with our own people. It is crucial, that leaders at all levels, chiefs or commanders, are aware of and know as well as speak to all of their subordinates. We must practice with competent information systems, so that we are ready for rapid reactions regardless of any called upon situation. The Staff Headquarters of the Estonian Defence League are working with programs that allow enlargement and more ﬂexibility in participation of our active members as well as the operative use of their time. We must achieve the point where our active members can achieve at least the minimum required participation in Estonian Defence League exercises as outlined in our EDL statutes. I am planning to create a situation that favours active members maintaining firearms at home. Because the most serious deterrent to aggressors is not necessarily armed soldiers but an armed population with a high sense of self defence. I thank all our members – Estonian Defence League members, Women's voluntary defence organisation, the youth organisations – for your devotion. Together, we are strong and able to keep and defend our nation and its people. 1 | 2015

KAITSELIIT

nõudis paljude inimeste pühendumist, arutelusid ja selgitusi ning lõppkokkuvõttes võib tõdeda, et tulem on positiivne. Kaitseliidu igapäevategevustega möödunud aastal olen rahul: nii meie tegevustega, õppustega, isamaalisust kasvatavate koolitustega ja muude kogukondlike üritustega, ent siiski on meil piisavalt arenguruumi. Uus aasta saab olema sama intensiivne ja püstitab meie ette uusi ülesandeid. Peame jätkuvalt suurendama oma efektiivsust ja ka aktiivsust. Algaval aastal on minu prioriteetideks väljaõppe ja valmiduse parandamine. Valmidus tähendab muuhulgas ka seda, et teame ja omame pidevat kontakti oma inimestega. On oluline, et kõik eri tasandite juhid, pealikud või ülemad teavad ja tunnevad oma alluvaid ja räägivad oma allüksuse inimestega ning harjutavad teavitussüsteeme, et olla valmis kiiresti reageerima ükskõik millistele väljakutsetele. Kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakond töötab programmidega, mis võimaldavad laiemat ja paindlikumat tegevliikmete kaasamist ning nende aja efektiivsemat kasutamist. Peame saavutama selle, et enamik meie tegevliikmeid osaleks Kaitseliidu väljaõppes minimaalselt Kaitseliidu seaduses ettenähtud mahus. Ka on mul kavatsus luua olukord, mis soodustab tegevliikmetel relva hoidmist kodus. Sest üks tõsine asi, mis heidutab agressorit, pole eeskätt mitte relvastatud sõdurid, vaid relvastatud ja väga kõrge kaitsetahtega rahvas. Tänan kõiki meie liikmeid – kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, kodutütreid ja noorkotkaid – teie pühendumise eest. Koos oleme tugevad ja suudame hoida ja kaitsta oma isamaad ja inimesi.

VÄ L J A Õ P E

Kotkalend viimistles värskeid juhte

Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutus Kotkalend tõi Raplamaale nii meie endi kui ka USA sõprade soomukid ja ligi 800 paari sõdurisaapaid ning päädis enam kui 80 vabatahtlikule juhile lõputunnistuse ja kindrali käepigistusega.

Alu mõisa suur saal on juba poolteist tundi paksult rahvast täis olnud ja süsihappegaas võtab hapniku üle võimust. Kaitseliidu kooli inimesed vahetavad tõsiseid pilke. On esmaspäev, kell on pool üksteist ja õhtune tagasisidekoosolek on alles poole peal. Õppegruppide kaupa kobaras istuvate instruktorite darthvaderlik hingamine annab kenasti edasi valitseva meeleolu.

Tekst: LIIVI REINHOLD

Mehed (ja mõned naised) on pikast päevast väsinud. Instruktoril tuli täna ühekorraga etendada kaheksat rolli: anda vägedeta harjutuse faasis jaopealiku kursandile vastuseid kuue jaoliikme eest, lisaks etendada rühmaülemat, mängida oma peas läbi taktikalisi olukordi ja neid kursuslasele usutavalt (aga

1 | 2015

Raskuspunkt juhi individuaalõppel

mitte ette öeldes!) kirjeldada ning olla selle kõige juures ka instruktor: juhendada, õpetada, jälgida aja- ja tunniplaani ning täita hindamislehti. Nüüd käiakse veel iga õppegrupp üksipulgi läbi. Milline oli kursuslase areng päeva jooksul? Milline oli vahe alg- ja lõppseisudel? Millise õppuri oskustes on olulisi lünki? Pead kärssavad otsas ja näod pole tõesti kuigivõrd lustakad. „Kui tavaliselt on õppus Kaitseliidus seotud kollektiivõppe eesmärkidega ehk harjutatakse kokku üksusi, siis Kotkalend on raskuspunktiga individuaalõppel, st õpetatakse juhte ning kogu õppuse fookus on juhi isikul ja tema arengul,“ selgitab õppuse eripära Kaitseliidu kooli pealik Erik Reinhold. Iga õppuri personaalne treening ja tagasiside tingibki instruktorite ja hindajate suure koormuse. „Siin on suhteliselt

IN ENGLISH

Exercise Kotkalend Polished Volunteer Commanders Text by LIIVI REINHOLD Closing exercise Kotkalend (Eagle Flight) of the Estonian Defence League (EDL) School brought together the armours of ours and our US friends and about 800 pairs of soldier's boots to Rapla County and it wound up with a certificate and handshake by the General to more than 80 voluntary commanders. Big hall of Alu Manor had been heavily crowded already for more than an hour and half and it took well out of breathe. EDL School's staff members glance at each other deeply. It is Monday. It is half past ten and the feedback meeting of this evening is still on half way. Breathing (as Darth Vader) of the instructors sitting in groups forwards well the pervading atmosphere.

Õhust toetasid realistlikku lahingupilti kopter Robinson ja õppereaktiiv L39 / The realistic battle picture was supported by copter Robinson and jet trainer L-39

suur vajadus instruktorite järele arvus, kuid ka kvaliteedinõuded neile on väga kõrged,“ ütleb Reinhold. Terve esimene nädalavahetus on kulunud instruktorite „sisse logimisele“ just selle kursuse vajaduste ja meetodite järgi. Iga järgmise päeva jooksul tehakse homne plaan natuke ümber, et tagasisides ilmnenud kitsaskohad saaksid leevendust. Öiste töötundide ja paksu õhu sissehingamise tasuks on õitsvalt õnnelik naeratus Harju nooremallohvitseri kursuse õppuri näol, kui ta sammaldunud kiviaia serva harjutust vaatama tulnud seltskonnale raporteerib: „Õpime!“ Instruktorid saavad oma hoolealustelt kiita nii metsas puhkepausi ajal kui ka nädala keskel nooremallohvitseri kursuse (NAK) tagasisidekoosolekul.

VÄ L J A Õ P E

LIINA LAURIKAINEN

Focus on the Individual Training of Commanders Men (and some women) are tired of the long day. The instructor had to play eight roles at the same time this day. First he had to give replies for six squad members to the trainee of the squad commander in the exercise phase without troops, and thereafter he had to take a role of a platoon commander, to replay the tactical situations in his mind and to describe them to the participants in a convincing manner, and moreover, he had to be an instructor with duties of instructing, teaching, following the schedule and filling grade lists. Now, each training group is discussed in detail. What kind of development did participants go through during the day? What was the difference between the opening and closing scores? Did any participant have any relevant gaps in skills? Busy with puzzling over these questions, the faces are not really smiling. “When normally the training in the EDL is related to the purposes of the collective training, or the units are exercised together, then the training exercise Kotkalend has a focus on the individual training, i.e. commnders are taught and the focus of the whole training must be on commander's personality and development,” Erik Reinhold, Commander of the EDL School explains the specific meaning of the training. However, the heavy workload of instructors and evaluators is conditioned by the personal training and feedback of each participant. “Here there is quite a high need for instructors in a number but the quality requirements are also very high,” Reinhold says. The whole first weekend has been spent on the login of instructors according to the needs and methods of exactly this course. The plan is a bit remodelled every next day in order to recover the shortcomings appeared from the feedback. Satisfied with the night work and breathing in thick air, a junior NCO from Harju District reports: “We are learning!” to the public watching the exercises at the mossy stone yard. Instructors are praised by their pupils in the forest, at the break and in the middle of the week as well as at the feedback meeting of the NCO training. “This is the best we have,” instructor of the Estonian Defence League School 1 st Lieutenant Taimo Tooming says. On Thursday, even the gloomiest men smile. This is the way it has to be!

All Participants Meeting Right now, six days after the beginning of the training, a transformation is taking place: a part of instructors are actually the follow-up trainees of the platoon commander returning now as platoon com-

1 | 2015

Pataljoni raamistiku käsk tehti valmis kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuses Tartus, kus iga läbimänguga sai lahinguplaani lihvida / Order of the frame of the battalion was completed in the in the Simulation Centre of the Estonian National Defence College where the battle plan could be revised by overplay

„Siin on parim, mis meil on,“ ütleb selle kohta Kaitseliidu kooli instruktor leitnant Taimo Tooming. Neljapäeval teevad ka kõige kurjemad mehed juba rõõmsa näo. Nii juba läheb! TOOMAS NIGOLA

Just nüüd, kuus päeva pärast õppuse algust, saab teoks transformatsioon: osa instruktoritest on tegelikult rühmaülema täiendõppekursuslased, kes naasevad nüüd oma rolli õppiva rühmaülemana ja saavad sõjaplaanid kätte kompaniiülemalt. Saabuvad lihast ja luust sõdurid, kes annavad puhkust terve nädala rakkes olnud puuvaiadest jagudele. Kusagil seavad väliköögi üles peamiselt Tartust, Sakalast ja Virust pärit „vastased“, tummiseks toeks Eestis resideeriv Ameerika Ühend-

riikide maaväe rühm Strykeritel. Sel ajal, kui rühmaülemad Varbola metsades jaopealike kallal instruktoritööd tegid, lihvisid kompaniipealiku täiendkursuse lõpetajad Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) matkekeskuses õppuse stsenaariumi järgi oma lahinguplaane. Pioneerijao pealiku kursus lasi samal ajal kaitseväe

keskpolügoonil suure pauguga õhku enda meisterdatud tõkked. Nüüd jõuavad viimaseks nädalavahetuseks kõik osalised Raplamaale. Selle Kotkalennu peategelased olid nooremallohvitseri kursuse õppurid, kes said õppuse käigus igaüks eraldi treeningut ja tagasisidet / Key persons of this training exercise Kotkalend were the participants of the junior NCO training course of who each got separate training and feedback

KRISTJAN PRII

VÄ L J A Õ P E

Kõik õppuslased saavad kokku

1 | 2015

LISAINFO

Vägedeta taktikaline harjutus ehk TEWT (Tactical Exercise Without Troops) tähendab meetodit, kus üksikud võitlejad jao koosseisus asendatakse markeritega, näiteks puust vaiadega. Selle mõte on anda maastikul realistlik tunnetus ilma sõduri aega kulutamata. „Sõdur ei pea kõiki õppiva juhi rumalusi omal nahal läbi elama,“ seletab TEWT kasutuselevõttu Kaitseliidu kooli pealik. „See on kompromiss realistlikkuse ja ökonoomsuse vahel.“

manders learning their roles and they receive their master plans from the company commander. There are soldiers of bone and flesh giving rest to the platoons having been all busy for the whole week. An outdoor kitchen is set up by newcomers from Tartu, Sakala and Viru Districts with a great support Srykeritel, US Army platoon residing in Estonia. At the time the platoon commanders worked hard on the squad commanders in Varbola forests, the graduates of the follow-up training of company commander revised their battle plans according to the training scenario in the Simulation Centre of the Estonian National Defence College. Training course of the pioneer squad commander blew up its self-made fences by a big blast at the Central training area of the Estonian Defence Forces. Finally, all participants arrive in Rapla County by the weekend. By the last exercise of the Kotkalend, the participants of 11 grade training courses and follow-up training courses meet. “This is an integrated exercise meaning that all participants meet in the final phase in the frame of one battalion exercise and carry out the exercise together,” Erik Reinhold, Commander of the EDL School describes. “This is the point of the whole training: to give a view for once how to act in the frame of the battalion.”

Eeltööst ja tulevikust Kotkalennu pataljoni raamistiku käsk valmis Kaitseliidu kooli staabikursuste käigus, kompanii käsk kompaniiülema täiendkursuse käigus. Täiendused ja parandused käskudesse viidi sisse Tartus KVÜÕA matkekeskuses. „Seal mängiti kogu lahing läbi ja kompaniiülemad said matkekeskuses tervikpildi sellest, mis põllul toimuma peaks hakkama,“ ütleb Kotkalennu 2014 planeeriv ohvitser major Ahto Alas. Tänaseks Sakala maleva pealiku ametisse liikunud Alas jäi matke-

Order of the frame of the battalion was completed during the staff courses of the EDL School and the order of the company was completed during the follow-up course of the company commander. Amendments to the orders were introduced in the Simulation Centre of the Estonian National Defence College. “There, the whole battle was played over and company commanders got a whole view of what should be taking place at the field,” Major Ahto Alas, officer planning the training exercise Kotkalend 2014 says. Major Alas, promoted to the position of the Commander of EDL Sakala District today, was very satisfied to the virtual homework done in the camping centre as the company commanders made significant rearrangements in the placement and positions of units. “Overplay showed the mistakes of the battle plans to the company commanders very well and gave time to make rearrangements,” Major Alas says. Kotkalend 2015 will be a bit different as the follow-up courses will be replaced by the basic courses on the levels of platoon commander, platoon sergeant, company sergeant and company commander. The participants of the Junior NCO training can no longer enjoy being stars as the other commanders up to the company commanders require equal attention. “The first and basic target group for Kotkalend are the voluntary commanders having come to the Estonian Defence League School for either grade training or follow-up training course,” Erik Reinhold, Commander of the Estonian Defence League School says. The training can also be participated by the troops being squads to squad commanders and those playing an enemy and certainly those having skills and ability to act as an instructor or valuator. You can mark the dates from October 12 to 18 with Kotkalend 2015.

VÄ L J A Õ P E

Homework and Future Ühtekokku saavad Kotkalennul viimaseks harjutuseks kokku rahvas 11 kooli taseme- ja täiendõppekursuselt. „Tegemist on integreeritud harjutusega, mis tähendab, et õppuse lõppfaasiks saavad kõik ühes pataljoni harjutuse raamistikus kokku ja täidavad oma ülesande üheskoos,“ kirjeldab Kaitseliidu kooli pealik Erik Reinhold. „See ongi kogu selle õppuse mõte: anda kursuslastele vähemalt üheks hetkeks tervikpilt sellest, kuidas pataljoni raamistikus toimitakse.“

Additional information:

Kotkalend on raskuspunktiga individuaalõppel, st õpetatakse juhte ning kogu õppuse fookus on juhi isikul ja tema arengul.

Tactical Exercise without Troops (TEWT) means that single combatants in the squad are replaced by markers, for example, wood stakes. The point is to give a realistic sense on the terrain without spending a time of the soldier. “The soldier need not to experience all foolishnesses of the learning commander,” Erik Reinhold, Commander of the Estonian Defence League School explains the application of TEWT. “This is a compromise between the reality and economy.”

1 | 2015

keskuses tehtud virtuaalse eeltööga väga rahule, sest läbimängude käigus tegid kompaniipealikud oma üksuste paigutuses ja positsioonide valikutes olulisi parandusi. „Läbimäng näitas kompaniiülematele lahinguplaanide vead väga hästi kätte ja andis aega teha parandusi,“ ütles major Alas.

2015. aasta Kotkalend tuleb veidi teistsugune, sest täiendõppekursused asenduvad nii rühmaülema, rühmavanema , kompaniiveebli kui ka kompaniiülema tasemetel põhikursustega. Enam ei saa peategelase rolli nautida NAKi kursuslased: võrdset tähelepanu nõuavad ka teised juhid kuni kompaniiülemateni välja.

„Kotkalennu esimene ja põhiline sihtrühm on vabatahtlikud juhid, kes tulnud Kaitseliidu kooli kas taseme- või täiendõppekursusele,“ ütleb Kaitseliidu kooli pealik Erik Reinhold. Aga osa saavad sellest õppusest võtta ka väed, kes jaopealikele jagudeks, ja need, kes vastast etendavad, ning päris kindlasti need, kel oskust ja võimet instruktori või hindajana tegutseda. Kalendrisse võib väikesed rohelised ristikesed „2015. aasta Kotkalend“ teha 12.–18. oktoobri kohale.

Naiskodukaitsja kaks vormi ja seitse ametit HELEN ALLAS

VÄ L J A Õ P E

Naiskodukaitse Harju ringkonna esinaine, 2014. aasta Kaitseliidu nooremallohvitserikursuse parim kursuslane

„Jagu paremalt vasakule rullides 100 m, läks!“ „Vastase soomuk 200 m kell 12!“ „Esimene pooljagu katab, teine ründab paremalt tiivalt!“ Selliseid hüüdeid kostis Varbola ümbruse metsa all sadu kordi. Käimas oli Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutus Kotkalend. Minule oli see lõpueksam. Sellele eelnes üheksa nädalavahetust väljaõpet Kaitseliidu nooremallohvitserikursusel (NAKkl). NAKklis õpitakse juhtima jagu. Kotkalennul oli võimalus kogu õpitut praktikas rakendada. Õppenädalavahetuste jooksul sai juhtida jagu rännakul, rühmitada kaitsesse, valmistada ette varitsust, planeerida luurepatrulli, teostada rünnakut, lisaks vaatluspostid, sideettekanded, kolmnurklaager jne.

Süües kasvab isu Astusin Naiskodukaitsesse sooviga olla oma riigile kasulik, vaadata pere mõistet laiemalt ja olla võimeline panustama riigikaitsesse. Alguses ei teadnud ma kõiki võimalusi, ei teadnud ka oma potentsiaali ega soove. Kuid süües kasvab isu. Kõigepealt kuulusin Naiskodukaitses avalike suhete erialagruppi, siis sai minust Viimsi jaoskonna esinaine, seejärel liitusin formeerimisega. Sealt sain ka esimese tugevama „laigulise“ pisiku. Seejärel käisin ka Kaitseliidu sõduri baaskursusel (TSOBKkl). Ühel hetkel sai minust Naiskodukaitse Harju ringkonna esinaine ja miinipildujarühma rühmaparameedik. Kogu selle „laigulise“ teekonna jooksul olen siiski olnud üdini naiskodukaitsja. Öeldakse, et ei ole naisi ega mehi, on võitlejad. Kuid olen seda ennegi öelnud, et mina jään ikkagi naiseks, ka lahingus. Olen naiskodukaitsja nii meie kaunis mustas vormis messitelgis või t-särgis spordivõitlusel kui ka laigulises vormis metsas meestele käske jagades.

1 | 2015

Soomukeid küttides olid kaitseliitlased leidlikud ja ebakonventsionaalsed, nendega olid eriti hädas külalised Stykeritelist / Hunting the armours, members of the Estonian Defence League were inventive and unconventional: this was a big trouble for the guests from Stykeritel

Nooremallohvitseri kursuse tegi täies mahus kaasa Kaitseliidu kooli inimressursi arendamise õppesuuna juhataja Evelin Verš / Junior NCO training was fully passed by Evelin Verš, head of the Faculty of Human Resource Development of the Estonian Defence League School

Two Uniforms and Seven Positions of a Member of the Women's Voluntary Defence Organisation Text by HELEN ALLAS

„Squad rolling from the right to the left 100 m, go!” „Armour of the enemy 200 m at 12!” „The first semi-squad cover, the second attack from the right wing!” One could hear such screams in forests around Varbola for hundreds of times. The closing exercise of grade training courses Kotkalend (Eagle Flight) was taking place. It was a ﬁ nal exam to me. It was preceded by nine weekends of training at the junior NCO training course of the Estonian Defence League. It is taught to command a squad over there. At the exercise Kotkalend there was an opportunity to practice all one has learnt. During the training weekends one could lead a squad at the movement, group into defence, prepare the ambush, plan the reconnaissance patrol, carry out the attack, and to prepare the observation posts, communication reports, triangle camp, etc.

VÄ L J A Õ P E

KRISTJAN PRII

Chairwoman of Harju District of the Women’s voluntary defence organisation Naiskodukaitse, the best participant in the junior NCO training course of the Estonian Defence League of 2014

RAGNAR TAGEL

Ever Growing Thirst I joined Naiskodukaitse with a wish to be useful for my country, to see a term of family wider and to be able to contribute to the state defence. In the beginning I was not aware of all my opportunities nor was I of my potential and wishes. Yet the thirst keeps growing. First I belonged to the specialised public relations group of Naiskodukaitse and then I became a chairwoman of Viimsi Section and thereafter I joined the formation. There I was hit by a first strong wave of attraction. Then I participated in the basic course for soldiers of the Estonian Defence League. One moment I became a chairwoman of Harju District of the Women's voluntary defence organisation and a paramedic of a platoon of mine-throwers. During the whole route I have still always been a member of Naiskodukaitse in my heart. One used to say that there are no men or women; there are combatants. Yet I have kept saying that I will always be a woman, also in a battle. It will always be so whenever I am wearing a nice black uniform in a fair tent or a T-shirt at sport competitions or a blotchy uniform giving orders to men in a forest.

