NALJAKAVÕITU, PISUT ROMANTILINEGI... SÕJAFILM

NALJAKAVÕITU, PISUT ROMANTILINEGI... SÕJAFILM

Teenistuses tahaks ju igaüks, et kõik oleks võimalikult äge. Möllumehe jaoks. Saab tahmase näoga kõrtsudes ringi laaberdada, käituda väeosas nii, nagu seal mitte ei peaks käituma, ja üleüldse. Siis aga ilmub tont teab kuskohalt välja kuri ja jõrm allohvitser, kes peab end ülal, nagu käiks sõda. Mis veelgi hullem, soovib, et ka alluvad käituksid, nagu käiks sõda. Kõlab nagu filmistsenaarium? Jah, see ongi filmistsenaarium!

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Kurjade sõjast läbi käinud vanameeste filmid ei ole õigupoolest miski uus asi. Soome hiljaaegu esilinastunud „Sisul“ on juuri, eeskujusid kaugemates aastakümnetes. Aga kaheksakümnendatel tegi oma vanamehefilmi valmis Clint Eastwood. Peaosa reserveeris Clint muidugimõista iseendale, kellele siis veel, eks ole, aga teisi näitlejaid on ka ekraanil täitsa näha. Film sai valmis 1986. aastal ja kandis nime „Heartbreak Ridge“.

Linateose peategelane on Tom Highway. Ta on vana karm sõjamees, kes räägib sõjajutte siis, kui on kuulajaid, ja ka siis, kui neid pole. Ning kui kellelgi tekib teistsugune arvamus, selgitab vajadust mööda kätega selle ekslikkust. Mõistagi tekivad konfliktid nii otseste kui kaudsete ülematega ja nii lähetatakse Highway väeossa, millest ta eelmainitud põhjustel kunagi varem silma alt ära kaugemale saadeti. Vana sõdalane saab endale kantseldada kamba pujääne, kes kujutavad endast põhimõtteliselt kogu sõjaväe häbiplekki. Ja mõistagi algab näpud püsti ringi käiva jõugu ümberkasvatamine.

Filmi vaadates tuli peale naljakalt tuttav tunne. Hakkas ähmaselt meenuma, et seda on kunagi ürgajal kinolevis ja täitsa Eestis ikkagi näidatud. Äratundmine saabus kusagil bussistseeni paiku. Ning õppeplatsil üle sõdurite peade tulistav Highway tuli veel tuttavam ette. Lisaks on kõik, kes ammustel üheksakümnendatel aega juhtusid teenima, arvatavasti kuulnud allohvitseride valjuhäälset unistamist sisuga „võiks ka nii teha“. Suure tõenäosusega on needsinatsed unistused pärit just pihusolevast filmist.

Film ise on üles ehitatud nii-öelda kindla peale. Ehk siis üksjagu klišeelik ja ennast juba tõestanud valmislahendusi sisaldav. Kassaedu peab ju miskil kombel kindlustama. Midagi väga uut ja ennenägematut otsida ei tasu, jääb vaid vaadata-oodata, kuidas režissöör Eastwood näppu sattunud klotsidest filmi ehitab.

Nii algab kogu spektaakel mustvalgete arhiivikaadritega. Lootus, et kaheksakümnendatel tehti radikaalne otsus värve mitte raisata ja toota mustvalge padutõsine sõjafilm, kustub peagi. Esiteks tulevad õige pea ekraanile värvid ja mida edasi, seda kindlamalt saab tõdeda – plaanis oli ikkagi naljafilm. Täpsemini naljakas sõjafilm. Mitte üle võlli paroodia, vaid situatsioonikoomikast punnis sõjafilm. Selline, kus mõnel või ajuti kõigil tegelastel on pidevalt esmaspäev. Selline üle keskmise põnev esmaspäev.

Sisu on jämedas plaanis tuttav sadadest varasematest ja hilisematest filmidest – kari lõnguseid treenitakse vaprateks sõdalasteks. Sealjuures minnakse tülli, lepitakse ja keegi saab tappa ka. Nagu ikka. Konfliktse meelelaadiga allüksuse ülem – tuttav lugu. Peategelase ebamäärased naissuhted – ka ei midagi uut. Kõik vanad ennast tõestanud stsenaariumid, kus naljalt reha otsa ei koperda. Inimesele, kes varem on mõned sõjafilmid ära vaadanud, on „Heartbreak Ridge“ turvaline kulgemine. Ei mingeid ootamatuid süžeepöördeid, tegelaste arenguid, muutusi meelelaadis. Nii nagu alguses on, nii on. Ja nii ka jääb.

