RAIGO ÕIGLAS: ON ÄGE, KUI TEKIB SÕPRUSKOND

RAIGO ÕIGLAS: ON ÄGE, KUI TEKIB SÕPRUSKOND

Kohe-kohe on selgumas, kes on Kaitseliidu läinud aasta parim Noorte Kotkaste noortejuht. Aga enne seda on paslik anda sõna veel aasta varem selle olulise tiitli võitnud mehele: Raigo Õiglasele Lääne malevast.

Tekst: ALEXIA KLIS, Lääne maleva kodutütar rühmast Kiired ja Lahedad, KADRILII MARLEN, Lääne maleva kodutütar rühmast Valged Kotkad

Õiglas on Noorte Kotkaste Lääne maleva pealik, kes tegutseb rühmapealikuna lausa kahe rühmaga samaaegselt –nendeks on Mustad Tiigrid ja Vormsi Viikingid. Noortega tegelemisel paneb ta erilist rõhku välitegevusele, samuti koostööle Kaitseliidu malevaga ja Naiskodukaitsega.

Ta on alati abiks maakondlike ürituste ja teiste rühmade välilaagrite korraldamisel. Laagreid ja matku korraldab ta suure kirega: kõik peab olema põnev, kaasahaarav, praktiline ja samas ka piisavalt raske.

Räägi natuke endast.

„Olen 52aastane, abielus ja kahe poja isa. Töötan Haapsalu Uksetehases paigaldusjuhina. Eesti Kaitseväes teenisin rannakaitsekompaniis, kust sain nooremseersandi paelad peale. Pärast kaitseväeteenistust aastatel 1996–1997 oli kuidagi loomulik jätkata vabatahtlikuna tegevust Kaitseliidus. Erinevate koolituste ja kursuste läbimise kaudu olen jõudnud maakaitsekompanii rühmaülemaks. Täna on minu auaste leitnant. Vabatahtlikuna tegutsen nii suurte kui ka väikestega.“

Miks hakkasid noorkotkastega tegelema?

„Oma laste pärast – poisid hakkasid mängima airsoft’i ja nii see asi kasvas. Meil tekkis rühm aktiviste. Kui käisime suurtel mängudel, küsisin aeg-ajalt staabist varustust. Jutud malevas levisid ja selleaegne noortejuht Kaidi Sits tegi ettepaneku, et tuleksin oma poistega Kaitseliitu ja pakuksin ka sealsetele lastele seda võimalust. Ja nii see pall veerema pandigi. Kaidi kaudu liituski meie „softi“ punt Kaitseliiduga.“

Kas olid ise noorkotkas? Kas teadsid sellest midagi?

„Ei olnud. Vist ei teadnud ka. Peale tehnikumi läksin Soome, et õppida metsandust. Ega mul Eesti sünnist ja taasloomisest väga mälestusi pole. Ma ei teadnud mitte midagi, mis siin toimus. Kaitseliit oli justkui armee jätk. Plaanisin jääda palgateenijaks, aga siis kuidagi asjad muutusid, lõpuks läksin ikkagi tsiviilellu ja astusin Kaitseliitu.“

Kas oled kunagi mõelnud Kaitseliidust lahkuda?

„Ausalt, olen küll ja korduvalt. Aegajalt juhtub, et inimestega on suusad risti ja tulevad mõtted, et äkki on kergem lihtsalt lahkuda, kui siin edasi vaielda ja võidelda. Samuti oleks palju rohkem vaba aega. Aeg-ajalt lihtsalt on nii. Siis räägid kamraadidega, arutad, võtad asja rahulikult ja mingi hetk paned tähele, et oled taas asjas sees ja kihutad edasi nii, et tuul vihiseb. Saad aru, et need, kellega olid probleemid, ei ole ju kogu organisatsioon ja selle nägu. Aeg parandab haavad.“

Mitmes laagris oled käinud? Milline on kõige meeldejäävam?

„Hästi paljudes. Meil on kombeks, et suvised suurlaagrid on teemalaagrid. Mul on ägedaid mälestusi nii indiaani-, muinasaja- kui ka kolhoosilaagritest. Nende planeerimised ja läbiviimised on olnud kihvtid, sest noortejuhtide omavaheline läbisaamine on hea. Meie punt on tegelikult väga lahe ja loominguline.