1 | 2015

INIMENE

Noorte Kotkaste Järva malevat juhib julge naispealik Kuulates Karin Alliku, Noorte Kotkaste Järva maleva pealiku, kui inimese kujunemise lugu, selgub, et omal ajal üksi metsas olemist ja Kodutütarde kollast mütsitutti peljanud tüdrukust on kasvanud enesekindel, sihte seadev ja uuteks katsumusteks valmis noor naine. Tekst: TAIVE SAAR

1 | 2015

Oma lapsepõlvest räägib Karin Arvan, et oleksin seda kui toredast, vanemate ja noorevarem teadnud, oleksin ma venna toel said tema sõnul ka kõigist huviringidest loobunud väärtushinnangud paika. „Vanemad ja hakanud kindlasti kodutütreks.“ kasvatasid minust hea inimese,“ Karinist sai aga naiskodukaitsja. ütleb Karin. „Mind õpetati teiste„Ega ma metsas olnud käinud ja siis ga arvestama, teistest hoolima ja tekkis mul paaniline hirm, et äkki teistega jagama.“ Paides kasvanud mind jäetakse võistlustel üksi metsa, tüdruku idülliline unistus oli saada aga ma ei oska orienteeruda,“ kirjelloomaarstiks või politseinikuks, dab Karin naerdes järgmist hirmu. õppis ta aga hoopis Olustveres tuMuidugi ei jäetud teda üksi, vastupirismikorraldajaks. „Õppisin inimesi di, vanemad olijad õpetasid, toetasid erinevates olukordades tundma ja ja juhendasid. Tekkis sõpruskond ja kasvatasin kannatlikkust nendega sügav sulandumine. toimetulekuks.“ Karin mäletab esimestel aastatel Naiskodukaitsest saadud kogemusi: ühepäevased matkad ja võistlused, Pelgus kollase mütsituti ees Ühel päeval rääkis kooliõde Karinile erialased väljaõpped. Ta tunnistab, et küsimusest, mida teha, on talle Naiskodukaitsest ja sealt sai alguse kraadi võrra olulisem see, kellega tema teekond Kaitseliidus. „Kartsin koos teha. „Sa võid ju patrioot olla, paaniliselt kodutütreks hakata, sest aga kui seltskond, kellega koos teolin 17-aastane, aga ainuke kuvand, gutsed, on vastik ja vastuvõetamatu, mis mul kodutütardest oli, oli see, ei taha ikkagi midagi teha.“ Ta peab et nad käivad kollase tutiga mütKaitseliidu Järva maleva peret kõige sidega paraadidel. Olin hirmul, et vahvamaks seltskonnaks, keda kui mind veel Naiskodukaitsesse ei tunneb. võeta, pean hakkama kodutütreks. Nagu ühes organisatsioonis ikka Hiljem sain teada, kui vahva on tegejuhtuda võib, oli ka Järva Naiskolikult olla noorkotkas või kodutütar.

IN ENGLISH

Courageous Woman Leading Järva District of the EDL Boys’ Organisation Text by TAIVE SAAR The story of Karin Allik, Commander of Järva District of the boys' organisation Noored Kotkad of Estonian Defence League (EDL) demonstrates that a little girl afraid of being alone in the forest and a yellow pompon of the uniform cap of the Girls' organisation of the Estonian Defence League Kodutütred has become a self-confident young woman setting goals and ready for new tasks. Karin finds her childhood nice. According to her parents and younger brother her values are well established. “Parents raised a good person of me,“ Karin says. “I was taught to be empathetic with other people, to care about them and to share things with them.“ An idyllic dream of a girl grown up in Paide was to become a veterinarian or a police officer. However, she studied tourism management in Olustvere. “I learned to know people in different situations and I developed my patience in order to cope with people.“

dukaitse tegevuses vahepeal mõõnaperiood. Karin oli aga avastanud endas teotahte ega leppinud sellise vaikusega. Pärast baasõppe läbimist ütles ta maleva staabis välja unistuse minna nooremallohvitseri (NAK) kursusele Kaitseliidu koolis. Ja kui ta puhkuse ajal rannas peesitas, helises telefon ja Järva maleva staabiülem andis teada, et paari päeva pärast on NAKi katsed. „Küsisin, et mis mõttes. Kas teete minu kulul nalja? Vastati, et ma olen katsetele kirja pandud, andku aga minna, kui sisse saan, on hästi.“

Nooremseersant, tulevane meedik Kursus vastas igati Karini ootustele. „Võib-olla oli ka see üks tõugetest, miks minust sai kaitseliitlane,“ arutleb ta. Igal juhul jäi toona mõõnaperioodi läbi elanud Naiskodukaitse Järva ringkond Karinile

1 | 2015

INIMENE

MERLE RÜÜTEL

Fear for a Yellow Cap Pompon One day a schoolmate told Karin about Naiskodukaitse (Women's voluntary defence organisation) and this is how she began her road to Kaitseliit (Estonian Defence League). “I was really in panic about becoming a member of the EDL Girls' organisation Kodutütred as I was 17 but the whole image I had about those members was that they go to parades with caps with a yellow pompon. I was scared about if I am not accepted by Naiskodukaitse, I must join Kodutütred. Later I found out how cool it is to be a member of Noored Kotkad or Kodutütred. I think, if I had known it before, I would have given up all other hobby circles and certainly joined Kodutütred.“ Yet Karin hade became a member of Naiskodukaitse. ”I had not been in a forest and I had a panic fear I would be left alone in a forest but I could not orient myself,“ Karin describes her other fear laughing. Of course, she was not left alone in a forest. On the contrary, the more experienced members taught, supported and instructed. She made friends and achieved unity with this organisation. Karin remembers the experiences in Women's voluntary defence organisation in the ﬁrst years. These were one-day trips, competitions and specialised trainings. She confesses that the question with who to do things is more important than what to do. “You can be a patriot but if the company you act with is unpleasant and revolting, you still don’t want to do anything.“ She ﬁnds Järva District of the Estonian Defence Leaguae the best company she ever knows. As it may be a case in any organisation, there was also a downtrend period in the activities of Järva District of Naiskodukaitse. Yet Karin had willpower to act and she did not accept such silence. After the basic training she told in the unit headquarters about her desire to participate in the junior NCO course at the EDL School. As she was lying on a beach during the holiday, the phone rang and the staff Commander of Järva District told that there would be examinations for the courses in a couple of days. “I asked: what do you mean? You must be joking! I was replied that I had been registered for the examinations and that all I should do was just to go and if I pass the examinations, it is very well.“

kitsaks ja temast sai kaitseliitlane. Tüdrukust, kellele alguses tundus isegi metsaminek hirmutav, sai nooremseersant ja reservväelane. „Minus ei ole seda tüüpi, kes tahaks minna piiri taha missioonile inimestele vabadust tooma. Aga samas, kui keegi trügib meie kodumaale, on see asi, millele vastu hakata, mitte vaikides istuda,“ arutleb Karin. Kui olukord nõuab, on temagi valmis rivvi astuma, eelkõige on ta valmis panustama meedikuna. „Olen avastanud ala, mis mind väga huvitab – meditsiini. Kui saan oma teeneid meedikuna rakendada, on see igati positiivne. Kõik ei pea rusikaga vastu rindu taguma ja suured sõjamehed olema.“ Esmaabi andmine, täpsemalt erakorraline meditsiin on Karini uus armastus, mis sai alguse Naiskodukaitsesse kuulumise ajal. Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse spetsialisti Andrus Lehtmetsa esmaabikoolitused sütitasid. „Kaitseliidu puhul ongi väga oluline, et sa saad end siin kodanikuna arendada ja õppida, kõike pealegi tasuta, st riigi kulul, kuid ka riigi hüvanguks.“ Karin õpib praegu erakorralise meditsiini tehnikuks Tallinna tervishoiu kõrgkooli kutseõppes aastasel kursusel, mis 30. jaanuaril peaks olema lõpetatud. Ta kavatseb ka edasi õppida. „Kui koolis käin või kursuse lõpetan, tunnen küll, et oh kui raske, enam ei taha, rohkem ei lähe. Siis tammun kaks aastat jalalt jalale ja tahan jälle õppima minna. Tahaksin kogu aeg areneda,“ tunnistab Karin ja reedab oma unistuse töötada kümne aasta pärast kiirabiõena ning olla samal ajal aktiivne kaitseliitlane ja noortejuht. 1 | 2015

MERLE RÜÜTEL

INIMENE

Tüdrukust, kellele alguses tundus isegi metsaminek hirmutav, sai nooremseersant ja reservväelane.

Kust need poisid Karini ellu tulid? Noorkotkastega on Karini ütlust mööda vahva tegelda. Mõned aastad tagasi pidi Karin koos ühe teise tubli noortejuhiga võtma vastu ettepaneku moodustada Säreverre kodutütarde rühm. Järva maleva noorteinstruktor Urmas Piigert aga teadis, et Säreveres elab ka noorkotkaid ja pakkus, et kahe juhiga kodutütarde rühma asemel võiks kumbki noortejuht võtta eraldi rühma ja nii sai Karinist Särevere noorkotkaste rühma juht. „Hirme ei olnud enam. Võtsin Noorte Kotkaste tegevust reguleerivad dokumendid ette, küsisin noorteinstruktorilt nõu ja asusin tegutsema,“ kinnitab Karin. Ta võib pikalt kiita Kaitseliidu noorteor-

ganisatsioonidega liitunud lapsi. „Noorkotkad ja kodutütred on asjalikud lapsed. Nad on saanud mitmeid asju juhendajate käe all proovida ja teavad, kuidas hakkama saada, näiteks tulepulgaga tuld teha jne. See on aktiivse kodaniku kasvatamine. Kui paneme noorkotka kõrvuti selle tegevuseta noorega, kes poe juures aknalaual istub, on vahe märgatav. Noorkotkad tunduvad enesekindlamad.“ Poisid on Karinile õpetanud kannatlikkust ning austust ja kohusetunnet. Kahte viimast õpetab ta ka noortele. „Kui mina olen näinud vaeva ja koonduse ette valmistanud, ei ole ilus, kui nemad lihtsalt ei viitsi tulla. Samamoodi ei oleks ilus, kui mina ei viitsiks tulla. Olen võtnud kohustuse rühma juhtida

Junior NCO, Future Medic The courses met Karin's expectations all right. “Maybe this was one of the impulses to become a member of the Estonian Defence League,“ she discusses. By the way, Järva District of the Women's voluntary defence organisation having come through the downtrend period become too narrow for Karin and she became a member of the EDL. The girl who was scared about going to the forest in the beginning became a Sergeant and reservist. “I am not the type willing to participate in a mission abroad to bring freedom to people. However, if someone invades our home country, it is something to resist and not to suffer in silence,“ Karin discusses. If required by the situation, she is ready to line up, most of all she is willing to contribute as a medic. “I have discovered a speciality that interests me very much and this is medicine. If I can do my service as a medic, it is all positive. Everybody does not have to show off as a great soldier.“ First aid, more precisely emergency medicine is Karin’s new love that began when she was a member of the Women's voluntary defence organisation. Emergency medicine trainings of Andrus Lehtmets, specialist of the Logistics Centre of the headquarters of the EDL, were fascinating. “In the case of the EDL it is very important that you can develop yourself and to learn as a citizen, and all this for free, on the expense of the state and for the benefit of people.“ Now Karin studies the profession of an emergency medicine technician at a one-year course in the vocational training in Tallinn Health Care College and it should be finished by the 30 th of January. She has an intention to continue her studies. “If I am going to school or finishing a course, then I feel it is too hard work and I do not feel like studying any more. Then I wait for two years and I feel like studying again. I want to develop myself all the time,“ Karin admits. She uncovers her dream to work as an emergency nurse in ten years and at the same time, to be an active member of the EDL and a youth commander.

How Did the Boys Come into Karin's Life? According to Karin, it is cool to act with the boys of Noored Kotkad. A few years ago, Karin had to accept a proposal to form a group of Kodutütred in Särevere together with one other decent youth leader. Urmas Piigert, youth instructor of Järva District of the EDL, knew that also members of Noored Kotkad live in Särevere and he suggested that instead of the group of Kodutütred, each youth leader could lead a separate group and this is how Karin became a team commander of Noored Kotkad group in Särevere. “I no longer had any fears. I took the documents regulating the activities of Noored Kotkad and I asked for the advice of the youth instructor and I started to act,“ Karin confirms. She can give plenty of compliments to the children having joined the youth organisation of EDL. “Members of Noored Kotkad and Kodutütred are decent children. They have tried many things under the instructor and they know how to cope, how to light a fire with a fire stick, etc. This is how active citizens are raised. If we compare a member of Noored Kotkad with a young passive person sitting at a shop window, the difference is considerable. Members of Noored Kotkad are more self-confident.“ Boys have taught Karin patience, respect and sense of obligation. In turn, she teaches the two latter to the young ones. “When I have taken trouble and prepared a drill, it is not nice to skip it. It would also be not nice of me not to show up. I have taken an obligation to command a group and I do it as well as I can. I do not skip any activity and I expect the same from the boys,“ she explains. Group of Noored Kotkad in Särevere have set a goal to achieve better results at a surveillance raid the next year. “Before we were the last but one, now we were the fifth and the next time we try to be even better.“ Karin has been appointed as a Commander of Järva District of Noored Kotkad twice. The first time she was appointed by the board 1 | 2015

INIMENE

ja teen seda nii hästi kui suudan, ei viili oma tegevusest kõrvale ja ootan sama ka poistelt,“ täpsustab ta. Särevere noorkotkad on võtnud eesmärgiks järgmine aasta luureretkel senisest parem tulemus saada. „Olime kunagi eelviimased, nüüd viiendad ja järgmine kord püüame veel paremad olla.“ Noorte Kotkaste Järva maleva pealikuks on Karin valitud kahel korral. Esimesel korral Noorte Kotkaste maleva juhatuse poolt, kuid siis takistas ametisse astumist tollane reeglistik, mis välistas Kaitseliidus korrapidajana töötanud Karini määramise valitud kohale. Aastaga muutusid seadused ja korrad ning Noorte Kotkaste malevapealiku valimine läks Noorte Kotkaste pealikekogu pädevusse. Taas silus Karin oma visiooni ja missiooni, kandis selle ette pealikekogu ees ja sai taas valitud. „Siis oli küll juba uhke tunne. Pealikekogu on palju suurem kooslus kui juhatus ja saada valitud omade poolt on vägev.“ Karin leiab, et pealikuks olemine on vahva katsumus. Ta oli oma tegevusplaaniga kõvasti vaeva näinud, sõbrad võrdlesid seda naljatamisi Tammsaare suurromaani „Tõe ja õigusega“ – nii pikk ja põhjalik ning detailne oli see kava. „Need asjad, mis on hästi, ei vaja parandamist, nendega tuleb edasi minna. Aga kas või näiteks seesama organisatsiooni tuntuse küsimus, kuidas noorkotkaid väljaspool teatakse, on oluline arendamiskoht,“ toob ta ühe näite oma plaanidest. „Kui ise oleme siin sees, ei saa me aru, kui vähe meid väljaspool teatakse. Tuleb meeles pidada, et välja võib kukkuda samamoodi nagu minul, kes ma esialgu ei näinud kaugemale sellest kodutütarde tutimütsist. Peame näitama, mis toimub metsalaagris, luureretkedel jne.“ Minnes veel konkreetsemaks jutustab ta plaanist korraldada tuleval aastal võistlusmäng Kotkaproov 2015, kus organisatsiooni mittekuuluvad poisid ja noormehed saavad orienteeruda ja kontrollpunktides ülesandeid lahendada, et saada aimu, millega noorkotkad tegelevad. Karin ei taha olla diktaatorlik juht. „Tahan, et initsiatiiv tuleks altpoolt, ja olen valmis võimu jagama. Otsused tuleb arutada läbi juhatusega ja kui küsimus puudutab

rühmapealikuid, tahan ka nende arvamust teada,“ selgitab Karin. Juba on Noorte Kotkaste Järva maleva juhatus jaganud ära juhatuse liikmete ülesanded, kus ühe vastutada on koolitused, teisel tagalatoetus, kolmas tegeleb teavituse koordineerimisega jne. „Teistega arvestamine on mul loomuses. Võib-olla kodust kaasa tulnud. Mul puudub see nn üksiklapse kompleks, et kui ma ei saa, mida tahan, hakkan jonnima.“ Karin on poisteorganisatsiooni malevapealikuna valmis seisma silmitsi ka tõestamisvajadusega, et naine sobib Noorte Kotkaste etteotsa. „Paljudele oli probleem, et kas naine ikka sobib. Mõtlesin, et hoidku jumal küll, millega veel siin ilmas ei pea rinda pistma. Kumb siis tähtsam on, kas see, mis soost ma olen, või see, mis mõtted mul on, mida ma organisatsioonile pakkuda suudan?“

INIMENE

Haridus, töö ja isegi abikaasa Kaitseliidust

Ühel hetkel vajub Karin mõttesse, naeratab ja ütleb: „Olen saanud Kaitseliidust haridust, olen saanud töö ja olen saanud mehe.“ Möödunud suvel abiellunud Margus ja Karin Allik kohtusid ühes noorkotkaste sügislaagris. Margusel on noorkotkaste rühm Türil ja sageli korraldavadki nad noorte ettevõtmisi koos – nii Türil kui ka Säreveres. Et kõigiks oma ettevõtmisteks energiat koguda, läheb Karin vahel pildistama. „Ma profitasemele ei küüni, aga kui saan hea pildi, on see suurepärane emotsioon.“ Samamoodi rahustavalt mõjub Karinile kalalkäimine, mis on tema meelest ühtlasi nii hasartne kui samas ka rahustav. Karin teeb ka käsitööd. Kudumise taasavastas ta samuti Kaitseliidu kaudu. „Kui kooliajal pidin aja ja hinde peale kindlaks kuupäevaks kuduma, ajas see tegevus mind trotsi täis ja mulle ei meeldinud. Nüüd võtsin õpiku ette ja hakkasin uuesti kuduma. Esimesed sõrmikud tegin Afganistani [sõduritele jõulupakkide saatmise] projekti raames. Lisasin sõrmikupaarile ka pisikese omakootud kaitsekäpiku, kuhu peitsin soovid missioonil viibivale sõdurile,“ jutustab Karin uhkustundega. Karinile meeldibki üllatusi valmistada. Sõbrad saavad temalt isetehtud ja hästi läbimõeldud kingi1 | 2015

Ühel hetkel vajub Karin mõttesse, naeratab ja ütleb: „Olen saanud Kaitseliidust haridust, olen saanud töö ja olen saanud mehe.“

tusi ka ootamatutel hetkedel, mitte ainult tähtpäevade puhul. Karin ise hindab aga asjaolu, et sõbrad suudavad panna ta laginal naerma. „Mulle meeldib hea nali ja toredad inimesed – kõik, mis Kaitseliidus on,“ kinnitab Karin ja leiab isegi, et kuulumine Kaitseliitu on andnud talle julgust astuda vastu tundmatutele olukordadele, teha midagi teistsugust kui tavaliselt ning suurel hulgal sõpru, kes muudavad elamise väärtuslikuks.

One moment, Karin falls into deep thoughts, smiles and says: “I have got an education, a job and a husband all from the EDL.“ Karin does not want to be a dictatorial commander. “I want the initiative to come from boys and I am ready to share the power. Decisions must be discussed with the board and if the question concerns the group leaders, I want to know their opinion, too,“ Karin explains. Board of Järva District of Noored Kotkad has already delivered the tasks of the members of the board where one person is responsible for the training, the second – for the rear support, and the third – for the coordination of informing, etc. “Being empathetic with other people – this is my nature. Maybe it originates from my home. I do not suffer from a complex of an only kid like crying when I do not get what I want.“ As a district commander of the boys’ organisation, Karin is ready to face the need to prove that a woman is suitable to lead the Noored Kotkad “Many people doubted whether a woman is suitable. This sort of reasoning really surprised me. What is more important, am I a man or a woman, or what kind of ideas I have and what can I contribute to the organisation?“

INIMENE

MERLE RÜÜTEL MERLE RÜÜTEL

Kõik ei pea olema suured sõjamehed, ennast saab teostada ka näiteks meedikuna / Not all volunteers must be tough rangers, Karin is happy to participate as a medic

of the District of Noored Kotkad but then she could not accept the position because of regulations of those days which excluded appointing Karin who worked as a duty officer in the EDL. However, laws and regulations changed in years and appointing the Commander of Noored Kotkad got within the competence of Assembly of Commanders of the Noored Kotkad. Karin revised her vision and mission, presented it to the Assembly of Commanders and she was appointed again. “Then I felt really proud. Assembly of Commanders is a much bigger collective than the board and it is great to be appointed.“ Karin finds that being a commander is a great challenge. She had worked hard on her action plan and the friends jokingly compared it to the novel 'Truth and Justice' by Estonian well-known writer Tammsaare – this plan was so long and so detailed. “Things that are well do not need to be improved. They must just be continued. But it is important to work on the fame of the organisation and members of Noored Kotkad,“ she gives an example of her plan. “Being inside, we have no idea of how little we are known. One must remember that it may turn out the way it did in my case as I first could not see any further than the pompon caps of the members of the Kodutütred. We must show what is done in the forest camps, surveillance raids, etc.“ Getting more detailed, she talks about her plan to organise a competition Kotkaproov 2015 where the boys and young men not belonging to Noored Kotkad can orient and solve tasks in checkpoints in order to get an idea of the activities of Noored Kotkad.

Education, Job and even Husband from the EDL

Armastuse käsitöö vastu tärkas Afganistani sõduritele kindaid kududes / Knitting gloves for soldiers in Afganistan evolved into a hobby

One moment, Karin falls into deep thoughts, smiles and says: “I have got an education, a job and a husband all from the EDL.“ Margus and Karin Allik who got married the last year have meeted in the autumn camp of Noored Kotkad. Margus had a group of Noored Kotkad in Türi and they often organise the events of the young together in both Türi and Särevere. In order to get energy for all events, Karin takes pictures sometimes. “I do not reach the professional level but if I make a good picture, it is a great emotion.“ Also fi shing is a relaxing activity for Karin. She finds it both exciting and relaxing. Karin does handwork, too. She rediscovered knitting also due to the EDL. “At school I had to knit for a grade and by a certain date which made me defiant and I did not like it. Now I took a learning book and began to knit again. I made first gloves in the frame of the project of Afganistan [sending Christmas gifts to soldiers]. In addition to these gloves, I added a self-knot protection mitten into which I hid the wishes to the soldiers at the mission,“ Karin proudly talks. Karin likes making surprises. Friends get her self-made and well combined gifts also at unexpected moments, not only at celebration days. Karin values that friends can make her laugh loud. “I like good jokes and nice people – all that is in the EDL,“ Karin confirms and finds even that being a member of the EDL has given her courage to face unknown situations, to do something different than usual and she has found many friends who make the life valuable. 1 | 2015

Tsiviil- versus militaarmeditsiin? MEDITSIIN

Või ehk hoopis terve mõistus? Tihti on läbivad märksõnad, millega rühmaparameedikud-instruktorid õppusi kirjeldavad: täielik segadus, elementaarsete esmaabioskuste puudumine, evakuatsioon jaostasandil ei toimi.