Nii režissöör kui näitleja number üks on siin filmis Clint Eastwood. Eks tal oli peaosa lihtsam saada ka. Piisas hommikusel koosolekul öelda: „Näe, otsisime siin filmi peaossa näitlejat. Hommikul ärgates läksin vetsu, viskasin pilgu peeglisse – äärmiselt sümpaatne näitleja vaatas vastu. Tema sobib väga kindlasti. Mõistagi ei ole kellelgi vastuväiteid, ega ju.“ Pole aimu, kas Clint kõik ikka hoolega läbi mõtles, kui valis koomilisse kõrvalossa Mario Van Peeblesi. Stitch Jonesit mängiv näitleja kipub nimelt vanameistrit järjekindlalt üle mängima. Paraku, nagu varasematest kauboifilmidest teada, on Eastwood mees, kellel on kaks nägu. Kaabuga ja ilma. Ühesõnaga see ei ole Peeblesi seisukohast võttes väga keeruline ülesanne.

Ühest klišeest on Eastwood sessinatses linateoses siiski pisut mööda läinud. Nimelt on aegade hämarusest saati olnud reegliks, et sõjafilmis on üksainus oluline naistegelane. Või pole neid üldse. Siin on olulisi naisi kaadris koguni kaks. On Aggie (Marsha Mason) ja on Little Mary (Eileen Heckart). Mõlemad on loo jutustamisel vajalikud, stsenaariumist välja visata neid ei kannata, tühistada ei saa. Ei ole päris tutvuse poolest sisse kirjutatud rollid, mis tekitaks vaatajale põnevust stiilis

„Misjaoks on need inimesed kaadris? On neil mingi ülesanne ka või paigutas režissöör nad kaamera ette kompositsiooni pärast?“.

Teised rollid nüüd nii hästi lahti kirjutatud-mängitud ei ole. Rohkem episoodilised etteasted ja pole väga oluline, kes nad täpselt on. Või siis ei tule nende olulisus kuskilt otsast välja, ei eest, ei tagant. Enim küsimusi tekitas leitnant Ring. Mis hea pärast ta filmis ringi asjatas või milles tema funktsioon seisnes, pole õrna aimugi. Jah, ta mõjub paaris episoodis koomiliselt, aga sellega kõik piirdub. Loo käigule pole leitnant Ringil vähematki mõju, kas ta on olemas või ei ole teda mitte – ükskama kõik. Noh, film ei ole ikkagi teater, kus laval on kindlad füüsilised mõõtmed ja tegelaste lisamine tekitab ühel hetkel kaootilise puntratantsu. Nii et kui eelarve kannatab, võib ju kellegi kuskile seisma panna, et tuba liiga tühi ei tunduks või midagi.

Kuigi film on kokku laotud valmis asjadest nagu üks keskmine MRE, pole tulemus tegelikult üldsegi paha. Mõni asi on vägagi söödav, teist jällegi kannatab vaadata ainult öösel pimedas ja silmad kinni. Internetis mõistagi ohitakse, kui võlts ja vale kõik on ning Clint pidanuks kauboiteemaga edasi möllama, mitte trügima sõjafilmi mängumaale. Nuriseda võib, aga „Hollywoodi keskmise“ venitab välja küll. „Heartbreak Ridge“ jutustab vaatajale vana sõjamehe Tom Highway loo ja tuleb ülesandega toime. Lugu on täiesti olemas. Ja see on ühe filmi puhul ütlemata oluline komponent.

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 5. Täitsa keskmine idee, ei midagi uut, aga töötab.

Teostus: 6. Vahepeal oli ikka täitsa huvitav. Näitlejatööd kokku: 6. Parim kogu seltskonnast oli Peebles.

Lavastajale: 6. Võinuks veel siit-sealt kõpitseda.

HEARTBREAK RIDGE

Osades: Clint Eastwood, Mario Van Peebles, Everett McGill

Lavastanud: Clint Eastwood

2 tundi ja 10 minutit