Kaidi Sits kunagi selle asja algatas ja nüüd me purjetame siin edasi ja see on väga äge. Iga kord on uus teema, uued asjad – nendest on tõesti väga vahvaid ja ilusaid mälestusi. Samas on ka raskeid meenutusi. Näiteks laagrites, mille stsenaariumi olid kokku kirjutanud selleks hetkeks juba teise ilma läinud Hellat Rumvolt ja Renee Kark. Jube raske on kaotada sõpra ja samal ajal püüda teha laste ees head nägu ning viia meeste plaane ellu. Mäletan, et olin tookord emotsionaalselt nii läbi ja mul ei tulnud vaimu ega loomingut peale. Meri ei mõista nalja.“

Mis sind lastega tegeledes rahulikuna hoiab?

„Mis sa ikka närvitsed, mis see sulle annab?“

Mida sulle kõige rohkem meeldib laagris noortega teha?

„Meeldib kõik see, mis on seotud metsaga või taktikaga, vähekese raskuse või füüsilise tööga. Teatrites või kunstiteemalistes kohtades oleme ka käinud, aga mitte väga palju.

Meil on äge noorteinstruktor Eda Loik, kes võimaldab teha seda, mida igaüks oskab ja mida tehes tunneb end tugevana. Ka suur malev (Lääne malev – toim) toetab meid väga. Kui lapsed midagi tahavad või neil on midagi vaja, siis me seda ka saame: autod ja mida iganes veel. Malev pole kunagi meile kätt ette pannud.

Tegelikult erineb see, mida Kaitseliit saab pakkuda, teistest laagritest, sest meil on siin olemas militaartehnikat, relvastust ja matkaasju. Sellest saame lastele, loomulikult ohutult, kokku panna ägeda laagri või ürituse. See on vahva.“

Mis on kõige naljakam asi, mis laagris juhtunud on?

„Neid on palju. Kõik Hellati indiaanipealike kõned ja jutud, samuti väljamõeldud ajas rännakud. Väga ägedaid mälestusi on olnud.

Meenub üks lõbus lugu. Nimelt on meil suures suvelaagris tunnushelid, mis lähevad laagri teemaga kokku ja mida kuuldes peavad kõik midagi tegema. Näiteks tvistimuusika peatas suvalisel ajal kõik tegevused, õpitoad ja tunnid ja inimesed pidid hakkama tvisti tantsima. Militaarlaagris oli tunnusheliks helikopteri hääl, mida kuuldes pidid kõik varjuma ja end peitma. Laagrisse tulid külalised: malevapealik, vallavanem, politsei, ühesõnaga hunnik VIP-e. Ja siis, keset seda kohtumist, lasti kõlaritest helikopteri mürinat ja kogu laagriplats oli hetkega tühi. Ainult külalised olid segaduses keset tühja platsi.“

Kas sul on uusi ideid laagrite jaoks?

„Jah, praegu kõnetab mind ellujäämise teema. Üks ellujäämiskursus on edukalt läbitud ja juba planeerime uut. Tehnikalaagrid on ägedad ja tegelikult on meil plaanis hakata tegema ka taktikalaagreid.“

Mis on sinu tulevikuplaanid?

„Päris kindel ei ole, mis toob homne päev, nii et pikka plaani pole. Kui jaksan, siis panen edasi. Praegu veel jaksan.

Mind motiveerib see, kui näen, et noorkotkaste ja kodutütardena loodud sõprussuhted jäävad kestma ka siis, kui lapsed on juba suured. Näiteks Lääne maleva Erna võidutiim koos veel mõningate sõpradest noorkotkastega on tänaseks juba Kaitseväes. Nad on kuuekesi 1. jalaväebrigaadis; küll eraldi erialadel, aga siiski ühes üksuses. Ka minu vanem poiss on enda rühma liikmetega.

Suured mehed, varsti on neil endal juba pered, aga ikka käivad kõik koos ja isegi peavad ühiselt jõule. Minu arust on see äge, kui tekib selline vahva sõpruskond. Juhina olen väga uhke.“

Artikkel valmis kodutütarde Alexia Klisi ja Kadrilii Marleni koostöös. Mõlemad neiud avaldasid soovi saada ajakirjaniku erialamärki. Alexia ja Kadrilii juhendajaks on nooremseersant Kristina Kukk, kes on korduvalt teinud kaastöid erinevatele väljaannetele, sealhulgas ajakirjale Kaitse Kodu!.