KARRI KAAS

Tekst: KERSTI PODMOŠENSKI

1 | 2015

IN ENGLISH

Civil versus Military Medicine? Or Common Sense? Text by KERSTI PODMOŠENSKI

TCCC kolm eesmärki 1. Haavatule abi andmine. 2. Uute haavatute tekke vältimine. 3. (Lahingu)ülesande täitmine vastavalt olukorrale.

Abi andmine jagatakse TCCCs kolme etappi 1. Abi tule all – elupäästev esmaabi, mida antakse otse lahinguväljal vastase efektiivse tule alas. 2. Taktikalise abi faas – elupäästev esmaabi, mida antakse väljaspool otsese tule ala. 3. Abi evakuatsioonil.

Miks ma detailidesse ei lasku Ma ei taha laskuda detailsesse ülevaatesse, kuidas pingelise õhkrinna ravimine pleurapunktsiooniga võib lahinguväljal hädavajalik olla ja kuidas läbi viia süstemaatilist kannatanu ülevaatust BATLS<c>ABCDE algoritmi järgides. Olen koos paljude teiste aktiivsete ja kogenud esmaabiinstruktoritega kogenud, et niipea, kui anda nuusutada militaarmeditsiini põhimõtteid ilma pikkade selgituste ja aruteludeta, kaotavad

Three Purposes of the TCCC 1. Treat the casualty. 2. Prevent additional casualties. 3. Complete the mission.

In the TCCC, Giving First Aid is Divided into Three Phases 1. Care under fire – life-supporting first aid given directly on the battlefield under efficient enemy fire. 2. Tactical aid phase – life-supporting first aid given outside the area of the efficient fire. 3. Aid at the evacuation.

MEDITSIIN

Millega aga põhivigu vältida? Selleks on välja töötatud kindlad reeglid, mis koonduvad termini TCCC (Tactical Combat Casualty Care ehk taktikaline lahingus kannatanute käsitsemine) alla. Antud põhimõtted on alates 2010. aastast aluseks ka Eesti kaitseväes läbiviidavale esmaabi- ja meditsiiniõppele. Lähtudes TCCCst peab iga võitleja teadma vähemalt järgmist: - kolme TCCC eesmärki; - kolme TCCC abistamisetappi ja tegevusi nendes etappides. Lisaks peaks ta teadma ka kolme põhilist ennetatavat surma põhjust lahinguväljal ja kolme põhilist lahingus kannatanu elu päästvat võtet. Püüan anda kiire ülevaate TCCCst neile, kes pole veel vastavat koolitust läbinud.

There are often dominant keywords the combat medics and instructors describe the trainings: total mess, lack of elementary first aid skills, evacuation on the squad level not working. How to avoid the basic mistakes? For this, there are certain rules under the term TCCC (Tactical Combat Casualty Care). These principles are the bases for the first aid and medical training carried out in the Estonian Defence League since 2010. Based on the TCCC, each combatant must know at least the following: - Three purposes of the TCCC; - Three aid phases and activities in these phases. In addition, a combatant must also know three basic causes of death that can be prevented on the battle field and three basic measures of life-supporting first aid of battle casualties. Herewith, my purpose is to give a brief review of the TCCC to those who have not yet passed the training.

With little experience it makes no sense to risk the health of casualties. Why I Give no Details I do not want to give a detailed review of how the recovery of the tension pneumothorax by the pleura punctuation may be urgent at the battlefield and how to examine systematically the casualty following the algorithm BATLS<c>ABCDE. I have observed together with other active and experienced first aid instructors that as soon as the principles of military medicine are introduced without long explanations and discussion, strangely enough, many intelligent combatants loose common sense, reject the earlier simple principles of first aid and they are eagerly ready to save lives. Thereby they forget that generally we must give first aid in civil life and peace situation where the Alarm Centre (112) is available and the access of emergency medical care exists. It is also forgotten that with little experience and lacking (including legal) competence it makes no sense to risk the health of casualties by carrying out procedures that even the experienced emergency medics do not do in the pre-hospitalisation phase, unless urgent.

1 | 2015

LISAINFO 1

MEDITSIIN

TCCC kolm etappi 1. etapp. Abi tule all  Vastutuli! Vastutuli! Vastutuli! Esmatähtis on hoida olukorda kontrolli all, võimaldamaks kannatanul liikuda varju.  Kommunikatsioon „Võitleja haavatud!“ („Man down!“).  Kui kannatanu vähegi suudab, peab ta ise jätkama vastutule andmist.  Kui kannatanu vähegi suudab, liigub ta ise varju.  Otsi varju endale ja kannatanule (taga tema ohutus).  Eluohtliku verejooksu kontroll: tule all on kiiruse tõttu esmaseks valikuks žgutt (CAT*).  Hingamisteede käsitsemine on üldjuhul vaja lükata teise, taktikalise abi faasi. Lahingužguti kasutamine: - suure välise verejooksu korral paigalda žgutt kohe, AGA ära kasuta žgutti vähese veritsuse korral; - aseta žgutt nii lähedale vigastusele kui võimalik ja vormi peale, aga kontrolli, et see paikneks ülalpool verejooksu; - kui verejooks ei peatu, tuleb vajadusel lisada uus žgutt eelmisest ülespoole. Hingamise tagamine 1. abifaasis jääb kas üldse ära või – äärmisel vajadusel, kui kannatanu on teadvuseta ja olukord või varje seda võimaldab – keerata ta kiiresti stabiilsesse küliliasendisse (alternatiiv kõhuli). Seda tasub kaaluda kindlasti juhul, kui kannatanu eemaletoimetamine ja seega järgmine abifaas pikemalt viibib. Ei tohi unustada, et vastutuli ja varjumine on prioriteediks igasuguse meditsiinilise abi ees, et vältida lisavigastatuid. Seega saab elupäästva esmaabi võtteid rakendada ainult kattetule all. 2. etapp. Taktikaline abi Vaimselt ebastabiilsetelt patsientidelt tuleb kohe ära võtta kõik relvad ja laskemoon. 1. Suurte väliste verejooksude sulgemine ja varem suletud verejooksude ülevaatamine. 2. Hingamisteede avamine ja avatuna hoidmine. 3. Hingamise tagamine. 4. Kannatanu teisene ülevaatus ehk terve keha inspektsioon, otsimaks vigastusi. 5. Allajahtumise või ülekuumenemise vältimine. 6. Kannatanu pidev jälgimine: teadvus, hingamine, vereringe. 7. Kommunikatsioon (kannatanu, ülemate ja evakuatsioonimeeskonnaga). 8. Vajadusel ja võimalusel lahastamine jm kannatanu stabiliseerimiseks ja evakuatsiooniks vajalikud võtted (valutustamine). 3. etapp. Abi evakuatsioonil - Kannatanute pidev jälgimine transpordi ajal. - Sama tegevus, mis taktikalise abi faasis, aga vastavalt lisandunud varustusele ja spetsialistidele. * CAT – Combat Application Tourniquet.

1 | 2015

kummastaval kombel mitmed intelligentsed võitlejad igasuguse talupojamõistuse, hüljatakse varasemad lihtsad esmaabitõed ja ollakse valmis innustunult, sära silmis, „elusid päästma“. Unustades seejuures, et üldjuhul peame me abi andma siiski rahuajal ja olukorras, kus häirekeskus (112) on kättesaadav ja kiirabi ligipääs olemas. Ning unustades ka, et oma väheste kogemuste ja puuduva (sh juriidilise) pädevuseta ei ole mingit mõtet riskida kannatanu tervisega, viies läbi protseduure, mida haiglaeelses etapis isegi kogenud kiirabimeedikud ei tee või teevad viimases hädas. Unustades, et traumakannatanut ei tasu ilma vajaduseta mingil juhul liigutada. Et lahastamine on protseduur, mis vajab üldjuhul valutustamist ja kogenematult seda tehes on tüsistusoht suur. Pealegi on maapind üsna hea lahas, kui kannatanut temale sobivas asendis toetada. Et

It is also forgotten that the casualty with trauma must not be moved without real need. Whereas casting is a procedure generally requiring anaesthesia, then doing this in an inexperienced manner may end with complications. The soil is a quite good cast, if the casualty is put in a suitable position. As according to the evidence based cases, the efficiently placed pressure tie is the primary choice in the case of major external bleeding with the effect of 95%. Embedding of infusion solvent is related to the same risks as giving any medicine without prescription of a doctor or nurse. At the same time it happens again and again at large-scale trainings that when arriving at a really unconscious person, the first aid providers see other people just standing there and even no Alarm Centre (112) has been called. Yet the training providers gave instructions that if the situation is serious, the emergency medical care must be called immediately and when possible, at the same time to inform the real medical caretakers of the training.

Vigade vältimiseks on välja töötatud kindlad reeglid, mis koonduvad termini TCCC (Tactical Combat Casualty Care ehk taktikaline lahingus kannatanute käsitsemine, lihtsamalt: esmaabi lahingus kannatanutele) alla. Antud põhimõtted on alates 2010. aastast aluseks ka Eesti kaitseväes läbiviidavale esmaabi- ja meditsiiniõppele / For avoiding mistakes, there are certain rules under the term TCCC (Tactical Combat Casualty Care), i.e. first aid for battle casualties. These principles are the bases for the first aid and medical training carried out in the Estonian Defence Force since 2010

vastavalt rahvusvahelistele tõenduspõhistele juhistele on efektiivselt paigaldatud rõhkside esmane valik suurte väliste verejooksude korral, toimides 95%-l juhtudest. Et infusioonlahuse manustamine on seotud samasuguste riskidega nagu ükskõik millise retseptiravimi andmine ilma õe/arsti ettekirjutuseta jne. Ja samal ajal juhtub ikka ja jälle suurõppustel olukordi, et reaalselt teadvusetu juurde jõudes avaneb esmaabitagajatele pilt, kus seistakse, käed rüpes, kõrval ega olda isegi hädaabinumbrile 112 helistanud. Kuigi õppuse korraldajad andsid juhised, et kui on tõsine seisukord, tuleb

Although the first aid and medical training in the Estonian Defence League is gradually moving up for some time, the above described bottlenecks can be continuously seen by instructors and medics, for whom I take a risk to look like a grouch and herewith I propose the following:  if you heard about the TCCC the first time;  if you passed the first aid training two years ago;  if you did not know before what is a CAT or you are not sure how to place it;  if you think that the medical support is a thingin-itself and it must not be practiced at trainings;  if you think that examination and casting of a trauma patient are elementary first aid measures;  if you as a commander think that tying and other similar first aid measures must be primarily done by the members of Women's voluntary defence organisation and female members of the EDL;  if you do not remember exactly if the revival algorithm was 2:15 or something else;  if you want to discuss any statement in this article, ...then be so kind and find out in your unit when is the next first aid training takeing place and if there is a plan to give also battlefield first-aid training to your unit. If you want to organise the training yourself, then in order to find out where to find a competent and experienced medical instructor in the Estonian Defence League who is aware of and who can explain why the common sense is the most important in the issues of first aid, you can always write to e-mail address kersti@naiskodukaitse.ee. I wish you a common sense for the New Year in order to take right decisions in the field of first aid!

1 | 2015

MEDITSIIN

EHA JAKOBSON

If You Want to Have a Good Training in First Aid

SILVER HINNO

MEDITSIIN

EHA JAKOBSON

Abi andmisel ei tohi tohi ka abistajad end ohtu seada / When treating the wounded, combat medics should avoid putting themselves in harms way

1 | 2015

Infusioonlahuse manustamine on seotud samasuguste riskidega nagu 체ksk천ik millise retseptiravimi andmine ilma 천e v천i arsti ettekirjutuseta / Embedding of infusion solvent is related to the same risks as giving any medicine without prescription of a doctor or nurse

Kui tahad saada head esmaabiõpet Kuigi esmaabi- ja meditsiiniõpe on Kaitseliidus väikeste sammudega tõusuteel juba mõnda aega, on kirjeldatud kitsaskohad pidevalt meie väikese instruktorite ja meedikute seltskonnas n-ö vaateväljas, mistõttu võtan riski irisejana paista ja teha teile ettepanek, et:  kui sa kuulsid esimest korda TCCCst;  kui sa läbisid esmaabiõppe kaks aastat tagasi;  kui sa ei teadnud enne, mis on CAT, või sa pole kindel, kuidas seda paigaldada;  kui sa arvad, et meditsiiniline toetus on asi iseeneses ja seda ei pea õppustel läbi harjutama;  kui sa arvad, et traumakannatanu ülevaatus ja lahastamine on elementaarselt kasutatavad esmaabivõtted;  kui sa allüksuse ülemana arvad, et sidumine jm selline esmaabi võikski olla eelkõige naiskodukaitsjate ja naiskaitseliitlaste pärusmaa;  kui sa väga täpselt enam ei mäleta, kas elustamisalgoritm oli 2:15 või midagi muud;  kui sa tahad arutleda mingi väite üle siin artiklis, ...siis ole hea ja uuri oma malevas, kas ja millal on tulemas järgmine esmaabikursus ja kas ka teie üksusele on kavas teha lahinguesmaabiõpet. Või kui tahad ise õpet korraldada, siis uurimaks, kust leida pädevat ja kogenud esmaabi- või meditsiiniinstruktorit Kaitseliidus, kes eristab ise ja suudab ka teistele selgitada, miks terve mõistus on esmaabiküsimustes kõige olulisem, võid alati kirjutada kersti@ naiskodukaitse.ee. Head talupojatarkust alanud aastaks, tegemaks õigeid otsuseid esmaabivallas!

Väheste kogemustega ei ole mingit mõtet riskida kannatanu tervisega, viies läbi protseduure, mida isegi kogenud kiirabimeedikud ei tee.

LISAINFO 2

Kuidas teeksid sina? SITUATSIOON A. Lahingumüra… kuulid vihisevad... Jao ühe lahingupaari üks võitleja karjub valuagoonias (kuulihaav õlavarres) ... tema lahingupaariline röögib metsiku ja meeleheitliku häälega: „MEEDIK! MEEEEEEEEEEDIK!“ ... pooljaoülem panustab käratekitamisesse omapoolse röökega: „Võitleja haavatud!“ Naaberlahingupaari võitleja Xi ainus mõte on, et tuleks nüüd ometi see meedik ja aitaks. Tundub, et palju aega on möödas ja laskursanitari pole ikka veel näha, seega otsustab X, et peab ise midagi ette võtma. Ta annab oma panuse, röögatades: „Meedik! MEEDIK! Mees maas!“ Aeg venib ja venib... Võitleja Xi peas tormlevad mõtted: „Kus, pagan võtaks, see meedik küll on? Oli teine veel selline kena, väikest kasvu tütarlaps... Õnneks vähemalt kannatanu enam ei karju.“ SITUATSIOON B. Olen ise istunud kaunil kevadel kaevikus sõduri baasoskuste kursusel ja üritanud aru saada, mida nüüd ette võtta selle kõrvalkaevikus oleva kannatanuga. Õnneks saabus rühmaülema käsu peale uljas ja kaunis pereõena töötav naiskodukaitsja ning asus kohapeal usinalt abi andma – sidus kenasti ja lahastas noore kasekesega. SITUATSIOON C. Järgmise päeva kaitselahingus asusin ise koos kahe teise võitlejaga kannatanut sidumispunkti lohistama. Mäletan, et jaoülem meid ei keelanud, oli vaid närvis ja karjus, et kuidas ta nüüd oma kahe allesjäänud mehega positsioone peaks hoidma.

MEDITSIIN

kutsuda otsekohe kiirabi ja võimalusel samaaegselt teavitada õppuse reaalmeditsiinitagajaid.

Artiklit kirjutades püüdsin ise pingsalt aru saada, kas eespool kirjeldatud situatsioonide veakohad on üldse arusaadavad. Igale kaitseliitlasele? Loodetavasti ehk on, aga kui ei, siis ehk aitab kiire spikker. SITUATSIOON A. Kannatanu kaotas õppuse stsenaariumi järgi lõpuks teadvuse ja suri, tingituna suurest välisest verejooksust, sest ta ise ega ka kaasvõitlejad ei tulnud selle peale, et suur väline verejooks tuleb kohe sulgeda ja pole mingit mõtet jääda ootama päästeinglit. Ja veel. Mina pole inimene, kes väidab, et ükski naine ei sobi lahingumeedikuks (tean mitmeid naisi, kes veavad kannatanu kiiremini varju kui ükski meessoost kaasvõitleja), aga pean samas tunnistama, et ma ei mõista rühmaülemate tungi panna valimatult laskursanitariks just naiskaitseliitlased, mõtlemata sellele, mis on laskursanitari põhifunktsioon ja kas antud naisele see töö ikka sobib. SITUATSIOON B. Tõenäosus, et kaunis halastajaõde otse tuleliinil ilma ise haavata või surma saamata kenasti siduda ja lahastada saab, on olemas vaid vanades heades mustvalgetes filmides. SITUATSIOON C. Kannatanu evakuatsiooni tõttu jäi jagu võitlusvõimetuks. Lõppkokkuvõttes jäi lahinguülesanne täitmata.

1 | 2015

INTEGR ATSIOON

Olgu keel eesti või vene – peaasi, et ühine Noorte Kotkaste Tallinna maleva Tiigrite rühm on rühm nagu iga teinegi. Ainult ühe väikese, ent olulise erandiga – selles rühmas aetakse asja, Eesti asja, valdavalt vene keeles. Põhjusel, et kõik selle rühma poisid räägivad emakeelena vene keelt.

KARRI KAAS

Tekst: ASSO PUIDET

Vene keel on emakeeleks ka läinud aasta sügisel poisid enda ümber koondanud rühmapealikul seersant Aleksandr Zinojevil. Põhja-Tallinnas üles kasvanu ning kohalike olusid ja meelsust hästi tundvana teab ta, kuivõrd ületamatu seinana võib noortele näida keelebarjäär. „Mul olid samasugused probleemid nagu kohalikel vene keelt kõnelevatel noortel ja ma mõtlesin, et miks mitte neid aidata,“ sõnab ta. Nii käiski ta, kui Tallinna malevas tuli jutuks uue noorkotkaste rühma loomine, välja mõtte asutada eraldi rühm vene keelt kõnelevatele poistele. Mitte, et need noored ei saaks liituda ükskõik millise noorkotkaste rühmaga. Saavad küll ja on ka oodatud. „Selles organisatsioonis ei ole ju oluline, mis rahvusest sa oled – põhiline on see, et sa oleksid oma riigile lojaalne,“ toonitab Zinojev. „Aga võimalikuks probleemiks võib

1 | 2015

saada keeleline barjäär. Ja siis tuligi meilr mõte, et loome rühma, mis aitab vene keelt kõneletaval noortel integreeruda nii noorkotkaste organisatsiooni kui tulevikus ka Kaitseliitu,“ sõnastab ta rühma ideoloogilise põhiolemuse.

Minevik lahutab ja ühendab Erinevalt tavalisest rühmast, kus võib-olla vene keele oskajaid polegi, on Zinojevi juhitavas rühmas vene keelt kõnelevad noored ümbritsetud nendega samasse keeleruumi ja kultuuri kuuluvatest noortest. „Alati on olemas keegi, kes saab neid aidata

Rühmapealik seersant Aleksandr Zinojev usub, et juba mõne aasta pärast täiendavad tema noorkotkad Kaitseliidu ridu / Sergeant Aleksandr Zinojev who is Commander of the Tigers' Group believes that in a couple of years his boys will join the ranks of the EDL

emakeeles ja see on neile päris tõsine motivaator,“ selgitab Zinojev. Siiski, nagu Zinojev kinnitab, on ka Tiigrite rühmas väljaõpe korraldatud võimaluste piires eesti keeles. Tehakse aktiivselt koostööd teiste rühmadega ja võetakse osa Kaitseliidu Tallinna maleva korraldatavatest ettevõtmistest. Eks seegi ole osa integratsioonist. Väga oluline osa. „Nad saavad kokku ja hakkavad rääkima, vaatamata sellele, et mõnedel poistel on eesti keel nõrgem. Noored on selles mõttes huvitavad, et nad suudavad leida ühise keele. Ja see on väga tore – niimoodi need asjad käivadki,“ on Zinojev enda kinnitusel ise märganud, kuidas pärast ühislaagreid teiste noorkotkaste rühmadega on tema poisid lisanud eesti rühmade poisse sotsiaalmeedias oma sõprusringidesse. Ehk mõneti rohkem kui tavarühmas pööratakse Tiigirite juures tähelepanu ka Eesti aja- ja kultuuri-

Whatever Your Language – It Should Be Shared Text by ASSO PUIDET The Tigers' Group of the Estonian Defence League Boys' organisation Noored Kotkad of Tallinn District is a group like any other. With only one tiny but important exception: things, Estonia-related things, are mostly done here in the Russian language. The reason is that the boys in that group speak Russian as their mother tongue. Sergeant Aleksandr Zinojev, the group leader, who has brought the lads together in the autumn of last year, is also a native speaker of Russian. Having been brought up in the North Tallinn City District and being well aware of the local conditions and sentiments he knows just how insurmountable the language barrier can be for youngsters. “I used to have the same problems as local Russian-speaking children do and one day I thought “Why not help them with that“," he says. So when the possibility of creating a new group of Noored Kotkad within the Tallinn District was discussed he came forward with the idea to set up a group for Russian-speaking boys. Not because these boys cannot join whichever EDL boys' group they fancy. They can, of course, and are welcome to do so. “In this organisation, your nationality is of no importance: it is your loyalty to your homeland that matters,” emphasises Zinojev. “One possible obstacle, though, can be the language barrier. So we came up with the idea to create a group which would help Russian-speaking youngsters integrate both into the organisation of Noored Kotkad and in the future also into the Estonian Defence League,” says Zinojev describing the ideological framework of the group.

INTEGR ATSIOON

ALEKSANDR ZINOJEVI ERAKOGU / ALEKSANDR ZINOJEV’S PRIVATE COLLECTION

Nii mõnigi Tiigrite rühma poiss on nõuks võtnud teostada end Eesti kaitsjana: esmalt noorkotkaste organisatsioonis, siis, kui 18 eluaastat täis, Kaitseliidus ja seejärel kaitseväes / Some boys in the Tigers’ Group are ready to become professional defenders of their country: first in Noored Kotkad, then, after turning 18, in the Estonian Defence League and then in the Defence Forces

IN ENGLISH

The Past Divides and Unites In contrast to ordinary groups which sometimes have no Russian speakers at all, the group led by Zinojev offers the youngsters with the Russian background the same linguistic and cultural environment which they are used to. “There is always someone to help them in their mother tongue and that is a great motivator for them,” explains Zinojev. Still, Zinojev acknowledges that training in the Tigers' Group is carried out in Estonian where possible. We work closely with other groups and take part in the activities organised by the Tallinn District of the Estonian Defence League. This is also a part of the integration process. A very important part. “They get together and start talking despite the fact that some boys may have a poor command of Estonian. It is interesting that youngsters invariably manage to ﬁnd common ground. And this is great. This is how it all works.“ According to Zinojev, he is glad to conﬁrm that after shared camp events with other groups of Noored Kotkad, his boys have added their Estonian counterparts as friends on social media websites. Estonian history and culture are given somewhat more prominence in the Tigers' Group than is usually the case

1 | 2015

KARRI KAAS

loole. Seda just integratsiooni silmas „Üsna suur osa meie õppest ongi keskendunud Eesti ajaloole,“ märgib pidades. „Oleme käinud muuseumides, meil on olnud palju koosolekuid, Zinojev. kus on olnud arutlusel igasugused ajalooküsimused,“ tutvustb Zinojev Rahvus on teisejärguline neid vahendeid, millega noori meie Niimoodi, väikeste sammudekultuuriruumi sulandatakse. ga, alustades nendest noortest ja Näiteks läinud aastal külastati liikudes edasi laiemale pinnale, on Viimsis paiknevat Eesti sõjamuuloodetavasti võimalik muuta kogu seumi ja Eesti vabadusvõitluse vene keelt kõneleva elanikkonna muuseumi Lagedil, tänavu sügisel arusaama ja suhtumist Eesti ajalukaga rännati ajaloos tagasi Kiek in ku, sealhulgas ka Kaitseliitu ja selle de Köki ja mööda bastionikäike. allorganisatsioonidesse. Peetakse ka plaani teha väljasõit IdaNagu Zinojev ise kogenud, on palVirumaale Sinimägedesse ja rääkida jud venekeelses inforuumis elavad sellest, millised sündmused leidsid inimesed arvamusel, et Kaitseliit seal aset Teise maailmasõja päevil. on midagi vaenulikku ja seda tuleks

Ei ole vahet, kas poisid räägivad eesti või vene keelt, vormid, varustus ja lahingutehnika paelub neid ühtmoodi / It does not matter whether the boys speak Estonian or Russian between themselves. The uniform, gear and battle equipment equally fascinates them all

1 | 2015

ALEKSANDR ZINOJEVI ERAKOGU / ALEKSANDR ZINOJEV’S PRIVATE COLLECTION

INTEGR ATSIOON

Kuigi kohtumine Kaitse Kodu! vabatahtliku reporteriga tekitas poistes esialgu pisut kohmetust, ununes neil see oma rühmast rääkides üsna pea / Although the boys felt a bit awkward at first when they met the volunteer reporter of Kaitse Kodu!, thereafter they have started talking about their group, and their awkwardness disappeared

karta. Mis on ka üks põhjusi, miks Vene koolide laste vanemad ei soovi, et nende võsukesed organisatsiooniga liituksid. „Olen näiteks ise Google’isse vene tähtedega tippinud sõna „Kaitseliit“ ja näinud tekste, kus kaitseliitlastest räägitakse kui hirmsatest marurahvuslastest, kes vihkavad Venemaad ja venelasi.“ Zinojev saab Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna sisekaitsekompanii liikmena sellise väite kui absurdse oma kogemusele toetudes ümber lükata. „Ma pole ühtki korda kuulnud Kaitseliidus midagi halba oma rahvuse kohta. Mitte ühtegi korda,“ toonitab ta. „Oluline on see, et sa oleksid lojaalne oma riigile ja valmis oma riiki kaitsma. Aga mis rahvusest sa oled, see on juba teisejärguline,“ ütleb ta, toetudes oma kogemustele. Samamoodi levib venekeelses inforuumis arusaam, et Noored Kotkad on sõjaväeline organisatsioon, kus kasvatakse lapssõdureid. Seegi väide on sellisel kujul esitatuna tõest kaugel. „Jah, nii mina kui minu abi, me kanname vormi ja oleme kaitseliitlased,“ möönab Zinojev. Ja tõsi on ka see, et poisidki kannavad välilaagrites vormi. „Samas me ei ole militaarorganisatsioon, vaid pigem noorteorganisatsioon,“ rõhutab Zinojev. Ent päris ilma militaarse pooleta ei saa. „See on peamine motivatsioon poistele, miks nad selle organisatsiooniga liituvad,“ teab Zinojev. Näiteks kujutas poiste esimene välilaager möödunud kevadel endast ajateenija lihtsustatud

baaskursust. „Aga eesmärk ei olnud mitte teha neist sõdureid, vaid aidata selgeks saada distsipliini mõiste ja see, kuidas meeskonnas töötada, samuti mõista, mis on kamraadlus,“ selgitab Zinojev.

Eesti patrioodid Ja see kamraadlus, nagu kinnitab Zinojev, on nüüdseks ka tekkinud. Ainult et kamraade võiks olla rohkem: rühm koosneb praegu vähem kui kümnest poisist ja seda on Zinojevi sõnul liiga vähe. „Minu isiklik arvamus on, et tänapäeva noored on üsna laisad,“ pakub ta välja põhjuse, miks noored organisatsiooniga liituma ei kipu. „Neil on mugavam istuda kodus ja mängida arvutimänge. Ja kui nad satuvad oma mugavusstsoonist välja, ei suuda nad enam midagi teha – neil kaob motivatsioon,“ on Zinojev seda ise oma silmaga näinud. Oma osa sellel on tema hinnangul ka ühiskonna heaolu kasvul, millel on oma mõju noorte väärtushinnangutele, harjumustele ja võimalustele. Zinojev mäletab, et kui tema veel poisike oli, maksid arvutid ja mängukonsoolid hingehinda, mistõttu enamik neid endale lubada ei saanud ja seetõttu veedetigi aega õues

Nationality Is of Little Importance Just like that, in small steps, starting from these youngsters and gradually extending our reach we will hopefully change the perceptions and attitudes of the Russian-speaking population towards the Estonian history, including the Estonian Defence League and its subunits.

What counts is loyalty to your country and readiness to defend it. In Zinojev’s experience, many people living in the Russian language information space believe that the Estonian Defence League is something hostile and that it should be feared. This is one of the reasons why parents of children going to Russian school do not want their offspring to join the organisation. By way of example, I have personally googled the word Кайтселийт (a Cyrillic transcription of Kaitseliit – the original Estonian name for 'Defence League') and found texts where members of this organisation are described as abominable chauvinists who hate Russia and Russians.” Being himself a member of the internal defence company of the Kalev Subdistrict of the EDL Tallinn District, Zinojev dismisses such claims as absurd citing his own experience as proof. “I have never heard any negative comments about my nationality in the EDL. Not a single one,” he emphasises. “What counts is loyalty to your country and readiness to defend it. Your nationality is a matter of little relevance and importance.” It is also believed by those influenced by the Russian media that Noored Kotkad is a military organisation preparing child soldiers. Put this way this assertion is quite far from the truth. “Indeed, both me and my assistant wear uniform and are members of the Estonian Defence League,” admits Zinojev. And the boys also wear uniform during camp events. “We are, however, a youth organisation rather than a military one,” he stresses. But the military aspect cannot be entirely excluded. “This is the chief motivating factor for boys joining the Estonian Defence League,” claims Zinojev. For instance, the first camping session last spring was essentially a simplified basic conscript training. “The purpose, though, was not to turn the kids into soldiers, but to help them understand what discipline, teamwork and comradeship are.”

INTEGR ATSIOON

ALEKSANDR ZINOJEVI ERAKOGU / ALEKSANDR ZINOJEV’S PRIVATE COLLECTION

Mõneti rohkem kui tavarühmas pööratakse Tiigirite juures tähelepanu Eesti aja- ja kultuuriloole, mistõttu on külastatud muuhulgas Eesti sõjamuuseumi Viimsis ning Eesti vabadusvõitluse muuseumi Lagedil / Estonian history and culture are given somewhat more prominence in the Tigers' Group than is usually the case in other groups. The boys have already visited the Estonian War Museum in Viimsi and the Museum of Fight for Estonia's Freedom in Lagedi

in other groups. This is done for integration purposes. “We've visited museums and had many gatherings to discuss various historical issues,” says Zinojev introducing means by which the youngsters are immersed in our cultural milieu. For instance, last year we went to see the Estonian War Museum in Viimsi and the Museum of Fight for Estonia's Freedom in Lagedi and this autumn we took a tour back in time though Kiek in de Kök and in the Bastions tunnels. We also have plans to go on a trip to Ida-Virumaa to visit the Sinimäed and talk about the events which took place there during the Second World War. “A large part of our training is devoted to the Estonian history,” points out Zinojev.

Estonian Patriots According to Zinojev, comradeship is now there. The only thing is that there is still plenty of room for new comrades: at the moment there are less than ten boys in the group and Zinojev thinks it's too little. 1 | 2015

mängides. „Aga praegu on arvutid niivõrd kättesaadavad, et need on igas perekonnas, nagu raadio ja telergi, et lapsed, selle asemel, et õue minna ja oma sõpradega midagi ette võtta, mängivad kodus uut „Call of Duty’t“.“ Teine põhjus, miks poisid pole noorkotkaste organisatsiooni üles leidnud, peitub Zinojevi hin-

nangul infosulus. Sama on kinnitanud ka tema enda rühma poiss Daniel: „Ma isegi ei teadnud, et selline organisatsioon on olemas. Kui ma seda teada sain, tekkis mul kohe huvi ja ma liitusin.“ Daniel kuulis noorkotkastest esimest korda siis, kui Zinojev sellest nende koolis rääkimas käis. Just seda peakski Kaitseliit Zinojevi hinnangul agaramalt tegema: näitama ennast ja oma tehnikat koolides, sealhulgas ka vene õppekeelega koolides. Sest, nagu rõhutab Zinojev, ei ole vahet, kas poisid kõnelevad omavahel eesti või vene keelt, vormid, varustus ja lahingutehnika paelub neid täpselt ühtmoodi.

INTEGR ATSIOON

„Nagu „Call of Duty“, aga päriselt,” teab Zinojev, milliseid nuppe tuleb vajutada.

Oluline on see, et sa oleksid lojaalne oma riigile ja valmis oma riiki kaitsma. Aga mis rahvusest sa oled, see on juba teisejärguline. 40

1 | 2015

Uus põlvkond – uus suhtumine Just laste huvi ja tõsine tahtmine asjaga tegelda, ennast ja organisatsiooni arendada annabki Zinojevile jõudu ka siis rühma juhtimisega edasi minna, kui väsimus peale tuleb. Seda ikka mõnikord juhtub. On ta ju lisaks noorkotkaste rühma juhtimisele aktiivne kaitseliitlane, samuti üliõpilane ja käib ka tööl. „Aga kui sa näed, et asi töötab, siis see motiveerib,” sõnab Zinojev. Oluline on Zinojevi sõnul Kaitseliidu Tallinna maleva toetus, kes tagab poistele nii varustuse kui võimaldab ka kasutada erinevaid Kaitseliidu objekte. Ja miks ei peakski Kaitseliit neid toetama – kasvatatakse nii ju järelkasvu. „Ma ei hakka valetama, ma näen neid juba paari aasta pärast Kaitseliidu koosseisus. Ja miks mitte luua nendest poistest eraldi Kaitseliidu rühm,“ usub Zinojev sellesse, mida ta teeb, ja neisse noortesse, keda ta juhib. Just need noored on selge märk sellest, et põlvkondade vahetus on kaasa toonud või toomas muutusi mõttemallides. „Nad on üles kasvanud Eesti vabariigis, nad tunnevad ennast Eesti kodanikena. Siin nad näitavadki oma tegevusega, et nad on valmis panustama riigi kaitsesse,“ sõnab Zinojev veendunult.

“My personal opinion is that the modern youngsters are rather lazy.” He believes that is one of the reasons why membership numbers are still low. “It is easier for them to hang around at home and play computer games. When they find themselves outside their comfort zone, they are unable to do anything: they lose their motivation.” Zinojev witnessed that himself. In his view, the growing prosperity of the society is also partly to blame as it has an influence on the value judgements, habits and abilities of the young. Zinojev remembers that when he was still little, computers and game consoles cost a fortune, so most could not afford them and spent time playing outdoors. “Today computers are very affordable and can be found in every family like radio and televisor. So instead of being outdoors busy with something together with their friends children play the new 'Call of Duty' video game at home. Another reason why boys have not yet found their way to the organisation of Noored Kotkad is the information blockade, Zinojev thinks. This opinion is shared by Daniel, a boy in his group. “I was not even aware of the existence of such an organisation. When I learned about it, I became interested right away and joined it.” Daniel heard about Noored Kotkad for the first time when Zinojev came to his school to talk about it. This is what the EDL should be doing more vigorously, Zinojev believes: showcasing itself and its techniques in schools, including those with Russian as the language of instruction. Zinojev points out that it does not matter whether the boys speak Estonian or Russian between themselves. The uniform, gear and battle equipment equally fascinates them all. “Just like 'Call of Duty' but in a real way.” Zinojev knows exactly what buttons to push. When the first step is taken, the rest will follow. Take Maxim of the Tigers' Group, for instance. His Estonian is still rudimentary, but he has already decided to work for the Estonian Defence League in a professional capacity. First, the organisation of Noored Kotkad, then, right after turning 18, the Estonian Defence League, followed by the Estonian Defence Forces. In the future, he sees himself as Estonia's defender. He joined the Tigers to develop a fluent command of Estonian. Why do that by swotting at a school desk when you can learn the language ranging in the forest with your pals? Or look at Alexandr, for example, who has also caught the wind under his wings in the group of Noored Kotkad and has already taken part in a military camp session in Lithuania. “I am Estonia's patriot,” he declares confidently without any hesitation.

INTEGR ATSIOON

Kui esimene samm astutud, tuleb kõik muugi. Võtame näiteks Tiigrite rühma Maximi. Eesti keelt räägib poiss praegu veel vaevaliselt, ent juba on ta otsustanud, et temast peab saama elukutseline kaitseväelane. Esmalt noorkotkaste organisatsioon, siis, kohe kui 18 eluaastat täis, Kaitseliit, seejärel kaitsevägi, näeb ta enda tulevikku Eesti kaitsjana. Tiigritega liitus ta sellepärast, et saaks riigikeele soravalt suhu. Ja miks teha seda kusagil kursustel koolipinki nühkides, kui saab keele suhu ka hoopis koos kamraadidega metsas mütates. Samamoodi on noorkotkaste rühmas tuule tiibadesse saanud Aleksandr, kes juba on jõudnud käia ka Leedus militaarlaagris. „Ma olen Eesti patrioot,“ kinnitab ta enesekindlal häälel ilma igasuguse kõhkluseta.

New Generation – New Attitude It is the children's interest and keenness to be involved and to develop themselves and the organisation that give Zinojev strength to keep leading the group even when the tiredness sets in. Sometimes he does get tired. In addition to being a leader of this group of Noored Kkad he is also an active member of the EDL and a working student. “When you see that things are progressing, it motivates you,” Zinojev says. He points out the importance of the Tallinn District which provides the boys with the gear and makes it possible for them to use various facilities of the EDL. And why shouldn't the EDL support them? They are successors to the cause. “I am pretty sure that in a couple of years I will see them in the ranks of the EDL. And why not organise those boys into a separate Estonian Defence League unit?” Zinojev believes in what he does and in the boys he leads. These youngsters are a clear sign that the generational shift has ushered or is ushering in changes in outlooks. “They have been brought up in the Republic of Estonia and see themselves as Estonian citizens. They demonstrate with their actions their readiness to defend their country." 1 | 2015

HARITUD SÕDUR

Üleelamise põhitegija – põlemine Pisut ajaloost üksnes õppematerjali lugemise ja Selle kirjutise eesmärk ei Esimesed tule kasutamise jäljed vaatamisega, sest oskused ja viluole anda lugejale katvat ja inimeste poolt pärinevad paleoliimused saavad tulla üksnes praktika tikumist ehk vanemast kiviajast. ning otsatu harjutamise abil. lõplikku ülevaadet erinevaKunstlikult esilekutsutud põlemine Ohutusele mõeldes tuleks metsa test tulesüütamistehnikatest. sai inimkonnale tavapäraseks umminnes alati kaasa võtta üldlevinud bes 400 000 aasta tagasi ning alates tuletegemisvahendid ehk siis tikud Pigem on tegemist sissejusellest ajast on teadlik tulekasutus ja ja/või tulemasin. Soovitavalt peakhatusega ühte üleelamisõp- kõik sellega seonduv olnud inimkon- sid need dubleeritute ja veekindlalt na lahutamatuks kaaslaseks. Tulepakitutena asetsema erinevates pe alateemasse ja üleüldise raudade vanimad leiud Eesti alalt on kohtades – näiteks tulemasin taskus huvi taasäratamisega SERE jõudnud meieni 11. sajandist. ja tikud seljakotis. Teatavasti ei ole tuli midagi muud, (Survival, Evasion, Resistance, kui põlemisega kaasnev ilming ehk Tulused – tuleraud ja Escape) valdkonna vastu füüsikaline nähtus, mille käigus ränikivi (foto 1) eralduvad valgus ja soojus. Meie klii- Selleks otstarbeks vajame suure tervikuna. Tekst: MEHIS BORN, KRISJTAN PRII

1 | 2015

mavööndis ja üleelamissituatsioonis on aga valgus ja soojus kahtlemata olulisteks, et mitte öelda põhilisteks märksõnadeks. Tänu elavale tulele suudame me kriisiolukorras tagada endale sooja joogi ja toidu, kuivatada ihukatteid ja jalavarje ning tuli tagab meile turva- ja kohati suisa vaprustunde. On küll teada, et tänapäeval on kirjeldatud ligikaudu 60 erinevat meetodit tule süütamiseks, kuid ilmselgelt jääb nende kõigi tundmine ja valdamine üksikute friikide pärusmaaks. Meie heidame pilgu mõningatele põhilistele alternatiivsetele tulesüütamisvõtetele. Oluline on meeles pidada, et kindlasti ei saa piirduda tuletegemistehnikate omandamisel

süsinikusisaldusega rauda (parim näide on tavaline viil) ja kõva kivi, nagu räni või graniit. Rauda ja kivi omavahel kokku lüües kooruvad tulerauast naastud, mis hapniku käes reageerides tekitavad sädemeid, mida on võimalik kergesti süttivale materjalile püüda ja seejärel ka eelnimetatud materjal hõõgvele saada. Kergesti süttivateks materjalideks võivad olla näiteks meie metsadest kergesti leitavad puuseened must pässik ja tuletael ning eelnevalt söestatud puuvillane riie.

Vibu ja hõõguv hõõrdejahu (foto 2) Vibuga tule tegemisel on meil kõige paremateks algmaterjalideks lepp ja

IN ENGLISH

The Most Important Thing for Survival – Fire Text by MEHIS BORN, KRISJTAN PRII The purpose of this article is not to give the reader an overview of all possible techniques of starting a fire. Rather, it is oriented towards an introduction to the particular sub-topic of survival study and reigniting general interest in the area of SERE: Survival, Evasion, Resistance, Escape, as a whole.

sarapuu ning positiivse tulemuseni on jõutud ka männi ja pajuga. Vaja läheb aluslauda, mille peal toimub hõõrdumine, ja pulka, mida vibuga ringi aetakse. Lisaks on vajalik käetugi, millega kogu see kaadervärk fikseeritakse. Kõige paremini sobib selleks lohukesega kivi. Esmajärjekorras tuleb alusplaadi sisse „puurida“ väike süvend, millesse omakorda lõigatakse väike V-kujuline sälk. Mainitud sälku hakkab kogunema hõõrdejahu ehk kuum tuhk, mis siis õige hõõrdekiiruse ja koguse korral süttib. Sealt edasi asetatakse hõõguv jahu kergesti süttivast materjalist tulepessa, kus see puhutakse juba leegiks. Põhiline piirang kogu protsessi juures on asjaolu, et kogu tarvitusel olev materjal peab olema igati kuiv.

HARITUD SÕDUR

About History The first signs of use of fire by humans date back to the Paleolithic or early Stone Age. Artificially caused fire became common for humankind about 400,000 years ago and since then the conscious use of fire and everything related to it has been an inseparable companion for humankind. The oldest finds of fire steel from Estonian area date back to the 11th century. Fire is nothing else than a phenomenon that accompanies burning, i.e. a physical phenomenon during which light and heat emanate. In our latitude and survival situation, however, light and heat are certainly important, if not the keywords for survial. Thanks to living fire we can ensure that we have warm food and drink, dry clothes and shoes in a crisis situation and fire ensures that we have a sense of security and, on occasion, even bravery. It is known that nowadays, over 60 ways to start a fire have been described, but knowing and using them all is obviously only within the purview of a few experts. Here, we will discuss a few of the main alternative ways to light a fire. It is important to remember that when acquiring knowledge on starting a fire, one cannot simply limit oneself to reading the study material and observing, as skills and proficiency can only come though practice and endless repetition. For safety reasons, when going to the forest, one should always bring along some sort of generally used fire making equipment, i.e. matches and/or a lighter. It is advisable to keep them duplicated and placed in a waterproof container in separate places, for example lighter in the pocket and matches in the backpack.

KRISTJAN PRII

Flint and Steel for Firestarting (Photo 1) For this purpose we will need steel that has a high carbon content (the best example is a common file) and a hard stone like flint or granite. When the steel and stone are struck together, tiny pieces of steel will separate as a result of reacting with oxygen which will create sparks that are easy to catch on a highly flammable material and then to get the material to smolder. The highly flammable materials may, for example, be the tree fungi that are easily found in our forests such as chaga mushroom or tinder fungus and previously charred cotton cloth.

1 | 2015

HANNES AUS

KRISTJAN PRII

HARITUD SÕDUR

Miinitraat ja püssirohi (foto 3) valmistatud ehk terariistaga n-ö Traat (mis ei pea tingimata olema miinitraat) ja püssirohi toimivad samuti hõõrdumise teel. Umbes 50 cm pikkune käepidemetega varustatud traat hõõrutakse vastu puitu kuumaks (õige temperatuur on saavutatud siis, kui puidust tõuseb juba „rammusat“ suitsu). Seejärel asetatakse tuline traat vastu püssirohtu, mis on paigutatud kasetohule, mis peaks püssirohu järsu ja kiire põlemise tulemusel süttima. Eduka tulemuse saavutamiseks tuleb kasutada võrdlemisi kuiva puitu ja kasetoht peab olema eelnevalt ette

karvaseks kraabitud.

Tseeriumi (ferrocerium) tulepulk (foto 4) Meie kliimas õige kasutamise korral asendamatu – vee- ja temperatuurikindel toode, mis garanteerib põlemise iga ilmaga. Piki pulka terava esemega kraapides tekib säde (temperatuuriga kuni 1650 °C), mis süütab kergesti igat masti materjale (puuvill, kulu, habesammal, hoolikalt peenestatud vaigune puit jne). Meie tingimustest toimib kõige eeskujulikumalt kasetoht, mille

head omadused lubavad seda süüdata ka märjalt puult korjatuna ja vihmase ilmaga. Kasetohust tuleb ette valmistada kaks abitükki: esimesele neist kraabitakse taas kord noaotsaga kasetohupuru (mida rohkem puru, seda suurem õnnestumise tõenäosus) ja teisest tükist tuleb rebimise või lõikamise teel meisterdada kammile sarnanev tulekorjaja. Kui tõmmata säde purule, see süttib. Seejärel saab „tulekammi“ abil kanda leegid edasi ettevalmistatud lõkkeasemele.

Keemilised reaktsioonid (foto 5) Keemilistest meetoditest üks levinuimaid on tulehakatus kaaliumpermanganaadi ja glütseriini abil (mõlemad võivad sisalduda meditsiinivahendite paunas). Tule tegemiseks segada umbes veerand teelusikatäit kaaliumpermanganaati umbes poole väiksema koguse glütseriiniga. Saadud segu süttimine võib sõltuvalt keskkonna temperatuurist võtta aega kuni 2 minutit. Nagu ikka, peab ka nüüd olema valmis pandud tulematerjal põlemise ülekandmiseks suurematele lõkkepuudele. Nagu artikli alguses juba jutuks oli, leidsid siin teadaolevatest tulesüütamismeetoditest käsitlemisest ainult üksikud ja vahest kõige põhilisemad, 44

1 | 2015

HANNES AUS

Bow and Ember (Photo 2) When starting a fire with the bow, the best materials to use are alder and hazelnut; positive results have also been achieved with pine and willow. It is necessary to have a fireboard on which the friction takes place and a spindle that will be spun around using the bow. Additionally, a socket is needed to hold everything in place. A stone with a slight depression is best for that. First, a little depression needs to be "drilled" into the fireboard where a little V-shaped notch is cut. In the notch mentioned, ember or hot ash will collect and at the right friction speed and at the right amount it will light up. From there, the ember is put into the tinder nest where it will be blown into a flame. The main limitation to the whole process is that all the materials need to be completely dry.

Trip Wire and Gunpowder (Photo 3)

4 sest paraku seab ajakirja maht meile ette piirid. Jääb veel anda soe soovitus: ärge seda kõike kodus kuskil hämaras köögis või keldris iseseisvalt katsetama hakake. Mõistlikum on registreerida ennast asjakohastele kursustele ja omandada praktilised oskused õpetatud instruktorite juhendamisel Kaitseliidu üleelamislaagris.

Ferrocerium Fire Stick (Photo 4) Irreplaceable in our climate when used properly – this product is water and temperature resistant and guarantees fire in any weather. When the stick is scraped with a sharp object, a spark occurs (with a temperature of up to 1650 °C) that easily ignites any kind of material (cotton, dry leaves, moss, sappy wood that has been carefully cut into pieces etc). In our conditions, birch bark is the best as its good properties enable it to be lit even if it has been collected from a wet tree and if the weather is rainy. Two additional pieces of birch bark need to be prepared: birch bark crumbs need to be scraped with the knife tip on the first one (the more crumbs, the better chances of success) and the other piece will need to be formed by tearing or cutting it into a comb-like fire collector. When the spark comes into contact with crumbs, it ignites. Thereafter the "fire comb" can be used to transfer the fire to a prepared fireplace.

HARITUD SÕDUR

Trip Wire (that does not necessarily have to be Trip Wire) and gunpowder also work through friction. A wire about 50 cm long with handles is rubbed against timber to create heat (the correct temperature has been reached when substantial smoke is rising from the timber). Then the hot wire is placed against gunpowder that has been placed on a piece of birch bark, which should ignite as a result of the sudden and fast burning of gunpowder. For a successful result, a relatively dry wood must be used and the birch bark has to be previously prepared, i.e. scraped "furry" with a sharp object.

Chemical Reactions (Photo 5)

KRISTJAN PRII

One of the most common chemical methods for starting a fire is to use potassium permanganate and glycerin (both of which may be contained in the medical kit). To make a fire, one needs to mix about one quarter of a teaspoon of potassium permanganate with about half that amount of glycerin. The ignition of the resultant mix will take up to 2 minutes depending on the ambient temperature. As always, one has to have tinder material ready in order to transfer the fire to larger firewood. As it was already discussed in the beginning of the article, only a few and perhaps more common fire starting methods were discussed here as unfortunately the volume of the journal sets its limits. There is one additional recommendation left: do not try all this at home yourself, especially not in a dim kitchen or cellar. Instead, it is advisable to register on a designated course and learn the practical skills under the supervision of professional instructors in the Estonian Defence League's survival camp. 1 | 2015

AJALUGU

Ajaloop채rlid erakogudest

KAITSELIIDU ARHIIV

V천rumaa maleva esimene staabihoone Kasarmu t채navas 1920. aastail / First HQ of EDL V천rumaa District in 1920ies

1 | 2015

IN ENGLISH

Tekst: MERIKE JÜRJO Ühel maailmaajaloo märkimisväärseimal päeval, 11. novembril 1918, mil lõppes Esimene maailmasõda, leidis aset ka üks iseseisva Eesti märkimisväärseimaid sündmusi – 11. novembril 1918 tuli võimule Eesti Ajutine Valitsus. Sama päeva õhtu esimesel istungil otsustas Ajutine Valitsus asutada sõjaministrile alluva Eesti Kaitse Liidu. Üle-eestilise organisatsiooni ülemaks määrati Ernst-Johannes Põdder ja juhatuse esimeheks Johan Pitka. Kaitseliidu esimeseks riiklikuks ülesandeks sai kindlustada sisejulgeolek, võtta Eestist lahkuvatelt sakslastelt üle varad ja takistada varade väljavedu. 28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Sama päeva õhtul väljus rindele vaid kaitseliitlastega mehitatud laiarööpmeline soomusrong nr 1. Enamiku Eesti sõjaväe tulevaste pataljonide tuumikust moodustasid kaitseliitlased – Kaitseliit oligi rahvavägi tema kujunemise algastmel. Kaitseliit organiseerus mõne tunni jooksul pärast kommunistide mässukatset 1. detsembril 1924 ja kasvas ruttu massiorganisatsiooniks. Aastal 1940 kuulus Kaitseliitu 43 600 meest, kokku umbes 45% Eesti mobilisatsioonireservist. Sotsiaalselt struktuurilt oli Kaitseliit läbilõige Eesti rahvast: 33% talupoegi, 23% töölisi, 28% teenistujaid, 6% õppivaid noori ja 4% ärimehi (1939). Kaitseliit sidus ühiskonda. Siin tegutsesid üheväärsena koos talumees ja käsitööline, üliõpilane ja professor, õpilane ja õpetaja, ärimees ja tööline. Kaitseliit andis võimaluse hinnata inimesi mitte seltskondliku positsiooni järgi, vaid selle alusel, mida igaüks Kaitseliidu teenistuses olles andis riigikaitse ning Eesti riigi heaks üldisemalt.

Pearls of the EDL History Text by MERIKE JÜRJO We have dedicated people in our midst who have spent years passionately and diligently collecting documents, publications, photos, weapons, symbols, and other items connected with the Estonian Defence League (EDL). 11th of November 1918, a momentous day in world history on which the First World War came to an end, also saw one of the most noteworthy events of independent Estonia: on the 11th of November 1918 the Estonian Provisional Government took power. At its first session in the evening of the same day the Provisional Government decided to set up the Estonian Defence League which was to take orders from the Minister of War. Ernst-Johannes Põdder was appointed head of this all-Estonian organisation and Johan Pitka become chairman of its management board. The first national task of the Estonian Defence League was to ensure internal security, take over the property from the Germans leaving Estonia and prevent the outflow of assets. The Estonian War of Independence broke out on the 28th of November 1918. In the evening of the same day widegauge armoured train No. 1 manned only with members of the EDL left for the front. People from this organisation also formed the core of the majority of the future battalions of the Estonian Armed Forces. At the time of its inception, the EDL was, in effect, the people's militia.

AJALUGU

Meie hulgas on pühendunud inimesi, kes on aastate jooksul vaimustuse ja visadusega kogunud Kaitseliiduga seonduvaid dokumente, trükiseid, fotosid, relvi, sümboolikat ja muid esemeid.

League is now a family of almost 23,000 citizens of the Republic of Estonia. The Estonian Defence League mobilised in a matter of hours after the attempted communist coup on the 1 st of December 1924 and quickly grew to become a mass organisation. In 1940 its membership numbered 43,600 people which together constituted approximately 45% of Estonia's mobilisation reserve. In terms of its social structure, the EDL was a crosssection of the Estonian population: peasants accounted for 33%, workers for 23%, public servants for 28%, students for 6% and businessmen for 4% (1939). The Estonian Defence League was a cohesive force binding the society together. Peasants and craftsmen, students and professors, pupils and teachers, businessmen and workers acted side by side on an equal footing. The EDL made it possible to assess people not according to their social status, but in the light of their personal contribution as members of the EDL to the national security and the general welfare of the country. The Singing Revolution led to the resuscitation of the Estonian Defence League units at the end of the 1980s.

1 | 2015

Laulev revolutsioon tõi 1980. aastate lõpul kaasa kaitseliitlike üksuste taasasutamise. Kaitseliidu üleriigilisele taastamisele pani aluse 17. veebruaril 1990 Järvakandis peetud koosolek. Sellest peale algas sihipärane Kaitseliidu üksuste (taas)loomine kohtadel. Praegu kuulub Kaitseliitu ligikaudu 13 000 liiget. Koos Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega moodustab Kaitseliit peaaegu 23 000 Eesti vabariigi kodanikku ühendava pere.

Tugev, kuid paindlik Kaitseliit 17. jaanuaril 2015 Pärnu muuseumis avatav näitus annab ülevaate Kaitseliidu ja tema varasemate eriorganisatsioonide, tänaste struktuuriüksuste ajaloost 90 aasta vältel. Dokumendid, fotod-filmid, trükised, mälestuskillud ja esemed pakuvad meile võimalust ajas tagasi rännata ja hetkeks samastuda eelnevate põlvkondadega, et leida tänases päevas oma tee.

LISAINFO

KAITS ELIIDU ARHII V

Kollektsionääride kommentaarid kaitsevägi, Kaitseliit, Saksa armee, Punaarmee laskurkorpus. Huvi tekkis umbes 15 aastat tagasi tänu videomängudele, kus sakslased alati kaotajaks jäid. Küsisin endalt, miks nii. Hakkasin selleteemalist kirjandust lugema. Esimene ese mu kogus oli saksaaegne laskemoonakast. Kollektsioneerimiseni jõudsin muidugi tänu isale, kes on sellega aastaid tegelnud. Esemete puuduse üle kurta ei saa, kuid Kaitseliidu esemeid jm on tunduvalt vähem säilinud kui Eesti kaitseväega seonduvat. Üldiselt on inimesed hakanud vanu asju rohkem väärtustama, eriti kolmas põlvkond ehk praegused lapselapsed. Enam nii kergelt käest ära ei anta kui 1990. aastail, mil palju Eesti militaarset vanavara müüdi välismaale. Kollektsionääre on palju, aga 15 aastaga olen jõudnud luua enda tarbeks asjaliku võrgustiku. Haruldasimad Kaitseliidu esemed on Vabadussõjaaegne käiselint, mida kasutati sõja algperioodil novembrist 1918 kuni märtsini 1919, aga ka näiteks Tallinna maleva üksiku soomusautorühma rinnamärk, mis on tõeline haruldus.

Rait Vaeno: Kogumispisik lõi minus välja juba algkoolis. Militaarteemaga alustasin 1991. aastal, kui Kaitseliiduga ühinesin. 1990. aastail oli kollektsionääride seas populaarne ja hinnatud Teise maailmasõja aegne Saksa temaatika, nüüd on esikohale kerkinud 1920.–1930. aastate Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit. Minu kogu on täienenud mitut moodi. On neid, kes on kuulnud või teavad minu huvi militaarse vanavara vastu, toovad ja pakuvad, üht-teist võib leida vanavara- ja antiigilaatadelt, antiigipoodidest ja interneti müügikeskkonnast. Inimeste teadlikkus vanavara osas on väga äärmuslik. Vahel kuuled, et vana talumaja või linna puithoone remondi ehk ehituse käigus on terveid albumeid ära visatud, asjadest rääkimata. Teine äärmus on jälle need, kes omistavad igale vanale asjale tohutu väärtuse ja muidugi ka hinna. Mina ei oska oma kogust küll midagi eraldi välja tuua, kõik asjad on südamelähedased ja kõigiga seondub oma lugu. Just see vana eset ümbritsev lugu ongi see kõikse huvitavam.

2015

Erns Er Ern rnsts t-Jo st-Jo stt Joh Joha hann h anne ann nn e ess Põd Põdd der er

Omakaitse kollast käepaela kanti teenistuses olles kas tavariietel või vormi peal / The yellow armand would have been worn on civil clothes or univorm

MEHIS MEH MEHI M ME EHI S BO E B BORN OR RN N

AJALUGU

Taavi Veiler: Mina kogun militaariat laiemalt: Eesti

Näitus kasvaski välja kollektsionääride soovist avada oma kogud avalikkusele. Jo ha n Pitka

A meeting held at Järvakandi on the 17 th of February 1990 paved the way for the re-launching of the Estonian Defence League at the national level. From then on the Estonian Defence League districts started springing up all over the country as a matter of purposeful effort. Today the EDL boasts about 13,000 members. Together with the Women’s voluntary defence organisation, Noored Kotkad and Kodutütred, the Estonian Defence League is now a family of almost 23,000 citizens of the Republic of Estonia.

Comments of the Collectors

AJALUGU

HIIV KA ITS ELI IDU AR

Strong but Flexible Estonian Defence League The exhibition opening at Pärnu Museum on the 17 th of January 2015 will provide an overview of the history of the Estonian Defence League, its former special organisations and current structural units spanning almost 90 years. Documents, photos, films, publications, memories and artefacts allow us to look back in time and relate to the earlier generations to find a path of our own in the present-day world. We know that we have dedicated people in our midst who have spent years passionately and diligently collecting documents, publications, photos, weapons, symbols and other items connected with the EDL. But who are they and what treasures do their collections hold? The exhibition was born from the collectors’ desire to open their troves to the general public. The exhibits were kindly provided by Taavi Veiler, Rait Vaeno, Major Mart Puusepp, Major Mehis Born, Leo Tammiksaar and others. The Estonian Defence League Museum located at the EDL Headquarters is putting its rarities on display under the direction of Tanel Lään.

Taavi Veiler: I collect wide-ranging militaria relating to the Defence Forces of Estonia, the EDL, the German Army, the Riﬂe Corps of the Red Army, etc. My interest was sparked some 15 years ago by video games in which Germans were always defeated. I asked myself: “Why is that so?” I started reading the literature on this subject. The ﬁrst item in my collection was a German ammunition box. I took to collecting thanks to my dad who had been doing that for years. Although there is no shortage of collectables, Estonian Defence League-related items are much harder to come by than those connected with the Estonian Defence Forces. In general, people have begun to put more value on objects of the past, especially the third generation, i.e. today’s grand-children. Nowadays there is much more reluctance to give something away than it was in the 1990s when so many of Estonia’s military relics ended up abroad. Collectors are many in number but over these 15 years I have managed to build a good supply network for myself. The rarest Estonian Defence League-related items include the armband from the period of the Estonian War of Independence which was used in the initial stage of the war from November 1918 until March 1919, or the badge of the independent armoured car platoon of the Tallinn District, for instance, which is a true rarity. Rait Vaeno: I was bitten by the collecting bug back in primary school. I became interested in military artefacts in 1991 when I joined the Estonian Defence League. In 1 | 2015

TAAVI VEILER

Teame, et meie hulgas on pühendunud inimesi, kes on aastate jooksul jätkuva vaimustuse ja visadusega kogunud Kaitseliiduga seonduvaid dokumente, trükiseid, fotosid, relvi, sümboolikat ja muid esemeid. Kuid kes nad on ja mida peidavad nende kogud? Näitus kasvaski välja kollektsionääride soovist avada oma kogud avalikkusele. Suuremate väljapanekutega esinevad seal Taavi Veiler, Rait Vaeno, major Mart Puusepp, major Mehis Born, Leo Tammiksaar jt. Oma haruldused paneb välja Kaitseliidu peastaabis Tanel Lääne juhtimisel tegutsev Kaitseliidu muuseum.

Vabadussõja alguses võis Kaitseliidu liikme tunda ära templitega käesideme järgi / In 1918–1919 one would recognize a EDL member by a grey piece of cloth around his arm

LISAINFO

Oma haruldused paneb välja Kaitseliidu peastaabis Tanel Lääne juhtimisel tegutsev Kaitseliidu muuseum.

Mart Puusepp: Olen tegelnud kollektsioneerimisega lapsepõlvest peale. Alustasin vanade rahadega, siis paelus filateelia, lisandus teenetemärkide kogumine. See ei olnud Nõukogude ajal kuigi lihtne, kuid tol ajal oli ordeneidmedaleid siiski rohkem liikvel ja need olid ka odavamad. Minu kogus on üle 2000 teenetemärgi kogu maailmast. Olen ka ise mitmeid teenetemärke saanud ja üks neist on faleristika ehk ordeneid, medaleid ja märke uuriva numismaatika haru kõrgeim aumärk – olen 2005. aastal asutatud Robert de Caluwé heraldikaauhinna esimene kavaler. Kaitseliidu näitusele panen välja oma täieliku tänapäeva Kaitseliidu teenetemärkide kogu, ühtekokku 225 märki, aga ka muud Kaitseliiduga seonduvat: sõjaeelseid käesidemeid, liikmekaarte, ajakirju, tunnistusi, kutseid, plakateid, Naiskodukaitse 1938. aasta serviisi elemente ja noorteorganisatsioonidesse puutuvat. Major Mehis Born: Muidugi saab seostada hulka Saksa okupatsiooni aegseid esemeid Omakaitsega, aga tõesti vaid seostada. Näiteks lambanahkne kasukas ja läkiläki, millega vanavanaisa valves käis – seda ei kasutatud ju ainult Omakaitse tarbeks. Ka Omakaitse kasutuses olnud relvad ei olnud ametlikult Omakaitse relvad. Omakaitse esemete kollektsioneerimisel saame aga rääkida näiteks liikmekaartidest ja käiselintidest. Omakaitse käiselindid tulid kasutusele Suvesõja ajal. Need meenutasid suuresti varasemaid Kaitseliidu käiselinte: valge siniste triipudega lint, kuhu löödi tempel ja liikmekaardi number. Käiselintide esimene partii valmistati Sindi vabrikus ja neid jagus poole Eesti tarbeks. Aga oli ka sinimustvalgeid, rohelisi ja muid variante. Neid esimesi käiselinte kasutati paralleelselt hiljem kasutusele tulnud kollast värvi lintidega kuni Saksa okupatsiooni lõpuni 1944. aastal.

1 | 2015

See vormikuub kuulus Tallinna maleva liikmele Osvald Arakasele, kes mobiliseeriti Punaarmeesse ja langes 1945. aastal Kuramaal / This uniform belonged to an EDL Tallinn District member, who was known to have lost his life in Kuramaa battle in 1945

Suvine ja talvine vormimüts pärinevad 1930. aastate teisest poolest / Both hats originate from 1935

TAAVI VEILER

AJALUGU

Kollektsionääride kommentaarid

2 X TAAVI VEILER

Mart Puusepp: I have been collecting things since my early childhood. I started with old money, then fell in love with philately and then moved on to decorations of honour. It was not an easy task in the Soviet era, but at that time much more orders and medals were circulating around and they were also cheaper. My collection houses over 2000 decorations from all over the world. I was awarded some decorations myself. One of them is the highest badge of honour in faleristics, a branch of numismatics studying orders, medals and badges: in 2005 I became the first awardee of the heraldic award established by Robert de CaluwĂŠ. The exhibition organised by the Estonian Defence League will showcase my entire collection of modern EDL decorations (a total of 225 items) as well as other EDL trappings: pre-war armbands, membership cards, magazines, certificates, invitations, posters, items of a service belonging to the Women's voluntary defence organisation and dating back to 1938 as well as things connected with youth organisations.

AJALUGU

the 1990s, collectors were really fond of the German paraphernalia from the period of the Second World War. Nowadays the relics of the Estonian Defence Forces and the Estonian Defence League dating back to the 1920s and the 1930s have come to the fore. My collection has been expanding in various ways. There are those who have heard of or know about my interest in the military artefacts and bring me something themselves. Certain items can be found at swap meetings, antique markets, antique shops or on the Internet. Peopleâ&#x20AC;&#x2122;s ideas of the old stuff can be quite extreme. Sometimes it is reported that whole albums, let alone valuable belongings, have been thrown away during renovation of an old farmhouse or a wooden town house or in the course of some construction works. At the other extreme are those who attach inordinate value and, of course, price, to any old thing. I cannot single out any particular item in my collection. All are dear to me and all have a story to tell. And it is precisely this story behind every relic which is the most fascinating.

Major Mehis Born: Of course, certain relics from the period of the German occupation are hardly more than just linkable to the Self-Defence Force. For instance, it was not only members of the Self-Defence Force that used sheepskin coats and ushankas like the ones worn by my grandfather on guard duty. The weapons used by that organisation were also not officially their weapons. Items that can be directly linked to the Self-Defence Force include membership cards and armbands. The Self-Defence Force introduced armbands during the Summer War. They looked very similar to the earlier Estonian Defence League armbands: they were white with blue stripes bearing a stamp and the membership card number. The first batch of the armbands was made at the Sindi Textile Factory and they met just half of the demand. There were also blue-black-and-white, greed and other variants. These first armbands were used in parallel with the yellow bands adopted later until the end of the German occupation in 1944.

1 | 2015

ERAKOGU ERAK A O OGU G / PRIVAT GU P PR PRIVATE IVAT VAT TE C CO COLLECTION O LLEC LECTION T TION

AJALUGU

Tundmatu metsavenna tehtud kunstiline foto / Artistic photo mady by an unknown Forest Brother

Metsavendade elu pildis 52

1 | 2015

Saarnak천rve metsavennapunkri v채ljakaevamistel tehtud telelugu t천i uurijate k채tte harukordsed fotod. Tekst: MARTIN ANDRELLER

IN ENGLISH

Life of Forest Brothers in Pictures Text by MARTIN ANDRELLER As a follow-up story to the one published in the 5th issue of Kaitse Kodu! of 2013 about the excavations of Saarnakõrve Forest Brothers’ bunker, you will now see rare photos of the daily life of the men and women who lived there. During the first visit to the bunker ruins, no-one would have guessed how rich the number of findings would be and how much valuable information could be collected about the bunker's architecture and the living conditions of the Forest Brothers. In the course of excavations it became clear that it is possible to reconstruct the bunker quite accurately, at least on paper. During the visits to Saarnakõrve, one naturally wondered whether it will ever be ascertained who lived in the bunker. What happened to them? How did it happen that the bunker was, seemingly suddenly, abandoned? To be completely honest, I did not believe that we would find out the names and the fates of the people who lived there. The hope to find a personal object that would have a name on it reduced with every shovelful and trowelful that removed the humus and peat from the bunker. Looking at the unofficial list of fallen Forest Brothers, there seemed to be no good "candidate" that would fit in this bunker. We had stories, but no leads. However, when we thought about the number of years the Forest Brothers resisted – and many resisted literally to their last breath – we did not want to give up whimsically. When we were recording the story for the Sunday evening’s airing of evening news showing the findings that were brought up in the process of archaeological excavations and explaining the background, no-one involved would have guessed that in the morning after the show was aired, the phone would ring in the editorial office and a male voice would say that he knows this bunker and who lived in it, and that he has photos of the bunker. During the following week, a second contact emerged and then a third, apparently for the same bunker. According to the information received, one of them had photos and even the story written down. In the meeting at the site, a view emerged that made all involved researchers weak at their knees for the next several hours (if I may exaggerate a little). There are actually relatively few photos of the Estonian Forest Brothers and even less high-quality pictures of the bunkers. Suddenly, however, we had photos in front of us of what seemed to be four bunkers and the men who lived in them, and who also captured their life on photo paper. In short, it is impossible to fathom the real value of the finding to the Estonian history and people. We have a well-preserved Forest Brothers’ bunker ruin that includes personal items. Today we also have an almost complete story of who, when and why built bunkers in the area and how their life was spent. Due to the archaeological excavations and the photo material received it is possible to put together a research of unprecedented thoroughness about one group of Forest Brothers. Here are some photos for the Kaitse Kodu! readers regarding the Saarnakõrve Forest Brothers and their daily life. As the research progresses, this story will continue, but will probably not have a complete ending very soon. There is a lot of information to be analyzed and researched.

1 | 2015

AJALUGU

Jätkuloona 2013. aasta Kaitse Kodu! 5. numbris ilmunud Saarnakõrve metsavendade punkri väljakaevamisest toob ajakiri nüüd lugejate ja laiema avalikkuse ette harukordsed ülesvõtted seal elanud meeste ja naiste argipäevast. Esimest korda Saarnakõrve punkrivaremeid külastades ei osanud keegi aimata, kuivõrd rikkalikuks osutub leidude nimekiri ning kui palju üliväärtusliku informatsiooni on võimalik saada selle punkri arhitektuuri ja metsavendade eluolu kohta. Väljakaevamiste käigus sai aga selgeks, et vähemalt paberil on võimalik see punker rekonstrueerida üpris täpselt. Loomulikult nendel käikudel Saarnakõrve sai palju mõtteid mõlgutatud teemal, kas kunagi selgub, kes selles punkris elasid. Mis nendega juhtus? Kuidas see punker, tundub, et ootamatult, maha jäeti või jäi? Olles päris aus, ei uskunud ma, et me need nimed ja saatused kunagi teada saame. Lootus leida mõni isiklik ese, millel oleks peal nimi, vähenes iga labida- ja kellutäiega, mis punkrist huumust ja turvast eemaldas. Vaadates mitteametlikku hukkunud metsavendade nimekirja, ei paistnud sealt ühtegi sellesse punkrisse sobivat „kandidaati“. Meil oli lugusid, kuid mitte kindlaid niidiotsi. Kui aga mõtlesime aastatele, kui kaua metsavennad üldiselt vastu pidasid, ja paljud pidasid ka sõna otseses mõttes vastu viimase hingetõmbeni, oli ka kuidagi pentsik alla anda. „Aktuaalse kaamera“ pühapäevaõhtuse saate tarbeks lugu salvestades ja arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud esemeid näidates ja tausta selgitades ei osanud keegi asjaosalistest arvata, et järgmisel hommikul pärast saate eetris olemist heliseb toimetuses telefon ja meeshääl teatab, et ta teab seda punkrit ja sedagi, kes seal elasid. Ja et tal on selle punkri pilte. Järgneva nädala jooksul tuli teinegi kontakt ja siis kolmas, ilmselt sama punkri kohta. Ühel nendest oli info põhjal samuti fotosid ja ka lugu kirja pandud. Kohale minnes avanes vaatepilt, mis võttis järgnevate tundide jooksul kõik asjasse puutuvad uurijad põlvist nõrgaks,

Keeruline on käia saunas, kui seda sauna võidakse valvata. Olulisel kohal nii igapäevaelus kui veelgi enam metsas on hügieen. Täna on populaarsed tünnisaunad ja siin pildil näete selle metsavendade varianti. Kividele seisma pandud tünni on võimalik altpoolt kütta ja nii sooja veega ihu harida. Haritud ihu aga on üks samm sellel teel, et võitlus ei katkeks mõne haiguse või infektsiooni tõttu. Kaugele teie näiteks mädanevate varvastega jookseksite? / It is difficult to go to the sauna if it may be under surveillance. Hygiene is important in daily life and even more so in the forest. Barrel saunas are popular today and the Forest Brothers version of it may be seen in this photo. A barrel that has been placed on stones may be heated from below and the hot water may then be used for washing. Washing is important to prevent illness and infection that would cause one to give up the fight. How far would you be able to run if you had, for example, rotting toes?

Arheoloogiliste väljakaevamiste ajal tekitas palju poleemikat ja arutelusid, et milline oli ikkagi punkri ahi. Hea meel on tõdeda, et väga palju mööda ei pandudki, kuid täpse ettekujutuse saime ikkagi alles fotolt. Ahi oli tellistest ehitatud, ära oli kasutatud plekktünni. Kõikidel Saarnakõrve grupi metsavendade punkritel oli samasugune põhilahendus: ahi ja toiduvalmistamise koht paiknes keset punkrit. Terve elu keerles selle ümber. Mõlemast voodist sai minna kiiresti tuld alla panema ja samas oli igal pool punkris ka ühevõrra soe. Ilmselt selline ahjupaigutus ongi punkrite puhul kõige pädevam. Ohuolukorras on küll raskem punkris kiiresti liikuda, kuid igapäevatoimetustes võttis selline paigutus tõesti vähem ruumi / During the archaeological excavations there was much controversy and discussion about what the bunker’s stove looked like. We were glad to realize that we had figured it out pretty well, although the precise form was discerned from the photo. The stove was made of bricks and a metal barrel was used. All the bunkers of the Saarnakõrve Forest Brothers’ group had the same basic layout: the stove and the cooking station were in the middle of the bunker. The whole life revolved around it. It was possible to go to add firewood easily from both beds and it was equally warm everywhere in the bunker. This kind of location for the stove is probably best for bunkers in general. In a danger situation it is harder to move fast in the bunker, but in everyday life this layout took less space 54

1 | 2015

4 X ERAKOGU / PRIVATE COLLECTION

AJALUGU

kui mõnevõrra liialdatult öelda. Eesti metsavendadest on tegelikult fotosid suhteliselt vähe, punkritest kvaliteetseid vaateid veelgi vähem. Ühtäkki olid aga meie ees pildid ilmselt neljast punkrist ja meestest, kes nendes elasid. Ja jäädvustasid oma elu ka fotopaberile. Lühidalt on võimatu kokku võtta leiu tegelikku väärtust Eesti ajalooteadusele ja inimestele. Meil oli hästi ja isiklike esemetega säilinud metsavendade punkri vare. Tänasel päeval on meil aga ka peaaegu terviklik lugu, kes, millal ja miks sinna piirkonda punkreid rajasid ja kuidas nende elu möödus. Tänu arheoloogiliste kaevamiste tulemustele ja saadud fotomaterjalile on võimalik kokku panna ennenägematult põhjalik uurimus ühest metsavendade grupist. Kaitse Kodu! lugejatele on vaatamiseks mõned pildid Saarnakõrve metsavendadest ja nende eluolust. Uurimise edenedes aga saab see lugu jätku, vaevalt aga niipea täieliku lõpu. Informatsiooni, mida analüüsida ja uurida, jagub.

AJALUGU

Kui sa igal hommikul ärgates näed vastasvoodis üht habemesse kasvanud nägu, hakkab selline elu hoolimata heast pillimänguoskusest ikkagi muremõtteid tekitama. Elu metsas ei olnud lihtne ja vahepeal oli vaja lõõgastuda. Pildil suvine tantsupidu punkri lähedal laugaste vahel. Tantsijateks on külast naisi tulnud ja – nagu pildilt näha – on tuju ülev. Selline tantsupidu ja üldse seltskondlik vestlus aitasid moraali ja sihte hoida / If you see a bearded face in the opposite bed when you wake up every morning, then such a life will eventually make one worried despite of being able to play a musical instrument. Life in the forest was not easy and sometimes it was necessary to relax. In the photo, there is a summer dance party between the bog pools near the bunker. The dancers are the women who came from a village and – as it can be seen from the photo – the mood is high. This kind of a dance party and social interaction helped to keep up the moral and maintain the goals

Vaimu ärksana hoidmiseks tuleb metsas tegeleda vaimutööga. Väga sobilik on selleks muusika ja Saarnakõrve metsavennad olid musikaalsed. Punkris olid neil kaks akordioni ja mandoliin. Muidugi peab muusikalise meelelahutuse puhul silmas pidama, et kui musitseerija ei tunne nooti ja elevant on kõrva peale astunud, tekib olukord, kus pingelise elukeskkonna helgemaks muutmine tekitab hoopis punkriasukate vahel pingeid. Kaua sa ikka kannatad, kui kõrvalvoodil keegi ennastunustavalt lõõtsa kääksutab. Saarnakõrves õnneks nii ei olnud / To keep the mind alert, one has to engage in intellectual work in the forest. Music is good for this and Saarnakõrve Forest Brothers were musical. They had two accordions and a mandolin in the bunker. As to the musical entertainment, one also has to note that if the musician cannot read the notes and does not have musical hearing, there may be a situation where the music, instead of easing tensions, can increase them between the bunker inhabitants. One is not able to suffer long if someone in the next bed plays an accordion without knowing how to do it properly. Luckily, this was not the case in Saarnakõrve 1 | 2015

4 X ERAKOGU / PRIVATE COLLECTION

AJALUGU

Mina kui uurija annaksin väga palju, et teada saada, mida see mees seal uksel mõtleb. Mida tähendab sellises väikeses, madalas punkris soo või raba serval elada? Kahtlemata ka karta. Kaua sina, lugeja, seda suudaksid? Mismoodi sina sellises olukorras käituksid? / As a researcher I would give a lot to know what this man at the door is thinking. What does it mean to live in such a small, low bunker at the edge of a swamp or a bog? Undoubtedly also to be afraid… For how long could you, the reader, do it? How would you behave in such a situation?

See pilt teeb tuju heaks. Laual on küpsised või kakukesed. Voodi on üles tehtud ja sellel istub kalifeepükstes, viisakas triiksärgis, kootud vesti ja kikilipsuga(!) metsavend. Ta loeb pühendunult raamatut. Loomulikult on pilt lavastatud, kuid juba selle olemus – viitsimine midagi sellist teha – annab tunnistust, et nende meeste ja naiste moraal oli kõrge. Loovus ja mõtlemine olid metsavenna elus vahest kõige tähtsamad ja hoolimata rasketest oludest ei tohtinud (ja ei tohi ka täna) unustada killukest huumorit. See päästab meid, sõltumata olukorrast / This photo lights up the mood. There are cookies or scones on the table. The bed has been made up and there is a Forest Brother in dress trousers, proper dress shirt, knitted waistcoat and a bowtie (!) sitting on it. He is devotedly reading a book. Of course the photo has been staged, but already its nature – the energy to do something like this – is the evidence that the moral of these men and women was high. Creativity and thinking were perhaps the most important things in a Forest Brother's life and despite the difficult circumstances, they could not (as we must not today) forget a little bit of humor. It will save us, no matter what the situation 56

1 | 2015

Suvisel ajal ei pea punkris elama. Suvel on lihtsam jälgi segada ja asukohta vahetada. Pildil on kaks naist, kes olid väga lähedalt Saarnakõrve metsavendadega seotud, ja suure tõenäosusega üks metsavendade suviseid telgiriidega kaetud varjualuseid. Muidugi polnud selline „suvepunker“ kuuli- ega lahingukindel, kuid asukohavahetus ise aitas turvalisust suurendada / It is not necessary to live in the bunker during summertime. In the summer it is easier to hide one's tracks and to change location. On the photo, there are two women who were very closely connected to the Saarnakõrve Forest Brothers, and very likely one of the Forest Brothers' summertime hiding places, covered in sailcloth. Of course, that kind of "summer bunker" was not bullet or battle proof but changing location helped to improve security

1 | 2015

AJALUGU

Kui metsas ja rabas leidub nii linde kui ka loomi, on metsavennal lihtsam toidutagavara täiendada ja mitmekesistada. Tihtipeale jätkus saaki ka külla viimiseks. Vahetuskaubaks või tänutäheks aitamise eest. Muuseas kasutas see grupp jahipidamistel valdavalt jahipüsse, samal ajal kui lahingurelvad olid punkris ootel. Pole tõesti mõtet vintpüssi või kone padruneid loomade peale raisata, kui jahipüssi moona oli vabamalt saada / If there are both birds and animals in the forest and in the bog then it is easier for the Forest Brothers to complement and vary their food supply. Often there was enough to take to the village. In order to either exchange it or out of gratitude for help. By the way, this group used mainly hunting rifles for hunting while the battle weapons stayed in the bunker. There was no point to waste rifle or gun bullets on animals if the hunting rifle supplies were more easily available

NAISKODUK AITSE

Laulupeo supi keetsid kokku naiskodukaitsjad

Suvisel XXVI laulu- ja XIX tantsupeo nädalal ei olnud esinejad ainsad, kelle tegus päev kestis varavalgest hilisõhtuni. Päevad läbi kandsid peol lauljate-tantsijate ja korraldajate kõhumurede eest hoolt naiskodukaitsjad, kes alustasid päeva koos koiduga, et tohutu kogus lõunasuppi õigeks ajaks valmis saaks. Tekst: HELJA KAPTEIN

1 | 2015

Laulu ja tantsupeo välitoitlustuse juht Enno Teiter peab seda ametit 1993. aastast. Kui ta oli tutvunud kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate tegemistega, taipas ta, et peolistele süüa keetes saab õpetada naiskodukaitsjatele suure hulga inimeste toitlustamist. „Koostasin materjalid ja hakkasin naisi koolitama,“ ütleb Teiter. Samas pakkus ta tollasele Naiskodukaitse esinaisele Dagmar Mattiisenile võimalust kasutada naiskodukaitsjaid suure peo toitlustamisel. „Vanker oli veerema lükatud ja nii ta läks,“ nendib Teiter. Ta arutleb, et kui meie riigis peaks tekkima kriisiolukord, nii et tuleb tuhandeid inimesi toita, oskame tänu laulupeo kogemusele ette näha, kuidas reageerida. Naiskodukaitsjad on läbinud välikokakoolituse ja saanud ka praktikas proovida, kuidas nad väliköögis söögitegemisega hakkama saavad.

„Massil on aga oma käitumismudel,“ ütleb Teiter. Ta räägib, et tarvis on tajuda oma võimete piire: üleväsimusest hakkab üks nurisema, teine lahkub või hakkab omavoliliselt ebaõigeid korraldusi jagama. „Saame katsetada ja järele proovida, mis on meie nõrgad kohad ja kuidas võib inimene pingelises olukorras käituda.“ Teiter eelistabki suurele peole toitlusta-

IN ENGLISH

The Women's Voluntary Defence Organisation Made Soup for the Song Festival

TARMO PIHLIK

This summer’s week of XXVI Song and XIX Dance Festival was busy not only for the performers whose days started in the early hours and ended late at night. Throughout the day the meal worries of the singers-dancers were taken care of by the Women's voluntary defence organisation, who started their days at dawn to assure the vast amount of performers that their luncheon soup was always ready at the right time. Enno Teiter, the coordinator for the Song and Dance Festival’s outside meals has held this position since 1993. When he familiarized himself with the activities of the Estonian Defence League (EDL) and the Women's voluntary defence organisation Naiskodukaiste he understood that he could teach them how to make food for large masses of people, while Naiskodukaitse was making soup for the festival, “I gathered material and started to train the women,“ Teiter said. He offered the previous head of Naiskodukaitse, Dagmar Mattiisen an opportunity to use Naiskodukaitse to make meals for the large festival. “The carriage had been pushed and so it rolled along,“ Teiter noted. He discussed that should there be a crisis situation in our nation, where thousands of people must be fed, we now know how to react thanks to the song festival. Naiskodukaitse has been trained in outside cooking and had practical experience on showing their competence in making meals outside.

mist korraldama kutsuda neid naisi, keda ta on näinud töötamas. „Kokkade-abilistega ei ole muret, igal tiimil on oma juht ja tema silub kõik vead. Käsuliin on paigas, naiskodukaitsjaid on hea kasutada,“ kinnitab Treiter. Ka rõõmustab teda, et sööjad on rahul ja kiidavad tegijaid.

Ajakohastatud toidutegemine Tänavust laulu- ja tantsupeoliste toitlustamist ei saa võrreldagi paarikümne aasta tagustega. 1993. aastal hakkisid-koorisid naiskodukaitsjad kartulid-porgandid kohapeal ja keetsid peoplatsil supi 7000–8000 laulupeolisele. „Praegu ei kujuta ma ette, et 42 000 inimest saaks sellisel moel süüa,“ ütleb Teiter. Tänavu tuli põhiesinemise ajal ehk laupäeval, kui kõik peolised kohal, anda päevas välja 72 000 toiduportsu. Teiter räägib, et tagantjärele on imelik mõeldagi, kuidas nad õues

Nowadays, during the main performance on Saturday, the women gave out 72,000 meal portions.

NAISKODUK AITSE

Text by HELJA KAPTEIN

“The masses have their own model of being dealt with,“ Teiter said. He said that you need to understand the limits of your own abilities: you can’t have people complaining about being overtired, or simply leaving or some on their own will starting to give wrong orders. Teiter prefers to use those women that he has seen actually working, when assigning jobs for a large venue. “There are no problems with assistant cooks, every team has a leader and they contain all the mistakes. The chain of command is in place, Naiskodukaitse is good to use,“ Teiter conﬁrms. He is happy that the diners are pleased and praise the cooks.

Time Restricted Making of Meals The preparation of meals for today’s Song and Dance Festival cannot compare to events two decades ago. In 1993 Naiskodukaitse cut up and pealed potatoes and carrots on the spot and cooked soup right at the performance area for 7,000–8,000 singers. “Now I couldn't imagine how 42,000 people could get meals in that manner,“ Teiter said. Nowadays, during the main performance on Saturday, the women gave out 72,000 meal portions.

1 | 2015

NAISKODUK AITSE 60

murul sajuga toitu valmistasid ja vihmaga suppi laiali jagasid. „Alates 1997. aastast kasutame tööstuslikult valmistatud supipõhja. See annab meile kiiruse, kvaliteedi ja saame valmistatava toidu hulka reguleerida,“ selgitab ta. Laulu- ja tantsupeol töötab ligi sada naiskodukaitsjat kuuest ringkonnast kahes väliköögis, mis asuvad esinemispaikade lähedal Kalevi spordihalli juures ja Eesti Näituste paviljonis. Naiskodukaitse toitlustusinstruktor Kaire Baumer, kes vastutab väljastavate supipõhjade söödavuse eest, on suurel peol toitlustamas kolmandat korda. Ta räägib, et tihti arvatakse näiteks maleva õppuse ajal, kus on paarsada sööjat, et seda on palju. Masstoitlustamisega on Baumer tegelnud juba 13 aastat. „Tulin laulupeolisi toitlustama, sest mul on sisemine kindlus, et ma ei löö põnnama ja saan hakkama,“ selgitab Baumer. „Tulnud on sisemine rahu ja kindlus, ma ei pabista eriti. Need on lihvitud kogemused, olen endas kindel ja annan tuge ka teistele,“ lisab ta. Baumer annab välja supipõhjad, määrab kogused ja kontrollib väljaantava kauba kvaliteeti. „Kui eksin, näiteks ei märka ebakvaliteetset supipõhja, võib sööjail tekkida massiline terviserike,“ ütleb ta. Veel on vaja jälgida, et õigeks ajaks valmiks õige kogus suppi. Bau1 | 2015

TARMO PIHLIK

Laulupeo supp keedetakse 40-liitristes padades auruga / The song festival soup is steamboiled in 40-liter kettles

mer ongi ettevalmistus- ehk esimeses liinis, siit lähevad õiged kogused edasi toiduvalmistajate ehk keetjate kätte. „Kõige olulisem on hea koostöö ja tunne, et saad teistele toetuda ja neid usaldada,“ ütleb Baumer.

Paarsada pole mingi mass Leana Lemming Sakala ringkonnast vastutab selle eest, et supp oleks õigel ajal laual. Leana tuli laulu- ja tantsupeole toitlustama kogemuse hankimiseks, talle meeldivad mõistlikud katsumused. „Riski piiri peal ei meeldi mulle tegutseda,“ ütleb suurürituse koordinaator. Kui supp valmis, hakkavad naised peaproovipaikades toitu esinejatele laiali jagama. „Kuni reedeni oli elu kergem, valmis tuli keeta vaid 10 500 portsu suppi päevas,“ ütleb Lemming muiates. Menüüs on neli suppi: pakutakse seljankat, rassolnikut, hernesuppi ja borši. Tema arvates oli kõige raskem inimestele õigete tööülesannete kätteandmine, et koormus oleks kõigil ühtlane ja töö sujuks. „Kui tiim on saanud tööle, on ka supp õigel ajal laual,“ ütleb ta. Pingelise töö juures on inimestel tarvis paindlikkust, leplikkust, empaatiavõimet ja arusaamist. „See pole naistele kerge töö,“ nendib Lemming. Päev otsa tuleb askeldada jalul seistes kuumade katelde juures ja tõsta 40-liitriseid potte. „Aurukatelde tõstmiseks on

Tänavu tuli põhiesinemise ajal ehk laupäeval, kui kõik peolised kohal, anda päevas välja 72 000 toiduportsu.

Teiter said, that thinking back, it is unusual, how even in pouring rain they were on the grass, preparing and serving meals. “As of 1997 we have been using industrial soup kettles. This gives us the speed, quality and ability to regulate the large amount of prepared food,“ he explained. There are over one hundred women from Naiskodukaitse from six districts in two outside kitchens, that are located by the performance centre near the Kalev Sports hall and at the Estonian Exhibition Pavilion. The individual responsible for the quality of the soup kitchen is cooking instructor of Naiskodukaitse, Kaire Baumer, who is at the festival for her third time. She said that during their unit exercises, a couple of hundred diners is really not a large amount. Baumer has been dealing with mass meals already for 13 years. “I came to the Song Festival to arrange meals because I had self-assurance and I knew that I would not buckle and would complete the task at hand,” Baumer explained. “I have achieved an inner peace and conﬁdence, I do not particularly worry. These are acquired experiences, I am sure of myself and give assistance to others,“ she added. Baumer serves at the soup kitchen, decides upon amounts and controls the quality of the meals given out. “If I make mistakes or do not notice a bad batch of soup for example, there could be a massive health problem with the diners,” she said. The soup must also be monitored that it is prepared in exact quantities and ready at the appointed time. Baumer is on the front line of preparing the meals, from here the right quantities go on to the cooks. “The most important factor is good cooperation and the feeling that you can give others support as well as trust them,“ said Baumer.

küll mehed abis, aga eks me tea ikka ise ka, kuskohast kraan vajadusel kinni keerata,“ ütleb ta. Õues askeldab kümmekond naist tossavate ahjude juures, mille ääres aurukatlad. Ahje köetakse puu ja briketiga ning need aina mühisevad kokkade kõrva ääres. 40-liitristes pottides keedetakse supp valmis auruga ja selleks kulub paarkümmend minutit. Katelde ümber askeldav Tiina Taim räägib, et on teist korda laulupeol toitlustamas, sest siit saab hea tuju huvitavate inimeste keskel. Ta on Sakala malevas formeerija ja toitlustaja ning tema arvates pole laulupeolistele toidu valmistamine eriline ega raske. „Kui järgmine kord kutsutakse, ikka tulen,“ ütleb ta järgmise katla juurde rutates. Hiiglasuures ruumis Eesti Näituste paviljonis jagab paarikümne laua taga sööjatele suppi üle poolesaja naise. Üheks neist on Ülle Säinas Valga ringkonnast. „Võtsin puhkuse ja olen juba teist korda peolisi toitlustamas,“ ütleb ta. „Seltskond, kellega koos tegutsen, on hea ja lauljatele-tantsijatele toidu pakkumine tore tegevus. Raske pole, olen harjunud tööd tegema.“ Teda rõõmustab, kui sööjad soovivad jõudu, tänavad ja ütlevad head päeva. Säinas on Valgamaa malevas juba pikemat aega toitlustaja. Kõik asjakohased teadmised on ta saadud Naiskodukaitse välikokakursustelt.

TARMO PIHLIK

Leana Lemming of the Sakala District is responsible for ensuring that the soup is on the table at the right time. Leana came to cook at the Song and Dance Festival so that she could acquire new experiences, she likes reasonable challenges. When the soup is ready the women start serving it at the main rehearsal sites. “Life will not be easy until its over on Friday, we must cook 10,500 portions of soup per day,“ Lemming said smilingly. There are four types of soup on the menu: seljanka, rassolnik, pea soup and bors. In her opinion the hardest part was giving the personnel the correct assignments so that the workload would be even and that it would flow. “It’s when the team has started work and the soup is on the table at the right time,“ she states. In a stressful work environment people need to be bendable, agreeable, have empathy and understanding. “This is not easy work for the women,“ Lemming notes. You need to fuss about all day long while standing by a hot boiler and lifting 40-litre pots. Men are needed to lift the steam boilers. But I guess we know ourselves, where to find the shut off valve,“ she said. Outside there are more than ten women fussing about steam pots by smoking ovens. The oven is stoked with wood and briquettes, steam whispering by the ears of the cooks. The soup takes approlmately twenty minutes to be cooked by steam in 40-litre pots. Tiina Taim is busy by the pots and says that this is her second time cooking at the Song Festival because you get a good feeling being midst interesting people. She forms and caters at the Sakala District and thinks that making meals for participants at the Song Festival is not difficult. “If I am called up again, I’ll be there,“ she says as she hurries to the next pot. In an extremely large room at the Estonian Exhibition Pavilion behind twenty tables, over fifty women serve soup. One of these is Ülle Säinas from Valga District. “I took a vacation and I’m here at the Song Festival for my second time,“ she said. “I'm working with a good group of people and its fun serving meals to the singers and dancers at the festival. It is not difficult, I am used to hard work.“ She enjoys when the diners bid them well, thank them and wish them a good day. Säinas has been a caterer at the Valga District for a long time. All of their training has come from the outside cooking courses of Naiskodukaitse. 1 | 2015

NAISKODUK AITSE

A Couple of Hundred Is not a Mass

NOORED

Mida kujutavad endast Kodutütarde erikatsed? Erikatsed on mõeldud kodutütre isiklike huvide ja hobide rakendamiseks ja arendamiseks. Tekst: ANGELIKA NARIS

Tegemist on n-ö individuaalse tegevusega, mille kaudu saab tütarlaps näidata oma pühendumist, tahet ja oskust midagi teistest paremini teha. Oluline on sealjuures näidata ennast organisatsiooni tegevuses kas aktiivselt oma erialal tegutsedes või noorematele teadmiste edastajana. 1936. aastal on kirjutatud „Kodutütre käsiraamatus“, et „püsivust ja järjekindlat tööd nõuavad kõik erikatsed“. (Kodutütre käsiraamat. Tartu: Naiskodukaitse kirjastus, 1936; 247 lk). Sel ajal oli noorematel kodutütardel kuus erikatset: kodune aitaja, mängija, võimleja, koristaja ja taidur. Vanematel kodutütardel oli 19 eriala: suvepäevade ja laagri korraldaja, samariitlane, matkaja, keetja, võimleja ja mängudetundja, kodumaatundja, võõrkeeletundja, raamatuköitja, kirjanik, muusikatundja, taidur, perenaine, lapsehoidja, õmbleja, pesija, kangur, kuduja, heegeldaja ja tikkija. Erikatse märke ei jõutudki 1930. aastatel kahjuks välja töötada, kuigi valmisolek oli olemas. Nimelt on eelnimetatud käsiraamatus kirjas erikatse märkide kavandite võistluse tingimused. Mõned neist: „Märgid

90 aastat hiljem on KL tüdrukuteorganisatsioon moodsamaks muutunud, kuid põhiolemus on jäänud / 90 years later the EDL Girls' organisation is modernised, but the core is same

1 | 2015

tuleb valmistada käsitööna, märgi suurus kuni 20 mm, kuju vabal valikul ümmargune ketas, nelinurk, kolmnurk, ovaal jt.“ Kodutütarde uuemate erikatsetega alustati tööd 2003. aastal. Elu oli vahepeal muutunud ning tüdrukute huvialad teisenenud. Vastavalt aja

IN ENGLISH

What Are the EDL Girls' Organisation's Kodutütred Special Competitions? The special competitions are meant to give Kodutütred the opportunity to use and develop their personal interests and hobbies. These are the so-called individual activities through which girls can demonstrate their dedication, will and ability to do something better than the others. It is important to showcase yourself as a part of the organisation either by being pro-active in your chosen category or by imparting your knowledge to those who are younger. The Handbook 'Kodutütre käsiraamat' published in 1936 says that “all special competitions require perseverance and hard work.” (Tartu: Naiskodukaitse kirjastus, 1936; 247 p.). In those times there were six special competitions for younger girls: home-stayer, helper, player, gymnast, cleaner and artist. Older girls had 19 categories: organiser of summer days and camps, Samaritan, hiker, cook, gymnast and game expert, homeland expert, foreign language speaker, book-binder, writer, music expert, artist, housekeeper, babysitter, seamstress, washer, weaver, knitter, crocheter and embroiderer.

NOORED

Text by ANGELIKA NARIS

All special competitions require perseverance and hard work. Unfortunately, special competition badges were not designed in the 1930s, although there was readiness for it. The above-mentioned handbook described the competition requirements for design of special competition badges. Here are some of those rules: “Badges should be hand-made, their size should not exceed 20 mm and you are free to choose their form: round disk, quadrangle, triangle, oval, etc.” New special competitions for Kodutütred were launched in 2003. Life has changed dramatically and girls have found new hobbies for themselves. In tune with the times new competition categories were approved and the badge system for competitors was developed. Each year almost 250 certificates and badges were issued in various categories. The most popular ones were the hiker, athlete and singer categories. The category badge was a round metal badge measuring 30 mm in diameter. Since that time quite a number of girls have become adults and new members of Kodutütred have joined the organisation. Currently, we have changed the competition 1 | 2015

Erialalaagrid, kus ühe kindla teemaga süvitsi minna, on väga populaarsed / Special camps to learn all about one or another skill, are very popular

NOORED

KOMMENTA AR

Kodutütarde organisatsioon tähistab tänavu 83. aastapäeva. Oleme organisatsioonina vastu pidanud ja edasi arenenud. Meie tugevus seisneb meie identiteedis. Oleme juurtega organisatsioon ja kanname täna neidsamu tõekspidamisi, mida meie eelkäijadki. Teadmine, et oleme suutnud säilitada organisatsiooni põhiväärtused ja kultuuri, annab kestmajäämise tunde. Üheks oluliseks kultuurikandjaks on meie väljaõppesüsteem, mille alustalaks olevate järgukavade kõrval on kodutütarde erikatsed.

Püsivust ja järjekindlat tööd nõuavad kõik erikatsed. 64

1 | 2015

nõuetele kinnitati erialad ja töötati ka katsete sooritajatele välja märgisüsteem. Igal aastal anti välja umbes 250 erialatunnistust ja -märki. Kõige populaarsemad olid matkaja, sportlase ja laulja eriala. Erialamärk oli ümmargune metallmärk läbimõõduga 30 mm. Kuid ka sellest ajast on hulk tüdrukuid suureks sirgunud ja uued kodutütred organisatsiooniga liitunud. Tänaseks oleme erikatsete nõudeid vaid pisut muutnud, kuid erialamärgid on võrreldes aastaga 2003 saanud täiesti uue välimuse. Märgid on ümmargused, tikitud ning õmmeldakse vormipluusi varrukale. Märgi läbimõõt 15 mm ja sellel on kollane äär. Täna on meil kodutütarde huvidele vastavalt 25 eriala: muusik, laulja, tantsija, esmaabiandja, tugiisik, taimetark, linnutark, loomatark, fotograaf, keskkonnasõber, laskur, sportlane, aktivist/organisaator, ajaloolane, perenaine, nobenäpp, päästja, kunstnik, ajakirjanik, matkaja, esineja, mälumängur, arvu-

tispetsialist, kollektsionäär ja tõlk. Väga populaarsed on erialalaagrid, kus kindlast erialast huvitatud neiud saavad koos oma oskusi näidata ja uusi teadmisi koguda. Et piltlikult näidata aja muutumist, toogem siin näiteks perenaise erikatse nõuete võrdluse 1936. ja 2014. aastal. PERENAINE aastal 1936: - peab vähemalt 2 nädalat eluruume korras hoidma; - peab oskama toimetada suurpuhastust; - peab teadma kahjulike putukate hävitamist; - peab oskama puhastada hõbedat, vaske ja tsinki; - peab oskama ära panna suveks villaseid riideid ja vaipu; - peab valmistama toitu kahele inimesele kogu päeva jooksul; - peab oskama teha sisseoste; - peab oskama keldri korrashoidu. PERENAINE aastal 2014: - oskab valmistada toitu nii sisekui ka välitingimustes; - teab tervislikust toitumisest; - tunneb lauakombeid; - oskab planeerida toitlustuse eelarvet perele ühe päeva lõikes; - tunneb köögivarustust ja -tehnikat. Erikatsete areng on vaid üks näide sellest, et pika ja väärika ajalooga noorteorganisatsioon Kodutütred on samas ka kogu aeg liikumises ja arengus.

HOUSEKEEPER in 1936: - should keep rooms tidy for at least 2 weeks; - should be able to carry out full-scale cleaning; - should know how to kill pest insects; - should be able to clean silver, copper and zinc; - should be able to store woollen clothes and wool rugs for the summer; - should be able to cook meals for two people during the whole day; - should be able to make the necessary purchases; - should be able to keep the cellar.

NOORED

23. veebruaril 1938 kinkisid Kodutütred riigihoidja Konstantin Pätsile seinavaiba, mille peal kõigi ringkondade esindajate tikandid / On the 23 rd of Ferbruary 1938 the EDL Girls' gave head of state Konstantin Päts a wall carpet with emroidery from representatives of all EDL Girls districts

requirements a bit, while the category badges have an entirely new look compared to their design in 2003. The badges are round and embroidered and are sewn onto the sleeve of the uniform blouse. The badge is 15 mm in diameter and has a yellow rim. Today members of Kodutütred can compete in 25 hobby categories: musician, singer, dancer, first aid giver, support person, plant expert, bird expert, animal expert, photographer, environmentalist, shooter, athlete, activist/organiser, historian, housekeeper, handicrafter, rescuer, artist, journalist, hiker, performer, quizzer, computer specialist, collector and interpreter. Most popular are those categories in which girls who are interested in a particular activity can together showcase their abilities and obtain new knowledge. To give you a vivid illustration of just how much the times have changed we list here the requirements for the housekeeper category in place in 1936 and 2014.

HOUSEKEEPER in 2014: - can cook meals both indoors and outdoors; - is aware of healthy nutrition; - knows table manners; - can plan the family food budget across one day; - knows kitchen utensils and equipment. The story of special competitions is just one illustration that Kodutütred with its long and noble history is also in the constant state of movement and development.

Comment: The ELD Girl's organisation Kodutptred celebrates its 83rd anniversary this year. As an organisation we have managed to survive and face new challenges. Our strength is in our identity. We are an organisation with roots and we stick to the same principles today as our predecessors did in the past. The awareness that we have managed to preserve the basic values and culture of the organisation gives us a sense of continuity. Our training system is a major culture carrier which is based on such cornerstones as our level curricula and the special competitions of the members of Kodutütred. 1 | 2015

K A I T S E VÄ G I / K A I T S E L I I T

KAITSEVÄGI / Estonian Defence Forces Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitsevägi plaanib ja viib ellu operatsioone, kaasates kõigi väeliikide üksusi. Kaitseväe ülesanded rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pidev kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine, reservvägede ja üksuste ettevalmistamine, rahvusvahelistel operatsioonidel osalemine ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel. Kriisi korral või sõjaajal on kaitseväe ülesanded kontrolli tagamine riigi territooriumil, kaitsevõime rakendamine agressiooni ärahoidmiseks, aga selle ebaõnnestumisel riigi terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsmine kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega, riigi õhuruumi kontrollimine ja strateegiliste objektide õhukaitse tagamine, merekommunikatsioonide kontroll ning sadamate ja võimalike maabumistsoonide juurdepääsude kaitsmine. (www.mil.ee) Kaitseväes on tegevteenistuse umbes 3000 inimest, neid toetab ligi 1000 tsiviitöötajat. Igal aastal läbib 8- või 11-kuulise ajateenistuse umbes 3500 ajateenijat. Kõik ajateenistuse läbinud moodustavad 60 000-inimeselise reservi. Kaitsevägi kasutab sarnaselt 70 teise riigiasutusega riigivapist tuletatud kolme lõviga logo.

61%

on valmis rünnaku korral Eesti kaitsmises osalema / willing to take part in defending Estonia when attacked

In peacetime the main tasks of Estonian Defence Forces (EDF) are to monitor and maintain control over airspace, to maintain combat readiness, to train conscripts and develop reserve units, to participate in NATO and UN-led international missions and to provide assistance to civilian authorities in case of national emergency. In crises the main tasks of EDF are to increase readiness levels of units as required, to prepare for transition to wartime structure and to begin partial or total mobilisation as ordered, to integrate units from other ministries and to prepare for assistance from and reception of friendly forces. In wartime the main tasks of EDF are to defend the territorial integrity of the state, to facilitate the arrival and deployment of forces from other countries and co-operate with them, to maintain control over national airspace and facilitate the air defence of strategic assets in co-operation with forces from other countries. (www.mil.ee) EDF consist of some 3,000 active duty personnel and 1,000 civil personnel. On average about 3,500 conscripts serve for 8 or 11 months every year. The reserve force consists of those who have been trained in conscription and form a force of 60,000. Just like most governmental organisations, EDF is represented by three lions: a logo derived from the national emblem.

1 | 2015

KAITSELIIT / Estonian Defence League Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, mis tegutseb kaitseministeeriumi valitsemisalas. See tähendab, et Eesti kodanikud – õpetajad, ehitajad või kassapidajad – kannavad relvi ja osalevad vabatahtlikult sõjaväelistel harjutustel. Kaitseliidu ülesanne on suurendada rahva valmisolekut riigi kaitseks ja seda saab teha ka relvata. Kaitseliitu saab kuuluda ja panustada ka Naiskodukaitse arvukate tõsisemate ja lõbusamate tegemiste või hoopis noorteorganisatsioonide Kodutütred ja Noored Kotkad kaudu. Kaitseliitu kuulub enam kui 14 000 vabatahtlikku, koos Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega kuulub Kaitseliitu üle 23 000 liikme. Kaitseliidu logo, lennuks valmisolev hõbedane põhjakotkas, kelle vasaku jala küünte vahel riigivapp, parema jalaküünte vahel aga vapi kaitseks kahe teraga mõõk, pärineb aastast 1925. The Estonian Defence League is a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfils the tasks prescribed by the National Defence League Act. The task of the Estonian Defence League is to enhance, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order by relying on free will and self-initiative. There are 14,500 members in the Estonian Defence League. Together with affiliated organisations Women’s voluntary home defence organisation Naiskodukaitse, EDL Boys' organisation Noored Kotkad and Girls' organisation Kodutütred, the EDL family unites more than 23,000 volunteers. The EDL logo originates from 1925. It is a silver Nordic Eagle holding the national embleem and a sword to protect it.

92%

peab ajateenistust vajalikuks / support conscription

Kokkupuude riigikaitsega / contact with military establishments (%) On ise osalenud / personal contact Sõbrad või pereliikmed on osalenud / contact through friends or family 9

Ajateenistus kaitseväes / conscription

56 7

Kaitseliidu tegevus / Estonian Defence League

Õppekogunemised / Kordusõppused / Vabatahtlikud reservohvitseride kursused Eesti kaitseväes / reservist training

4 19 5

Riigikaitseõpetus koolides / initial military education in school

12 1

Kaitseväe tegevteenistuses osalemine / active duty in Estonian Defence Forces

13 20

Kohalolek / Presence

TALLINN JÕHVI

Paldiski RAKVERE Tapa

Ämari HARJUMAA

100

K A I T S E VÄ G I / K A I T S E L I I T

IDA-VIRUMAA

LÄÄNE-VIRUMAA

JÄRVAMAA Kärdla*

RAPLA HAAPSALU LÄÄNEMAA

PAIDE

RAPLAMAA JÕGEVA

Türi

JÕGEVAMAA PÄRNUMAA SAAREMAA KURESSAARE

PÄRNU

TARTU Luunja VILJANDI TARTUMAA VILJANDIMAA PÕLVA VALGAMAA

PÕLVAMAA

VÕRU VALGA VÕRUMAA * malevkond / subdistrict

1 | 2015

Eesti kaitseväe auastmetunnused Estonian Defence Forces Insignia MAAVÄGI / LAND FORCES KÕRGEMAD OHVITSERID GENERALS

Kindral/ General

Kindralleitnant/ Lieutenant General

Kindralmajor/ Major General

Brigaadikindral/ Brigadier General

Kolonel/ Colonel

Kolonelleitnant/ Lieutenant Colonel

K A I T S E VÄ G I / K A I T S E L I I T

VANEMALLOHVITSERID SENIOR NCOs

Ülemveebel/ Sergeant Major of Land Forces

Staabiveebel/ Sergeant Major

Vanemveebel/ Master Sergeant

Veebel/ Sergeant First Class

Major/ Major

Kapten/ Captain

Leitnant/ First Lieutenant

NOOREMALLOHVITSERID JUNIOR NCOs

Nooremveebel/ Staff Sergeant

Vanemseersant/ Sergeant

Seersant/ Sergeant

Nooremseersant/ Sergeant

Nooremleitnant/ Second Lieutenant

Lipnik/ Ensign

SÕDURID PRIVATES

Kapral/ Corporal

Reamees/ Private

ÕHUVÄGI / AIR FORCE KÕRGEMAD OHVITSERID GENERALS

Kindral/ General

Kindralleitnant/ Lieutenant General

Kindralmajor/ Major General

Ülemveebel/ Chief Master Sergeant of Air Force

Staabiveebel/ Chief Master Sergeant

1 | 2015

Vanemveebel/ Senior Master Sergeant

NOOREMOHVITSERID JUNIOR OFFICERS

VANEMOHVITSERID SENIOR OFFICERS

Brigaadikindral/ Brigadier General

Kolonel/ Colonel

Kolonelleitnant/ Lieutenant Colonel

VANEMALLOHVITSERID SENIOR NCOs

NOOREMOHVITSERID JUNIOR OFFICERS

VANEMOHVITSERID SENIOR OFFICERS

Veebel/ Master Sergeant

Major/ Major

Kapten/ Captain

Leitnant/ First Lieutenant

NOOREMALLOHVITSERID JUNIOR NCOs

Nooremveebel/ Technical Sergeant

Vanemseersant/ Staff Sergeant

Seersant/ Sergeant

Nooremseersant/ Sergeant

Nooremleitnant/ Second Lieutenant

Lipnik/ Ensign

SÕDURID PRIVATES

Kapral/ Senior Airman

Reamees/ Airman

MEREVÄGI / NAVY

Admiral/ Admiral

Viitseadmiral/ Vice Admiral

Kontradmiral/ Rear Admiral

VANEMOHVITSERID SENIOR OFFICERS

Mereväekapten/ Captain (Navy)

Kommodoor/ Commodore

Kaptenleitnant/ Commander

Kaptenmajor/ Lieutenant Commander

NOOREMOHVITSERID JUNIOR OFFICERS

Vanemleitnant/ Lieutenant Senior Grade

VANEMALLOHVITSERID SENIOR NCOs

Ülemveebel/ Master Chief Petty Officer of Navy

Staabiveebel/ Master Chief Petty Officer

Vanemveebel/ Senior Chief Petty Officer

AJATEENIJAD-ALLOHVITSERID CONSCRIPT NCOs

Vanemmaat/ Petty Officer st 1 Class

Maat/ Petty Officer 2 nd Class

Nooremmaat/ Petty Officer rd 3 Class

Veebel/ Chief Petty Officer 1 st Class

Leitnant/ Lieutenant

Nooremleitnant/ Lieutenant Junior Grade

NOOREMALLOHVITSERID JUNIOR NCOs

Nooremveebel/ Chief Petty Officer 2 nd Class

Vanemmaat/ Petty Officer 1 st Class

Maat/ Petty Officer nd 2 Class

Nooremmaat/ Petty Officer 3 rd Class

MADRUSED CONSCRIPT SAILORS

Vanemmadrus/ Leading Seaman

Lipnik/ Ensign

Vanemmadrus/ Leading Seaman

K A I T S E VÄ G I / K A I T S E L I I T

KÕRGEMAD OHVITSERID ADMIRALS

Madrus/ Seaman

Eesti kaitseväelased ja kaitseliitlased ning reservistid kasutavad täpselt sama välivormi ning auastmetunnuseid Active duty personnell, members of the EDL and reservist all wear the same uniform and same ranks 1 | 2015

SÕJA R AUD

Armoured Personnel Carrier of Järva District Rolls onto the Carpet of Security* It is difficult to write about an inspired activity, since it is inspired to an extent that not writing about something leaves a mark and created the feeling of imperfection. Naturally, one can think there is no problem in writing about a colossal 13.6 ton metal beast, but that thought would be mistaken.

Järva District is the first district of the Estonian Defence League that has revived and restored the BTR-80 allocated to them. How to write about it? Naturally I could write solely about riding comfort and the experience. While jumping the gun, I can say there are plenty of both. At the same time, I need to write about the initiative and vigorousness that I saw on one autumn morning in Türi. It is difficult to say which is more substantial: the BTR-80 or the vigorousness of the logistics officer Captain Lauri Lipp, the chief restorer Corporal Riho Raimets and the other members of the district.

Text by MARTIN ANDRELLER

BTR's Are Back

Voluntary reporter

* Kaitse Kodu! 2014. aasta parim lugu ilmus eestikeelsena KK! 8/2014, lk 27–32. / The best story of 2014 of Kaitse Kodu! Published in KK! No. 8/2014, pp. 27–32.

1 | 2015

My first contact with an armoured personnel carrier was in my early childhood when I saw a photograph of a friend of the family taken in Afghanistan. He “demined” with his BTR-80 an improvised explosive device or IED as these are called today, that is a mixture made of anti-personnel mine, directional charge and antitank mine. I remember from later years – just before first Pasis arrived in Estonia – the constant wailing and whining that BTRs are third-rate, weak and needless. Pasis came and BTRs left, only to return to the scene now, which may seem rather unexpected at least for bystanders. The story began on the 20 th of November 2012 when the Commander of the Estonian Defence League signed a directive for allocating armoured personnel carriers to six districts. Three of them were allotted to Harju District and

other districts received two APCs, one for restoration and the other as a donor, so to say. The directive includes paragraphs about restoration, but also about involvement of volunteers and it gives a deadline by which the districts need to ensure roadworthiness of one armoured personnel carrier. According to Captain Lipp the engines of the three armoured personnel carriers allotted to Harju District are in running order and during the visit of the Commander of the Estonian Defence League to Järva District on the 11th of October the restoration of the second APC was agreed during discussions and it seems things will go in the same direction in the other districts as well.

18 Kilos of Paint together with Love and Care According to Captain Lipp the tires took up the majority of the expenses. New batteries, required flash lamp and mounting of tires amounted to over 700 euros. Paints and expendable materials for repair were acquired without spending practically any money – these came from their own stock. The armoured personnel carrier is covered with 18 kg of paint. The result looks good and has a pattern corresponding to the required colour card taking effect. At this point, it is a suitable moment to talk about the APC itself. On the 10th of May, the two armoured personnel carriers allotted to Järva District arrived to their new location. In just nine days, the experienced chief restorer Raimets (who

An armoured personnel carrier driving around the town draws attention and makes people interested in the activities of the Estonian Defence League

ADDITIONAL INFORMATION

Data

SÕJA R AUD

KARRI KAAS

had already restored one Scania Vabis armoured personnel carrier, etc.) was able to declare joyfully that the engine was in complete running order. The goal was to present the APC for the first time on the Victory Day on the 23th of June. That goal was achieved. If in terms of mechanics the main activity was to simply check, tighten and adjust, then the most challenging and toughest task was the issue of footgear. It is not an easy task to find tires for a BTR, but this issue was surmounted together with the transport division of the Headquarters of the Estonian Defence League. The restorers and one of the initiators Captain Lipp believes that tires will be a problematic topic in all districts. To be sure, the districts can share informative literature (manuals and other such information sources) and any information they have on possible “storages” of spare parts with each other. As we all know, some things were privatised through the mediation of the Russian troops leaving Estonia and

BTR-80 of Türi Single Company Year of manufacture: 1991 Mileage: 11,321 km Engine: 260 hp Weight: ~13,600 kg Maximum speed: ~80 km/h (capable of higher speed) Fuel consumption: From 48 litres per 100 km

spare parts specific to BTRs can still be found here and there. If anybody has any information on this topic, they are welcome to share it with Järva District, for example. They will forward the information to other districts as well. The armoured personnel carrier seems to have enough resources in its massive form. Raimets said there are

approximately 1,100 motorized hours left and specialised literature says the APC requires repair after every 6,000 motorized hours. Unquestionably some faults have occurred after taking the armoured personnel carrier into use, but these can be repaired only during utilisation. Just as it was said in the directive, the restoration was carried 1 | 2015

KARRI KAAS

RIHO RAIMETS

Interior of the armoured personnel carrier before...

SÕJA R AUD

......and after restoration

out by volunteers and while looking at the rate of work it took to reach the result, they had plenty of activities and ample initiative. Only the mounting of tires was left to a special workshop, which was a very reasonable decision, since it is not easy to mount 16-ply bulletproof tires safely. While we were speaking of working hours spent on the APC, I heard the number 160. I do think that these men with their great willpower and interest did not even notice the hours passing by.

The BTR of Järva District has been noticed at events across Estonia and the list of events they have taken part in is rather impressive: the Victory Day in Türi, Admiral Pitka Recon Challenge, safety day in Paide, exercise Põhjakonn and patrol competition of Järva District just before introducing the APC on the first day of October. By the time this article is published, the list could definitely be renewed, because presenting and using the armoured carrier in training is an absolute priority. The district does not want to see it simply standing there as a monument.

It should be mentioned that amoured efficiency of the district has brought along a significant effect in recruiting new members: people who have served on armoured personnel carriers once have began to show interest in the district and the activities of the Estonian Defence League. This is an excellent example of positive image. Moreover, now the carpet of security is preserved by an eight-wheeled APC in addition to all the volunteers. Since initially the armoured personnel carrier did not move on its own, it was brought to Järva County on a trailer

RIHO RAIMETS

Attention! The Junction is Free

1 | 2015

After sitting at a coffee table for a while and watching pictures of the initial status and the delivery and repair works of the APCs, I felt like stretching my legs and breathing some fresh air. Naturally we went to the armoured personnel carrier and I was offered a little test ride. Who could possibly refuse such an offer? My first impression was, well, massive, solid iron with a nice camouflage pattern. I began to think about the salon and the ride. The driver of the APC and the restorer Raimets began to make preparations for starting the BTR and in just a few moments grey smoke came from the right-hand exhaust pipe at the rear of the APC, which transformed smoothly into a flow of hot

ADDITIONAL INFORMATION

Focal Fortune of the Eastern Neighbours The development of armoured personnel carriers began in the Soviet Union right after the end of World War II. The initial goal was to protect the infantry during transportation from bullets and splinters. Plus, the APC needed to be amphibious. The prototypes of today’s BTRs and the one this article speaks about have been designed in the 1950s and 60s. The classic eight-wheel (floating) armoured personnel carrier we speak of today originates from BTR-60 which was the first of its kind in the world. There was no armament on the first model. Then the APCs were open-top so that infantrymen could use their weapons more easily. Later modifications had a closed frame to protect the infantry better. BTR-60 was equipped with two petrol engines (six-cylinder) and from BTR-70 onward two V-8 petrol engines were used. Synchronising traction of the engines was not a simple task, but in case of a failure in one engine, the armoured personnel carrier was still able to slowly move forward. Today the APC is equipped with one diesel engine and active efforts are put into improving armament of the armoured personnel carrier.

SÕJA R AUD

air when the engine started. And I had thought: “This should be simply a boosted Kamaz?!” The sound was pleasantly evil. Exiting the car park required precise manoeuvring, but we reached the road. I occupied the passenger’s seat rather selfishly and left the photographer to swing along the surprisingly large interior and the seats of the soldiers of the armoured carrier. All right, I cannot really praise the height of the space, but since it has the frame of a medical carrier, it is higher than a regular armoured personnel carrier and my head was glad for it, because I did not have an appropriate crashhelmet. Urmas Piigert, youth instructor from Järva District, stood at the manhole and checked the situation at junctions. The driver of the APC does not have a panoramic view of the surroundings even when the large manholes are open and it is good in more narrow areas (and especially in a town) if there is someone to assist the driver in observing the surroundings. I monitored the surroundings from my passenger’s seat through special periscopes and I must admit that the view was not bad at all. In fact, it was surprising how well you can see through them. The 260 horsepower engine roared. We turned left on a larger junction. And what did the residents of the town do at that moment? Did they run away being terrified or express their disapproval? Not at all. I did not see anyone who had done anything like that during the entire ride. People looked at the APC with clear interest, they smiled – there were people who waved or gave us thumbs up. There were no enemy soldiers running away, but that is because it is peacetime. (If it was not the case we would have seen their backs.) My positive emotion inside the armoured personnel carrier was certainly much greater. I do not smile a lot, so it was strange to see a constant big smile on my face on the photos later. After the gear shifting you could feel the power of the engine. I remembered the friend’s opinion about the “weakness” of the engine, but it is self-evident that Estonia’s flat surface cannot be compared

The BTR attended the Admiral Pitka Recon Challenge on its own, although the driver said that after coming back home his hands hurt. with the conditions of a certain warmer country. In the meantime, the photographer had changed cars and was riding with the logistics officer to take photos of the BTR driving around. However, I stated near road repairs that there is no problem in spinning the rear tires while breaking away peacefully. I would not have believed it, but that was the case.

A Military Machine, thus Austere If you ask me about the interior of the armoured personnel carrier, I can only say it is austere, as expected. There are plenty of switches and buttons on the dashboard; it is easy for the passenger to monitor the tachometer, never mind the fact that

the low rotation range of the diesel engine does not provide much entertainment. As expected, our discussion included the topic of speed and neither were there any shortages. The BTR attended the Admiral Pitka Recon Challenge on its own, although the driver said that after coming back home his hands hurt. Indeed, the wheel of the APC is not set ergonomically, but if it is required, the strength and habit will come about. Surely the fussing steering booster plays its part, but that can be fixed with new cup seals. When we drove back to the town I stood up on the back of the driver’s seat and leaned on the open manhole. Since it was impossible to understand from inside whether there are any obstacles on the road 1 | 2015

– like potholes and ruts on the roads in the capital – I monitored the road with great interest. The driver did not dodge any of them on the gravel road: we passed through everything on the road. But I did not feel anything, the ride was smooth and my kidneys remained where they are supposed to be. Such an exceedingly positive description may make you wonder whether the writer has some shortages in his brain activity or are there any inducing parties involved. Without knowing how does it feel to spend hour after hour in the armoured personnel carrier I must admit that the first impression was decent. Corporal Raimets did answer my question about (driving) comfort that there are none. The machine has been made for warfare. It is possible that I have thick skin and I am not that whiny in these matters, but I did not run away from there at the end of the ride panicking. I would have liked to take a longer trip.

Shall We Do It or Do It Even Better? Initially this part was supposed to be a deliberating section on the reasonableness and necessity of restoring the so-called donor carriers, but just before finishing this article the above mentioned information arrived that Järva District has a green light for continuing the improvement of their armoured efficiency. Thus we can talk about training of even higher quality and definitely about an increase in the number of people interested in Järva District and their activities. This will certainly contribute also to the increase in the number of members of the Estonian Defence League in general. I have a good example of that from my personal experience: the ample positive feedback while driving through Türi just once. 74

1 | 2015

KARRI KAAS

SÕJA R AUD

It was pure delight to see the result of the work of active members of the Estonian Defence League.

Though, I do have on concern about the armament. It is not a genuine BTR-80 as named on the paper, but its modification BMM-80 with an initial function to operate as a medical armoured personnel carrier. However, it does have a turret and readiness to carry weaponry. This is food for thought in terms of training because, let’s be honest, if an APC arrives on the “battlefield” and a team members sticks his head out of the open manhole and yells (since there is no point in talking quietly on a moving carrier) “fire-fire”, then ... If you have an armoured personnel carrier, it should have armament, otherwise it is just an incomplete solution. This is where Captain Lipp and his team will surely agree with the author, and I am sure that the volunteers of other districts, if not all, then at least of Järva District, will agree as well. It was pure delight to see the result of the work of active members

of the Estonian Defence League. The knowledge that by the end of the year the six districts will have their armoured efficiency by the means of the restored BTRs only adds positive emotion to the delight. The carpet of security covers and the Estonian Defence League is more and more visible and this makes the increasing of membership all the more simple. However, it depends on other so-called minor details. Järva District already has one of these minor details: the armoured personnel carrier does not yet have a name, although several options have been suggested. The simplest choice would be the name Peeter that is currently used as a petting name. But the names of armoured personnel carriers and strong soldiers from Järva County from the time of the first Republic of Estonia have been considered. There are plenty of them, but the final vote will be given by the young of the district.

ANGELIKA NARIS Kodutütarde peavanem Head of the EDL Girls Organisation Angeelika Naris on olnud Kodutütarde peavanem alates 2002. aastast. Angelika Naris has been the Head of the EDL Girls' organisation since 2002.

MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija, Okupatsioonide muuseumi kuraator Forest Brothers' Reasearcher, curator in the Museum of Occupations Lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui ka soomukiga sõites. Historian, who feels equally well searching for bunkers and riding with armored personell carriers.

MEHIS BORN major, üleelamisõppe entusiast major, survival enthusiast Endine Pärnumaa maleva pealik major Mehis Born on läbi ja lõhki üleelamisentusiast. Former commander of the Pärnumaa District major Born is a survival entusiast through and through.

MERIKE JÜRJO ajaloolane historian

JAANUS OTS lipnik, vabatahtlik rühmapealik ensign, voluntary platoon commander Jaanus Ots on vabatahtliku rühmapealikuna osalenud mitmete malevate paljudel õppustel. Jaanus Ots has taken part as a voluntary platoon commander in many exercises of several districts.

ASSO PUIDET vabatahtlik reporter voluntary reporter Asso ajakirjanikukarjäär on viinud teda nii Afganistani kõrbetesse kui ka Eesti rabadesse. Assos career as a journalist has taken him to the deserts of Afghanistan and bogs of Estonia.

KERSTI PODMOŠENSKI Naiskodukaitse väljaõppe arendusspetsialist Naiskodukaitse (Women's voluntary defence organisation) training development specialist Kersti on olnud korduvalt Kaitseliidu rühmaparameedikukursuse ülem. Kersti has several times been the Commander of the Combat medic professional training course in the Estonian Defence League.

Merike Jürjo on ajakirjanik ja ajaloolane. Ta on nii Naiskodukaitse kui ka Eesti Reservohvitseride Kogu liige. Merike Jürjo is a journalist and a historian. She is also a member of the women's voluntary defence organisation Naiskodukaitse and Estonian Reserve Officers' Association.

TAIVE SAAR vabatahtlik reporter voluntary reporter

HELJA KAPTEIN vabatahtlik reporter voluntary reporter

Taive on hariduselt kunstiõpetaja ja kutsumuselt ajakirjanik. Praegu teenib ta leiba Kaitseliidu Järva maleva referendina.

Naiskodukaitsja Helja Kaptein teenib oma igapäevast leiba ajakirjanikuna Hiiu Lehes. Helja Kaptein earns her's bred and butter as a journalist in the newspaper Hiiu Leht.

SÕJA R AUD

AUTORID/ AUTHORS

Taive studied to be an Arts teacher but her professional calling is journalism. At the moment she is working as an assistant adviser in Järva District.

1 | 2015

Kaitse Kodu! nr 1 2015. a

Articles inside

Üleelamise põhitegija – põlemine